pühapäev, 31. mai 2015

Baltikad Tukumsis

Kui siiani seostasin Tukumsit Lätis põhiliselt huvitava filmimuuseumiga, siis tänaseks on nii linn kui linnalähedane mets Balti meistrivõistlustel kaardiga läbi joostud ja sel moel ka läbi tunnetatud ning mällu salvestatud.

Eelmise aasta KAPA3 radade ja võistlejate teekondade uurimise järel ootasin sealt huvitavat tehnilist orienteerumist ja ei pidanud pettuma. See puudutas eelkõige 1. päeva tavarada, mis pakkus erinevaid teevalikuid, pidevat kaardiga kontaktis olemist ja nõudis enesekindlat sooritust.

Seda viimast mul hetkel polnud, sest korralikul maastikul polegi jookse rohkem kui nädalatagused eestikad teinud, ka füüsiline seisund oli suur küsimärk. Nädala sees käisin korra jooksmas, korra päevakul ja korra rattaga sõitmas.

1.päev - TAVARADA, 6,9km 11KP

Lõpuks ometi pakuti rada, kus oli vähe punkte, kuid korralikud etapid. Selliste radade jaoks on lätlastele tunduvalt rohkem maastikku antud kui meile.

Lühidalt, olin üsna ettevaatlik ja üritasin hoida end kindlalt kaardil. Ometi polnud alguses head kaugusetunnetust ja oli natuke õnnegi, et teine punkt oli just seal, kus arvasin selle olevat.

Rajameister lootis ilmselt pakkuda etapiga 4-5 põnevat teevalikuülesannet, kuid vähemasti Mati Preitof, Rein Rooni ja mina tegime küll ühesuguse valiku - mööda teeradu põhja poolt mädasood.

Etapi 5-6 osas kuulsin enne starti Ats Sõnajala ja Reimo Liivi vahelist vestlust, kus esimene läks otse ja tegi punktipiirkonnas viga, teine aga jooksis väikese ringiga mööda radu ja sai pea 2min parema aja. Ringijooks tundus väga mõistlik, ka seetõttu, et sealt oli kindlam punktile peale minna.

Mõtlesin sellele KP5-st väljudes, kuid esimest rajakest ei näinud ja muutsin plaani otseminekule. Nüüd oli kõige tähtsam peale sooületust teada, kummalt poolt punkti rünnata. Hoidusin parempoolsest variandist, kuid kaldusin suunaga lõpuks ikkagi paremale. Ja sealt tuli edasi-tagasi jooksmisega vähemalt 1,5 min viga. Mis oli ka ainuke selles jooksus.

Tulemuseks 5.koht, kaotust võtjale Kokinsile (Läti) 2 min. Seega oli järgmisel päeval kõik veel võimalik.

Kuid jama oli selles, et peale jooksu ei saanud puusavalu tõttu pea üldse kõndida. Ehkki olin enne jooksu sisse võtnud ühe Diclaci, siis lõpuosas hakkas selle mõju miskipärast ära kaduma ja lõpetamise järel muutus asi väga kehvaks.

Oli ka üsna selge, et õhtusele linnasprindile Tukumsisse ei lähe. Sõitsime 7km kaugusele motelli.

Tulemused


SPRINT Tukumsis, 2,0km 13KP.

Teise õlle järel tundsin ühtäkki, et puus ei tee enam valu. Mati ja Rein olid juba riides ja minekul, kui ütlesin, et olemine tundub täitsa ok ja ma panen ka igaks juhuks jooksuriided selga. Enesetunne oli küll keskmisest joviaalsem, kuid stardini oli veel 1,5h aega. Ilm oli ilus, soe ja päikeseline.

Käisime poes ja kui väljusime, oli õues pime ning sadas vihma. Täitsa jama, sest poleks tahtnud tund aega stardialas vihma käes passida. Õnneks suletud stardiala polnud ja sai autos oma järjekorda oodata. Lapsed läksid jooksma tugeva vihmaga, vanameeste stardiks oli ilm jälle ilus.

