pühapäev, 29. aprill 2012

Copy -> Paste. Lilli 3.päev

Kolmas päev möödus sarnaselt teisele. Enamus rajast kulges kenasti, lõpus tuli 2 suurt prohmakat.

Rajameister pakkus huvitavaid teevalikuid uuel kaardiosal, kus kõrgusjooned olid mõnusalt loetavad. Kas mets just nii valge oli nagu kaardil, oli küsitav, kuid läbitavus oli parem kui eelnevatel päevadel. Finišeerudes kattis keha ainult 25 kriimustust ja mõni suurem haav ka lisaks. Ei midagi hullu, juba paari päeva pärast on armid kadunud.

Põnev oli, orienteerumist sai täiega.Liikumiskiirus oli võrreldes tugevate lätlaste ja leedukaga natuke kehvem.


Midagi ka jooksust:

- Etapp 2-3 oli hea rajavaliku ülesanne. Erinevalt eilsest, kus suure vea tegin, valisin nüüd turvalise ümberjooksu. Viga ei teinud, kuid natuke kaotasin aega sellega, et ei keeranud resoluutselt kollasele ribale. Kiiremad läksid ehk otse, mul kaotust 1min.

- kõik läks üsna kenasti kuni 11KP-ni. Olin kolmas. Lõpp oli juba lähedal ja läksin natuke hooletuks. Etapil 11-12 lasin peale teeületust end häirida Andrus Rämmann'ist ja kaldusin paremale. Viga 3,5 minutit, kuid Andrus jäi sinna veel 5 minutiks.

-  Etapp 11-12. Hoidsin pingsalt suunda, kuid takistused tõmbasid kõrvale. Kaldusin natuke vasakule ja panin end paika valele poole mäge. Viga 2,5min.

- väljajooks finišisse ebaõnnestus täielikult. Kiirustades ei näinud vasakpoolset teevarianti ning koos Vilnis Velkerisega müttasime seal, kus poleks kuidagi pidanud olema. Usaldasime üksteist. Veel 1min juures.

Kogutulemus tuli küll vilets, kuid elamusi sai täiega. Loodetavasti on selleks hooajaks vead tehtud.


Tulemus (kokku)
SI (3.päev)

PS. Võistluskeskuses oli rohu peal väga palju puuke.


laupäev, 28. aprill 2012

Harjutame. Lilli 2.päev

Eilse koolituse tulemusel alustasin täna hoolikalt. Samas üsna kiiresti. Esimesed 5 punkti juhtisin, 6-ga tegin minutilise vea. Kõik tundus täna lihtne ja oli vist ka.

Kaheksandas kaotasin natuke lätlasele Udrisele, ta on ikka kõva jooksumees.
Etapi 8-9 läksin kiire jooksu peale, mäest üles, takistusteta heinamaale. See oli hea plaan.

Peale joogipunkti otse edasi ja siis kontrollitult vasakule. Juba 100-ndat korda nägin Kalmer Keevendit M55 klassist. 

Ja siis esimene aps. Esimest raiesmikku ei fikseerinud ära, pidasin suurt raiesmikku esimeseks ja jooksin 250m üle (!!?). Samas lugesin samme ja ei uskunud neid! Deliitisin kogu salvestatud informatsiooni läbitud teekonnast ja kinnisideena panin aga edasi.Viga 5-6 minutit.

Edasi tegin meistersportlase teevaliku - otse. Kõik justkui klappis, soised lagedad jooksid kõhu alt läbi, sihi fikseerisin ilusti ära ja hakkasin juba komposteerimiseks valmistuma... kui jõudsin tee peale. No kuidagi ei oleks tohtinud selles kohas olla. Esialgu arvasin, et olin kaldunud paremale, kuid tee oli liiga hea. Jooksin edasi ja ühel väikesel lagedal panin end 75%-lise tõenäosusega paika.

Õnneks olin õiges kohas, ehkki punktini oli sealt palju maad. Kuid KP40 oli paras trikikas. Seal hävisid paljud, minul selle etapiga jälle 5-6 min viga.

Tundus, et LIDARi järgi tehtud jooni oli liiga palju. Maastikul polnud selliseid vorme, kui igasugu pooljoonte järgi kaardilt välja lugesin. Ka see KP10/40 oli ebamäärases kohas, ehkki kaardilt väga selgesti välja loetav.

Lühidalt, jooks läks küll aia taha, kuid oli õpetlik. Oleks selliseid maastikke rohkem, võsa võiks muidugi vähem olla.

