teisipäev, 30. august 2016

Karstipõrgus rogainimas ehk EM Aralaris

Julgen arvata, et rogaini Euroopa meistrivõistlused Aralari rahvuspargis Põhja-Hispaanias ületasid kõikide osavõtjate ootusi-kartusi-lootusi. Ja seda mitmest küljest. Sportliku poole pealt oli ette teada, et seal esineb raskesti läbitavaid karstivälju, mida tuleks võimaluse korral vältida. Aga seda, et neid alasid oli võistlusmaastikul nii palju ja et rajameister suure osa ka punktikohtadeks kasutas, poleks küll oodanud. Rogainile andsid seiklussportliku maigu väga keerulistes kohtades asuvad, sh peidetud punktid. Lisaks kattis totaalne udu õhtul kella 21.30-ks kogu kõrgema mägise platoo, misjärel laskus alla orgudesse. Liikumine pimedas, nähtavusega alla 3m, ülikeerulistel karstialadel, kus karstilehtrid olid mitmekümne meetri sügavused ja vertikaalsed augud veelgi sügavamad, tegi elu üsnagi põnevaks. Vähe sellest, esimesel võistluspäeval oli temperatuur +34°C.

Tehnilise keerukuse koha pealt tahaks lisada, et eelnevalt modelikaardil käinutel (kuuldavasti ka Eensaartel) oli punktide leidmine tõeliselt raske. Kuid võistluse käigus kohaneti maastikuga ja mõned suutsid isegi 3 m-se nähtavuse juures leida kilomeetri kaugusel asuva karstiaugu sadade samasuguste keskelt!!??.

Samas olid korraldajad ära teinud tohutu töö suurearvulise vabatahtlike armeega. Kaart oli väga hea, välja oli toodud ka läbitavuse info, kus tumerohelised alad olid sageli läbitamatud. Täpselt oli püütud piiritleda karstialasid. Toitlustamine oli öösel väga korralik ja meeldiv, ei puudunud ka tasuta külm õlu. Võistlusjärgne söömaaeg oli kui pidusöök, lisaks sai vaakumpakendis kaasa terve õhtusöögi. Lühidalt, hispaanlased võtsid EMi väga tõsiselt ja on üsna tõenäoline, et 2019.aasta MM toimub Kataloonias (La Molinas). Loodetavasti ei hurjutata neid selle võistluse ikstriim-KP-e tõttu nii ära, et teevad MMi liiga lihtsaks.

Kohalesõit

Startisime Tallinnast reede hommikul kell 7.30 ja lendasime läbi Amsterdami Bordeaux-sse. Sealt rentisime auto ja sõitsime võistluskeskusest (Lekunberrist) ca 25km kaugusele. Kogu reisi oli meie 5-liikmelisele seltskonnale (Tiit Tali, Jaanus Reha, Mati Preitof, Marje Viirmann, Eduard Pukkonen) korraldanud Tiit, ta oli ka autojuhiks. Söömine oli sellel päeval natuke kehvapoolne - Amsterdamis müüdi võileiba (Marje kohtus samal ajal Triinega), alles kell pool 6 õhtul saime peale pikka nälgimist prae. Majutuskohas olime üksi (st perenaist ei tulnudki), hommikusöögi klappisime kokku kaasavõetud toiduainetest.

Võistlus

Võistlus, mis oli eestlaste jaoks edukas, polnud meie tiimi jaoks kõige õnnestunum. Mis seal salata, Marje oli kehvas füüsilises seisus ja peale 3 tundi algas tema jaoks üks suur kannatamine. Kui keegi arvab, et järgnev jutt võiks Marjet kuidagi halvast küljest näidata, siis nii see pole. Selle aasta kahekordsel maailmameistril pole vaja midagi tõestada ja põhjuseks, miks pikkadeks pingutusteks ressurssi napib, võib seletada hooajal kogutud väsimuse ja kõige tähtsama võistluse järgse varjatud kurnatusega.

Enne võistlust arvasin, et superveteranide klassis ei tohiks meil veel tõsiseid konkurente olla, kuid juhtus nii, et jäime neljandaks, 3 (30)-punktilise kaotusega pronksile. Arvestades seda, et võistluse keskel ei võtnud me 9 tunni jooksul ühtegi (!) punkti, polnud selline tulemus ka mingi üllatus. (Kõrvalolev pilt on korraldajate lehelt).

Kuid kõigest järjekorras.

Planeerimisel joonistusid välja nö klassikalised valikud - päeval idaosa metsa, mis varjaks päikest, sealt põhja poolt enne pimedat keskusesse ja ööseks üles mägisele lagedale platoole, kus pidanuks öine navigeerimine olema lihtsam. Igati loogiline variant, mida tegid ka reisikaaslased Reha-Tali ja Kaljur-Preitof. Jaanus ja Tiit tegid esimese ringi tagurpidi, Maido ja Matiga oli meil sama algus.
Olin valmistanud niidi linnulennuliselt 67 km jaoks, mis oli palju konservatiivsem plaan võrreldes teistega.

Kuna I ring tundus jäävat natuke lühikeseks, võtsime alguses sisse teisele poole teed jäävad punktid 53, 97 ja 54. Tagasiteeks valisime karmima läbimurde läbi KP 78 ja 61. Kuna 61 lähedal oli vaevumärgatav teerada, siis loobusime plaanist keskusesse mitte tulla ja ikkagi üritada seda lõiku läbida. Mainiks siinjuures, et tumeroheline pole mitte ainult kehvasti läbitav, vaid suures osas lootusetu läbitavusega teravaokkaliste väätide tõttu. Üldjuhul tuli madalat taimestikku vältida.

Add caption


Alguses liikusime koos Mati-Maido ja Rene Käsiku tiimiga ( + Paul Lumi ja Anu Poopuu) rahulikult, nagu palava ilmaga kombeks. Esimene suurem tagasilöök tuli KP 140-ga, kus kaldusime kõik kolmekesi liiga vasakule ja üles. Kolm korda laskusime ja tõusime enne, kui Marjega punkti leidsime (lossi ja elektriliini järgi saime end paika). Kammisime ennist vale kaljurida. Mati ja Maido kadusid varakult ära, seda punkti nad ei leidnudki. Meil tuli viga üle 30 min.

