pühapäev, 30. märts 2014

1. Tallinna linnarogain - esmaürituseks ehk liigagi hea

Eesti seiklusspordi koondis, teada-tuntud kõvad sportlased ja võistluste korraldajad Rain ja Silver Eensaar ning Timmo Tammemäe, tekitasid kalendrisse ootamatult põneva võistluse - 1. Tallinna linnarogaini, millest oleks olnud kahju loobuda. Seega jätsin jooksmata Otepää-Tartu maratoni, sest oodata oli korralikku kaarti, põnevat rada ja tasemel korraldust. Eesmärgiks oli teha üks korralik 3-tunnine pingutus ja selleks läksin rajale koos Indrek Aarnaga, tiimikaaslasega selle aasta Xdreamil. Tiimitöö ja jooksuvõime testiks oli linnarogain sobiv koht.

Korraldajate poolt oli hea mõte see, et rajaplaneerimiseks anti 30 minutit. See võimaldas kasutada vahemaade mõõtmiseks nööpnõelu ja niiti, mis hoidis ära ligikaudse planeeringu, a la "eks hiljem näeb, palju jõuame". Samas oli aega piisavalt vähe, et erinevaid variante läbi töötada ja niimoodi läks mängu esimesena kujunenud pilt võimalikust trassist. Kohe loobusime KP94-st muuli otsas ja ei pannud tähele, et KP74 Pirita TOP-i keskuses oli vaid mõne minuti kaugusel.

Algus läks meil natuke nurgeliselt. Saare peal asuvast KP85-st ei saanud üle soodi otse KP67-sse (Indrek teadis sealt olevat suusasilla) ja seepärast tegime saarekesel väikese ringi. Meile jõudis järele Kainel-Käsiku tiim, kes oli selleks ajaks jõudnud ära võtta KP74. Järgmised minutid kaotasime KP57 ehk koolimaja staadionilt väljajooksuga. Kuna staadion oli ümbritsetud aiaga, siis me ei julgenud aeda kinni joosta ja läksime väljaspoolt suure ringiga. Tegelikult olid aias lahtised väravad.

Kaardi ebatäpsuse tõttu jooksime aianurka kinni 77 ja 96 vahel, kuid see ajakadu polnud suur. Arusaamatult suure ringiga lahendasime etapi punktini 86, lähenesime KP-le lõunapoolselt sihilt.

Selleks ajaks oli Indrek juba väikestes raskustes, algus oli talle olnud liiga kiire ja pehmed metsaetapid rasked. Vana sportlasena hoidis tempot, millega suudaks 3h vastu pidada. Võitlus algas tema jaoks seega päris võistluse alguses, samm oli kohe raske, nägu higist märg. Minu seisund oli täna hea, liikuda oli kerge ja seda kuni lõpuni.

Lootsin, et liigume planeeritud graafikust kiiremini, kuid olime täpselt plaanis. See aga tähendas, et lõppu jäetud kobara-punktid 45, 75 ja 34 oleksid jäänud võtmata. Oma rajaplaneeringusse tegime korrektuuri Lasnamäel, KP62 juures. Tundus, et kaardi lääneservast jäi finišisse liiga pikk maa, mistõttu võtsime otsesuuna tõngermaa punktile KP63 ja sealt õigeusu kirikule KP53.

Tagantjärgi rada analüüsides selgus, et lääneosas oli meil võimalus võtta 500m pikema maa juures 3 punkti rohkem, 800m lisamaa juures 7 punkti (+KP44). Arvan, et 3 lisapunkti variant oli teostatav, sest tõngermaal jooks (63-53) läks meil üsna aeglaselt.

Kui jõudsime võistluskeskusesse, jäi üle 8-9 minutit, kuid juba natuke enne seda otsustasime võtta ära ka planeeringu alguses ärajäänud KP74. Jõudsime nibin-nabin õigeks ajaks finišisse, tempo oli korralik.

