Wednesday, December 26, 2018

Koolikiusamine 11c moodi

Keemik Ökul (foto: Kaido Peiker)
Sellel aastal möödus meil 40 aastat Tartu 5. Keskkooli (praeguse Tamme Gümnaasiumi) lõpetamisest ja seetõttu saime klassikaaslastega suvel kokku. Mitmeid huvitavaid leide tuli lauasahtlist välja ja seda eelkõige tänu Ökulile ehk Aare Klaosele, kes oli omal ajal kokku kogunud ja säilitanud muuhulgas rohkelt koomikseid, mida teineteisest koolitunnis joonistasime.

Tögamist oli kõvasti, kuid mõnitamiseks asi ei läinud. Üldse oli nalja teiste ja enese üle meie seltskonnas palju ja seda ka hiljem sõprade ringis. Pidid olema pidevalt valmis sõbra tögamise peale kiiresti reageerima ja ehkki see riivas natuke turvatunnet, oli ometi heaks treeninguks. Aeg-ajalt tundub, et mitte igal pool pole taolised naljad tolereeritud ja mida aeg edasi, seda vähem. Seega peab olema ettevaatlik, et mitte muutuda ebaviisakaks, ehkki pagana mõnus on vahel ka vabam ja julgem olla.

Kägistan Hitlerit (foto: Kaido Peiker)
Nagu ikka, olid ka meil paljudel hüüdnimed, kas siis ees- või perekonnanimest (Kübi, Rozz, Konks, Jack) või sarnasusest tuletatud (Pontš, Hitler, Ökul ehk Öökull, Siil). Tüdrukuid kutsuti siiski nimede järgi (Maiekas, Ütikas, Hiiekas jne). Ise olin tollel ajal Edka, Ökuli koomiksites Eedi või Eedik. Mu pinginaaber Rein Haak oli Ökuli piltidel Paak, klassis ka Konks.

Nüüd koomiksite juurde, millest tegin mingi valiku, kuid üles sai neid ikka palju. Arhiveerin siia blogisse, las olla, korraga ei viitsi nagunii vaadata.


Ökuli kaudu käis läbi põnevaid plaate, mida ta ka mulle aeg-ajalt laenas. Lääne muusikat juba liikus, kuid plaadid olid mustal turul hirmkalli hinnaga. Välismaale minek oli välistatud, suuri rock-kontserte polnud. Seetõttu ei mäletagi, mis inspireeris kõrvalolevat pildiseeriat joonistama.  


Loomulikult tantsiti tollel ajal paarides, ikka poiss ja tüdruk koos. Oli pinget, samuti pingeid, nagu päriselus. Peksa keegi ei saanud, kuid seda väites pead ka ei anna. Peksa pidi saama koomiksites, lõpus sai reeglina ka vanglasse. See pildiseeria on Ökulilt, suuremalt saab avada parema hiireklahviga.

Kui löödi tantsimisega, siis sai sellega ka vastu anda, lisanditega. Lõpplahendus jällegi türmis. Ei puudunud väljend "Nagu tuul".

Olin spinningusportlane ja natuke ka kalamees. Nüüd on Ökul suur kalamees ja võiks temast sarnase koomiksi teha nagu tema siis tegi.

Ökuli kodus kasvatati lilli, mis oli pere üks sissetulekuallikaid. Ei jäänud tähelepanuta ja läks paljudesse pildiseeriatesse sisse.

Landiviskamismasina leiutamine oli idee, et kalameest jälle lolliks teha. Jälle Ökuli joonistus.

Aktiivset male mängimist ma keskkoolist ei mäleta, erinevalt põhikoolist, millest kunagi kirjutasin. Ometi sai lillekasvataja Ökulist korraks ka maletaja.

Major Meltseri sõjalise tunnid olid karmid. Juustega oli sageli probleeme, sai käidud korra ka direktor Helve Raiki kabinetis. Samas olime aktiivsed "Orljonoki" sõjalis-patriootlikus mängus, kus au sees oli nii marssimine, tsiviilkaitse, automaadi lahti-kokkupanek kui laskmine. Viimane oli minu trumpala. Jõudsime klassikaaslastega ka vabariiklikusse finaali Kivilõppel (pilt tuleb hiljem).