Korralike karstinähtustega kohtusime esmakordselt KP 170 juures, kuid tõsiseks läks asi 115 piirkonnas. Aeglane turnimine kividel väga sügavate karstilehtrite vahel. Punkti leidsime siiski ilusti (puu metsas).


KP 97 lähedal jooksid vastu Tammemäe-Einpaul, kes ei soovitanud rohelisest läbi minna. Läksimegi ringiga, ehkki natuke liiga suure kaarega. Ka järgmised punktid saime kenasti kätte, KP 154 oli sügavas koopas, kus oli ka fotograaf. Oli näha, et tõusul KP -43-72 hakkas Marjel raske, liikumiskiirus aeglustus, nägu muutus tõsisemaks ja olek suletumaks.

Laskumisel etapil 172-105 oli mul kõik kenasti kontrolli all, kuni ühel hetkel tahtsin kõrge kivi pealt pilti teha ja tasakaalu kaotades lõi reie süvalihasesse kõva krambi. Oigasin minuteid ja hiljem toibusin veel mitu minutit otsa. Nüüd olime justkui Marjega võrdseks saanud, ehkki minu olemine oli kogu aeg olnud väga ok. Olin tarbinud ka soolatablette ning eelnevalt joonud ära ühe Mangneslife-i. Kuid palavus tegi siiski vaikselt oma töö ära ja leidis organismi nõrga koha üles.

Edasi muutusin liikumisel natuke ettevaatlikuks, mis hajutas tähelepanu. Siis tegimegi väikese vea, läksin igaks juhuks idapoolseid karstilehtreid kontrollima. Need osutusidki valeks, olime olnud üsna punkti lähedal.

Ootasime joogipunkti WP1, lootes leida külma allika. Kahjuks oli vesi plastikkanistrites ja mitte külm, kuid olemas.

Väga põnev oli KP104 asukoht. Eelnevalt ei saanud me kaardilt kuidagi aru, kas tegemist oli sügava oru või mäega, ronisime siiski Jaan Metsa ja Tiina Kangilaski järel üles, kus mäe peal oli sügav org kaljukanjoniga.

KP 104 ja 171 vahel jooksid mööda Eensaared ja Silver mainis, et tegid planeeringu linnulennuliselt 125 km-le. Võttis muigele. (tegelikult ütles, et olid selleks ajaks läbinud vaid 25 km, meile julgustuseks (vt kommentaari)

Meie liikusime aga väga aeglaselt, sest Marje lihtsalt ei jõudnud (minu krambiprobleem oli ammu unustatud). Vaatepilt polnud üldse meeldiv ja seetõttu liikusin kaugemal eespool, Marje pidi jälle iseendaga hakkama saama, keskenduma liikumisele. Suhtlemiseks jõudu ei jätkunud, kogu muu maailm peale iseenda on sellistel hetkedel mõttetu ja ärritav.

Kuid mul oli tol hetkel tõsine mure, et kuidas me sellest piirkonnast keskusesse jõuaksime. Olime võimaliku tagasitee KP 97 ja teiste teest põhja pool asuvate punktide kaudu läbi lõiganud (olime need enne ära võtnud) ja ainukeseks võimaluseks jäi minna läbi 78 ja 61. Samas oli jäänud pimedani aega 1h ja pimedas nende punktide kaudu minek oli ülimalt karm, just Marje seisundit arvestades. Liikumine oli mõeldav teede peal, kuid neid polnud. Tõusu loomaonnist üles KP 78 suunas oli ca 80 m ja nõlv üsna järsk. Marje lamas täiesti kurnatuna rohul ja selline minek polnud talle jõukohane. Pealegi oli kogu platoo kohe-kohe kattumas tiheda uduga ja läks jahedaks. Kell oli 21.00.

Otsisin varianti nö päästeoperatsiooniks, milleks sai valitud ringiga üle kuru minek. Nö kurule tõusu oli mööda teed ca 50m, sealt tuli vaid laskuda, esialgu piki orgu, hiljem laskuda mööda radu ja teid. Kõik tundus igati turvaline, tee äärde jäid KP-d 35 ja 41. Kurult laskudes jäime tihedasse uttu, läks pimedaks ja nähtavust oli vaid mõni meeter. Lambad olid meil ümberringi, kuid neid eriti ei näinud. Vaid silmad helkisid ja kostis määgimist.
(Alumisel pildil läheneb udu- ehk pilvefront)

Kuna olime möödumas KP35-st, siis läksime seda võtma. Mitte mõmmigi ei näinud. Vasakul tulid tuled lähemale, keerasime mingil hetkel nende poole. Ka nemad ei teadnud, kus punkt on. Nüüd taganjärgi, GPS-träkki vaadates, olime seisnud õige augu serval (!). Jah, sealt läks nõlv küll kergelt alla, nagu ka sajas teises kohas.

Loobusime punktist ja suundusime uuesti raja peale. Lugesin täpselt teekäänakuid ja läksime ühest otse KP41-e - auku rohelises. Auke oli seal mitmeid, üks sügavam tundus olema see õige. Ütlesin Marjele, et oota, lähen vaatan. Kuid nõlv oli väga järsk ja kaljune, rohelises põimusid okastraadid ümber jalgade nii, et pidin pea ees alla lendama. Kuna kõik allpool sügavas augus oli roheline (loe: okastraati täis), siis loobusin katsest. Läksime ära. Kuid me jõudsime sinna hommikul veel tagasi, sest tegemist oligi õige auguga.

