Kuidas mu äi Soome suusatas

Mu äi oleks eile saanud 113 (!) aastaseks. Vikipeedia lühiartikkel temast algab nii:

"Mait Maameele (1934. aastani Mart Eiert; 24. detsember 1910 Pada vald, Viru-Nigula kihelkond, Virumaa – 1. veebruar 1987 Tartu) oli eesti kunstnik-dekoraator ja karikaturist ning kujutava kunsti kaugõppekursuste ellukutsuja.

Ma pole ise teda näinud, sest kohtusin oma tulevase abikaasaga vaid paar kuud peale Mari isa surma. Matkagruppi oli tookord vaja naisliiget ja nii sattus juhuslikult üks mägikogemuseta tütarlaps ületama 3A kuru (LUGU).
Edasine on Mari teadmine jutuajamistest ja isa arreteerimistoimikust.  

Mart Eiert töötas 1931-1935 Rakveres ajalehtede „Viru maaleht“ ja Uus Virulane“ juures, 1935-1939 Tallinna ajaleheles „Vaba maa“, 1930-ndate lõpupoole Soomes spordilehe toimetajana, kus võttis nimeks  Mait Maameele (Soome hümnist, mille avasõnad on: Oi maamme, Suomi...). Enne suure sõja puhkemist andis koos kahe soomlasega välja ajakirja „Suomi-Eesti“, mis jõudis ilmuda 3 numbrit. 

Eestisse lõksu jäämine

Mait oli korraks Eestis vanematel külas, kui 30. nov. 1939 tungis Nõukogude Liit Soomele kallale ja algas Soome Talvesõda. Piir suleti päevapealt, tagasi Soome ei lastud. Talvesõja ajal proovis ta 2 korral minna jalgsi üle jää tagasi Soome. Ühel korral Aegna ja ühel Suurupi juurest (kaart on illustratiivne). Mõlemad korrad ebaõnnestusid. Teisel korral jõudis päris kaugele, kuid piirivalve sõitis mootorsaaniga järele ja sundis tagasi, meres olid tekkinud ka lahvandused. 1940 sügisel oli Mait vist organisatsiooni „Põhjakotkas“ liige, mis ehitas mingit raadiojaama.

Järgmiseks katseks Soome jõuda tegi ta vähe pikema plaani. 

12. märtsil 1941 alustas kodust Varudist suusateekonda läbi Läti-Leedu-Poola Saksamaale, et sealtkaudu minna Soome. (Eesti oli okupeeritud NL poolt, kes oli sel hetkel aga suur sõber Saksamaaga). Läti läbis suuskadel 8 päevaga, edasi oli sihtkohaks Memel (Klaipeda) Leedus, kuhu jõudis märtsi lõpuks. Kohapeal kuulis, et NL koondab piirile vägesid ja piiril on koertega 10 km laiune patrullvöönd. Kohalikud soovitasid suunduda lõunasse, et minna läbi Kaunase Mariampoli peale. 

Mariampolini jäi 8 km, kui ta suusatas mööda ühest majast ja vaatas sisse aknast. Punanurgas läbiviidud komsomoli koosolekul märkas keegi teda ja võõrast kahtlustades tuldi Maidule õhtul järele ning võeti kinni 13. aprillil 1941 ühes talus vahetult enne magamaheitmist. 

Seejärel viidi vallamajja, kus oli üks nahktagis tegelane kontoriametnikust daamiga. Miilits tahtis ta esialgu külmkartsa panna, kuid peale seda, kui nahkkuub ajakirja „Suomi-Eesti“ sirvis, käskis viimane selle ajakirja toimetaja ööseks enda poole viia. Kahjuks leiti hilisemal läbiotsimisel ühe õmbluse vahelt raadioside šiffer, mis oli jäänud hävitamata, ja ta anti üle NKVD-le ning viidi Kaunasesse. Kinnipidamise järel istus 2 ööpäeva toolil püssivalve all. Püsti tõusta ei tohtinud, peldikusse ei saanud. Süüa-juua ei antud kuni ülekuulamiseni. Peale seda viibis 3 ööpäeva kartseris, mille põrandal laius vesi. 

Edasi viidi Kaunase keskvanglasse. Seal hoiti kinni 1 kuu, edasi saadeti Riia vanglasse, kus istus 8 päeva. 19. juunil 1941 toodi Tallinna Patarei vanglasse (oli ühes kambris Valga piirivalve kordoni ülema, majoriga, ühe Valga raamatupidajaga ja 4 Eesti sõjaväevormis mehega). 10-12-le inimesele mõeldud kambris oli 70-90 inimest, kelle hulgas palju vargaid. Kambri aknast avanes vaade Sõjasadamale. 

22. juunil algas II maailmasõda ja Saksa lennukid pommitasid Sõjasadamat. Vangid moodustasid salga, et võimaluse korral põgeneda. Valmistuti vastuhakuks, juhuks, kui tullakse mahalaskmisele viima. 2 satsi vange viidi ära ja need teadsid, et ees on sõit Siberisse. Juurde toodi uusi vange ja Mari isa kamber sai teada, et öösel läheb neilgi ärasõiduks. 5. juuli 1941 kell 1-2 öösel aeti vangid Patarei vangla õuele kokku ja suruti seina äärde. Keset õue toodi laud toimikutega. Väljahõigatu pidi minema püssimeeste väravast läbi, laskuma väljaspoole aeda põlvili, käed kuklal (ringi vahtimine oli keelatud). Kui nii koguti kokku 120 meest, aeti need üheskoos vagunisse. Hoiatati –  samm kõrvale, avatakse tuli. Inimesed suruti loomaliku peksmisega vagunisse. Oli surmamõistetu tunne. Samas paistis Tallinna siluett, meri oli vaikne, suveöö soe. 