Kooli ajal käisime vähemalt korra Elva lasketiirus automaati laskmas. Sealt Ökuli pildiseeria.

Kaks korda oleme koolis kammimängust haaratud olnud. Ükskord oli see kusagil 6. klassis, teine kord keskkoolis. Kes ei tea, siis seda mängiti raamatu peal, kus kammiga üritati oma münti lasta teise mündi peale. Kordamööda. Eriti karm oli 5-kopikaliste võistlus, kus reeglina üritati juba esimese lasuga kaaslase raha kätte saada. 5 kopikat oli suur raha. Koomiksist selgub, et Peeter Veske ehk Peta oli päris kõva käsi, osavatest nimetaks veel Sepa Tomi. Reeglina ise ka võitsin.

Palju räägiti siis komnoorte lööktööst BAMil ehk Baikal-Amuuri magistraalil. Sai ka seal Ökuli abil ära käidud ja muidugi peksa saadud.

Ökuli haridus- ja tööotsingud ei lõppenud ka kõige edukamalt.


Itsitada sai kõvasti, nii pildi joonistamise ajal kui Ökuli saadetud seeriat vaadates. 

Saturday, December 22, 2018

34 ei ole 42 ehk Audi Vana-aasta maraton Rocca al Mares

Seiklust oli vähe, aga juhtus ikka. Ei mäletagi enam, millal olen rajalt enne lõppu maha tulnud, kuid täna see juhtus.

Maratoni läksin jooksma vaid selleks, et lihaseid "kuivatada" ja valuläve tõsta. Nädalatagune Väle Pätt näitas, et seis pole ei hea ega halb, selline natuke ülekaalulise kontoriroti vorm. Samas olen üheks eesmärgiks võtnud Taliharja täisraja läbimise...

Stardis oli mitmeid tuttavaid. Alustasin koos klubikaaslase Maido Kaljuriga, kuid tema jaoks oli algtempo natuke aeglane. Ei lasknud sellest häirida ja varsti olin koos vendade Hendriksonidega. Tempo oli rahulik, miski ei ennustanud suuri raskusi. Ilm oli kusagil -8 kraadi juures, tuul nõrk ja jooksurada väikeste naastudega tossudele sobiv. Seega oli kõik ok. Ainult esimese ringi teises pooles hakkas vasak achilleus valu kiirgama. Oht, mis andis endast märku juba paar päeva varem.

Joosta oli tore, sest Tõnuke lobises kogu aeg. Vahepeal jäi vait, hingeldas mõni aeg selja taga, kuid varsti oli jälle esireas ja lobises edasi. Maido saime kätte ja möödusimegi, kuid visa hing haakis end varsti jälle punti.

Hendriksonid hakkasid tasakesi eemalduma, tundsin, et tõstsid tempot. Peetril hakkasid vist sõrmed külmetama. Hoidsime Maidoga ühtlast tempot, Tõnukese poolt väljaöeldud plaani järgi (3:45 maraton ehk 45 min ring).

Kuidagi kerge oli Tabasalu suunas joosta, palju valgust, teel puhas lumi, tuuleke tagant ja lisaks ka kergelt allamäge. Tõstsin 3. ringil tempot ja hakkasin Hendriksonidele lähenema. Maido jäi esialgu maha, kuid enne pöördekohta olime jälle koos.

Pöördekoha järel läks mul aga raskeks. Kaaslased eemaldusid aeglaselt, vajusin järjest sügavamale vastu maad, jooks muutus tatsamiseks. Kolmas ring lõppes vaevaliselt, kergendust ei toonud ka söödud kofeiiniga geel. Ilmselgelt oli neid 8,5 km ringe ühe võrra liiga palju. Neljas ring oli väga vaevaline ja lõppu andis oodata ja oodata. Nagu maratoni lõppu. Ja kuna viies ring oleks olnud mõttetu enese lõhkumine, loobusin sellest. Energiavarud olid täiesti otsakorral ja lihaskonna seis täbar.

