neljapäev, 30. juuli 2015

WMOC 2015 tavaraja 2.kvalifikatsioon

Täna läks üsna hästi, st suuri vigu ei teinud. Samas tuli mitmes kohas ajakaotus just peenorienteerumisega.

Huvitav etapp oli 11-12. Nägin alternatiivina vaid lõunapoolset teejooksu, kus punktile lähenemine oli teepealse keeluala tõttu ebamugav ja aeglane. Jooksin otse ja kaotasin etapi võitnud Jörgen Mårtenssonile 1:11.

Kaart ja maastik olid seekord arusaadavad, objektid kenasti loetavad (ava kaart parema hiireklikiga).
Aeg 55.22 ja 15.koht. A-finaal jäi kahe päeva summas 15 minuti kaugusele.

Ehkki täna ei pidanud sadama,sadas vaheaegadega kogu aeg. Minu jooksu ajal kohati lahinal.




kolmapäev, 29. juuli 2015

WMOC 2015 tavaraja 1. kvalifikatsioon

Ehkki minu stardiks (12:57) oli lausvihm juba lõppenud, ei aidanud see täna kaasa normaalse tulemuse saavutamisel.

Kohalik orienteeruja Andres (Laas), kes jooksis kogu distantsi tugevas vihmasajus, ütles peale jooksu, et peab olema tähelepanelik ja end kogu aeg kindlalt kaardis hoidma. Eksimise korral oli vea parandamise võimalus üsna kesine.

Loomulikult panin selle teadmise "kõrva taha" ja olingi jooksmisel hästi hoolikas. Kiirus polnud täna oluline. Esimese punkti suunas tegin hea teevaliku, vältisin soid ja KP ründamiseks kasutasin suure lageda soo nurka - kindlat käsipuud. Seejärel jälgisin rohkem reljeefi kui suunda ja kaldusin parempoolsetele pätsidele. Kartsin seda ja kui minu punkti "õiges" kohas polnud (oli hoopis KP75, mis õhtul kaarti vaadates osutus 5. KP-ks), siis lõikasin üle soo itta. Kuni vastu tuli suur järsak?? Ja siis jooksin jälle tagasi. GPS-jälje kaudu selgus hiljem, et olin liiga kaugele põhja läinud. Ja esimene megaviga oligi tehtud.

Teise punkti jõudsin pisikese kaarega, kuid KP number oli 67 asemel hoopis 70. Jälle olin "in the middle of nowhere" ja arvasin, et pean veel edasi minema. Valesti arvasin. Pika ekslemise järel jõudsin jälle KP70-sse koos Taivo Daubiga, kes näitas punkti asukohta. See oli 20m (!!) kaugusel KP67-st.... Seal kohtasin Maidot, kellel oli jälle 70-t vaja.

Kahe esimese punktiga tuli ca 22 minutit viga ja sellega oli muidugi koht A-finaalis läinud. Kulgesin edasi rahulikult, kuid ikkagi ei suutnud pisikesi sookesi ja pätsikesi suunajooksuga kokku liita. Paar kaarekest tuli veel juurde, ehkki eelmiste vigadega võrreldes tühised.

Maastik oli muidugi huvitav, kuid põhjamaade pisidetailidega ujuval reljeefil olin üsna saamatu. Eks näis, kuidas homme.

Vanematel inimestel ja naisterahvastel oli täna üsna raske. Kuid vaatamata kõigele läbis oma raja ka M95 klassi võistleja Rootsist Rune Haraldsson (pildil). Igaks juhuks oli tal saatja kaasas.

Tulemused

Panin kokku ka väikese videoklipi hommikusest sajust:


teisipäev, 28. juuli 2015

Puhkepäev

Tänane puhkepäeva programm enne tavaraja kvalifikatsioone tuli üsna pikk.

Kuna asun Alingsåses ja selles linnas elavad ka Andres ning Ann Warma-Laas (juhtumisi ka SK100 seltskond), siis on mul olnud hea võimalus koos Laasidega võistlustel käia.