Loomavaguni uks lükati kinni, viimased tulijad ei saanud liigutadagi. Pimedus, õhupuudus.Vangid tagusid meeleheitlikult vastu seina ja karjusid. Tšekist ähvardas kogu vaguni maha lasta, kui vait ei jää. Lõpuks nõustuti võtma akende eest lauad, uks jäeti suletuks. Mait sai üles lae alla 3. polkale, üks tema naabritest oli leitnant Siht, teine majandustegelane Espe.

Esimene kohtumine Siberiga

Sõit Siberisse kestis kuu aega. Süüa anti soolakala ja lombist ämbriga vett. Rongis tekkis düsenteeria, paraskid ajasid üle ääre. Mari isa mälestused: 2 meest proovisid põgeneda - olid lauad lahti kangutanud ja käänaku peal, kui rong aeglustas, hüppasid rongi katuselt pimedusse. Üks jäi elektritraatidesse kinni, valvur märkas ja lasi põgeneja maha. Rong peatati. Teine visati pekstuna ja oigavana vaguni põrandale, järgmises peatuses lasti temagi puuriida taga maha.

Kirovi lähedal sõitis mööda rong naiste ja lastega. Mehed nutsid.

Irkutskisse kohale jõudes ei kandnud jalad pikast liikumatusest ja näljast. Vagunist alla astudes vajusid vangid põlvili. Püssipäradega peksti püsti. 

Irkutskis oli ta 8 kuud uurimise all, kuni juunini 1942, Irkutski Aleksandrovskaja keskvanglas. Seaduslikku alust (paragrahvi) ega vangistuse tähtaega polnud. Seejärel oli vangilaagris Taišetis kuni juunini 1943, pärast vigaseks peksmist 3 nädalat kolhoosis „Taišet“. Pidev nälg, skorbuut, elu eest võitlemine kriminaalidega. Kuna Mait ei suitsetanud, vahetas oma tubakaportsjonid leiva vastu.

Üksikud juhtumid, millest oli juttu:

- Kriminaalid nõudsid näljapajukist leivast sundosa endale. Kogu kambriga otsustati vastu hakata. Relvadeks haarati naridelt, kes kust mida sai. Kui krimkad nõudma tulid, hakati nari juppidega andma nii, et verd lendas. Krimkad lubasid nad vastuhaku eest maha tappa. Karistuseks aeti vastuhakkajad ööseks kütmata külmkartsa. Üks vanem mees oli seal ära surnud. 

- Baraki ühes otsas oli ahi, mille ümbruse hõivasid blatnoid, kriminaalid. Seinapoolsetel oli nii külm, et öösel külmusid narilaudade külge kinni.

- Ämbritega tõrva kandmisel kukkus üks tilk kriminaali vildi peale, kes tuli talle kallale. Mait, kes oli poksi harrastanud, tõmbas ta lõuahaagiga maha ja päästis end sellega, et hoidis kogukat retsi löökidega siruli maas kuni valvurid tulid vahele. Mait sai karistuseks 10 min lumes istumist (aga temperatuur võis seal ulatuda 50 külmakraadini).

- Vagunist laaditi 50-kiloseid kotte. Öeldi, et kui vagun tühi, lõpeb töö. Siis aga aeti uus vagun ette ja pandi tühjaks laadima vagunit 100-kiloste kottidega. Kott lasti ülevalt õlale, Mait kukkus kurnatusest kokku. Valvur tõmbas jalaga mullale ringi, pani Mari isa keskele. Kott tõsteti õlgadele ja püstol pandi meelekohta - seisku. Kukkus uuesti. Siis peksti jalgadega ja kätega kuni teadvuse kaotuseni. Sai selgroovigastuse. Pärast tööd viisid teised vangid ta laatsaretti. Mitu kuud ei suutnud end sirgu ajada ja kõndis laus küürus. Töötegijat temast sellisena polnud ja määrati kolhoosi valvuriks. Väljaspoolt vanglaväravat tõi põue sees salaja sisse hapuoblikaid  (skorbuudi vastu). Tal oli endalgi skorbuut ja kaotas hambad. Vangla territooriumil polnud ühtegi rohelist liblet. Roheline oli nii hinnas, et seda sai vahetada leiva vastu. Skorbuut ja sellest tulenev hammaste väljalangemine oli üks laagri ränkadest haigustest, mis lõppes sageli surmaga.

Punaarmeega Eestisse

1942 edenesid sakslased ja Stalin lubas taas rahvuskorpuste moodustamist Punaarmee koosseisus. Pärast enam kui 2 aastat vanglapõrgut taotles Mait end Punaarmeesse, mis oli ainus võimalus saada tuhandete kilomeetrite kauguselt tagasi Euroopasse. Juunis 1943 mobiliseeriti Punaarmeesse, Eesti tagavarapolku. Oli sidetöötaja, vedas mingeid kaablirulle.

