esmaspäev, 30. juuni 2014

Rõuge ja Viitina piirkonna metsavennad

Paar päeva tagasi sai kodulehele üles abikaasa poolt koostatud järjekordne ülevaade Võrumaa metsavendadest, sedapuhku Rõuge ja Viitina kandi meestest-naistest eesotsas Auleid Toomsaluga.   
www.metsavennad.ee/rouge (toimib ka nutitelefoni versioonina)

Misso ja Vastseliina metsavendade uurimus, mis sai üles ca 2 aastat tagasi, oli suureks abiks 10 maetud metsavenna tuvastamisel ja nende sugulaste otsimisel. Sellest oli ajakirjanduses palju juttu, kokkuvõte on SIIN.

Rõuge kandi noored mehed olid Misso-Vastseliina meestest julgema, ägedama käitumisega ja vägivaldsemad küüditamise organisaatorite, kollaboratsionistide, eriti julgeoleku nuhkide suhtes. Samas oli metsavendadel väga palju toetajaid kohalike elanike hulgas.

Kõik riskisid oma ja perekonnaliikmete eludega, suur osa lõpetas Siberis või halvemal juhul kaotas elu juba kodukandis. Metsavendi võis abistada, võis ignoreerida, üles anda või nende järel nuhkida - kõik oli inimese vaba valik või vaenulike jõudude poolt tekitatud sundseis. Ehkki julgeolekuorganite repressioonidel oli oma tugev mõju, käitusid inimesed siiski erinevalt.

Tekkisid mitmed mõtted:

  • Kuidas oleksin ise käitunud nendel keerulistel aegadel?
  • Kas ja kuidas oleksin võõrvõimule vastu hakanud? Kui visalt?
  • Kui kaua oleksin julgeoleku piinamistele vastu pidanud, kui kiiresti murdunud ja kaaslased üles andnud?
  • Kas oleksin reetureid ja nuhke surmanuhtlusega karistanud?
  • jne
Rasked küsimused. Selge on aga see, et meie hulgas on inimesi kõikide käitumisviiside jaoks. Oleks hea, kui ei peaks neid tegelikkuses läbi proovima, jäägu halvad iseloomuomadused mugava ja turvalise elu juures varjatuks. 

Ehkki Rõuge kandi metsavendadest teatakse rohkem Simo Pihlapuud ja Auleid Toomsalu, siis üks huvitavamaid inimesi oli hoopis natuke vanem mees Valter Pallo.

Valter Pallo 

Varstu poiss (s. 1907), kes käis Rõuges algkoolis ja peale seda töötas erinevates jahuveskites 21.eluaastani. Abiellus 1932.aastal Tallinna Konservatooriumi muusikaõpetaja, majaomaniku tütre Ottilie Lukk’iga ja avaldas oma väikese luulevihiku. Sündis tütar.
Jätkas õpinguid gümnaasiumis ja Tallinna Elektrotehnikumis, tegi kaastööd
ajalehtedele „Päevaleht“ ja „Rahva Leht“.

Kõik läks kenasti, kuni algas sõda.

Sõja ajal asus Pallo vabatahtlikult tööle Tartu Saksa sõjaväelaatsaretis nr 161, sest oli Eesti sõjaväeteenistust läbides saanud väljaõppe velskrina. Laatsaret evakueeriti 1944. a Berliini, kus sooritas Berliini Sõjameditsiini Akadeemias arsti eksami ja jätkas tööd sõjaväeteenistuses arsti ning assistendina leitnandi auastmes.

Samas sõjaväehospidalis Berliinis jätkas töötamist ka pärast Saksamaa kapituleerumist ja sattus sealt Vene vägede kätte sõjavangi. Teda hoiti sõjavangina kinni Saksamaal Bernaus 2 kuud, Biesenthalis 3 kuud. Leuenburgis sõjavangilaagris haigestus tüüfusesse, mida põdes kuni 1945. a sügiseni. Paranenult saadeti Pallo edasi Poolasse Wrocławi, kus oli 2 kuud, sealt Wołówi kaudu Riiga, kus ta juunis 1946 vabastati.

Vabanenult tuli ta Tartusse ja asus tööle Kiidjärve veskis lihtsa möldripoisina kuni 1947.a juunini. Ta teadis, et ühes ja samas kohas töötades vahistab julgeolek tema kui endise Saksa meditsiiniteenistuse ohvitseri varem või hiljem ning lahkus töölt.

Aastatel 1947-1949 varjas end Võrumaal Tsooru ja Viitina vahel (mingil ajal ka Läänemaal Kullamaal), liikus ühest talust teise, ravis kohalikke (ka metsavendi) ja sai selle eest süüa ning peavarju. Pallo ütles otse välja, et nõukogude korra heaks tema töötada ei taha ja ei hakka tööle enne, kui Eestis on taastatud vana kodanlik kord. 

Juunis 1949 sai Valter Pallo tuttavaks Auleid Toomsaluga, kes oli tollal Simo Pihlapuu „parem käsi“. Simo Pihlapuud pidasid piirkonna metsavennad endi hulgast kõige kogenumaks ja autoriteetsemaks.

Pallo põgenes Pulli talule tehtud haarangust, varjus Luhasoo kandis, sh koos temasse kiindunud Valve Lepaga, kes jäi lapseootele ja lahkus seetõttu 1950. a alguses punkrist tagasi inimasustusse. Varjas end edasi Palli külas Juhansoni juures.
 
