Hokist

Jäähoki OM finaal Kanada-USA toimub täna hilisõhtul. Natuke jama, sest ei oska enne mängu kellegi poolt olla. Enamus mõnust jääb saamata. Kui mängiks Eesti, siis oleks terve riik tagajalgadel ja pool parlamenti Vancouveris. Kuid praegu on hoki kolmandajärguline ala ja peab tunnistama, et ka mulle.

Aga see pole alati niimoodi olnud.

Huvi jäähoki vastu tekkis kusagil 8 aastaselt. Kes selleks tõuke andis, ei mäleta. Aga vist selle “tõukaja” järgi hakkasin hokivihikuid pidama, kuhu kleepisin väljalõikeid ajalehtedest, täitsin turniiritabeleid ja joonistasin-kommenteerisin servade peale. Kahjuks olen kõik need paljude aastate vihikud-kaustikud kolimiste käigus kuhugi ära kaotanud.

Esimesed paar aastat elasin kaasa Nõukogude Liidu koondisele. Seejärel olin Rootsi fänn, täiskasvanuna hoian pöialt Soomele. Veri on ikkagi paksem kui vesi. Hea, et Soome sai eile pronksi, ehkki viimased kaks minutit olid slovakkide hullumeelse surve all. Mängust nägin vaid viimast 10 min ja sedagi vaid korduses, kus tulemus oli teada.

Meeldejäävaid hokihetki on olnud palju, kõige võimsamatest peaks kindlasti nimetama kahte – Nõukogude nö amatööride ja Kanada proffide esimest kohtumist 1972.aastal Kanadas ja USA üliõpilastest kokkupandud meeskonna võitu NLiidu üle 1980.a. Lake Placidi olümpiamängude finaalis.
Neist esimene oli kahe suure hokimaailma esimene kohtumine, kus ainuüksi mängueelne melu pani keha värisema (Näide YouTube'is). Mängu algus oli Kanadale vägev - 2:0, kuid sellegipoolest kaotati esimene mäng 3:7. See oli vahtralehtedele šokk.

1980 ja Lake Placid, kus USA poisid alistasid ülivõimsa venelaste koondise 4:3, oli tõeline IME, millest on tehtud film “Miracle” (filmilõigus on treener Brooks enne mängu mehi töötlemas). Klipp pärismängust.

Ise olen nooremas eas ka hokit mänginud. Talvedel oli turniir “Kuldne litter” sama tähtis, kui suvel “Nahkne pall”. Tegemist oli üleliiduliste võistlustega, kus linna meister läks vabariigi finaali ja vabariigi meister üleliidulisse finaali.
7. majavalitsuse spordimetoodik, hilisem sulgpallitreener Mart Siliksaar (artikkel), tegi meiega usinalt trenni. Kui esimeses mängus oli uisutamisoskus pea olematu, siis hiljem võitsime mitmeid kordi Tartu turniire ning peale edukaid tsoonimänge osalesime ka vabariigi finaalturniiridel.

Pildil on foto esimesest hokimängust, mille kaotasime 7:0.

KÜSIMUS: Tähtvere uisuväljak ca 1971. Tartu "Tamme". Kus olen pildil mina?












Lisatud 1.märtsil:
Pildil vasakult: Kalle Kaljurand, Üllar?, Väino?, Eduard Pukkonen, Jüri Rehema, Agu Miller, Leo Labu ja treener Mart Siliksaar.

Seega olen pildil väravavaht. Tõenäoliselt on hetk jäädvustatud enne mängu, näod on murelikud. See oli nagu hüpe vette tundmatus kohas, sest uisutada oskas meist vaid kaks.
Kogu mäng käis meie värava all, mistõttu kaotus 7:0 polnudki ehk kõige hullem. Sest hokivärav oli suur ja väravavaht selle ees õige väike.
Hiljemgi olen väravavahi ametit pidanud. Väravavahil maski ja mängijatel kaitsmeid muidugi polnud, visked ei olnud tugevad, ehkki jalad olid sinikaid täis ja nii mõnigi kena muhk oli aeg-ajalt otsa ees.

