esmaspäev, 31. august 2015

Eestikad, möödaminnes

Eestikate tavarada Krüüdneris oli minu jaoks seekord pooleldi kõrvaline tegevus, sest kolmapäeval tungis läbi kurguvalu kehasse haigus, mis nõudis töölt ka ühe koduse päeva.

Kui reedel oli olemine veel üsna kehv, siis laupäeva hommikul oli tunne enam-vähem ja otsustasin möödasõidul maale ka Krüüdneri metsast läbi hüpata ning tavaraja läbi joosta.

Rajale läksin suhteliselt pingevabalt, polnud vähematki aimu, kuidas nädalatagune rogain ja haigus olid liikumisvõimele mõjunud. Tore oli võistluskeskuses näha ja juttu ajada Toivo Toomasega, kes pärast paar aastat tagasi toimunud ränka rattaga kukkumist liikus jälle kenasti. Tõsi, jooksmiseni läheb tal veel aega, kuid spordimehe hinges oli tunda, et ükskord ta tuleb veel rajale tagasi. Kuid esialgu peab olema ettevaatlik.

Start.

Esimene punkt tundus eriline titekas, kohe tee kõrval. Kui vajalik teede rist oli juba lähedal, keerasin lõikeks metsa. Kuid mets oli tihe ja ette tuli mingi arusaamatu siht. Tegin pöörde tagasi ja siis edasi kuni otsustasin tagasi tee peale joosta, et teede ristist uuesti punkti peale minna. Viga 1,5 min. Kuid ma polnud ainuke, kes sellise vea tegi. Neid oli palju, näiteks Toomas Mast oskas seal üle 3 minuti kaotada.

Tuimalt ja ühtlaselt läbisin järgmisi lühikesi etappe, kõik tundus peale Soomet kuidagi lihtne ja lühirajalik. Kohe peale 8.KP-d, kui mõtlesin, et rada on lihtne, avastasin end liiga vara ühe künka juures. Pilk kaardile ja kohe sai selgeks, et kaart oli 90 kraadi valesti ees. PT-tundega pööre ja varsti olin kenasti järgmises punktis. Enne etappi 12-13 olin teisel kohal, kuid seda sain teada alles kodus SI-vaheaegu uurides. Seega polnudki jooksukiirus kõige hullem.

Kuid etapp 12-13 hävitas tulemuse. Kartes tumerohelist hoidsin natuke vasakule ja jõudsin seljandikule palju kaugemal arvatust. Esialgu jooksin küll õiges suunas punkti võtma, kuid kuna viimast ette ei tulnud, jäin kõhklema ja jooksin tagasi. Alles elektriliini juures sain aru, kus ma seljandikul tegelikult asun. Kaval etapp ja punkt, rajameister tegi ära.

Polnud edaspidigi midagi keerulist ja kahtlased kohad said kiire lahenduse. Enne 16. KP-d kukkusin põlvega valusasti vastu kivi, niigi kadunud motivatsioon sai kõva löögi. Etapil 16-17 ei suutnud risus suunda või kõlviku piiri jälgida ja kaldusin natuke kõrvale. Päris jube koht oli, justkui juba lõpus, samas aga läbimatult kaugel. Kuna tulemust nagunii polnud, siis ragistasin/jalutasin/sörkisin rahulikult finišini.

Tulemused

Pühapäeval oli siis suur kolimine.

neljapäev, 27. august 2015

Kauamängiv rogaini MM Saariselkäs

Soomlased valmistasid Saariselkä MMi ette väga tõsiselt ja hästi, kuid kohati ka üsna põikpäiselt. Kehtestasid terve rea nõudmisi ja reegleid, mis nõudsid lahendamiseks pikki, nii kulissidetaguseid kui otseseid väitlusi kohapeal. Lõpuks saadi reeglid sellisel moel paika nagu need osalejatele kohustuslikuks tehti.

Päästeteenistus nõudis varusärki, tuulekindlat jakki ja termokilet, samuti mingi valiku esmaabivahenditest. Looduskaitsjate nõudeks oli, et kotte ei tohi ka ajutiselt maha jätta, muidu oleks loomad läinud sealt toitu otsima. Prügi mahaviskamisest pole mõtet rääkidagi, ehkki võistluse käigus võib ikka üht-teist kogemata maha pudeneda. Nii leidsime meiegi ühe purgi soolaampullidega ja kaasvõistlejad tarvitamata geelipaki.

Kuid ka korraldajatel polnud lihtne, sest punkte ei tohtinud Kekkose rahvusparki viia isegi mitte jalgrattaga, punktikohtadesse oli keelatud jätta paberi- vm lipikuid. Mis tähendas aga seda, et rajameister fikseeris punktikoha fotoga ja hiljem võrreldi seda teise fotoga, mille tegi siis punktiviija!?

Segadust tekitas kinnise rajaplaneerimise ala kehtestamine, kuhu sisse jäi ka nö planeerimistelkide ala. Viimasel hetkel pandi üles suur planeerimistelk koos laudade ja pinkidega ca 200-le inimesele. Palju oli kontrollijaid, kes jälgisid, et keegi ei kasutaks planeerimiseks elektroonilisi vahendeid ja et ei toimuks koostööd.

