Saturday, October 31, 2009

Ilus ilm

Lõpuks ometi mõnusad ilmad.
Millist kala püütakse ja kus? Lähedal on üks järv (alumisel pildil). Milline?





Thursday, October 29, 2009

Money as Debt (not Dept)

Selline huvitav e-kiri tuli.

Sügisene Paide, vihma kallab, linn näib hüljatud. Rasked ajad, kõik on kõigile võlgu. Ühtäkki saabub rikas turist, astub linna ainsasse hotelli, annab hotellipidajale 100 eurose ning läheb tuba valima.
Hotellipidaja haarab rahatähe ning jookseb kaupmehe juurde võlga tasuma. Kaupmees rõõmustab, võtab raha ja kiirustab pagarile võlgu maksma. Pagar tormab saadud kupüüriga möldrile maksma. Mölder tormab linna prostituudile võlga tasuma, kes omakorda läheb ja tasub hotellipidajale kasutatud numbritubade eest võla.
Turist tuleb alla tagasi, teatab, et talle ei sobi ükski tuba, võtab oma raha ja lahkub linnast.
Keegi ei teeninud midagi, kuid terve linn on võlast vaba ning vaatab tulevikku optimistlikult.

Tõepoolest, kõik mured ongi lahendatud !? Ei saa aru... :)

Peab vist veel kord üht õpetlikku filmi rahast, pangandusest ja laenudest vaatama. Venekeelse pealelugemisega versioon on tasuta saadaval veebis . Soovitan soojalt.
(originaal on üleval ka YouTube'is)


Sellesse teemasse läheb hästi ka Kalev Jaiki loeng Ööülikoolis "Ideaalne kapitalism". Salvestus on samuti tehtud enne suurt kriisi.

Wednesday, October 28, 2009

Tööst ka

Täna Rakveres, 4,5 tundi tihedat arutelu.
Tulemus:

Seega:
Kes ei tööta, see ei ... tööta!


Sunday, October 25, 2009

Libahundi jälg Paliveres. Seiklusrogain

Ehkki kaks nädalat tagasi oli veel soov Libahundil tirida, siis vahepealne pikk vihmaperiood, 2- ja 3-päevased trennipausid ning olulise stiimuli puudumine olid organismi viinud sügavasse puhkeperioodi. Selle kinnituseks oli vöö ümber tekkinud juba õhuke päästerõngas.

Kuid Mati tahtis tirida, sest TAOK rogaini lõpus saadud haamer ei andnud rahu enne, kui sai võimed uuesti proovile panna. No mis seal ikka, tuli unustada mõtted puhtast rogainist (st rogainist, kuhu oleks läinud vaid puhta veega), osta paar geeli ning valmistada joogisegu.

Võistkonna nimeks sai Pšoltõi. Miks selline nimi?
Lihtsalt üks film jäi kunagi meelde, kus toimus järgnev kahekõne Lapi naise ja haavatud Vene sõduri vahel:
- Mikä sun nimi on?
- Pošol tõ ...
- Aa, Psoltõ
Edasi oligi venelase nimi Psoltõ

Mis filmiga oli tegemist?


Rajaplaneering:
roheline joon - planeeritud
punane joon - tegelik

















Rada tuli planeerima hakata KP24-st, sest sinnamaani viis stardist legendirada, mis hajutas rahva päris hästi ära. Mulle need legendiasjad üldiselt ei sobi, ei saa aru, mis kohast kirjeldus hakkab, kus lõpeb jne. Üldiselt saime kuidagi mõisahooneni tagasi, kuid eramaa silti ei leidnud. Ühes X kohas küsis Mairolt naljatamisi, et mis te siin teete ja vastuseks sai, et otsime eramaa silti.

No kus see eramaa silt on? (kõik fotod on võetud Libahundi kodulehelt)

Näitasin kohta, kus see pidi olema, aga ei olnud. Läksime koos Mairoltiga asja kontrollima, kuid silt oli siiski olemas, ainult üks auto oli selle ette pargitud. Silt oli puidust, loetamatu. Meie jaoks.
Edasi vaatasime põhiliselt seda, kuhu rahvamassid liikusid, aeg-ajalt legendi liikumisega kokku pannes. Kokkuvõttes kulutasime legendirajale aega palju, näiteks Gängile kaotasime 6 minutit.