Veebruaris 1950, ajal, mil Valter Pallo viibis üksinda oma Luhasoo punkris, tehti sinna haarang. Sõdureid õigeaegselt silmates varjus Pallo metsa enne, kui teda märgati. Ta põgenes üle soo ja järgneva pakaselise öö veetis lumes, lahtise taeva all.

Põgenemisel soos märjaks saanud jalad külmusid läbi. Hommikul läks ta metsast välja Kellamäele tallu, mille peremeheks oli Heino Uibo hea sõber Eduard Allas, kes elas koos tütre Nataliaga, kohaliku meditsiinipunkti töötajaga.

Valter Pallo ütles neile, et on metsavend ja põgeneb jälitavate sõdurite eest. Oma nime ta esimesel kohtumisel ei öelnud. Talle anti süüa ja jalga kuivad vahetussokid, misjärel lahkus tagasi metsa. Tagasi tallu ilmus 3-4 päeva pärast, tõusnud oli kõrge palavik, tugev valu jalgades muutis liikumise võimatuks ja ta palus luba end veidi aega talus varjata.

Ärakülmunud varvastesse tekkis gangreen, mis nõudis kiiret tegutsemist. Hoolimata kõrgest palavikust opereeris ta end ise, eemaldades oma vasakult jalalt kolm varvast. Valter Pallo kirjutas endale ise välja ravimite retsepte ja Natalia Allas käis nende alusel Rõuge apteegist rohtusid välja ostmas.

1950 a aprilli lõpus lahkus ta Allaste juurest ja rohkem neid ei külastanud. Edasi varjus Valter Pallo mitmes talus. Tsoorus, Adeele Jürisoo juures, ehitas ta endale punkri talu vanasse mahajäetud kaevu. Adeelega sai Pallo hiljem tütre. 

Jätkuvalt ravis ta nii ümbritsevaid inimesi kui ennast. Ravimeid sai Pallo Antsla apteegi meditsiiniõelt Inga Feinastelt (?). 1947-1949 pidas ta sidet ka Tartu raudteehaigla ukrainlasest arsti Ivan Gavrilovitš Potanenkoga, kelle käest ostis samuti vajaminevaid ravimeid.

Igal pool, kus Pallo liikus, püüdis ta kõigisse sisendada usku, et nõukogude võim Eestis ei püsi kaua, peagi kuulutavad Inglismaa ja Ameerika NL-le sõja, ameeriklased oma parema relvastusega võidavad NL-i ning selle käigus vabanevad ka Baltimaad kommunismist ja Eestis taastatakse kodanlik valitsus.

1950. a augustis varjas Valter Pallo end 2 nädalat Karl Juhalo juures, nädal või paar Jaan Puuki juures, Litsmetsas Kristjan Liiberti juures ja oma kauge sugulase Karl Küti heinaküünis. Maikuus 1951 oli ta parajasti Roosi ja Karl Küti juures, kui märkas külas sõdureid. Ta lahkus kiiresti talust metsa ning liikus edasi Antsla suunas. Nädal hiljem, 15. mail 1951 võeti ta ühes tundmatus metsatalus kinni. Temalt saadi automaat PPŠ salvega ja ravimid ning ta viidi Antsla julgeolekuosakonda.

Sõjatribunali kohtuistungi lõppsõnas keeras Valter Pallo valitsevale nõukogulikule elule lõplikult selja, eelistades sellele surma. 

Ta määrati mahalaskmisele. 

90ndate alguses soovis Valter Pallo tütar isa rehabiliteerimist. Eesti Valitsus keeldus sellest.


reede, 27. juuni 2014

Jaanid ehk laulupeo peaproov

Lauldud on ikka ja alati, ja palju, kuid seekord kiskus kohati lausa laulupeoks.
Panen blogiarhiivi väikese videoklipi ja mõne Sulevi ning Elari pildi.









esmaspäev, 23. juuni 2014

Hommikurütmid

Ühtäkki hakkas kummitama ja käis pidevalt ringi hommikusel jooksul. Üritasin ja üritasin välja mõelda, kes küll seda lugu omal ajal, tundlikul noorusajal, mängis. Tulutult. YouTube tõi lahenduse: no muidugi...


Nüüd jaanile, 23.korda koos sõpradega. Eelmisel aastal korraldasime meie, seekord saab chillida.


pühapäev, 22. juuni 2014

TOW ehk Tallinna orienteerumisnädal

Võtan nädala kokku, mis polnud tulemuste poolest küll edukas, kuid huvitav ja tore.

Uskumatuna tundub, et TOW, mis sai alguse 100KP jooksust ja laienes suureks rahvusvaheliseks ürituseks, toimus juba 10. korda. Huvitav, palju neid maastikke siin Tallinna ümbruses veel jätkub, kus saaks 100KP jooksu pidada. Järgmisel aastal on vist Nelijärvel.

