Sunday, April 27, 2014

Kodulinnas Xdreamil

Tartusse läksin Xdreamile mõnuga, õigemini, Tartusse lähen alati mõnuga, sest just seal möödusid esimesed 23 eluaastat ja vähe on kohti, mis mõne emotsiooniga poleks seotud. Kuid ei hakka neid siinkohal kirjeldama, ehkki enda jaoks on need väga olulised. Eriti nüüd, kui Tartust on eemal oldud üle 30 aasta ja mälupildid nooruspõlvest on säilinud paremini kui eilse päeva tegemised :)

Eesti Energia Spordiklubi tiimi sain kokku töö juures, sest asume kõik lähestikku ühel korrusel. Indrek Aarnaga olen kunagi ammu ühe Xdreami koos teinud (Moostes), Kaido Kaarlile oli see aga esimene seiklusspordi kogemus. Indrek on mitmekülgne spordimees, kelle tugevaimaks küljeks on rulluisk, Kaido aga peamiselt spetsialiseerunud pikamaajooksule. Mõlemad oskasid orienteeruda ja omasid keeruliste mõtlemisülesannete lahendamiseks sobivat ajuehitust.

Sprindietapil määrab palju kiire mõtlemine ja otsustavus, ehkki põhitulemuse annab ikkagi  füüsiline võimekus teha tugevalt võrdselt kõiki alasid. Kui poolel maal olime lähestikku veel tiimidega, kes jõudsid lõpuprotokollis esimese 10 hulka, siis finišis olime seekord 27.kohal. Tegime ühtlaselt hea võistluse, kuid mõned nõrgemad alad, eriti kanuuetapp, vedasid meid 20 hulgast välja.

Algus oli rajameister Tarmo Siimsaarel välja mõeldud väga huvitavalt. Pidi läbima Toomemäe 5 tuntud inimese ausambad nende inimeste eluea pikkuse järjekorras. Selleks tuli kiiresti stardis KP-d omavahel ära jagada, need läbi käia, vanused fikseerida, seejärel ühes kohas kokku saada (Inglisillal) ja siis koos kõik KP-d õiges järjekorras läbi joosta.

Saime kenasti hakkama, ülesandest väljusime 10. positsioonil. Järgneva rattaetapiga natuke langesime, kuid seal oli ka päris suur kamp koos. Üheks lahedamaks kohaks oli suur rehvide mägi, mille tipus oli punkt. Samal ajal, kui paarkümmend võistlejat sealt üles ronis, filmis seda sipelgapesa õhust helikopteri droon. Neid kaadreid tahaks väga näha.

Pika kanuuetapi alguses, vahetult peale kanuuslaalomit, olime 19.kohal. Rattaga kaotasime natuke kohti, samas lisaülesanded õnnestusid (discgolf, tõukeratas jm).

Foto: Mart Kainel

Selle võistluse võtmealaks oli kanuu, sest ratta- ja jooksutasemelt olid esikohatiimid üsna võrdsed, kuid kanuus oli lisaks tuimale tõmbamisele võimalik kasutada ka alternatiivseid liikumisviise. Ja selles viisiks oli seekord jooks.

Vaatasime, et kanuuetapp mööda Emajõge ja lisajõgesid-ojasid tuleb parajalt pikk, mistõttu vahepeal kadus pinge ja lobisesime sõidu ajal ehk liigagi palju. Me ei hammustanud kohe läbi varianti, kus KP 37 vastaskaldale randudes oleks üks liige jooksnud läbi KP35 ja KP36. Teiste tiimide järgi saatsime Kaido, kes pidi seekord ühe-inimese kanuupunkte võtma, jooksuks kaldale. Siis vaatasime, et tal tuleb päris palju ujuda ja kutsusime paati tagasi. Hakkasimegi juba sõitma, kui küsisin Kaido käest, et kas ta on ikkagi valmis ujuma ja seda mitu korda. Peale seda, kui Kaido vastas jaatavalt, saatsime ta punkte jooksuga võtma. Mõtlemise ja otsustamise peale läks aga tublisti minuteid. Ma läksin KP36 juurde, et aidata Kaidol tagasi joosta (kummis), Indrek sai kaldal 20 minutit edasise rajaplaaniga tegeleda.