Võistlus ise oli tavaline eesti sprint paari keerukama etapiga. Etapp 2-3 oli iseenesest lihtsa lahendusega, kuid hakkasin otsima keerukamat varianti. Miski ütles, et keerukam peaks olema kiirem. Ei lähenenud staadionile põhjast, vaid idast. Korra jooksin ka kinnisesse hoovi, mistõttu tuli viga kokku üle 30 sek.

Etapp 4-5 vajas hoolikat vaatamist ja sellel ajal, kui läbipääse ja paremat teevalikut otsisin, olin väljunud vales suunas. Tegin väikese ringi ümber maja, kuid lahendasin etapi õigesti - lääne poolt.

Tulemus oli meeldiv - I koht. Kahjuks jäi Mati 4-ndaks ja pidi kahetsema, et mind sprindile kutsus.

Tulemused (M55)


2.päev - LÜHIRADA, 4,9km  14KP

Ilm oli mõnus, jalg terav, kõik läks kenasti kuni KP4-ni. Olin 3.kohal, kaotust liidrile 13 sek. Leedukad Abramikas ja Ptašekas liikusid väga hästi, kuid olin nendega kenasti konkurentsis. Peale KP5 ei teinud ma samuti ühtegi viga. Kuid medalikonkurentsist mängisin end välja etapil 4-5.

Lugesin ära tee, millelt punktile lähenen, kuid kahe silma vahele jäi enne ettetulev tee moodi siht. Ja sealt ma siis punkti võtma läksin. Kaart täpselt ei klappinud, kuid veast ei saanud ka kohe aru. Tegin suurema ringi, millega tuli 5 min viga. Kurat.

Pildil on Mati pikal ja raskel finišietapil.

Kokkuvõttes tuli küll 6.koht, kuid samas sain tubli annuse enesekindlust ning optimismi füüsilise seisundi osas. Nüüd tahaks korralike maastikega jätkata ja õhtul panin end KAPA3-le kirja.

Tulemused (M55)

Peale lühirada algas Balti riikide koondiste teatevõistlus. Sealgi oli õnnestumisi ning altminekuid, nagu ka tavarajal, kuid eks osalejad kirjutavad sellest ise. Kui kirjutavad.

Pildil teatejooksu start, kus esimesed mehed pidid heina niitma.

Baltikatel olid Sillad siiski esindatud.

teisipäev, 26. mai 2015

Mart "Semenovitš" Kainel 70

Kui täna õhtul on sõbrad-matkakaaslased Mardi juures ja tähistavad koduses ringis juubelit, siis mina üritan Mardist distantsilt paar rida kirjutada.

Mart "Semenovitš" Kaineliks nimetas Mardi Ülo Suursaar oma veebilehel, kui pani kokku ülevaate 2000.aasta mägimatkast Kaukaasias. Ülo kirjeldas Marti nii:

"Kui tipukirjelduses seisab "prostõje skalõ", siis tunneb Mart ka ilma julgestuseta end seal üsna koduselt, isegi kui kaljud aeg-ajalt püstloodi keeravad."

Pildil on Mart viimase aja ühe sagedasema matkakaaslase Jaan Aineloga, kellega just tulevad koos Matterhorni tipust (2006).

2000.aastal tegime esimese aklimatisatsioonitõusu Bezengi seina vastas olevasse Semenovitši tippu, kus nõelterava harja järel tuli järsk laskumine kurusadulale ja siis nurga taga järsk tõus tipu suunas. Nii meile tundus. Mart läks ees üksi minema, kuulsime vaid allakukkuvate kivide kõva kolinat ... Meie ei järgnenud, valisime teise tee. Mart aga jõudis kenasti tippu. Kirjutasin sellest harjast ka varem blogis, kõrgelt allavaatamise veast.

See oli minule esimene matk koos Mardiga, peale mida jäime käima veel mitmeteks aastateks (pildil on Ülo tehtud skeem 2005.aasta Kaukasuse matka grupiliikmetest, kes kellega olid eelnevalt koos matkal käinud).