Esmaspäevane sprint toimus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lihased olid eelmise päeva Narva Energiajooksu poolmaratonist valusaks läinud, seetõttu kulus kogu tähelepanu nende töökorda seadmisele. Pika soojenduse peale sain päris heasse seisu. Stardi juurde läksin varakult, kuid sisenesin väravasse hilinemisega (kell taga?). Ja siis selgus, et mul pole rinnanumbrit. Kuna olin ostnud nädala passi, siis minu number asus kaugel keskuses, kuhu poleks enam jõudnud minna. Grete Gutmann oli valmis joonistama paberile uue numbri, kuid kuna minu start juba läks, loobusin nii numbrist kui jooksust endast. Olin häälestunud võistluseks ja stardi ebaõnnestumisel loobusin ka raja läbimisest. Natuke kurb.

Kolmapäeval toimus oodatud Tallinna südalinna pikk sprint. Olemine oli natuke väsinud ja uimane, seda ka kogu eelneval päeval, kuid võistlusärevus värskendas. Tõotas tulla huvitav jooks, mis tegelikkuses isegi ületas ootusi. Rada oli väga põnev ja võistlus jällegi hästi korraldatud.
Esimene suurem viga tuli KP7-ga, kus legendis oli sisenurk ja selle järgi ka sisehoovi jooksin. Seda tegid väga paljud. Siiski oli tegemist õuest väljaspool oleva hoone ja aia nurgaga, mis nõudis legendilugemise kõrgemat pilotaaži.
Etapil 9-10 läksin päris lolliks, jooksin valesse tänavasse ja mitte midagi ei saanud aru. 5 min viga.
Etapp 17-18 oli huvitav, kuid pea võimatu oli välja lugeda hoonete sees olevate läbipääsude sulge. Minu arust olid need liiga peenikesed, takistused võiksid olla läbipääsmatu aia joone paksusega, muidu läheb võistlus nägemistestiks. Jällegi lõputud tiirutamised hoovis.

Reedel oli Keila-Joal lühirada. Nii Keila-Joa kui ka Vääna-Jõesuu pole minu lemmikmaastikud, olen seal tavaliselt reljeefiga hädas olnud. Esimene, ligi minutiline viga, tuli KP2-ga, Timo Sild tegi seal oma ainsa ja suure vea. Paar komistust oli veel, KP13 oli pildi järgi all, tegelikkuses siiski nõlva keskel. Jooksin mööda.

Laupäevasel 100KP jooksul oli hea stardikoht, 2 min enne Tiit Tali. Olin üsna kindel, et Tiit saab mind mõne vea järel kätte ja edasi oleks tekkinud võimalus paarisjooksule. Kahjuks sain esimese punkti sümbolist kaardil valesti aru. Lugesin välja, et tegemist on kaljuse kaevikuga nõlva peal ja üritasin seda siis ka sealt otsida. Kuid tegemist oli harudega astangu märgiga, millest sain aru alles siis, kui sattusin lähedalasuvatele astangutele. Ja kuna punkt oli astangu all, siis ei saanud kokku ka Tiiduga. Viga üle 3 min.

Samas said esimeses punktis kokku klubikaaslased Maido Kaljur ja Kari Lehto, kes ka koosjooksu edukalt lõpetasid. Ühe paarina jooksis veel Mati Preitof ja Andres Talver, hea tulemus neilgi. Tiidul jäi miskipärast KP15-s märge saamata (DSQ), kuid aeg oli tal Karist minuti võrra parem. 
Mul tuli vigu veel ja vajalikku agressiivsust ei suutnud nii punktirohkel rajal hoida. Kaotust parimatele tuli omajagu.



pühapäev, 15. juuni 2014

Ida-Virumaa eri

Möödunud nädal oli täis Ida-Virumaad ja seda mitte ainult arvutis ja paberil, vaid ka päriselt. Kui neljapäeval ja reedel käisin läbi töötavad karjäärid ja kaevandused, samuti õlitehased, siis täna oli sportlik päev Narvas.

Alustan lõpust ehk Narva Energiajooksu poolmaratonist.

See oli mul esimest korda osaleda Narva jooksul. Varasemalt on ikka mõni orienteerumisüritus samale ajale sattunud või pole olnud tahtmist nii kaugele ainult jooksma minna. Olen isegi natuke imestanud, et see üritus on kokku toonud nii palju jooksjaid. Nüüd sai aga selgeks, et tegemist on väga hästi reklaamitud ja korraldatud jooksuvõistlusega, kus rada võiks ehk natuke huvitavam olla, kuid hea konkurents, muusikalised vahepalad, pealtvaatajate toetus lõpus ja nänn kompenseerivad kõik muu.

Poolmaraton oli minu jaoks vajalik eelkõige vormi testimiseks. Nädalataguse 24h ja 118 km mõju oli küll lihastest ja liigestest kadunud, kuid miski sees ei tahtnud kiiresti liikuda. Polnud õrna aimugi, kas suudan joosta 1:27-1:28-ga või läheb selleks tublisti üle 1:30-ne.

Alustasin üsna rahulikult, ehkki esimesed 10km tulid ühtlaselt 4:05-4:10 min/km tempos. Seda kiirust aitas hoida Anastasia Zakharova, kelle heast seljast üritasin iga hinna eest kinni hoida. Enne tõusu ca 14km-l oli ta küll natuke eest ära läinud, kuid selleks ajaks sain järele Annika Vaherile. Tõusu kaifisin täiega, jalad olid heas seisus ja kõrgema pulsiga sain ka mootorisse vajalikku ergutust. Annika jäi natuke maha.