Täna aga pakkus Andres välja hea võimaluse treenida kohalikul maastikul, mis sarnanes kõige rohkem kvalifikatsioonijooksude omaga. Hommikune tund vihmajärgses metsas osutus vägagi kasulikuks, ehkki orienteerumine polnud lihtne. Tegemist oli väga tehnilise maastikuga, mille kokkuviimine kaardiga võttis kõvasti aega. Joosta oli samuti kaljusel ja reljeefsel pinnasel keeruline, mistõttu tuleb homme seda o-asja ikka üsna rahulikult võtta. Eestlastel saab seal raske olema. Lisan kaardi rajaga, kus eesmärgiks polnud punkte võimalikult otse võtta vaid ka natuke ringi vaadata. Eriti olulised kohad olid järsud kõrged astangud ja nendevahelised läbipääsud, mida on homne kaart täis.

Fragment kvalifikatsiooni kaardist.

Pealelõunasel ajal sõitsime Trollhättenisse lüüside süsteemi ja toimimist vaatama. Meiega oli kaasas ka Anu Pallon. Kell 15.00 avati peajõel tammid, mis tõid kuiva jõesängi tohutu veevoolu ja -möllu. Pilt oli äge, mida jälgis ka 1-2 bussitäit Eesti orienteerujaid.

Järgnevalt liikusime läänerannikule Grundsundi, kaaslaseks pidev vihmasadu. Tagasi jõudsime hilja, jällegi väga tugeva vihma saatel. No on ikka ilm siin Rootsis, Eestis paistis neil päevil päike.



pühapäev, 26. juuli 2015

WMOC 2015 Göteborg

Siia teen lühikokkuvõtted veteranide MMi päevadest Göteborgis.

27.07. Esmaspäev. Sprindi finaalid

Hommik algas kenasti, kusagil paistis päike ja oli lootust, et suur tuul puhub ka viimased pilved taevast ära (fotol hommikune vaade koduaknast). Tegelikkuses oli aga veel üks pilvefront lõunast tulemas ja ka sel päeval ei saanud läbi ilma sajuta. Kuid täna oli juba üsna ok ilm, valdavalt mõnus.

Oluline oli hoopis sprindi finaal korralikult läbi joosta.

Rada ja kaart olid finaali väärilised ja nagu minu grupi eilse kvalifikatsiooni võitja Ulf Jungstrand (pildil paremal) ütles, on võiduks vajalik vigadeta sooritus. Tema läks võidu peale jooksma,mina mitte, ehkki 30.koht poleks ka eriti rahuldanud.

Seetõttu tuli täna gaasi natuke tugevamini vajutada, sest kaotada polnud midagi, võita terve maailm.

Sprindiorienteerumist saab väga hästi võrrelda autoralliga, kus etappidel sõidetud aeg on ca sama. Kui mootor on hea, saad enam-vähem hea tulemuse ka riskivabalt sõites. Kuid mitte võita. Järelikult tuleb natuke kiirust lisada, st riskida ja valida ka õiged rehvid. Täna olid selleks o-tossud (parimatel gripid), sest pool maad tuli joosta rohustel nõlvadel ja kaljudel.

Ei tea, kas see oli natuke suuremast kiirusest või harjumatust kaljumaastikust, täna ei saanud orienteerumisega hakkama. Vigu tuli üsna palju ja ka sellistes kohtades,kus tuli vaid tulistada. Vead punktidega 5, 6 ja eriti 11 kustutasid võimaluse normaalsele kohale. Kohati ei saanud kaardist aru, kompass reageeris mitmel pöördel liiga aeglaselt. Samuti olin ebakindel nõlvadel suunajooksuga.

Ässad võitsid, M55 klassis o-legend Jörgen Mårtensson. Ulf Jungstrand jäi viiendaks. Eestlastest oli kõige parem Kaljo Julge (52.), mina 61., Maido 63. , Mati 69. ja siis eilse päeva staar Jaanus  - 77. Kari Lehto sai paremini hakkama (13.).

Suur medalilootus Marje Viirmann hävis nendel küngastel samuti, olles alles 43.

