pühapäev, 16. aprill 2017

Füüsiliselt nõudlik Peko Kevad

Kahepäevane orienteerumisvõistlus Peko Kevad Obinitsas on läbi. Pikk tee koju, mustad riided pesumasinasse, pilk internetti. Ja varsti ongi see nädalavahetus unustatud. Lihtne ja praktiline.
Kas ikka?

Foto: Gion Schnyder
Tegelikult olime jälle külalised orienteerumispeol, mille seekord korraldasid OK Peko tublid liikmed. Põnev maastik, raskete tõusudega huvitavad rajad, kommentaator, dušš ja kilesaun... Ainult külmapoolne ilm ja kõle tuul tegid elu võistluskeskuses natuke ebamugavaks.

Suurepärane suitsusaun Piusa Ürgoru
puhkemajades
Ise teeme, ise osaleme, väikestest lastest vanuriteni, kohati 7 päeva nädalas ja aasta läbi. Organisatsioon toimib, tipud olemas ja sellel aastal tulemas kodused maailmameistrivõistlused. Usun, et see ongi parim kingitus Eesti 100-le, ilma kampaania ja rahvusliku paatoseta. Toetame kohalikke väike- ja turismiettevõtjaid, sellele eraldi mõtlemata ja suuri sõnu tegemata.

Aga et üritusest jääks väike märk maha ka selles blogiarhiivis, siis natuke juttu võitlusest endast.

1.päev

Pidin startima 2 min peale Tiit Tali, kuid viimast stardis polnud. Seega oli oodata tõsisemat duelli Mart Külvikuga, ülejäänud olid teoreetiliselt natuke nõrgemad. Praktiliselt võib orienteerumises juhtuda mida iganes.

Kohe esimesse punkti jooks oli paras pähkel - kas kasutada ringijooksu mööda teed või proovida kuidagi otse punktini jõuda. Korra keerasin teevariandile nagu ka samal minutil startinud Kirti Rebane, kuid üsna pea pöörasin ringi ja läksin otse sohu. Oli pehme, märg ja raske, liikumiskiirus aeglane. Juba kahetsesin teevalikut, asukohast arusaamine hakkas ära kaduma. Tegin väikese soise lisakaare veel enne seda kui teeraja peale sain. Sealt edasi läks kenasti ja sain parima etapiaja (12.19), 2 sek Mardist kiirema.

Suurim õnnetus juhtus etapil 4-5, kui avastasin end ühel hetkel jooksmas 6. punkti. Enda arust olin juba KP6 lähedal, kui pöörasin tagasi KP5 suunas. Nagu hiljem selgus, olin olnud KP5 juures ja jooksin sealt pikalt tagasi nö "KP5" poole. Kohtusin ühel ninal 6 min hiljem startinud Mardiga. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ka temal oli asi kontrolli alt väljas. Kuna läbitavus oli füüsiliselt raske (üles-alla jooksud, võsa), oli edasiliikumine arvatust oluliselt aeglasem.

Aeg-ajalt lahku minnes liikusime Mardiga koos kuni lõpuni, kus päris lõpus sain jooksuga natuke eest ära. Siiski oli kaotus piisavalt suur (5.40 min), et heietada lootust teisel päeval teda kokkuvõttes võita. Teised olid sellel päeval veel aeglasemad. Ühe minuti kaotasin nii etapil 2-3 kui 11-12. Etapi 11-12 oleks pidanud jooksma ülevalt.

2.päev

Kohal oli ka Tiit, kes startis 2 min peale mind. Mardi stardiaeg oli seekord 6 min enne mind.

Esimene etapp oli pikk sirge teejooks, mille kestel uurisin etapi 3-4 teevalikut. Kui äkki avastasin end teejälgedega soost, ei saanud asukohast enam hästi aru. Midagi oli teeklassidega viltu ja see tekitas segadust. Isegi seisin ja korra jooksin ka vales suunas. Ehkki õnnestus suuremaid vigu vältida, oli jooksukiirus piisavalt ettevaatlik ja Tiit sai mind kusagil 6 ja 7 punkti vahel kätte. Kuid üllatus-üllatus, ka Mart oli selja taha tekkinud (temal suured vead 2. ja 3. KP-ga). Seega oli vaja edaspidi Marti jälgida ja teda mitte üle 20 sek ette lasta.

Foto: Gion Schnyder
Tekkis paras grupp, kuhu kuulus veel ka Raul Laas. Koos tegime vea KP13-ga, mõlemad Tiiduga ei saanud aru, et punkt asub teisel pool oja.

