Säästliku planeeringu ja suurte vigadega pronksil. Rogaini MM Hispaanias, Quintanar de la Sierras

Läksime Marje Viirmanniga seda võistlust võitma, sest puudus ülevaade, millisel tasemel on konkurendid ultraveteranide segaklassis (XUV), vanusega 65 ja enam. Olime esimest aastat selles võistlusklassis ja varasema kogemuse järgi pidanuksime olema üsna tugevad. Tõsi, ma pole ise aastaid pikkadel rogainidel käinud, mistõttu puudus teadmine just lätlastest, kes meile seekord kindlalt ära tegid. (Silveri foto)

Koduse kaardianalüüsi järgi oli plaan üsna selge, et ultraveteranide klassis on oluline säästlikult kogu rada läbida, võtmata alguses väga suuri tõuse ja seda palava päikese all. Just rogaini algusosas pidime olema säästlikud, et minul ei tekiks probleeme krampide ja Marjel energiatasemega. Tal on nö rasvavaru üsna olematu ja organism vajab pidevalt lisakütust. Palavaga aga süüa ei taha ja kui ei söö, siis varsti ei taha enam midagi. 

Planeerimisele kulus meil ca tund, mis oli etteantud keerulise maastiku jaoks väga vähe. Kohe jätsime kõrvale kaardi kirdeosa, kus olid küll kallid punktid (pildil musta peaga nööpnõelad), kuid nende kättesaamine rohkeid tõusu- ja laskumismeetreid nõudev. Serpentiinitades läänepoolsel kaardiosal tasapisi tõusu võttes pidi tooma penskarite seas edu. 

Sama plaan oli ka Austraalia/Uus-Meremaa ülikogenud tiimil Vivid Dick (Robinson-Prince). Richard Robinson on olnud aastaid IRFi president. 

Vastas planeerisid matkakaaslased Mati Preitof ja Jaak Rohtsalu (meeste ultraveteranid ehk MUV) ning võtsid sisse just idapoolse piirkonna. Vangutasin pead, sest Mati jaoks on palavus ja suured tõusumeetrid hävitavad. Olen seda korduvalt näinud ja hoiatasin neid sellise lähenemise eest mitmeid kordi. Kuid adrenaliin oli üleval ja mindi tulemust tegema...

Kahjuks lõppes nende võistlus 6. tunnil, kui Mati jõud sai täiesti otsa. Finišisse tuldi 14. tunnil, ultrajooksja Jaak pidi seekord piirduma kerge jalutuskäiguga.

Ehkki enamus võistkondadest läks stardist itta-kagusse, siis piisavalt jagus võistkondi ka läänesuunalisel teekonnal. Päris kaua olime koos võistkonnaga Libahunt (Jana Kink, Veiko Mataloja, Veikko Tamlak) (XSV) ehkki kasutasime erinevaid teevalikuid. Samas suunas alustas ülitugev Läti paar Latvia Mix (Guntars Mankus, Irita Pukite) (XV), kes siis veel tempokalt jooksid. Etterutates saab öelda, et lääne poolt alustajatel oli medališansse vähem ja ikka sellel lihtsal põhjusel - odavad punktid.

Meie võistlusklassi lätlastest võitjad tiimist Livane (Gundega Jurane, Varis Peisenieks, Juris Švirksts) kasutasid aga hoopis vastupidist rajaplaneeringut ning külastasid ka hash house'i Neila külas. Eelneval kodusel analüüsil tundus selles kohas käimine täiesti mõttetuna. Livane läbis meist 8 km vähem, kuid võetud kõrgusmeetrite jaoks pean tegema veel väikese GIS-analüüsi. Kõrval asuval kaardil on kolme tiimi poolt läbitud rajad (lilla - Spordilinn, kollane - Vivid Dick ja sinine joon - Livane). Teise koha saanud Läti võistkond liikus rohkem kaardi keskosas.

Ehkki tempo oli meil madal, väga harva tegime jooksusamme, muutus  Marje meeleolu raskeks 4. tunnil. Pärast seda ta enam ei naeratanud enne kui finišikaare all. Lükkasin pikema pausi WP3 joogipunktini, kuhu jõudsime üsna pea. Seal olime 15 min. Sõin poolvägisi ära väikese võileiva, midagi muud ei tahtnud. Marje seis polnud kõige parem, kuid rogaini puhul tavaline. 

Vahetult enne seda joogipunkti sai mul otsa 2 l granaatõuna Värska Welli, praegust lemmikjooki, eriti külmana. Edasi tarbisin maitsetabletiga vett ja ka puhast vett. Kõike kulus omajagu, muuhulgas ka soolakapsleid. Krampe seekord ei tekkinud.