Samas läksid tõusudele järgnevad pikad tee-etapid raskepoolselt, kus tuli lihtsalt kannatada. Ja nii ma siis kannatasin, tempot oluliselt alla ei lasknud, kuid mitmed jooksjad läksid mööda (sh Margit Mälter ja Annika Vaher). Viimasel km-l aga üritasin erksamalt liikuda ja nii mõnigi koht sai parandatud.

Kokkuvõttes tuli hea stabiilne ja korraliku pingutusega jooks. Rahul.

Aeg: 1:29:36    Koht: 125   Tulemused
____________________________________________________

Kui reede õhtul jõudsin Narva karjäärist koju, oli köögilaua peal uus GoReisiajakirja erinumber "Ida-Virumaa üllatab" - uhke kaanepildi ja kirju põneva sisuga number. Ostke kõik, Te ei kahetse, sest Ida-Virumaa ON põnev piirkond.

Alljärgnevalt mõned kohad, kuhu tavaline turist ei satu.

Kõigepealt käisin Estonia kaevanduse aherainemäe otsas ja rikastusvabrikus. Mõlemad olid hiigelsuured moodustised, esimene ca 60m kõrgune lubjakivitükkidest mägi, kuhu kavatsetakse rajada motokrossirada ja teine umbes 7-korruselise maja kõrgune kast, täis igasuguseid mehhanisme  - purusteid, rattaid, magnetiiti, konveiereid jpm.

Estonia kaevandus on aga Euroopa suurim allmaakaevandus, võrreldav Tallinna linna pindalaga. Põlevkivi jagub seal veel 15-17 aastaks, misjärel tuleb kaevandus, mis on töötanud ligi 40 aastat, sulgeda. Pumbad jäävad seisma, kaevanduskäigud täituvad veega.

Narva karjääris on samuti suurem osa põlevkivist välja kaevatud, ehkki tööd peaks seal veel jätkuma ligi 20 aastaks. Kavas on karjääri lõunaosas, kus katendi paksus on suur, samuti turbaaladel, kus põlevkivi pealmaatöödega kaevandada ei saa, juurutada kombainlaava allmaakaevandamise tehnoloogiat. See võimaldab muuhulgas vähendada põlevkivi kadusid.

Praegu toimub karjääris katendi eemaldamine suurte draglainide ehk sammuvate ekskavaatoritega, mille noole pikkus on 90m, kopa maht 15m3. Masin on ise ka nagu suurem hoone, mida masinist pööritab kuni 400 korda tööpäevas. Lubjakivist katendi paksus on 2,8m-se põlevkivikihi peal 20-25m.

Allpool olevas videos on näha, kuidas draglain võtab katendit, tõstab selle puistangusse, siis võtab pinnast ja puistab selle samuti puistangusse lubjakivitükkide vahele. Suurte puistanguvallide taga töötavad kopp ja traktor, mis tasandavad hiljem suuri valle. Tulemust nägime kõik Aidu karjääris joostes.




Kui Narva karjäär suletakse, siis saab sellest 5 korda suurem Aidu koos vett täis kanalite ja metsastatud lainja reljeefiga aladega nende vahel, seega seiklusspordiks igati sobiv maastik. Kuid siis olen kusagil 75-80...

Käisin veel ka õlitehastes, nii Enefit140  kui Enefit280-s. Põlevkiviäri tulevik on õlitootmises, mille kõrvalsaadustest, uttegaasist ja poolkoksist, toodetakse elektrit. Kivist võetakse siis praeguse ca 36% asemel välja 70-72% energeetilist ressurssi ja vähendatakse CO2 heidet 2 korda. On vaja ehitada mitmeid uusi tehaseid ja varustada need põlevkiviga, ja seda pikaks ajaks, vähemalt 40 aastaks.


teisipäev, 10. juuni 2014

Koos Matiga. Vihmale lootes. Rogaini EMil Oraval

Rogaini Euroopa meistrivõistlused Põlvamaal, Oraval, olid meile Marjega selle aastal ühed tähtsamad võistlused, sest rogaini MMile me USAsse ei lähe. Samuti toimub veteranide MM orienteerumises, kus Marjel on alati medalieesmärgid, kauges Brasiilias. Olen juba varem maininud, et rogainile me veel niisama jalutama ei lähe, sest 24h on piisavalt raske, et seda medalieesmärgita tegema minna.

Seekord aga kutsusime vahetult enne võistlust oma tiimi vana võitluskaaslase Mati Preitofi, kes sama vahetult enne võistlust oli jäänud oma tiimist välja. Sellega vähendasime natuke iseenda konkurentsivõimet, kuid seda muude väärtuste nimel.

Nüüd olime siis kolmekesi ja pidime arvestama kolme nõrkade külgedega. Kõige suuremaks mureks oli ilm, sest Mati ei talu palavust. Mõned päevad enne võistlust lubas ilmajaam küll väikest jahenemist ja vihmahooge, kuid see lootus kadus koos rogaini lõpuga. Palavust oli kõvasti ja vihma ei kusagil. Nii oli kõigil osalejatel raske ja eriti veel Matil, seekord alates 8. tunnist.

Kuid nüüd algusest.

Saabusime võistluskeskusesse ca tund enne kaartide jagamist Moostest, Sipsa valdustest. Mooste Viinaköök pakkus meile kõike oma headuses - toitu, peavarju ja mõnusat olemist. Ja head seltskonda.