Kaotasin Tiidule üle 2 min, kuid kokkuvõttes võitsin Marti 40 sek ja tulin esimeseks. Ehkki jooksin omast arust päris kõvasti, võitsin järgmisel aastal N50 klassi jõudvat Jana Kinki ainult sekunditega... See oli väike pettumus, mille kompenseeris auhinnaks saadud suur purk mett ja väikesed terasaiad.

Tulemused  

pühapäev, 9. aprill 2017

Kari väljas Tsiantsungõlmaal

Tsiantsungõlmaal ehk eesti keeles Seasongermaal avati 2017 orienteerumise võistlushooaeg. Igati sobiv nimi ja koht Karjalaskevõistluseks, pealegi päikeselise (kuid jaheda) ilma ja täiesti lumevaba metsaga. Selline kevad peaks metsajooksjatele meeldima, ka neile maailma tippudele, kes praegu laagerdavad Lõuna-Eestis, valmistudes juuli alguses siin algavateks maailmameistrivõistlusteks.

Möödunud talv oli minu jaoks eriline mitmes mõttes. Esiteks oli see esimene talv elus, kus kordagi suuski alla ei saanud, teiseks, nii palju ja mõnusat uisutamist pole ka varem olnud. Välja arvatud muidugi jäähokiga seotud lapsepõlv.

Tsiantsungõlmaal olin esimest korda, kuid maastik ei erinenud oluliselt hästijoostavast Sõmerpalu metsast. Tehniliselt lihtne, mistõttu oli kõige olulisem jooksukiirus. Tuli vajutada, et saada ülevaade hetkeseisust, eelkõige võrrelda end Tiit Taliga.

Tegin ikkagi kaks viga. Etapil 4-5 panin end teede ristis valesti paika ja hea veel, et viga vaid 1,5 minutiliseks jäi.

Valentin Novikov ja Sander Vaher
(foto: Külli Leola)
KP14 (74) kõlvikunurka oli kaugelt näha, kahjuks osutus see siiski valeks kohaks. 30 sek viga. Samas kaotasin Tiidule peaaegu 4 minutit. Ei suutnud pehmel samblal piisavalt kiiresti joosta, lõpuosa pikal tee-etapil suutsin siiski kiirem olla.

Seega peaks täna Võru lühiraja sprindil põnev olema, Tiit minuti jagu tagapool selga hingamas. Mart Külvikuga on vahe 55 sek.

Tulemused

Võru sprindil on täna tõeline maailma tähtede paraad, eesotsas maailma nr.2 sprinteri Maja Alm´iga Taanist. Võistlus jälgitav GPS-i träkkidena: mehed, naised.


Sprindilaadne lühirada Võru linnas (Lihavõttesprint)


Kõigepealt vaatasin maailma eliidi jookse, kus mitmekordne maailmameister Helena Jansson Rootsist tegi väga jooksu, kuid valitsev sprindi maailmameister Maja Alm Taanist (pildil) võitis teda 20 sekundiga.

Ise lootsin pakkuda kõva konkurentsi Tiit Talile, kuid üks suurem 1,5 minutiline viga (etapil 15-16) tõmbas heale sooritusele kriipsu peale. Rajal ei saanud arugi, et viga nii suur tuli, kuid esimese poole kiire jooks tõmbas teisel poolel aju hapnikukraanid kinni. Lõpp oli üsna ebamäärane, kuid õnneks olid Tali ja lätlane Eriks Udris kohe ees. Viimase püüdsin minutiga kinni ja läksin möödagi, kuid veel mõni väike viga lubas kiirel lätlasel ette minna. Tali seljast ta lahti ei lasknud, ehkki koos tegid vea 19. KP-ga.  Kiiruses olin Tiiduga täna võrdne.
Jälle kolmas, 5 sek Mart Külvikust eespool ja 47 sek Maido Kaljurist tagapool (Tiidule kaotust 1.01). Kokkuvõttes III koht.

Tulemused
Koondtulemus

Peale jooksu läksime kiiresti Antti Roosega Otepääle rogaini jaoks mägitrenni tegema. Jooksime 1,5 tundi, alustasime Linnamäest, käisime ka Tehvandil ja Väikesel Munamäel.

Leidsime ka mõned KP tähised, ilmselt Taani koondise treeningpunktid.

pühapäev, 2. aprill 2017

Nostalgialaksudega Seiklushundi rogain Tartus

Seekordne Seiklushundi rogain keskusega Tamme staadionil toimus piirkonnas, kus möödus minu lapsepõlv. Seetõttu olid kõik kohad seotud mälestustega ja seda väga varasest noorusest alates kuni keskkooli lõpuni. Ülikooliaastatel 1978-1983 nihkus elu rohkem linnakeskuse poole - Vanemuise tänava õppehoonest Leningradi maantee ühikateni. Elasin endiselt Väike-Kaare ja Tasuja nurgal.