Õnneks oli ojades vett palju, seal sai nii end jahutada kui janu kustutada. Kasutasin vana Canoni digifotokat. Meil läks suletud plastikkotti Marje telefon ja minu spordikell. Lülitasin viimase starti sisenedes sisse, kuid finišis koti avades selgus, et ekraan oli must. Ilmselt oli kell end ise välja lülitanud (ootasime päikese käes starti ca 40 min), mistõttu mu enda gepsu andmed puuduvad. Pole õrna aimugi, palju tõusumeetreid võtsime, kuid mitmed ka nö keskpärased tiimid said 4-5 km kätte.

Meeleolu oli meil töine, energiatsäästev, kaugelt mitte lõbus. Mõni punkt (87) oli kummalisel kohal, tiirutasime seal minuteid. Kuid see oli vaid sissejuhatus suurtele vigadele, mis varsti aset leidsid.

Sellest punktist lahkudes nägime fotograafi põõsa taga.

Peale KP86 sörkisime asfalttee peal allamäge nii mõnuga, et kaotasime täielikult ülevaate oma asukohast. Panime end teekurvi järgi paika ja nagu kodus selgus, täiesti vales kohas.

Ragistasime võsas, kogudes korralikult tõusumeetreid.

KP 50 jäi muidugi leidmata, kuid me ei saanud kuidagi pihta ka KP105-le. Mitmel korral laskusime kindlast tugipunktist (tee käänak, kalju) suunaga nõlvast alla, kuid ikka jäime liialt kõrgele. No ei oska arvestada, kas laskusime 50 või 60 meetrit. Lõpuks läksin veel 10 m  madalamale ja suure ajakaotusega saime lõpuks 105 kätte. Uhh.

Kuid sellega asi ei lõppenud vaid hoopis algas. 

Etapil 89-41 soojenes seljas Tacticali toit, enne KP41 tegime aga paraja võsaringi lisaks. Seal sõime sooja toidu ära, stardist oli kulunud 9,5 tundi. Isu küll polnud, kuid soojad nuudlid kanalihaga olid mao jaoks ülivajalikud. Ja energiat sai ka juurde, sest kogu selle 24h jooksul sõin veel 5-6 kummikommi, oliive ning ühe Sponseri geeli. Suur kogus erinevaid batoone, pähkleid, kartulikrõpse jm jäi puutumatult kotti lebama ja lebavad siiani. Sest midagi sellist ei taha silmaotsaski näha. 

Etapil 41-31 panime lambid pähe. KP41-st väljudes pidasime liinialust teed (el liini polnud)  meile vajalikuks teeks ja suundusime teede risti poole. Marje tahtis ühel hetke punkti lõigata, ehkki mulle tundus see mõttetu tegevusena. Saimegi lõikega tee peale, kus punkt pidi asuma. Läksime paremale, kuid KPd polnud. Päris jama. Siis jälle tagasi, kuni taipasin, et olime varasemalt olnud valel teel (mida kaardil polnud). Seejärel lõikasime jälle nõlvast üles teisele teele. Parempööre õnnestus ja vahva allikakaevu juures KP31 asuski. 

KP78 oli pimedas täielik müstika, sest enne punktikohta jõudmist tuli ette kõrge kaljuriba. No mitte kusagilt polnud võimalik alla minna, seinte kõrgused ulatusid 10 m-ni. Seal oli mitmeid tiime, sh Vivid Dick. Lõpuks ütles Marje, et tüdrukud läksid kusagilt ja tagasi ei tulnud. Ning seejärel leidsime ka madalama koha, kus kadakapõõsasse hüpates sai kaljult alla. 

Punkt ise oli edasi, kaljude sees oleva tiigi juures.

Siin sai pulli meie ultraveteranidest meespaariga Tiit Tali - Maido Kaljur. Nad tulid teiselt poolt, ronisid mingisse koopasse kaljude vahele ja ei osanud öösel sealt enam välja tulla. Veetsid koopas/kanjonis 3 (!!!) tundi. Punkti kätte ei saanud.

Raskelt tuli ka järgmine - KP94. Ragistasime pikalt tihedas kadakavõsas, kuid lagedalt punkti ei leidnud. Läksime tagasi raja peale ja siis uuesti suunaga sisse. Lõpuks oli punkt mitte lageda servas vaid kusagil puude taga (metsas?). Nii see koht öösel paistis.

Uskumatu, kuid Marje, kes varasemalt on alati tahtnud, eriti öösel, minna kindlate orientiiride järgi, oli nõus liikuma otse mööda horisontaali punktist  94 punkti 71. Minna ju võib, aga ole mees ja pane end lõpus ka paika. Aga me mõlemad olime kõigest nii tuimad, et täitsa suva. Ehk veab.

