laupäev, 24. oktoober 2015

Geoinformaatiline nädalavahetus

Hästi läbimõeldud ja korraldatud konverents, huvitavad ettekanded, EUROGI McCormack ja Open GISi (OGSi) esindajad, tore nooruslik seltskond, väga lühike öö - see kõik oli ESTGISi aastakonverents Pühajärve SPA-s.

Neli aastat tagasi korraldasime esimese juhatuse liikmetena esimese konverentsi Sagadis. Traditsioon on vägevalt jätkunud, seekordne üritus oli kindlasti üks parimaid, kui mitte parim. Osalejaid oli palju, kõik soovijad vist ei saanudki.

Peale pikka konverentsipäeva ja enne pidulikku õhtusööki sai kroolitud mõned basseinipikkused ning higistatud saunas. Kuid see higistamine ei jäänud viimaseks, tantsimine võib teinekord samuti kõvasti kaloreid ja vett kulutada.

Kui esimesel aastakoosolekul diskuteerisime Kristianiga vabavara ja tasuta andmete üle, siis seekord suhtlesime rahvaga läbi tantsumuusika. Nimelt olime mõlemad esmakordselt diskori ametis, selleks eelnevalt oma vanu vinüülplaadikogusid läbi kuulates ja programmi kokku pannes.



Meie etteaste kestis 1 tund (pilt SIIT).


Väike stiilinäide on allolevas klipis (Sulevilt):



Konverentsi sportlik programm jätkus hommikul kell 7.30. Peale 2-3 tunnist magamist asusid 7 meest meie geoinformaatikust jooksuässa ja filosoofi Raivo Alla eestvedamisel ning "polkovnik" Enari julgestusel 45-minutilisele hommikujooksule. Üllatavalt hea oli, oleks võinud olla palju raskem. Kõik mehed olid heas vormis ja silmad särasid nagu kõigil sellel üritusel.

Raivo on kahtlemata fenomenaalne jooksumees, kes on mõne aastaga jõudnud keskpärasest harrastajast Eesti tippude hulka. Vähe sellest, tegemisel olev doktoritöö käsitleb vist samuti jooksu filosoofilisi aspekte. Natuke räägib ta jooksu, maastiku ja GISi seostest 18.novembril GISPÄEVA konverentsil Rahvusraamatukogus. Kuid kolm päeva enne seda on tal plaanis joosta Valencia maratoni, eesmärgiks aeg alla 2:25.

Mõtteid elust, treeningust ja võistlustest saab lugeda Raivo blogist: SIIT.


pühapäev, 18. oktoober 2015

Geoloogiline nädalavahetus

Nädalavahetus sai alguse juba reedel, kui Rakvere SPA-s toimus "Eesti Strateegiliste Maavarade" konverents. Kohal ja rääkimas mitu ministrit, ülikooli rektorit, riigikogu liiget, välisriikide esindajat, palju olulisi ametnikke, suurettevõtete juhte ja loomulikult geoloogia ning mäenduse tippspetsialiste.
Üritusest ja ettekannetest jäädakse rääkima veel pikalt, tase oli kõrge, teemad aktuaalsed. Loodetavasti ilmuvad ettekanded kunagi järelvaadatavana, Postimees tegi otseülekande veebis. Kas toimub ka mingi läbimurre geoteaduste ja maavarauuringute olulisuse mõistmisel ühiskonnas, selgub mõne aja pärast. Aeg on pea liiva alt välja võtta ja vahetada see puursüdamiku vastu. Lühidalt, on vaja enam väärtustada ja tunda oma maapõuerikkusi ja öelda seda julgelt välja ka poliitilisel tasandil. Ühed olulisemad märksõnad olid põlevkivi, fosforiit ja haruldased muldmetallid.

Rakverest sõitsin õhtul Tartusse, osalemaks laupäeval XI geoloogia sügiskoolis ning geoloogide suurel kokkutulekul "195 aastat geoloogiat Eestis". Nimelt hakati aastal 1820 õpetama Tartu Ülikoolis geoloogiat.  

Õhtusel pidulikul koosviibimisel AHHAA keskuses pajatas Erik Puura paarkümmend lühikest ja lõbusat lugu ülikooliajast. Tema ettekande teemaks oli "Ühiselamukultuur kui geoloogiatudengite loomingulise arengu tagaja 1980ndate keskel". Nende kursust iseloomustavad tõeliselt suured meesliikmed, seda nii kaalu kui karjääri osas. Nad astusid esimesele kursusele siis, kui meie olime viiendal, kuid saadeti soojenduseks kohe nõukogude armeesse, kust naasid kaks aastat hiljem. Üks kõrvaoleval pildil olev kogukas tegelane saadeti Afganistani. Küsimus: KES?