Vennad Hendriksonid hoidsid lõpuni planeeritud kiirust ja said ajaks 3:41. Maidol läks viimane ring väga raskeks, kõndis osaliselt, kuid kannatas lõpuni. Müts maha. Iseenda seisund teeb ettevaatlikuks. Lisaks achilka ravimisele peab aasta alguses ka vereanalüüsid ära tegema. Eks näis.

Tulemused
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt.

Sunday, December 16, 2018

Muhumaal valet pattu tegemas

Väle Pätt on veebiaadressina valepatt, millega seoses meenus üks Pikkoraise koomiks väledast põdrast.

Seda, et pätt ei tähenda mitte ainult allakäinud, kindla töö- ja elupaigata inimest (EKSS) vaid ka Saaremaa ja Muhumaa pastlataolist tööjalatsit (EKSS), sain teada hommikul abikaasalt.

Kuid see teadmine ei muutnud midagi, sest ees ootas 4 tundi jooksmist varem külastamata maastikul keskusega Liiva külas. Ehkki eesmärgiks oli teha üks mõnus pikk ja põnev rogainitrenn, tuli võistlushasart sisse koos stardiülesandega. Stardiärevuses ei suutnud me Matiga rahulikult vajalikke tekste läbi lugeda ja esimese hooga panime kahekesi koos valikpunkte läbima. Õnneks jõudis sajandal meetril silm kaardil sellesse kohta, kus oli öeldud, et neid punkte võib läbida ka üksinda.

Läksin ise kaugeid edelapoolseid punkte võtma, Matile jäid punktid meie kohtumispiirkonnas. Sest edasi suundusime kaardi kirdenurka. Arusaamatuks jäi kiirel lugemisel 9-punktise väärtusega päkapikk, keda ei õnnestunud kohata vist enamus tiimidel.

Väle Päti tiim oli teinud tõeliselt seiklusliku raja, kus lisaülesanded olid 11-s punktis. Esimeses ülesandes (KP82) tuli ära arvata lätikeelse sõna tähendus. Õnneks sattus meie ette Võrumaa mees Tõnis Piirisild, kes püüdis vastust hoolikalt varajata, kuid nägin ikka, et SI-pulk läks B-variandi auku.

Kohe varsti oli teine lisaülesanne (83), kus selgus, et lisaülesannete sooritamiseks on kindlad ajavahemikud ja see lisaülesanne polnud veel avatud. Jälle üllatus meile Matiga, klassikaliste rogainijatena ei tulnud selle peale, et lugeda planeerimise ajal legende hoolikamalt. Ehkki aega oli selleks ligi tund!

KP84-s oli jälle küsimus: kui pikk on Muhu saare rannajoone pikkus? Eelmise aasta veebruaris tegime uiskudega Muhu saarele ringi peale, alguse ja lõpuga Virtsust. Tookord vaatasin kaardilt rannajoone pikkust ja ähmaselt jäi meelde, et see on üle 100 km. Meie vastus 108 km osutuski õigeks.

Selleks hetkeks olid lisaülesanded lennult teostatavad, kui järgmises punktis (86) tuli esimene ooteseisak - Merili ronis, Heiti ja Tauno meie selja taga järjekorras. Sellel ronimisel juhtus apsakas, millist mul pole tekkinud kunagi elus, ehkki olen kasutanud ronimiseks karabiine üsna palju.

Nimelt oli punkt kõrgel puu otsas ja sinna tuli ronida altjulgestusega. Panin istumissideme peale ja ühendasin köiel oleva suure karabiini sidemel oleva karabiiniga. Mõtlesin veel, et ei hakka karabiini lukustama, pole kunagi lahti tulnud. Kui olin üleval punkti ära võtnud, siis otsustasin, et lasen puust lahti ja luban julgestajal end alla lasta. Olingi käsi lahti laskmas kui minu köie kinnituskarabiin tuli lahti! Ainult hetk jäi puudu, et oleks 3 m kõrguselt selg ees alla sadanud.