Kuna rohelist võsa lõpus ei kohanud, arvasime, et oleme punktikohast kõrgemal. Ma lootsin väga, et mõni tiim tuleb alt radade ristist punkti võtma. Õnneks üks soomlastest meespaar seda tegigi ja peale paari eksirännakut me kõik ka KP71 ära võtsime. Uhh.

Tõusul KP53 juurde olid meie ees ultrajooksja Irita Pukite ja Guntars Mankus. Guntarsi samm oli aeglane, varasemast jooksjast polnud enam palju järel. Kogu võistluse ajal olid nad teinud vaid ühe suurema vea, kuid medalitest XV klassis jäid seekord ilma.

KP53-s tegin ettepaneku muuta meie rajaplaneeringut. Peale kõiki tihedates kadakavõsades ukerdamist ja kukkumisi pakkusin KP120 asemele alternatiiviks 113. Selleks oli küll vaja tõusta 140 m, kuid seda lagedal alal. Öösel (isegi ka päeval) tundus KP120 võtmine enesetapuna, lisaks pidi sealt veel ka välja tulema KP45 juurde. Rohelised alad oli tapvalt kurnavad ja üliaeglased.

Õnneks jäi Marje nõusse ja see oli üks paremaid otsuseid sellel rogainil. Samas olid konkurendid Vivid Dickist läinud seda KP-d enne meid otsima, hävisid täielikult ja kaotasid vähemalt tunni. Ning punkti ei leidnud (kollane joon skeemil).

Tõus mäeahelikku tippu oli mõnus - jahe, vaikne ja suur kuu taevas. Muidugi oleks ilusam olnud seal olla päeval, kuid ka öös on oma võlu. 

Lihtsat punkti 113 kohe kätte ei saanud, sest kaldusin ikkagi tõusul punktist paremale ja läksime punkti otsima paremalt. Siis tulime pikalt tagasi ja punkti ikka ei leidnud. Mida pekki? Ja alles tagasiteel märkasin, et KP tähis oli pandud pisikese kuuse külge nõnda, et vastassuunast tulles ei näinud seda ka 2 m pealt.

Laskumine alla järvede äärde oli piki kitsast ja järsku seljandikku, kus tuli vastu paar Tali-Kaljur. Viimasel enam suusaorienteerumise kaardialust ees ei olnud, stardis üllatas selline vaatepilt päris kõvasti. Vanameistrid orienteerumises olid teinud igasugu trikke, sh Maido oli vahepeal ka ära kustunud. Lisaks siis veel see 3h koopas istumine. Kuid nali naljaks, nad said selle kõige peale hõbemedalid, nii nõrk oli seekord meeste ultraveteranide klass. Näiteks sega ultraveteranide 7. koht oleks meeste klassis saavutanud 3. koha. Kuid medal on medal ja see jääb ajalukku. Huvitav oli aga see, et seekord korraldajad medaleid ei jaganudki. Sokid ja plastikust rogainikaardi sain mälestuseks küll.

Edasi jätkus suurte vigade tegemine KP88-ga. Justkui lihtne, kuid mitte kuidagi ei saanud künkale pihta. Meid oli seal päris palju tiime, kõik väga hädas. Lõpuks läksin teede risti tagasi ja lugesin sammudega 250 m ning suunaga punktikünkale. Ikka sattusin valele künka peale, kuid kõrval paistsid tuled ja suundusime sinna.

Enne KP56 oli soov planeeritud ring ära teha, kuid selle, ülilihtsa KP-ga tegime jälle korraliku vea. Nimelt pöörasime tagasi 50 m enne KPd ja käisime pikalt tagasi-edasi. Ajagraafikust olime üle tunni maas ja mõlema 100-lise punkti võtmine tundus kahtlane.

Kui kahte ei saa, siis võtame ühe ja jätame 36 välja. Tehtud lõige oli üks rumalamaid otsuseid, sest etapil 56-62 lagedat kasutada ei saanud,  kuna kõrge tara oli ees. Kaardil rohelisega planeeritud ja roosaga läbitud rada.

Aeglaselt kastemärjas võsas liikudes kadus ka oluline ajaressurss. Pealegi pidime ületama kolme värskelt ehitatud okastraataeda. Üldse oli neid aedu rajal väga palju ja kohati tundus, et polegi võimalik läbi saada. Aga kuidagi ikka sai.