Foto: Aldis Toome
Arvestasin umbes, et suudame Mati Preitofiga läbida ca 27 km ja tegin selleks 24 km pikkuse nööri (tegelikult olin teinud kogemata 27 km pikkuse nööri!). Mina olin olnud üle nädala haige, just lõpetasin antibiootikumide kuuri, Mati aga eelmisel nädalavahetusel korralikus palavikus. Esialgu välistasime kauged läänepoolsed punktid tühermaal, kuid kuna mõõduniiti jäi päris palju üle, planeerisime peaaegu kõik punktid sisse. See tundus ehk natuke ambitsioonikana, kuid niiti jagus täpselt.

Me ei osanud arvestada, et linnas on linnulennulise ja tegelikult läbitud vahemaa suhe suurema koefitsiendiga kui oleks oodanud. Samuti ei pannud me tähele keelualasid teedel, mis pikendasid oluliselt teevalikut. Ja mis üsna oluline, me ei osanud legendist KP59 juurest vaadata infot, et see punkt Tamme staadioni nurgas on avatud vaid keskmisel tunnil 3-st. Kui aega planeerimiseks on vaid 20 min, siis pole mingit põhjust ega ka vajadust legendi vaadata ja selle vea tegid ka päris paljud esiotsa tiimid. Ma pigem ütleks, et see on apsakas rajameistri poolt. Taoline info peab olema väga selgelt välja toodud ja öeldud, nii punase värvi kui lisainfona kaardil kohe punkti juures. Rogainis peaks olema kõik oluline info välja toodud kaardil. Ruumi selleks oli.

Samas peab kiitma rajameistrit Arvi Antonit, kes tegi huvitavate valikutega raja, ehkki kui oleks teadnud KP59 lahtioleku aega, siis tulnuks üsna kindla kujuga kaheksa ja meie jaoks oleks kauge läänepoolne piirkond jäänud käimata. Oleks olnud isegi lihtsam planeerida ja tulemus tulnuks meile parem.

Nüüd aga läksime planeeringuga kõvasti alt, sest juba esimese tunni lõpus olime 15 min võlas ja kuna olime planeeringu muutmiseks vajalikud punktid 56 ja 55 esimese hooga ära võtnud, ei jäänudki meil muud üle, kui murda end vastutuules poristel ja lagedatel teedel lõuna poole.

Foto: Aldis Toome
Alguses liikusime koos konkurentide Tali-Kaljuriga, kuid peale Maarjamõisa haiglat läksid meie teed lahku. Tempo oli olnud vist liiga kiire, Mati hingeldas ja mingil hetkel jäi aeglaseks. Seega üsna alguses, peale Lõunakeskuse Sportlandi poe punkti (pildil), sidusime end kummipaelaga kokku ja edasi suutsime kuni lõpuni hoida tempot 6 min/km. Mida aeg edasi, seda suuremaks mul koormus läks, kuid üllataval kombel oli füüsiline seisund suurepärane ja krambiilminguid, mida kartsin, ei tekkinud. Tegelikult polnud vahet, kas krambid tekivad või mitte, ilma kummita poleks me nagunii oma ambitsioonikat plaani suutnud täita.

Foto: Sulev Kuuse
Tagantjärgi tark olles oleks pidanud kõigepealt ära jätma kodutänavas paiknenud KP44, samuti läksin lõpus üsna ahneks ja jäime ajahätta. Liigne oli KP34 võtmine, mille tõttu tuli ära jätta KP23. Ligi kolm minutit kulutasime enne lõppu KP42 otsimisele vales tööstushoovis, ehkki ma isegi teadsin seda kohta kohviku juures. Suurimad tüngad saime KP59-ga, mida enam polnud ja hilinemisega, mille eest võeti 6 punkti maha. Raja esimeses pooles jätsime välja KP59 (KP39 olime juba varem plaanist eemaldanud), sest ma ei lugenud kuidagi kaardilt välja sissepääsuvõimalust lõuna poolt. Olime suures ajahädas ja edasi-tagasi jooks põhja poolt oleks läinud liiga kalliks maksma.

Läbisime 30,2 km ja saime kokku tagasihoidlikud 100 punkti. Kuid ma olin väga rahul, sest läbisime 3h-ga korraliku vahemaa, pealegi veel kaaslast kummis vedades. Ja ei kurnatust ega krampe - mis sa hing veel tahad.

Tulemused