Raja planeerimisega enne starti palju vaeva ei näinud. Kuna olime Libahundil mõlemad esimest korda, siis arvasime, et sellel võistlusel võetakse ära kõik punktid. Nii me siis ka punkte ühendasime. Kuna kurvimeetrit polnud, siis ei hakanud planeeritud raja pikkust üle mõõtma. Raja lühendamise kohti oli piisavalt.

Kõigepealt läksime kaardi põhjaossa, see aitas ära hoida järjekorras seismist lisaülesannete punktides 70 ja 71. Koduteeks olime valinud läänepoolse serva.
Ootasime halva läbitavusega metsa, kuid see polnud üldse nii. Vett oli palju ja jalad said kohe esimese oja ületamisel märjaks.

Kuni esimese lisaülesandeni (KP73) suurt midagi ei juhtunud, vaid KP50 oli pandud natuke vale künka otsa (?).

Lisaülesanne ise oli päris tõsine füüsiline pingutus. Halvastipöörlevate suurerattaliste rolleritega (skikid?) tuli pehmel raudteetammil liikuda paaristõugetega 500m ühes suunas ja sama tagasi. Paaristõuketehnika on Mati trumpala ning loomulikult sai ta siin paarkümmend meetrit rohkem tööd teha. Aga esimene ots tuli päris raskelt, sest uisku sõita ei saanud. Tagasitee tundus kergem, justkui allamäge. Huvitav võistkond oli Piletilevi, koosseisus Ilmar Udam ja Marge Anijärv. Esimesele oli see lisaülesanne muidugi kirsike tordil, kuid kleenuke Marge tundus liikuvat küll vaid tahtejõu abil. Ehkki olime esimese osa liikunud kenas tempos, saime Piletilevi kätte alles KP34-s! Olin küll kindel, et tunni-kahe pärast on Marge jõuvarud otsas, sest ka jooksusamm pole tal nö jooksjalik, aga eksisin. Vaatamata rabaskäigule kogus Piletilevi 118(!) punkti.


Läbitud rada (sh alguse legendirada)


















Etapi 73-63 vahelisel raudteetammil jäime jutustama võistkonnaga Proov 583 ja oleks KP63 pööramiskohast peaaegu mööda pannud. Õnneks fikseeris Mati õige koha ära.

Teine lisaülesanne KP70 oli esmapilgul lootusetu üritus. Ronida mööda metallkarkassi torni tippu... Jalanõud oli märjad ja libedad, õigest tehnikast polnud aimugi. Ainuke asi, mis mind üritama sundis, oli kohtuniku lause, et ka noored tüdrukud läksid siit üles.

Kõrval roniv konkurent Jaak Väärsi võistkonnast Gäng siiski ühel hetkel loobus – liiga palju aega ja vaeva tundus kuluvat sellele ülesandele. Ehkki eesmärgiks oli jõuda torni tippu, tuli SI-jaam ootamatu üllatusena vastu natuke madalamal. See oli väga meeldiv. Kohe 4 punkti Gängist rohkem.

Lisaülesanne KP75 – kanuuteade. Rahvast oli vähe ja kohe läks aerutamiseks. Võtsin endale pikemad jooksuotsad, Matil tuli natuke rohkem aerutada. Lahe ülesanne, kuid jällegi aeganõudev, mistõttu tuli edasistes plaanides teha korrektiive.

Sai selgeks, et rabasse me ei jõua ning jätsime seejärel KP58 tagasitulekuks. Rabapunktid olid minu arust sellel rogainil ühed mõttetumad, ehkki võitja Down And Dirty käis neis mõlemas. 130 punkti kogumiseks oli ka kergemaid viise. Aga noh, kui jõudu on, siis...

Rajal arvasime, et 7-sele punktile liidetakse veel 4 lisaülesande punkti juurde. Kuid hiljem selgus söögilauas, et 7-ne oli hoopis 3-ne. Sellise matemaatika juures pidi ka KP74 olema üsna mõttetu punkt. Ei tea, kes keegi seal üldse käis ja mida seal tehti.

Edasi ekslesime natuke karjääris 48 ja 47 vahel, kohtasime KP53 lähedal Marjet ja Otti (Kehrakad). Marimetsa rabas liikuvad Roosipuu-Meindok ähvardasid meid: “No küll te veel saate ujuda. Kõvasti saate!”.

Lisaülesanne KP75 – taimede leidmine. Kuusk, mänd, kask, sarapuu, paakspuu, sõnajalg, kanarbik, pohl. Paakspuud ei tundnud, aga mingeid pikki lehti olid kõik kohad täis. Sobis. Kuidagi ei leidnud sõnajalga ja sarapuud. Pika-pika otsimise peale leidis Mati 10cm kõrguse sõnajala ja mina lehtedeta sarapuu. Kuid üks kuivanud leht oli veel saadaval.

