esmaspäev, 29. märts 2021

Spordilinn. Vol 2 - spordirajatised


Juttu tuleb jälle Keilast ja ülevaade ei pretendeeri Keila spordirajatiste kõikehõlmavaks ülevaateks vaid annab isikliku lähenemise kodulähedastele sportimisvõimalustele. Spordilinna esimeses osas oli juttu Keila korvpalli meistrivõistlustest (SIIN).

Natuke kummaline on kirjutada spordirajatistest praegu, kui kõik sportimiseks sobivad hooned on suletud ja nende ümbrus inimtühi. Samas ei saa selline olukord lõputult kesta. Mul isiklikult pole probleemi, sest häid suusa-, uisu-, ratta- ja jooksuvõimalusi oli ja on piisavalt. 

Kui astun koduuksest välja, siis kohe maja kõrvale jääb Keila Noortekeskus, mille ehitas üle 30 aasta tagasi Eesti Geoloogia Valitsus oma töötajatele võimlaks. Selle hoone idapoolses küljes oli veel ujumisbasseini betoonist vann, mis pole kunagi vett näinud. Infoosakonna juhatajana lasin siis sinna ehitada  lauajuppidest riiulid proovidublikaatide jaoks, kaks vanglast vabanenud meest said sellega kenasti hakkama. 

Oli hetk, kui Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, kes siis haldas kõiki hooneid, tahtis teha võimlast puursüdamike hoidlat. Linnavalitsusel õnnestus see plaan nurjata ja igavesti mõnus ning senini kasutatav spordisaal jäi alles. 

Viimati mängisin seal lauatennist 5 aastat tagasi. Kasutada oli 3 lauda, mehi käis tavaliselt kuni 7-8. Tase oli harrastajale sobiv, noor Dima alles arenes ja oli veel kaugel praegusest reitingust (54.). Siis oli ka ainuke kord kui filmisin mängu (GoPro'ga) ja ainuke kord, kui õnnestus Dimat võita (VIDEO). 

Diagonaalis üle tänava on Keila Tervisekeskus. Kaua-kaua seisis selle koha peal pooleliolev Harju KEKi spordihoone (pildil). Majja pidi tulema ujula, spordisaal ja lasketiir. Objekt anti Keila linnale üle kusagil 90ndate alguses ja võttis veel 10 aastat, enne kui 2001. aasta mais, st 20 aastat tagasi, avati uues Tervisekeskuses kõigepealt ujula. Hoone arhitektideks olid Ain Padrik ja Kristi Alamaa

Tervisekeskus maksis kokku 100 miljonit krooni, millest 12 miljonit andis riik. See summa sai linnale 15 aastaks tõsiseks laenukoormaks ja takistas uute laenude võtmist, näiteks aastaid hiljem Keila Kooli jaoks. 
Kõrvaloleva pildi tegin uhiuuest hoonest 2001. aastal.

Tervisekeskuse rahastamine, planeerimine ja ehitamine vääriks kindlasti eraldi peatükki inimestelt, kes selle tegevuse juures olid, eelkõige tollase linnapea Leino Mägi poolt (pildil). Ta oli suurte ideedega ehitus- ja arendusprojektide mees ja kuna raha oli vähe, siis suutis igasuguste kombinatsioonide ja abirahadega neid ideid ellu viia. Tegevused käisid sageli eespool igasugu planeerimisi ja linnavalitsuse või volikoguga kooskõlastamist. Abiliseks kõiksugu spordiprojektide taotlemisel ja elluviimisel oli Keila linna tõeline spordihing Jaanus Väljamäe, kes jätkab sama tööd ka praegu. Ehkki Reformierakond on enam-vähem pidevalt olnud Keilas võimul ja jätkab tervisespordirajatiste hooldamist ning edasiarendamist siiani, pole Leino Mägi enam nende ridades ja on Keila aktiivsetest tegemistest väljas. Olid ajad, kus julge pealehakkamine, bürokraatiast eemalehoidmine ning, mis seal salata, ka autoritaarne juhtimine, lubasid ära teha suuri asju. Leinole oli sport oluline ja selle kõrval kannatas natuke ka muu, näit haridus ning kultuur.

Keila Tervisekeskuse täituvus on olnud vahelduv. Viimasel ajal sattusin ujulasse tavaliselt hilja õhtul ja siis sai pea alati olla ujumisrajal ning teinekord ka basseinis üksi.