Kuid kõige huvitavam oli hoopis see, et ACE Salomon pani ühe mehe (Tõnu?) jooksma juba suure silla juurest ja sai sellega paraja edu konkurentide ees. Tõnu on muidugi ka loomjooksja, kuid ka teised kõvad jooksumehed said kanuuetapi lõpus tublisti eduminuteid vormistada.

Kanuuetapp jätkus jooksuga rulluisu juurde. Rulluisuetapp oli Kaido jaoks, kelle uisutamisoskus pole kõige tugevam, kergelt hirmutav. Tegelikult osutus see liikumisviis tema jaoks kõige mõnusamaks alaks, parajaks lebotamiseks, sest ta oli kummiga minu taga, mina aga omakorda hoidsin kinni Indrekust, kes tegi ees kõvasti tööd.

Hea ülesanne oli peale rattaetappi, kus tuli supilinna vahelt joonorienteerumise järgi kolm punkti leida, kusjuures iga liige võis võtta vaid ühe punkti. Lasksime mitmel tiimil selle ülesande ajal endast mööda minna ja ka pidevalt konkureerinud naiste 1.koha tiim, Sandberg Reisid, sai turvalisse kaugusesse ning lõpuks enne meid napilt finišisse.Neil läks üsna palju aega kaarsillalt võrkupidi alla-üles ronimise ja vee kohalt punkti võtmisega.

Meie jaoks oli see aga kenasti kordaläinud võistlus, lisaks suurepärane ilm ja hea korraldus. Meeldis see, et polnud nö bingopunkte. Minu jaoks oli aga oluline, et polnud ühtegi krambiilmingut, ehkki kanuusõidu ajal oleks võinud ju mõni säuts märku anda. Vist oli treenitus piisavalt hea ja tempo paras. Blogi jaoks oli aga etapp igav, sest suuremaid lollusi ei teinud, pulli ei saanud, nalja ka eriti mitte.


Tulemused
TV3 Seitsmesed uudised

Ronimiskaadrid rehvimägedes olidki oodatult ägedad ja lahedalt teostatud (algab 3:10)


Sunday, April 20, 2014

Lõpp hea, kõik väga hea. Jüriööjooks Nelijärvel 2014


Tänavune Jüriööjooks, mis leidis aset Nelijärvel, toimus ideaalse ilmaga. SK100, kes võttis seekordse ürituse korraldamise enda peale peaaegu et sunniviisiliselt, sai hakkama suurepärase võistlusega. Nelijärve Puhkekeskus oli ette valmistatud mugavaks ja kompaktseks võistlusareeniks, kus sai lihtsalt jälgida nii rajal toimuvat kui rüübata sooja teed hubases kohvikus.

Kõige olulisem Nelijärve Jüriööjooksu juures oli kindlasti maastik, mis andis võimaluse korralikeks ja tehnilisteks radadeks, mida rajameister Timmo Tammemäe ei jätnud kasutamata. Oli nii lihtsaid jooksuetappe, kus tuli täiega vajutada, kui ka rohkeid  pidurdamise kohti hoolikaks ja kontrollitud kulgemiseks.

Ehkki meie võistkonna keskmine vanus on juba üsna suur, võtame Jüriööd jätkuvalt sportlikult, eesmärgiga saada pjedestaalile veteranide klassis. Kalevipoeg on meil olemas, eelmisel aastal olime kolmandad. Kuid seekord oli tiimide nimekiri aukartustäratav - esikolmiku koht tundus üsna lootusetu. Meie iga-aastaseks probleemiks on olnud teine naisliige Marje kõrval, seda siis, kui Gea on jälle kusagil välismissioonil.