1945. aasta veebruaris Eestisse jõudes anti 2 kuud puhkust, edasi liikus väeosa Kuramaa lahingutesse. Mait otsustas jääda Eestisse ja deserteerus 11. veebruaril. Tema isa ja ema olid sõja ajal surnud. Ka Maitu ennast peeti kadunuks-surnuks, mistõttu ei osanud keegi teda Eestis oodata. 1942 peeti talle Viru-Nigula kirikus hingepalvegi ära. 

Eestis lasi Mait teha endale sõjaväepileti ja valedokumendid 1940 surnud vend Peetri andmetega, Mait Maameele nimele.

1945 Tallinna jõudes oli linn võrreldes vangistuseelsega 1941 muutunud nagu öö ja päev. Linn oli olnud võõrastav, linnapilt täis Vene sõdureid ja vene keelt.

Pärast deserteerumist vahetas ta sageli elukohti ja ööbis, kus sai. Mais-juunis 1945 ööbis sageli Tallinnas kunstnik Ilmar Ojalo ateljees. Nii kuni arreteerimiseni 19. juunil 1945, kui Ilmar Ojalo ateljee pööningul Suur-Ameerika 18a ärkas näkku suunatud valgusvihu peale. Püssimehed küsisid dokumente, võtsid kaasa nii Maidu kui päeviku Siberisse saatmise teekonna algusest.

Sellesse kodutusse perioodi jäi tõenäoliselt ka juhtum, kui ta ööbis metsavendade juures (Raasiku lähedal?). Hommikupoole ööd oli keegi tormanud sisse, äratanud kõik ja teatanud haarangust, mis käis juba küla teises servas. Ta põgenes ühe kaaslasega, jaamast mindi esimese hommikuse rongi peale. Pärastlõunal tulid nad tagasi olukorda uurima. See hoiataja oli olnud mingi metsavennasalga liige, kes teistele hoiatust tuues jäi ise haarajate kätte. Mait ütles, et mehe tääkidega läbitorgitud surnukeha leiti kuskilt aia äärest, ainult riidetükkide järgi tunti ära.

Teist korda Siberisse

Algas teistkordne sõit orjalaagrisse Siberisse. Seekord Krasnoturinskisse, Bogoslavlagi (Uuralites), kus Eriosakonna otsusega sai 1946 jaanuaris nõukogudevastase tegevuse eest 5 a parandus- ja töölaagrit. Töötas maa all vasekaevanduses, rõskuses, pahkluuni vees. Niiskest šahtist maapinnale tõustes külmusid vangid teel barakki jäise tuule käes kõvaks ja ragisesid nagu vihmaveetorud. Enamik vangidest sai seal poole aasta või aasta jooksul mingi kopsuhaiguse, millesse surid. Mari isa pääses tänu  joonistamisoskusele maa peale kulturnikuks ehk loosungeid joonistama. Kaevandusest pääsemine päästis ta elu. 

(Selles piirkonnas matkasin ka ise kunagi, lugu on SIIN.)

Lõpuks, 1950 vabanedes, oli ta 40-aastaselt paljas nagu püksinööp. Esimese endale kuuluva isikliku asja, milleks oli pruun villane tekk, andis talle Tartus jurist Robert Tasso ema. Endisel vangikaaslasel jäi aga veel aastaid Siberis istuda. 

Elu Tartus

Tartus juhendas ta kunstiringi, kus kohtas tulevast abikaasat Maimut, loogika-psühholoogia osakonna tudengit, kellega abiellusid 1958. Sündisid poeg ja tütar. Mingi aeg juhendas rahvakunstiringi Autoremonditehases, hiljem, kuni surmani oli kunstnik-dekoraator Tartu Vee- ja Kanalisatsioonivarustuses. Tema ateljee asus Vanemuise pargi kõrval veetornis.

Mari isa oli loomult ülirõõmsameelne inimene, mitte iialgi pahur ega mossis. Vene korda ei sallinud, vene keelt ei rääkinud põhimõtteliselt. Loomult oli alati väga abivalmis. Ja armastas palju sõpradega kohvikutes istuda. 

Elu lõpupoole kippus kohvikus napsu võtma ehk natuke sagedamini kui vaja. Tütre etteheite peale liigse napsitamise kohta ütles ükskord: 

„Tead, kui mõtled, millest kõik oled läbi tulnud, millisest külmast ja näljast, siis kusagil baaris, kus on head sõbrad, kus on ilusaid naisi, kus on soe, ja pits konjakit....“

***

PS

Kui Mari läks Vanemuise pargi kõrval asuvasse perekonnaseisuaktide büroosse matuste jaoks isa surmatõendit saama, ei tahetud seda välja anda, sest isa ühes dokumendis oli õige sünniaasta 1910, teises vend Peetri sünniaasta 1907. Ametnikuga pikalt vaieldes vaatas Mari samal ajal seinal rippuvat isa maali, mingid astrid vaasis ja isa signatuur seal all.

Kaval Antsu iseloomu tal küll polnud, kuid Ants Viidalepale sobis.

.

Libahundi Jõulujämm Sussanini lõikega

Rogain üle tee, st Keila metsas ja linnas - see oli justkui kohustuslik ettevõtmine. Põnevamaks tegi ürituse võistluse formaat, kus esimese osa pidi läbima suuskadel ja teise osa jalgsi. Start oli Jõulujämmi 3-tunnise rogaini jaoks üsna hiline (13.00), sest kell 16 oli juba pime. Foto: Valdur Vacht.