Veel.
Eriti osavad olime Väike-Kaare tänavahokis, kuhu jäid sajad, kui mitte tuhanded tunnid.
Samuti olen kõva käsi lauahokis, milles pidasime klassivendadega aastaid “maailmameistrivõistlusi”. Tiitli pärast madistasime põhiliselt Veske Petsiga, kelle üleolekut pidin lõpuaastatel pidevalt tunnistama. Teised olid natuke nõrgemad.
Saalihokit olen mänginud vaid ühe korra, juhuslikult ca 15 aastat tagasi Göteborgi Chalmersi ülikooli juures. Tuli välja küll, kuid tagantjärgi on praegugi natuke piinlik tookordse agressiivse jäähokiliku stiili pärast. Saalihoki on ikka pehme mäng.

Veerpalu on 50km-st sõitnud 40. Nüüd läheb andmiseks, suusalainele...

Laupäevahommikuselt

... uimaselt.

Mingit muusikapala kõrvus ei helise, sest eile õhtul sai üle 1,5h kuulatud Mihkel Polli kontserti Keila Muusikakooli kammerlikus õhustikus. Hullult keerulised klaveripalad ja kõik ilma noodita. Uskumatu ajuehitus. Näppudest ja muust pole mõtet rääkidagi.

Eile sai registreeritud rogaini EMile Migovosse (hetkel registreerunud). Odavam registreerimine (a 40 EURi) lõpeb esmaspäeval 1.märtsil. Ülekande tegemine osutus keeruliseks ja jääb esmaspäevaks, sest Ukraina pangal pole IBAN-koodi. Ülekandetasu tavalise rahvusvahelise ülekandena maksab aga 360.- EEKi.

Eestil on olümpial läinud sombuselt, kuid mitte katastroofiliselt. Enam-vähem normaalselt. Ja mõnusalt suhtusid oma sooritustesse mehed-laskesuusatajad. Põhiline on ikkagi mitte masendusse langeda ja jääda. Ikka edasi. Imestan näiteks, et Alaver soovib veel suhelda Pulleritsu või Pahviga. Ma saadaks need mehed küll mõne artikli järel ...

Jäähoki finaal tuleb üks vihane ja mõttetu mäng. Kahju, et nii läks. Rootsist kahju, Soomest kahju, vene hokiga on omad suhted.

Hommikul tuli jaanuarikuu kommunaalarve - 3956.- krooni. See on kõigi aegade rekord. Siit saab ainult edasi minna, nagu sportlased olümpial oma tulemusi kommenteerivad. Tahaks olla laps, siis ei oleks ... ja kommunaalmakse (nagu Pipi ütles). Neid esimesi õnneks pole.

Mälumängu seis:

7 RR
5 Gea
3 AL
1 Erik
1 Heidi
1 Jürgen
1 Laevuke
1 Marek
1 RO
1 M.
1 LL
1 Ott
1 h.p.
1 Margus
1 liina
1 KE

Raudteejaam, mu arm

Mõni päev tagasi ilmus pressis teade, et Balti jaama jaamahoone suletakse kell 7 õhtul.

EI OLE VÕIMALIK, käis läbi pea. Ehkki ma pole vähemalt 10-15 aastat selle jaamahoone teeneid vajanud, ei kustu ajust mälupildid rohkem ja vähem õndsatest öödest Venemaa vokzaalides. Mida seal kõike ei tehtud - valvati kordamööda suuri matkakotte, magati, mediteeriti, söödi rasvapirukaid, hangiti suitsuvorsti ja kavaluse abil pileteid jpm.

Ja nüüd..., jaam suletakse kell 7 ! Tule taevas appi.

.

Pildil on üks kirevamaid raudteejaamu Moskvas - Kaasani vaksal, kust läksid reisid lõunapoolsetesse liiduvabariikidesse, sh Kesk-Aasiasse.

Olin seal üksi, öösel, kõik piletid Alma-Atasse olid nädalaks välja müüdud. Pildistamise hetkel oli seis üsna trööstitu.

KÜSIMUSED:

Mineralnõje Vodõ (?) raudteejaamas magavad kaks üsna tuntud inimest - koolijuht, kes sai täna presidendi käest teenetemärgi ja Eesti esivõitleja Nord Streami vastu.

Kes?

.