Jõusaalis käisin siis, kui joosta ei saanud ja ainsaks  trennivõimaluseks oli velotrenažöör. Üleval, täismõõtmetega korvpallisaalis, sai kunagi korvpalli ja saalihokit mängitud, kuid viimasel ajal pole sinna asja olnud.


Tervisekeskusest ja ka kodust üle tänava asub Keila Kooli uus hoone ja selle taga hiljem ehitatud 300 m ovaaliga staadion. Olin kunagi kriitiline kooli asukoha suhtes pargi serva, kuid arhitektid suutsid projekteerida väga sobiva madala hoone, mis ei võtnud enda alla suurt osa metsapargist. Koolile rahastuse leidmine oli karm ettevõtmine, sest linna laenukoormus oli riigi arvates üle lubatu kõrge. Manipuleeriti erakooli ja sihtasutusega, lõpuks saadi vajalikud laenusummad kätte. Seegi on huvitav peatükk linna arengus ja sisepoliitilistes kemplemistes ning pingetes. Üheks keskseks persooniks oli siis tollane linnavolikogu esimees Andrus Loog.

Kooli oli esialgu kavandatud mitu suurt spordisaali, kuid prioriteetide ümberhindamine kohalikul tasandil tõi sellesse majja Keila muusikakooli ning ühest võimlast ehitati hoopis suur kontserdisaal. Ja see polnud üldse paha lahendus.

Keila kooli spordisaalis pole ma käinud, kuid kontserdisaalis palju kordi. Koolis on veel 6 lauaga lauatennisesaal, mida olen viimastel aastatel päris sageli kasutanud. Mängijate tase on päris korralik, mõni on reitingus esisajas, mõni teises jne. 

Mõned orienteerujad mäletavad kindlasti Tallinna MV sprindiorienteerumist Männiku pargi kaardil, korraldajaks LSF Pronoking Tiim. Võistluskeskus oli siis praeguse kooli alal. Kooli taha ehitati hiljem linna rahade eest tartaankatte ja kunstmuruväljakuga staadion ning väikesed, piiretega palliplatsid. Oi pagan, kui oleks selliseid lapsepõlves olnud... Siis piirdusime väravapostideks asetatud kahe kiviga tänaval. 

Keila terviseradade või suusastaadioni poole liikumine on eriti mugav mööda kergliiklusteed, mis kulgeb Ehitajate tee kõrval ja mis rajati kusagil 2009-2010 ühe Norra projekti rahade eest. Ühe miljoni euro eest pandi alus praeguste suusaradade võrgule, rajati 3 km asfaltteid rulluisutamiseks, ehitati jalgpalliväljak, abihooned, discgolfi rajad, BMXi mägi.  

Selle Norra rahaga vedas, sest rahastati 10 projekti. Keila projekt sai vastava riikliku komisjoni poolt 11. koha. Kuna norrakad praakisid ühe projekti välja, siis osutus õnnelikuks ka Keila oma. Ja selle raha eest tehti väga palju ära.

Enne veel, kui Norra raha Keilasse tuli, jõuti Leino eestvedamisel teha suuri asju. Kõigepealt puhastati praeguse suusastaadioni ala tohutust hulgast  prügist (pildil, mille sain Valdur Vachtilt. Autor teadmata). Suured olme- ja tööstusprügi mäed jäid ka Harju KEKi poolsesse serva, kuid seda korrastati hiljem. Ühe asemel on praegu Keila kõige kõrgem mägi. Vana Tankimägi oli praegusega võrreldes üsna väike ja sellestki kruusahunnikust oli jõutud pool minema vedada. Ka teised tankimäed olid maastikult kadunud. 

Suusaradade ja mägede kontseptsioon muutus linnapea peas pidevalt, igal hommikul olid uued ideed. Keila lõunaosa vee- ja kanalisatsiooniprojekti kaevis jõudis uutesse mägedesse, samuti tankipolgu lammutusjäätmed. Seitsme tõusu mägi on ehitatud Saku Õlletehase pruulikoja lammutusjäätmetest. Ka Saku vee- ja kanalisatsioonirajatiste kaevis jõudis Keila mägedesse. Mõlemal omavalitsusel olid kasud sees - Saku ei pidanud maksma jäätmete ladestustasu ja Keila sai endale positiivseid pinnavorme. Saku poolt oli mägede peal ka suur buldooser, mis ladustatud materjali laiali lükkas. Harju KEK andis kasutamata jäänud ehituspaneele ja betoonist soojatorustiku karpe. Nendest ehitati suusasildu ja piirdeid. Lühidalt olen Keila suusaradade ajaloost kirjutanud SIIN.