Kõva tegija peol oli geoloogidest koosnev punkbänd Eterniit, kelle loomingu ehedaks näiteks on allolev lugu "Fosforiiti rahvale!". Ei puudunud ka sellised lood nagu "VKG argipäev" (sõnad allpool, video ka olemas) ja "Tartu vaim".


Õhtu venis pikaks, Tartu kesklinna erinevad söögi-joogikohad olid õnneks kaua avatud.

Kuid tiheda programmi vahel õnnestus teha ka üks nostalgiajooks nooruspõlve radadel. Väikese otsimise järel leidsin üles Tissa augu, mis oli lapsepõlves üks teravamaid suuskadel mäest allalaskmise kohti. Auk oli väike ja enne, kui keegi alustas laskumist, hõikas "Tulen!". Vastasel korral oleks võinud all augus kellegagi kokku põrgata. Siis olid augu nõlvad üsna võsas, nüüd pargilaadselt lagedad.
Küsimus: Kus asub Tissa (pildil)?

Järgmiseks tuleb geoinformaatiline nädalavahetus. Sportlikud tegevused peab kahjuks jälle edasi lükkama.


VKG argipäev (Eterniit)

Seisan üksi toas ja viina pole
Sõbrad ammu läind ja koer on kole.
Köögi uksest puhub sisse tuhk
Akna taga maailm paistab tuhm

Juba kolmas kuu ei ole raha
Talve riided juba müüsin maha.
Sule sappa sai ka onu Dima
Enam hommikul ei võta viina.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.

Vennas Sandor kaevab palju tahab
Aga meile selle keelas ära.
Ütleks Rohumaale „Ära vassi“
Muidu saad ka Sina halli passi.

Tundub vist, et homme lähen tööle
Tehases on vaske terve koorem.
Mis ta vaiksena seal ikka seisab
Emeksist saab kätte aasta leiva.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.


pühapäev, 11. oktoober 2015

Bike Xdream Keilas

Selle aasta Bike Xdream oli kahtlemata üks oluline spordisündmus Keila linnas, ehkki tavaelanikule jääb see mõne korvpallilahingu, taipoksi matši, Keila poolmaratoni vmt võistluse  kõrval arusaamatuks alaks. Vaadata pole ka justkui midagi. Ometi oli osalejate ja korraldajate seas nii mõnigi maailmameister, rohkem või vähem tuntud Eesti rattaäss, Soome rattaorienteerumise tipptegijad. Kokku osales 140 võistkonda 420 liikmega.

Stardis oli põnevamaid hetki kaardi avamine, et näha, kuhu seekord rada viib. Korraldajad oskavad seda infot kenasti saladuses hoida, vaid üksikute fotode järgi võis aimata, kus võistlus toimub. Samas pole maastiku etteaimamine oluline, tulemused pannakse paika ikka vaid rajaplaneeringu ja tagajalgade tööga. Vigu tehti seekord omajagu, millest ei pääsenud ka ülekaalukalt võitnud soomlased. Xdreami ässad Aibast, Malsroos ja Pekk (Team Nike/SIS Go), tuntud kui tugevad rattamehed, üritasid seekord võitu ujumisega koju tuua (KP46), kahjuks pidi kahel korral kaelani vette läinud Erik tunnistama Vasalemma jõe üleolekut. Ilm oli üsnagi jahe, külma kurtsid päris paljud osalejad.

Ise läksin Vaude Bike Xdreamile ainuüksi juba seetõttu, et võistluskeskus asus kodust 150m kaugusel ja Keila lähiümbruse avastamiseks ning uute trenniteede leidmiseks oli see parim võimalus. Superboonuseks muidugi ka uus rattakaart. Eesmärgiks oli rahulikult kulgeda, sest trennitegemisega on praegu nii nagu on. Võimaliku krambiohu tõttu sõitsin kogu aeg jõudusäästvalt, äkilisi tõmblemisi vältides. Kaaslased olid samad, mis eelmisel aastal - Mati Preitof ja Raul Olesk (võistkond Lendoravake).