Meeldivas võistluskeskuses jäi aega ka natuke niisama tuiamiseks, eriti huvitav oli infotahvlile riputatud näidiskaart, mille kõrval Aidu Xdreami veetakistused kahvatusid olematuks. Õnneks polnud see siiski Orava piirkond, ehkki ka Piusa jõgi on siinkandis paras hiiglane.

Planeerimisülesanne oli huvitav. Esimesel vaatamisel lõi pildi kirjuks, kuid tasapisi hakkasid välja kooruma võtmeetapid. Nimelt oli vaja ühendada ära kõik lähestikku asuvad punktid (selliseid ridasid oli 3) ja kallimad punktid. Hõredama punktitihedusega põhjapoolsest keskosast pidi vaid läbi minema. Punkt 702 lõunas jäi kohe välja, kahjuks ka 706 loodenurgas. Planeerimise ajal ei näinud me varianti, mille nüüd kaardile kandsin ja mis oleks olnud väga tõhus punktilisa. Kuid oma planeeringuga, mis nägi ette 115+km läbimist, jäime väga rahule. Etteruttavalt öeldes oli koefitsient 1,25 Orava jaoks liiga suur, sest läbitavus oli hea ja sai palju otse minna. Seetõttu jõudsime üsna kiiresti graafikust ette, seda isegi üle 2h, kuid otsustavaid samme tollel hetkel veel teha ei julgenud.

Peale starti võtsime suuna põhja poole ja kulgesime hästi rahulikult. Kuna oli palav, siis tempo valisime just Mati enesetunde järgi. Kui Matil oli olemine väga hea, siis tähendas see tegelikult head. Kui hea, siis normaalset ja kui Mati vastas enesetunde küsimuse peale "normaalne", siis tähendas see juba kriitilist olekut.

Foto: Harri Veide (SIIT)

Hoolimata rahulikust algusest kulgesime paar punkti koos Venemaa pronksitiimi Kalinin-Švedoviga, siis läksid meie teed lahku. Imestasin, et nad nii rahulikult liiguvad. Mitmed noored põdrad kadusid kaugele ette.

Liikusime ja liikusime, rahulikult ja täpselt. Kõik läks kenasti. Marjel oli küll kergeid raskusi 2 ja 5 tunni vahel, millest andis tunnistust vaikimine, soov igasuguste soode ja risuste metsaosade vältimiseks ning ringiminekuks, kuid see polnud ohtlik väsimus. Kuna tunneme üksteist päris hästi, siis siinkohal ma mingeid järeleandmisi ei teinud ja liikusime otse punktist punkti. Risusemad lõigud vaheldusid paremini läbitavatega ja sood olid samuti väga erineva raskusastmega. Enamasti siiski üsna hästi läbitavad. Kardetud Meenikunno raba forseerimine (705-513) läks samuti libedalt, sest leidsime juhuslikult talitee.

Kuid meie optimistlikku liikumist ei jätkunud kauaks - Mati tundis end 8.tunnil väga kehvasti. Meenusid mitmed varasemad palavusega tehtud rogainid, eriti tema kannatused Ukrainas, Migovos. Kuid siin polnud õnneks mägesid ja Mati liikus, võideldes nii iseenda kui palavusega. Jooksmisest polnud mõtet enam rääkida, ehkki üllatav oli kohati Mati kiirkõnd, mis nõudis meilt Marjega kerget sörki.

Ootasime väga vihma, mis jahutaks keha ja annaks Matile uut värskust. Kuid seda vihma ei tulnud ega tulnud. Keskmiselt aeglasemast tempost hakkas ka toonus kergelt langema ja aeg-ajalt oli ka endal juba raske joosta. Või oli see palavus, mis kurnas kõvasti. Kes sellel päeval liiga kiiresti alustas, see kiirelt ka lõpetas. Meie siiski liikusime, ehkki valdavalt kõndides. Tegelikult oli see hea, sest niimoodi oli lihtsalt hea, st, et ei olnud väga halb.

Hoidsime oma ettevõidetud 2 tundi öö jaoks, sest oleme alati öösel oma plaanile palju kaotanud. Seekord oli öö lühike ja kõik õnnestus hästi. Enne ööd tegime lisaks ühe väikese kaare, saades juurde 3 punkti ja palju magedat joogivett (323, W2). Kell 01.30 öösel jõudsime teise veepunkti juurde, kus Mati üritas natuke juua. Vesi osutus liiga rammusaks ja ta oksendas kõik välja. Kuid peale seda läks justkui kergemaks, aitas ka jahe öö. Kui meie Marjega panime kile või koorikjope selga ja kohati külmetasime, siis Mati liikus kogu öö lühikeste käistega särgis. Kohati läks tal enesetunne päris heaks, oli aktiivne ja otsustav. Ja liikus kenasti.

Rohkem me oma graafikule ei kaotanud, vaid normaalse kõndimisega püsisime ühtlaselt plaanis. Edu graafiku ees oli pidevalt 1h15min, kuid me ei julgenud seda enne lõpuosa kulutada, sest kirdeosa lõpuringi pidime kindlasti 100% ära tegema ja riske vältima (st ka riskiteguri sisse arvestama). Seal oli aga liikumine eriti lihtne ja sirgjooneline ning meil kogunes nö plaanitud viimases punktis 309 kokku 1,5h lisaaega. Loomulikult jalutasime oma aja ära, st võtsime suurte teeringidega veel 308 ja 501. Mati joosta ei suutnud, kuid kõndis normaalselt. Jälle oli palav ja Matil väga raske. Aga ta võitles ja seda lõpuni.