10 aastat tagasi läksid suusarajad selliselt. Ei saa mainimata jätta, et esialgse plaani järgi ulatus suusarada veelgi enam ida poole, kusjuures ehitati annetustest valmis ka valgustus. Kahjuks ütles seepeale üks maaomanik "mu mua" ja et selle peale ei ehita te mitte mingisugust suusarada. Postid tuli üles võtta ja teise kohta viia. Üks siht rajati juurde.

Kahel kõrvutioleval fotol on Loodeosa elamurajooni kurv enne 2000. aastat ja praegu.

Leino läks vahepeal oma suusaradade planeerimisega nii hoogu, et tahtis Keila terviseradadele ehitada ka suusatunneli. See oli küll hull mõte ja hea, et asi seisma jäi. Suur lage ala jäi alles ja sinna sai hiljem rajada 2 jalgpalliväljakut. Esialgu tundus küll, et jalgpallistaadioni asukoht kaugel metsas pole kõige parem mõte, kuid tänane pilt kinnitab hoopis vastupidist - vahemaad pole suured ja inimesed on leidnud tee tervisradadele ning staadioni juurde. Alles see aeg oli, kui võisid metsas suusatamise ajal  "kokku põrgata" tankiga, inimesed kartsid seal liikuda ja võttis palju aastaid, kui Keila mets sai linlastele omaseks. Nüüd on suur läbimurre tehtud ja iga atraktsioon ainult suurendab terviseradade kasutust.


Populaarne on discgolf, kasutust leiavad ka staadioni kõrval asuvad jõumasinad.

Maailma esimene mobiilse orienteerumise ehk MOBO rada rajati Keilasse. Tarmo Klaari idee ja tarkvara on jõudnud vähemalt 13 riiki, kus on üle 430 erineva raja. Kuna Keila orienteerumisest tuleb loodetavasti eraldi sissekanne, siis piirduks orienteerumise ja orienteerumiskaardi kui spordirajatise ülevaatega siinkohal. 

Terviseradade areng pole ka praeguse linnapea Enno Felsi juhtimisel seisma jäänud. Keila Terviserajad on regionaalseks tervisespordikeskuseks Harju maakonnas ja riik rahastab seda iga-aastaselt. Rajamisel on uus suusastaadion, lastele juba ehitatakse madalat seiklusrada (pildil). Rattamehed on metsa teinud palju põnevaid ja ka tehnilisi rattasingleid ning heietavad mõtteid edasiste arengute suunas.


pühapäev, 21. märts 2021

Paldiski Winterdriim - pikk talvine seiklus


Kõik sai alguse sellest, et usinad rajameistrid Olga Andrejeva ja Taavi Tambur tegid Paldiski poolsaarele 4-tunnise raja, mis ulatus Klooga metsadeni ja kus kõikide punktide võtmine oli linnulennult 45+ km, seega tugevalt üle 8 tunni. Saku Maratoni isa Reigo Lehtla pakkus välja uue formaadi ehk Winterdriimi, kus eesmärgiks kõikide punktide läbimine suvalise inimjõul liikuva vahendiga.

Eelmisel laupäeval tegime Mati Preitofiga 4h jalgsirogaini, planeerisime hea raja, kuid viimasel minutil kaardile tekkinud KP26, mida kraavisegasel maastikul ei leidnudki, tõmbas ajavaru tühjaks ja tõi 15-minutilise hilinemise. Pildid ja väike arutelu on FB-s.

Rada oli põnev ja selleks, et rajameistrite töö luhta ei läheks, otsustasime nädal hiljem ehk eile võtta kõik punktid. Ja seda rattaga, sest punkte oli hõredalt ja nende vahel päris palju pikki tüütuid tee-etappe. Mitmed osalejad läksid sama tegema joostes, sh üksinda. Prognoosi järgi pidi laupäev olema üsna kena, pühapäev aga plusskraadide ja lörtsisajuga. Tegelikult algas laupäeval lumesadu peale lõunat, pühapäeva hommikul oli aga taevas helesinine.