Seekord oli meid nõus aitama Kersti Mardiste, sest Tiina Talisoo oli välismaal ja nooremaid me pimedasse metsa saata ei suuda, ei jõuga ega ka raha eest :)

Esimeses vahetuses läks rajale Maido. Tegi oma jooksu kenasti ära, ehkki oleks soovinud natuke enamat. Kui varasemalt on veteranide üheks põhitegijaks olnud OK Ilves, kelle esimest vahetust jookseb tavaliselt 7-kordne Jüriöö esimese vahetuse võitja Tiit Tali, siis seekord oli Ilves nõrga koosseisuga ja Tiit jalavigastusega hädas. Ta kulges rahulikult ja vigadeta ning tuli metsast välja 2:42 enne Maidot. Samas tegi esimeses vahetuses vinget jooksu JOKA Masters'i esindaja Ilmar Udam, kes tuli välja üldjärjestuse neljandana, meist 14-minutilise eduga. Mercuri Margus Klementsovist jäime maha 10 minutit, teistest vähem.

Teises vahetuses ei läinud Kerstil kõige paremini. Tuli rohkelt vigu, samas polnud Neljärve metsas keegi nende eest kaitstud. Nagu ka hilisem võistluskäik näitas.

Kaotust konkurentidele kogunes enneolematult palju:
JOKA Masters - 37 min
Mercury - 37 min
LSF I - 26 min
SRD-II - 21 min
Põlva Kobras IV - 19 min

Oli üsna selge, et selliseid vahesid enam tagasi ei jookse. Võtsime asja rahulikult ja mõnuga. Kersti põdes natuke, kuid asjatult, sest igaüks on meist öösel suuri vigu teinud, isegi Marje, isegi mitu Jüriööd järjest.

Matile tabeliseisu parandamise osas väga suuri lootusi ei pannud, sest jalg pole tal praegu kõige teravam. Kuid lootsime ikkagi, sest Mati on öösel stabiilne. Siiski suurenes vahe peale Tenno Alamaa head jooksu JOKA-ga  43(!) minutile, Mercuriga 39(!) minutile. Ulmevahed.

Siis aga algas pidu meie õuel. Marje tegi stabiilse ja korraliku jooksu ning tõstis võistkonna üldjärjestuses 8 kohta ettepoole. Konkurentide naised tegid tublisti viga ja vahed vähenesid oluliselt.

Sain rajale 22 min peale Priit Överust Mercurist, 17 min peale Raivo Pelljat JOKA-st, 9 min peale Toomas Tarvet Kobrasest jne. Kõik korralikud ja kogenud orienteerujad, sh öised eksperdid.

Mõtlemata tulemusele, sest sellele polnud vajadust mõelda, tegin agressiivset ja kiiret jooksu. Nautisin keskendumist, tõmbasin vajalikel hetkedel pidurit, kiirendasin pikkadel sirgetel. Nagu peab. Hoolimata ettevaatusest mikroreljeefi pesades, tuli ikkagi parasjagu vigu (KP 5, 12 14), kokku vähemalt 5 min. Ei midagi erilist, sest suuremast ämbrist suutsin hoiduda.

Kui möödusin hooga Priit Överusest, siis tekkis tunne, et nii võib isegi mingi tulemus tekkida. Vajutasin gaasi, kuni peale väikest viga olime Priiduga jälle koos. KP52, mis minul oli järjekorras 16-s, oli üks hajutuspunktidest, kuhu nii mõnedki pikemaks ajaks kaevama jäid. Mul õnnestus see punkt tänu hoolikale suunajälgimisele ja sammulugemisele võtta ca 15 sek veaga, peale seda enam konkurente ei näinud. Väga head ja tehniliselt puhast jooksu tegi 1 min minust tagapool startinud Sander Annus OK TON 1-st, kes mingil hetkel sai isegi korraks ette. JOKA Raivo Pelljale olin saanud 10 min lähemale, kuid 17 min oli liig mis liig. Kahjuks või õnneks kustus Raivol enne lõppu lamp ja ta käis liidrina seda keskuses vahetamas. Tulemuseks esikolmikust väljalangemine ja teistele võimaluse jätmine.