Kui enne KP56 viga olime hommikuvärskust täis ja valmis kogu ringi ära tegema, siis nüüd oli mott parasjagu maas. Söömatus, iiveldus, tuimus tegid oma töö ja oli soov jõuda kiiremini lõppu. Liikusime nii kiiresti, et viimased kaks planeeritud tundi läbisime ühega ja jõudsime finišisse tunnikese varem.

Siin oli Marje jälle õnnelik ja naeratas. Finiš on rogaini parim osa.

Kas veel tahaksin 24h rogainile minna? Praegu küll mitte.

Kuid korraldajatele jagaksin vaid ülimat kiitust. See oli tõeliselt hästi tehtud MM, väga huvitava maastiku ja rajaga ning väga piduliku lõputseremooniaga. Kõik toimis, korraldajatel naeratused näol ja kõik väga abivalmid. Superseikluslik põnev võistlus, millest oli ka midagi kirja panna. Põnevaid lugusid rajalt oli veel, ka mõni edulugu tõi auhinnatseremoonial lausa pisara silma. Aga see selleks, ise räägivad kui tahavad.

Tulemused jm. 

Põhiparameetrite võrdlus: Livani (1.koht) vs Spordilinn (3. koht). Võsa läbimise osas andmed puuduvad. Tõenäoliselt tuli meil seda oluliselt rohkem teha.

Rogaini MMi maastik. Quintanar de la Sierra, Hispaania.

Ehkki rogaini MM-ini on veel 5 kuud aega, tekkis huvi sealse maastiku vastu. Lennupiletid on olemas, hotellikohad Quintanar de la Sierra linnakeses samuti broneeritud. 

Ronimist tuleb kõvasti, sest võistluskeskus asub kõrgusel 113 m, põhjapoolsed mäed 950 m kõrgemal. Kõrgeim mägi on 2073 m. Punane joon ääristab keeluala. Ilmselt jääb selle sisse ka võistluskaart.

Reljeefikaart. Punane täpp on võistluskeskus. Kõrgusjooned 50 m vahega.

Hispaania kohta on olemas MapAnti kaardirakendus (Karttapullautin, Jarkko Ryyppö). Link on SIIN. Kõrgusjooned peaksid olema 5 m vahega.

Ükskõik, mis suunas võistluskeskusest startida, tõusu peab võtma kohe. Põhja suunas ikka korralikult. Esialgu on lihtsam, sest teid ja teeradu on rohkem.

Kui suures pildis tundub, et lõunaosas on reljeef rahulikum, siis kaguosa on liigestatum ja jõeorgude nõlvad päris järsud. 

Kaardi edelanurk on kõige rahulikuma reljeefiga ja kuna teeradu on seal ka rohkem, siis ehk sobivam öiseks orienteerumiseks. 

Põhjaosas on kaks kõrgendikku, mõlemad üle 2000 m tippudega. Tehniliselt on need erinevad, kuid mõlemad üsna keerulised. Kirdes on palju kaljusid ja tõenäoliselt poetatakse sinna nii mõnigi kallis punkt.

Loodeosa mägi on aga ühtlase kallakusega, kus kõrguse hoidmine ja oma asukohast arusaamine võib lootusetult "lappama" minna. Loodetavasti ei panda mõnda punkti pisikesse orvandisse laia ühtlase nõlva peal.

Nende kahe mäe vahel on paras sigri-migri reljeef. Tõeline maiuspala o-gurmaanidele öisel ajal.

Veteranid ilmselt kahte kõrgemat ala hõivama ei lähe, kuid punktide kaalud on seal arvatavasti suuremad. Läänepoolne kõrgendik tundub olema sobivam, kuid eks seda näeb paremini võistluskaardilt, kus ka punktirõngad peal.

Tõusu tuleb arvatavasti võtta üle 2 km, mis kulutab ajaressurssi puhtalt kõrguse koefitsienti arvestades ca 3,5 tundi.

Suvejooks

Liigutanud olen, samuti kaardi ja kompassiga Kopra teisipäevakutel käinud - nüüd tekkis huvi end võrrelda ka konkurentidega. Pole õrna aimugi, mis seis on ja kas kaks palavat päeva ka vastu peab.

Jutt seega Suvejooksust, mida korraldab LSF Pronoking Team ja mis seekord toimub Lääne-Virumaal Sael. 

Võrumaalt Saele oli oli ca 2,5 tundi autosõitu, võistluskeskuses puudus internet ja ka telefoniühendus. Seetõttu ei saanud vahetult kaasa elada Evelyle, Timole ja Laurile, kes jooksid Šveitsis MMi lühiraja finaalis. Mõned kommentaarid FBs andsid natuke aimu Eesti orienteerujate edenemisest rajal, kuid rohkem infot sain Suvejooksu kommentaatori Arthuri käest, kellel oli mingi internetiühendus olemas. 