:

Tbilisi raudteejaama pagasihoiuruumi sätivad end magama Tallinna linnavalitsuse kauaaegne tippametnik (pildil suusamütsiga), Tartu günekoloog-õppejõud - papilloomiviiruse esivaenlane (pildil paistab tema silm) ja Viljandi suurkaubamaja juhataja (juba magab).

Kes?

Kokku 5 nime ja 5 punkti :)

.

Et ka tänased noored saaksid Venemaa avaruste raudteeromantikat tunda, on Google koostöös Venemaa raudteega loonud veebilehe, kus saab sõita Moskvast Vladivostokki, vaadatest 150 tundi järjest rongiaknast välja ja kuulatest rongirataste klõbinat:

http://www.google.ru/intl/ru/landing/transsib/en.html.

Kas superjabur asi või raudteeromantika inspiratsiooniallikas?

.

NB. Homme, Vabariigi aastapäeval, on Keila Tervisekeskusesse sissepääs vaid 24.- krooni. Kas tõesti teha kaks trenni päevas, suusatada ja ...?

Lisatud 24.02.: Trennid jäävad ära, ei pääsenud ka mina kõhugripist. Nädalavahetuse 20+20 on kahtluse all.

Ansipist parem -TM protokoll

Tartu Maratoni on isegi telekast huvitav vaadata. Ja mitte ainult tippe vaid kõike muud ka. Viimast näidatakse-kommenteeritakse siiski liiga vähe.

Vaatasin lõpuprotokolli ja võtsin välja orienteerujad-rogainijad. Riiklikult saaks neid jagada kaheks - need, kes võitsid Ansipit ja need, kes talle kaotasid. Viimased ei tohiks järgneva aasta jooksul Eesti riiki kiruda.

Tabelist on hästi näha, kes on aastaga tublisti paremaks läinud. Kuid teatud vanuses on ka paigalseis kõva areng. Tiit Tali on kõva mees, esimene omas klassis (M50). Marje Viirmann N50 klassis 2., Ulvar Pavlov (M45) 3., kuid temale oli see pigem väike allakäik. Ikkagi kahekordne TM võitja.

Olümpiast vol.2 - kommentaatorid

Suusatamine, laskesuusatamine, iluuisutamine.

Lembitu Kuuse on minu arust ikka väga hea. Parim spordikommentaator tänases ETV-s. Jutt käib pidevalt samadel teemadel, kuid igav ja kordav ei tundu. Ikka leiab huvitavaid sõnaühendeid ja võrdlusi, ka emotsioone on piisavalt ja mitte liiga palju (eestlase jaoks). Nö spetsialistidest abikommentaatoritest oleks aeg loobuda Kaarel Zilmeri teenetest. Tore, meeldiv ja rahulik mees, kuid jutt on etteennustatav, ei midagi uut ega üllatavat. Mõni väljend nagu näit "heas konditsioonis" tekitab juba kerget allergiat :)
Suusakommentaatorite abilisena on ikka väga hea mees Tiit Pekk. Aga teda olümpial ei ole. Täpselt samasugune mees on laskesuusatamises Margus Ader. Naljakas, et need kaks meest on nii häälekõlalt, kui rääkimise temperamendilt väga sarnased. Väliselt ka sarnased -energilised-sportlikud. Kuid põhiline - uut ja värskendavat infot tuleb nende suust pidevalt.

Iluuisutamises on väga hea Anu Säärits. Tundub, et jagab asja ja koos abilistega (Margus Hernits jt) moodustavad väga hea tiimi. Iluuisutamise kommenteerimisel on minu arust põhiline oskus vait olla, samas aga oluliste kohtade juures vaatajat lühidalt informeerida. See õnnestub hästi.

Jäähokit hakkan vaatama alates play-offidest, võib-olla isegi poolfinaalidest. Lapsepõlve suur hokivaimustus on aastate jooksul vähenenud. Kuid unustada pole võimalik sellist meest nagu Nikolai Ozerov. Pikapeale hakkas korduvate väljendite tõttu tüütama, kuid emotsiooni oli jutus ikka ülikõvasti.

Allpool on näide Nikolai Ozerovi reportaažist. Hokimängu kangelaseks on seal lätlaste suurkuju Helmut Balderis.



