Otepää-Tartu maraton - 25 aastat hiljem

Kolm nädalat tagasi leitud diplom tekitas nostalgia läbida see maraton veelkord. Siis, aastal 1985, oli aeg 2.54. Sõbrad tegid nalja, et nüüd on 25 aastat trenni tehtud ja tulemus peaks parem tulema.
Enne jooksu arvasin, et suudan nüüd joosta 3.15 (kuni +3min). Talvel oli kenasti treenitud, ehkki pikaajalisi pingutusi polnud teinud (sh ühtegi suusamaratoni). Jaanuarikuu Winter Xdream (WXD) oli ainuke üle 2-tunnine liigutamine, kuid seal oli tempo madal. Uskusin, et minu nõrk koht – krambid, seekord probleemiks ei saa. Kuid nii see polnud.

Starti sain Tamme staadionilt võrokeste Irveste ja Tõnu Hendriksoniga. Otepääl ootasid ees WXD kaaslased Liina ja Erik, kes mind algusest saadik vajalikuga varustasid ja pilti tegid. Erik plaanis poolelt maalt treeningu eesmärgil kaasa joosta.

Stardis ei tahtnud keegi olla esimeses reas!? Isegi Vennikas hoidis tahapoole ja tema vajalikku selga nägin alles 8km-l. Esialgu hoidsin tempot ja pulssi all. Üsna pea jõudsin Rain Vellerindile järele ja imestasin natuke, et Rain oli nii julgelt alustanud. Siiski jäi ta koos kaaslasega varsti maha, misjärel kerisin pikalt üksi. Mõnus oli, päike paistis ja asfalt oli kuiv. Natuke palav oli ka, käised tuli üles käärida ja särkidel eest lukud lahti teha.

Kusagil 6km-l hakkas lähenema üks mees – Peeter Vennikas. Selge, teenekas ultrajooksja sai kiiruse üles. Koos jätkasime alates 8km-st, väikestel allamäge lõikudel jäin 10-20m taha, kuid tasasel maal ja kergetel tõusudel püüdsin ta jälle kinni.
Ja nii liikusime kuni Pangodi mäeni (21,1km), kust startisid poolmaratoni jooksjad ja kepikõndijad.
Poolel maal oli aeg 1:35.47, olin kenasti 3.15 graafikus. Pealegi ootas ees 5,5km korralikku langust, kus kiiruseks tuli 4.15-4.20 min/km. Kuid Vennikas kadus sellel langusel kiiresti eest ära, sest ta lihtsalt jookseb langusi väga hästi. Nägin, kuidas ta sai kolm eespool olijat kätte ja jõudis teisele kohale. Tema km ajad olid isegi alla 4min. Ees oli vaid Rainis Venta, kes tegi Keenia lennukiga vahemaandumise Otepääl, et sealt siis juba edasi lennata, mööda maanteed.


Maratoni rajaprofiil



Üksi ei pidanud jooksma, sest Erik oli ka ja temaga koos liikus nii joogipudel kui kõik-muu-vajalik. Jõin sageli, ca 25km-l võtsin ühe valuvaigisti, sest põlv ja puusad hakkasid valu tegema.
Tatra oru tõus oli esialgu järsk ja jätkus laugemalt veel üsna pikalt. Vajutasin seal kenasti, pulss oli üle 160, kolm eespool olevat jooksjat hakkasid lähenema. Vennikas läks heas tempos oma teed.

28km-l sain kätte ühe skalbi, ca 31km-l teise. Esimene oli vanem võistleja, kes viimane kord jooksis maratoni 22 aastat tagasi. Teine oli natuke noorem Stamina mees.

Pärast 30km hakkasin tundma kergeid krambiilminguid säärelihastes. Võtsin sisse MagnesLife´i ja igaks juhuks kallasin sisse ka ühe Shleha. Olemine oli veel üsna OK, kuid väsimuse ebameeldiv valu hakkas juba tunda andma.
Joostud 35km ja oranzis särgis kolmanda koha omanik Aarne Luud lähenes kenasti (20sek/km). Vahe oli 1 minut.

Ja siis see algas, see krambijama. Tempo tuli alla lasta, sest muidu poleks lõpetanud. Natuke leevendas krampe pehmel pinnasel jooksmine, kuid mitte kauaks. Meiega ühines ka vastu jooksnud Andres Hiiemäe ja ütles, et kõik Tartu matkajad ootavad finishis :). Seega pidin kohale jõudma, ehkki jooks oli kange ja auguline. Nii mõnedki korrad kõndisin, mõned korrad venitasin lihaseid, viimane eriti ei aidanud. Aeg-ajalt katsusin säärelihast, kus üksikud lihaskimbud olid kui magnetiga vastu sääreluud laiaks litsutud, säärtes laiusid sügavad „kartulivaod“. Sellist asja pole varem olnud, et lihaskiud on tugevas krambipinges, kuid lubavad veel joosta. Kogu tähelepanu oli koondunud nö õigetele liigutustele ja lihaskrampidele. Maratoni lõpuaeg ja koht polnud enam tähtis, jõuaks vaid Tamme staadionile. Raske ei olnud, ohtlik oli.