Kell 22.30 jõudsime keskusesse. Kõigepealt söök ja jook, mis oli rikkalik, ehkki Marjel ei läinud makaronid suurt sisse. Apelsinid, Coca-cola, mõned soolapähklid kummikommidega ja muidugi külm õlu ning must kohv. Autos sättis Marje end magama, krambid jalgades. Nendega oli ta hädas ka rajal, esmakordselt elus sellises ulatuses. Mõne krambitõmbe järel tuli auto uks lahti teha, et saaks jalga sirutada.

Piinlik siinkohal öelda, kuid ise tundsin end täiesti puhanuna. Ilma 25-30 kg kaaluva seljakotita on mägedes liikumine ikkagi üks lust ja lillepidu, puhas nauding. Muidugi, kui jooksma ei pea. Kuid sellel võistlusel seda õnneks tegema ei pidanud.

Lootsin, et ehk saame kell 2 öösel uuesti välja minna. Toonus oli kõrge, endal und polnud, tegin paar sissekannet Facebooki. Kell pool 2 magas Marje sügavalt, teda äratama ei hakanud. Panin ka istudes korraks silma kinni ... ja kui ärkasin, oli kell 4.30! Ütlesin seda Marjele, ehkki olin üsna kindel, et täna enam kuhugi lähe. Kuna keegi liigutas tagumisel pingil, siis küsisin, et mida teeme. Vastuseks sain, et sätin tasakesi. Üks olulisemaid motivaatoreid oli vist see, et meil poleks olnud järgnevatel tundidel midagi mõistlikku keskuses teha :)

Käisime veel keskusest läbi, sest joogikotid vajasid täitmist ja kusagil 5.15 saime välja. Valisime pimedaks ajaks lihtsama piirkonna keskusest edelas, seal sai suures osas kasutada teid ja radu. Mõnus oli, punktid tulid ilusti kätte ja teede peal oli lihtne käia.

Ilus oli vaade alla sügavasse orgu tuledesäras linnale, müstiline punktikoht oli KP 161. Jõudsime sinna täpselt, sest sälkorg asus kaardil teeraja kõrval. Vaatasin 3x5 m auku tee kõrval ja pidin ehmatusest istuli kukkuma. See oli ca 20m sügav. Kõrval oli teine auk, veelgi sügavam, nii vähemalt tundus. Punkti polnud. Läksime tagasi, kuid sälkorgu ei leidnud kusagilt. Siis meenus, et Lauri Leppik oli öösel keskuses maininud mingist punktist sügaval augus. Läksin tagasi, vaatasin sügavasse auku ja seal all oligi KP tähis ning juurdepääs põhja poolt ka täiesti olemas. Vinge koht, kuid see polnud sellel rogainil kaugeltki ainuke ja kaugeltki mitte kõige ekstreemsem punktikoht.

Hooletusvea tegime etapil 59-76, läksime valele rajale.

Tõeliselt karm punkt oli KP 113. Teadsime Lauri hoiatusest, et seal pole teatud suunast peaaegu võimalik läbi pääseda, kuid see "peaaegu" jättis ju ikkagi võimaluse.

Kui lähenesime tee pealt punkti suunas, tulid risti ette plaatjad hai hammaste või seljauimede sarnased seinad, millede vahel olid siis rohkem ja vähem sügavad lõhed, mõni meeter, teine kümmekond meetrit sügavad. Komberdasime seal natuke, teiselt pool lähenesid Vene vanamehed. Üks soovitas, et ärge minge, olete seal kogu ülejäänud aja (3h). Nemad oli turninud kümmekond minutit ja loobusid.

Loobudes sellest punktist tegime ka plaani ümber. Kallid punktid 113, 95 ja 87 jätsime mängust välja ja läksime platooringile (159, 46 jt). KP 95 oli olnud eriliselt seikluslik, sest lõputute kaljude vahel oli sügaval üks koobas, mille sisse oli punkt peidetud. Seal pidi olema õnne, et keegi ütleks punkti asukoha või näeks ise kedagi koopast väljumas. Üldse oli sellel rogainil vaja palju vedamist, kellegi otsest või kaudset abi, eriti udus ja pimedas. Meil seda õnne kahjuks polnud, mitte ühegi punktiga.

Päris karm oli väljatulek punktist 96, kuid õnnestus siiski päris hästi. Peale seda möödusime KP 47-st, mis asus kõrvalasuva künka otsas, 200 m kaugusel. Üldine reegel on rogainis selline, et 10 m tõusu jaoks peab arvestama 1 minuti. Kuna tõusu oli 40 m, siis arvestasin, et selleks kulub 40 (!???) min ja kuna järel oli 1h 20 min, siis lihtsalt rohkem aega ei jätkunud. Uskumatu, kuidas 4 minutist sai äkki 40. See valearvestus jättis meid ilma pronksmedalist. Kuid suva sellest, paremaks poleks see meid teinud (ehkki paljude arvates ilmselt oleks).

Teisel ringil saime väikese haagiga läbi mitme augu KP 35 kätte. Oli teine mingi kivionni põhjas, punkti asukoha nägi ära katuseaugust ja sisse tuli ronida madalast avausest.

Teist korda jõudsime ka KP 41 juurde, nüüd siis valges, koos kahe venelasega. Augu servast alla vaadates tundus see olema täisroheline ja lootusetu punktikohana. See oli sama auk, kus ma pidin pimedas teisest servast alla ronides okastraadid jalgade ümber alla kukkuma. Venelased ütlesid, et selline auk ei saa olla õige ja liikusid edasi. Ka Marje ütles, et läheme edasi. Otsustasin ikkagi augu põhja minna ja õnneks oligi punkt seal (!). Augu lääneserv oli alustaimestikuta ja hästi ronitav. Seega oli väga oluline, milliselt poolt just keegi juhtus augule lähenema.

Meie reisiseltskonnast said kõik medali või kaks. Jaanus ja Tiit  tegid õnnestunud võistluse, kus kogemuste, õnne, PT ja teiste võistlejate abiga ning teisi abistades suutsid edukalt koguda öösel totaalses udus mägiplatoo punkte. Lisaks superveteranide klassi võidule said nad veel 3. koha meesveteranide hulgas. Mati ja Maido kogusid meist vaid natuke enam punkte ja saavutasid 3. koha superveteranidest.