Rogainile läksin eesmärgiga võtta asja mõnuga ja rahulikult, kus tulemus polnud üldse tähtis. Ometi vaheldus enesetunne ja motivatsioon sellel lühikesel rogainil üsna kõvasti.

Võistlus algas suusatamisega, kus palju tagasi ei hoidnud. Libisemine oli suurepärane, seda nii kerge plusskraadiga ilma tõttu kui ka määrimisest, mida tegin sellel hooajal esimest korda. Suusad olid täiesti fluorivabad, sest kasutasin kollast Rexi parafiini (+10 - -2°C), mis pidi olema sama hea kui HF. Aga kallis, rsk.
Foto: Valdur Vacht

Suusaraja planeerimine polnud üldsegi lihtne, sest pidi arvestama kindlaid sõidusuundi ja võimalusel juurde haarama ka lähedale jäävaid jooksupunkte. Esimene mõte oli, et küll see Libahunt on sellises formaadis, kus iga aktiivne liikuja võtab kõik punktid ära ja kohad pannakse paika ajaga. Sellest tulenevalt tegin vastava planeeringu, kus läänepoolse ringi lumises metsas jätsin lõppu. 

Peale suusasõitu, mis võttis ca 48 minutit, sai selgeks, et päris kõiki punkte ära ei võta. Polnud vist kõige parem rajavalik, kus kirsiks tordil oli ühe jalgsiraja lõigu läbimine. Sügisel oli see kena lai rada, kus olen palju-palju käinud. Arvasin, et lükkan kohevas lumes end sealt kenasti läbi, sest suusad ju lippasid hästi. Aga see, mis ette tuli, ületas igasuguse fantaasia. Kogu rada oli lume all looka vajunud puid täis, mistõttu pidin põhiliselt ukerdama rada ümbritsevas võsas. See oli tüüpiline Sussanini lõige, kus otseminek osutub oluliselt keerulisemaks ja aeganõudvamaks ringiminekust. Kasutasime seda terminit ülikoolis matkade puhul, kus selle asemel, et orgu pidi ring teha, mindi mäeahelikku nurgast lühemaks lõikama. Kes aga oli Ivan Sussanin, lugege näiteks SIIT.

Jooksu algus oli raskepoolne, sest pulss suusatamise ajal oli olnud üsna kõrge. Harju KEKi tööstusala on nüüd avatud, esmakordselt  ajaloos paigutati orienteerumise KP-sid ka sinna. 

Peale seda ringi läksin võtma planeeritud punkte 5x5 ruudustikus, kus igas reas ja veerus oli 1 punkt. Seega kokku 5. Planeerimise käigus leidsin kaardilt 2 puud, lisasin kivi, teede ja radade ristid. Asi tundus olevat paigas.

Tervisekeskuse juurest Männiku parki jõudes, ei leidnud kivi juurest punkti. Olin ringi natuke lohakalt kaardile kandnud, sest pidin vaatama hoopis puud kivi kõrval (õiged punktikohad on sinise rõngaga). Seega jäi KP leidmata ja kogu plaan läks uppi. Tempolanguse ja passimise peale hakkas kehal külm, vasak põlv tegi ka valu ning kuna motivatsioon puudus, siis mõtted liikusid juba finiši suunas.

Aga enne tuli järgi vaadata, kas teise puu juures ja teede ristis on punktid. Üks oli, teine aga mitte.
- "Oki, longin Vaikse tänava läbi, suure tõenäosusega peab seal KP olema". Punkt oligi olemas. 
- "No võtan ka Jaama juurest ning Keskpargist punktid ära".
- "Aega veel on, võtan veel paar punkti juurde"

Ja siis olin juba Jõepargis ja muud võimalust polnud, kui seal ring ära teha. Tekkis hea rogainija olek, kus keha ei tundnud mingit raskust, oli vaid ühtlane liikumise rutiin. Võtsin ka valgel lehel KP 75 ning siis läks kiireks. Tõusvas tempos joostes jõudsin 7 sekundit (!) enne kontrollaega finišisse. Oli üllatavalt tugev ja tummine olek, mis tekitas tuleviku osas optimismi. Kiitus siinkohal Mairoltile, kes tegi rajameistrina väga hea töö.

Finišivestluses selgus, et punktidel olid ka erinevad kaalud. Ma polnud seda üldse arvestanud. Näiteks kõik 5 ruudustiku KP-d olid 7-punktilised. Oleks teadnud, oleks sinna natuke rohkem aega kulutanud. No mis seal enam, algaja värk niikuinii.

Väsimus oli päris korralik, lõõgastuseks käisin Tervisekeskuses 2x saunas ja selle vahel mullivannis. Ning siis oli aeg minna Libahundi rämmarile Laulasmaal. Polegi varem sinna, endisesse KEVA puhkebaasi sattunud, isegi Rein Siimu ajal mitte. Tiiu Mägi ja Co korraldasid väga toreda ürituse hea toidu, mõtte- ja argumenteerimisülesannete ning tiimidevahelise jõukatsumisega. Jano Järv oli teinud muusikalise slaidiprogrammi Libahundi Bulgaaria rogainireisist, Tiiu reklaamis ka järgmise aasta Rumeenia reisi, mis toimub 19.-25. oktoobril Transilvaania mägedes. Lennukipilet pidi praegu odav olema. Ahvatlev igatahes.

