Geoloog prof. David G. Gee. Tänutundega.

Olen sageli mõelnud, et peaks minema korra veel Uppsalasse, kohtuma Davidi ja Veslemøy'ga. David ehk prof. David G. Gee avas mulle ja ka Eesti geoloogiale nii mõnegi ukse. Korduv elamine nende kodus, aadressil Norrlandsgatan 9, ei unune. Tänutunne pole mõõdetav, see lihtsalt on ja ei kao kunagi.

Paar nädalat tagasi oli Tallinnas EGT-TWINN CRM konverents,  kus ühelt Rootsi geoloogilt küsisin, et kas ta teab ka Davidist midagi. Ta teadis ja ütles, et David on meie seast lahkunud, aasta tagasi. 

Valus vaikus püsis hinges kaua. Toibumine võttis aega. Ei jõudnud. Alles ju ilmusid artiklid tektoonikast ja suurtest struktuuridest. Ikka veel oli ta teadlasena aktiivne, ehkki juba üle 80 aasta vana. Oli.

Tegelesin peale ülikooli lõpetamist Eesti Geoloogia Valitsuses diktüoneema kildaga. Viimase aruande  fosforiidist ja kildast koostasime 1987. Kuidagi masendav aeg oli, geoloogiast oli kõrini, Nõukogude Liit ängistas. Oleks ära läinud, kuid trellid olid ees.

Sama aasta Matša mägimatkal kohtusin tulevase abikaasa Mariga ja akadeemik Dmitri Kaljo kutsus mind Teaduste Akadeemia aspirantuuri. Sisseastumiseksamid tegin ära ehkki midagi eksamiteks ei õppinud ja muidugi ühtegi Lenini teost ei avanud. Inglise keele sõnavara oli napp, kuid sain kuidagi kolme ära.

Aspirantuuris võtsin tõsiselt inglise keele käsile, kursuse viis läbi Ants Pihlak (surnud samuti 2023). Pingelised tunnid olid, kuid kasulikud. Läksime ükskord vaidlema praeguse akadeemiku Mart Kalmuga, mõlemad üsna napi sõnavaraga. Kuid saime räägitud.

Nüüd tekkis ka julgus võtta ühendust välismaa geoloogidega. Mul oli olemas 1985. aastal välja antud õhuke SGU trükis "The Scandinavian Alum Shales", kus peal 3 autorit. Saatsin kõigile kirja (Bertil Dahlman oli juba surnud). Ainukesena vastas David.

1989 saime Mariga minna Rootsi, külla minu tädile, kes elas Alingsåses. Kuna väljasõiduviisat tuli oodata üle poole aasta, kasvas Mari kõht 6 kuuga üsna suureks. Paras šokk tädile, kuid võimalus tuli ära kasutada. Samal aastal ilmus  ajakirjas "Goryutshye Slantsy" (Oil Shale) ka minu artikkel, vene keeles.

Käisin sugulastega vaatamas Alum Shale'i (sama kilt nagu meil, kuid natuke vanem) karjääri ning uraani rikastamise tehast Randstadis Billingeni piirkonnas. Tehases oli vaid üks töötaja - direktor. Vestlesime, tehas oli sulgemisel. Rootsi ühiskond oli uraani suhtes väga tundlikuks muutunud. Võimalik, et tootmine polnud ka majanduslikult tasuv. Karjääri seinast sai kivimiproove võtta (otsisin uraanirikkaid kolmi läätsesid), maa alla  minevatesse käikudesse ei saanud. Aasta oli 1989.

Davidiga oli juba varem kokku lepitud, et läheme Mariga ka Uppsalast läbi. Ostsime Boråsist vana VAZ 21023 ja sõitsime Göteborgi lähedalt Uppsalasse. Olin elus esimest korda roolis, ülikoolist sain load palju aastaid tagasi. Jõudsime õnnelikult kohale.

1990 sain Davidi toetusel Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks. Olin esimene geoloog selle stipendiumi saajana, kokku läks meid Eestist sellel aastal 3 (sh geograaf Toomas Kokovkin). Olin Uppsalas SGUs (Rootsi Geoloogiateenistuses) ja Lundi ülikooli raamatukogus. Elasin kas Davidi majas Uppsalas või tema korteris Lundis. Käisin Davidi soovitusel ka Kopenhaagenis prof. Bjørn Buchardt'i juures.

1991 töötasin kaks kuud Kopenhaageni Ülikoolis Buchardt'i mustade kiltade projektis, kuhu kuulusid nii Taani, Saksamaa kui Iirimaa geoloogid. Tegime väliekskursiooni paljanditesse Bornholmi saarele ja Kesk-Rootsi, sealjuures ka Randstad'i tehase juurde. Polnud enam ei tehast ega ka karjääri, ümberringi  silutud maa ja roheline muru (!!?). Aspirantuur jäi pooleli - ideed said otsa, uuemat aparatuuri analüüside tegemiseks polnud.   (Buchardt on pildil keskel).