Kergendust ei pakkunud 40km-st algav Riia mnt, samuti 11-aasta koolitee mööda Kesk-Kaare tänavat. Mööda läksid Sergei Lõzin ja Aivar Luud, ehkki neid maanteel enne ei näinud. Vahemaa oli olnud väga suur, mis krambiprobleemide tekkimisel kahanes imekiiresti.

Finišis oli hea olla, sest sai vaevast lahti. Vastas olid Jaan ja Juta, kes 25 aastat tagasi saatsid mind Raekoja platsilt Otepääle. Nüüd jõudsid tagasituleku ära oodata.
Saun leevendas natuke lihaskangust, juttu jätkus eesruumis pikemaks.

Tiit Tali oli teinud väheste abilistega toreda võistluse, ehkki paljudel tekkis tõsine vedelikupuudus alates 35km-st. Nimelt oli 35km-l vesi otsas ja edaspidi ka jooki polnud. Mind see ei puudutanud, joogipudel jooksis kõrval. Kuid kui oleksin tulnud rajale üksi, oleksin kindlasti joogikoti lõpuosa jaoks kaasa võtnud.

Miks tulid krambid?
- see maraton oli hooaja esimene pikem pingutus. Edaspidi on palju lihtsam
- ilm oli seljas olnud riietuse jaoks natuke soojavõitu, kuid vähemaks polnud õige riideid võtta (kohati oli külm tuul)
- natuke kiire jooks koos Vennikasega üles Pangodi mäele (21km) ja sealt ka natuke kiire laskumine?
- liiga usin tõus Tatra mäest üles?
Algus ei olnud kiire, pulss oli kenasti kontrolli all, ehkki kõrgem, kui esialgu plaanisin.

km 5km aeg pulss koguaeg
5___22:29,2_144_ 0:22.29
10__22:53,6_149_0:45.23
15__22:45,0_153_1:08.07
21,1_27:39,0_155_1:35.47 15-25km tuli 5km keskm aeg 22.15
25__16:50,6_152_1:52.55
30__23:55,0_154_2:16.50
35__24:08,8_156_ 2:40.59
40__28:34,8_154_3:09.34
42,2_13:27,2_149_3:23.00
Keskmine pulss 152

Piltide päritolu:
Liina ja Eriku pildid

Kristi

Tulemused:
1 Rainis Venta 2:55:10 2 Peeter Vennikas 3:10:12 3 Aarne Luud 3:18:50 4 Aivar Luud 3:20:11 5 Sergei Lõzin 3:20:40 6 Eduard Pukkonen 3:23:00 7 Margo Siimumäe 3:23:24 8 Aivar Arike 3:24:02 9 Tiit Kibuspuu 3:25:57 10 Rain Vellerind 3:26:32 11 Tarmo Reitsnik 3:28:10 12 Agu Bleive 3:29:04 13 Sander Hannus 3:30:09 14 Kaja Vals 3:31:50 15 Tõnu Hendrikson 3:33:33 16 Meelis Atonen 3:38:38 17 Janek Ollep 3:39:47 18 Ingmar Pärtelpoeg 3:40:44 19 Voldemar Sindonen 3:46:32 20 Tanel Leisalu 3:48:26 21 Marek Atonen 3:54:54 22 Raivo Meier 3:58:10 23 Monika Irves 4:05:40 24 Andrei Remets 4:08:03 25 Kaity-Marin Tiitmaa 4:10:05 26 Toivo Sikka 4:12:50 27 Mati Põldver 4:19:38 28 Olav Mets 4:23:05 29 Mart Maasikrand 4:28:38 30 Kaido Linde 4:37:28 31 Matti Silber 4:49:30 32 Rein Pärn 4:57:28 33 Aare Toomist 5:20:16

Küüditamised ja repressioonid

Tegelikult tahaks siia panna vaid Võssotski loo " Банька по-белому" ("Saun "valget" moodi").
Mis siin eestlaste küüditamisega pistmist, küsite.
Eks ikka Stalin, kommunistid, NKVD/GRU/KGB, Siber, metsatööd ja kaevandused... Nälg ja surm.
Keda see ei puudutanud.