Täna ei olnud vähemalt selline 
                                            ... nagu eile
Tulemused
SI-ajad

reede, 27. aprill 2012

Koolitund Lillis. Ilves-3, vol.1

Räige seljavõit maastiku ja rajameistri poolt. Side kaardiga kadus pidevalt, peenorienteerumine tuli välja jämedalt ja vigaderohkelt. Mõtlemine oli pinnapealne, kontsentratsioon lünklik. Suunakontroll kadus kergelt, vahemaade tajumist polnud üldse.

Mis veel? Ah-jah, mõni üksik õnnestumine oli ka.

Kõige pullim viga oli etapp 3-4, kui mingil hetkel hakkasin uuesti 3-ndasse minema ja suure vaevaga sain punkti lõpuks ka kätte. Aega kulus 3-ndast 3-ndasse 10min ja 41 sek.

Mis seal ikka, homme uuesti. Mati oli täna tubli.

Tulemused 1.päev


pühapäev, 22. aprill 2012

Jüriööjooks kui o-pidu


Juba hommikul oli mõnus ärevus eelseisva pidulik-sportliku ürituse ees. Mõnutunnet süvendas ülikena kevadilm +16 kraadi ja päikesega. Meeleolu tõstsid veel kena võistluskeskus, rongkäik, hobused, tõrvikud, tantsud. Ei puudunud ka tähtsad kõned.

Jüriööjooks on pidupäev ja kui sa sel päeval kohal ei ole, siis pidu sinus eneses jääb ära.
Olin esimeses vahetuses.

Start
Kohe läks kõvaks andmiseks. Kuidagi ei leidnud kaardilt K-punkti kolmnurka ega ka esimest KP-d. Aga hoidsin teistele järele kuni sain ka ise pildi ette. Ei midagi keerulist, tuli ainult vajutada.

Vajutamine kestis 5 punktini ja sealt muidugi ka edasi. Kahjuks ei näinud kaardilt, et peale suurt maanteed oli rajameistri poolt tehtud sundpööre esimesele sihile. Mina aga arvestasin, et keerasime ära kaugemal asuvalt suuremalt teelt ja natukese aja pärast toimus loogiline pööre KP6 suunas.

Ja äkki leidsin end ootamatult tee pealt??? Mitte midagi ei saanud aru. Kõik teised panid aga hooga edasi.
Seisin natuke ja suutsin vaid välja mõelda, et olen juba kaugemal asuva tee peal ning teekäänaku kontrolliks jooksin tagasi lõunasse, vastassuunda. Käänakut aga polnud ja nii jõudis lõpuks kohale, et tegemist on siiski esimese teega. Aga mitte päris kindlalt.

Palju jooksjaid läks mööda ja hea grupp oli eest läinud.

Ja siis tuli see kummaline viga teel 7-sse. Hoidsin jõuga vasakule, sest ikka kaldusin sohu ja vette. Veel keerasin vasakule, ikka oli kohati märjavõitu. Lõpuks arvasin end olevat soo taga KP7-st põhja pool ja hakkasin otse lõunasse sood ületama. Vesi oli soos ka üle põlve. Lõpuks sain kuivale maale ja panin otse lõunasse punkti poole.
Foto: A.Sipsaka

Ja punkt oligi täitsa olemas! No küll oli ikka hajutus, käis peast läbi. Vaatasin punkti numbrit - 51, pidi olema 39!? No mida?

Õnneks oli 51 kaardil olemas, kuid järjekorras alles 13-s. No küll vedas. Kui selles kohas poleks vale punktiga end paika saanud... oi-oi-oi, ei taha mõeldagi. Tulemuseks vaid 2,5min viga ehkki tundus, et kulutasin kahe üleliigse soo ületamiseks terve igaviku.


2-minutiline viga tuli veel kiviga nõlval (KP10-65). Sattusin kohe 46 otsa ja võtsin suuna paremale üles. Kuid ei osanud ette kujutada, et olin nii palju vasakule kaldunud ning jäin vahepeal kõhklema. Selle punktiga olid paljud hädas. Nüüd sain kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid Minn ja Kaljo Julge jpt.

Mõrvarpunkti 16-56 leidsin ca 30sek veaga. See auk oli paljudele sama hävituslik kui eelmise aasta Keila kivipunkt. Seal pidi natuke vedama.

Küntud põllust üle ei jooksnud, ehkki paljud olid seda teinud. Kas võis?

Kokkuvõtteks läks kehvasti, alles 21.koht. Kuid kokkuvõtteks oleks võinud veel hullemini minna.