Evely Kaasikult tuli korralik sooritus - 10. koht, kuid pettunud oma tulemuses oli kindlasti Timo Sild, kes tegi 1. ja 3. punktiga suure vea ja lõpuks sai 24. koha (kaardil punane joon; GPS träkid). 

Lauri Sild tegi pealtnäha tehniliselt hea jooksu (sinine joon) ja sai 20. koha. Natuke kummaline oli Timo teevalik etapil 16-17.

Huvitav, miks paljud naised kaldusid esimesel etapil vasakule, kusjuures tavaraja võitja Simona Aebersold (AEB.S) tegi ikka väga suure kaare.  

Suvejooks
1. päev

Ilm oli palav (+24), võtsin asja rahulikult ja kindlalt. Suunajooks sobis, samuti oli hea lugeda reljeefivorme, mida 5 m kõrgusjoonega kaardil oli üsna vähe. 

Kõik läks kenasti kuni 12. punktini. Olin seal kolmas, Tiit Talist taga 1:20 ja Maido Kaljurist ees 1:30. Mart Külvik oli omast klassist. Natuke isegi üllatav, et Tiiduga nii väike vahe oli, jooksin ju säästvalt. Vahepeal sain kätte Jaanus Reha, kes startis 8 min varem, samuti 4 minutiga Mati Preitofi. Väljudes KP8-st liikus Mati minu ees vales suunas ja nagu hiljem selgus, jättiski KP9 vahele. 

Liiga hästi ei saa ka minna ja suurem pauk ootas ees. Ületades teed etapil 12-13 vaatasin tee käänakut ja selle järgi läksin metsa. Nõgestesse. Tiirutasin seal pikalt ringi, ei midagi. Tulin teele tagasi ja suundusin jälle teekäänaku juurest punkti poole. Ikka samasse nõgesesohu. Seal oli radu ees, mõni tuttav orienteeruja veel, ka Maido. Tegin uuesti pika ringi ümber soo, kuni taipasin, et äkki olen hoopis  lõunapoolses soos ja parandus tõi kohe ka KP13. Viga 8 minutit!

Olin kindel, et tee peal on üks käänukoht rohkem ja kaardimeister Mait on selle tähelepanuta jätnud. Uurisin ööbimiskohas nii ortofotot kui LIDARi reljeefi ja selget käänakut, mida mina rajal nägin, polnud (!??).

Tuju oli läinud, niigi aeglane tempo langes, kohati kadus ka keskendumine, kuid sain siiski punktid ilusti kätte. Välja arvatud viimase, sest see pidi olema rajast ja keelualast eemal, kuid oli vist siiski rajal ja piirangulintide juures. Võin ka eksida. Kuid sellest 3 minutilisest veast oli juba suva. Fotol arutelu rajameistritega - Rünno Ruul (1. päev), Lauri Tarlap (2. päev) (foto: Kristjan Maade).

Tulemused

2. päev

Hommikul oli olemine täitsa ok. Parem silm, mis sai oksaga vigastada, toimis kenasti. Kaela peal olev suurem kriimustus andis tunda vaid särgi kraega kokkupuutel. Koletu puukas, mille sain KP17-st laskumisel ja mis jättis reiele pika punase marrastuse, oli jätkuvalt valus, kuid lubas joosta. 

Tänaseks jälitusjooksuks oli ilm palav, kuid veel talutav (+24). Tulemusele joosta polnud vaja. Nautisin orienteerumist, sest hoolas pidi olema nii suuna kui objektide lugemisega. Joostavus oli reeglina hea, rada väga huvitav. Vigu ei teinud, mugavustsoonist ei väljunud. Ka võistluse korraldus oli suurepärane, see ju LSFi firmaüritus. 

Jooksin 5. aja ja kokkuvõttes tõusin ka 5.-ks. Tiit Talile kaotasin 9 (!) minutiga. See tundus juba normaalne, sest tema jooksis kohale, ehkki Mart Külviku edu oli ligi 4 minutit. Mart oskas lõpu eel KP20-ga teha 5,5-minutilise (!!) vea ning sattus Tiiduga koos finišisirgele. Jäi siiski 1 sekundiga peale. No ikka leitakse veaks materjali, ehkki tundus, et seal küll enam midagi juhtuda ei saa.

Tulemused (2. päev)
Tulemused (kokku)

Peale lõppu pakkisin kiirelt asjad, et väljuda totaalsest leviaugust ning kaasa elada MMi meeste teatejooksule. Sõmeru lähedal oli tee ääres šašlõkibaar, gepsude jälgimiseks sobiv koht. Kahjuks kadus pinge I etapiga, sest täna polnud Kenny Kivikas'e päev. Timo ja Lauri Sild tõid võistkonna lõpus 13.-ndaks, kuid see polnud kindlasti koht, mille järele mindi.