Mart on vana vene alpilaagri järguga alpinist, suurte kogemustega mägimatkaja, aktiivne ja osav orienteeruja. Iseloomult rahulik, asjalik, ühesõnaga - väga mõnus matkakaaslane, kellega võis ka 3 ööpäeva kitsas telgis tormivangis olla. Mõned korrad olen Mardi peale ka südamest vihastanud, ükskord siis, kui ta ei suvatsenud end liigutada hetkel, kui palusin tal parema pildikompositsiooni jaoks sammukese kõrvale astuda, teine kord siis, kui ...

Ah, mis ma ikka torisen, Mart on ju Mart ja selle pärast ta meile kõigile meeldib. Sest kõige tähtsam on see, et Mart on soe inimene. Kuid ka mitte liiga :)

Mart võib olla parajalt isepäine, kohati üsnagi individualistlik. Vastasel juhul poleks ta üksi sinna Semenovitšile roninud. Ka Mönchi otsa eelistas minna üksi, mitte liikuda teraval harjal kellegagi ühes köies. Kergetel kaljudel ronib ta hästi, kassid paneb jalga alles viimasel vajadusel. Teda saab usaldada. Ka liustikulõhedest läheb esimesena kenasi üle, ainult teised võivad selja taga sisse kukkuda.

Viimastel aastatel Mart enam ei orienteeru, sõidab ratast, lihvib rulluisutehnikat. Näeb välja väga sportlik. Oskab end hoida, eelistab tegeleda meeldivate asjadega. Ta on itimees, kes süveneb põhjalikult teemadesse, millega tegeleb. Seetõttu on meil päris mitmeid Mardi poolt filmitud ja muusikaga kokku monteeritud vahvaid matkafilme. Filmijana on ta küll natuke mugav, kuid aastaid ka juba parasjagu. Ehkki Mardile on 70 üsna ülekohtune pakkuda, ka sellel aastal ootab ees mägimatk Alpidesse.

Palju õnne, Mart!


pühapäev, 24. mai 2015

Võimalik. No ei ole võimalik ehk EMV Miilas

Kui hommikul, teel Miilasse EMV lühirajaleAtsi Sauelt peale võtsime, oli tal näpus Raul Rebase raamat Gerd Kanterist "VÕIMALIK". Võtsin lugemiseks ja enne ei lõpetanud, kui läbi sai. Tõsi, vahele jäid veel kaks orienteerumisvõistlust - lühirada ja põhiklassi teade ning Eurovisioon. Huvitav fakt oli raamatus prof Mihkel Zilmerist, Kanteri tiimi toidunõustajast, kes oli kunagi ansambli Rajacas liige ja blogi eelmises sissekandes toodud laulu "Tuhanded külad" autor!

EMV osas mingeid eesmärke polnud, see oli mulle hooaja esimene o-võistlus, nö karjalase. Energiat täis kevadise vasika tunnet polnud, sest füüsiline vorm oli vilets ja rõhus päris suur väsimus. Tehnilistest oskustest ei osanud midagi arvata, sellele sain selge vastuse pühapäeva lõunaks - asi oli ikka totaalselt käest ära.

Lühirada algas väiksema komistusega juba esimeses punktis. Totaalselt kaldusin vasakule etapil 2-3 ja sealt tuli juba viga, mis kustutas igasuguse võimaluse heale kohale. Peale seda ei suutnud enam ka korralikult liikuda, väsimus vajutas vastu maad. Lihtne tundus etapp 5-6, kuid kaldusin jälle vasakule ja kaotasin igasuguse kontrolli asukoha üle.

Edasi tuli vigadeta sörk lõpuni. Raske oli olla, mitte ebaõnnestunud võistluse pärast, vaid energiavaakumist. Seista oli raske, istuda samuti. Käisime Mõedaku turismitalus saunas, magasin natuke ja alles Eurovisiooni eel hakkas energia kehasse tulema. Kolmekesi koos president Valju Tali ning Marek Karmiga vaatasime lauluvõistluse lõpuni.