II vahetus - Marje
NLiidu meistersportlane ja 9-kordne NLiidu medalist, ainuke Eesti orienteeruja, kes on tulnud NLiidu meistriks individuaaldistantsil ... tegi 10 min viga ja kukutas võistkonna 29.ajaga 25.-ks. Öö on öö, Jüriöö on ka öö.

III vahetus - Mati
Kiirus ei olnud hea ja 5-minutiline viga tõi vaid etapi 29.aja.

IV vahetus - Tiina
Sammus rahulikult raja läbi ja tegi oma töö kenasti ära. Kukkus kõhuli vette. Andis viimasel sekundil enne ühisstardi sulgemist teate Maidole üle. Aega läks palju, kuid konkurents oli juba hõre ja parandas koha 24.-ks.

V vahetus - Maido
Ettevaatlik jooks, ei teinud olulisi vigu. Kiirus enam-vähem.

Nali naljaks, kuid selliste väga viletsate jooksudega saime veteranidest 3.koha! Hea meel ikka.
Edasi Vastseliina Helve poole sauna,  pool 4 magama. Hommikul läbi Mooste koju.

Tulemused


ETV klipp   

Artikkel (Võrumaa Sport)
Pildid (Võrumaa Spordiliit)
Pildid (Andrus Sipsaka)

neljapäev, 19. aprill 2012

Déjà vu. Tõrrepõhja öine

Ma olen sellist asja juba näinud. Teinud, kogenud ja kirjutanud. Mitte öösel ja Tallinna MV-l, nagu eile, vaid päeval ja Harju MV tavarajal 2010. Samuti Tõrrepõhjal.

Siis kirjutasin nii:
Kui oli joostud 20min sai ca 45 sek hiljem startinud Jürgen mind kätte. Sinnani oli keskmine kiirus olnud 5min/km. Polnud paha. Lootsin, et haagin peale 9KP-d Jürgenile taha ja hoian nii kaua kinni, kui võimalik. Aga lähenemisel sellele punktile kiskus paremalt lähenev Jürgen mind õige kraavi juurest natuke vara eemale ja niimoodi siis me seal peata olime, Jürgen 3min, mina veel 4,5min kauem.

Kuni 9KP-ni läks ka eile kõik suurepäraselt. Ei kihutanud, tegin turvalisi rajavalikuid ja kindlaid punkti peale minekuid, koht oli kindlalt 2. Tenno kiirusel poleks tahtnud öösel joosta, eriti nende aukude ja kraavide vahel. Liikusin kogu aeg üksi, keegi ei seganud.

Kuid lähenemisel KP9-le tekkis ümber mingi seltskond. Teadsin, et sellel punktil pole nö ründekohta, pole ühtegi tugipunkti. Meenus eelmise korra viga. Seega oli vaja hoida korralikult suunda, mida ka tegin.

Kuid siis ilmus kusagilt Kuno Rooba (nagu tookord Jürgen) ja vallavanema enesekindlusega tõmbas mind ja veel kahte konkurenti liiga paremale (nagu Jürgen). Mina veetsin seal üleliigsed 7 min (tookord 7,5 min), Kuno 4 min (Jürgen 3 min).
Déjà vu.

Tulemused

laupäev, 14. aprill 2012

Väike noorenduskuur PEKO-l

Orienteerumises on end 10 aastat nooremaks teha imelihtne - lihtsalt on vaja registreerida nooremasse võistlusklassi.
Seekord siis M40, sest seal olid rajad kevade jaoks sobivama pikkusega, so pikemad. Konkurents sellevõrra kõvem, kus ka oma klassi mehi, Tiit Tali aga jälle M35-s.

1.päev - Süldipüss

Täpselt selline tunne oli, ka soojendusel. 3h tagasi Kärevere teemajast poolvägisi sisse aetud pizza istus sees kui naelutatud, isegi põõsa all kükitades oli tunne, et kõhu rasvavolt puudutab maad (loll on see, kes põhjusi ei leia).

Ja oligi raske. Vist seepärast, et tõuse oli palju.
Esimene etapp oli vist otse üle oja kiirem, ise eelistasin ringiga minekut (30 sek kadu?, vist siiski mitte)
Etapi 2-3 lõpus tuli kohe kaks viga - liiga vara üle oja (kaks orgu ühe asemel) ja siis otsisin orvandi asemel nina. Viga vähemalt 40-50 sek.
KP6-ga tuli viga ca 40sek, suund vale, ei saanud punkti asukohast kaardilt aru. KP9 oli päris kavalas kohas - viga vähemalt 30 sek, KP13 - natukene suunaga paremale.
Edasi juba enam-vähem, läks ka natuke kergemaks.