Tulemused

Eksklusiivne Jää-öö-o

Mõtlesin, et milline sõna võiks seda erakordset ettevõtmist kõige paremini iseloomustada ja pähe lõi termin eksklusiivne. EKSS selgituses on vastetena toodud valitud, ainukordne, ainulaadne ja erandlik. Täpselt kõik need omadussõnad sobivad Silveri ja Co ehk ACE Adventure tiimi  poolt korraldatavale öisele jääorienteerumisele, mis on lühendatult Jää-öö-o.

Mitu aastat on vahele jäänud ja pole ka ime, sest sobivaid tingimusi, milleks on piisavalt tugev ja  lumevaba jää, alati pole. Eile just mõtlesin, et kuhu küll uisutama minna, sest külm öö kasvatas veelgi jää paksust, mida erinevatel seisuveekogudel hinnati päev varem 3-6 cm-ks. Kolmapäevaks oli seega turvalist jääd juba lihtne leida. Samas lubas kolmapäeva hilisõhtuks ja ööks suurt lumetuisku, mis tähendas, et ajaken uisusoorituseks oli ülikitsas.

Ja siis tuli suurepärane teade - kolmapäeva õhtul kell 20 toimub Lehtse kandis Jää-öö-o vol. 5!!! Vähem kui päev oli aega otsustamiseks, ometi registreeris end veebis 74 (!) osalejat. Kõik vanad staažikad tegijad olid  kohal (Pekk, Aibast, Malsroos, hokimees Albert jpt), samas ei puudunud ka noored orienteerumistipud nagu selle aasta Eesti parim mees- ja noororienteeruja  Jürgen Joonas ning Ossi Priks.

Olen aru saanud, et Kurgla vanad turbatiigid (Jää-öö-o vol. 2) käivad minuga elu lõpuni kaasas ja jääaugus ujumise teema tuleb ikka jutuks. Seekord kahjuks ühtegi vaba veega ala ette ei jäänud, ei soojendusel ega ka võistlemise ajal. Isegi jalad jäid kuivaks.

Stardist pandi muidugi kohe hooga minema ja kummaline küll, õiges suunas. Mul võttis ikka natuke aega, et aru saada, kus on start ja kus esimene punkt. See aga ei tähendanud, et kohe vajutama poleks hakanud.

Tasakesi tuli ka pilt ette ja tempokalt, kuid siiski mugavustsoonis liikudes jõudsin etapile 34-35, mis oli üks lõputu uiskudel kõndimine-sörkimine. Ei tahtnud neid ära võtta, sest jalgapanek on üsna tülikas. Samas ei tulnud selle peale, et jalga oleks võinud uisud panna enne jääle minekut pehmel samblapinnasel. 

Ehkki pimedas ja vägevate lampide pimestavas valguses ei saanud aru, kes on kes, konkureerisin alguses Jürgen Joonasega, pärast Jüri Joonasega. Mingil hetkel kargas selja taha Arthur Raichmann ja spurtis järsult ette. Koos tegime seal vea, võtsime enne KP52 53-e.  

Vaatasin varakult ette, et kui kusagil tuleb panna, siis on see etapp 53-54. Ja nii ka juhtus, Arthur jäi selja taha, paarist mehest sain veel mööda. Õnnestus finišis lähikonkurente edestada, millest oli muidugi hea meel. Jama oli aga see, et Si-pulk ei fikseerinud finišijaama (?). Ei teinud seda ka hilisemal läbikäimisel, ehkki tuluke vilkus mõlemal korral.

Rajameister võib kaardile panna igasugu infot - emotikone, P-tähe, mis tähendas punast vilkurit vms, kuid neid ei näinud. Nägin vaid KP numbreid ja neid ühendavaid lillasid jooni. No ortofotot loomulikult ka. Orienteerumisel olid abiks konkurendid ja nende lambid ning muidugi uisujäljed õhukesel lumekihil. Kõva mees, kes esimesed ja õiged jäljed tegi.

Tulemused  (Etapiajad)

Kokkuvõtlik lühiklipp (SIIN)
Video "Jäämurdja!" (korraldajatelt)

Pildid on Silver Eensaarelt 

Jää-öö-o vol.1 (Maardu põhjakarjäär, olin haige) Siin VIDEO
Jää-öö-o vol.2 (Kurgla turbatiigid)
Jää-öö-o vol.3 (Raku järv)
Jää-öö-o vol.4 (Vaskjala ja Pirita jõgi)

Originaalkaart

Mäng, mäng, mäng. Kernu Terasmees 2024

Mängida mulle meeldib, juba varasest lapsepõlvest saati. Igavad on inimesed, kes mängida ei oska, ei taha või ei pea seda asjalikule inimesele väärikaks. 