Meil polnud siiski kiiret, aega jäi 18 minutit ülegi.

Lõpetades olime kõik õnnelikud, et suur vaev sai otsa ja suutsime koos lõpuni vastu pidada. Kõik, kes nendes oludes 24h ära tegid, olid väga tublid. Kui väga oleksin ka ise tahtnud varem lõpetada ja kui aeglaselt käis seekord kell, eriti esimesel päeval.

Olime rahul, sest plaan oli meil hea ja orienteerumine õnnestus. Tõsi, kaks suuremat ca 15-minutilist viga tulid sisse, üks kaardivea tõttu (puudus suur soo), teine puhtalt oma süü tõttu (liiga varakult hakkasime vale nõlva pealt punkti otsima). Mõlemal juhul olid kaaslasteks ka teised tiimid.

Lõpptulemus siiski headmeelt ei teinud, sest jäämine napilt 4.-ks pole meeldiv. Kaotasime Cursule 4 ja lätlastest Easy-le 10 punktiga. Kaminskis-Liepina olid seekord jälle üle, kuid mitte kalendriga. Anita ütles, et tema trenni eriti ei tee, motivatsioon puudub (kas borrelioosi jätkuv mõju). Vaid Valters tahtis väga võistelda ja vedas teda kummiga lõpuni. Kahjuks jäi Valtersil üks 7-ne punkt märkimata, mistõttu jäid nad segade absoluutklassis 3-ndaks. Kuid see oli jälle õnneks tiimile Loorits-Parm, kes tegid väga hea skoori. Neemel on ikka hea nina hea tulemuse tegemiseks ja õnne ka.

Positiivsetest üllatajatest nimetaks kindlasti veel Klementsov-Korrolit ja loomulikult Tammemäe-Pallo hullumeelset võidutulemust. Kindlasti võiksid rahul olla Mirme-Ansko, veel noored Roosaare-Roose ja Kalm-Fjodorov. Kõik jooksid ikka täiega. Kuid kui natuke vaadata meie kõndimise rada ja panna sinna juurde mõned lisapunktid (punasega kaardil), siis 300 punkti poleks seekord olnud üle mõistuse tulemus.

Kuid nii on hea rääkida pärast kodus, kui jalad hakkavad juba paistetusest tagasi tõmbuma ning valus väsimus on ammu ununenud.

Ja vihm siiski lõpuks tuli. Täpselt peale autasustamise lõppemist, pühapäeval kell 14.13. Äikeserahe oli eriliselt võimas, võistluskeskus sai  hetkega inimtühjaks ja pidu lõppes.

Samas oli pidu olnud  vägev ja usun, et kõik jäid rahule. Meie autos oli kõige õnnelikum Liis ja tema üle oli tõesti hea meel. Sest Liis lihtsalt on tore.

Kui tagantjärgi küsida, et kas me Marjega kahekesi oleksime rohkem punkte kokku saanud, siis sellele küll kindlalt vastata ei oskaks. Plaani oleksime samasuguse teinud ja samu riske vältinud. Ehk oleks veel lõpus mõne 2-se ja 3-se juurde võtnud. Kuid kindel ei saa olla.

Läbisime ca 118?km, saime 281 punkti, segaveteranidest 4., üldjärjestuses 33.

Tulemused

Lisaks veel tagantjärgi seda, et maastik oli rogainimiseks väga sobiv - üllatavalt palju ilusaid kohti, huvitavaid objekte, hooldatud maastikku. Vähe rõvedat võssi ja läbipääsmatuid soid. Etapil 201-301 (kagunurgas raudtee ääres) oli ees tohutult suur org, selline, nagu neid mägedes näeb. Sealt orust laskumine ja tõus meenutas mägimatka.

TPMV (Silver Eensaar)


kolmapäev, 4. juuni 2014

Sprindist Pirital


... ehk LSFi poolt korraldatud Tallinna MV-st palju kirjutada pole.


See oli kohe nagu päris võistlus - uhke keskus velotrekil, kommentaator, korralik kaart ja rada. Soe suvine ilm ja konkurendid. Mida veel õnneks vaja.

Siiski siiski. Vaja võtta pangest õige kaart ja teha korralik sooritus. Mõlemad tegevused jäid tegemata. DSQ, kuid õnnelik ikka.

Tulemused



pühapäev, 1. juuni 2014

Aidu helesinised laguunid

Xdreami II etappi Aidu karjääris ootasin huviga, sest tegemist oli alles hiljuti suletud ja korrastatud (rekultiveeritud) karjääriga, kuhu oli rajatud ka rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanali süvend. Etteruttavalt olgu öeldud, et sõudekanali läbisime mõlemas suunas, ehkki see oli vaid väike osa eilse päeva kanuusõidust.

Kuna Aidu karjäär on olnud mehiste meeste mängumaa, suurte masinate ja lõhkamiste tallermaa, siis enne Xdreamile minekut ajasin habeme ära, et viimaste trendide järgi mehelikum välja näha.