Esimesse punkti (KP44) panime siiski üsna kiiresti, sest tee oli kohalikuna selge. Paljudest ässadest, loomulikult ka Heiti Hallikma'st, saime ette, kuid esimesena loomulikult punkti ei jõudnud.

Ohtusse viival kruusateel hakkasid minu ratta pudelihoidja kruvid logisema, õnneks olid Matil kuuskandid kaasas ja viga sai parandatud.


Esimese vea tegime peale KP51, kus kaardil olevat otserada KP54 suunas ei näinud (seda õieti polnudki). Seal oli enamus tiime segaduses. Põhiliselt tänu Raulile saime vead parandatud ja segasemad etapid kenasti läbitud.

Kahjuks ei juhtunud sellel võistlusel midagi erilist, lollusi ei teinud, külma vette ei roninud. Krampe ka ei olnud. Kuna fotoaparaat oli kaasas, kulutasin  kitsa silla juures mitu minutit pildistamiseks.

Kes järjekorras seista ei tahtnud, sõitis rattaga läbi jõe.

Pulli sai KP46 juures, kus lai kraav oli kaardile trükitud musta jämeda joonena (GPS-träkkide aluskaardil oli kõik õige) ja enamus tiime sai seal edasi-tagasi sõitu teha.

Läänepoolne osa kaardist oli idapoolsest aeglasem, aeg kulus seal üsna ruttu. Ehkki tundus, et KP38 juures oli veel aega piisavalt, võttis läbimurre KP33-e omajagu aega (oodatust siiski vähem). Tahtsime kindlasti ära võtta ka ülejäänud 5 punkti Keila o-kaardilt, KP39 juba väikese riskiga. Kahjuks jäimegi finišisse paar minutit hiljaks, mistõttu kaotasime mitmeid kohti lõpuprotokollis. Kuid see polnudki oluline, kodumaastikul sai kihutada nii, et kaarti ei pidanudki lugema.

Läbisime 73km, saime 30. koha (ca 140 tiimi hulgas), jalutuskäiguks täiesti ok.

Tulemused
GPS-träkid

Alumine on Meelis Toomi pilt. Teised tema pildid on SIIN.

Ametlik video ka (YouTube-is)



Ei saa lisamata jätta ka ühe jahimeeste loo (sündmused toimusid KP55 ja 53 vahel):

Teeme lühikokkuvõtte laupäevasest jahilkäigust.

Meie võidukas meeskond koosseisus A, B ja C suutsid jahimeeste toel metsast välja tuua 2 põtra, kellest üks on nüüdseks Linnamäe lihatööstuse hellades kätes.

Päev oli põnev, sest samal ajal algas suur ratastel orienteerumisvõistlus. Nii jahi- kui ka rattaseltskonna marsruudid ühtusid. Hea, et meie enne metsa jõudsime. Kütiliin sai paika ja mõningase karge õhu, metsavaikuse ning hiliste sügislinnukeste jälgimise järel kostus metsast jälgi ajava koera heledat haukumist ja siis… kolm pauku …. Esimene põder oli käes! 

Aga hommik oli veel varajane ja jäime edasi oma positsioonidele, et äkki tuleb veel! Oodates hakkas veidi jahe, liikusime ringi ilma suurema lootuseta, aga loodus oli sel korral helde ja tuli veel teinegi põder. Samal ajal ilmusid põõsastest jalgratturid, andsime raadiosaatjatega häiret, et uued loomad laskeulatuses. Aga küll siis hakkas aga tulema! Ikka üksi, kaksi ja üldjuhul kolmeste puntidena. Kui aru said, et käimas on jaht, hakkasid paluma, et neid ei lastaks ning soovitasid tule konkurentide pihta avada. Sel korral neil vedas peale ühe piiga, kes rattaga põõsasse kinni jäi, ülejäänud pääsesid kaotusteta. Üks võõrkeelt (vene) rääkiv rattur sattus põõsastest sööstes meie auto peale ja pahandas: „Tšego stoiš na dorooge, blin!“ Aga tal oli nii kiire, et ei jõudnud temaga keskustellu astuda.

Kaks põtra tuli metsas ka puhtaks rookida ja meie põdra puhastamine jäi Tõnu teha (olime talle moraalseks toeks). Põtrade metsast välja toomine käis Ämaris baseeruva logistikapataljoni reipa laulu saatel. Üle metsa kajas: “Jää vabaks Eesti meri…“

teisipäev, 6. oktoober 2015

40 aastat hiljem, püstoliga märklauda

Julgesin end pakkuda Firmaspordi õhupüstoli laskmisvõistlusele, sest täpselt 40 aastat tagasi olin tuhandeid kuule siluettidesse tulistanud ja kümneid tunde püstoliga kuiva trenni teinud. Viievõistluse üks ala oli siis pööravatesse siluettidesse tulistamine, mis hiljem vahetati ära seisva märklaua vastu.