Peale KP16 (52) vajutasin täiega sihile, võtsin kiiruse üles ja lõpupunktid lahendasin hoolikalt ning turvaliselt.

Ja siis tuli finiš. Rahvas seisis, vaikis ja vaatas mind kuidagi imelikult. Marje küsis, et kas ma ikka kõik punktid võtsin? No mida.

Laadisin punktid maha, sain paberilipiku õigete punktidega. Küsisin igaks juhuks Timmo käest, et mitmendad me veteranidest oleme, oli õhkõrn lootus kolmandale kohale.

Timmo uuris tulemusi ja vastas, et veteranidest pole veel keegi lõpetanud !????

See oli ikka eriline tunne, mis sellele järgnes, oeh, ei hakka täpsemalt kirjeldamagi. Teha midagi sellist oma võistkonna heaks ... ja üllatada kõiki... no ikka hullult hea tunne.

Kokkuvõttes 17.koht, veteranidest I.

Tulemused
ETV klipp

Sunday, April 13, 2014

Kari väljas vol.2 ehk Peko Kevad 2014

Kui nädalatagune Sõmerpalu oli rohkem võidujooksu moodi, siis Peko Kevade Korsapalo maastik pakkus lisaks füüsilisele pingutusele ka ajugümnastikat. Ja mida suuremaks pingutus läks, seda rohkem ajud välja lülitusid. Nagu tavaliselt, nagu ikka orienteerumises.

Esimesel päeval võistlesin selja taga startiva Tiit Taliga. Kiirus tuli hoida üleval, sh ka tõusudel. Esimese hoiatuse sain 4. KP-ga, tõsise õppetunni aga etapil 7-8. Nimelt jäi kaart 180 kraadi pööramata ja lõikasin nõlva vastassuunas. Viga üle 6 minuti, ei kommentaari.

Lõpuosa punktides jooksis ka juhe paar korda kokku, millest kaine peaga ei ole võimalik aru saada.

Kokku tuli vähemalt 9 min viga, kaotust selle päeva võitjale Toomas Tarvele 3,5 min. Tiitu polnudki rajal.

Peale jooksu saun, söök ja siis 45km kaugusele EOLi üldkogule OK Peko klubimajja Verhulitsasse (Värskasse). Äge Minni ehitatud maja ja vinge klubi, kes selle projekti ellu viis.

Teine päev oli päikeseline, tuuletus metsas mõnusalt soe. Hommikul lugesin Piusa ürgoru puhkemajas GoReisiajakirjast huvitavat artiklit Eesti alpinismi isast Peeter Varepist ja alati väga mõnusalt kirjutava Jane Riga artiklit kahest tipuloost Everesti lähedalt. Puhkemaja kõrval asuv kärestik kohises nagu mägioja, korraks läks mõte kaugele ja kõrgele.

Kuid tühja sellest, oluline oli hoopis joosta kõvasti, joosta esimeseks, sest kuuma grupi tegelasi seekord stardis polnud.

Esimese punktiga tuli suunaga viga (1min), edasi kulges jooks normaalselt. Polnud õige läbida etapil 5-6 sood kõige laiemast kohast, sest raba oli raskesti joostav. Sealt kaotust, võrreldes ületusega kitsamast kohast, ca 25-30 sek. Sama palju tuli viga ka etapil 14-15.

Järgmisi jooksjaid edestasin 5 minutiga, seega tuli kahe päeva kokkuvõttes, isegi ca 10 minutilise vea juures, võit.

Tulemused


Sunday, April 6, 2014

Kari väljas

Karjalaskevõistlus koos Lihavõtte lühiraja ja öise sprindiga on olnud traditsiooniliselt orienteerujate hooaja esimeseks võistluseks. Kui eelmisel aastal jäi üritus lumeolude tõttu pidamata, siis seekord polnud lumest jälgegi.

Sõmerpalu mets on hea joostavuse ja rohkete sihtidega tehniliselt kerge orienteerumismaastik, kus on oluline jooksuvõime. Seepärast oli väga hea, et meie M50 klassi meestest olid kohal kõik tugevamad tegijad eesotsas Tiit Taliga, kes võistluse eel esitas küsimuse, et kas keegi on võimeline teda sellel aastal võitma. Eelmisel aastal sellist meest ei leidunud.