Naiste teadet vaatasin juba kodust. Oi kui hästi jooksid Annika ja Evely, enne Margreti oldi lausa 3.-4. kohal. Kuid selge oli see, et Margretil läheb raskeks, sisse tuli ka paar komistamist ning tulemuseks siiski tubli 10. koht.

Huvitav etapp oli 7-8, kus kõik Rootsi naised (sinine joon) jooksid paremalt ümber põhjapoolse mäe. Šveitslased (punane) ja norrakad (roheline) reeglina tõusuvõtmist ei kartnud. Ka Annika ja Evely jooksid üle teise mäe, kuid Margret läks arukalt paremalt ringi. Ülekaalukas võit rootslannadele. 

Mägimatkaja MM rogain Hispaanias

Ligi 2 nädalat on möödas rogaini maailmameistrivõistlustest La Molinas Püreneede mäestikus. Nagu korraldajad mainisid oli see kõige mägisem MM rogainide ajaloos.

Läksime Tõnu Ilvesega medalit saama, kuid jäime MSV ehk meeste superveteranide klassis viiendaks (25 võistkonna hulgas). Tegime oma arust hea plaani, korjasime kaardi põhjaosast kalleid punkte, öösel liikusime kindlamatel radadel ja tänavatel Prantsusmaal, hommikuks oli seis nii füüsiliselt kui ka punktiskoorina hea. Kodulehel sai jälgida võistkondade liikumist GPS-träkkidena ja näha järjestust kogutud punktisummade järgi (punte ei näidatud). Hommikuks jõudsime II kohale Tiit Tali - Antti Roose järele. Öösel muutusime natuke passiivseks, sest tekkis arusaam, et meil oli läinud piisavalt hästi. Petlik ja ohtlik arusaam, mis vähendas motivatsiooni. Sellel MMil ei antud midagi niisama.

Kuid kõigest järjekorras.

Reisisime viiekesi - Tõnu Ilves, Mati Preitof ja naisvõistkond Marje Viirmann - Airi Alnek. Teel juhtus nii mõndagi. Kõigepealt kaotas Marje Riia lennujaamas oma ID-kaardi. Passi tal kaasas polnud. Kuidagi õnnestus Barcelonasse lennata. Ühes väikelinnas, kus üritasime edutult söögikohta leida, sõitis ühel kitsal tänaval minust hooga mööda furgoonauto. Väga lähedalt sõitis, kuid hindasin 30 cm vahemaad turvaliseks. 10 m peale mind lendas furgoonil tagauks lahti ja põrutas täiega vastu kõnniteel asuvat raudposti. Uhh, vedas.

Võistluseelse päeva hommikul oli Marje väga viletsas seisus. Nägi välja nagu rogaini 12-l tunnil - kahvatu ja nõrk. Looderdasime natuke pikemalt oma korteris La Fusadas, lootes, et ta natukenegi kosub. Õnneks läks päeva peale enesetunne paremaks. Airi oli rahu ise, vähemalt väliselt.

Võistlushommikul tundis Mati end kehvasti. Tõenäoliselt mõtles-närveeris natuke üle.

Ehkki sporditegemine pole viimasel ajal olnud minu prioriteetide hulgas, olin selleks MMiks valmistunud üsna hästi. Tõnu oli teinud omajagu maratonijookse ja seda jätkuvalt heade aegadega (sh alla 3:20). Tema füüsilise seisundi pärast ei pidanud muretsema. Lubatud jahedam (külm) ilm sobis ka, sest palavus põhjustab minul krampe. Mõlemad kasutasime ühte kerget matkakeppi, millest oli väga palju abi.

Planeerimisel kulusid ära kõik 2,5 tundi. Esialgu ühendasime punkte kaardi lõunaosas ehk kõrgetel lagedatel küngastel. Kuid nöörist tuli puudu ja hea lahenduse leidsime hoopis põhjaosa punktide läbimisega. Olime rajaplaneeringuga rahul ja läksime enesekindlalt starti.

Planeerisime suures telgis laua taga. Kaks tundi järjest tuli äikesevihma kõva müristamisega. Vihma sadas ka stardi ajal ning lisaks veel mitu tundi otsa. Vahepeal oli ka ilusat ilma ning näitas isegi päikest. Õhtul kella 7-ks oli vihmasadu läbi. Need kes alustasid kaardi lõunaosast külmetasid kõvasti. Seal kõrgel tuli ka korralikku rahet. Meil külm polnud, ehkki riietamisega pidi hoolikas olema.