Tegelikult saab igasse eluvaldkonda mänguelemendi sisse panna, olgu see rutiinne töö konveieri taga (Chaplini "Moodsad ajad"), teadustöö, kunst, eraelu vm, hobidest rääkimata. "Ütle, mis on su hobi ja ma ütlen, kes sa oled" - kui tahaks asju tugevalt lihtsustada. Aga kui saad veel teada, mille peale inimene naerab, siis läheb asi tunduvalt konkreetsemaks. Mängukirg ja huumorimeel on kaks olulist isikuomadust, et pealesunnitud või vabatahtlikult võetud raskustega paremini hakkama saada. Viimaste hulka kuuluvad näiteks ülikurnavad pikad seiklusspordiüritused ja rogainid, kus huumorimeel pole väheoluline. Kui suudad ka enda üle naerda, muutud vähem kurjaks enda ja teiste üle. Sest kurjaks tahaks saada ja saamegi aeg-ajalt ikka.    

Et hästi mängida ja mängu rohkem nautida on vaja harjutada. Palju harjutada. Hea, kui rutiinse igapäevase treenimise juures on mänguelement pidevalt sees, siis lihtsalt kestab kauem. Malet, kabet ja näiteks lauatennist nimetame mänguks, kuid orienteerumine on ka samasugune mäng, kus, tõsi küll, treeningud sisaldavad mh ka pikki rutiinseid jooksuotsi. Kuid kombinatsioonide õppimine ja harjutamine males on samasugune rutiinne töö. Nauding tuleb vahetus võistluses konkurentide või vastasega, kui tehtud "must" töö vilju kannab. 

Tegelikult tahtsin kirjutada ühest põnevast võistlussarjast, mida laiemalt ei teata, kuid toimub juba vähemalt 10 aastat. See on Kernu Terasmees (ja Terasnaine), mida veab Kernu piirkonna spordijuht/treener, Kernu ja Nissi koolide kehalise kasvatuse õpetaja Kaljo Põldaru (76) (pilt SIIT). Tema käe alt on välja tulnud nii tuntud sportlasi kui ka innustunud asjaarmastajaid. Kaljo töö tulemuseks oli, et omal ajal räägiti Harjumaal Haiba sovhoosist kui spordi sovhoosist kerge põllumajanduse kallakuga. Tema innustusel ja eestvedamisel ehitati Kernusse korralik jalgpallistaadion ja tenniseväljak. Seal on ka discgolfi rada. Haiba Rahvamaja sobib paljudeks, sh sportlikeks tegevusteks. Jaanuaris kirjutasin lauamängude turniirist, mida korraldas samuti Kaljo.

Ma sain temaga tuttavaks vähem kui aasta tagasi, kui läksin Haibasse lauatennist mängima. Eelnevalt kuulasin maad Ivo Milleri kaudu, nüüd olen selle toreda seltskonna kindel liige. Kolmapäeva õhtud on reeglina planeeritud Haibasse pinksitrenni jaoks, kus ei puudu ka saun. Kaljo on seltskonna hing, nähtav ja nähtamatu, kuid kõigi jaoks alati olemasolev. Mängib väga hästi lauatennist, tema võitmine on igale mehele auasi. 25 aastat tagasi toimusid Haibas pidevalt lauatennise turniirid, kuhu ma millegipärast ei jõudnudki, vaatamata sellele, et mängisime tookord palju ja Keilast käis Haiba turniiridel mitmeid geolooge. Kaljol on veel alles tolleaegsed turniiritabelid, nagu näiteks see 1989. aasta tabel (NB! 28. okt), kuhu märkisin geoloogid eraldi peale.

Kernu Terasmees koosneb 22 alast, millest kergejõustik eraldi 5 alast. Esimene võistlus  (vibulaskmine) toimub 10. novembril ja viimane (jalgpallielemendid) 18. mail. Tasusin ka osalemistasu ära, mis oli 20.- eurot kogu sarja peale (!!??) .

Allpool on siis loetelu kõikidest aladest, millest enamusega olen kas vähemal või suuremal määral elus tegelenud (vt näiteks Treenerid). Samas on igal juhul vaja paar nädalat enne võistlust treenida vastavat spordiala veel eraldi. Seega ootan üritusi ja järgnevat spordiaastat suure huviga. 

Vibulaskmine - Ei saa osaleda (olen tagasiteel Berliinist)

Sõudeergomeeter - pigem nõrgapoolne. Treenime

Sulgpall - peaks hakkama saama. Vaja ühte trenni

Noolevise - saan hakkama, käsi on tundlik

Lauatennis - väga ok (näit SIIN)

Korvpallielemendid - sobib, eriti vabavisked (Keila MV)

Male - sobib, kuid tahab veebis mängimist. NB! f7 (Male)

Suusatamine - sobib, sõidetud on kõvasti (viimane suusasõit)

Kabe - sobib kuid tahab teooria meeldetuletamist

Kardisõit - sobib, saaks vaid natuke enne harjutada (Kardimees)

Laskmine - väga ok (Laskurmees)

Koroona - sobib (lapsena palju mängitud)

Ujumine - sobib (omajagu käidud ka trennides) (Pentathlon)

Discgolf - kehv harrastaja, kuid mitte lootusetu

Petank - kui tunnetuse kätte saab, pole hullu

Jüriööjooks - pikema maa jooks sobib (teistega võrreldes)

Orienteerumine - muidugi sobib (Etsi blogi on viiteid täis)

Jalgrattakross - sobib kenasti (natuke on ikka treenitud ja võisteldud)

Tennis - pole eriti mänginud, kuidagi saan palli üle, sh servi

Sangpommirebimine - ilmselt loobun

Kergejõustik (100, kaugus, kuul, ketas, oda) - kehv igal alal

Jalgpallielemendid - sobib, triblamises olin lapsepõlves tugev ja lüüa oskan ka (Jalgpallipäev)


2023 Kernu Terasmees ja Terasnaine olid Mattis Alliksoo ja Mirje Viimsalu (sauespordikeskus.ee)

Seega: mäng, mäng, mäng ehk sport, sport, sport (nagu naine seda tõlgendas)

Seiklushundi 3h rogain Käärikul

See rogain sai minu jaoks võimalikuks vaid "tänu" sõjale Gaza sektoris. Lihtsalt üks välislähetus lükkus edasi ja pühapäev jäi vabaks. 