Läbisime GPSi järgi 29km, Indrek pidas tahtejõu najal kenasti lõpuni vastu. Kokku saime 170 punkti ja üldjärjestuses 11.koha (MM40 arvestuses 4.). Meie vanuseklassis olid vahed väikesed ja kõik eespool olijad läbisid enam-vähem sarnase vahemaa. Oluliseks said planeeringulised nüansid. Näiteks Ilmäraeksimatute ja Superkonna tiimiga läbisime ligikaudu sama vahemaa, kuid nemad sain 9 punkti rohkem. Lisan siia ka nende planeeringu, mis erines meie omast oluliselt.

Korraldajad ei lootnud näha nii palju osalejaid (119 tiimi koos ratta ja lühirajaga), kuid hea reklaam tegi vist oma töö. Võib ette kujutada, et järgmisel aastal on vähemalt 1,5 korda enam rahvast ja mis edasi saab, raske öelda. Tallinnas jagub huvitavaid piirkondi mitmeks aastaks.

Tulemused

Teiste muljeid:
Zazibea
TPMV (Silver Eensaar, korraldaja)
Rota Mobilis (ratas)

pühapäev, 23. märts 2014

Fotomodelliga rogainil


ICEBUG XT Talverogain toimus seekord Muraste-Suurupi-Vääna kandis, ehkki korraldajate poolt oli asukohaks pandud Tabasalu. Muraste piirivalve ja politsei õppekeskus klindi all oli väga sobiv koht keskuseks, sest olemas oli kogu vajalik infra - pesemisvõimalus (saun!), söökla, võimla autasustamiseks jm.

Ilm oli samuti super - +8C ja päike, natuke häiris stardis külm tuul.

Enesetunne enne starti oli ettearvamatu, kaks nädalat tagasi peale kiiret jooksu Õismäe kaardil saadud uus bronhiidihoog koos palavikuga tekitas sportimises pikema pausi ja suurema tagasilöögi. Kuna Õismäele järgnenud töönädal sattus olema eriti pingeline, ei õnnestunud palavikku kodus ravida. Paar päeva tagasi jooksin Mustamäe nõlvast üles, kopsud kinni, totaalne lämbumistunne. Tehvandi 30-40m-sed kerged tõusud olid jäänud minevikku.

Samas oli tegemist 4h rogainiga, kus tempo polnud kiire, Marje ka alles suusad alt ära võtnud. Seega ei läinud me vihaselt võistlema, kaasavõetud fotoaparaat selle kinnituseks. Alguses pildistasin usinalt (põhiliselt fotomodell Marjet), lõpp läks aga hullult kiireks, sest hilinemine tõotas tulla totaalne. Seda nägin juba  varakult ette, kuid ikkagi läksime inertsist ühele aeglasele lisaringile. Viimane tund oli Marje kummiga taga, viimased 5km oli kiirus alla 6min/km.

Stardis olime vist ainukesed, kes ronisid otse punkti 50 klindi peal. Kaardilt ei osanud tol hetkel välja lugeda, kas klindijärsakust oli võimalik üles saada või mitte, mistõttu tegime riskantse otsuse, eelkõige aga seepärast, et elu huvitavamaks teha.

Tegemist oli järsu ja lahtise paeplaatidega rusukaldega, ülessaamine aeganõudev, kuid lihtne. Kahjuks olime punktist natuke liiga palju idas, kus otseminekut takistasid aedadega piiratud krundid. Laskusime siis uuesti kaldajärsaku alla ja läksime sealt. Tasapisi kogunes ringijooksjatest paras seltskond, tegin usinalt pilti.

Liikusime mõnusas tempos, kuid enamasti joosti meist mööda. Noored olid kerge jalaga, orienteerumisoskust täna eriti vaja ei läinud. Mina tegelesin sageli planeeringu hindamisega, Marje ülesandeks oli täpsemalt kaarti lugeda. Kahjuks võtsime KP94  paraja ringiga. Punktis saime kokku klubikaaslastega, kellest Liis, nagu ka Marje, ei ulatunud SI-d üleval puu otsas komposteerima. Andrus Sipsaka pidi mõlemaid tõstma, mina tegin samal ajal muidugi pilti. Lisaks oli siin ka üks huvitav tornilaadne paekivist elumaja.