Tulemused


Kojusõit

Tagasiteel valitud majutuskoht oli ilusas kohas, kõrge oru nõlval. Seal sai õlut ja väga hästi süüa.






Hommikul, teel Bordeaux-sse, kastsime Prantsusmaal jalad ookeanisse. Pildil kaugemad majad asuvad Hispaanias.

Külastasime ka üht geoloogilist vaatamisväärsust (lisaks lõpututele karstialadele).



Põnevaid juhtumisi toimus selle rogainil kõigil ja palju. Kui keegi leiab, et tahaks midagi südamelt ära öelda, lisage kommentaar. Kui on ka pildimatejali põnevatest kohtadest, saatke. See üritus lihtsalt oli nii eripärane ja vaevalt keegi enam lubab selliseid rogaini tiitlivõistlusi korraldada.

Teisi linke:

Eensaared (TPMV)
Tiina Kangilaski muljed
Helis Pajuste
Ametlik video (meie finiš 4:15)
Korraldajate fotod

pühapäev, 21. august 2016

XT Suverogain - nädal peale MMi ja nädal enne EMi

XT 4h Suverogain toimus väga sobival ajal - nädal enne Euroopa MV-d 24h rogainis Hispaanias. Tugevaks pingutuseks polnud võistlus enam sobiv, kuid pikemaks treeninguks ja hetkeseisu hindamiseks suurepärane. Pealegi oli ilm testiks sobivalt palav. Koolmajärve ümbrus Põlvamaal oli rogainimaastikuna väga mõnus, kus mõne punktiga oli võimalik isegi viga teha (KP 68 näiteks).

Niisiis leppisime enne rogaini Marjega kokku, et võtame asja rahulikult ja mõnuga. Päris niimoodi see välja ei kukkunud.

Planeerimiseks anti jällegi vaid 5 minutit, mille jooksul visandasime teekonna vaid kaardi loodeosani, sealt tuli siis töö käigus edasi vaadata. Tegelikult muutsime plaani juba varem, loobusime minekust kaardi idaossa ja vabastasime mõned punktid tagasiteeks kaardi läänepoolses osas.

Alguses liikusime üsna kenasti, ehkki segapaar Mälberg-Käpa liikusid meist mingil hetkel hoogsalt mööda. Jõudsin veel hõigata, et jookske nii kiiresti kui tahate, võidame teid ikka.

Tunni möödudes polnud meie tiimi liikumine aga selline nagu tahtnuks - Marjel hakkas raske. Kuna ise olin veel täiesti värske, tegi selline olukord murelikuks. Kõndida loomulikult ei tahtnud, mistõttu liikusin Marjest eespool ja üritasin säilitada mingisugustki kiirust. Mingit hellitamist ei toimunud, Marje pidi iseendaga hakkama saama. Teisel tunnil sidusime kaardi loodenurgas end kokku, ees olid pikad teejooksud, kus Marje end ka heal päeval kõige mugavamalt ei tunne. Tema on ikkagi metsajooksja. Ta kannatas kenasti ära pikad asfaldietapid 93-76-86, kuid peale seda hakkas väga raske. Kõndisime, saime kokku Pritsik-Sillaga, joostes jõudsime koos KP69-sse. Sealt väljudes lõid Marjele alakõhtu valud, tema seisund oli väga niru. Oli selge, et Marje polnud veteranide MMist ja kullavõitudest taastunud, nädala sees tehtud pikk treening ja päevak teenisid pigem Hispaania EMi huve.

Vedamiskumm oli kasutusel kuni lõpuni. Ehkki olin arvestanud, et KP32 võtmine on kindlalt teostatav, keeldus Marje kategooriliselt sinna minemast, pingutus oli niigi piiri peal. Tavalise vormi pealt oleks ka KP53 ja 73 olnud tehtavad, vaid KP62 jäi küsimärgiga.

Olin ka ise lõpus üsna väsinud, rogainikurnatuse vastik maitse suus. Hispaania EM tundub tulevat üks karm kannatuste rada, sest ilmateade lubab päikest ja 29-30 kraadi palavust, lisaks mäed. Füüsiliselt pole rogainis midagi meeldivat, kuid tehniliselt põneva seiklusena ja väljakutsena kehale ning vaimule, samuti võimalusele medalitele pretendeerida viib meid ikka ja jälle nendele üritustele.

Pildil on seltskond, kellega koos läheme Hispaaniasse. Maido sõidab eraldi, Tiit organiseeris kogu reisi. Pildilt puudub Jaanus Reha. Foto: Edith Madalik. 

Tulemused


laupäev, 13. august 2016

MMi tavaraja finaaljooks Pikasaares

Finaaljooksu start oli mul üsna vara, kell 9.45.  Eespool startis 10 A-finaali konkurenti, selja taga veel 70. Lootust lohadele või tugevatele kaasvõistlejatele polnud, tuli ise süvenenult kaardiga tööd teha ja vajutada. Vajutada nii, et mõistus ära ei kaoks. Pikasaare (Läsna) maastik oli kiire ja suures osas hea läbitavusega, kuid äkilise reljeefiga. Eriti oluliseks sai õigete teevalikute tegemine. Üritasin vältida soid ja kasutada võimalusel teejooksu. Esimene oli viga.

Sain M55 klassis 22.koha. Tiit Tali oli Baltikumi jooksjatest parim (10.), kõik ülejäänud jäid ka minu selja taha. Sellega võinuks väga rahule jääda, kui vaid seda paari "aga" poleks olnud. 

Võrdlen jooksu Tiiduga kes võitis mind 4.33-ga. Kuna jooksuvorm tundus olema igati ok (hoolimata üleeilsest tulistamisest), siis kiiruses talle palju ei kaotanud. Meie klassi parimad mehed, eriti muidugi Håkan Eriksson, olid väga kiired. Eriksson oleks võinud medali saada ka palju nooremates vanuseklassides. Kuid mis seal imestada, kui mees sai veel 2004.aasta päris-MMilt hõbeda, sprindis. Teine o-maailma staar, MMide 10-kordne medalist Jörgen Mårtensson, polnud seekord parimas hoos ja võitis Tiitu vaid 49 sekundiga (6.).