Tulemused

Pühapäeval oli enesetunne hoopis parem. Kui eile mõtlesin, et ei suuda isegi keskmist lühikest teateetappi ära joosta, siis nüüd oli päike taevasse tõusnud. Päriselt ka. Ilm oli väga ilus ja Meelis Mälter tegi 1.vahetuses suurepärase jooksu.

Läksin koos Jaan Tarmakuga stardist minema, kuid hajutusvariandid esimesse punkti olid erinevad.

Etapil 1-2 juhtus aga midagi eriskummalist. Jälle kaldusin kõvasti vasakule ja jõudsin totaalselt valesse piirkonda. Muidugi polnud seal ka teisi jooksjaid. Mitu korda jõudsin sama sadulani, kuni lõpuks otsustasin idapoolsele teele välja joosta. Ettetulnud siht lükkas jälle tagasi, kaardil ei näinud kollase joonega sihte. Lõpuks suundusin jällegi teele, mis ei tulnud ega tulnud. Hoopis vale punkt (34) tuli ette. Sealtki võtsin vale suuna tagasi ja nii see aeg kadus ja kadus: oma arust ca 10min viga, tegelikkuses 24min (!). No ei mäletagi sellist megapummit, va eelmise aasta TAOK rogainil, kui Marjega tegime ühe punktiga 30 min viga.

Kuid see polnud veel kõik, sest ka 7. KP-ga tuli paras kaar sisse. Olin siis koos klubikaaslase Heiki-Rein Kiisleriga.

Kuid EMV oli äge - huvitav maastik, nõudlikud rajad ja hea kaart.




Tipptegijad on aga võimsad, suurtulemus ON VÕIMALIK.



laupäev, 23. mai 2015

Tuhanded külad

Puiatu erikooli poisid laulavad Peeter Simmi filmis Mitut värvi haldjad (1981), mis räägib vanemate hoole ning armastuseta jäänud lastekodude ja erikoolide lastest. Praegusel ajal toimuva   väärtushinnangute ümberkujundamise vägivalla, kaksikmoraali ja glamuuriigatsuse taustal on see laul kuidagi eriti ehe.



Väljavõte YT-st:


Jah,kuigi olen noorem vend sellele poisile kes laulab ja see laul oli sel ajal vägagi kuum.Pisar silmis,Alar on nii nooruke seal.Oleme selle tee mölemad läbinud ja arvan see on teinud meist just need kes me hetkel oleme.

PS. Varsti Miila metsa EMV-le ja õhtul lauluvõistlusele kaasa elama.

pühapäev, 17. mai 2015

Teistmoodi võistlus ehk Keila lahtised MV lauatennises

Üheks alternatiivtreeninguks viimasel 1,5 kuul on olnud korra nädalas lauatennise mängimine Keila Noortekeskuses, mis asub kodu kõrval. Talvel käisin mõned korrad Riisipere LT klubi meestega mängimas, kus tase oli kõrgem.

Kuna suudan juba jooksusamme teha, siis tuli lauatennise "hooaeg" pidulikult lõpetada. Ja selleks sobis suurepäraselt Keila Tervisekeskuses läbiviidav Keila lahtised meistrivõistlused lauatennises, jällegi kodu kõrval. Libahunt jäi jooksmata, sellest natuke kahju.

Osalejaid oli 127 (neist ehk paarkümmend noort) ja mängiti 16 laual.

Kui hommikul saali läksin ja soojendavaid mängijaid vaatasin, siis oli küll tunne, et olen valesse kohta sattunud - osavad topsid, lõiked, kiired ja pikad pallivahetused.

Lõpuks tuli kätte aeg esimeseks mänguks. Vastaseks sain Enno Felsi (sünd 1954, Eesti reitingus 607.) (pildil), praeguse Keila linnapea, kellega 30 aastat tagasi tegime tulise pinksilahingu Harju KEKi saekaatri? peal asuvas saalis, ühel väikesel Keila turniiril. Siis jäin 2:1 peale, millest on siiani mitmed pallivahetused meeles.