Vanaisa võeti Ingerimaal kinni 1938 ja kuu aja pärast lasti Soome spioonina maha. Ei lugenud see, et kolm last jäi orvuks.
Mõlemad vanemad ja nende õed-vennad tegid läbi tüüpilise ingerlaste saatuse - viidi 1944 sakslate poolt Soome, 1945 toodi sundkorras tagasi Venemaale. Koju enam ei lastud, suurtest linnadest pidid olema kaugemal kui 100km. Tööd saada oli raske, §58-1 - rahvavaenlane. Paljud leidsid lõpuks kodu Eestis, kuid seda mitte alati esimesel korral.
Mari isa "jõudis käia" Siberi metsatöödel ja vasekaevandustes kaks korda. Tuli imekombel eluga tagasi. Keda metsavendadest maha ei lastud, käisid läbi sama tee.
Sitad ajad olid...



Huvitav versioon samast loost СП Бабай'lt.
.

Jüriöö järelkasv?

Keila Noortekeskuse eestvedamisel korraldati täna lastele järjekordne seiklusorienteerumine pimedas Keila metsas. Läksime ka Piaga suuskadega asja uurima, koera võtsime kaasa.

Üllatus oli suur, et mets oli lapsi ja tulesid täis (kokku vist 121 last!). Meie läbisime 10 punkti, suusaradadel ja lumekooriku peal. Koorik kandis, kuid keppidega tõugata ei saanud. Vajusid läbi.

Üks tiim liikus nii, et poisid kõndisid ja vajusid läbi kooriku sügavale lumme, tüdruk aga roomas kooriku peal. Sama kiirusega.



Kõigi punktide võtmine sügavas lumes oleks olnud tõsine vägitükk. Praegu (kl 23.00) veel ei tea, kas keegi sai sellega hakkama või mitte.

Kaart ja fotod

NB! Kellel suusavõistlustest veel siiber ei ole, siis laupäeval on Keilas 50km maraton!
Vt. SK Vask

Kevad - see on kuiv asfalt

Ma ei tea, kuidas kellele, kuid mulle seostub kevade algus alati kuiva asfaldiga. Sellest tekib nii mõnus, hubane ja soe tunne, et tahaks kohe .... tahaks kohe tee peale jooksma minna.














Eile läbitud 21km oli esimene jooks puhtal asfaldil. Kuna paras väsimus oli sees, siis tekkis hea kerge jooksutunne alles 45 minutil. Tavaline asi, olen seda kunagi ammu palju kogenud. Seda, et näiteks üleväsimusega joostes hakkab organism tööle alles näiteks 7 km-l. Edasi läheb juba iseenesest.

Ka asfaldijooksu tehnika on enam-vähem paigas - sirgelt, puusad ees, samm üle kanna. Uued tossud on head. Alguses, kui jooksin tavalist nö "pöia välisserv maha ja siis muu järgi" sammu, hakkas parem säärelihas ohtlikku valu tegema. Üle kanna kerides tundub asi ohutum.

Niisiis, Otepää-Tartu jooksumaratonini on jäänud veel 6 päeva. Enam intensiivseid või pikki jookse ei tee. Nüüd tuleb puhata ja pidada kerget dieeti. Seda viimast on veel raskem teha, kui pikki kurnavaid otsi läbida.

Eesti ilmaennustus lubab laupäevaks vähemalt +10° ja edelatuult. No mis sa hing veel tahad, ideaalsed tingimused.








Vene ilmaennustus on aga natuke teist meelt: +7°, vihmane ja kagutuul




Norra ilmaennustus sarnaneb Eesti omaga.

Marek, mis siis tuleb?

Ajugümnastika Rahumäel

Eile oli Tarmaku päevak TTÜ spordihoone juures. Liigagi tuttav ja lihtne maastik, et orienteerumisest naudingut saada. Viimane kord olin Tarmaku päevakul vist samas kohas (Spiraalorav). Mõtlesin, et eelmise päeva väsitavale suusasõidule teen otsa ühe kiirema jooksutrenni, et siis pühapäeval veel 21km maanteel juurde keevitada - kõik selleks, et viimane nädalavahetus enne maratonijooksu end tublisti ära väsitada.

Kuid kiirest lühikesest jooksust ei tulnud suurt midagi välja, sest võistlusformaadiks oli sundvalik. Ülesanne seisnes selles, et kaheringilisel jooksul ei tohtinud teisel ringil enam samu etappe läbida, sh ka vastassuunas.

Kaarti ei tohtinud enne starti vaadata, mistõttu põhjalikku rajaplaneeringut teha ei saanud. Seda tuli teha jooksuajast. Mõtlesin vist nii nagu enamus kaasvõistlejaid, et esimese ringi teen lühima valiku ja teisel ringil kombineerin otsad kokku.