Esimesed 2 punkti olid puhtalt jooksukad. Hoidsin end natuke tagasi, sest mõistust oli vaja hoida lõpuni. Tiidule natuke kaotasin, kuid koht oli 2.KP järel alles 18. See näitas A-finaali meeste jooksutaset.

(kaart avada parema hiireklahviga eraldi aknas)

Edasi hakkasin kohti parandama ja 6.KP-s olin juba 12. Tiiduga jooksime enam-vähem võrdselt, ehkki kasutasime erinevaid teevalikuid:
- etapil 2-3 läks Tiit vasakult poolt mäge
- etapil 5-6 paremalt poolt, tumerohelise servast

Natuke üllatav oli minu jaoks 50-sekundiline kaotus etapil 6-7 ja langemine 16. kohale. Kaldusin vist liiga paremale, viga küll ei teinud, kuid jooksin ettevaatlikult. Ja kohe tuli karistus.

Selle jooksu esimene tööõnnetus oli etapp 7-8. Vaatasin hommikul autos seda sooetappi ja olin üsna kindel, et rajameister Mait Tõnisson paneb selle sisse. Olin veendunud, et ringijooks on otseminekust parem. Soo läbitavus polnud teada, ei mäletanud seda ka varasemast ajast. Sood olid aga praegu veerohked. Seega tegin valiku, mille olin enne võistlust valmis mõelnud. Ja see oli viga. 
Tiit läks poolsaare tipuni, hindas olukorda ja pani otse üle soo. Läbitavus oli hea ja ta võitis mind 1.51-ga. Selle etapiga kukkusin 29.kohale, mida hakkasin siis uuesti parandama.

Etapil 8-9 kaotasin Tiidule küll 51 sek, kuid oma kohta parandasin. Muutsin esialgset plaani ja vasakpoolse ümberjooksu asemel läksin otse. Seal olid suured lohad ees ja liikus palju inimesi. Teisel pool rohelist oli aga palju hajutuspunkte, käisin minagi ühte vaatamas, ehkki see tundus asuvat liiga lähedal järsule nõlvale. Sinna kadus ehk 15 sekundit.  (foto Edith Madalik)

Etapi 9-10 oleksin võinud joosta peale joogipunti otse. Võtsin suure tõusu seljandikule, sest seal oli rada. Kaotasin Tiidule, kes läks otse rohelise servast, 30 sek.

Etapi 10-11 otsustasin esialgu minna paremalt ringiga, kuid mõtlesin jooksu pealt ringi. Läksin otse läbi soo, ehkki nägin, et sealt tuleb võtta tõusu rohkem. Jalad olid aga head ja seega tõuse ei kartnud. Tiit läks ringiga ja kaotas 8 sek (tegi ca 10 sek viga?).

Edasi liikusin jälle tõusvas joones.

Kartsin juba ette neid viimaseid punkte, olen varasemalt seal vanas karjääris nii mõnegi suurema vea teinud. Ettevaatlikult liikudes sain mõlemad punktid (14. ja 15.) kenasti kätte ja edasi jäi ainult vajutada nii nagu torust tuleb.  Eelviimases punktis olin 20., edu tugeva soomlase Jyrki Ruotsi ees 21 sekundit. Sealt edasi polnud enam võimalik viga teha.

Kahjuks selgus, et oli.

Tulistasin korralikult, üritasin kuidagimoodi kontrollida suunda, mõtlesin veel, et miks vanurid vasakule kalduvad (ehk on neil mõni teine viimane punkt) jne ... kui äkki avastasin end stardi siniste peldikute juurest. Hetk toibumist ja sai selgeks, et olin rängalt paremale kaldunud ja teinud ca 45 (!) sek viga. Viimase, ülilihtsa punktiga!
(Viimasest punktist finišisse. Foto: Tarmo Klaar)

Kukkusin top 20-st välja, kuid see selgus alles hiljem.

Pildil (autor Edith Madalik) kaks medalinõudlejat. Seekord jäid siiski tühjade pihkudega.

Kokkuvõttes jäin finaaljooksuga rahule, ikkagi parim tulemus MMidelt. Marje (Viirmann) võitis teise kulla kindla veatu jooksuga, kuid mitte ülekaalukalt. Mis näitas, et vastased olid tugevad. Ka meie klassi meeste tase oli väga tugev.

Finišijärgne intervjuu Marjega on SIIN


Pildil on intervjuud andmas Urmas Tammemäe, paljude "metsa poole" laste ehk orienteerujate isa. Üks lastest on WMOCi peakorraldaja Timmo Tammemäe.

Vinge üritus on tehtud, põnev nädal ja pidu möödas, homme algab argipäev.


VIITEID
ERR uudis (+ videoklipp)


Mis edasi ?

Järgmisel laupäeval teeme Marjega Põlvamaal treeninguks ja testiks 4h XT Suverogaini, kahe nädala pärast sõidame Hispaaniasse rogaini EMile. Kas sealt tuleb Marjele veel kolmas tiitlivõistluste kuld, selgub siis. 

kolmapäev, 10. august 2016

WMOC - tavaraja kvalifikatsioonid

Täna oli siis esimene kvalifikatsioon Apuparra kaardil Kõrvemaa keskuses. Võistluskeskus nägi jälle suursugune ja pidulik välja, eriti hästi oli lahendatud finišisirge, mida oli kõigil tore jälgida.

Ma ei tea miks, kuid Apuparra ja põhjapoolsel Paukjärve kaardil olen pea alati halvasti jooksnud. Väikesed lohud/augud on raskusi tekitanud ja sellega ei saanud hakkama ka täna väikesel modeli kaardil.

Jooksma läksin siiski plaaniga ühtlaselt ja rahulikult rada läbida.