KÜSIMUS:
Kes oli see kunagine eestlasest hokiäss, kes võitis NLiidu karika ja mängis eliitklubis Moskva AKSK (CSKA)? Kes on siiani ilmselt kõige kõvem eestlasest hokimängija.

Olümpiast vol.1

Interneti highway ajastu on ikka vinge küll. Vaatad vanu videoklippe, kuulad juba eetris olnud raadiosaateid, võid leida igasugu põnevat muusikat jne. Kui praegusel ajal ei elaks, siis ei usuks.

Suusatamist ja hokit tagantjärgi ei vaataks. Iluuisutamisest saab ka hiljem elamuse.
Kuid täna öösel on meeste vabakavas üleval meeletu pinge. Kas ärgata üles kell 4?

Pljuštšenko-Lysacek-Takahashi-Lambiel jt. Ja muidugi Johnny Weir, kellest oli hiljuti vägagi avameelne ja huvitav dokfilm.

Pljuštšenko - 4+3 hüpped, mikrovead, hea muusika
Lysacek - 3,5 hüpped, perfektne sooritus. Liigutav oli selle tõsisportlase liigutuspisar lühikava järel
Takahashi - jaapanlikult perfektne kava
Lambiel - parim koreograafia ja artistlikkus
Weir - hüpete võimsuses jääb alla, kuid naiseliku graatsiaga ületab kõiki
Joubert - hävinud mees, teeb pingevabalt suurepärase kava

Üks laululugu ka - Peep Ilmet laulab oma eluloo "Avinurme mies" (väljavõte Jaak Johansoni Fantaasia saatest).

Juri Kukin

Tunneks Anatolit, siis saadaks talle hõbeda puhul ühe laulu. Eile õhtul leidsin.
Aga ta võib-olla juba teab seda.

Юрий Кукин
"О вреде пьянства на воде"
(vene keele oskus vajalik)



Aga miks see olümpiavõistlus suusaradadel nii halli-argipäevasena tundub? Nagu Kavgolovo etapp Nõukogude ajal. Kas puuduvad reklaamid-värvid, puuduvad pealtvaatajad või on kaamerad suunatud tühjadele väljadele?
Või on koju varutud liiga vähe õlut...

Keila MV 10km - non-fluor day

F peab libisema!
Panin alla musta HF Swixi (-2/-8°). Vanast ajast oli veel alles REXi fluoritabletti. Panin seda ka, ehkki sobis + kuni -5°. Eile sadas lund, see ju ka niiskus ja küll see hommikune -7° tõuseb.
Aga suusk oli nagu vati peal. Olin igaks juhus määrinud ka teised suusad (Fischer RSC Junior ja Holmenkoli külm sinine HF), mis olid küll natuke paremad, kuid kerget sõitu ei lubanud.
Polnud kõige mõnusam tunne.

Mõned minutid enne starti nägin Marjet, kes oli just lõpetanud ja libisemise üle ei kurtnud. Ta andis suuski lahkelt proovida ja kuna libisemine oli tõesti parem, siis läksin nendega rajale.
Vajutasin usinalt, ehkki suuskade raskuskese oli liialt ees ja tagumised otsad lohisesid mööda lund. Järsk Tankimäe tõus paksus lumes oli üsna lootusetu, ukerdasin seal nagu väike laps. Ei tea, kuidas Marje nende endiste Õnne Kure suuskadega hakkama sai/saab.

Tulemuses pettusin, sest oma lähikonkurentidega võrreldes kaotasin ca minuti. Kõik teised on võrreldes eelmise võistlusega paremaks läinud, mina aga seisan paigal?

Vladimir Savinov..... 30.31,8 (31.12,2 oli eelmine võistlus)
Rait Lille................ 31.10,4 (32.19,8)
Karl Lell................. 31.17,9 (32.37,9)
Aare Heinla............ 31.48,0 (32.20,9)
Avo Sein ............... 31.50,4 (31.15,8)
Eduard Pukkonen.... 32.15,2 (32.19,7)
Mart Jakobson........ 32.30,2 (33.48,3)

Kokkuvõttes muidugi kasulik päev (lisaks imeline talveilm). Organism vajab aeg-ajalt raputamist ja 10km-ga saab seda ka närvisüsteem.
Tõstame valuläve!
Tulemused

Mina, mina, mina - akadeemik Anto Raukas

Eile õhtupoolik möödus olude sunnil Eesti orienteerumiselu ajutrusti kuulates.