KP74-s oli selge, et olime ajahädas ja oleksime pidanud hakkama kodu poole astuma. Siiski läksime lisaringile 43-93-44, peale mida oli üsna selge, et õigeks ajaks me enam finišisse ei jõua. KP72-st polnud kojuminekuks palju võimalusi, otseminek 32-70 tundus hävituslik, ka suur maantee oli kahjuks liikumiskeeluga. Järelikult pidime tegema ringi koos KP60 ja 61-ga. Arvestasin ligi 10min-se hilinemisega (kiirusel ca 7min/km).

Kuid liikusime palju kiiremini. Etapid 61-60-F olid allatuult ja peale KP60 suures osas ka allamäge, mistõttu saime hoida tugevat tempot. Klementsovi tiim oli ees, seegi aitas kaasa. Lõpp tuli üsna kiire ja hilinemist 3:11, mis tähendas vaid 4 trahvipunkti. KP 20 jätsime lõpus tee kõrvalt võtmata, tõusu võtmiseks kulutatav ajakadu tundus liiga suur. Läbisime kusagil 34 km.

Tulemust ei oskagi hinnata. Omaarust tegime normaalse jooksu, paari suurema veaga, kuid punkte tuli kokku natuke vähevõitu (119-4=115). Nibin-nabin olime penskarite segaklassis kolmandad, seda trahviminutite tõttu.

Kuid lõpupingutus oli hea ja näitas, et talvel tehtud pikad jooksuotsad polnud asjatud. Kummiga vedamine pani korra ühe sääremarja krambist säutsuma, kuid probleemiks see ei saanud. Järgmise päeva hommikul, peale ca 11-tunnist magamist, olid reielihased valusad, justkui oleksin eile mägedes jooksnud. Hea kogemus seegi.

Maastiku ja rajameistritöö osas oli rogain positiivne, ehkki Randy Korb oli teinud rogaini ca 6-ks tunniks (nagu tal ka varem on mõnikord kombeks olnud). Kuid selline punktide jaotus maastikul pakkus erinevate taktikate planeerimist ja kõigile suurt hilinemisohtu.

Pole veel selge, mida järgmisel nädalavahetusel teha, kas masohheerida Otepää-Tartu maratonil või nautida 3h rogaini Pirital. Liigutamine hoiab elus ja pingutus lisab elule vürtsi. Kõvaketas kupli all vajab aeg-ajalt formateerimist.

Rohkem on pilte Facebookis

Tulemused


pühapäev, 16. märts 2014

Gunts

Me polnud kohtunud enam ammu, 16-17 aastat, kuid ometi sattusid nii mõnelgi korral siia blogisse, viimati Krimmi teemal. Ühelt poolt seepärast, et olid tuntud inimene, Gunnar Polma - Tallinna Reaalkooli direktor, kuid teisalt meie koosveedetud aja ja ühiste matkade kaudu. Sinuga oli alati koos mõnus olla, sest olid tähelepanelik ja hooliv, huvitavate ideede ja ootamatute mõttekäikudega, põnevate unenägude ja lugudega. Kohati naljakalt hajameelne, ja seda niivõrd, et me paljud imestasime, kui sa suure kooli direktoriks hakkasid.

Mäletan, kui rääkisid ühest novellist, mille sisu oli hästi ligikaudselt selline:
Nägi mees unes üht geniaalset tarkust, mis ühendas maailma ja andis vastuse kõikidele probleemidele. See mõte oli olnud nii geniaalne oma lihtsuses, et tundus uskumatuna. Unenäos läks kõik peale seda arusaadavaks ja kergeks, see oli imeline tunne. Kuid ärgates oli tarkus ununenud. Mees pingutas kõvasti, et seda maailma tarkuse võtit uuesti meelde tuletada, kuid läinud see oli. Mees vaevles kõvasti, päevi, kuni ühel hetkel lahendus saabus, ootamatult, ei-tea-kust, nagu unenägude meenutamisega ikka juhtub. Ja see universaalne tarkus oli tõesti lihtne:
"Enne söömist tuleb banaani koorida".

On minulgi olnud elus paar sarnast tähendusrikast unenägu, mis koos ärkamisega kahjuks kadunud. Kui päris elus leiad keerulistest skeemidest ja probleemidest lõpuks üles selle lihtsa lahenduse või saad selguse, on  suur kergendus tulnud. Oleks vaid mõistust, tundeid ja aega taoliste tulemusteni jõuda, kuid nagu elu näitas, alati ei jõua.

