esmaspäev, 28. detsember 2009

Keila Suusapäevad 2010

SK Vask kodulehel on programm üleval:

Aeg ja koht: Keila Terviserajad
09. 01.2010. kell 11.00 KEILA UUSAASTAVÕISTLUS (eraldistart-vaba) 10km
24.01.2010. kell 11.00 KEILA SUUSASÕIT (ühisstart-vaba) 35 km
14.02.2010. kell 11.00 KEILA LAHTISED MV (eraldistart-vaba)
06.03.2010. kell 11.00 KEILA SPRINT (vaba)

14.03.2010. kell 11.00 KEILA KEVADVÕISTLUS (ühisstart-vaba)

Kahju, et suusasõit jääb ära, Winter xDream on samal päeval.

pühapäev, 27. detsember 2009

Vana-aasta jooks - mõõduka tirimise järelmõnu

Kasulik on vahetevahel blogisid lugeda. Peeter Pihli sissekandest leidsin DnB NORD Panga Vana-aasta jooksu - 6,2km Rocca al Mare's. Väljakutsetest tundsin ammu puudust, toonus oli ära vajunud ja süda ei saanud enam aru, milleks tuleb tuksuda.
Väljakutse oli muidugi iseendale. Viimane jooksuvõistlus oli suvel Keila poolmaraton , millest sai alguse minu blogipidamine. Tookord õnnestus suure kannatamisega Olga Andrejeva selja taha jätta, Vennikas möödus poolel maal ja kadus.

Kolm päeva tagasi jooksin üle pika aja jälle, vahepeal suusatasin. Kehv tunne oli - jalad nagu pakud, süda raske. Järgmisel päeval jalutasin, muidu oleksid lihased veel kangemaks läinud. Eile tegin kerge sörgi, parema enesetunde tekkimisel lisasin mõned lühikesed kiirendused. Pulss üle 150 ei tõusnud. Organismis oli tekkinud tõeline jõulurahu.

Tänane jooks oli sobiv orienteerujale. Rada lumine ja libe, o-tossud jooksuks väga head. Soojendust ei julgenud pikalt teha, kartsin väsimist. Pulssi soojendusel üles ei ajanud, siiski sain jalgadesse mõnusa kerguse. Polnud paha. Tegelikult ei teadnud ma numbrilisest pulsist midagi, sest koer oli öösel mu pulsivöö kusagilt kätte saanud. Hommikuks oli põrandal kolm pulsivööd, ükski ei töötanud.

Stardis võtsin enam-vähem korraliku tempo. Polnud mingit ettekujutust, kuidas nii lühikest maad tuleb joosta. Lihaseid kinni ei tahtnud tõmmata, siis oleks kõik muutunud ebameeldivaks.
Esimesed panid kaugele minema, selja taga oli päris suur kamp. Vedasin 600-700m, siis tuli tagant Peeter Vennikas ja võttis tempoajamise enda peale. Selle vastu ei saanud midagi olla, sest kogenud pikamaajooksja selja taga on väga hea olla. Aeg-ajalt tundus, et natuke kiire oli, kuid sellised hetked tuleb ära kannatada. Grupis oli veel 4-5 jooksjat.
Mingil hetkel keeras rada paremale läbi Õismäe raba. Oli üks sügav lumerada, mööduda polnud võimalik. Hoidsin end Vennikase järel, kes tippis lumes jooksutossudega päris kenasti. Orienteerumistossud polnud selles kohas eriti paremad. Saime kätte ühe mehe, kelle järel tempo natuke langes.
Tagasitee möödus jälle lumelibedal kõnniteel. Vennikas vedas, üks pikk (Allan Jaaska) hoidis ka juhtgruppi. Gea maja hakkas paistma. No nii, nüüd pidi pingutama :)
Kerisin tempo kiiremaks. Naastud haakusid maapinnaga hästi. Vennikas jäi natuke maha, aga Jaaska mitte. Pöördepunktis tegin väikese valehaagi, grupp jõudis jälle kannule. Nüüd vajutasin juba täiega. Süda oli tööle hakanud (jooksu alguses pistis kahtlaselt), väsimust jalgades polnud - seega tuli ventilatsioon maksimumi peale keerata. Lõpuni oli natuke üle 1km. Vennikas ja Co jäid pikalt maha, kuid Jaaskast üritasin peale otsustavat eelviimast kurvi ette rebida. Ehkki see õnnestus, läks noorem mees üsna kohe pikal kergel sammul minema, sinna vastu polnud midagi panna. Enne lõppu sain veel ühest jooksjast mööda (Margus Heintalu).