Raske oli, vägagi, seda kurtsid ka teised.
Kuradi pizza. Homme uuesti, seis pole lootusetu. Ville Vinkeli ja Dima Shvedi vastu ei saa, kolmas koht võimalik.

Tulemused


2.päev - Püss, mis tulistas ka

Joosta oli juba kergem, nii vähemalt tundus.
Vigu eriti ei teinud, vaid mõned pisinäpukad.

Aeg-ajalt vajutasin pidurit, kui kaardipilt hakkas taskusse minema.
Ühtegi konkurenti metsas ei näinud, ehkki läksin nii mõnestki mööda.
Keskmise aja sain natuke alla 7 min nagu Tiit Tali eile, kuid Tiit pani täna (M35 klassis) 6,5-ga ja näitas jälle võimu.

3. koht M40 klassis tuli ära, täiesti teenitult.

Tulemused
.

pühapäev, 8. aprill 2012

Võimu mängud. Karjalaskevõistlus

Esimene võistlus sellel aastal. Lahe, eriti laupäeval, kui väljas oli +7 kraadi ja mets lumevaba. Hoopis teistsugune ilm, mis hommikul Keilas, kus tuiskas lund mitu päeva järjest.

Suur küsimus: milline on füüsiline vorm võrreldes konkurentidega? Kuidas keegi on talvel tööd teinud? Kuidas kulgevad edaspidised võimumängud M50 klassis?

Mees jälgib meest ja uuritakse sekundeid lõpuprotokollides.


1. päev - Karjalaskevõistlus

Hommikul Võrru sõites pani Rait autos jooksma filmi "Limitless". Õnnetu kirjanikuvennike võttis väikese tableti ja muutus supermeheks, aju töötas ülivõimsalt. Tekkis jõud ja energia, superaju tajus ja igatses võimu. Ainuke jama oli selles, et tableti mõju kadus ära ja siis pidi uue saama... Põnev film ootamatu lõpuga.

Stardis oli selline tunne nagu oleks endalgi tablett sees. Jõudu oli, enesekindlust ka, pidi lihtsalt ja kiiresti finišisse jõudma.

Kahjuks kadus tableti mõju poolel maal. KP7 oli minu kujutluses karjääri ots ja sellist objekti maastikul ka otsisin. Ei näinud punkti isegi siis, kui 2 korda kõrvalt mööda jooksin. Vaatasin kaugusesse, otsisin väikest karjääri. Viimast muidugi polnud, oli hoopis looklev teerada. Hallutsinatsioon?

Seejärel kaardistasin suvilakooperatiivi siseteid. Korralikult. Siis panin KP9st mitusada meetrit mööda. Sealt tuli keegi august välja. Enne viimast KP-d kaardistasin ära ka ühe kuuri, keelualas.

Võimu näidata ei saanud, sest seda polnud. Vaheaegu võrreldes selgus, et jään jooksus alla nii Mart Külvikule kui Tiit Talile. Jaanus Rehaga olen loodetavasti enam-vähem võrdses seisus.


Kose öine sprint

Ülikooli ajal lugesin masinakirjas paljundatud lehtedelt Carlos Castaneda raamatuid Mehhiko nõiast Don Juanist. Ja kirjutasin sealt tarku lauseid välja. Üks kõlas umbes nii, et võimu mäng on pimedas jooksmine.

Öises metsas on o-jooksmisel maagiline mõju täiesti olemas. Kõigepealt tõrgub miski pimedasse metsa minemast, siis sulandud loodusega ühte ja kui lõpuks metsast välja saad, tunned, et oled võidumees. Isegi, kui kaotad. Nii oli ka Kose sprindil.

Öisel jooksul on teadvus eriliselt ergas, iga detail jääb meelde. Igal lollusel on oma loogiline põhjus, igal õnnestumisel topeltväärtus.

Sellest jooksust võiks kirjutada paksu eksistentsialistliku romaani - miks ja kuidas inimene pimedas metsas otsuseid teeb ja iseendaga suhtleb. Ja muidugi tunduvad need lood punktist punkti nii tähtsad, et kogu maailm peaks sellest teada saama.

Aga vot, ei kirjuta. Las jääb sellest öisest võimumängust midagi ka enesele.

Tulemused


2.päev - Lihavõttesprint

Eesmärk oli selge, pidi võimu näitama. Külvik ei jooksnud, Rehal DQ. Kõigepealt tuli 2 minutiga alla neelata Raul Laas, seejärel 4 minutiga Mati Preitof. Kõik ikka selleks, et võita :)

Jooksin kõvasti, vigu eriti ei teinud. Jama oli 1.etapp ja vale valik 7-8. Muu enam-vähem ok. Matilt suutsin tagasi võita natuke üle 2min. Vähe.