Enno on lauatennises pidevalt sees olnud, ehkki mitte kõige aktiivsemalt treeninud. Minu oskustest tal ülevaade puudus, lootis lihtsamale lahingule.

Algus oli mõlemalt poolt konarlik, kuid suutsin alates kolmandast setist oma paremuse suhteliselt kindlalt ära vormistada. 3:1

Teises ringis sain vastaseks natuke vanema naisterahva, kes hoidis reketit nö sulepea hoides. Kohe soojendusel sain aru, et tegemist on väga kõva mängijaga. Elle Õun (1954, naiste reitingus 26.) domineeris esimese seti, kuid sain 7-8 punkti ikkagi kätte (mängiti kolme võiduni, iga sett 11-ni). Teine sett läks lihtsalt ära. Kuid kolmandas olin aktiivsem ja tulistasin julgelt vastu. Minu võit 11:8!! Ainuüksi selle seti pärast tasus turniirile tulla. Lõpuks kaotasin 1:3, samas sain kahes viimases setis ca 7 punkti kätte.

Seejärel kukkusin miinusringi, kus esimene mäng läks liiga lihtsalt: 3:0. Edasi kergeid mänge polnud.

Neljandas mängus kohtusin Vladislav Golodoviga, reitinguta nagu minagi, kuid korraliku mängijaga. Oli väga põnev ja raske lahing, kus kohati tundus, et mäng läheb käest ära. Kuid kusagilt tuli jälle punkte ja lõpuks jõudsime seisul 2:2 viiendasse setti, kus samuti läks punkt-punkti heitluseks. Jõudsime seisuni 10:9. Vaja oli veel ühte punkti.

Teravas pallivahetuses tõmbas Valdislav korraliku topsi, mille sain hädavaevu laua alt kätte. Pall lendas kõrgele õhku, mõlemad vaatasime pikalt, tema püsti ja mina põlvili maas, kuhu pall kukub. Ja siis kukkus - kergelt laua tagumist serva tripsates põrandale. Magus võit 3:2!

Viies mäng ja vastaseks vana mees Ida-Virumaalt Tõnu Kapper (1946, 260.). Vana tegi, mida tahtis. Tegelikult justkui midagi ei teinudki, kuid ma ei suutnud tema vastu mitte midagi. Servid olid ebamugavad, pallid ajas tagasi. Minu tempovahetuse pealtlöögid ebaõnnestusid suuremas osas, mis tekitasid omakorda ebakindlust. See oli masendav ja lootusetu mäng. Kuid vana oli kunagi ammu vist kõva tegija olnud.

Kuues mäng ja Raigo Rommot (1974, 426.). Temast olin mänguliselt parem, ehkki väikest pinget oli selleski kohtumises. Võit 3:1.

Seitsmes mäng ja Heino Laidmaa (1961, 368.). See oli väga tasavägine võrdsete meeste heitlus. Pea kõik setid lõppesid kahepunktiliste vahedega. Kahjuks olin settide lõpuosades ebakindlam ja kaotasin 1:3.

Kaheksas ja Aleksandr Sokirjanski (1956, 526.). Esimesed kaks setti tulid kergelt 2:0 ja tundus, et mäng saab kiire lõpu. Kuid siis vana kohanes ja hakkas palle väga kindlalt tagasi ajama. Minu pealetõmbed lendasid järjekindlalt üle ja järgmised kaks setti läksid vastasele! Viiendas setis olin põhiliselt tagaajaja rollis, kuidagi ei leidnud head teed vastase murdmiseks. Õnneks sain seti seisule 10:10. Ja siis kangutasime veel pikalt. Tänu aktiivsetele ja õnnestunud rünnakutele sain lõpuks seti 16:14 ja raske mängu 3:2 endale.