Seda kõike võiks pidada positiivseks lähenemiseks, kui vaid see süsteem poleks mitmest kohast logisenud.

Ehkki nõuti telefoni ja GPS-vahendite sulgemist kinnisesse kilekotti, ei kontrollinud keegi seljakoti ülejäänud sisu. Samuti ma ei märganud, et keegi oleks kontrollinud käekelli, mis koos GPSiga oleksid sellel maastikul väga kasulikud olnud. Oluline oli pikkade ja ilma selgete orientiirideta maastikul vahemaade mõõtmine. Tundus, et kelli ei kontrollitud ka finišis, samuti mitte rajal.

Seega olid kehtestatud keerulised auklikud kontrollimehhanismid. Selge on aga see, et rogaini põhimõtteks on ja jääb aus mäng. Kõiki kokkulepitud nõudmisi tuli täita, olenemata sellest, kas see oli mõistlik või mitte. Ka see oli ebaselge, millised sanktsioonid oleksid järgnenud reeglite rikkumisele.

Üks suur segadus oli GPS-träkkide näitamisega internetis, mida esialgu otsustati näidata vaid peale võistlust, kuid vahepeal oli tekkinud ka lootus, et jälgimine avatakse kohe peale starti. Kahjuks jäi jõusse siiski esimene variant.

Hoopis jama oli 100 GPSi jagamisega - need anti kõikidele MO võistkondadele (87) ja ülejäänud suvalistele tiimidele. Suurem osa tegijaist, sh erinevate klasside medalivõitjad GPS-träkkereid ei saanud.

Veel polnud minu arust päris õige võistluskaardi täpsete välispiiride väljatoomine enne võistlust, sest kohalikud, kellel oli võimalus kasutada trükitud Põhikaardi lehti, said päevi enne starti üsna täpselt paika panna liikumise põhistrateegia (mida näiteks ka võitjad tegid, tundes samal ajal hästi kohalikku maastikku). Aga noh, need olid vaid detailid, sest kohalikel on alati väike eelis olemas.

Ühesõnaga, IRFil on siin peamurdmist küll.

Natuke võistlusest ka

Enesetunne oli 1,5 kuuga päris heaks saanud, mistõttu läksin rogainile optimistlikult. Ehkki peale borrelioosi olin suutnud teha vaid ühe 3- ja ühe 8-tunnise võistluse, näitas viimane, et ka 24h võiks tulla "meeldivalt". Paraku oli see aga ikka nii, et aasta esimene 24h rogain ei saanud kuidagi "meeldiv" olla, peale 5.tundi põhiliselt kõndisime. Kuid sellest järgnevalt.

Planeering

Planeerimisel oli kohe selge, et puhtaks tuleb võtta kaardi idaserv ja nii palju kui võimalik madalamast lääneosast. Üritasime need piirkonnad ühendada võimalikult vähese tõusuvõtmise ja teeradade kasutamisega. Enam-vähem see ka õnnestus. Kartsime ilmaasjata tõuse, sest need osutusid lihtsamaks ja kiiremaks kui arvasime. Ja mis kõige huvitavam - pea kogu raja oleks võinud läbida mööda punast joont, maastiku läbitavus ja joostavus olid suurepärased. Ja sellest johtuvalt planeerisime võimetest tunduvalt lühema raja. Samas jätsime lääneosa teadlikult lõppu, sest seal oli lihtsam punkte juurde võtta või etappe lühemaks lõigata.

Võistlus

Ilm oli palav ja maastik mägine. Olin küll vähe treeninud, kuid see-eest hästi puhanud. Marje oli jälle hästi treeninud, kuid vähe puhanud, mistõttu oli tema jaoks algusosa natuke kiire.

Pildil võistlejad enne starti. Esireas ka hilisemad maailmameistrid.

Esimesed kolm tundi läksid üsna valutult, kuid pikkadel tee-etappidel hakkas palavusest, rutiinist ja tehtud tööst väsimus ning tuimus võimust võtma. Maastik ja vaated olid küll ilusad, kuid tundusid natuke ühetaolised. Kõik etapid olid ühtemoodi hästi joostavad, läbitavus üllatusi ei pakkunud.

Neljandal tunnil oli tunne nagu oleks möödas juba 20 tundi. Aeg venis ja venis, võistlus oleks võinud lõppeda 5.tunnil.

Ka järgnevad tunnid kaardi idaservas möödusid üliaeglaselt, lisaks sellele lõid mul jalgadesse tõsised krambid. Organism oli vajalikust soola-tasakaalust väljas ja hakkas kõvasti vastu. Seisin pikalt ja piinlesin päris mitmeid kordi, Marje toitis sellel ajal vastikuid putukaid. Toitsin minagi, kuid valu ajal seda ei märganud.

Tõuse võtsin edaspidi külg ees ja ühtegi jooksusammu rohkem me ei teinud. Ei tahtnud riskida järjekordse kehalise vaakumiga ja krampide tõttu piinelda ning aega raisata.