Pärast lõpetamist ja lühikest hingeldamist oli väga hea olla. Mootor jälle töötas, vaim oli värske ja ergas. Oli peotunne. Võistlus ongi tegelikult pidu. Parem pidu kui Solarise pidu.

Hea oli see, et võitsin Vennikast ja ei kaotanud naisjooksjatele. Ühtegi vanemat meest eespool polnud.
Filmiti kõvasti, äkki näeb telerist ka :)

Tulemused

Sporditähed 2009 kohapealt

Kui juba anti võimalus osaleda pidulikul üritusel, siis miks ka mitte. Polnud varem Solarise keskuses ja NOKIA kontserdimajas käinud.
Kutse oli Mati käes, nägin seda alles kohapeal. Üllatus-üllatus, nõutud oli must ülikond ning hilisõhtusele banketile lubatud ainult vanemad kui 21 aastat. Mul muidugi hele riietus ja kaasas tütar, keda poleks kuidagi suutnud teha 10 aastat vanemaks.

Aga sellest polnud midagi. Ka banketi pärast suurt ei põdenud, sest järgmine päev oli plaanis Vana-aasta jooks Rocca al Mares (sellest hiljem).

Mis meelde jäi:
- Solarise kuusk, mida ehete alt ei paistnudki. Tõeline jolotška.
- Idamaine lavakujundus. Ilus.
- Orienteerujaid oli omajagu - põhiliselt rogainijad ja Tiit Tali. Tiit teadis kõike - kuhu ja millal minna, kuhu istuda jne. Ise esimest korda Solarises. Vot see on o-tase!
- Alaver oli mõnusa jutuga. Nagu alati. Ene Ergma oli ka vahva.
- Uno Loop ja räpilugu. Ta oli nii mõnusalt kolmandajärguline seal laval...
- Pirueti võimlejate kava ja rõngamehe üllatusesinemine

Banketist kirjutavad juba osalised ise. Kui kirjutavad.

Rogainijad kaaslastega (üks kaaslane teeb pilti):


neljapäev, 24. detsember 2009

Hommikurütmid - Tom Waits

Võiks ju kõlada midagi jõuluviiside moodi, aga kummitab hoopis Tom Waits'i "All the World's Green"



Häid pühi kõigile.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Keila suusarajad, vol.2

Esimene sõit tehtud, eile õhtul lumekahuri valve ajal. Superstaari finaal jäi nägemata.
Rada oli väga hea, sees kaks lauget lahedat ja üks jälk järsk tõus.
Põhieesmärgiks oli higistamisest hoidumine. Enam-vähem õnnestus, aga pulsi- ja kõrgusegraafik tuli küll omapärane.

Täna õhtul siis jälle. Sõitma.


pühapäev, 20. detsember 2009

Uus pereliige

Pildil see valge. Suuremad lapsed kasvasid-mängisid koos ja neil oli veel koer ka. Väiksemal siiani vaid klaver, kurikad, koolitööd ...







KÜSIMUS: Millise linna keskväljakuga on tegemist?


reede, 18. detsember 2009

Keila suusarajad, vol.1

Täna öösel sai siis ka 3h lumekahurit vaadatud, nö valves oldud.
Lund tuli nii et mühises ja traktor vedas seda rajale laiali. Täna tuuakse Tamsalust rajatraktor ja õhtuks peaks ca 1,4 km-ne "mägine" ring ümber ja üle Tankimäe valmis olema.
Homme suusatama!