Kuigi rajal arvasime, et meie hea võistlus lõppes hommikul KP82 mitteleidmisega (kaotasime 50 min), siis väikese analüüsi järel selgus, et suure prohmaka tegime juba stardis ja korralikke vigu kogunes liigagi palju.

Nimelt plaanisime minna 24-53-79, kuid hoidusime esialgu tõusust ning kaldusime suunaga totaalselt ära. Ei saanud tükk aega asfaldil aru, kus asume, kuni lõpuks pani Tõnu meid paika (roosa joon, nr. 263). Muutsime plaani ja läksime KP33e. Kohe varsti saime kokku klubikaaslase Kari Lehto võistkonnaga (kaardil roheline joon, nr 72). Soomlased liikusid hästi, kuid suurteks konkurentideks neid ei pidanud. Kari kõige pikem rogain oli selle võistluseni 2-tunnine. Ma ei tea, mis neil juhtus, kuid 13. tunnil sõidutati neid keskusesse.

KP33

Niisiis olime "väikese" veaga kaotanud kohe stardis 6 punkti, lisaks oleksime võinud peale 79 võtta ka 53, liikudes piki horisontaali. Järgmise hommiku punktide raskusastet arvestades läks kaduma 11 lihtsat punkti.

KP73 oli meil plaanist väljas, kuid kuna paljud võistkonnad liikusid sinna, osutus see väga heaks valikuks. Me polnud selleks ajaks veel hästi aru saanud mägedes planeerimist - oluline polnud mitte pikkus vaid kõrgushorisontaal. Rogaini kaardil olid kõrgushooned 10 m ja paksud horisontaalid 50 m järel.

Edasi õnnestus kõik kenasti, traverseerisime pikalt nõlva alates KP45-st kuni 90-ni. See traavers oli minu kinnisidee. Enne KP65 kasutasime Tõnu tungival soovil ka teed.

KP50 ja 55 vahel kohtasime Lahtmäe-Väärsit.

Taimestik oli erinev, kuid reeglina normaalselt läbitav.

Omajagu aega läks KP56-ga. Asfalttee pealt pidi minema üles väike oja, kuid seda ei leidnud (ehkki läksime ka tagasi). Järgmine koht tõusuks avanes peale järsakut aga liiga hilja ja tegime paraja lisakaare. Ehkki saime lageda järgi end üleval kenasti paika, ei saanud aru, kus punkt asub. Mina ragistasin võsas kaljude all ja Tõnu otsis punkti ülevalt. Üks võistkond loobus otsimast ja läks minema. Lõpuks Tõnu leidis punkti ühe kaljuse kaeviku seest.

Peale KP56 läksime joogipunkti, kus sai leiget puljongit ja kohvi. Meeldiv üllatus. Eemal olid tumedad äikesepilved, mille serva saime ka natuke hiljem tunda. KP96 oli trikikas, seal oli palju kaljusid, kuid punkt oli pandud eemale mingi pisikese kivinuki juurde. Otsimisega läks jälle aega, kuid hindasime seda normaalseks kaoks.

Kuna olime plaanist maha jäänud, siis lõikasin välja odavamad punktid 49 ja 30. Samas tegime etapil 96-68 viga ja olime üsna KP30 lähedal. Suurelt kaardil seda varianti enam ei näinud ja kaotasime 3 lihtsat punkti.

KP77 juures kohtasime 8ndal tunnil Tali-Rooset. Antti ütles, et vahepeal oli tal juba päris rogaini tunne sees. Ise tundsin end väga hästi, sest rahulikud tõusud sobisid kenasti. Kordagi hingeldama ei hakanud, allamäge oli ka hea joosta.

Edasi tegin ettepaneku ära jätta suur ring 29-63-107. See oli õige otsus, liikusime piki mõnusat rada mööda kalleid punkte 87-83.

Enne 108 läks pimedaks ja panime linnatänaval lambid pähe.

WP1 tegime pikema pausi, ligi pool tundi!. Jõin ära 200g Coca't ja üritasin TacticFoodi soojaks ajada. Eriti ei õnnestunud, kuid aega läks kõvasti. Tõnu pakkus soolakurki.

Enne KP97 pakkusid lapsed kell 23:30 aasal kohvi ja pitsat. Kuna just olime söönud, siis pitsat enam ei tahtnud. Kohv pani südame puperdama ja kofeiiniga kummikommid jäid seekord söömata.