Pronksised medalid tulid aga W35 ja W40 klassis Anu Åkermanile ja Kirti Rebasele. Anu siiski Simone Nigglist jagu ei saanud :)




Tulemused

Eestlaste TOP30 tulemused:
M40A
18 Margus Klementsov OK Kooperaator, EST 18:23
29 Meelis Mälter Harju KEK RSK, EST 19:57
M45A
11 Andrei Nikitin SRD SK/MP., EST 17:37
18 Neeme Loorits OK Kape/Bækkel., EST 18:12
M50A
27 Andres Laas OK Skogshjorta., SWE 18:41 (HOK)
30 Ülo Viru SK Aasa 5, EST 18:58
M55A
13 Kari Lehto Turun Metsänkä., FIN 17:21 (KEKRSK)
M65A
27 Ülo Vainura SK Saue Tammed., EST 17:35
M70A
26 Mihkel Mälter Harju KEK RSK, EST 17:27
M75A
6 Rein Küttim OK Orion, EST 16:02
M80A
30 Arne Kivistik OK Kape/MP, EST 26:06
W35A
3 Anu Åkerman Hiidenkiertäjä., EST 16:47
W40A
3 Kirti Rebane SK Saue Tammed., EST 16:36
24 Anne-Ly Viikmaa OK West, EST 21:54
27 Triina-Britt Preden SK Aasa 5, EST 21:58
30 Sigrid Saluri SK100, EST 25:33
W45A
7 Triin Vask OC ILVES, EST 18:42
13 Anneli Aas OK TON/MP, EST 19:57
22 Erika Joonas OK Võru/MP, EST 20:52
W50A
11 Airi Alnek OK Kooperaator, EST 17:26
14 Lea Leppik TAOK, EST 17:43
W55A
15 Reet Johanson OK Põlva Kobra., EST 17:04
19 Siiri Poopuu JOKA, EST 17:24
W60A
12 Anne Arold OK Ilves/MP, EST 16:50
W75A
22 Maimu Tornberg OK Kooperaator, EST 21:04

****************************************

Sagedane teema on siin ilm. Kui eile Tallinnast või Helsingist väljudes oli taevas selge ja päev läbi paistis päike, siis Göteborgis sadas vihma ning puhus tugev tuul. Ja seda juba teist päeva järjest. Täna oli sooja 12 kraadi, piisav, et lühikeste käistega pikalt starti minna ja ka vihma käes oma järjekorda oodata.

26.07. Pühapäev. Sprindi kvalifikatsioon

Kvalifikatsiooni eel oli minul teadmatus eesootavast rajast. Õnneks osutus see lihtsaks, vägagi lihtsaks. Ootasin hekkide vahele peidetud punkte, tõmbekaid, keerulisemaid rajavalikuid, kuid midagi sellist polnud. Ainult jookse ja hoia tegevus kontrolli all.

Liikusin stabiilsel püsikiirusel, hingeldama ei hakanud, mõttetegevusse lünki ei tekkinud. Kohati läks isegi igavaks, mõte tahtis uitama minna. Suutsin siiski keskendumist kontrolli all hoida ja vigu ei teinud. Esimesse punkti minekul kartsin laia sinist kanalit (joonistatud kaardile alana) ja otsisin vasakult läbipääsu. Selle tõttu kaldusin natuke palju vasakule ja paranduse järel lähenesin punktile mitte kõige otsemat teed. Viga ca 10 sek. Kuid see lai kanal osutus 30cm (!) laiuseks betoonkanaliks.

Sain ka ühe etapivõidu -finišietapi. Aeg oli parim kõikidest M55 klassi jooksjatest (kokku ca 170) ja seda lausa 2 sekundiga (!??). Mis näitas, et eelnev tempo polnud kiire ja et jooksuvõime on taastumas (taastunud?).

Sain oma jooksus 5.koha, üks taanlane võeti eespoolt maha. Meie klassis oli Jaanus Reha oma jooksus 3., Maido Kaljur 6. ja Kari Lehto 9. Mati Preitof sai teisest grupist viimasena A-finaali (27-ndana).

Tulemused

Kuid homme on hoopis teistsugune maastik, kindlasti tehnilisem ja füüsiliselt nõudlikum (tõusu 46m, park, kaljud). 

neljapäev, 23. juuli 2015

Tõnissoni valge ehk Kodasoo üks-ühele

Kolmapäevase Jüri Tarmaku üks-ühele võtsin kavasse eelkõige Rootsi MMi silmas pidades. See päev sobis viimaseks (ja ka esimeseks!) kiiruslikuks treeninguks enne pühapäevaseid sprindi kvalifikatsioone. Süda oli vaja ette valmistada kiiremaks tööks, kaotamata sidet ajuga.

Kodasoo luiteline männimets on muidugi metsajooksjale maasikaks, ehkki kõikjal kohtas sinetavaid mustikaid. Enesetunne enne starti oli täitsa ok, kuigi eilne 140-se pulsiga sörk Männikul tegi hommikuks kogu keha haigeks (!?). Puusavalu oli painav nii jooksu ajal kui ka hommikul, teisedki liigesed valulikud. See tegi murelikuks ja hommikul isegi kahtlesin, kas sellise seisu pealt oleks õige sprindiintervalle otsa teha.