Lisatud reedel kell 17.40:
Rajatraktor täna ei saabunud. Sel ajal, kui juht sõi, külmusid autol pidurid ära :)

Lisatud laupäeval kell 14.30:
Rajamasin peaks tulema pühapäeva hommikul...











kolmapäev, 16. detsember 2009

MM jääb ära, panused Ukraina EM-ile

Üritasime, mis üritasime, rogaini MM2010 Uus-Meremaal jääb meie tiimi jaoks seekord ikkagi ära. Sest nagu klassikud ütlevad, sport pole siin maailmas kõige tähtsam asi.

Meie klassis (XV) lähevad lõunapoolkera tegijatele kõva lahingut andma lätlased: Liepina-Kaminskis ning Abola-Ozola-Zarins.

Tugev seltskond on meeste põhiklassis, eestlastel (eelkõige vendadel Eensaartel) ei saa kerge olema:
Gavrilov Evgeny (M) - Gavrilov Dmitry (M)
Evgeny Dombrovskiy (M) - Dmitry Erokhin (M)
Dennis de Monchy (M) - TBA TBA (M)
Seppo Mäkinen (M) - Hannu Oja (M)
Miroslav Seidl (M) - Petr Boranek (M)
Sergey Yashchenko (M) - Oleg Kalinin (M)
Chris Forne (M) - Joe Jagusch (M)


Segavõistkondade (XO) konkurents nii tugev ei ole, meesveteranidest (MV) tuleb Pritsik-Väärsil võistelda põhiliselt kohalike ja austraallastega.

Meie (Marje Viirmann, Mati Preitof ja mina) plaanime osaleda Migovo rogaini EM-il Ukrainas. Karpaatide eelmäestiku maastik tuleb raske nii füüsiliselt, kui o-tehniliselt (kaart 1:100 000). Eesmärgiks saab olla ainult medal absoluutarvestuses.

Rogaini MM ja EM medaleid on meil päris mitmeid. Meeldiv, et EOL (Eesti Orienteerumisliit) on neid saavutusi tunnustanud. Kuniks tervist ja sportlikku vormi, läheme rogainile ikka võistlema. Üle ühe tõsise 24-tunnise rogaini ei tahaks aastas suurt teha, pingutus on suur ja vigastused kerged tulema.

esmaspäev, 14. detsember 2009

Lumekahur Keilas

Vastus eelmise teema küsimusest kommentaarile:
- Töötab, töötab.


pühapäev, 13. detsember 2009

Spiraalorav

Tarmaku päevaku rada polndki mingi imeasi, vaid tavaline suunarada. Rajameistrile päris mõnus teha, ei pidanud punkte kaugele vedama. Jooksjale ka vahva, sai Mustamäe nõlva 4 korda võetud ja mõnd vale KP-d kontrollitud.

Kuid pea ajas keerlema küll. Mingil hetkel ootasin neljandat tõusu, kuid äkki tulid lõpupunktid. Õnneks siiski midagi vahele ei jäänud.

R1 raja kaart ka


laupäev, 12. detsember 2009

Hommikurütmid - Diablo Rojo

Ärgates keerleb sageli peas mõni viisijupp. Alati ei saa arugi, miks just see.
Täna siis Punane Saatan (Rodrigo ja Gabriela) - hambad käisid kokku, keha tõmbles ja varbad lõid rütmi.


Keda see lugu ükskõikseks ei jätnud, siis veel näiteks ... Tamacun


reede, 11. detsember 2009

Nõmme ja orav

Homme saab siis jälle Nõmmel orienteeruda. Tarmaku päevakul pakub Rooni spiraaloravat !?

Oravaga on mul omad lood.
1. Lasteaias laulsime ühte laulu (samal ajal tantsisime ka):
Orav üles alla, hüppab kuusepuul
oksalt teda alla
eiivivaalituul
Sellest viimasest sõnast sain aru alles ülikoolis (ei vii vali tuul)

2. Laulsin sama laulu kunagi Keila volikogus jõuluvanale. Tegelikult oli see ainuke laul, mida oskasin.
Pärast laulu oli hetkeline vaikus. Volikogu sekretär ütles, et päris huvitav valik. Midagi ei saanud aru. Hetk hiljem lõi pähe, et võimul olid reformlased.