Kääriku on karmilt meeles 2 aastat tagasi toimunud Euroopa MV rogainis, kui öösel pidime Harimäelt mitu korda ühele punktile lähenema. Seega oli oodata põnevat orienteerumist, samuti korralikku võssi ja vesist sood. Ja ei tulnud pettuda, eriti kaardi põhjapoolses osas.

Sama koht Aldis Toome fotol. Millised värvid on loomulikumad ja kumb pilt on ilusam? :)

Probleemiks oli sobiva kaaslase leidmine. Jooksuvorm oli mul üks suur küsimärk, sest kust sa seda ikka tead, kui proovinud pole. Seega häälestusin rahulikumale kulgemisele, ehkki sisimas kahtlesin, kas ikka suudan seda.
Foto: Aldis Toome

Rogainipartneri leidsin pinksilaua tagant, sest olin nädala sees Võrumaal kodukontoris ning ei jätnud kasutamata võimalust mängida õhtuti nii Väimelas kui Moostes. Annika Aust on olnud väga innukas treenija ja aastaga saanud juba tugevaks mängijaks. Lisaks on ta veel jalgpallur ja FC Lootos president. Ja mitte ainult. Tõukerattasport on veel üks tõsine hobi, näiteks läbis Haanja 100 võistluse 8 tunniga. 

Võistlesime MN45 vanuseklassis. Jah, võistlesime, seda algusest lõpuni. Võistkonna number oli 66, mida kuuldes üllatus Annika päris tõsiselt. Nimelt on 6 nö tema number, sest kannab jalgpallisärki nr. 6, praegu oli käimas tema 6. hooaeg, kus mh võitsid meistritiili. Tal on mängitud 60 mängu ja löönud värava ka 66. minutil.

Rajaplaan sai üsna kiirelt valmis. Eelistasime kaardi põhjaosa, kus plaanisime esialgu välja jätta KP61. Siiski võtsime ka selle punkti, ehkki vaid mõni üksik korraldaja gepsuga võistkond läbis punkte 61 ja 54. Võimalik, et läksime rajaplaneerimisega natuke alt, kuid orienteerumise mõttes oli seal huvitav - tehniline  maastik ja rahvast vähe. 

Eeldatavalt olid etapid 33-46 ja 57-36 aeglased ja nii ka tuli. Tihe pajunoorendik koos vaarikatega polnud kõige meeldivam paik. Kuid uhkusega võin öelda, et ma ei teinud sellel rogainil mitte ühtegi orienteerumisviga. Sörkisime igal võimalikul juhul ja finišisse jõudsime 40 sek enne aega. 

Tundus, et tuleb päris hea tulemus. Tuli ka, MN45 III koht (üld 29.), kuid kripeldama jäi, kas ikkagi lõunapoolne ring  polnud oluliselt efektiivsem. Planeerisin 18 km, läbisime 17,2 km.

Tulemused

GPS träkid

Paar Aldis Toome fotot ka
Täisgalerii

VIDEOKLIPP

Kiire lõppmäng Rõõsal. Vaude Bike Xdream.

Pesumasinad said täna kõvasti tööd. Korralik vihm, porised pinnaseteed, porilaudadeta maastikurattad Bike Xdreami (BXD) 4h rattarogainil Paunkülas. Ka presidendiproua Kersti oli seal, kuid vaevalt teda keegi finišis enam ära tundis (foto: Aldis Toome).

See on mõnus üritus ja laupäev sobis kenasti kalendrisse. Pühapäevast pühapäevani pidin olema Jordaanias, kuid olukord seal piirkonnas on ärev ja sõit lükkus edasi. Nüüd jäi vabadele päevadele lausa 2 pühapäevast rogaini, millest Seiklushundi Kääriku 3h rogain 22. oktoobril tundub ehk isegi teostatav. Eks näis.

Jooksu- ja rattatrenni pole eriti teinud, kogu tähelepanu on läinud lauatennisele. Sellel nädalal mängisin 4 päeval, kahel neist oli väiksem võistlus. Tase läheb paremaks ja kaotusi tuleb järjest enam. Siiski, teisipäeval tegin 45 km ratast ja olin päris väsinud. Peale seda mängisin intensiivselt 1,5 tundi pinksi ja väsimus haihtus täielikult. Pilt: Tarvo Jõeste

BXD-le läksin koos klubikaaslaste Mati Preitofi ja Taivo Taliga (võistkond Spordilinn). Planeerimise käigus oli üsna selge, et kaardi lõuna- ja kagupoolne osa tuleb tühjaks võtta, kuid jätsime selle lõppu. See oli suur viga. Samas pakkus rada palju erinevaid valikuid, mida illustreerivad võistkondade gepsud 40 min peale starti.