Davidi ettepanekul ja eeltööl algatasime esimese Eesti Geoloogia Valitsuse välisprojekti BITSi abirahadest. Teemaks geoloogilised andmebaasid. Olin juba väljunud kilda uurimistest ja tegelesin muude teemadega. Ma polnud selles asutuses mingi eriline tegija, kuid projekti avamisega seotud kohtumisele SGU tõmmunahalise direktoriga (kui mäletan õigesti) kutsus Endel Kasemets mind Szolnoki restorani küll.

Projekt kasvas üle geoinfosüsteemide arendamiseks, selle raames sai päris palju kordi pikemalt Rootsis käidud, kolleege kaasa võetud ja seal Eesti geoloogilisi kaarte digitaliseeritud. Ka Eestis läks kaarditootmine kõvasti käima. Rootsi poolt juhtis projekti geokeemik Harald Ressar, väliseestlane, kes hiljem tegi palju ühisprojekte Valter Peterselliga. Elasin ikka Davidi juures, üks kord ka mitu nädalat kursavenna, doktorantuuris toimetava Ivar Puura juures.

Kui läksin 1993 aastal Hispaaniasse Granadasse IGCP 254 programmi konverentsile, siis tegin seda läbi Rootsi. Kaasa võtsin ka Mari ja kaks last, kes jäid Uppsalasse ning külastasid mh sugulasi Alingsåses.

Uppsalas käisime veel spa-s, meile siis üsna uudses ja põnevas kohas.

Stockholmis külastasime nende majas Haraldit ja Ulrikat. Hetkel kahjuks ei teagi, kuidas neil läheb. Nad käisid varem palju Eestis, kuid nüüd peaks vanust kõvasti olema.

Ise olin Malagast-Granadast tulles üsna pruuni jumega.

Tagasi sõitsime muidugi Estoniaga, mis aasta hiljem põhja läks. Lapsed meenutasid veel korduvalt neid pallikesi ja eeslikest.

Anatol Heintz

Kuid üllatus-üllatus, hiljuti Veslemøy'ga suheldes selgus, et tema isa oli geoloog - paleontoloog Anatol Heintz, kes lahkus 1919 Petrogradist ja läks Norrasse. Uuris rüükalu ka Eestis.

Mare Isakar TÜ Loodusmuuseumist arvas, et see kõrvalolev foto on tehtud kas 1927 suvel (kui ta viibis Tartus) või siis 1929 aastal, kui oli siin 2 kuud, et lõpetada rekonstruktsioon. Sümpaatne mees igal juhul.

Ta avaldas artikli Eine neue Rekonstruktion von Heterostius Asm. 1930. aastal. See rekonstruktsioon on sellest ajast peale Loodusmuuseumis eksponeeritud. Kui 2016. aastal avati uus ekspositsioon, siis Elga Mark-Kurik pani sinna mõned rüüplaadid juurde.

David pole kunagi Eestis käinud, küll aga oma suure rahvusvahelise projekti EUROPROBE kaudu Venemaal. Veslemøy on muusikaarhiivinduse  asjatundjana käinud Eestis küll ja vist näinud ka oma isa pilti muuseumis. Loodetavasti tuleb nüüd veel. 

Ebasportlikud päevad põnevaid spordiüritusi pakkuval nädalavahetusel. XX geoloogia sügiskool Taevaskojas

Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.

Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud XX geoloogia sügiskool teemal "Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.

Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks  ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi. 

Meie 3. kursuse järgne Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti  vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul naised, hobused ja karud.

Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta  Eesti edukaimaks alpinistiks ja Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest Ott Tinn, kes käis K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.

Kuid tema ema Oive Tinn, nääpsuke tunnustatud teadlane-paleontoloog Tartu Ülikoolist, on sügiskooli sagedane külastaja, omal ajal kindlasti ka aktiivne selle ürituse korraldaja. Nimelt käisime Oivega varahommikul Taevaskoja seina vaatamas ja pikast trepist ülesminekul tundsin, kui hädine vanamees ma ikkagi olen. Minust 6 aastat noorem Oive hüples sellest trepist üles, lausa mitut astet korraga võttes ja üleval ei hingeldanud üldse. Minul, vanal sportlasel, võttis normaalse hingamise tagasisaamine veel 5 minutit peale tõusu. Pildil on Oive paremal.

Sügis maal oli ka ilus. Lisan vaid paar pilti.

Ja veel. Kadestan neid, kes Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt. Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati, Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.