Esimesel etapil sain aru, et füüsiline seisund polnud täna kõige parem. Etapp tundus pikavõitu ja alguse jaoks keeruline. Seisin kõrge nõlva peal ja üritasin aru saada allpool asuvatest pinnavormidest ja punktikohast. Oli selge, et sinna orgu oli neid topitud hulganisti. Hästi aru ei saanud, kuid liikusin ettevaatlikult tuldud suunas ja sattusin õnneks õigesse punkti.

(kaart tuleks avada eraldi aknas, parema hiireklahviga)

Teine punkt tundus lihtne ja läksin julgelt nurka lõikama. Jällegi oli minek kuidagi pikk, isegi väga. Vasakult poolt ei tulnud järsku nõlva, ette tuli sügavam lohk, kust lootsin punkti leida. Polnud. Sain aru, et olen mööda jooksnud, kuid kui palju, ei teadnud. Õnneks sattusin 3. KP-sse. Viga ca 2,5 minutit. Uhh!

Etapp 6-7 oli samuti justkui väga lihtne - ühelt saarelt teisele ja kogu lugu. Jooksin ja ootasin teise saare järel sood. Kuid seda ei tulnud ja panin pikalt piki mineraalmaad edasi. Lõpuks tuli vastu nõlv ja lootsin vasakult poolt punktikoha leida, suunda ei vaadanud üldse. Asi tundus kahtlane, sest nõlv oli kuidagi suur ja olin ka liiga palju jooksnud. Läksin tagasi ja alles siis nägin valget mineraalmaa riba kaardil... Teine suur viga, 4,5 minutit.

Ehkki väljusin 10.KP-st, lugesin end 11.-sse ja selle järgi suundusin ringijooksule. Tee tuli kuidagi kiiresti ette ja ümbrus tundus ebanormaalselt reljeefne. Võttis aega, et veast aru saada, lisaks tegin punktipiirkonnas veel väikese ringi. Viga 4 minutit.

Seega tuli 3 punktiga kokku 11 (!!!) minutit viga ja sain ajaga 57.35 60 jooksja seas 21. koha. Kaotasin oma jooksu võitjale 11.55. A-finaali peaks pääsema igast (neljast) jooksust 20 paremat aega. Seega, kui ka homme nii jooksen, olen A-finaalist väljas. See oleks küll kole lugu.

Tulemused (1.kvalifikatsioon)


Kvalifikatsiooni 2. päev - peaga kändu rammimas


Täna oli vaja teha lihtsalt üks keskmine jooks ja koht A-finaali oleks olnud tagatud. Kuid kõik ei läinud nii lihtsalt ja valutult nagu tahtnuks.

Jooksin stardist esimese punkti asemel teise, ilusti vasakult poolt pikka orgu ja suunaga teede risti. Siis nägin ühtäkki, et kaardil on ka 1. KP, misjärel kaotasin pea. Panin end vale (150 m ida pool asuva) discgolfi korviga paika ja läksin KP-d võtma. Ei olnud. Tegin veel tiiru, ikka ei olnud. Alles tee peal rahulikult mõeldes sain kaardile, kõik eelnev tuli meelde ja kihutasin kaugel eemal asuvasse esimesse punkti.

Seis oli kahe päeva kokkuvõttes väga kriitiline, sest viga tuli juurde 3,5 minutit ja langesin oma jooksus 53.kohale.

Järgmise etapi võitsin, kuid enne 3.KP-d läksin kärsituks ja hakkasin punkti otsima natuke vara. Tulemuseks suur lisaring ja ligi 2 min viga. See oli juba katastroof. Nüüd ei jäänud muud üle kui veelgi kiiremini tulistada, õnneks oli füüsiline vorm suurepärane.

Etapil 3-4 olin jälle kiireim, kuid teel 5.-sse juhtus midagi enneolematut - kukkusin näoga vastu kändu, jõudmata käsi kaitseks ette panna. Nägu tungis kännu sisse, viimasest ei jäänud suurt midagi järele. Õnneks oli tegemist pehkinud puuga, kuid pauk oli tugev ja toibumiseks läks parasjagu aega. Kaelalüli deformatsioonist tingituna läks vasak käsi üleni kuumaks. Konkurendist itaallane (?) tuli kohe appi ja küsis, kas kõik on ok. Ootas veel peale seda, kui vastasin, et on. Vist ei uskunud, sest känd oli ju peaga purustatud.

Vajutasin täiega edasi ja kaotasin sellel etapil parimale ajale vaid 33 sekundiga ja sain 6.(!) aja.

Edasi sain kaks 2. aega ja 2 etapivõitu, enne 10. KP-d sattusin valesse punkti, mis võttis natuke ettevaatlikuks (+ 6 sek).

Ja siis tuli järjekordne pauk. Jooksin etapi 10-11 ringiga, soovides vältida rohelist ja ebamääraseid nõlvu, kuid pöörasin liiga vara sisse, ragistasin rohelises, sattusin valesse punkti. Seejärel võtsin vale suuna ja alles suure tagasijooksu ringiga jõudsin 11. KP-sse. Veel 3 min viga juures, kokku ca 8,5 minutit.

Vajutasin paaniliselt edasi, soos oli üllatavalt kerge joosta ja mujal ka. Kummaline oli aga, et kaotasin 12. etapil parimale 46 sekundiga!??, midagi erilist justkui ei teinud. Ka 18. etapil saadud 1,5 minut kaotust oli arusaamatu, tegin vaid pisikese lisakaare enne punkti.
(Foto: Rene Kundla)

Ehkki jämedaid vigu tuli kokku 9 minuti jagu, sain ajaks ikkagi 53.57, mis tundus esialgu olema piisav edasipääsuks A-finaali. Ja nii oligi, sain 2. jooksus 15. aja ja kokkuvõttes 17.-ndana A-finaali!

No kurat, Pikasaares panen laupäeval ikka täiega, loodetavasti on füüsiline vorm vähemalt sama hea kui täna. Pealegi meeldib Pikasaare maastik mulle palju rohkem.