Aga kaks küsimust ka, sest just eile sai Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kohta üks aruanne valmis.

KÜSIMUSED:

Pilt 1. Millal sai viimati Nõmmel sellisel reljeefil joosta?








Pilt 2. Kuidas on tekkinud need väikesed pätsikesed Mustamäe nõlva peale? Seal asub Tallinna kõrgeim punkt, hüppetorn jpm.









Kaart, millele on kantud raudteed (ca 1915.a.) ja Vana-Pärnu mnt trass (ca 1810.a.):


kolmapäev, 9. detsember 2009

Higist ja pesemisest matkal

See, et matkadel sageli pesta ei saa, on kole. Kui 20 päeva järjest ei saa, on väga kole :)
Aga midagi on selles ka head.

Oli aasta 1981, kui sõber käis külas ja tõi mulle Kamtšatkalt ühed “sõbrad” – mingid sügelised ehk nahalestad (pildi viide). Esialgu ei saanud kohe aru, milles asi, kuid kui taipama hakkasin, oli juba hilja. Pidin rongile jooksma, sest ees ootas suusamatk Kuznetski Alataus.

Rongisõit kestis 5 päeva ja võib ette kujutada, kui mõnusalt need lestad end palavas platskaardi vagunis tundsid ja pillerkaaritasid (loe: paljunesid).

Matka alguses vahetasin riided ära, jätsin nö linnariided Lužba jaama hoiule. Esimese päeva tõus oli parajalt raske, 7 km mööda kitsast orgu üles, mitu korda olin krampidega hädas. Higistasin hullu moodi.

Õhtul üllatusin, et sügelemist nahal ei olnud. Seda polnud ka järgmisel päeval, ega ülejärgmisel, ega järgmistel 12 matkapäeval. Kuna talvematkal pesu ei vahetanud ning telgi ahju korsten ajas pideval suitsu sisse (12 inimest väikeses telgis, 3 ööpäeva tormivangis, pidevalt lahtilöödav suitsutoru jne), oli matka lõpus valge froteesärk süsimust.
Räpases kohalikus rongis, mingis ülirõvedas peldikus pesin end üleni ära ja panin “puhtad” linnariided selga. Mõnus.

Kuid see mõnu sai kohe otsa, sest jälle tundsin tuttavat sügelemist. Kurat, need elukad olid hoiule antud riietes kenasti 2 nädalat üle elanud ja nüüd ründasid eriti näljaselt. Need “sõbrad”, kes minuga matkale kaasa tulid, olid juba esimeseks õhtuks otsad andnud, higi oli teinud oma töö.

Tartus läksin kohe nahaarstile, naha- ja suguhaiguste dispanserisse, mis asus Burdenko tänaval, Juri Lotmani korteri all. Arsti soovitusel määrisin end mitu nädalat igasugu väävli- jm salvidega, lõpuks sain sügelistest lahti.
Kuid matkal kulus selleks vaid 1 päev!

Oli aasta 1984. Suusamatk Altais, külma öösiti alla –35 kraadi.
Viiendal matkapäeval olid juuksed nagu traadid, keera neid kuidas ja kuhu tahad (vt pilti).

Seitsmendal matkapäeval juuksed enam püsti ei seisnud, üheksandal päeval hõjusid puhtana nagu oleksin äsja Wash&Go-ga pesnud.

Järeldused šampoonidest ja peapesemisest tehku igaüks ise :)

PS. Kaks päeva pärast selle pildi tegemist möödus üks ohtlikemaid päevi mu elus. Sellest kirjutas Pille Oolup (Beluhha 1984).

pühapäev, 6. detsember 2009

Rohkem väärt kui ...

... 3000 klikki YouTube'is.