Üldarvestuse 37.kohale mängisin ühe noorema poisiga. Temast seekord vastast polnud ja võit tuli üsna lihtsalt 3:0.

Kokkuvõtteks väga lahe ja õnnestunud turniir. Üllatuseks polnudki lõpus eriti väsinud. Tegin veel kerge ujumise ja sauna, misjärel võtsin vastu ilusa ja suure Keila meistrimedali M50+ klassis. Teiseks jäi Mati Türk, kolmandaks Aland Suba, mõlemad 30 aastat tagasi kohalikud konkurendid. M50 klassi parim oli tegelikult Mati Krusel, kes võitis üldarvestuses Keila MV esikoha.

Turniiri võitis Anatoli Lans (1982, 37.).

Fotod: Valdur Vacht

esmaspäev, 11. mai 2015

Järvesümfoonia Pannjärvel ehk XT kevadrogain

Helistasin kolmapäeval Marjele: "Kas läheme XT rogainile ka? Kuid arvesta, et ma pole veel jooksusamme teinud, lähen homme esimest korda neljapäevakule. Arvesta kõndimisega, kui jalg peaks alt vedama."
Marje: "Läheme ikka, mul ka väike lihaserebend, saamegi rahulikult käia."
Helistasin Matile: "Mati, kas rogainile plaanid ka minna, võiksime sõidud ühendada? Me läheme Marjega, vigastena lonkima."
Mati: "Praegu pole kirjas, kuid helistan Maidole. Tahaksin minna küll."
Mina: " Kui kellegagi ei saa, siis tule meiega. Kuid arvesta, et võib tulla rahulik matk."

Reedel helisasin Matile: "Kuidas lood on, kas oled tulemas?"
Mati: "Tulen teiega, helistan kohe Heigole".

Laupäeval sõitsime koos Ida-Virumaale Kurna järvistu maastikukaitsealale. Ilm oli suurepärane, ees ootas tore matk paljude järvedega ilusal maastikul. Just neid järvesid tahtsin näha, et kas tõesti ähvardab mõningaid kuivamise oht, põhjustatuna Jõhvi ja Kohtla-Järve linnadele vajaliku joogivee ammutamisest Vasavere veehaardest, põlevkivi kaevandamisega kaasnevast põhja- ja pinnavee väljapumpamisest ning sademetevaestest aastatest.

Enne Jõhvit ütles ühtäkki autojuhiks olev Marje, et tugevaid konkurente ei tohiks palju olla... Tundsin selles lauses ohtu, sest unustasin, kellega olin end sidunud. Marje läheb ju alati rajale tulemust tegema. Kuid ma ei lasknud end sellest häirida ja võtsin rajale fotoaparaadi kaasa. Teen seda alati siis, kui võistlema ei lähe.

Raja planeerimiseks anti XT-le omaselt väga vähe aega, vaid 5 minutit. Sellega ei jõudnud suurt midagi analüüsida. Põhjaosa jätsime hõredamate punktide tõttu esialgu välja, lõunasse minekuks tundus kõige efektiivsem tee läbi läänepoolse halva läbitavusega ala. Seal oligi liikumine üsna aeglane, eriti palju kaotasime vea tõttu etapil 24-41. Kõigepealt ei saanud punktist väljudes kraavile pihta, siis hoidsime suunda kaardi serva järgi (põhjasuund oli nurga all) ja lõpuks jõudsime valelt poolt laia sügava kraavini, millest oli võimalik üle minna vaid üle mahakukkunud puu. See protseduur, mida tegime 2 korda (ühte- ja teistpidi), võttis kõvasti aega, sest oli järjekord.

Edasi läks nii nagu olin seda päeva ette kujutanud - järvest järveni. Tegin igal poolt pilti, mingi valiku panin ka Facebooki.

Peale kolmandat tundi tundsin kerget väsimust. Marje sai sellest veel hoogu juurde ja võttis paraadi juhtimise üle. Selja taha ta rohkem ei vaadanud, hoidis korralikku tempot. Seega pidin vaid kannul püsima, pulss kiskus kohati üle 150. Matil probleeme polnud, tema treenitus oli hea.