Üheks võimaluseks mõtete korrastamisel on kindlasti kirjutamine ja seda sa oskasid hästi teha. Sinu kirjutatud lugu iseendast aastal 2010, mille kirikuõpetaja täna (laupäeval) Karuse kirikus ette luges, oli fantastiline. Ma ei tea, kui palju sul selliseid lugusid kokku oli, kuid see arv on nüüd lõplik.

Panen siia ka mõned pildid ühistest matkadest. Täna olime kunagise Põhja-Sosva paadimatka seltskonnaga jälle koos. Sina koos Anniga kõrvuti mulla all, meie Tiina, Artsi ja Leaga teie lähedal. Tore oli jälle vanu tuttavaid biolooge näha, mis sest, et sellisel kurval sündmusel. Meenusid nii vanad kui uued lood, kohati nii, et aeg-ajalt ununesid ka sina Anniga. Aga mis seal ikka, olime ju tegelikult kõik koos, vähemalt täna.









laupäev, 8. märts 2014

Õismäe supersprint

Nälg kaardiga jooksmise järgi on suur, eriti nüüd, kui lumi läinud ja taevas kevadine päike.

Tänase Tallinna Kompassi Õismäe sprindiga avasin päevakuhooaja. Eks näis, millal järgmine kord saab, kuid täna oli väga lahe. 

Jõudsin Õismäele hilja, natuke enne ühisstarti. Soojendust ei jõudnud sammugi teha, kuid see ei saanud takistuseks kiirele jooksule. Sest kui juba sprinti antakse, tuleb täiega vajutada, mis sest, et distants oli üle 7,1 km linnulennult.

Võistlusformaat oli esialgu natuke arusaamatu, kuid rajal sai kohe selgeks. Ühisstardis sai teatud punktis valida endale ise ühe valiku kolmest, mis tagantjärgi hinnates oli kavalalt tehtud ja meelitas ühistardis jooksjaid erinevatele teevalikutele. 

Üsna stardi järel sai selgeks, et pikale rajale oli suundunud ka kerge jalaga jooksumees Raivo Laanemets. Võtsin talle konksu ja pikalt eest ära ei lasknud, samas hoidsin end kindlalt kaardis.

KP3-s sai valida kolme KP vahel. Võtsin C-raja, Raivo vist A-raja (seda ei näinud). Esimene tõsisem teevalik tekkis etapil 5-6. Kui esialgu tundus, et valikud on võrdsed, siiski kodusel analüüsil selgus, et Raivole sobis põhjapoolne valik, mulle lõunapoolne. Mõlemad valisime põhjapoolse (lilla joonega on kaardil tehtud valik). Seal jäin temast paarkümmend meetrit maha, kuid sain jälle kätte etapil 12-13. Samas polnud ma võimeline Raivo tempos liikuma ja jäin jälle 15-20m maha. Kuid sain peale tema väikest viga väljajooksul KP14-st jälle mööda. Uuele kaardilehele jõudsin esimesena.

Võistluse teises pooles oli kaks olulisemat teevalikut. Etapil 17-18 lugesin ära, et 18-19 lähen lõunast, kuid kui Raivo jooksis ette ja keeras põhjapoolsele variandile, järgnesin talle. Mõte oli tugevast konkurendist mitte maha jääda ja hoida sama suunda. Jälle eksisin, sest minu C-rajale ei sobinud see valik, teekond oli 16m pikem. Väike vahe tuli sisse. 

Etapil 19-20 läks Raivo põhjast ja siin tekkis mulle väike võimalus. Aga ma ei osanud kiirel jooksul näha seda, et tema kaotus põhjapoolses variandis oli tegelikult väike, minu C-rajale sobis aga vaid lõunapoolne jooks, mida ka tegin. Seega vahe suurt ei vähenenud ja jooksutempo erinevustest venis veel pikemaks, lõpuks üle 60m.

Põnev pikk sprint oli, tirisin korralikult, kuid väga raskeks endale elu ei teinud. Jooksuga poleks Raivole nagunii vastu saanud. Aeg tuli 41:15.