Aega oli järel 1,5 tundi. Ees pikad teeotsad. Võtsime mõlemad Shleha sisse, enesetunne läks kohe paremaks.

Minek lagedalt KP55 juurde ja tagasi oli vastikult märg, kuid õnneks pea ainuke taoline koht. KP52 (kiviaed) õnnestus leida ilusti, ehkki selle punktiga oleks võinud teha palju viga. Siin näitasid arvutused, et võime võtta enne KP76-t ka KP56. Lohad olid ees, kõik läks libedalt, jõudsime ajagraafikust mõned minutid ette.

Lisaülesanne KP72 – tähtede lugemine. Kuna meil oli aega ca 5min, siis polnud lootustki kõiki tähti kokku lugeda. Kirjutusvahendit polnud, seega oleks ka lugemine olnud mõttetu. Järelikult jäi üle kaks võimalust – kas olla selgeltnägija Nastja või loogik Erik. Nastjat seekord mängima ei hakanud, eeskujuks võtsin tuttava geoloogi Erik Puura. Loogika oli järgmine: pakume tähte, mida on esimeses heinapallireas kõige vähem.
Kuid kahjuks olid esimeses reas vaid kolme tähe pallid ja tuli minna kaugemale neljandat tähte otsima. See oli “V”. Kuid Mairolt&Co polnud kahjuks lähtunud loogikast vaid tahtsid niisama inimesi kiusata.

Nüüd oli jäänud turvaliselt aega koduteeks läbi KP39. Variandina sai mõõdetud ka KP36 läbimist, kuid siis oleks pidanud läbima 1km rohkem, aega selleks oli ca 8min. Me ei hakanud riskima ja kuna tempo oli niigi korralik ning väsimus suur, siis tuli see otsus ka väikesest laiskusest. Lõpusekundite mängu poleks meist kumbki soovinud. Jõudsime finishisse 7.20 varem.
Viimasest punktist (KP39) lõppu oli meie aeg 6.35. Liikusime heas tempos ja kuna Mati pidas lõpuni kenasti vastu, siis oli tema jaoks üks Libahundi eesmärkidest täidetud.
Kokkuvõttes saime 5.koha, millega jäime rahule. Muidugi oleks võinud tähe õigesti panna ja oleks jõudnud ära võtta KP36 ja oleks ...

Aga olekseid on kõigil oiiiii kui palju.

Kokkuvõtteks oli viimasepeal üritus. Huvitav rajaplaneeringu ülesanne, piisavalt orienteerumist, huvitav maastik, väga vahvad lisaülesanded, hoolikalt kaardistatud ojade ja kraavide ületuskohad. Finišis oli mõnus saun, palju sooja seljankat ja pirukaid. Ainult autasustamiseni ei jõudnud, ehkki ootasime päris kaua.
Järgmine aasta siis ja 50 klassis :)

Kokku läbisime 39,4km (sh legendirada, rullitamine ja kanuu), tõusu oli 176m, kulutasin 3741kcal.


Tulemused
Võistkonnad


Wednesday, October 21, 2009

Prantslannalt Anna Politkovskaja lugu

"Parandamatu", eile, Püha Katariina laval. Monoetendus prantsuse keeles.

Tšetšeenia
"Nord-Ost"
Beslan
Tšetšeenia
Moskva, lift, 4 kuuli
Lõpp

Väga tänuväärne etendus. Pikk-pikk aplaus oli ka Politkovskajale.

Monday, October 19, 2009

Vaprad lõvid

Eilseks oli Keila lionsitega kokku lepitud ühe lühikese matka juhtimine mööda Imperaator Peeter Suure merekindluse kaitserajatisi Vääna-Postil. Ilm oli selleks puhuks suurepärane - +3 kraadi ja vihm, natuke lisaks ka lörtsi.

Lootsin teha selle ERNA retke paari mehega, kuid kokku tuli 21 inimest, neist 7 last (!).

Kõik pidasid vapralt vastu. Vaatamist oli seal parasjagu. Kroonjuveeliks muidugi 6-7m sügav šurf, mille põhjas lähevad pikad maa-alused tunnelid. Sinna praegu minna ei tohi, nahkhiired sätivad tudule. Ja ega sinna nii lihtsalt ei lähe ka, alpinismitehnikat on kõvasti vaja. Päris ohtlik.