Vaidlesime joogipunktis (81) päris kaua, kas võtame 63 või 62. Peale jäi 62 ja ilmselt õigesti tegime, mööda teed minnes sai kiiremini.

KP73 jätsime minu initsiatiivil välja, sest lõpuosa kokkupanek oleks võinud probleemiks saada.

Järgmise arvestuse tegin settebasseini KP30 juures. Küsimuseks oli KP90 võtmine. Mõõtsin ilma selleta punktita lõpuni ca 5km (25cm), milleks oli aega 55 minutit. Olin üsna kindel, et seda rammusat punkti võtta ei jõua, samas pidime ka ülejäänud osaga ootamatute takistuste esilekerkimisel hakkama saama.

Saimegi hakkama, ehkki etapp 60-46 oli üsna aeglane (+laia kraavi ületamine). Üllatusena oli ka siht etapil 57-93 kehvasti läbitav. Seejärel hakkasin tundma kergeid krambisähvatusi lihastes, mis tegi liikumise veelgi ettevaatlikumaks. Maiuspalaks oli krambiseisundis lihastele KP52, milleks tuli järsust nõlvast järve kaldale laskuda ja siis tagasi üles ronida. Läks õnneks, kuid hiljem pidin tee peal korra kõnnisamme tegema.

Finišisse jõudsime 47 sekundit enne ajalimiiti. Olin üsna väsinud, rahulikust matkamisest sai võistlus punktide eest ja kontrollaja vastu. Ja kuna jalad pidasid kenasti vastu, siis võis seda üritust lugeda väga õnnestunuks. Boonuseks saime veel 3.koha, lisaks võitsin loosiga, esimest korda elus, auhinna.

Pannjärvele tasub alati minna, järgmisel pühapäeval, so 17.mail on seal rogainipäev (3h), 1.augusti saab olema põnev Xdreami öine etapp. Viimasest vist osa võtta ei saa, samal päeval on veteranide MMi finaaljooks Rootsis.

Kokku läbisime 31,4km ja saime 193 punkti.
Tulemused

Justkui sissejuhatuses öeldu jätkuks tuli pühapäeval uudis Kurtna järvede veetasemest koos ERRi videoklipiga: SIIN.

Kuidas nad küll leidsid nii inetu järve, meie poolt külastatud veekogud olid eranditult kõik väga ilusad ja paanikaks küll otsest põhjust ei näinud. Nimetatud Martiska järvest jooksime mööda, Kuradijärv jäi sellest natuke lõunasse (vt kaarti, ava parema hiireklahviga). Need järved jäävad põlevkivi kaevandamise mõjutsoonist välja, küll aga on kaevandamisest mõned aastad mõjutatud veel kuni 8m sügavune ja populaarne ujumiskoht Liivjärv ning paar väiksemat järve kaitseala kirdeosas.


neljapäev, 7. mai 2015

Midagi uut - käisin neljapäevakul

No nii, täna otsustasin siis lõpuks neljapäevakule minna. Ettevaatlikult, kuid hoolimata rahulikust jooksust oli liikumine vaevaline ja pulss kõrge. Ühesõnaga, sportliku vormi ja kehakaaluga tuleb edaspidi tõsiselt tegeleda.

Rebala neljapäevak Kallavere karjääris üllatas väga positiivselt - polnud teravaklibulist pinnast ega ebameeldivaid kõrge rohuga nõlvu. Samuti oli ilm suurepärane, vaated starti minnes ja lõpetades nauditavad. Tore oli üle pika aja jälle tuttavaid orienteerujaid näha.

Jooks läks kenasti, kuid lõpus läksin hooletuks. Suunda ei kontrollinud ja kohe tulid ka kaks ca 50 sekundilist viga. Hoolimata sellest oli tulemus ok, ehkki tänasel maastikul oleks ju võinud joosta minuti võrra kilomeetri kohta kiiremini. 