Nüüd siis seisin jälle püstoliga laskejoonel, Audentese keldris, sobiv käepide pihus ja harjumatu õhupüssitina rauas. Proovilasud läksid kenasti kobarasse ja lõpetasin soojenduse juba viienda lasu pealt. Ei tahtnud kätt väsitada, sest võistlus koosnes 2x10 lasust ja polnud õrna aimugi, kuidas kuulid lendama hakkavad või kui kiiresti käsi väsib. Märklaud oli 10m peal üsna tilluke ja tundus väikese imena, kui kuulid musta alasse lendasid.

Pildil omaaegse talvise VTK äss Ants Pertelson aktsioonis.

Kuid võistluslaskudeks tuli ärevus sisse. Õnneks kontrollisin esimest 10 lasku päris hästi, kuid teine kümme lagunes jällegi ära. Käsi väsis ja värises natuke rohkem, tundus küll, et kõik läheb normaalselt, ometi lendasid kuulid piima ja hea tulemus jäi saavutamata.

Vahetult peale laskmist oli sees väike pettumus (85+71 tiheduse peale), kuid üsna pea asendus see mõnusa nostalgilise tundega, saades toitu kaugest lapsepõlvest. Rohkemat polnudki vaja. Tehtud.

Tulemused

Õhtul vaatasin arvutist Ilmar Raagi filmi "Ma ei tule tagasi". Hea, väga hea.

pühapäev, 4. oktoober 2015

Spartast Nõvani

Hommikul vara saatsin pereliikmed - naise ja noorema tütre, Nõvale rogainima. Lauatenniseturniirini Spartas jäi veel parasjagu aega ja enesestmõistetavalt avasin interneti.

Seal ootas ees põnev blogisissekanne - Silveri muljed 24h jooksust Šveitsis koos meeleoluka lühifilmiga Eesti rekordi purustamisest. Ise jooksis, ise filmis end ja kommenteeris ka iga tunni järel - omapärane eksperiment seegi. Usun, et tema jaoks polnud oluline mitte ainult sportlik saavutus, hoopis põnevam tundus isiklike piiride kompamine, dialoog keha ja vaimuga, muutuste fikseerimine ja edastamine. Ja et see raske asi liiga rutiinseks või tüütuks ei läheks, tuli põnevust juurde mõelda, ehkki selle peale kulus parasjagu energiat.

Minu arust tabas Silver oma sissekandega mitut kärbest:
1. Tõestas avalikkusele, et tipptasemel seiklussportlased on ühed väga vinged tegelased. Rahvas mõistab läbitud jooksukilomeetreid ja rekordit, kuid ei saa mõmmigi aru seiklusspordi vintsutustest.
2. Kui suudad pika pingutuse jooksul oma seisundit hinnata ja seda ka teistele arusaadavalt ning vaheldusrikkalt edastada, ei paistagi taoline rutiinne tegevus mõttetu enesepiitsutamisena.
3. Oluline on harida (informeerida) ja motiveerida, mis ongi tõenäoliselt kõikide Silveri sissekannete ning lugude üheks eesmärgiks.
4. Jätkuvalt hoida fännklubi ärkvel oma tegevuste juures, mille kulminatsiooniks saab seiklusspordi MM Brasiilias.
ERR uudisklipp

Blogilugemise tõttu unustasin koera, kellega oli enne linnasõitu vaja veel kiiresti väljas käia. Taevas oli sinine, ilm imeilus. Jooksin ja samm tundus kuidagi eriliselt kerge. Oleksin vist pidanud rogainile minema, ehkki teadsin, et see tunne võib olla petlik. Esimesed 2 tundi on alati tore, siis enam mitte nii väga.