Mida siis nägime?
Ilusad metsarajad, 2 vett täis rooduvarjendit (blindaaži), 1 väljaehitamata varjend - st veebassein mõõtudega 20x40m ja sügavusega 10m, kahekorruseline maa-alune staabiblindaaž (52m pikk), maa-alune kiviräha väljavedamise tunnel ning juba nimetatud nahkhiirte tunnel.


Rooduvarjend nr.5, kuhu saavad sisse vaid akvalangistid


Friday, October 16, 2009

Saaremaa ja 10km

Kell 16.30 hakatakse Saarenmaa 3-päeva jooksul tirima kümmet kilomeetrit. Seal on koos päris palju orienteerujaid, nii mõnegagi tahaks võidu joosta, vähemalt aegu võrrelda.
Mõni aeg tagasi oli soov sinna minna, kuid mitmetel põhjustel tuleb siiski kodus sörkida. Kahjuks polegi sellel jooksul kunagi osalenud, ehkki näiteks nooruke Ingrid Vehlmann on seal juba 19.(!) korda.

Täpselt 10km olen elus vaid ühe korra jooksnud ja seda ca 25 aastat tagasi.
Olime Kesk-Eestis välitöödel, kus sai aeg-ajalt ka trenni tehtud. Reede õhtuks plaanisime jõuda Freiberg Matiga Komsomoli (nüüd Kalevi) staadionile, kus toimus mingi seeriajooksu 10km. Mati pidi siis vaheaegu hõikama ja etterutates olgu öeldud, et ma ei kuulnud ühtegi numbrit.

Esialgu oli pettumus suur, sest minusugune tundmatu jorss oli pandud nõrgemasse jooksu. Üritasin küll viidata ühele ja teisele võistlusele, kuid asjatult. Ainuke lohutus oli see, et üks võrdne vastane - Sergei Lõzin pandi ka meie punti. Esimeses jooksus oli aga Jürgen Ligi ja paljud teised kõvad mehed, mistõttu käis seal korralik rebimine.

Enda jooks oli igav. Juhtisin 24 ringi Lõzini ees 20 meetriga, viimasel ringil tõmbas ta järgi ning möödus lõpusirgel. Aeg tuli mulle 33.24.

Kuid Sergei Lõzin on koloriitne kuju, omaaegne kõva käija, kes on ümber maakera käinud 2 korda, kuid seda jalgrattal. Eelmise aasta Saaremaa 3-päeva jooksul läbis M50 klassi "vanake" maratoni 2:49.06.

Esimesel ümbermaailmareisil, kus läbis 316 päevaga 28 000km (foto Lõzini kodulehelt)

Tegelikult võiks sügisel ka orienteerujate vahel üks 10km võistlus olla, nö "Orienteerujate 10". Leida mõnus tasane asfaldirada, täpselt 10km, kus iga 2,5km tagant tuleks SI-pulk auku panna. Siis saaks graafikud ning RouteGadgeti. Jooks on õiglane spordiala, orienteerumine mitteõiglane nagu näiteks laskminegi. Teed 90% viimasepeal, siis aga üks lask piima ja kogu lugu :)


Wednesday, October 14, 2009

Shnirele Perele

Juba kolm päeva heliseb peas üks meloodia -"Shnirele Perele" klezmermuusikutelt The Klezmatics Estonias.
Sealsamas kontserdisaali trepil vaatasin selja taha, kui kuulsin järgmist lauset: "Ma olen juba lõiganud, aga sina?" Tegemist oli blondide naisterahvastega?!
Muusika oli siiski haarav, olenemata sellest, kas oled lõigatud või mitte.
Lugu ise on mingi palve või loits, et maailmas lõpeks nälg, vägivald ja kurjus. Märgates, kui palju viimasel ajal ümberringi lapsi sünnib, sooviks sedasama.


Monday, October 12, 2009

Westi pikk rada - vead mõtlemises

Rada: 14 029 m, 29KP

Westile läksin üsna enesekindlalt, sest hea nähtavuse ja läbitavusega maastikud mulle sobivad. Suunto I päev oli justkui jooksuvormi jõudemonstratsioon, ainult Kaljuri ja Taliga polnud seisud veel selged. Kuna meie klassi mehed juttude järgi üldse trenni ei tee ning alati ollakse kas haiged või just haigust põdenud, siis oma hea treenituse järgi pidasin jooksueduks ca 2 min, mis lubas teha nii mõnegi vea.


Kuid selline mõtlemine oli viga, sest:

1) Jooksukiiruses polnud Talist ja Kaljurist üle
2) Jooksin rohkem ringi ja nö kindla peale, kuid vanad kalad Tali-Kaljur panid põhiliselt mööda punast joont. Nende o-tehnika lubas seda teha
3) Pärast 21KP-d muutusin ettevaatlikuks, sest sinnamaani oli kõik hästi läinud ning võiduks arvasin olevat piisava vaid vigade vältimise. Samal ajal hakkasid tekkima üksikud „augud“ aju töös, põhjus ilmselt kerges väsimuses ning agressiivsuse kadumises. KP22-ga tegingi esimese 30sek lisakaare.
KP23-s olin veel Kaljuri ja Taliga konkurentsis (vahe esimesega 40sek), kuid siis tuli ootamatu viga 2min. Lähenesin turvalise väikese ringiga tee pealt punktile, kuid künkake pettis ära ja olin mõnda aega segaduses. Nüüd muutusin natuke agressiivsemaks, kuid KP28-sse läksin ikkagi ringiga ning lõpuks lähenesin punktile valelt poolt. Viga vähemalt 30sek. Ka eelviimasesse punkti läksin kogemata valelt rajalt suure ringiga ning jälle kaotasin parasjagu sekundeid. Pellja aga oli lõpus saanud Talile konksu ning niimoodi möödus minust napilt ning sai III koha. Kaljur võitis Talit 4 sekundiga.

Halb üllatus oli see, et olin suutnud viimase 3km-ga kaotada põhikonkurentidele 5min (!), kusjuures mitte mingisugust füüsilist ärakukkumist ei olnud, kõiki tõuse suutsin kuni lõpuni täiega võtta. Ja vigu ka justkui palju ei teinud, nii vähemalt esialgu tundus.

Olen sellist distantsi II poole äravajumist endal sageli täheldanud ja see juhtub eelkõike siis, kui I pool on hästi läinud. See on uskumatu, kuivõrd kõvasti langeb tempo ebakindluse ja ettevaatlikkuse suurenedes. Väsimusest tekivad kerged konsentratsioonihäired, mis teevad jooksu veelgi ettevaatlikumaks. Tõsi, see aitab lõpus ära hoida suuremaid vigu, samas on võiduks vaja veatult lammutada kuni lõpuni.

Seega on veel, mille kallal tööd teha :)


















Tugevad konkurendid Maido Kaljur, Tiit Tali ja Raivo Pellja

Tulemused
SI-ajad

Sunday, October 11, 2009

Võitlus kahel rindel

See pole jutt OK West’i pikast rajast, mis tekitas ka mõtteid, vaid äsja läbineelatud Alar Niguli raamatust, mis kirjeldab elu vene armees ja Afganistani sõjas. Mulle, kes ma pole Vene tavaarmees käinud, kuid kuulnud lugusid sellest, oli suureks üllatuseks, et sõduritevaheline julm ja ebainimlik hierarhiline suhe leidis aset ka sõjaolukorras.
Raamat oli kirjutatud lihtsas ja lennukas keeles, täis põnevaid juhtumisi ja sündmusi. Ehkki näiteks Leo Kunnas ( „Sõdurjumala teener“) oskab kirjanduslikumalt oma mõtteid väljendada, oli Niguli raamat omamoodi rabav.

Tänases Päevalehes oli justkui selle teema jätkuks artikkel neljast Eesti mehest, kes saatsid kaks nädalat tagasi korda midagi suurt. 160 konkurendi kõrval väljus eestlaste meeskond Eesti Reserv­ohvitseride Kogu/Kaitseliit võidukana maailma mainekaimalt ja rängimalt sõjaspordivõistluselt Swiss Raid Commando. Selles võistkonnas oli ka Alar Nigul, kelle tugevuseks peab Tiit Riisalo uskumatut kuulmis- ja nägemisvõimet ning raudseid närve väga pingelistes olukordades. Orienteerujad ja seiklussportlased teavad ka teisi mehi - Raul Hindovit, Kaido Ruuli ning juba nimetatud Tiit Riisalo.



Tundub, et olen samast platvormist, kus EROKi sõdalased seisavad, kunagi "rahuajal" pilti teinud. Mis linnaga on tegemist? Millise kuulsa rock-staari skulptuur seisab selle platvormi kõrval?

Auhinnaks pakk kuivikuid.


Saturday, October 10, 2009

Hawaii IRONMAN

Lisatud 11.okt hommikul:
Kahju, et läks nii nagu läks: "Ain-Alar Juhansoni võistluse Havail rikkus põlvehäda".
Ma ei saa aru, miks pidi sellisel juhul triatloni lõpuni tegema? Aeg läks ju üle 11 tunni, ehkki enne põlvejama oli Ain-Alar 16.kohal ...

***
Ain-Alar Juhanson tirib praegu Hawail, nüüd juba ligi 1 tund.
Veebis on LIVE video, LIVE kommentaarid, Skype'is on online jututuba.
Ma ise pole TriSmile Tiimi liige, kuid Juhansoni "public relations" on suurepärane. Kõik on mõnusalt sõbralik.


Thursday, October 8, 2009

Keila - Spordi linn

Sellise pealkirjaga lühikese spordifilmi leidsin juhuslikult YouTube'ist tänu Oti kommentaarile Ants Laidamist. Poisid tegid retrostiilis mõnusa filmi pea 3 aastat tagasi ja ma ei teadnud sellest siiani midagi.
Allar, edu valimistel, ehkki noorte konkurents on Keilas kõva.
Tegelikult, kui oleks minu teha, siis alla 25-aastaseid poliitikasse üldse ei lubaks.



Järvamaa poliitikud vaidlesid eile valimisstuudios. Selle peale tuli meelde üks karikatuur:









Hooaeg hakkab tasapisi lõppema, kuid mõned üritused on veel plaanis:
10.okt - OK Westi pikk rada Jõulumäel. Mõnus, palju kordi joostud maastik, korralik konkurents (16 osalejat M45 klassis)
24.okt - Libahundi jälg Paliveres koos Matiga
7.nov - Alpiklubi Firn orienteerumisüritus koos mägimuljetega. Kaks hobi koos ühes pakendis.

Monday, October 5, 2009

est tolko mig

Niisiis: Loodusõhtu Rahvusraamatukogus ja sakslaste film Kamtšatkast (Wildes Russland - Kamtschatka). Põnevad ja haruldased kaadrid loomadest, kesksel kohal karud. Maalilised panoraamvaated, idüllilised õhuvõtted, vulkaanid jpm. Ilus film.
Kuid ka noahoop selga...

Minu Geisrite org aastal 1981 - pärliline "Žemtšužnõi", lillakas-pruun "Sahharnõi", kolme auguga "Troinoi", hiiglane "Velikan" ja veel 16 geisrit olid kui väikesed maailmaimed kitsas maalilises orus, omaette maailmas. Nende podisemist, auramist ja perioodilisi purskeid ei ohustanud justkui miski.

Kuid see polnud nii. Juunis 2007 töötasid sakslased Geisrite orus, filmisid imelisi kaadreid, mida saab näha allolevas filmilõigus (1:20 - 3:00). Kuid ühel hetkel kostus kõva mürin ja sadade miljonite tonnide koguses muda valgus selle UNESCO loodusmälestise peale. Maalihe oleks äärepealt ära viinud ka vulkanoloogide maja, vaid 1m jäi puudu. Sakslastel õnnestus need kaadrid filmile saada (7:10 - 9:10).
Seda oli väga valus vaadata, sest üks salapärane Sannikovi maa oli kadunud. Hetkega.



Filmist "Sannikovi maa", mida filmiti ka Geisrite orus, on tuntuks saanud laul "Est tolko mig". "On ainult hetk, on ainult hetk mineviku ja tuleviku vahel... seda kutsutakse eluks".


Sunday, October 4, 2009

Suunto II päev - põnev tirimine

Nagu loota oli, tuli viitstardist põnev võistlus.
Stardist läksin 9.-ndana koos Talveriga. Kuna Mast oli ees 20sek, siis tuli kõigepealt tema kinni püüda. Siis alla neelata ülejäänud, seda juba koos Mastiga.
Talver vajutas alguses nöörirajal nii kõvasti, et hakkasin oma seisundis tõsiselt kahtlema. Kas tõesti on täna nii kehv päev. Aga kui oli joostud 400m, kuulsin ühel tõusul sõnu, mis silitasid kõrvu: "No kohe üldse ei jõua". No muidugi ei jõua, kui niimoodi alustada.
Masti selg välkus aeg-ajalt, Pritsiku oma ka. Esimesele punktile lähenedes tuli parempoolselt valelt ninalt Pavlov. Selge, liider on oma 2min edu maha mänginud. Mast ja Savinov võtsid punkti, neile järgnes Pavlov, siis mina. Talver ja Pritsik ja olid maha jäänud.
Tugev nelik oli koos.
Kolmandas punktis saime kätte Tõnu Tänava. Aga tema ei suutnud meie tempot hoida ja jäi maha. Rohkem teda ei näinud, tema meid aeg-ajalt küll. Tõusul 7.-ndsse valiti 10m raadiuses erinevaid radu, kuid punktis olime jälle koos.
Teel 8.-ndasse neelasime alla Raivo Pellja. Tempo oli kõva, kuid Raivo suutis nelikuga kaasa tulla. Edasi jätkus viie mehe võistlus-võitlus, kus paaris kohas otsustati teevalikutega vahesid sisse teha.


Etapil 8-9 otsustasin minna vasakult, sest tundus, et sealt tuleb kõige vähem kõrgust võtta. Eksisin ja jäin teistest ca 30m maha. Pellja läks paremalt (ligikaudne rada), kolm ülejäänud konkurenti keskelt. Savinovil oli tempo hoidmisega raskusi, kuid oli veel Pelljast ees.

Aeg-ajalt tõstis Mast tempot, kuid see ei andnud suurt efekti. Ka Pavlov spurtis mõnel tõusul ette, kuid sai kiiresti aru, et üksinda ei ole tema lahinguväljal sõdur.

Etapp 12-13 lõi pundi laiali. Kuna lõpuni oli jäänud vähe, siis oli see pea ainuke võimalus . Mast, Pavlov ja Savinov läksid vasakult, meie Pelljaga paremalt. Ise sattusin minema üsna järve lähedalt (roheline joon), sest vahepeal hakkasin teevalikus kahtlema. Loll mis loll. Õnneks ei kaotanud sellega palju, sest sain Raivoga tee peal jälle kokku. Koos jõudsime punktinõlva alla, kus meiega ühines Savinov. Ja ta oli täiesti üksi!!?
KP13 võtsime kolmekesi, Mast-Pavlovist polnud haisugi. Edasi kiiresti nõlvast alla soodevahelisele platoole. Kiire pilk seljataha ja ... oh jama, pikkade sammudega jooksid mäest alla kadunud konkurendid. Masti sammud olid natuke lühemad, kuid seda kiiremini käisid tal all jalad ringi.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui lahendada asi lõpus.


Tõus peale KP15. Mast vajutas, Pavlov surus järgi, mina järel. Pelljast saime mööda, Savinov jäi natuke maha. Karjääri serv, hüpe üle puu ja oh-oh-hooo - konkurendid jooksevad liialt vasakule. Läksin suunaga paremale sügava lohu servale. Kuid punkti polnud. Vasakul asuvat punkti nägin juba tükk aega, kuid olin kindel, et see pole õige. Samas läksid konkurendid kõik sealt ja kuna nad minu poole vea parandamiseks ei tulnud, sain aru, et oma isekusega olin saanud tünga. Viga 17sek.

Nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja teistele järgi joosta. Savinovist möödusin mingil nõlval, Pelljast möödumist isegi ei mäleta. Mast ja Pavlov olid kaugemal ees, mistõttu tuli lõpusirgel vaid tagasi vaadata. Õnneks Pellja ei jõudnud ning väga valusaks lõpusirge ei läinud.

Kuid Mast jooksis lõpusirgel Pavlovi ees nagu surmahirmus jänes hundi ees. Ja võitis, ehkki lamas peale lõpetamist veel 5min murul. Oleks ta vaid teadnud, et Pavlov ei hakanud aumehena temast mööda jooksma ja Pavlov, kurask, ei ütelnud seda enne ka.

Niisiis tuli 3.koht. Polnud paha.

Tulemused


Saturday, October 3, 2009

Suunto I päev - kaks viga jälle juures

No ma ei tea, sõbrad-konkurendid klassist M45, mida Te seal metsas kõik teete. Juba lühirajal paugutasite mööda, tavarajal samuti, pikast rajast ei maksa rääkidagi.
Nii tänagi.

Esimese punktiga ei saanud kaardiga kontakti, kõik möödus ajude jaoks liiga kiiresti. Rogain istus peas. Algul tundus, et jooksin üle, siis jälle vähe, siis olin omaarust paigas, kuid Fotoluksi esindaja arvates siiski mitte. Tegelikult olingi paigas. Igaks juhuks küsisin veel Dima Švedi käest üle, et kas ta ikka teab täpselt, kus asub. Teadis küll. Viga kokku 3,5min.

Edasi läks hästi. Jooksuvorm oli hea, orienteerumise jaoks ehk liigagi. Kuid ühel hetkel jälle segadus. Kolmnurkne soo oli täpselt samasugune nagu kaardil, aga miskipärast ei uskunud. No ei saa sellest praegu aru. Viga 4,5min. Seega oli viga juba kokku 8min ja mis seal ikka, üks võistlus jälle aia taga.

Esimesed 10 võistlejat. Minu oma on paks pruun joon - 8min viga ja ikka konkurentsis! Hurraa...

Aga polnudki nii. Teisedki konkurendid tegid vigu ja/või jooksid liiga aeglaselt.
Seega läheb homme põnevaks. Kümmekond meest võib viitstardi järel kokku saada.

1. Ulvar Pavlov 00:56.06
2. Tõnu Tänav 00:56.49
3. Raivo Pellja 00:57.12
4. Vladimir Savinov 00:57.35
5. Aleksander Pritsik 00:57.45
6. Toomas Mast 00:57.56
7. Ants Turban 00:58.02
8. Andres Talver 00:58.15
9. Eduard Pukkonen 00:58.16
10. Mati Preitof 00:58.53

Finišisirge. Siin ei tahaks homme olla koos Ulvar Pavloviga, teistega pole hullu.

Lisaks üks eile õhtul köögi aknast seebikaga tehtud pilt (tegemist ei ole fotomontaažiga) . Homme on hoopis teine ilm.


Thursday, October 1, 2009

Suunto Games'i ootel. Läsna rühm

Nädalavahetusel on tulemas üks vägev üritus - Läsna Suunto Games. Osalejaid on üle 650, klassis M45 kokku 31(!) meest. Konkurents pole viletsam kui Eesti MV tavarajal. Kui siia lisada mai algul toimunud Ilves-3, on 2009.aasta 3 põhilist orienteerumisvõistlust nimetatud. Muidugi Ylläse EM-rogain ka.

Läsna on üks kummalise kõlaga nimi. Kui meil oli 1980.aastal sealsamas kvaternaarigeoloogia praks, siis meie 4-liikmelise tudengite-kaardistajate pundile anti nimeks Läsna rühm. Siiamaani häbenen seda nime:) Käisime ringi labida, puuri ja välipäevikuga ning tegime pinnakatte - so maapinnalt ülemise 30cm setete kaarti. Välitöödele järgnesid kameraaltööd (pildimontaaž).

Veel samal suvel kaardistasime Läsna rühmaga Krimmis kuestasid, siis juba aluspõhja. Nende praktikate tõttu pole kunagi malevas käinud. Sest näiteks järgmisel aastal olime neli kuud Kamtšatkal, kus käis päris kaardistamine lähimast inimasustusest sadade kilomeetrite kaugusel. See oli karm, kuid imeline aeg. Hobused, karud, lõhed. Ning muidugi Geisrite org ja Uzoon.
















Kamtšatka. Aleksander Litvinovi ehk Sašaga marsruudil, 10 min enne kohtumist karuga


UNESCO grant

Igasugu jura on tulnud e-postkasti, aga UNESCOlt veel mitte.

United Nations Joint Programme.
Division for the Promotion of basic Education
Sector UNESCO 7, place de Fontenoy,
F-75352 Paris 07 SP,France.
Fax: +33 1 45 68 56 26/27
www.unesco.org

Dear Grant beneficiary,
The United Nations Educational,Scientific & Cultural Organisation
{UNESCO}selection committee are pleased to inform you of the result
of the just concluded annual draws of United Nations Grant Programme, /---/


/---/ You have therefore been approved for a lump sum payout of Five Hundred Thousand British Pounds(£500,000.00). /---/

Information and Payment bureau:
Payment Officer:Dr Mariana Patru
Tel: +447 031 925 930
+447 045 749 886
Email:unesco@mail2consultant.com
***************************************
best Regards,
Isabelle Le Fournis,
(Press Relations Section UNESCO)


Naljakas on see, et need Mariana Patru ja Isabelle Le Fournis on täitsa olemas.
Äkki on tõsi... Selle raha eest saaks 400 Eesti rogainijat Uus-Meremaa MMile saata. Kuid kahjuks on karmid osaluskriteeriumid ees ja sponsoreerida saab vaid üksikuid.