Olukorra tegi normaalseks Ibumetin hommikul ja tund enne õhtust jooksu. Tõesti oli hea olla ja etteruttavalt olgu öeldud, et mõnus tunne säilis järgmise hommikuni. Seega tuleb ikkagi elada nii nagu arstid soovitavad - kui valutab, siis võta valuvaigistit. Mis edasi saab, näitab aeg.

Üks-ühele formaat on lahe ja omal ajal tegin sellel võistlusel päris mitmele ässale tuule alla. Praegu on jooksuvorm kesine ja aastaid ka tublisti juurde tulnud. Kuid mõne skalbi oleks ikka tahtnud võtta. Et asi põnevam, panin end kirja M35 klassi.

Eeljooks oli standardpikkusega sprint, mis läks ka nö edetabeli arvestusse. See viimane ei omanud mingit tähtsust, sest tegemist oli väga väikese võistlusega. Osalejaid oli liigagi vähe, arvestades väga vahvat maastikku, huvitavaid radasid ja võistlusformaati. Sellest muidugi kahju.

Kvalifikatsioon läks kohe alguses aia taha. Peale esimest KP-d ei teinud vahet valgel ja valgel metsal, valgel ja kollasel, tegelikult nägin seal isegi helerohelist. Viga oletatavas triibulises kollases, mis oli kaardil ilus valge, tuli ligi 2 minutit. Sellega oli jooks joostud ja edasi sai asja võtta rahulikult.

Vesteldes teistega tehtud veast, ütlesid eranditult kõik (neid oli vähemalt 4 inimest), et nad olid oma vea selles "valges" juba Suvejooksul ära teinud (!!). Mina aga olin siis haige ja ei osalenud. Ka Tiina mainib oma blogis seal eile tehtud viga, samuti ei pääsenud Suvejooksul sellest Silver (tõi blogis eraldi välja).

Päris naljakas olukord, kus kaart oli justkui õige, sest tegemist oli enam-vähem hästi joostava noore männikuga, samas oli seal sees palju lagedaid laike, mis andsid vihjeid poollageda osas. Kuid see mets erines totaalselt ümbritsevast kõrgest ja hõredast männikust. Niisiis, kaart oli õige, kuid mitte keegi ei saanud sellest aru :))

Teises jooksus läksin kokku Sergei Rjabõškiniga, Põhja-Eesti ühe sprindikunniga ja ka selle võistluse hilisema võitjaga. No seal polnud midagi teha, ehkki vajutasin võimete kohaselt ja olulist viga ei teinud.

Kuid kolmandas jooksus tekkis juba konkurents, vastaseks äsjane Euroopa pronks noorte teatejooksus  Kaarel Vesilind. Vanuselt oleme enam-vähem võrdsed, samal kaugusel eluringi otstest. Tõsi, üks ühelt poolt ja teine teisest. Kaarlit on iseloomustatud kui külma peaga osavat orienteerujat.

Nägin teda distantsi keskel vastu jooksmas (vastased jooksevad vastupidi ringe), natuke tujutult. Finišisse tuli ka tükk aega hiljem. Kaarel tegi kohe suure vea, jooksis valesse punkti ja nii see kaotus tuligi. Minul läks aga jooks-jooksult enesetunne aina paremaks ja nüüd saab öelda, et kogu see võistlus läks vormikogumist ja füüsilist enesetunnet silmas pidades väga õigesse kohta.

Rohkem enne Rootsit metsa ei lähe, riideid määrima ei hakka.

(pildil rajameister Sander Annus oma töö vilju nautimas)

laupäev, 18. juuli 2015

Rogainisprint Kaberneemes

OK Orion korraldas oma iga-aastase pika traditsiooniga rogaini, seekord Kaberneemes, rajameistriks Mait Tõnisson.

Ehkki põhirada oli 8h, läksin seekord 3-tunnisele sprindile, ikka selleks, et tavaorienteerumise jooksuvormi saada. 8h oleks praeguses seisus organismi  liigselt kurnanud ja teinud keha tuimaks. 10 minutit peale 3h rogaini lõpetamist oli aga väga mõnus olla, isegi krambioht kadus kohe ära.