Bulat Okudžava loo "Molitva" (Пока Земля ещё вертится... ) huvitav esitus ja teostus.
Põnev tegelane oli sõnade autor Francois Villon - luuletajast kurjategija (?), õrn ja tundlik mõrtsukas (?), vaimukas varas ja kupeldaja (?) ... Elas 15.sajandil. Kord mõisteti poomissurma, mistõttu vist ka järgmine luuletus:


Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk,
saab teada kael, mis kaalub tagumik.

Miks ma seda kirjutan? Lihtsalt põnev oli teada saada :)

laupäev, 5. detsember 2009

Tippudest

Praegu ronib mitu Eesti gruppi Aconcaguat (ca 7000m), mõni on veel lisandumas.
On olnud mitmeid loobujaid, kellest üks - Aira Tammemäe, on seda kiirelt ja julgelt jõudnud ka analüüsida. Sealt kumab läbi minu jaoks üks küllaltki võõras lähenemine mägedele ja tipuvallutustele - oluline pole mitte protsess vaid tulemus. Ja tulemus on vaid mäetipp.
Tekkinud mõtted on hästi kokku võtnud Kristjan-Erik oma alpinismi ajaveebis.
Teema on vaieldav ja eks igaühel ole oma õigustatud arusaam asjadest. Kuid ebamugavused, igapäevane raske füüsiline pingutus, ootamatud takistused, kehvad ilmaolud, külm jpm käivad kaasas selle rõõmuga, mida saab tipust laskunu. Tipust loobumine jääb aga hinge elu lõpuni, ükskõik kui põhjendatud see ka polnud.
Ka mina olen elus pidanud kahest tipust loobuma ja ükskõik kui õigena need otsused tol hetkel ka ei tundunud, kriibib miski hinges siiani.

Kannatlikkust on vaja. Hullud ilmad saavad ükskord läbi ja siis võib avaneda midagi erakordselt ilusat.
Nagu see kingitus Altais: Berelli sadul 2001 pärast kahte ööpäeva tormivangis.
Teine Eesti grupp läks teisel tormipäeval minema. Nad jäid ilma tipust, lummavast päikese-lume-varjude mängust... Ja muidugi ilusatest piltidest.

Piltide ülespanekul testisin Jalbumi tarkvara ja pakutavat keskkonda. Üllatuseks oli hommikul juba üks kommentaar prantslaselt :)
"wonderful shots, with a great work on light... without speaking of the hours walking and climbing that I can't imagine... Thanks for sharing.
df"


PS. Kes aga tahab tõeliselt ilusaid pilte vaadata, klikaku aeg-ajalt Remo Savisaare lehele.

kolmapäev, 2. detsember 2009

Lihtsad küsimused

Ilm on praegu selline - ei külm, ei soe.
Seepärast üks soe ja teine külm pilt.

1. Millega tegeleb Priit (Lõuna-Kasahstan)?






















2. Millega tegelen mina (Siber)?

teisipäev, 1. detsember 2009

Usun Argo Aderit

Igat ühte ei usuks, aga teda küll (pressikonverents).

See oli aastaid tagasi, kui lapsed tulid mingilt mägimatkalt ja nad pandi maha Keila kirikuesisel platsil. Tõin nad koju ja me ei saanud seal kaua olla, kui helistas Argo Ader ja küsis, et ega keegi pole jätnud ühte kotti kirikuesisele platsile. Vaatasime ringi ja, ups, sõbra poja Mardi kotti polnud tõesti kusagil.
Mõned sekundid enne pommirühma veekahuri töölepanekut tuli Argol, kes töötas siis Päästeteenistuses mingi ülemana, mõte helistada mulle. Millest selline mõte ja kust ta mobiilinumbri leidis, ei tea, kuid kott jäi terveks.

Mart aga matkab edasi, viimane suurem ekstreemsus oli kuid kestev üksi rändamine Lõuna-Ameerikas ning selle aasta jaanuaris üksi (!) Mapiri raja läbimine Boliivias.


Pilt võetud Mardi blogist