Esimese ringi esimesse punkti (46) minek läbi lume võttis nii läbi, et tegi kohe nalja. Edasi valisin rohkem radu.
Teise ringi alguses jõudis kohale teadmine, et ka stardist-finišist väljuvaid etappe ei tohi korrata. Selle ülesande lahendamine võttis omajagu aega. Teine probleem tekkis idapoolse punktipesa lahendamisega. Seal seisin samuti päris kaua, sest lahendamist vajas ka mäepealsete punktide võtmise järjekord. Ühe tõusuga ei osanud probleemi lahendada, mida vist polnudki võimalik teha. Minu variandis oli üks tobedana näiv pikk edasi-tagasi jooks. Kuid raja kogupikkus oli täitsa OK.

Võitis Dmitri Shved, mistõttu võrdlesin tema lühemat rajaplaneeringut enda omaga. Selgus, et Dima oli etapi 43-47 (ehk finiš) kaks korda läbinud. Siin oli arvutiprogrammis vist viga, mis ei arvestanud 47 ja finiši KP-d samaks. Või ei olnudki need samad? Siis on küll jama.
Edasi vaatasin 2.aja saanud Silveri planeeringut, mis ei olnud kokkuvõttes lühem.

Shved 2,88+4,32= 7,20 km
Silver 3,07+4,37= 7,44 km
Ets 2,88+4,54= 7,42 km (osprint.ee järgi oli pikkuseks 6,93 km ?)
Tulemused

Tartu tudengitele, kohustuslik

Vahel on nii, et kusagilt tuleb mingi helikatke, mis paneb kummitama kindla meloodia ja siis, pingsalt meenutades, võib selle loo isegi kusagilt üles leida.

Nii ka nüüd. Selgus, et see lugu oli ühel vanal kassettmaki lindil ja ehkki makk ise on juba paras saast (ei keri, ei lindista jne), tõmbasin sealt mõned lood arvutisse ja panin siia üles.

.

Tegemist on Tartu klassiku Aleksander Mülleriga, keda peab ka täna iga Tartu tudeng teadma (sh ka kaks oma last). Tallinna tudengid kuulaku oma klassikuid... :)

Mind kummitanud lugu on järjekorras kolmas. Kokku on seal neli lugu, viimane "Hundikutsu".

(lugude algused: 0:00 2:35 5:58 8:33)

.

Mis aastast?

Kuna Keila suusaradade teemal tekkis huvitavaid ajaloolisi tagasivaateid, siis tuli mõte küsida, et mis aastast on allolev ortofoto pärit?
Lubatud viga: 5 aastat.
Alumisel pildil on sama orto tänaste teede ja hoonetega.

























Kommentaar vastustele:

Keila kiire kasv algas 50-ndate algusest, kui tükeldati olemasolevaid suuri krunte ja anti välja uusi maatükke linna lõunapoolses osas.

Marek ja Jaagup, kes pakkusid 1936 ja 1938 ei eksinud linna väljanägemises eriti palju. Kuid ma arvan, et sellel ajal Eestis veel korralikke ortofotosid polnud. Ortofotosid tehti maareformi jaoks massiliselt aastatel 1947-1956 (vt Heiki Potteri artikkel).

K.T - 1925 oli linn tunduvalt hõredam ja ei saa olla ka seepärast, et Männiku servas paistab Keila Algkooli hoone, mis ehitati 1930.aastal Vabadussõjas langenute mälestuseks (annetustest!).

See ortofoto peaks olema aastast 1951. Aastal 1960 oli linn juba teistsugune.
Seega läheb punkt Anonymous'ele, Mart jäi napilt hiljaks.

Kuid nagu pildilt näha, oli Keila Tervisekeskus juba siis olemas :)

Lisan pildi mõisa karjakastellist, mille kohta oli küsimus kommentaarides. See on tükike 1932.aasta aerofotost, mis samuti pärineb Harjumaa muuseumist. Muuseum asub tagumises mõisahoones.

15km ühisstardist, suuska

See tuleb homme, Keila suusarajal. Vaata SK Vask lehelt (ET-Bike Kevadvõistlus suusatamises).

Sõit tehtud. Kui laupäeval oli imeilus päikesepaisteline väikese miinusega ilm, siis pühapäeva hommik algas jälle külmakraadide ja lumesajuga. Soojendussõidul oli suusk üsna tuim ja mõnusat sõitu ei lubanud.