Raja planeerimine oli lihtne, igasugugune kollane värv kesksuvisel ajal ei äratanud usaldust. Alustaimestik ja nõgesed olid kõrged ja takistasid liikumist. Samuti oli teada, et kraavitatud mets oli paras õudus, rabaalad liikumiseks natuke paremad. Kodasoo rannaluited ja -vallid jäid aga liiga kaugele.

Seega oligi ainus plaan joosta läänepoolse poolsaare suunas, võtta põhja-lõunasuunalisel sirgel paiknevad punktid ja keskosa kaudu liikuda finišisse tagasi. Seda ringi võis teha ka vastupidi nagu kaks paremat meest tegid. Küsimuseks jäi, kui kaugele läänes neeme tippu minna ja kas suudab ringi 3h tunniga mõistlikult lõpetada. Ahvatlev oli ka 22-31-32-64 kaardi idaservas, kuid esialgsete mõõtmiste järgi tundus, et ahneks minnes võis siin kõvasti näppu lõigata. Seetõttu jätsin läänest võtmata 73 ja 25.

Stardist liikus suurem osa inimesi põhjapoolse väikese ringi kaudu läände. Üks mees jooksis kiiresti ees, mina koos Neeme Looritsa tiimi ja esialgu ka Marko Külaotsaga tema järel. Kuid ka ülejäänud polnud kaugel, sh Toomas Marrandi oma kaasaga (!). Tempo tundus olema korralik ehkki raskusi ei tekitanud. Pulss kiskus 160ni ja ülegi, mis minu jaoks oli selgelt anaeroobses tsoonis.

KP44 juures olime Neeme ja Sirli Zuppinguga teistelt kaugelt eest ära läinud. Tüdruk jooksis kiiresti ja kergelt, Neeme jälle orienteerus hästi. Natuke täpsema suunajooksuga said nad mitu korda kena edumaa. Imestan seda Neemet, kes ikka ja jälle leiab Eesti kestvusalade finišiprotokollidest uusi ja tublisid näitsikuid, nii rogaini kui Xdreami jaoks. Ja on nendega alati edukalt võistelnud. Teine aktiivne naisjooksjate maaletooja on olnud Reigo Lehtla, kuid tema korraldas täna vist Saku jooksumaratoni.

Peale KP44 läksime lahku, minu plaan oli võtta ära punktid põhjast 50 ja 58, nemad suundusid 63 suunas. Neemel on hea taktikavaist ja arvasin, et kaotatud 10 punkti asemel koguvad nad rohkem kaardi idaosast. Kuid seekord läksid nad taktikaga alt, läksid ründama segaseid punkte ja aeglaseid heinaseid etappe 38-54-56-. Minu jaoks oli kõige aeglasem minek KP39-st sihi peale, kus oli samuti kõrge rohi.

Huvitav punkt oli 42, kus kaart reljeefi arusaadavalt ei kajastanud. Kõrget ahelikku kaardil polnud, samas madal lohk selle taga oli väga selgelt välja joonistatud. Seal viga ei teinud, sest lageda asendi järgi oli asukoht enam-vähem tuvastatav.

Kaks tundi jooksin kenasti, kuid kolmandal tunnil tempo langes. Puusavalu ja väsimuse vastu läksid sisse Ibumetin ja geel.

Peale 42 loobusin ajapuuduse tõttu 64-st, 33 ja 20 vahel tegin väikese vea (jooksin rada pidi liiga kaugele), mistõttu kaotasin mitu olulist minutit. Maantee peal selgus siiski, et ka KP20 tuleb kahjuks ära jätta. Finišisse õigeks ajaks jõudmisega ei tahtnud riskida ja kiiremini ka ei suutnud/tahtnud eriti joosta.

Ja nagu viimasel ajal tavaks, ei saanud läbi ka seekord ilma krampideta. 15min enne lõppu hakkasid sääred kõvasti säutsuma, pidin mitu korda kõndima. 500m enne lõppu läks asi aga hullemaks - mõlema jala tagumiste reite mingid süvalihased tõmbasid kokku ja see oli juba halvem märk. Ka Heini Tammik oli krampidega hädas ja nii me seal siis tasakesi koos tatsasime. Viimase lõike finišisse läbi mustikametsa pidin lausa kõndima. Õnneks oli aega natuke varus ja jäi ülegi (3,5min).