Kokku saime oma Eesti Energia põlevkiviäri arendusteenistuse tiimiga (Indrek Aarna, Kaido Kaarli, Eduard Pukkonen) Jüris, kust edasi liikusime juba koos Maidla mõisasse ehk võistluskeskusesse. Ilm oli meeldivalt soojaks läinud, ehkki lubati ka vihma.

Seekordse Xdreami võtmesõnaks oli kanuuetapp, kus edukus ei sõltunud mitte niivõrd kanuusõidu kiirusest, kui kanuu vedamise ja jooksu võimest. Nimelt oli rajal kaks võtmepunkti, kus ühe (KP6) pidi läbima kanuuga ja teise (KP7) kõigi kolme liikmega. Ülejäänud oli vaba planeerimise küsimus, kus sai oma võistluse mitut moodi vastikuks teha.

Meie plaan nägi kanuuetapil ette mitteujumist, mistõttu pidi vett täis tranšeede ületamisel kanuu alati käepärast olema. Vastasel juhul oleks kaks liiget pidanud ujuma 4 korda ja üks 5 korda üle laia kanali. Peale KP6 sai selgeks, et tugevamad ehk ka karmimad tiimid masohheerisid parema tulemuse nimel täiega ja jooksid-kandsid-ujusid maksimaalselt võimalikus mahus.

Mis sellest etapist meelde jäi?

Eelkõige puhas helesinine vesi ja kõrged vallid kahel pool tranšeed.Viimastest tuli aeg-ajalt paati üles ja alla tirida.

Võimas oli karjääri lõunaserv KP8 juures, mis oli veest kerkiv vertikaalne ca 4-5m kõrgune paeastang (foto: Hardi Murula, võetud rajameistri Siim Kadaku FB-st). Punkti, mis asus seina peal, meie Indrekuga ei näinud. Kanuutasime ajal, mil Kaido jooksuga punkti võttis, KP 9 poole.

KP 9 juures taevas selgines ja kohati paistis ka päike. Helesinine vesi ja helehallid lubjakiviastangud said kuidagi eriliselt mahedad värvitoonid, hing lausa nõudis fotoka järele. Viimast kahjuks kaasas polnud. Eleri Hirv istus kõrge mäe peal ja luges lehte. Küsisin, et mis ta siin päevitab ja Eleri vastas, et ta ei tea, kuhu nende kanuu on läinud/kadunud... Minu jaoks oli see tunne tuttav Võru Xdreamist, kui kanuuetapil ootasin ja otsisin üksiku jooksjana kanuukaaslasi ca tunni.

KP9-st idas oli kanali peal ujuv saun. Päris hea idee, kuid mida ikkagi selle veekanalite ja puhta veega tehismaastikust mõistlikku teha annaks. Aidu sõudekanalgi tundub olema kaugete aastate projekt, mis vajab hiiglaslikke investeeringuid, huvitatud eestvedajaid ja korralikku äriplaani. Samas on Eesti Energia Kaevandused selle sügava kanali ehitamisega kõvasti vaeva näinud.

Läbisime kanuuetapi kenasti ja "tänu" inimlikule rajaplaneeringule olime selle lõpus 29.kohal. Seega sai nüüd edasi ainult paremaks minna.

Järgneval rattaetapil saime esimest korda puusani märjaks (KP12 järel), ujumine KP13-sse jäi ära, sest kirde poolt viis saarele väike purre. Kuid sellegipoolest ujusid mitmed tiimid rabajärve kõige laiemast kohast saarele punkti võtma.


Mäluorienteerumine aheraine- ja poolkoksimägedel ning punktide otsimine Kohtla kaevanduse maa-alustes tunnelites lausa pidi sellel kaevandus-temaatilisel Xdreami etapil kavas olema.


Mäluorienteerumises läks minul igatahes pilt segi, kui alguses läksime vales järjekorras mägesid võtma, Kaidogi ei saanud enam palju aru. Kuid vana suusaorienteeruja Indrek tundis end üsna kindlalt. Väike kaheksakujuline  trajektoor ei teinud ülesannet oluliselt aeglasemaks. Maa-alustes käikudes, kus pidime leidma 8 punkti ja kus minul hakkasid erinevad strekid üsna varsti segi minema, oli jällegi Indrek kindlus ise. Leidsime kõik punktid kenasti ja kiiresti ning olime tõusnud 22.kohale.

Järgnev lühike ratta- ja pikk jooksuetapp Aidu karjääris läksid samuti hästi. Rajameister oli võistlejaid (või ennast) säästnud ja orienteerumise lihtsaks teinud. Pidi vaid suunda hoidma ja selgelt arusaadavasse kohta välja jõudma. Kindlasti oleks võistluse põnevaks teinud mõni punkt keset tõngermaad, kuid siis oleks vajalik olnud suuremas mõõtkavas kaart, sest neid kribus reljeefijooni polnud lihtsalt võimalik 1:20 000 mõõtkavas kaardilt eristada.

Jooksuetapil ei pääsenud keegi ujumisest. Kui etapil 35-36 oli võimalik veel ringiga minna, mida isegi üsna tugevad tiimid kasutasid (no kui ikka ujuda ei oska, siis pole võimalik 80m laiust kanalit ületada). Meil probleeme polnud, kõik ujusid ja sellega saime nii mõnegi tiimi ees kena edumaa. Hakkasime tasakesi eest ära minema ka SUPREMA võistkonnal. Eriti hästi õnnestus etapp 36-37, kus saime etapi 7. aja. Ujumine KP38 juures oli juba vältimatu, kuid seal olid mingid nöörid ja täispuhutud kummid, mida me ei kasutanud. Urmo Liblik julgestas paadiga ja tegi tellimise peale pilti.