Stardis oli palju võistlejaid, hoidsin end üsna lõppu, et rahulikult alustada. Midagi head polnud loota, ümberringi tundusid olema kõik kõvad sõitjad.

Kuid võistlussõidu ajal töötas suusk kenasti, oma mootoriklassi meestega võrdselt või isegi natuke paremini. Hoidsin esialgu Kalev Kreekmani taha, tema on olnud minust sel aastal parem. Paras tempo oli, nauditav. Ühel hetkel jäi see kiirus väikeseks ja hakkasin ise eespoololijate skalpe võtma. Kalev vajuski tahapoole, ilmselt mõjus nädalatagune Vasaloppet (koht oli ca 2500).

Teine ring möödus nr. 50-ga (Rauno Peel?) vaheldumisi vedades, mõnedel tõusudel läksid reielihased kergelt kangeks, kuid tasastel lõikudel taastusid kiiresti. Vorm oli hea.

Viimasel ringi keskel tõstsin tempot ja kaassõitjad jäid kaugele maha (sh Keila triatloniaktivist Urmas Paejärv). Skalpe võtsin veel (kokku ca 10), kedagi mööda ei lasknud. Savinov oli kogu aeg nägemisulatuses, kuid järele ei saanud.

Mingil hetkel jäi tema pundist maha üks mees ja kui selgus, et see on vanameister Tõnu Odamus (pildil, sünd. 1943), siis tekkis suur soov ka teda alla neelata.

Lähedale sain visalt, aga järjekindlalt. Kilomeeter enne lõppu olin Odamuse selja taga ja sain vastutuuleotsal natuke puhata. Plaan oli selline, et lasen tal järsul tõusu vedada ning siis laskumisel tuulest välja ja lõpuspurdiga ette.

Kuid vana oli "vana kala". Enne tõusu võttis natuke tempot alla ja tõusu teisel astmel pani jalad nii kiiresti käima, et mul polnud selle vastu midagi panna. Minu suusatehnika sellist kiirust ei võimaldanud ning jäin laskumisel ca 15m taha. Püüdsin kuidas püüdsin, kuid Odamusest viimase 100m-ga enam ette ei saanud. Vana on sellel aastal eriti heas hoos (mind on alati kindlalt võitnud, Tartu maratonil sai 384.koha, klassis M65 oli 1.).

Hea, ühtlane ja positiivse mõjuga pingutus tuli. Savinovile kaotust ainult 31 sek.

5km ringiajad ja keskm. pulss:

1. 15:58.8 156

2. 15:56,3 163

3. 15:40,9 165

Tulemused

Esikolmik (vasakult): sauekas Siim Vinter, padisekas Madis Vaikmaa ja keilakas Tauri Tikerpe. Tauri alustas koos minu Madisega Ülle Linduse käe all suusatrenni ja kõva tahtmisega on päris kaugele jõudnud. See hooaeg on tal terviseprobleemide tõttu kehvemini läinud, kuid tahtmist sõita ja võidelda paistab jaguvat.

Maratonijooksuks ettevalmistus on esialgu hästi läinud. Uued tossud ka proovitud - New Balance 1225, mis on üsna jäiga toestusega. 21km lumelibedal teel, 5x1000m kõrgema pulsiga (150), kokku 1.39h.
Kaks nädalat veel aega.

New Balance'i pood TOPis oli üllatus, hinnad soodsad, asjatundlik jooksumehest müüja, testimine jooksulindil. Suurtes poodides on praegu jooksutossu valik üsna vilets.

Ta lendab siiski

Kell oli 16.45. Mõtlesin, et helistan Valdurile, tema teab kuumõhupallide võistlusest kõike.

- "No tere, kas õhupallid täna õhtul lendavad?"

- "Juba on õhus, esimene peaks vist kohe Keilasse jõudma."

- "Selge, ma siis jooksen..."

.

Kõigepealt ronisin katusele:

.

.

.

.

.Siis autoga suurele Paldiski mnt-le:

.

.

.

..

.

.

Edasi panid pallid üle Keila Ohtu raba suunas. Jälitasin neid Tuula teel, seal olid ka abimeeskonnad.

...

.

.

.

.

Rohkem ei viitsinud. Filmisin ka natuke.

Üldiselt on nii, et alati lennatakse üle linna. Start siis vastavalt tuule suunale. Täna õhtul tulid põhjast.

.

Kui pallid on õhus, on hinges mingi kummaline ärevus. Koerad võivad lausa segi minna.

Kahjuks pole pildil mingit fiilingut.

.

Kuumõhupallid

Täna hommikul pidid õhku tõusma, kuid selle asemel sadas alla hoopis paksu lund.