Finišis oli esialgu paras segadus tulemustega, minul olid kõik valed punktid, mida kokku vaid 39. Kuid natuke hiljem sai Uuno Vallner programmi ümber seadistatud ja lõpptulemuseks sain 59 punktiga meestest 3.koha Tarmo Kuubi ja Lauri Rubergi järel. Ehkki ma ei taha reeglina medaleid nähagi, oli seekordne Orioni medal omapärane ja väga ilus. Nagu orden.

Läbisin GPSi järgi 25,4km.

Tulemused


reede, 17. juuli 2015

Akvarell "Kobru"

Eilsel neljapäevakul üritasin järjekordselt testida oma füüsilist seisundit. Mis tähendas korralikus tempos raja läbimist, samas hoolikalt kaarti lugedes.

Kui õhtul Keilast väljudes oli ilm päikeseline, siis Rummu kohal olid taevas sünged äikesepilved ja tumehall värv valgus kogu horisondi ulatuses maa peale. Kohale jõudes ei pidanud looduse stiihias pettuma, auto kojamehed ei suutnud vihma eemaldamisega hakkama saada, sõita tuli aeglaselt ja ettevaatlikult. Maailm nägi välja nagu akvarellimaal (vt pilti).

Samas tolmas kruusatee Kobru päevaku keskuse lähedal. Kuid mitte kauaks, esimesed piisad jõudsid kohale just siis, kui startisin. Joostes ei saanud enam aru, kui kõvasti vihma sadas, kohati oli üsna märg olemine.

Niisiis, püüdsin teha head jooksu, hoidsin tempot. Suuri vigu ei teinud, välja arvatud olematu tumeroheline võsa KP14 juures, mille tuvastamise tõttu tuli ca 3 min viga. Jooksu lõppedes olin kindel, et M50 klassis peaksin hea tulemuse saama.

Hilisõhtul tulemusi vaadates pidin aga pettuma. Koht oli alles 7. ja kaotust üle 6 min Margus Esnarile, kõvasti ka Mati Preitofile, Veiko Pakile jt.

Milles siis asi? Kas tõesti oli seisund petlik, oma arust justkui liikusin kenasti. Või lugesin kaarti liiga ettevaatlikult, kaotades seisakutega palju aega? Või tegin halbu teevalikuid ja jäin teistest rohkem võssa kinni?

Tagantjärgi hinnates tundub, et vilets olin olnud igas faasis. Matist suurt kiiremini ei jooksnud, ka etappidel, kus seisakuid ja vigu ei teinud (näit etapid 2-3, 7-8, 8-9). Teevalikutest lahendasin valesti etapi 5-6, kus oleksin pidanud tagasi lõunasse tee peale jooksma. Otseminekul oli kohati üsna räige võsa vastas. Ebaõnnestus ka etapp 9-10, kui tihedast võsast püüdsin mööduda ida poolt ja kaldusin liiga ära (siin katkes GPSi teekond, vist jooksin kellanupuga vastu oksa). Etapp 4-5 polnud samuti parim.

Valge sellel kaardil pole mitte alati hästi joostav mets, tumeroheline aga tihe võsa. Üldjoontes oli kaart siiski täiesti ok ja kaardi- ning rajameister Tiit Tatteri poolt tehtud huvitavad rajad.

Egas midagi, päris huvitav on edaspidi jälgida organismi seisundit. Vanasti oskasin hinnata oma võimeid, nüüd käib omamoodi peitusemäng. Seetõttu on huvitav isegi päevakutest kirjutada, varem seda ei teinud.

Tulemused

Homme siis 3h treeningrogain Kaberneemes.


teisipäev, 14. juuli 2015

50's coming back

Vist on möödas päris pikk periood, kui tundsin end 70 aastase vanamehena. Joosta ei tahtnud, pingutamine ei tulnud mõttessegi. Antibiootikumide kuuri ajal olin justkui kehast väljas, pidev heinapalaviku tunne, vastumeelsus päikese, higistamise ja võsa vastu. Mõtlemine oli segatud selle ebameeldiva tundega, arusaamatud vead o-võistlustel polnudki väga arusaamatud.

Nüüd, kus möödunud on 6 päeva tabeltikuurist ja tehtud mitmeid pikki ja lühikesi trenne, on keha jälle omal kohal tagasi. Tagasi on tulnud tahtmine sporti teha, pingutamine pakub rahuldust.