Oli kõle ja kõva edelatuul, mistõttu Paldiski raudteejaamas polnud asjade kokkupanek kõige meeldivam. Järgmine kord oli külm finišis, juba pimedas, kui tuli teha vastupidist. Nende vahele jäävad ligi 9 tundi seiklust olid meeldivad, ehkki jalad said mitmel korral märjaks. Nagu sellistel üritustel ikka, oli keerulisemaid ja ootamatuid olukordi, seekord peamiselt seal, kus seda võis ette prognoosida. Kuid kõigest järjekorras.

Esialgu suundusime põhjaossa. Esimesed 3 punkti olid seotud kraavidega, jalgsietapid ei olnud pikad. Sealt edasi läks suund lappama ja sattusime Paldiski kesklinna. Kuid see lisaring ei võtnud palju aega. 


Bastioni servale asetatud punktist 38 oli kena vaade sadamale.


Edasi liikusime pärituult, poolsaare tipu suunas. Mitmed punktid olid tuulikute lähedal, kus järjekordselt imestasin nende suuruse üle.


Vahepeal oli ka väiksemaid teid, osaliselt lumiseid, kuid kõik rattaga sõidetavad.


Kõige põhjapoolsema punkti 62 juures kohtasime Alexander Khalyapinit, kes polnud punkti leidnud. Ta oli läbimas kõiki punkte jalgsi, kusjuures jooksutempo oli muljetavaldav. Läbis kokku 63,6 km ajaga 8:37:04. Väga vinge sooritus.


Koos Alexandriga läksime idapoolselt teelt punkti, kus kohtasime veel ühte 3-liikmelist võistkonda. 


KP58 oli panga all hoone vareme küljes, kuid sinna läks hea teerada.

Mitmes kohas olid tee peal relvastuses ajateenijad, ilmselt harjutasid midagi. Vana hea tuttava laia kraavi otsas asuvas KP44-s palusin Matil teha pilti, vastupidises suunas juba FB-s esitatule. Kohtusime Lauri Valdmaaga, kes startis kell 5 hommikul (!!) ja kellel jäi kõikide punktide võtmiseks läbida veel umbes 15 km. Ta võttiski kõik punktid, läbides ca 72 km ajaga 9:50

Enne KP64 panime rattaga täiega mööda head teed ja kui nägin võimalust läheneda punktile lääne poolt, kasutades selleks sõidetavat sihti, jäin seisma. Ja siis see tuli - räige kokkupõrge, kus Mati pani täiel kiirusel mulle otsa. Ta oli jäänud pikemalt kaarti vaatama. Mati lendas pea ees pikali tee peale, mina sain löögist paraja šoki. Kui valust väheke toibusin, siis esimene pilk läks rattale. Olin kindel, et ratas on kaheksas ja sõit selleks korraks läbi. Kuid kõik oli terve, sest rattad kokku ei puutunud. Mati sõitis oma lenksu terava sarvega mulle otse kannikasse. Hea, et nii läks, ehkki oigasin valust päris kaua ja kui seisund paremaks läks, meenus Nipernaadi lugu pulli ja sarvega.


Lääne poolt lähenedes saime KP64 lihtsalt kätte. Kohtasin sihi peal ka nooremaid pereliikmeid Madist ja Georgi, kes ida poolt lähenedes ei leidnud punkti ja olid peale seda otsustanud läheneda punktile lääne poolt (pildil).

Järgnesid pikad etapid kaardi idaossa, mis võrreldes jooksmisega oli suisa lõbu. Tõsi, kõrgepingeliini kõrval asuva gaasitrassi peal oli tee liivane, kuid kenasti sõidetav. KP-d 80 ja 30 olid koeraga jalutamise kohad, mistõttu tuttavad. KP30 juures oli jõeharust ülesaamine probleemne. Jõudsin juba ühe jala vette pista, kui Mati leidis suure puu, mis voolavast veest üle viis. Siin oli lootust, et saame 7 tunniga hakkama.

KP40, kus mõni rogainija oli hädas, leidsime kenasti. Plaan oli minna suure raudtee äärde ja sinna viis Kloogaranda viiva raudtee ääres sõidetav tee. Tagantjärele oleksime pidanud tagasi elektriliini alla minema, sest Paldiski raudtee ääres oli kehv ja lume tõttu kohati väga raske sõita. Kaotasime kõvasti aega ja Mati väsis sellel etapil korralikult.