Teel koju tuli autoraadiost Keskööprogramm akadeemik Anto Raukasega. Geoloogiadoktor Raukast on alati huvitav kuulata, sest tema juttudes on põnevaid mõtteid, värvikaid näiteid elust ja intriige. Raukase panust nii teaduslikku kui ühiskondlikku tegevusse ei saa kuidagi alahinnata. Tegemist on ikkagi väga andeka, tohutu töövõime ning suurte saavutustega inimesega. Ja väga ambitsioonika inimesega, kelle kohta käib lause, et ta on inimene, kes sooviks matustel olla nii kadunukese kui ka leinaja rollis ja seda samal ajal. Seega tegev igal pool. Ja sõna "MINA" ei unusta ta kunagi rõhutamast.

Siin on väljavõte Anto Raukase intervjuust, mis puudutas orienteerumist ja kaarte:


Pildi päritolu - elu on võitlus

Veel:

Täna avati XXI taliolümpiamängud

Täna maeti metsavend Alfred Käärmann

Homme Keilas 10km suusavõistlus (link). Rada saab olema pehmes lumes, loodetavasti libiseb, ehkki miinuskraade tuleb 6-7 või rohkem.

Mulle meeldib

KÜSIMUS:
Kes on see laulu esitamise ajal veel alles tundmatu laulja ?

YouTube's filmiklipp

Simpel Session - meedia ämber

Juhuslikult leidsin internetist info, et Simpel Sessionit saab vaadata ka LIVE'is. Noh, mõtlesin, et võiks natuke vaadata ka, mida see Madis sinna juba 10. korda tegema läks ja millega üleüldse noored tegelevad.

Kuid see vaatemäng haaras kohe esimesest hetkest, tunnid möödusid ahhetades ja ohhetades täiesti märkamatult. Pühapäevane BMX-ratta finaal oli surmatrikkide paraad, mis kulmineerus viimases vooru. Siis oli küll tunne, et enam konte ei loeta. Üks kõvemaid vendi on oma elus üle 30 korra luid murdnud, ühel teisel võeti kruvid välja vaid 6 päeva tagasi... Üllatuslikult ei juhtunud siiski midagi hullu, vaid mõned kondid ning üht-teist veel.

Kodus vaatasime kolmekesi, Lee Tartus LIVE'is ja Madis kohapeal.

.

.

.

.

.

.
.

.

.

Sai ka pildistatud, Print Screeniga. Mõni näide.

Kuid tõeline jama oli ikka see, et finaalidest ei tehtud otseülekannet telesse. Võistluse atmosfäär oli pingeline, kuid väga sõbralik. Võistlejad jäid hästi meelde, sest nende riietus, käitumine ja trikid olid erilised, eestlaste suure sõbra ja Simple Sessioni aktiivse propageerija, kommentaatori Zack Yankushi alias Catfish'i töö oli super.

Kuid mis ma siin ikka jahun, kes ei näinud, see ei näinud. Aga ETV lühiklippi peab vaatama, eriti parimate BMX-i sõitjate Bezanson'i ja Banasiewicz'i õhulende. Lisaks, et selliseid lende oli palju.

Lisan siia ka ühe pildi Madise rulaharrastuse algusaegadest. Hilisemad trikid olid juba päris vinged. Aga ma oleksin näinud teda parema meelega jooksmas ja suusatamas...

Rüü, rüü, lumirüü

Üle pika aja oli 22.jaanuaril Klassikaraadio Fantaasia saates jälle Jaak Johanson. Ja kaasas huvitavaid salvestisi, ka vanadest aegadest - Peep Ilmet kandlel, Priit Pedajas. Ja üks vahva lugu "Avinurme mies", mille tahaks samuti ühel hetkel nahaalselt välja lõigata ja blogisse riputada.
Aga praeguse ajaga sobib hästi Pedajase vana-vana lugu "Rüü, rüü, lumirüü"

20+20 - tehtud

Simpel Session oli praegu veebis LIVE'is (http://www.session.ee/). Vinge! Ülivinge! Lõppes 20:00.