Teine viga oli see, et läksime võtma kahte punkti (46 ja 44)  Rõõsa maastikule. Etapp 43-46-44 võttis aega 34 minutit ja oli selge, et sinna see võistlus läks.

Esialgu läksime etapil 43-46 otse üle põllu, kus kasvasid imelikud taimed. Sai  siiski minna nii, et neid oluliselt ei tallanud. Seejärel läbisime jupikese ürgmetsa ja tegime mõned orienteerumisvead, mistõttu tiirutasime ümber järvede.

Peale KP44 läks Taivo rattal kett pooleks ja sellega oli tema sõit tehtud. Edasi võtsime Matiga veel 39 ja 37, kuid kuna need punktid enam arvesse ei läinud ja märgade riiete all oli kehas külm sees, siis otsustasime finišisse sõita. Tuli hea 3-tunnine rattatrenn.

Pilt: Tarvo Jõeste

Kuna finišisse jõudsime tunnikese varem (sh Taivo), sai ilma järjekorrata ratast pesta, supiportsu kätte ning natuke ka rajameister Urmo Liblikuga lobiseda. Küllalt paljud maaomanikud keelasid oma väikestel teedel sõitmise, Keskkonnaameti looduskaitsjad panid hulgaliselt piirangualasid peale ja keelasid neid läbivatel teedel ratastega sõitmise. Mis sest, et mõnda teed kasutasid aktiivselt metsaveo autod, kohalike sõitudest rääkimata... 

Eks näis, mis Xdreami üritustega järgmisel aastal üldse saab, hetkel on kõik veel lahtine.

Tulemused

GPS-träkid

Ühe hooaja lõpp, teise algus. Tavarada Põlulas

Orienteerumishooaeg, mis on mul sellel aastal olnud suhteliselt tagasihoidlik, hakkab varsti ühele poole saama. Tänane Eesti MV tavarada oli aga krooniks kõigele, eriti, kui see leidis aset Põlula metsas - Euroopa MV tavaraja põneval maastikuosal. 

Kuna põhitähelepanu on viimasel ajal läinud pinksile, sest sellel alal on veel piisavalt arenguruumi, pole viimasel paaril nädalal jooksma jõudnudki. Küll aga sai pinksi mängitud T, K ja N, vähemalt 2h korraga, mistõttu on jooksuvorm täitsa ok. Lauatennise hooaeg on algamas ja järgmine võistlus, Rahvapinksi 150+ turniir, toimub juba järgmisel laupäeval.

Ah jah, vahepeal tegin ühe o-ürituse ka - Keila paljulapseliste perede lastele, keda oli kokku 18. 

Erinevalt 2 nädalat tagasi toimunud Võru Tsihiotsmisõmängust, kus ühtegi seent ei näinud ja megavigu tegin sirgetel teejooksudel, oli olukord täna hoopis teine. Põlula mets Lääne-Virumaal oli puravikke paksult täis, kuid kokku lugeda neid ei jõudnud. Aju üritas aktiivselt kaarti ja maastikku koos hoida, sest rada oli oodatult tehniline. Meie M60 klassile anti tavalise ühe etapi asemel lausa 3, ehkki suuri teevalikuülesandeid seal polnud. Tuli minna enamasti otse, looduslikke piire/objekte käsipuudena kasutades. Läbitavus polnud kerge, kuid joosta sai. 

Kahjuks ei saa hetkel GPSi träkki kellast kätte ja joonistasin ise raja kaardile. Paar kohta, kus asi läks lappama, vajavad hiljem korrigeerimist. Hetkel pole saadaval etapiaegu, ehk ka seetõttu, et KP3 (57) jaam oli kadunud. Olin seal koos Merike Vanjukiga, kelle järel sai järgmise punkti suunas pool maad natuke aktiivsemalt joosta. Soost väljudes tundus asi kontrolli all olema, kuid ikkagi kaldusin vasakule. Jõe suuna järgi sain end küll paika, kuid viga tuli suur.

Võtmeetapp oli 5-6, mida plaanisin joosta piki sooääri. See oli vale otsus, sest sood vaheldusid küngastega ja asi läks kontrolli alt välja. Hakkasin punkti otsima liiga vara ja tegin ka ühe tagasihaagi. Õnneks liikus seal Laevuke ja tema järel sain jälle kaardile. Uhh!

Etapp 6-7 läks perfektselt, ehkki võsastunud raiesmikel joosta ei saanud. Tiit Tali, kes sai 5-6 etapi keskel kokku Mati Preitofiga, hakkas etapil 6-7 viimase eest ära jooksma ja tegi lihtsa punktiga ca 3 min viga. Kuid sellest siiski piisas võiduks, Mati tuli kolmandaks. Hea jooksu tegi minust 3 min hiljem startinud Urmas Sulaoja, kellega me rajal ei kohtunud. Ise tulin neljandaks, mis oli täitsa ok, ehkki väikestviisi kripeldust tekitav. 

Rakvere OK korraldas eestikad ebatavalises kohas - keset metsa, kuid kõik vajalik oli kenasti olemas ja kompaktselt paigas. 

Põhiklassi meetest võitis Timo Sild, kellelt sain korralikku ergutust teeületuse ajal etapil 2-3, naistest võitis samuti ettearvatult Evely Kaasiku.

Tulemused