Seega oli Tali kindlasti esmatähtis sihtmärk, kuid nagu orienteerumises ikka, tuleb põhitähelepanu pöörata oma heale sooritusele, misjärel saab alles tibusid lugema hakata. Seekord ei suutnud Tali mind rivist välja lüüa ja keskendumist vales suunas mõjutada.

Esimesel päeval oli 6,9km pikkune rada 11KP-ga. Oluliseks said teevalikud, kus kohati oli mõistlik joosta diagonaalis sihtide suunaga, kohati jälle piki sihte. Ühes kohas ajasin punktile lähenedes kaks sarnast punktikohta segi (KP45 ja 46) ja väike ring veaga ca 1:15 min oligi käes. Sellest piisas, et kaotada Talile, kes tegi lõpus samuti ühe punktist möödajooksu, 27 sekundiga. Lisaks tuli veel kaks kõhklevat hetke, kus tuli hoogu maha võtta ja hoolikamalt kaarti vaadata, mõlemad pidurdused läksid maksma ca 20 sek (vt graafikut). Muidu oli kiirus päris hea.

Teisel päeval tuli joosta vähemalt vigadeta (4km ja 10KP), sest selja taga oli 1 minutiga Mart Külvik ja 2-ga Maido Kaljur.

Jooks läkski peaaegu ideaalselt ja eilsest veelgi parema kiirusega (5:35-5:45min/km linnulennult). Juba tundus, et Tiit on seljatatud, vähemalt täna. Kuid rajameister oli lõppu jätnud kavala punkti (9-56), mis asus krossirajal ühe väikese künka taga.

Krossirajale jõudes läks kaart maastikust lahku, pinnavorme ja raskesti loetavaid kõrgusjooni kaardil ei suutnud kokku panna. Nägin nii kaardil kui maastikul puud, tuttavat punktikohta mõne aasta tagusest Suunto Gamesist ja põrutasin sinna. Jooksin läbi kaks võõrast punkti enne, kui ringiga õige juurde jõudsin. Viga ligi minut ja heal sooritusel oli kriips peal.

Kuid Tiit tegi samuti head jooksu ja enne minu viga juhtis 9 sekundiga.Seega poleks olnud võimalik teda kahe päeva kokkuvõttes kuidagi võita, pool minutit jäi nii või naa puudu.

Tulemused

Võru öine sprint


Kahe eelneva jooksu vahele jäi sprindivõistlus Võru linnas, mis lõppes nagu tänane Ott Tänaku ralli Portugalis.

Vajutasin stardist hea kiirusega minema, vahe lähima konkurendi Maido Kaljuriga suurenes poolel maal 37 sekundile. Huvitav oli etapp 3-4, kus kaalutlesin kahte varianti, suurest majast vasakult või paremalt. Otsustasin parempoolse kasuks, kuid nagu kodus selgus, oli vasakpoolne ca 50m(!!) lühem. Maido läks veelgi rohkem vasakult, kuid see variant oli kõige pikem.

Tänakut tegin etapil 6-7, kus pidin lihtsalt jooksma teisele poole maja ja aia nurgast punkti võtma. Jooksingi, kuid jooks läks natuke pikaks ja seejärel ei saanud suures hoovis enam midagi aru. 20-sekundilisele etapile kulus 3:49min.

Sprindi võitis Andrus Rämmann, kes läks liidriks peale seda, kui Maido jooksis etapil 7-8 hoovi kinni. Seal me Maidoga ka kohtusime, olin ta peaaegu kätte saanud (stardivahe oli 1 min), kuid tema teadis, kuhu läks, mina siis veel mitte.

Tulemused

Pildid: Külli Leola - SIIT (lühirada) ja SIIT (sprint)


Thursday, April 3, 2014

Seal



Seal kusagil kaugel on veel talv. Kus?



Üks laul ka.