Saturday, December 22, 2018

34 ei ole 42 ehk Audi Vana-aasta maraton Rocca al Mares

Seiklust oli vähe, aga juhtus ikka. Ei mäletagi enam, millal olen rajalt enne lõppu maha tulnud, kuid täna see juhtus.

Maratoni läksin jooksma vaid selleks, et lihaseid "kuivatada" ja valuläve tõsta. Nädalatagune Väle Pätt näitas, et seis pole ei hea ega halb, selline natuke ülekaalulise kontoriroti vorm. Samas olen üheks eesmärgiks võtnud Taliharja täisraja läbimise...

Stardis oli mitmeid tuttavaid. Alustasin koos klubikaaslase Maido Kaljuriga, kuid tema jaoks oli algtempo natuke aeglane. Ei lasknud sellest häirida ja varsti olin koos vendade Hendriksonidega. Tempo oli rahulik, miski ei ennustanud suuri raskusi. Ilm oli kusagil -8 kraadi juures, tuul nõrk ja jooksurada väikeste naastudega tossudele sobiv. Seega oli kõik ok. Ainult esimese ringi teises pooles hakkas vasak achilleus valu kiirgama. Oht, mis andis endast märku juba paar päeva varem.

Joosta oli tore, sest Tõnuke lobises kogu aeg. Vahepeal jäi vait, hingeldas mõni aeg selja taga, kuid varsti oli jälle esireas ja lobises edasi. Maido saime kätte ja möödusimegi, kuid visa hing haakis end varsti jälle punti.

Hendriksonid hakkasid tasakesi eemalduma, tundsin, et tõstsid tempot. Peetril hakkasid vist sõrmed külmetama. Hoidsime Maidoga ühtlast tempot, Tõnukese poolt väljaöeldud plaani järgi (3:45 maraton ehk 45 min ring).

Kuidagi kerge oli Tabasalu suunas joosta, palju valgust, teel puhas lumi, tuuleke tagant ja lisaks ka kergelt allamäge. Tõstsin 3. ringil tempot ja hakkasin Hendriksonidele lähenema. Maido jäi esialgu maha, kuid enne pöördekohta olime jälle koos.

Pöördekoha järel läks mul aga raskeks. Kaaslased eemaldusid aeglaselt, vajusin järjest sügavamale vastu maad, jooks muutus tatsamiseks. Kolmas ring lõppes vaevaliselt, kergendust ei toonud ka söödud kofeiiniga geel. Ilmselgelt oli neid 8,5 km ringe ühe võrra liiga palju. Neljas ring oli väga vaevaline ja lõppu andis oodata ja oodata. Nagu maratoni lõppu. Ja kuna viies ring oleks olnud mõttetu enese lõhkumine, loobusin sellest. Energiavarud olid täiesti otsakorral ja lihaskonna seis täbar.

Vennad Hendriksonid hoidsid lõpuni planeeritud kiirust ja said ajaks 3:41. Maidol läks viimane ring väga raskeks, kõndis osaliselt, kuid kannatas lõpuni. Müts maha. Iseenda seisund teeb ettevaatlikuks. Lisaks achilka ravimisele peab aasta alguses ka vereanalüüsid ära tegema. Eks näis.

Tulemused
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt.

2 comments:

Meelis said...

Minu seis tundub seda lugedes täiesti lootustandev. Maidost sain mööda umbes 2km enne lõppu.

eduardp said...

Tubli jooks Sinult igal juhul. Polnud üldse lihtne rada ja kes suutis selle ühtlselt läbida, pidi olema maratoniks valmis. Imestan Kristo Reinsalut, kes võitis selle maratoni 10 aastat tagasi ja jooksis täna 2:41!