Eile õhtul oli Facebook'i Keila linna fännilehel selline info:
Kuumaõhupallivõistluse UpViser CUP Keilas planeeritud lennuajad : 12 .03 ja 13.03: hommikul kell 7.45-9.00 ja õhtul 16.30-17.45 ning 14. 03 ainult hommikul 7.45 - 9.00.

Muuhulgas selgitakse välja Soome meister, kokku on ca 17 palli (võistlusinfo). Oleks päris huvitav näha värvilisi õhupalle valge lume taustal. Lootus on, et õhtul õnnestub.

Kes pole pallide õhkutõusmist varem näinud, soovitan väga. Võimas.

Ise olen kunagi ühe korra lennanud, rootslase Oscar Lindströmiga (pildil esimese maandumise järgset rituaali läbi viimas). Julge vend oli. Vahepeal oli küll tunne , et kukume alla metsa või jääme kõrgepingeliinidesse kinni või ei saagi enam alla, kuid lõpuks maandusime siiski vaikselt ja turvaliselt Tuula tee äärde põllule.




Kuumõhupall käitub nagu suur naftatanker - reageerib tegevusele palju hiljem ja kui oled näiteks korraga liiga palju sooja õhku palli sisse lasknud, võid mingi ajahetke järel soovimatult kiiresti ja soovimatult kõrgele lennata. Seal võivad olla aga hoopis teised tuuled ja ...

Keila suusaradade ajaloost

Niipalju, kui ise mäletan.

Keilasse asusin elama umbes 1985.aastal, kuid Keila Männikus sai mõne korra suusatatud ka aasta varem. Ei mäleta, et staadioni ja metsa vahel oleks olnud mingit teed, ilmselt ehitati Kruusa tänav samal ajal Keila Haiglaga (aastatel 1987-1990). Suusarajad oli metsa aetud põhiliselt Harju KEKi inimeste poolt. Harju KEK oli Keila suurim tööandja (kuni 2100 töötajat) ja väga spordilembene asutus, asutuse suusavõistlusi peetigi Keila taga metsas. Kuid suurim probleem oli selles, et Vene sõjaväeosa tankid sõitsid aeg-ajalt suusaradadest üle, muutes need kasutuskõlbmatuks.

Harju KEKi mehed Georg Tamsalu ja Tiit Vimberg tegid uued rajad Mudaaugule, kasutades ära kõik 2-3m-sed tõusud. Mõni laskumine oli päris äkiline...

Seal peeti hulgaliselt võistlusi kuni ca 1998.aastani. Vahepeal hoidis Karjaküla teeotsa juures lennuki ümber buraaniga suusaradu korras Aado Salumäe. Tema oli lennumudelismi ringi juhendaja ja proovis kunagi mudellennukiga teha ühest TONi neljapäevakust õhupilte. Pildid arvatavasti õnnestusid, kuid näha neid ei õnnestunud, sest lennuk lendas koos kalli digifotokaga tookord minema ja ülesse ei leitudki.

Praeguse Tankimäe juures oli 90-ndate keskel suur prügimägi. Kui 1995.aastal sai linnapeaks Leino Mägi (pildil), siis alustas ta paljude suurte projektidega - prügimäe äraveoga, tankipolgu varemete kokkulükkamise ja mägedesse vedamisega, uue "mägise" lauluväljaku väljaehitamisega (enne oli see lage tasane platsike), vee- ja kanalisatsiooniprojektidega jne. Tasapisi hakkasid tekkima ka suusarajad, mille laiendamisel ja puhastamisel lõid kaasa paljud vabatahtlikud (sh spordiklubide lapsed). Tankide üles-alla teed hööveldati tasaseks, vaid üks lõik on tänaseks säilinud.

Suusaradade väljaehitamise eestvedajaks oli jällegi Leino Mägi, kes oli samal ajal ka Keila Suusaklubi president. Tema peas muutus rajaplaneering pidevalt ja lõpuks ei teadnud vist keegi, kuidas asi hakkab välja nägema. Ei mingeid planeeringuid ega projekte ja nii peaaegu võiduka lõpuni välja. Ka valgustus tuli ükskord ümber teha, sest üks maaomanik ei tahtnud oma maal elektriposte näha (see lõik on täna suusarajata).

Kuid kogu selle, rohkem kui 10 aasta töö tulemusel on lõpuks välja tulnud väga huvitavad rajad. Tankimägi ise on üle 10x suurem algsest, tasasele maale rajatud Komandopunkti ehk Seitsme tõusu mägi on täiesti arvestatava kõrgusega küngas, huvitav moodustis on läänepoolne vallseljak, kust avanevad kenad vaated Mudaaugu poole. Lisaks mitmed sillad ning viimasena ka tunnelimägi - mida sa hing veel ihkad.