Vahvad suunaorienteerumise etapid olid 63-61 ja 61-64. Ja siis tulid kaks aeganõudvat lisaülesannet. Esimesel käimisel ei suutnud raketibaasist (87) ühte kahest peldikust leida. Saatsin Mati järgmise lisaülesande juurde, ise käisin Raivo Eriku jt suure ringipõhjapoolses osas teist tualetti otsimas, kuid edutult ja tulin ära. Mati läks seiklusrajale. Ohkasin kergendanult, sest ei oleks viitsinud seal maa ja taeva vahel kõõluda. Samas läks tal palju aega, oodates hakkas külm ja otsustasin ikkagi ka selle teise peldiku üles otsida. Läksime koos Annika Vaheriga ja lõpuks vajaliku blindaaži leidsime.

Kuna selle kahe lisaülesandega läks tohutult palju aega, siis muutsime planeeringut ja suundusime lõunasse kallite 9-punktiliste KP-de juurde. KP92 juures oleksime järjekorra pärast peaaegu loobunud topokaardi kokkupanekust, kuid siiski tegime ülesande ära. Läks palju aega, hakkas isegi natuke külm.

KP91 juures oli vaja panna peale saapanöör pikale säärsaapale. Jälle väike ootamine ja aeganõudev ülesanne. Õnneks oli ajagraafik kontrolli all ja liikusime tagasi põhja KP88 suunas. Seal tuli laudast leida neli punkti. Leidsime ühe ja ajapuudusel läksime edasi. Tee peal lõi kramp Mati jalga ja edasiliikumine oli häiritud. Mati polnud haigusest taastunud ja see andis tunda kohe rogaini alguses. Ilmselt ei mõjunud seiklusraja läbimine ka hästi.

KP80 juures pidi arvutimängus läbima 3 levelit. Oli järjekord ning lootusetu üritada ka ajapuuduse tõttu. Läksime kohe minema. Võtmata jäi KP47, sest liikumistempo oli krambiohu tõttu aeglane. KP81 lisaülesande vastus oli 50/50. Panin variandi B, mis läks valesti ja +5 asemel saime -5 punkti.

Ja oligi lõpp. Vastas rõõmsad korraldajad, dušš ja maitsev supp. Mida veel tahta. Väga positiivne elamus.

Tulemused

PS. Õhtul oli keha üllatavalt väsinud!?? Lihased polnud harjunud mitmetunnise jooksuga, aastas läbitud rogainid olid ammu unustatud. Salasooviks on minna Taliharjale, kuid see on tõsine väljakutse, mis vajab head tervist ja ettevalmistust. Selleks plaanin 22. dets joosta maratoni. Kui kõik õnnestub, ehk siis jõuab ka Peipsi kriivadele, kasvõi pehmo rajale.

Järgmisel aastal on plaanis kaks suurt võistlust - veteranide MM Riias ja rogaini MM Hispaanias. Viimasele lähen koos Tõnu Ilvesega. Loodetavasti ettevalmistus õnnestub, ehkki järgmise aasta tööelu võib tulla üsna keerukas. Eks näis.

Wednesday, December 5, 2018

Ood jääööle ehk JÄÄ-ÖÖ-O vol.4 Vaskjalas

Eensaarte ja Co JÄÄ-ÖÖ-O on erutav sündmus. Natuke kõhedust ja ärevust tekitav, justkui läheks esimesele kohtamisele. Ettearvamatu, ebakindel, pealekauba pimedas.

Nagu alati, oli ootamatu ürituse toimumise aeg. Seda ei saa palju valida vaid peab tegema esimesel võimalusel. Võib-olla järgmist enam ei tule.

Nädalavahetus lubas paljudes kohtades uisutada. Ise jääle ei saanud, tervis jupsis peale pikemat jooksu külmas ja tuules. Sula tuli peale, jääolud halvenesid. Lootsin, et teisipäeval Jääööood ei toimu, sest oli kauaoodatud külaskäik teatrisse - Linnateatri "Põhjas". Läks teisiti ja tuli teha raske valik, seekord uisutamise kasuks. Pinksitrenn jäi kolmandale kohale.