Rõõmu valmistas aga see, et sain töökaaslase Lauri esmakordselt rajale. Ta läbis edukalt M21C raja ja suure tõenäosusega jätkab metsaskäimist ka edaspidi. 

Laupäeval läheme Marjega Pannjärvele XT kevadrogainile sörkima-matkama. Hetkel oleme mõlemad vigastatud, seega pooletoobised.


kolmapäev, 6. mai 2015

Mulla ja kulla nädalavahetus

Reedese päeva märksõnaks oli labidas. Õnneks oli poiss abiks ja vanamehel jäi hing sisse. Käed said kergelt mullaseks, kuid päev läks pikaks.
(pildil: ega töö pole jänes, et eest ära jookseb)

Laupäeval liikusime naisega Tartust Kohtla Kaevandusparki, kus toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused kullauhtmises. Nii oli see vähemalt peakorraldaja Enn Käissi poolt välja kuulutatud ja korraldatud. Kohal oli päris palju huvilisi, samal ajal jõudis kohale veel kolm bussitäit Looduse Omnibussi ekskursante eesotsas ülikoolikaaslasest geograafi Jaan Riisiga, kelle silmanägemine on täna kahjuks kehvemast kehvem. See ei takistanud teda korraldamast Loodusfoto konkursi üritust Jõhvi kultuurimajas ja järgmisel päeval Estonia kontserdisaalis.

Nagu juba varem blogis kirjutasin, panin end kullauhtmise võistlusele osalejana kirja. Inimesi varasema kullapesemise kogemusega eriti polnud. Muidugi ei saanud ka ennast mingiks asjatundjaks pidada, kuid 34 aastat tagasi saadud rõmmipesemise kogemus Kamtšatkalt andis natuke enesekindlust ja võib-olla seegi tõmbas ligi ajakirjanikke ning sai mitu lauset kaamerate ees öeldud: AK venekeelsed uudised (alates 7:58) , AK eestikeelsed uudised (alates 29:48).

Võistlus oli hästi korraldatud, võistlejatel olid võrdsed tingimused. Igaüks sai pool ämbritäit liiva, mille sisse oli segatud imepisikesi kullahelbeid (4-6tk?). Pesemine käis veega täidetud vannis väikese kullauhtmise suveniirtaldrikuga. Imestasin, kui julgelt soomlasest vanameister esimesi liigutusi tegi, kindlalt oleks ebaõnne korral kullatükid taldrikult minema läinud (vt videoklippi). Ise olin parajalt ettevaatlik, kuid veel lõpu eel tundus, et kõik helbed olid läinud sama teed Pannjärve liivaga, so vett täis vanni. Alles päris lõpufaasis, kui liiva jäi taldrikule üsna vähe, ilmusid nähtavale kullaterad. Esialgu neli, mida püüdsin näpuga väikesesse purgikesse ajada, hiljem veel 3. Paar pealtvaatajat olid ninapidi taldriku juures, eriti üks väike poiss, ja nägid neid teri oma silmaga.

Kahjuks juhtus nii, et peaaegu kõik terad kaotasin üleviimisel ära, purgikesse jõudis neist vaid üks. See tegi natuke kurvaks, sest põhitöö tegin 17 minutiga kenasti ära. Proffidel oleks kulunud ehk vaid paar minutit, kuid kuna endal kogemust päris kullaga puudus, siis ei teadnud, kuidas see metall liiva sees käitub, kui kergelt veega lahkub.

Igal juhul tekitas võistlus huvi ja võimalusel võtan ka järgmisel aastal sellest osa. Nüüd on olemas auhinnaks saadud suur pesemistaldrik, millega saab juba iseseisvalt harjutada. Pannjärve liiv tegi pesemise lihtsamaks seetõttu, et seal polnud rasket fraktsiooni (hematiiti, magnetiiti jt mineraale), mis oleksid teinud kullauhtmise lõpufaasi keerulisemaks.

Siin on väike õpetus soomlaselt: