Paar päeva tagasi sai kodulehele
üles abikaasa poolt koostatud järjekordne ülevaade Võrumaa metsavendadest, sedapuhku
Rõuge ja Viitina kandi meestest-naistest eesotsas Auleid Toomsaluga.
www.metsavennad.ee/rouge (toimib ka
nutitelefoni versioonina)
Misso ja Vastseliina metsavendade uurimus, mis sai üles ca 2 aastat tagasi, oli suureks abiks 10 maetud metsavenna tuvastamisel ja nende sugulaste otsimisel. Sellest oli ajakirjanduses palju juttu, kokkuvõte on SIIN.
Rõuge kandi noored mehed olid Misso-Vastseliina
meestest julgema, ägedama käitumisega ja vägivaldsemad küüditamise
organisaatorite, kollaboratsionistide, eriti julgeoleku nuhkide suhtes. Samas
oli metsavendadel väga palju toetajaid kohalike elanike hulgas.
Kõik riskisid oma ja perekonnaliikmete eludega, suur osa lõpetas Siberis või halvemal juhul kaotas elu juba kodukandis. Metsavendi
võis abistada, võis ignoreerida, üles anda või nende järel nuhkida - kõik oli inimese vaba valik või vaenulike jõudude poolt tekitatud sundseis. Ehkki julgeolekuorganite
repressioonidel oli oma tugev mõju, käitusid inimesed siiski erinevalt.
Tekkisid mitmed mõtted:
- Kuidas oleksin ise käitunud nendel
keerulistel aegadel?
- Kas ja kuidas oleksin võõrvõimule vastu
hakanud? Kui visalt?
- Kui kaua oleksin julgeoleku piinamistele
vastu pidanud, kui kiiresti murdunud ja kaaslased üles andnud?
- Kas oleksin reetureid ja nuhke
surmanuhtlusega karistanud?
- jne
Rasked küsimused. Selge on aga see,
et meie hulgas on inimesi kõikide käitumisviiside jaoks. Oleks hea, kui ei
peaks neid tegelikkuses läbi proovima, jäägu halvad iseloomuomadused mugava ja
turvalise elu juures varjatuks.
Ehkki Rõuge kandi metsavendadest teatakse
rohkem Simo Pihlapuud ja Auleid Toomsalu, siis üks huvitavamaid
inimesi oli hoopis natuke vanem mees Valter Pallo.
Valter Pallo
Varstu poiss (s.
1907), kes käis Rõuges algkoolis ja peale seda töötas erinevates jahuveskites
21.eluaastani. Abiellus 1932.aastal Tallinna Konservatooriumi muusikaõpetaja, majaomaniku
tütre Ottilie Lukk’iga ja avaldas
oma väikese luulevihiku.
Sündis tütar.
Jätkas õpinguid
gümnaasiumis ja Tallinna Elektrotehnikumis, tegi kaastööd
ajalehtedele „Päevaleht“ ja „Rahva Leht“.
Kõik läks kenasti, kuni
algas sõda.
Sõja ajal asus Pallo
vabatahtlikult tööle Tartu Saksa sõjaväelaatsaretis nr 161, sest oli Eesti
sõjaväeteenistust läbides saanud väljaõppe velskrina. Laatsaret evakueeriti
1944. a Berliini, kus sooritas Berliini Sõjameditsiini Akadeemias arsti eksami ja
jätkas tööd sõjaväeteenistuses arsti ning assistendina leitnandi auastmes.
Samas sõjaväehospidalis Berliinis jätkas töötamist ka pärast
Saksamaa kapituleerumist ja sattus sealt Vene vägede kätte sõjavangi. Teda
hoiti sõjavangina kinni Saksamaal Bernaus 2 kuud, Biesenthalis 3 kuud.
Leuenburgis sõjavangilaagris haigestus tüüfusesse, mida põdes kuni 1945. a
sügiseni. Paranenult saadeti Pallo edasi Poolasse Wrocławi, kus oli 2 kuud,
sealt Wołówi kaudu Riiga, kus ta juunis 1946 vabastati.
Vabanenult tuli ta Tartusse ja asus tööle Kiidjärve veskis
lihtsa möldripoisina kuni 1947.a juunini. Ta teadis, et ühes ja samas kohas
töötades vahistab julgeolek tema kui endise Saksa meditsiiniteenistuse
ohvitseri varem või hiljem ning lahkus töölt.
Aastatel 1947-1949 varjas end Võrumaal Tsooru ja Viitina
vahel (mingil ajal ka Läänemaal Kullamaal), liikus ühest talust teise, ravis
kohalikke (ka metsavendi) ja sai selle eest süüa ning peavarju. Pallo ütles
otse välja, et nõukogude korra heaks tema töötada ei taha ja ei hakka tööle
enne, kui Eestis on taastatud vana kodanlik kord.
Juunis 1949 sai Valter Pallo tuttavaks Auleid Toomsaluga, kes oli tollal Simo Pihlapuu „parem käsi“. Simo Pihlapuud pidasid piirkonna
metsavennad endi hulgast kõige kogenumaks ja autoriteetsemaks.
Pallo põgenes Pulli talule tehtud haarangust,
varjus Luhasoo kandis, sh koos temasse kiindunud Valve Lepaga, kes jäi lapseootele ja lahkus seetõttu 1950. a
alguses punkrist tagasi inimasustusse. Varjas end edasi Palli külas Juhansoni juures.
Veebruaris 1950, ajal, mil Valter Pallo viibis üksinda oma Luhasoo punkris, tehti sinna haarang. Sõdureid õigeaegselt silmates varjus Pallo metsa enne, kui teda märgati. Ta põgenes üle soo ja järgneva pakaselise öö veetis lumes, lahtise taeva all.
Põgenemisel soos märjaks saanud jalad külmusid
läbi. Hommikul läks ta metsast välja Kellamäele tallu, mille peremeheks oli Heino Uibo hea sõber Eduard Allas, kes elas koos tütre
Nataliaga, kohaliku meditsiinipunkti töötajaga.
Valter Pallo ütles neile, et on metsavend ja
põgeneb jälitavate sõdurite eest. Oma nime ta esimesel kohtumisel ei öelnud.
Talle anti süüa ja jalga kuivad vahetussokid, misjärel lahkus tagasi metsa. Tagasi
tallu ilmus 3-4 päeva pärast, tõusnud oli kõrge palavik, tugev valu jalgades
muutis liikumise võimatuks ja ta palus luba end veidi aega talus varjata.
Ärakülmunud varvastesse tekkis gangreen, mis
nõudis kiiret tegutsemist. Hoolimata kõrgest palavikust opereeris ta end ise,
eemaldades oma vasakult jalalt kolm varvast. Valter Pallo kirjutas endale ise välja
ravimite retsepte ja Natalia Allas käis nende alusel Rõuge apteegist
rohtusid välja ostmas.
1950 a aprilli lõpus lahkus ta Allaste juurest
ja rohkem neid ei külastanud. Edasi varjus Valter Pallo mitmes talus. Tsoorus,
Adeele Jürisoo juures, ehitas ta endale
punkri talu vanasse mahajäetud kaevu. Adeelega sai Pallo hiljem tütre.
Jätkuvalt ravis ta nii ümbritsevaid inimesi
kui ennast. Ravimeid sai Pallo Antsla apteegi meditsiiniõelt Inga Feinastelt (?). 1947-1949 pidas ta
sidet ka Tartu raudteehaigla ukrainlasest arsti Ivan Gavrilovitš Potanenkoga, kelle käest ostis samuti vajaminevaid
ravimeid.
Igal pool, kus Pallo liikus, püüdis ta
kõigisse sisendada usku, et nõukogude võim Eestis ei püsi kaua, peagi
kuulutavad Inglismaa ja Ameerika NL-le sõja, ameeriklased oma parema
relvastusega võidavad NL-i ning selle käigus vabanevad ka Baltimaad
kommunismist ja Eestis taastatakse kodanlik valitsus.
1950. a augustis varjas Valter Pallo end 2
nädalat Karl Juhalo juures, nädal
või paar Jaan Puuki juures,
Litsmetsas Kristjan Liiberti juures
ja oma kauge sugulase Karl Küti
heinaküünis. Maikuus 1951 oli ta parajasti Roosi ja Karl Küti juures, kui
märkas külas sõdureid. Ta lahkus kiiresti talust metsa ning liikus edasi Antsla
suunas. Nädal hiljem, 15. mail 1951 võeti ta ühes tundmatus metsatalus kinni.
Temalt saadi automaat PPŠ salvega ja ravimid ning ta viidi Antsla
julgeolekuosakonda.
Sõjatribunali kohtuistungi lõppsõnas keeras
Valter Pallo valitsevale nõukogulikule elule lõplikult selja, eelistades
sellele surma.
Ta määrati mahalaskmisele.
90ndate alguses soovis Valter Pallo tütar isa
rehabiliteerimist. Eesti Valitsus keeldus sellest.