Pika duatloni trenn oli valutum, kui esialgu kartsin. Suusatamine oli lihtne, paras väikeseks proloogiks. Libisemine oli enam-vähem (-7C, värske lumi), rada ideaalne. Eile öösel oli suur rajamasin peal käinud.

Arvasin, et tegemist tuleb põhiliselt jooksutrenniga, suusatamine oli rohkem lihaste väsitamiseks ja energia kulutamiseks. Kuid pulsigraafik näitas imelikke asju. Suusalt jooksule üleminekul imestasin ise ka, et miks enam-vähem korraliku tempo juures pulss nii madal on (120). Süda lihtsalt ei saanud aru, et oli toimunud alavahetus ja arvas, et olen jäänud kuhugi mäe peale juttu ajama.

Kuni pöördepunktini oli mõnus, misjärel tõstsin natuke tempot. Alles viimasel veerandil hakkas lihasväsimus tunda andma. See, et viimasel 1,5-2 km-l läks eriti kergeks ja samm lennukaks (lõpp lähedal), näitas, et väsimuse aisting on inimesel põhiliselt ikkagi kõrvade vahel.

Suusas siis kolm ringi enam-vähem ühtlase tempoga, jooksus ligi 1min kiirema teise poolega. Siit edasi kevade poole saavad ajad ainult paremaks minna - libisemine suusas paremaks, jooksus kehvemaks, füüsiline vorm paremaks, riietus õhemaks.

Kokku tuli sportimist 2:46:38, kulus 2064 kcal.
Pärast Keila Tervisekeskuse saun, mis suusarajalt tulnule maksab vaid 50.- krooni.

Jooksule võtsin joogi kaasa. Kui oleksin valmistunud mõne kõrge mäetipu vallutamiseks, siis oleksin ilmselt joogita rajale läinud. Kuid taastumine võtaks sel juhul kauem aega.

Hiljuti kuulsin raadiost, kui Alar Sikk rääkis, miks sportlased mägironimises viletsad on. Kahjuks ei suuda seda lugu veebist leida, toon siis mõned punktid, mis meelde jäid.

1. Sportlane tahab ikka kellestki parem olla, näidata oma jõudu ja füüsist. Jõuda enne mäetippu, olla ees, olla parem, parem, parem jne. Kuid mägedes võib kiirustamine valusalt kätte maksta.
2. Sportlane on harjunud kogu aega jooma, sportimise eel ja ajal. Mäetippu vallutades võib ilma joogita pidev füüsiline pingutus kesta 10 ja rohkem tundi.
3. Sportlased söövad igasugu spetsiaalseid toidulisandeid, vitamiine jne. Nende organism ei suuda lihtsast toidust (riis, makaron jne) maksimaalselt energiat välja võtta...

Vaielge või mitte, aga Alar ütles nii :)

20+20 suusavahetusega jooks

Tuli üks mõte teha 3-tunnine väsitav trenn. Kõigepealt ca 20km suuska ja siis 20km jooksu otsa. Taoline formaat seepärast, et suusatada 3 tundi ei viitsi ja joosta 3 tundi ei jõua.

Start/finiš Keila suusastaadionil, pühapäeval.
Suusatamise start: kell 11.00 (nülitud 7km ringil, 18,7km)
Jooksu (ühis)start: ca kell 12.15 (Keila-Joa teel Käesaluni ja tagasi, 18,8km)

Kui keegi viitsib näit vaid ühel alal kampa lüüa, oleks tore.

Kalender

Kuidas ikkagi kõik need iksdriimid, iks-tiimid, kiinid ja rogainid ühte aastasse ära mahuvad? Ja muidugi orienteerumised...
Tuleb välja, et kuidagi ikkagi mahuvad ja mõni nädalavahetus võib isegi vabaks jääda:





















Ühe etapi hind ühele (sellel või eelmisel aastal):
Xdream - 564.- (kogu sari 490.-)
XT-seiklus - 325.- (250.-)
Keen36h - 1000.-
Rogain - 160.-
Libahundi jälg - 170.-
Orienteerumine - 100.- (üks päev)