Õhtul mõnusalt kodus toibumas. Tõmbad ennast kerra ja lamad. Kuulad vaikset hingamist ja ei taha varvastki liigutada. Sest iga liigutus teeb valu, seekord ribides.
Hinges samuti miski kripeldab, aga see läheb üle. Nagu valugi.
Start
Kogu seltskond jooksis üksmeelselt kuhugi. No ei leidnud seda õiget legendi kusagilt üles, pilk jäi järjekindlalt rulluisu tulipil peatuma ja selle järgi ei klappinud miski. Aga jooksime kaasa, sest keegi kuhugi mujale ei keeranud.
Rulluisus arvasime end olevat üsna tublid. Aga oh häda, tiimid löödi laiali. Pabistasin natuke Raimo pärast, kuid ega mulle endale ka need tulipid ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Kergliiklusrajale jõudes polnud teada, kus on kaaslased, kas ees või taga. Hakkasin siis üksi Kiisa poole uhama. Natuke oli ebakindlust mõnes kohas, kuid pikki peatusi ei teinud.
Kui pikk 2,6km ots tehtud, lähenes tagant Raimo ja ütles, et Liina on tagapool. Selge, nüüd jäime Liinat ootama. Möödus parasjagu aega ja palju võistlejaid. Võtsime kolmesesse rongi, üksteise tagant kinni hoides hakkasime kihutama. Olin ees, pulss jõudis isegi 166-ni, kuid raske polnud. Raudtee ületuskoha juures tekkis seisak, sest Liina läks tagasi punkti võtma. Päris mitmed 1.raja võistlejad tegid sama. Ootasime, ootasime, aga Liinat tagasi ei tulnud. Läksin vaatama. Selgus, et ta ei pidanudki tagasi tulema, sest tema rada läks mujalt. No egas midagi, keskendusin siis oma sooritusele. Puzzle juurde jõudsin viimasena.
Tagasiteel võttis Raimo end veduri kohale. Ehkki olin tema selja taga, tõusis pulss kohati üle 150. Natuke kõrge 6-tunnise võistluse alguseks. Aga hästi liikusime, paljudest kihutasime mööda.
Vahetusalas öeldi, et oleme liidritest 18min maas. No polnudki kõige hullem, ehkki pidasin vigaderohket sooritust üsna kehvapoolseks.
Lisaülesandes saagis Raimo puutüvest ketta, mõõdu määrasime kollektiivselt. Tulemus: 948 grammi (pidi olema 1kg +-250g). Edasi.
Ratas
7-8. Kasutasime kõige tugevama joonega teed, kus jää peal Liina kukkus. Õnneks õnnelikult. Libedal purdel aga kukkusin mina ja nii õnnetult, et paremas püksitaskus olnud SILVA kompass läks tükkideks. Seega stardimaksule vähemalt 800.- juurde. Kuna soovitasin Raimol ka igaks juhuks kompassi kaasa võtta, siis oli lootust seda hiljem kasutada.
9 punktile lähenesime lõunast jooksuga. Ilmselt kaotasime.
18-19 läksime lõunast ringiga mööda tuttavat teed, sest ülemises variandis ei näinud ülipeent joont silla all olevasse punkti. Tõenäoliselt polnud paha variant ja jätkasime 19-20 mööda asfaltteed.
21-22 tegime kogemata ringi lõunast. Viga.
Lisaülesanne 22-23. Trossisõit üle karjääri ja tagasi.
Ülesannet pidi sooritama üks - kanuupunktide võtja. Järelikult mina. Kõige suurem pingutus oli trossi küljes olevasse SI-jaama randme külge kinnitatud SI-pulga toppimine.
KanuuVihkan kanuud, ükskõik, kus see ka poleks. Sest ainuüksi istumisasend on väsitav, tõmbamisest rääkimata. Ja mis kõige hullem, jalad hakkasid krampi kiskuma. No ei saanud aru, millest? Polnudki nagu midagi teinud. Väsimust ka polnud. Aga organism dikteeris oma ja andis mõista, et üleolevalt Xdreamile peale minna ei tohi. Kui ikka on krambiohtlik organism, siis tuleb teda võistluseks ka vastavalt ette valmistada.
27-28 vahel võtsin ära Magneslife’i, kuid asi oluliselt paremaks ei läinud. Soov oli joostes mõni punkt ära võtta ja selleks tuli ka võimalus. Üsna omapärane võimalus – KP28. Leppisime teeületusel Liinaga kokku, et kohtume nina otsas. Mina mõtlesin esimest nina, sest see oli lähemal, et kaaslased saaksid seal puhata. Liina aga arvas kaugemal asuvat nina (KP30 juures), mis oli ka väga loogiline koht.