Tulemused (2. kvalifikatsioon)
KOKKU

esmaspäev, 8. august 2016

Nauditav sprindifinaal Vanalinnas

Vabaduse plats oli täna suurvõistlusele omaselt pidulik, igati MMi finaaljooksude vääriline. SK100 tiim oli ära teinud suurepärase töö ja usun, et kõik need tuhanded osalejad nautisid nii ilusat ilma kui värvikat rõõmsat atmosfääri. Seda oli näha nende nägudest ja kuulda juttudest.
(Kõrvaloleva pildi tegemine püüti kaameramehe poolt kinni)

Valmistusin finaaliks päris põhjalikult - uurisin vanu kaarte ja radu, keerulisemaid kohti, võimalikke teevalikuid, lõkse ning takistusi. Tegin rahuliku soojenduse, sain keha heasse konditsiooni. Ka vaim oli värske, stardis teadsin, mida tegema pean ja üritasin hoida pead külmana.

Ehkki kõik komponendid olid jooksu ajal kontrolli all, ei õnnestunud sellegipoolest tänane finaal kõige paremini. Üks suur viga oli eriti rumal, kuid sellest järgnevalt. Sander Vaher tegi rajameistrina huvitava raja - kiiret otsustamist, hoolikat kaardilugemist ja mitmeid teevalikuid pakkuva. Liiga keeruliseks rada ka ei teinud, see oleks võinud tekitada liigseid ummikuid, mida oli linnas turistide rohkuse tõttu niigi.

Alustasin hoolikalt, kuid jooksu pealt ei saanud täpselt aru, millises trepinurgas 2. KP asub. Ja sealt tuligi kohe esimene viga, jooksin mööda ja olin hetkeks üsna peata. Kehv algus -viga ca 20 sek.

Etapil 2-3 sain parima aja, 5.KP-sse joostes kaalusin natuke kaua kahte varianti, mistõttu kannatas selle all jooksukiirus (+10 sek).

Ehkki olin kodus endale selgeks teinud, et punktist tagasi väljajooksud  võivad olla kasulikud (seda nippi on Vanalinnas hea kasutada), jooksin etapil 6-7 ikkagi edasi läbi Lühikese Jala värava. Viimase juures oli aga mitu suurt turismigruppi, millest läbisaamine võttis paraja aja. Lisaks tuli võrreldes vasakpoolse variandiga 25 lisameetrit ja kaotust parimale ajale kogunes 21 sek. Sain tehtud veast üsna kohe aru, kuid plaani muuta polnud enam mõistlik.

Katastroof tuli etapil 8-9, kui vaatasin kaardilt, et punkt asub vaateplatvormil. Sinna ka kinnisilmi põrutasin, punkti muidugi polnud. Pisikest punktiõue ei suutnud tuvastada ka tagasijooksul, mistõttu möödusin sellest kohast pikalt. Ja siis jälle tagasi. Oli imelihtne tänavaäärne punkt, kuid viga tuli sellega 1,5 minutit.

Peale viga sain parempoolse variandiga (vasakpoolsest 22 m lühem) jälle parima etapiaja ning nägin enda ees Mihkel Nahkurit, kes startis minust minut hiljem. Ka etapi 11-12 läbisin parima ajaga, Mihkli selg silme ees.

Etapi 12-13 läksin Neitsitorni juurest ja sellega sain Mihklist ette. Taani Kuninga Aia ja Lühikese Jala variante olin eelnevalt analüüsinud kodus. Viga ei teinud, kuid ometi kaotasin parimale 21 sek! Osaliselt jäid turistid ette, trepil ka vanemad võistlejad.

Valearvestus tuli etapil 13-14 ja Mihkel sai minust jälle ette (viga 30 sek).

Edasi tulid täiesti konkurentsivõimelised ajad, etapi 18-19 lahendasin paremalt, sest jooksu ajal ei näinud otseteed. Mihkel jooksis vasakult ja kaotas sellega ca 20 m, ehkki vahemaa oli sealtpoolt 18 m lühem.

Lõpp oli kiire, kuid päästa polnud enam midagi. Koht 44., aeg 16.42, kaotust võitjale 3.34.

Sprindifinaali tegi eriti meeldivaks klubikaaslaste Marje Viirmanni kuld W55 ja Kari Lehto pronks M55 klassis. Marje oli kulda jahtinud kõik need aastad, mil ta on MMidel osalenud ja Karile oli see üldse esimene MMi medal. Selle nimel on ta aastaid tööd teinud. Ja muidugi on hea meel ka teiste Eesti medalinaiste üle: Kirti Rebane (hõbe W40), Airi Alnek (kuld W50), Ilse Uus (kuld W75).

Kõik medalilootustega mehed hävisid.

Tulemused

VIDEOD:
Kokkuvõte
Reporter
Tallinna TV
ETV spordiuudised
ETV (vene k)

PILDID:
WMOC
Postimees
Pealinn


pühapäev, 7. august 2016

Pidu meie õuel - WMOC2016

Mis seal salata, tõelise suurürituse ehk 3500 osavõtjaga veteranide MMiga orienteerumises on Tallinnas algust tehtud. Orienteerumisriikide korraldajate jaoks kõige ihaldatumaks võistluseks peetud WMOC on siin ja nüüd ei ole enam midagi muud kui see võistlus ilusti ära teha. Tibusid loeme sügisel.

Samas pole see üldsegi enesestmõistetav, et WMOC praegu Tallinnas toimub. Varasemalt on korra selle ürituse korraldamist EOLi poolt taotletud, kuid Lõuna-Eesti oma huvitavate maastikega löögile ei saanud. Polnud piisavalt atraktiivne ja seda turismikohana. Lätlased olid oma maastikke (Liepajat jt) palju kordi (8?) varasemalt pakkunud, kuid ka need väikesed kohad ei võitnud korraldamisõigust. Vaid leedukad viisid 2001.aastal Nida poolsaarel läbi veteranide MMi, kuid Nida on ka turismiatraktsioonina eriline paik.