Huvitavaid fakte Õismäest leiab Tiina blogist

kolmapäev, 5. märts 2014

Noorena Krimmis

Päevakohane küsimus:

Mõni päev pärast seda, kui vaatasin seda tuntud mäge, plahvatas Tšernobõlis tuumareaktor (26.aprillil 1986). Kohas, kus parasjagu asume, turist viibida ei tohtinud.
Mis mäega on tegemist?
(allpool olev jutt on lisatud peale õige vastuse saamist)


Krimmis olen käinud kaks korda. Aastal 1980, kui Moskva olümpiamängude ajal toimus TRÜ geoloogia II kursuse kaardistamise praktika Trudoljubovka külas Bahtšisarai rajoonis Leningradi (?) Ülikooli geoloogia välibaasis. Seal olid peale venelaste samal ajal ka leedulased. Saime hästi läbi, ehkki venelastega ei olnud tihedat läbikäimist. Ka spordivõistluste vaatamisel olime reeglina erinevatel pooltel (meenub väravpalli finaal).

Tegime cuesta-maastiku geoloogilist kaarti, meenuvad sõnad "kriit", "flüšš", "nautiloiid". Mõnel päeval abistasime kolhoosi, korjasime virsikuid, suuri ja magusaid. Külas olid vahetevahel tantsupeod, kus keegi otseselt peksa ei saanud. Ühel nädalavahetusel külastasime Bahtšisarai khaanilossi ja Tšufut Kale koobaslinna. Viimasest läksime koju jala (vist 8km).


Peale praktikat sõitsime Suurde Kanjonisse, sealt üles Ai-Petrile. Viimane on Krimmi kõrgeim punkt, otse astangu kohal ilusa vaatega alla Jalta linna peale. Pildistasime tuledesäras pimedat linna.

Jaltas olime mitu päeva, kohustuslikud käigud Alupkasse Vorontsovi lossi ja Sevastoopolisse.

Kuuekesi, kellest neli olid spetsiaalselt tulnud Eestist, käisime idas - Sudakis ja Feodossias, sh ka Aivazovski majamuuseumis.

Krimmist organiseeris Mati Stroom (Riho Pihlapuu abiga) meid suure valge turismilaeva "Gruusia" peale, millega saime Odessasse. Sealt hääletasime paaridena läbi Moldaavia Taga-Karpaatiasse Užgorodi ja sealt hääletades koju. Tegime omavahel väikese võistluse, kus meie paar ületas mitmepäevasel hääletamisel Eesti piiri vaid pool tundi varem, kui tegid seda Gunts ja Reps.

Järgmisel korral läksime Krimmi Mart Riebergi poolt organiseeritud väikese grupiga. Esialgu ronisime kusagil koobastes, misjärel läksime Erki ja Uldisega piki randa itta. Salaja külastasime Kara-Dagi loodusreservaati, keeluala ka seetõttu, et seal asus sõjaväeosa. Luurasime hommikul vara sisse, kuid päeva jooksul muutusime liiga julgeks ja väljumisel jäime valvurile vahele. Karistuseks kaevasime Erkiga maa sisse 4 aiaposti.

Peale Kara-Dagi tõusime üles Krimmi mägiplatoole, lagedale karriväljadega suhteliselt tasasele platoole, keelualale, kus piki jailat liikusime inimpelglikult läände Suure Kanjoni ülemjooksuni ja seejärel piki kanjonit alla asustatud punkti.


Simferoopolist lendasime koju päev pärast Tšerobõli reaktorite plahvatust. Kodus olid ilusad päikeselised ilmad, käisime 1.mail mere ääres päevitamas ja ujumas. Paar päeva hiljem tuli vihmasadu, mis tõi radioaktiivse tseesiumi maapinnale. Meie "õnneks" oli suurem osa enne Rootsis maha sadanud, kuid radioaktiivne foon oli ka meil üsna kõrge. Paarile tuttavale sai see vihm saatuslikuks.

Krimm oli ilus ja põnev koht reisimiseks. Loodetavasti saab nii olema ka tulevikus. Kuid praegu on karmid ajad.

(paar pilti on tehtud Tiiu Tuuga poolt)