Parandasime pidevalt kohta. Ehkki sõitsime KP42-st natuke mööda ja kaotasime palju aega valesse orvandisse pandud punkti otsimisega, olime odaviske lisaülesandes 18.kohal. Lisaülesanne asus endise Aidu karjääri tööstusterritooriumil, kuid ühtegi mahajäänud hoonet seal küll ei näinud (kõik oli minema viidud ja korrastatud).

Mingil ajal peaks sinna tulema Uus-Kiviõli kaevanduse rikastusvabrik. Maa-alusest kaevandusest, mis jääb Aidu karjäärist lõunasse, kavatsetakse põlevkivi transportida rikastusvabrikusse lintkonveieri abil. Sarnase, kuid VKG-le kuuluva Ojamaa kaevanduse konveieri alt sai kaks korda rattaga läbi sõidetud. Uus-Kiviõli kaevanduse konveier peaks suunduma KP4 ja KP9 vahelt üles põhja.

Rattaetapi viimastes (hajutatud) punktides olime juba 17.kohal. Eespool polnud kedagi ja ka jälitavast suuremast grupist olime turvaliselt ette saanud. Nüüd jäi ainult vormistamise küsimus.

Kuid võistlus lõpeb finišijoonel ja seekord oli lõpp meie jaoks paras katastroof. Nimelt tuli igal tiimiliikmel oma punktis kokku lugeda tahvli peale trükitud müntide kogusumma. Minu tahvel (45A) oli maas pikali ja kuna vahetult enne kuulsin vahetusalas lauset, et kontrollaega on edasi lükatud, siis arvasin, et ju on siis lisaülesanne seetõttu tühistatud. Kaido lihtsalt ei osanud tahvlit vaadata (KP45B), ainult Indrek arvutas sendid kokku (KP45C). Finiši lisaülesandes pidi aga kõigi kolme tahvli sendid kokku liitma... Egas midagi, tuli uuesti lugema sõita.

Läksin oma punkti (KP45A), mis asus kõige kaugemal. Koos Maret Vaheriga arvutasime, sain kiiremini hakkama. Indrek läks 45B-sse. Tagasi saabudes punktisumma ei klappinud. Nüüd sõitsin Indreku punkti (45C) kontrollima. Juhtumisi leidsin ka Indreku sealt uuesti lugemas. Sain summa kiirelt kokku ja jäin Indreku vastust ootama. Paraja ootamise peale unustasin aga ära, kas olin saanud kokku 267 või 297. Indrek sai aga kokku hoopis 276!

Läksime esialgu pakkuma summat 276-ga - ei klappinud. Siis 267-ga - jällegi ei klappinud. Lõpuks liitsime 297-ga - klappis. Oeh. Olime seda ülesannet teinud kohutavalt kaua ja kukkusime järjestuses 10 (!!) kohta. Kõik supremad, sandbergid, porrid ja sassid läksid mööda.

Seega saime jälle 27.koha nagu ka Tartu etapil. Rajal olime kaua: 8h13min. Aga võistlus oli tore, ei murdnud konti ega väsitanud liigselt.

Tulemused
GPS träkid (seal on kaart ja tugevamate võistkondade liikumine)
TV3 uudisklipp (Peaminister osales...)
Fotod: Meelis Toom (SIIN) ja Urmo Liblik (ujumine)

Nüüd tuleb keskenduda järgmise nädala suurvõistlusele - Euroopa meistrivõistlustele 24h rogainis. Seal ei saa kerge olema, kuid selleks olemegi eelnevalt trenni teinud ja ka neid Xdream'e läbinud. Kaidogi on rogainile minemas. 30 tiimi saavad GPS-id, meie Marjega nende hulgas.




Täiendan juba kommentaarides küsitud ja vastatud teemat.

Vesi peaks olema joodav, ehkki kõrgema sulfaatide sisaldusega, midagi sarnast Vytautase mineraalveega.
Orgaanilist ollust (kolibaktereid jm) pole analüüsitud. Mine tea, paaris kohas (kuivades tranšeedes) oli päris tugev sitahais.

Kaevandamist oli kommentaarides juba natuke kirjeldatud. Põhimõtteliselt õige, karjääri põhjaosas oli katendi paksus 2-4m, lõunas kuni 25m. Katend ehk lubjakivi tõsteti vaaludesse, hiljem tasandati ja kaeti pinnasega. Põhjaosas pole tasandamisele suurt rõhku pandud, kuid mida lõuna poole, seda tasasemaks ja joostavamaks maastik läks. Aidu karjääri kaevandati 40 aastat ja suleti alles hiljuti. Veetase on ka just-just maksimumpiiri saavutanud.

Korrastamist, nagu juba mainitud, on tehtud erinevatel aegadel erinevalt. Läänepoolne osa taastati ekperimendi korras NLiidu ajal põllumaana, seal pidid taimed kasvama paremini kui kõrval põllul (?). Tavaliselt karjäärid metsastatakse.