Mõned aastad tagasi tuli IOFi asepresidendilt Leho Haldnalt EOLi juhatusele ettepanek teha WMOC hoopis Tallinnas. Esimene reaktsioon oli, et mida me siin prügimägede vahel ikka korraldada saame, pole ju maastikke. Tõsi, Tallinna Vanalinn oli sprindiks küll hea tõmbenumber, kuid metsajooksude osas puudus laiem vaade. Ei osanud näha, et näiteks 80-90 km pole pealinnast üldsegi kauge maa ja metsajooksud saab läbi viia Kõrvemaal vm.

4. jaanuaril 2013 hääletati EOLi juhatuses veteranide MMi korraldusõiguse taotlemist ja seejärel saadeti taotlus IOFile ära (ehkki pildil on käed püsti vaid kahel juhatuse liikmel, hääletasid eelnevalt kõik üksmeelselt taotluse esitamise poolt).

Taotlus oli tehtud, tuli leida potentsiaalne korraldaja, kes võtaks suurema koormuse selle läbisurumise ja kogu korralduse eest enda kanda, EOLi abiga muidugi. Ja kaks julget meest - Timmo Tammemäe ja Jaan Tarmak SK100-st ütlesid, et nemad teevad selle võistluse ära!

Võistluse kontseptsioon siis:

WMOC Eesti kontseptsioon:
Keskus: Tallinna Lauluväljak
Sprindi kvalifikatsioon: Maarjamäe, Kadriorg
Sprindi finaal: Tallinna vanalinn
Tavaraja eeljooksud: Pirita, Läsna
Tavaraja finaal: Kõrvemaa, Jussi järved

2013. aasta mais käis IOFi volinik David May Eestis ja vaatas, kuidas väljapakutud kontseptsioon sobib ja kuidas SK100 saab hakkama o-nädala korraldamisega. 17.mail osales ta o-nädala sprindivõistlusel Kadriorus. Peale seda reisi läks May vaatama teise finalisti, Taani valmisolekut WMOC-i korraldamiseks.

21.juulil 2013 tuli IOF-ist kiri, et Eestile on antud õigus veteranide MMi korraldamiseks.


Täna, ligikaudu 3 aastat hiljem, peeti WMOCi sprindi kvalifikatsiooni võistlused Kadriorus. Osalesin ka ise sellel peol, võistlejana.

Keskendusin enne starti ettevaatlikule ja sujuvale sooritusele. Olin kindel, et suuremate vigade vältimisel suudaksin pääseda A-finaali.

Kokkuvõttes õnnestus joosta nii nagu plaanitud, ehkki oleksin lootnud natuke paremat kohta. Oma jooksus, kus oli 76 osalejat, sain 18. aja, kaotusega võitjale 1:26 (kaardil on ka iga etapi kaotus parimale ajale). Samas olin ilmselt liiga ettevaatlik ja see tõmbas kiiruse nii kõvasti alla, et näiteks 15. KP-s kaotasin Mati Preitofile 8 sekundiga (jooksukiiruse järgi oleksin pidanud juhtima vähemalt minutiga). Kahjuks tegi Mati peale seda rumala vea (jättis punkti vahele ja jooksis tagasi) ning jäi seetõttu A-finaalist välja.

Ehkki hoidsin end pidevalt tagasi, kaotasin lõpus ka ise korraks järje käest. Lugesin 3 viimast etappi ilusti ära, kuid ühel hetkel unustasin, millisesse jooksma pean, kas 16. või 12.-sse... Ilmselgelt oli tegemist keskendumise hajumisega, osaliselt põhjustatuna ka hapnikupuudusest. Mõned sekundid läksid sellega kaduma.
(Foto: Sander Lembra)

Viimase pika nöörilõigu vajutasin üsna kiiresti, 54 sekundiga (olles kõikidest M55 klassi meestest (230) esikümnes), kuid nagu Kuno Rooba kõrvalt nägi, jooksis minust nagu postist mööda Venemaa koondislane Galina Vinogradova. Temal algab peagi päris MM Rootsis, kus ka meil on omad ootused-lootused. Igal juhul oli üks koondislane, Sander Vaher, täna aktiivselt abis võistluse korraldamisel.

Tulemused
VIDEO Facebookis

Homme siis finaalid Vanalinnas, kus viimati sai joostud 20.juunil 2012 (pilt samast võistlusest). Nüüd enam tagasihoidmist ei tule, ehkki lolliks joosta ei kavatse.


kolmapäev, 3. august 2016

Harjutame. Tallinna MV sprindis Majaka kaardil

Ehkki Majaka sprindikaart külgnes peaaegu MMi kvalifikatsiooni Kadrioru kaardiga, oli tegemist siiski täiesti teistsuguse maastikuga - üsna tüüpilise korrusmajade elurajooniga, kus rajameistril oli keerukusi raske välja mõelda.

Peale Koprakarika 4 jooksu ja 2 päeva puhkust olid jalad väga heas seisus, trepiastmeid võtsin kergelt lausa seitsmekaupa. Seega on mägede efekt kohale jõudmas, ehkki piduriks on veel kopsud. Süda suutis sprindi lõpus 169 lööki välja anda, kuid esimesel poolel hästi üle 155 ei läinud. Arenguruumi on sealgi.

Järgmiseks treeninguks jääb pühapäeval toimuv MMi sprindi kvalifikatsioon Kadriorus, peale mida jääb loota, et finaali ajaks on seisund parem.

Tallinna MV jooksust pole palju kirjutada, vajutasin korralikult. Olulisi vigu ei teinud, hekiõuede läbipääse otsides seisatasin paar korda.

Konkurente oma klassis polnud, kuid kaotasin naiste võitjale Kirti Rebasele 17 ja noorukesele Teele Telgmale 4 sekundiga. M45 võitjale Armo Hiiele jäin alla 11 sekundiga.

Tulemused