Seda muutust on väga selgelt tunda, mistõttu tundub natuke kummalisena. Lootust on, et saan ehk veel kahe nädalaga MMi vormi ja kuu ajaga seisu, kus 24h rogain pole vaid pikk ebameeldiv pingutus. Kaks nädalat tagasi oleks tahtnud mõlemad võistlused cancel-dada, niivõrd kehv olemine oli.

Esmaspäeval otsustasin peale nädalavahetuse kahte pikka trenni Nõmmel sprintida. Linnaorienteerumise tiim ja rajameister Tomi-Andre Piirmets pakkusid selleks parajat 3,3km-st rada. Veteranide MMi sprindiks on vaja mitmeid kordi pulssi üles ajada ja selle pulsiga mõttetegevust arendada ning kaarti lugeda.

Ehkki Nõmme sprindil oli väsimus sees ja trepitõusu erietapp (8-9) tuli üsna raskelt, sain siiski kindlust, et keha tahab töötada ja suudab pingutada. Seisund oli üllatavalt hea, ka eelmiste päevade trennide järel taastus organism kiiresti. Kas tõesti on tulnud haigena või ravimikuuri ajal rahulikus tempos joostud rasked võistlused kasuks? Või mäletab keha veel Xdreamide ja mõne rogaini pikka ebameeldivat pingutust?

Kuid see pole enam tähtis, oluline on, et praegu enam vigastusi ei tekiks.

Täna, st teisipäeval, otsustasin teha kiiremat jooksu Vääna-Jõesuu päevakul. Rajameister Siiri Vallner oli teinud huvitava seiklusliku raja, kus vana jõesoodi ületamine tekitas mitmeid kordi tõelist peavalu, mõni punkt oli ka üsna hästi peidus. Kaardi pealt ei osanud sootide läbitavuse osas vajalikku infot välja lugeda, mistõttu olid etapid 9-10-11 üsna bingolikud. Etapil 9-10 kaotasin ca 4min, omal süül. Samas ei puudunud ka kiired ja pikad etapid, kus sain jooksuaegu võrrelda teistega. Ja see näitas, et asi pole üldsegi lootusetu.

Tunnen end jälle 50-sena.


esmaspäev, 6. juuli 2015

Vaheldusrikas ja palav KAPA 3

Peale baltikaid otsustasime Matiga, et läheme ka KAPA 3-le, sest Läti maastikud tundusid tehnilised ja huvitavad. Selle peale otsustas ka Marje, et tuleb samuti KAPA-le, sest meie Taevaskoja XT Suverogaini tiim oli laiali.

Eesmärgiks oli kolm päeva rahulikku orienteerumist nautida, sest möödunud teispäevak Keila-Joal näitas, et nii füüsiline kui o-mentaalne seisund oli masendavalt kehv. Kuna palju oli kõrvade vahel kinni, siis lootsin, et suure võistluse ajal on keskendumisvõime parem.

Liikusin varakult Võrumaalt Cêsise poole, et rahulikult poole kolmeks starti jõuda. Ilm oli hullult palav ja see tegi ka natuke murelikuks. Olin kolmas kord KAPA-l, sellel Baltikumi suurimal ja uhkeimal o-üritusel, ja jälle tuli võidelda eriliselt palavate ilmadega.

Kuid starti jõudmine ei läinud väga libedalt. Nimelt läks peale seda, kui olin Valmiera lähistel teeauku sõitnud, esimene rehv katki. Kohe ei saanud arugi, sõitsin sellega natuke edasi.

Kuna rattavahetuse tööriistad osutusid ebasobivaks, hääletasin sõiduautot, kus pereisa abistas rehvivahetusel. Asenduseks oli Mazda pisike kollane rattake, mida kaugemalt vaadates polnud nähagi.

Nüüd oli vaja rehvi parandada. Cêsisest leidsin remonditöökoja, kus selgus, et katkine rehv oli rikutud. Uue rehvi ost ja pealepanek võttis üsna palju aega ja kui võistluskeskusesse jõudsin, oli seal ees lõputu rivi autosid, mis kõik pidid leidma endale koha kusagil tee servas. Aeg liikus, autod põhiliselt seisid, tekkis ärevus stardi osas.

Lõpuks keerasin auto mingile kõrvalteele ja parkisin ära. Kiire riietevahetus, keskusest number ja starti. Esialgu küll valesse, mis asus 500m kaugemal.