Seega (jooksu)võimu ei ole. Muus osas oli nagu ikka, üles ja alla. Kui midagi tõsist veel teha, siis peaks 1,5kg alla võtma ja mõistuse ning jalad kokku siduma.

Tulemused

kolmapäev, 4. aprill 2012

pühapäev, 1. aprill 2012

Geoloogide päev

Täna, 1.aprillil.
Hakkaks vist ununema, nagu kõik muudki nõukogudeaegsed pühad, kui poleks Aprillikonverentsi, mida Eesti Geoloogiakeskuse kaardistamise osakond on korraldanud juba 20 aastat. Ja ikka Kalle Suuroja eestvedamisel.
Siis, 20 aastat tagasi oli pidu geoloogide päeval suur, konverents aga väike. Aastatega on konverents läinud järjest suuremaks (seekord ca 180 osalejat), pidu seevastu väiksemaks. Aja märk. Metsikust, raha ja tööd on jäänud vähemaks, kuid geoloogi hing ja uudishimu on püsinud muutumatuna, neil inimestel, kes sinna kord oma hinge on sisse pannud.

Geoloogia ja romantika - need sõnad olid omal ajal sünonüümid. Seepärast sattusin ka mina geoloogiat õppima. Ja seda romantikat oli.

Mõned väljavõtted Kamtšatka päevikust:

11.august 1981.
Pool 10 saime minema. Maad oli ca 20km üle kolme mäekuru. Saša sõitis ees, Ugoljokile sidus taha Molnija. Mina aga ajasin terve tee taga ülejäänud nelja kitse (loe: hobust), kes kippusid igal võimalusel raja pealt kõrvale võsasse põikama. Sõitsime vahetpidamata 4,5 tundi, hääl oli karjumisest ära.

Utšastokilt pidime kaasa võtma kolm külalist: kuulsa uraaniuurija Puzõnkovi, ühe noore poisi ja ca 40-aastase laborandi. Viimane osutus hiljem teaduste doktoriks.

Ilm oli hirmus palav, hobused ei tahtnud end kuidagi uuesti saduldada lasta. Päris jama kohe. Tagasiteel traavisime pea igas võimalikus kohas, aega kulus samuti 4,5 tundi. Minu põhiülesanne oli vastiku Alpi tagaajamine tihedas võsas, millesse ta pidevalt kõrvalhaake tegi.

Tagasi baaslaagris kell 22. Muidugi järgnes saun ja siis pidu šefi telgis. Seltskond oli noore tudengi jaoks põnev, mitu teaduste doktorit, hirmsuurte välikogemustega kohalikku geoloogiaässa - ühesõnaga, hulk andekaid, tarku ja väga võimekaid inimesi.

Kokku joodi ära 10 viina ja 1 konjak. Käisin mitu korda laost lisa toomas. Saša oli vormis, mängis kitarri ja laulis väga hästi, põhiliselt hobustest. Ühte lugu tellisin mitmeid kordi uuesti, kurb ja ilus laul oli.

Järgmine päev oli rahulik, see oli vajalik taastumiseks. Pildil pügab bioloogist Nataša oma mehe Saša juukseid, kes polnud veel riideid seljast ega kalamehekummikuid jalast saanud. Seda juhtus varemgi, igatahes polnud Saša jaoks mitteriietumine probleem. Sisu oli tähtis ja selle sisu tõttu on ta (Aleksandr Litvinov) olnud aastaid Kamtšatka Geoloogiaekspeditsiooni juht. Arvatavasti on ta kummikud juba ära võtnud. Enne seda oli asutuse juhiks Mihhail Patoka, mees, kes pildil istub. Patoka oli tookord meie töörühma ehk partija ülem, šeff. Mõnus inimene, kahjuks juba aastaid manalamees.

Ukselävel seisab Slava ehk Vladislav Kirsanov, tookord külaline Alma-Atast. Erialalt tuumafüüsik, matemaatika-füüsikateaduste doktor, hilisem Tveri Ülikooli prorektor. Matkaja, kelle perekonna ülikülalislahkust olen Alma-Atas mitu korda nautinud. Kahjuks samuti surnud, palju aastaid tagasi.

Siin veel see kurb lugu, mida Saša laulis, muidugi paremini :) Venelased on selle loo ajal palju pisaraid valanud. Huvitav, kui eestindada, kuidas mõjuks, näitlejate heategevuskontserdil Vene Draamateatris näiteks...


Enda jaoks teistsugune versioon SIIN.