Spordiselt Kalevi lahtised firmaspordi meistrivõistlused lauatennises algasid kell 10.00 Spartas. Jõudsin kohale natuke varem, kuid head sparringupartnerit kohe ei leidnud, mistõttu jäi soojendus puudulikuks. Vaatamata hommikusele kergele enesetundele olin lauatennise laua taga kange ja nurgeline. Parem käsi käis imeliku nurga all, lõiked ebakindlad, topsidest rääkimata. Pidin iga löögiliigutust mõtlema, mis vähendas reaktsioonikiirust ja lisas ülepingutatud vigu. Ühesõnaga, läksin esimesele kohtumisele reitingu 400. reketi Raigo Rommotiga ebakindlas seisus. Keila turniiril olin teda üsna kindlalt võitnud, nüüd tuli aga hoopis teine mäng - kindel kaotus 0:3. Raigo ei tundnud minu mängu ära, ma ise ennast samuti.

Psühholoogiliselt huvitav juhtum, kuid ei hakka siin pikemalt lahti arutama. Lühidalt, mänguisu oli nullilähedane ja ma ei saanud üldse aru, miks ma siin olen.

Alagrupis oli veel neli meest, kahjuks tublisti nõrgemad ja võidud tulid 3:0. Kokku oli M40 vanuseklassis 4 alagruppi, igas 6 meest. Võistlusel ei tohtinud osaleda mängijad reitinguga alla 300, kuid kunagised mängijad, kes pole turniiridel osalenud ja seetõttu ka reitinguta, võisid ikka kohale tulla.

Kuna igast alagrupist sai play-offi edasi kaks paremat, läksin kokku ühe teise alagrupi võitjaga. Enne õnnestus veel kiireid pallivahetusi treenida ja juba hakkas tekkima tunne, kus löökide peale mõtlemine hakkas tahaplaanile jääma. Keha tegutses instiktiivselt, mida ongi vaja soojendusega saavutada.

Mäng tuli meil väga võitluslik ja tasavägine. Kohati tundsin, et olen üle, kohati jälle, et seekord vastasele kuidagi vastu ei saa. Usk vaheldus kõvasti, nagu ka maha mängitud suurem edu- või tagasi võidetud kaotusseis. Seisul 2:2 läksin viiendas setis mitme punktiga ette ja sama kiiresti selle edu ka kaotasin. Lõpus oli vastane aga julgem, ründas otsustavalt ja edukalt ning võitis 11:9. Mäng oli huvitav mõlemale, vastane tulemusega ilmselgelt väga rahul.

Järgnevas miinusringis võitsin ühte Päästeteenistuse meest, kes ei saanud minu servidega hakkama ja andis sellega palju punkte ära. Eduseis ja trumpässa omamine andis aga enesekindlust ning seetõttu mängisin pingevabalt. Võit 3:0.

Ja siis tuli viimane mäng 5.-6. koha peale. Vastane oli ilmselgelt korralik tegija, kes hävitas mu tugeva kaaslase, kellele trennis tavaliselt kaotan, 3:0. Olin viimaseks mänguks jõudnud nn mängukonditsiooni, vastane aga kurtis väsimuse üle ja ei viitsinud pikalt sooja teha.

Mäng tuli pingeline, esimese võitsin 11:9, teise kaotasin kindlalt 5:11. Kolmandas saavutasin jälle töövõidu ja suur pingelangus ning rõõmushõisatus tekkis peale neljanda seti võitu. Seega 3:1 võit - lõpp hea, kõik hea.

Seejärel kiirustasin Keilasse, pakkisin koera autosse ja põrutasin Nõvale TAOK rogainile. Kohale jõudes oli aega veel ca 2h lõpuni, uurisin pereliikmete asukoha ning üllatasin neid metsavahel koeraga. Ilm oli jätkuvalt suurepärane ja 1,5-tunnine matk nauding.

Õhtul olin väsinud nagu peale 8-tunnist rogaini. Nõvalt ostetud värskeltsuitsutatud lestad sisse, Manchesteri õlu peale ja magama.

Facebookis veel mõned PILDID.

PS. Mis ennustusse puutub, siis eksisin MN klassiga. Eleri Hirv ja Sander Mirme tegid ilmselge alaplaneeringu, läksid alguses itta ja jätsid kaks punkti võtmata. Hiljem polnud seda viga enam võimalik parandada ehkki üle jäi terve tund. Ka Antti Roose ja Eduard Taivere oleksid samuti kõik punktid ära võtnud, kuid jätsid kirdenurgast samuti KP47 võtmata. Ehkki jahimeeste tõttu oli rajameister Lauri Leppik sunnitud planeeritud ala vähendama ja osa punkte ümber paigutama, oli tugevatel tiimidel, kes kõiki punkte kindlalt võtma ei läinud, päris huvitav planeerimisülesanne.