Viimastel aastatel on rajatud ka kunstlumerada, sest puurkaev asub Tankimäe lähedal. Sellel aastal hooldavad radu juba palgalised mehed, kuid eelnevatel aastatel on radadega palju vaeva näinud Karl Lell.

Pildil rajameistrid Olev Baar ja Toivo Lumiste

Nüüd jääb veel oodata tugevat kevadist lumekoorikut, et sõita läbi Keila-Tallinn-Keila (või vastupidi) suusamaraton. Vabadel lumeväljadel kihutamine on ikka kõige suurem kaif.

Keila-Tallinn võistkondliku suusamaratoni start Keila Keskväljakul 1969.aastal (foto Harjumaa Muuseumi arhiivist).

Ma olen ka kusagil 80-ndatel ühel korral osalenud.

Lisan siia ka kommentaarides toodud kaardi Männiku vanade suusaradade kulgemisest ja ühe pildi Keila-Tallinn maratonist (AL)

Naised

Oli kord neli naist, igaüks oma ajast ja oma maailmast. Aasta oli 1988, suured muutused olid alanud.
Ja nagu tellimise peale tuli hiljuti Klassikaraadio "Meditatsiooni" saates saami laul, mida just siis ja just seal kasutasime unelauluna.
Muide, laulja peaks vist olema Hendrik Relve.

Lisatud hiljem: Laulavad ikkagi vennad Urbid
P. Utsi, tlk. J. Viiding/L. V. Svonni, Ela hästi, kodumaa

Loll maratonimõte

Otsisin paar päeva tagasi keldrist vanu hokivihikuid. Ei leidnud. Kuid leidsin hoopis paki vanu diplomeid, mille hulgas oli nii mõnigi üllatus.

Nagu näiteks 1985.aastal XII Tartu-Otepää jooksumaratonil saadud 15.koht ajaga 2:54.16.

Kummaline, et sellest jooksust ei mäleta suurt midagi, ehkki lõpuaeg oli täitsa OK. Ju siis midagi erilist ei juhtunud, nagu näiteks ühes varasemas meenutuses. Meelde tuli vaid päikeseline, soe Otepää ja üks rõõmus ning jutukas jooksja - Raivo Rõõm. Võimalik, et tema oli tookordse maratoni võitja (tegelikult võitis orienteeruja Urmas Kannumäe, aeg 2.30).

Näiteks siis saavutatud ajaga oleksin eelmisel aastal olnud 2. ja aasta varem 1. Kui 1985 joosti "mäest üles" Otepääle, siis nüüd kulgeb rada vastupidi - Otepäält Tartusse, mis on muidugi natuke lihtsam. Lisaks on tänapäeval igasugu geele jm "dopingaineid", millest 25 aastat tagasi ei osatud unistadagi.

Vaatasin seda diplomit ja mõtlesin:

- sündisin 1960, kui toimus esimene Tartu suusamaraton ja Jüriööjooks (Keilas). Samal aastal sündis praegune o-konkurent Tiit Tali, kes on selle maratoni kahekordse võitjana hoidnud nüüd juba korraldajana toredat traditsiooni jätkuvalt elus.
- aastal 1985, kui jooksin 12. Tartu-Otepää maratoni, olin 25 aastane
- nüüd, aastal 2010, olen 50, seega täpselt 2x vanem. Maratoni jrk number on 37.
- Tartu-Otepää maraton oli mul kunagi esimene (aeg 3.19). Viimast korda juhtus siis nii, et 30km-l tõstsin oluliselt tempot, sest olin alguses liiga ettevaatlikult liikunud. Tarkus, et tõeline maraton algab 30km-st, ei pidanud tookord paika.

Niisiis, 27.märtsil kell 12.00 üritan olla Otepää vallamaja ees stardirivis (juhend). Muretsen vaid vasaku põlve pärast, mis on teinud valu sügisest saati. Kuid kes ei riski, see ... ei joo.

Millise eesmärgiga joosta?
Kui suudaksin maratoni läbida 4.30min/km, tuleks aeg ca 3.10. Tõenäoliselt läheb üle, kuid loodetavasti mitte üle 5 minuti. Kuid äkki tuleb hoopis alla 3.10, pole õrna aimugi.

Pikki pingutusi on viimastel aastatel kogunenud omajagu. Eriti valusad on 24h rogainid. Üldine hetkevorm pole laita, lisaks on 3 nädalat aega nö "tippvormi" timmimiseks. Paar nädalavahetust tuleb end tõsisemalt ära väsitada. Põhiliselt tempojooksudega, ilma lõikudeta. Ei mingeid kiirendusi talvel.