Sadav lumi kattis asfaldi, kuid sõita oli mõnus. Üllatusena viis KP60 juurde rattaga sõidetav tee. Vaid korra pidi kõndima. Õigest kohast sai seetõttu mööda mindud ja tuli pikk jalgsiring vales kohas. Alles tagasiteel tundus nädal tagasi läbitud raiesmik tuttav ja sealt oli juba lihtne leida KP60. Jäljed olid ka ees. Üllatuseks avastasin Põllküla ingerisoomlaste kalmistu ja vastava mälestustahvli. Mu mõlemad vanemad läbisid selle teekonna Soome 1942-1944. aastatel ja kannatasid hilisemate repressioonide all, kui Soome saatis kõik ingerisoomlased tagasi Nõukogude Liitu. Karmid ajad, mis on omaette teema.

Kuigi lõpp hakkas juba kergelt paistma, oli ees paar keerulist etappi. Kõigepealt jõeäärne rada, mida KP66-st põhja poole olime varem joostes läbinud. Teadsin, et seal saab rattaga sõita. Kuid edasine tee lääne suunas maanteele oli teadmata. Seal saime tunda tõsist võssi, kus oli raske liikuda ka ilma rattata. Aega läks kõvasti. 

KP34 oli tuttav kui pillirooetapi punkt. Kus jalad said poole sääreni märjaks ja lääne poolt tulles punktivõtt üsna tehniline. Kuid nüüd lähenesime punktile idast kraavi äärest ja kõik oli lihtne. Kraave oli seal mitu, kõik laiad ja vett täis. Teisel pool kraave liikus väsinud 3-liikmeline rogainijate grupp, kes punkti tõenäoliselt kätte ei saanud. Selleks pidid nad läbi vee tulema, kuid tahtmisest jäi vist väheks.

Tõsiseks katsumuseks jäi veel KP50, kuhu rattaga läbi ei pääsenud ja kus mets oli kehva, kohati räige läbitavusega. Enne võtsime ära KP25 ja seal kohtasime Neeme Looritsa gruppi. Nad olid alustanud üsna hilja ja ehkki juba hämardus, oli neil tehtud vaid pool kogu marsruudist. Lund sadas. Lõpuks võtsid samuti ära kõik punktid,  läbisid 65 km (kaasaarvatud 2 km edasi-tagasi polügoonil) ja aeg tuli 10:20. Väga vinge.

Kohati oli tee jäine, kuid mul õnnestus seekord mitte kukkuda. Mati käis siiski paar korda veel külili ja viimast korda tagasiteel selle KP25 juurest. Mingil hetkel kuulsin selja taga matsu ja häälitsust ning kui ümber pöörasin, lamas Mati jäälombis külili. Ehkki ta lebas seal üsna kaua, oli mobiiliga pildistamine ebamugav ja aeganõudev. Mati sai selle ajaga püsti (pildil). Jää jäi kukkumise ajal siiski terveks ja purunes püstitõusmise ajal. Märjaks said vaid jalad.  

Nüüd jäi veel KP50, suur küsimärk. Ja see punkt ei tulnud lihtsalt. Rattad jätsime ühe oja kaldale, sest sealt sai üle vaid tänu Mati poolt sissevisatud palgile. Ühel hetkel võtsime lumiselt teerajalt otsesuuna punktile. Mets oli kehvapoolse läbitavusega, esimese lageda servas lendas meie mõlema kompassi nool 90 kraadi kõrvale! Või arvasin end asuvat teise suunaga raiesmiku serval. Kõik oli justkui kontrolli all ja ootasime kraavi. Kohati oli väga tihe, ka 20 m oli raske läbida. Tegelikkuses oli suund täiesti lappama läinud ja panime selles tihnikus vajalikust kohast üle 400 m (!) kaugemale ja jõudsime arusaamatule sihile. Sain ühe lageda kuju järgi tagasi kaardile ja kui liikusime lääne suunas KP50 poole, siis klappis kõik ka teiste lagedatega. Uhh.

Viimased punktid tulid juba pimedas. Lund sadas, tuul puhus kõvasti, Paldiski sadam oli tuledesäras. Ilus, kuid mobla keeldus pilti tegemast. Maanteel sõita oli üsna ohtlik, sest nähtavust polnud ja suured rekkad kihutasid. Panin lambi pähe, Matil oli seljakoti peal imepisike punane tuluke.

Aega läks 8:50:55 ja läbisime 84,8 km

Vead: rattaga 28-38, jalgsi 26, 46, 60 ja 50.