Ilm oli soe, +1 kraadi. Stardis sadas kerget lörtsi, mis ahendas oluliselt vaatevälja, võimsast otsmikulambist oli vähe kasu. Üllatav oli paks veekiht jää peal, jalad said kiirelt märjaks. Kohati oli tuttav tunne, et nüüd sõitsin vabasse vette. Kuid võta näpust, jää oli vahel. Soojakraadid ning vihm sõid jääd pealt ja alt, stardikohas pidi olema hajusalt, et jää veel allapoole ei vajuks või hoopis...

Stardi eel jm videoklipid (FB): SIIN

Ühisstart oli täpselt kell 19.00. Pandi nagu ikka täiega minema. Võtsin rahulikult, et vältida kukkumist. Kohati oli jää pehme, uisk võis takerduda pudeda jää või paksema veekihi sisse.

Juhtgrupp oli esialgu silmsides, punktid tulid kenasti teiste järgi. Siis kadus esiviisik? ja seltskond muutus hõredamaks. Vaatasin hoolikalt kaarti ja hoidsin sellist kiirust, mis ei ajaks hingeldama ega higiseks.

Üks mehemürakas võttis osavalt punkte, sai alati natuke edu, kuid pikemal sõidul sain talle järgi. Ühel hetkel vaatasin uiske - ohhoo, hokimees. Kiitsin konkurenti, et hästi sõidab. Artti Albert vastas vist, et ta harjutab ka, vist hokit.

Nii me seal liikusime, kord üks ees, siis jälle teine. Kaks kiiremat mees ühinesid (Riibaku üks vendadest (hoopis Immato?) ja ?), kuid tegid väiksemaid vigu ja kohad samuti vaheldusid. Enne 10. KP-d tulid hooga mööda Pekk ja Malsroos (pildil). Esimene vabandas teise ees, et oli tolle kuhugi valesse soppi ajanud. Teine, see ratta-o maailmameister, isegi ei mõmisenud. Arvasin, et nende viga tõi meid kokku, kuid eksisin, nemad kihutasid 13-ndasse, meie 10-ndasse. Sellel lõigul ragises ühes kohas jää, KP18 juures vajus paljudel ka jalg jääst läbi, sääreni. Rohkem läbivajumisi polnud.

Ühte teadsin küll, et kui pikad lõpulõigud tulevad, siis sellest hokimehest ma ette saan.

Kuid läks teisiti. KP21 oli ebamäärasel soostunud heinamaal. Kurvi järel vaatasin kella pealt, et 200 m on minna, kuid oli rohkem, seega pöörasin natuke vara sisse. Pikkade uiskudega oli kehv heinte sees liikuda, teised said väikese edu. Komistasin heintes ja kukkusin, otsmikulambiga vastu maad.

Jääle jõudes oli hea uisurütm kadunud. Tasakaalu polnud, lükata ei osanud, edasi ei liikunud. Vett oli ka jää peal parasjagu. Konkurendid olid kiirelt pimedusse kadunud, olin üksi. Kuidagi sain hoo sisse, kuid ebakindlus oli jätkuvalt sees. Ja siis kukkusin - pikalt libisesin kõhuli jää peal tekitades kahele poole korralikke murdlaineid. Püsti tõustes oli algul külm, kuid kohe hakkas soe. Täpselt vastupidi püksi pissimisele külmas.

Lõpusõit oli seega pimeduses, vaid omaenese lamp valgustas jääd. Hoolikalt vaatasin kaarti, vigu ei teinud. Kihutada polnud vaja. Ja oligi finiš.

Elamus kogu eluks, Vaskjala piirkond väisatud. Aitäh JÄÄ-VEE-ÖÖ-OO eest (termin Alari Kannelilt)!

Tulemused   (tundub, et lõpp läks põnevaks)

Looduspildid: Lauri Beilmann