Homme ongi plaanis teha väsimuse foonil 20+20. Alustan kell 11 nagu ükskord varem. Kes viitsib kaasa lüüa ...

Vaja oleks uusi tosse.

Russians - vastus küsimusele

Rahvuse küsimusele proovis vastata 13 inimest, enamus sai pihta 2-3 nägu, Erkkil õnnestus ainsana 4. Punkti sai esimene 3-ne vastaja - veel juuniori(!)klassi kuuluv Marek. See oli üllatus.

Tulemus polnud kokkuvõttes üldsegi paha, sest näod olid parajalt "segaverelised". Mõni teine pilt oleks olnud palju selgem-lihtsam.

Pildil on eesti keelt kõnelevad poisid märgitud kollase täpiga ja häälte arv rohelisega.



















1- Ahti Rattik (E), 2- Ree? (E), 3- Kalle Kaljurand (E), 4- Anatoli Novikov (E), 5- Sergei Rjabov (V), 6- Sergei Bubnov (V), 7- Eduard Pukkonen (E), 8- Madis Raag (E), 9-? (V), 10- Tsõganov? (V), 11- Soome nimega? (V)

Kui ei tunneks, siis oleksin vist ise ka nr.1 ja 2 eestlasteks märkimata jätnud. Samas kaks venekeelset poissi all paremas servas (nr. 10 ja 11) said väga palju hääli. Esimene pettis ehk ära hoolitsetud ja rõõmsa välimusega, teisel on sugupuus ilmselt soomeugrilik liin, sest nimi oli soomepärane (täpselt ei mäleta, kuid lõppes nen-iga).
Nr.4 oli vene nimega eesti keelt rääkiv ja eesti koolis käiv poiss. Seega võiks kuuluda mõlemasse valikusse.
Eranditult kõik pakkusid õigesti poissi nr.8, kelle nimi - Madis Raag, kommentaare ei vaja.
Eestlaslik välimus on statistka järgi ka nr.3-l (8 häält), kelleks on Kalle Kaljurand, paljukordne Eesti meister sulgpallis.
Hämmastas, et eestlaseks peeti nr.5-t. Otsevaates poleks vist niimoodi arvatud (vt lisatud nägu). Kas talupoeglik profiil pettis?
Ma sain ka peaaegu pooled hääled. Kes mängis sel korral väravavahile, eksis.

Tabamused (tulistamise järjekorras):
3 Marek
3 Heidi
2 RR
2 h.p.
2 Gea
3 T.L.
3 LL
3 Urmas
2 Ott
2 K.T.
3 Jaan
3 Taavi
4 Erkki

Russians

Hokiteemas toodud pilt oli lapsepõlve jalgpalli- ja hokielus erandlik - seal ei olnud ühtegi venelast. Tavaliselt oli meid ca pooleks ja venelastega rääkisime vene keeles.
Tänapäeval nimetatakse seda integratsiooniks. Ka meie integreerusime ja saime omavahel üldjuhul hästi läbi, kuid maailmad olid erinevad ja peale ühise mängu muud suhtlemist eriti polnud.

Hoolega pidi tol ajal vaatama, mis keeles juttu alustada. Venelasega oli seda mõistlik teha vene keeles, sest siis sai asi kiiremini lahendatud. Mõni pileti- vm müüja võis eesti keele peale ka vihastada ja siis pidi ikka vene keelt kasutama. Juba ununenud maailm, kuid ometi nii lähedal.

Kuid ühe oskuse lihvisime tänu keeletundlikule olukorrale ära - õppisime juba kaugelt ära tundma venelase. Ja seda mitte ainult riietusest, vaid ka näost. Kui rääkisin kunagi ammu sellest enesestmõistetavast oskusest rootslastele, olid nad tõeliselt hämmingus, sest nende jaoks olime täiesti ühesugused. Nii nagu ka ameeriklased, kes venelaste rolle mängivad (näit "Sõda ja rahu"), ei saa ise aru, kuivõrd ebaloomulikud nad on.

Selle jutu tõepärasuse kontrollimiseks lisan siia ühe pildi poiste hokimeeskonnast ca 1973 aastast. Riietus on kõigil sarnane, tuleb vaid ära tunda, kes on kes.

KÜSIMUS:
Pildil on 11 mängijat, kellest ca pooled on eestlased. Proovige leida 5 eestlast ehk eesti keelt emakeelena kõnelevat poissi? Kolm õiget annab punkti.



Lisaks sellesse teemasse ka ühe vana Stingi loo. Hea lugu, mille sõnadesse süvenesin alles täna (ka selleks võib blogipidamine kasulik olla).