Lähenedes KP28-le hakkas vesi järjest sügavamaks minema. Vesi oli ikka üsna külm, stardis räägiti 3-4 kraadist. Ja seepärast soovitasid korraldajad soojad sokid jalga panna. Kui vesi jõudis põlveni, tuli vastu üks üleni märg mees ja küsimusele, et kas seal peab vette minema, vastas, et kaelani. Asi lõhnas jama järgi. Mingil hetkel olin nendesamusteni vees, 3 meest kõndisid rinnuni vees punkti poole, milleni oli ikka parasjagu maad. Mulle meenus kohe
Pikasilla mudapunkt KP33, et kui keegi juba ees läheb, siis minnakse massipsühhoosiga järele. Vaatepilti võis natuke võrrelda Kurkse väina ületajatega. Tean, et seiklussportlasel pole ebamugavuse pärast ilus tagasi pöörduda, võitlesin seetõttu enesega seal minuteid. Kuid siiski läksin, paadile järgi. Tühja need kaotatud minutid, haigeks ei taha/ei või jääda. Vastu tuli ISCi Pilvi-Heli ja ujumise jutu peale jäi korra kõhklema, kuid nagu hiljem kuulsin, läks karastunud seiklussportlane ikkagi vette. Aga mina pole seiklussportlane, olen lihtsalt juhuslik siin.
Kui ma nüüd tagasi paadi juurde läksin, polnud seda kusagil. Nagu ka varem on juhtunud (Mairolti ja Mardiga Tamula järvel), jooksin mina ringi, paadisolijad aga ootasid kindlas kohas. Õnneks Liina-Raimo taipasid mingit jama ja tulid paatide kogunemiskohta. Kaotust tuli hooletusest üle poole tunni, kuid punkti võtsime ära ja märjaks ei saanud.
Järgmine jama oli KP30 juures, kus pidin ronima hiigelsuure rändrahnu otsa. No kohe kuidagi ei saanud kivile, sest iga pingutuse peale kiskusid jalad krampi. Nuta või naera, teha polnud midagi. Kuid siis jooksis põõsast välja üks vend ja hüppas hooga kivile ning kribas ludinal järsust kaldest üles. Vou! Tegin samuti ja ludinal punkt käes!
Jalgsietapp rabas läks meil kenasti.
Liina orienteerus üksi, sest Raimo kompass, mida üritasin kasutada, osutus laste mänguasjaks. Ehkki nimi oli SILVA.
Pildil kompass, mis ei kiskunud viltu ainult põhjasuunda (foto Erik Saarts)Raba lõpuosas olime koos Tähnase ja Co-ga, konkurentidega. Enne lisaülesannet (kõigi liikmete trossisõit) olime neist natuke ees, peale seda natuke taga. Aga esimeses rattapunktis saime jälle mööda, sest Tiit tegi viga. Aga meie edu ei kestnud kaua, sest minu mõlemasse jalga lõid totaalsed krambid ja edasiliikumine oli võimatu. Vana tuttav tobe tunne, kui väsimust justkui pole, aga liikuda ei saa. Kurat.
Seisin, seisin. Tagant tulnud kahesest segatiimist (nr.61, Punane Rist Tartu) andis Janek Bahovski ühe vedela magneesiumi, mis hakkas mõne aja pärast toimima. Väga suur tänu talle. Aga äkki Punane Rist selleks rajal oligi :)
Lõpuks oli väike jama viimasest punktis (KP47) finišisse otseminekuga. Kõik oleks ju enam-vähem OK olnud (va kolm solgikraavi), kuid kahjuks oli koolimaja krundil kõrge aed ümber ning otsetee pikenes ringiminekuga.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et korraldajate poolt oli tehtud väga hea rada, mis soosis tugevaid ja nutikaid. Ka probleemne pilliroo punkt KP28 oli vabatahtliku ujumise punkt. Seda sai lihtsalt võtta ka kanuuga. Valik: külmetamine/krambid vs lisaaeg.
Aga kas see Xdream ikka minu jaoks on, on küll üks suur küsimärk. Heaks soorituseks tuleks tublisti ratast sõita ja kanuud proovida, aga selleks ei raatsi aega kulutada. Jooksmisega saab vajaliku koormuse kõige kiiremini kätte. Ja mulle kohe üldse ei meeldi kanuusõit ja raskete kottide tassimine ja külmas vees ujumine.
Arvasin, et oleme oma sooritusega kusagil 50.-60.koha vahel. Aga üllatuseks saime 29.koha, kaotusega võitjatele ca 2 tundi. Segavõistkondadest olime 5., esikolmikule poleks kuidagi suutnud konkurentsi pakkuda.
Tulemused
Pildil Alaska Forever (Eriku foto)ETV videoklippPildid (Eero)Pildid (Tõnu Kits)PS. Ribi kukkusin valusaks Jüriööl ja päev enne Xdreami õnnestus Keila uisurajalt välja sõita. Sama ribi sai uuesti põrutada ja tegi kogu võistluspäeva parajat valu.
Kaart oli muidugi mõõtkavas (1:5000), ise aga väljas. Esimese sprindi kohta normaalne, arvestades, et jalg oli üsna terav ja M35 klassis polegi muidu võimalik head kohta saada, kui kohe gaas põhja vajutada.
Viimane võimalus aega parandada oleks järgmisel kolmapäeval. Aga siis on 
