Wednesday, December 5, 2018

Ood jääööle ehk JÄÄ-ÖÖ-O vol.4 Vaskjalas

Eensaarte ja Co JÄÄ-ÖÖ-O on erutav sündmus. Natuke kõhedust ja ärevust tekitav, justkui läheks esimesele kohtamisele. Ettearvamatu, ebakindel, pealekauba pimedas.

Nagu alati, oli ootamatu ürituse toimumise aeg. Seda ei saa palju valida vaid peab tegema esimesel võimalusel. Võib-olla järgmist enam ei tule.

Nädalavahetus lubas paljudes kohtades uisutada. Ise jääle ei saanud, tervis jupsis peale pikemat jooksu külmas ja tuules. Sula tuli peale, jääolud halvenesid. Lootsin, et teisipäeval Jääööood ei toimu, sest oli kauaoodatud külaskäik teatrisse - Linnateatri "Põhjas". Läks teisiti ja tuli teha raske valik, seekord uisutamise kasuks. Pinksitrenn jäi kolmandale kohale.

Ilm oli soe, +1 kraadi. Stardis sadas kerget lörtsi, mis ahendas oluliselt vaatevälja, võimsast otsmikulambist oli vähe kasu. Üllatav oli paks veekiht jää peal, jalad said kiirelt märjaks. Kohati oli tuttav tunne, et nüüd sõitsin vabasse vette. Kuid võta näpust, jää oli vahel. Soojakraadid ning vihm sõid jääd pealt ja alt, stardikohas pidi olema hajusalt, et jää veel allapoole ei vajuks või hoopis...

Stardi eel jm videoklipid (FB): SIIN

Ühisstart oli täpselt kell 19.00. Pandi nagu ikka täiega minema. Võtsin rahulikult, et vältida kukkumist. Kohati oli jää pehme, uisk võis takerduda pudeda jää või paksema veekihi sisse.

Juhtgrupp oli esialgu silmsides, punktid tulid kenasti teiste järgi. Siis kadus esiviisik? ja seltskond muutus hõredamaks. Vaatasin hoolikalt kaarti ja hoidsin sellist kiirust, mis ei ajaks hingeldama ega higiseks.

Üks mehemürakas võttis osavalt punkte, sai alati natuke edu, kuid pikemal sõidul sain talle järgi. Ühel hetkel vaatasin uiske - ohhoo, hokimees. Kiitsin konkurenti, et hästi sõidab. Artti Albert vastas vist, et ta harjutab ka, vist hokit.

Nii me seal liikusime, kord üks ees, siis jälle teine. Kaks kiiremat mees ühinesid (Riibaku üks vendadest (hoopis Immato?) ja ?), kuid tegid väiksemaid vigu ja kohad samuti vaheldusid. Enne 10. KP-d tulid hooga mööda Pekk ja Malsroos (pildil). Esimene vabandas teise ees, et oli tolle kuhugi valesse soppi ajanud. Teine, see ratta-o maailmameister, isegi ei mõmisenud. Arvasin, et nende viga tõi meid kokku, kuid eksisin, nemad kihutasid 13-ndasse, meie 10-ndasse. Sellel lõigul ragises ühes kohas jää, KP18 juures vajus paljudel ka jalg jääst läbi, sääreni. Rohkem läbivajumisi polnud.

Ühte teadsin küll, et kui pikad lõpulõigud tulevad, siis sellest hokimehest ma ette saan.

Kuid läks teisiti. KP21 oli ebamäärasel soostunud heinamaal. Kurvi järel vaatasin kella pealt, et 200 m on minna, kuid oli rohkem, seega pöörasin natuke vara sisse. Pikkade uiskudega oli kehv heinte sees liikuda, teised said väikese edu. Komistasin heintes ja kukkusin, otsmikulambiga vastu maad.

Jääle jõudes oli hea uisurütm kadunud. Tasakaalu polnud, lükata ei osanud, edasi ei liikunud. Vett oli ka jää peal parasjagu. Konkurendid olid kiirelt pimedusse kadunud, olin üksi. Kuidagi sain hoo sisse, kuid ebakindlus oli jätkuvalt sees. Ja siis kukkusin - pikalt libisesin kõhuli jää peal tekitades kahele poole korralikke murdlaineid. Püsti tõustes oli algul külm, kuid kohe hakkas soe. Täpselt vastupidi püksi pissimisele külmas.

Lõpusõit oli seega pimeduses, vaid omaenese lamp valgustas jääd. Hoolikalt vaatasin kaarti, vigu ei teinud. Kihutada polnud vaja. Ja oligi finiš.

Elamus kogu eluks, Vaskjala piirkond väisatud. Aitäh JÄÄ-VEE-ÖÖ-OO eest (termin Alari Kannelilt)!

Tulemused   (tundub, et lõpp läks põnevaks)

Looduspildid: Lauri Beilmann

2 comments:

Anonymous said...

Loobuda KAUAOODATUD külaskäigust teatrisse... Ja mille nimel Laevuke

eduardp said...

Seiklus, Laevuke, seiklus.