Kuna ei näinud pimedas läbipääsu KP97 juurde, siis kaldusime kõvasti kõrvale. Kontrollisin maja järgi asukohta ja lolli järjekindlusega ronisin mäe otsa, lootes punkti leida. Tõnu kahtles kõvasti, jäi seisma, kuid kuna alternatiivi polnud, siis vedasin end siiski üles ja KP97 oli olemas!

Ka KP60-ga tuli rumal viga. Kõik oli millimeetrini kontrolli all, kuid alahindasin 10 m laskumist ja hakkasime lihtsat punkti otsima 5m kõrgemalt võsast. Vähemalt 10 min läks kaduma.

Öine teekond viis meid läbi Prantsusmaa linnade, kus noortekambad pidasid tänaval pidu. Tempo oli langenud, ehkki kurnavat väsimust polnud. Võtsime kõike rahulikult, lootes, et tehtud hea töö tasub end igal juhul ära.

Kõige jubedam minek oli lühike lõik KP28-st oja juurde. Totaalne võss laskumisel, saime läbimärjaks, tegin mitu kukerpalli.

Raja peal saime kokku kahe hispaanlannaga?, kellega jõudsime koos punkti 109. Tegelikult läksime sellest punktist 2 m kauguselt mööda ja otsisime lameda orvandi asemel punkti sügavamalt orust. Naised olid eriti järjekindlad ja sinna nad jäidki. Saime punkti, mis oli põõsa taha peidetud, kätte tänu vanameistritele Kivikas-Tasa-Nurm. KP109-s olime jooksva punktiarvestuse järgi teised.

Kustutasime lambid, läks valgeks. Kell oli 6 hommikul

Kohe järgmise punktiga (KP59) tegime jälle viga. Lugesin kaardilt, et oleme kaugemale jõudnud ja läksin liiga vara punkti lõikama. Tiigi juures saime paika. Punkti ei leidnud ka kohe õigelt kõrguselt. Kokku päris suur viga.

Ilm läks soojemaks, energia hakkas kaduma, sest süüa enam ei tahtnud, mistõttu tempo oli loid.

Ja lõpuks see punkt, mis kustutas motivatsiooni - KP82. Tõnu eelistas minna natuke ringi, kuid tagasipööre jäi lühikeseks ja 110 m tõusu järel ei sattunud õige kalju alla. Tuiasime seal lähedal üsna pikalt ja me polnud ainukesed. Altpoolt tuli väga enesekindla ronimisega üks vanapaar ja haakisime neile sappa (pildil vanadaam kimbatuses). Tulemuseks tuiamine 70-90 m kõrgemal (roosa joon, nr. 263). Samal ajal tulid alt otse punkti Tali-Roose (roheline joon, nr. 111). Kahjuks me ei kohtunud, olime erinevatel levelitel.

Läksime KP71-e läbi 62 traversseerides hiljem ümber sügava oru. Tali-Roose läksid aga KP82-st otse 71-e ja palju edu ei saanud. Seega jäi neil võtmata väärtuslikud 6 punkti.

KP82 punktipiirkond lähemalt.

Enne KP71 kaotasime omajagu aega lageda nurgast punkti otsimisega. See polnudki veel õige nurk ja seal said tünga paljud tiimid.

Kohtasime Kangur-Ivanovi.

Lõpp läks parajaks kaoseks. Ilm oli palav ja motivatsiooni langusest olek uimaseks. Tahtsime võtta ära kõik keskuse ümber olevad punktid, kuid Tõnu ei tahtnud minna otse 38-25, mina ei tahtnud jälle edasi-tagasi ringi teha. Lõpuks läksime KP48 poole, kuid teerada ei leidnud. Lõpuks leidsime, et me ei jõuagi sinna enam minna.  Koju. Veel kaotatud 7 punkti.

Ja nii kogunes kaotusi ning, üllatus-üllatus, päris korralikult. Kui oleksime leidnud KP82 ja ülejäänud punktid keskuse lähedalt ära võtnud, aega oli selleks piisavalt, oleksime kokku saanud 260 punkti ja jäänud ühe vähempunktiga neljandaks.

Väga hea tulemuse tegid Marje ja Airi, kes tulid superveteranidest maailmameistriteks ja veteranidest pronksile ning seda hea tulemusega. Tali-Roose saavutasid II koha.

Tulemused
GPS-träkid
Fotod
VIDEO

Lisan siia ka foto IRFi koosolekust. Uus president, Lauri taandus juhatusest. Võtsime seal mõningate võimalike uuenduste osas sõna, kuid erilist toetust ei leidnud. Maailm on konservatiivne, kuid ega ka Euroopa pole eriti valmis uuendusteks (näit rogaini lühikese formaadi tiitlivõistluseks).