Esimene päev - tavarada

Peale kaardi võtmist sain aru, et olen orienteerumislainelt täielikult väljas. Esimesse punkti sain õnnelikult, kuid see oli ka väga lihtne minek. Edasi läks suund totaalselt käest ära, lugesin vägisi valesid objekte ja sattusin kurat teab kuhu.

Etapp 2-3 oli sarnane, kuid nüüd juba 30 kraadi vasakule. Pärast peata ringijooksmist sain kindlalt paika alles küsimise järel. Asukoht tundus uskumatu.

Nüüd oli ka see väike jõud kehast kadunud, kusjuures pikk ja tehniline rada alles ees. Kõik käis väga aeglaselt, kuusetihnikud muutusid ülimalt vastumeelseteks, kaardilugemine oli suure üldistusastmega. Samas vajas see Amata tippmaastik detailset ja kontsentreeritud kaarditööd, milleks minu aju polnud sellel päeval võimeline. Kas oli see haigusest tingitud nõrkusest, kuumusest kaotatud keskendumisvõimest või kõigest kokku, igal juhul polnud tegemist parima päevaga "banaanikala püügiks".

Aeg tuli 7,0km peale vägev - 1:49h! 39 mehe konkurentsis andis see 34.koha, mis polnudki viimane!

Teine päev - lühendatud tavarada.

Keha oli endiselt nõrk, seda tundsin just tõusudel, kuid vaatamata suurele palavusele oli mõttetöö paigas. Liikusin rahulikult ja ühtlaselt, vanade papide ja noorte naispensionäridega samas tempos. Kaks viga tuli ka sisse - KP4 ja 5-ga. Esimesel juhul ei lugenud legendi, teisel juhul oli tegemist rajameistri osava trikiga. Sattusin valesse punkti (nagu ka mitmed teised jooksjad). Rajad olid huvitavad ja osavalt omavahel läbi põimitud, maasikateks punktid rohelises, kus pidi olema eriliselt täpne.
Lühidalt, selle päeva sörk tuli enam-vähem välja, kuid eriliselt üllatav oli päeva 5.aeg (!), hulk Läti ja Leedu ässasid selja taga. See tundus arusaamatu.

Kolmas päev - tavarada

Ilm oli natuke jahedam, ehkki samuti soe. Võtsin stardist kaardi ja liikusin kenas tempos esimese KP poole. See oli ca 1km kaugusel, kolme sügava oru ja paksu metsa taga. Tundsin, et täna võib isegi võistelda, tõusud tulid suhteliselt kergelt ja ka taastumine oli kiire.

Jõudsin täpselt esimesse punkti ja tegin SI-märke. Viskasin veel pilgu KP numbrile ja ootamatult selgus, et 33 asemel oli 39 (!??). Tundus küll imelik, kuid ikkagi kammisin tihniku ja selle serva mõlemalt poolt läbi, kuni jõudsin samasse augupunkti tagasi. Igaks juhuks vaatasin nüüd legendi kaardilt (mitte lisalegendi käe pealt), kus selgus, et seal oli KP number õige (39). Vale lisalegend ajas tigedaks ja jõudsin seda väljendada ka äsja punkti jõudnud Kaupo Järvele.

Jooksin teise punkti suunas, kui tekkis väike kahtlus, et kas kaart oli ikka õige. Pöörasin lehte ja ... kurat, 45L. Jooksin 50L klassis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas olin sellise kaardi "sahtlist" võtnud.

Esimene mõte oli, et jooksen 45 klassi raja läbi ja kogu lugu. Samas oleks tahtnud jälle Matiga aegu võrrelda ja DSQ-d vältida. Otsustasin seega kaugelt starti tagasi minna ja uue kaardi võtta. Selleks läks kokku ca 28 minutit.

Kuid vaatamata sellele paarikilomeetrisele soojendusele oli jalg kogu järgneva võistluse ajal päris hea. Jooksuväsimust ei tekkinudki.

Üldjoontes läks jooks kenasti, kuid mõned suuremad vead tulid ikkagi sisse. Olin juba kogenud ja otsisin väiksemaid rajakesi, valget metsa, st paremat läbitavust. Tuli nii teevalikuid teha, täpselt kaarti lugeda, kui ka hoolikalt punkte võtta. Orienteerumiselamust anti seega täiega.

Tulemused