Ja nii me siis kõndisime peale KP46, kuni jõgi muutus kuidagi väikeseks ja teeraja suund valeks. Ütlesin seda Marjele, kes esialgu ei uskunud, sest ees olid just läinud lätlased. Väikese arutelu järel suundusime siiski lõunasse KP86 poole, kuid jäime peagi suure kuristiku taha kinni (pildil). Tegelik asukoht oli teadmata ja kuna mina olin just olnud hädas krampidega, siis polnud olukord kõige optimistlikum. Pealegi sõid seisvaid inimesi nii sääsed kui mikrokihulased või mudalased või mis nad õieti olidki. Nii pisikesed, et nähagi polnud, kuid hammustasid ka läbi paksu põlviku.

Soovitasin minna ümber kuristiku, sest minu variandi korral pidi see varsti lõppema. Õnneks nii oligi ja järgnev etapp kuni KP86-ni oli kogu rogaini kõige meeldivam - paitav õhtupäike hõredas männimetsas, mõnusal nõlval peale leitud lahendust (pilt on raja algusest).

Kuid see teeraja etapp 46-86 oli salakaval, kus tegid vea väga paljud võistkonnad, Euroopa meistrid Korrol-Klementsov panid lausa kaardist välja ja hävisid tunni.

Edaspidi õnnestus meil orienteerumine hästi, ka öösel, ehkki KP-d olid üsna tehnilised. Korra jäime enesekindlate Soome noormeeste taha liialt pikalt käima ja läksime KP40-st mööda. Kuid kuna omasin kellaaja järgi ülevaadet läbitud teepikkusest, siis väikese tagasitulekuga saime punkti kenasti soo servast kätte.

Joodud sai kogu ööpäeva jooksul väga palju, vett võtsin ojadest käigu pealt seljakoti õlarihmadele kinnitatud pudelitega. Ühte pudelisse tegin segu, teises hoidsin puhast vett. Pudeleid täis ei pannud.

Sööki läks 24h jooksul sisse vähe - 5 geeli, 2 väikest müslibatooni ja natuke vorsti. Rohkem ei suutnud. Proovisin küll ka energiabatooni, kuid see jäigi suhu ringi käima ja sülitasin välja.

Hommikul olime endiselt mitu tundi ajast ees, mistõttu tegime juurde lisaringi. Päevane palavus vahetus varahommikul jäise külma ja niiskusega, kuid see ei takistanud ka veekogusid, sh suurt jõge ületada.

Hoolimata lisaringist saime finišisse 40 min varem.

Hommikupoolikul kõndisime rahulikult, sest aega oli käes pillavalt. Sellist rogaini polegi meil varem olnud, tavaliselt oleme lihtsatel lõikudel ikka kuni lõpuni jooksnud ja kõndimisega puhanud. Nüüd kõndisime kogu aeg ja ikka oli raske.

Kuid kõndimisega medaleid ei võideta ja ega me poleks seekord noorematele ka vastu saanud.

Olime oma klassis (XV) 7-ndad, üldjärjestuses 75. (374 võistkonnast). Kuna meil Marjega jäi XSV klassis osalemiseks vanusest puudu 20 päeva (!), siis oli huvitav end võrrelda ka superveteranidega: seal oleksime võitnud nii sega- kui meeste superveteranide klassi. Nii vähe oligi siis vaja, et tõusta mudaliigast maailmameistriks. Süüdistada saame ainult vanemaid :)

Läbisime 104km (88,2km linnulennult), seega tuli koefitsiendiks vaid 1,18. Planeerinud olin 1,35.

Eelnevalt tehtud ennustusi ei jõua pikalt analüüsida. Vabandama peaksin Erik Aibasti ees, ta tegi peale Ironmani ikka ülikõva tulemuse. Neeme Loorits oskas jälle (nüüd koos Sirli Zuppinguga) segavõistkondadest medali võtta ja venelannad olid ikkagi Mannist ja Elerist üle. 52-aastane Seppo Mäkinen on endiselt loom ja absoluutse 4.koha kõrval võitis veteranide kulla. Armo Hiie ja Lauri Lahtmäe said sihikindlate treeningute eest väärilise tasu - 3.koha veteranidest. Kaminskis-Liepina ei osalenud, sooritusvõime enne võistlust ei lubanud midagi suurt korda saata.

Mustad hobused ehk Petteri Muukkonen oma suusaorienteerujast kaaslasega võtsid ootamatult kulla, üllatusena suutsid ära taluda kõik 24h. Tõsi, nad olid ainsad, kes keeldusid autasustamise ajal pjedestaalile astumast, see polnud lihasvalu tõttu lihtsalt võimalik.

Eks näis, kas Muukkonen on valmis kahe nädala pärast osalema Soome MV pikal rajal, hõbedamees Silver Eensaar aga osaleb juba nädala pärast EMV tavarajal. Silveri treenitus pikkadeks võistlusteks on hoopis teine kui Petteril, kes on endiselt Soome orienteerujate tipus ja seetõttu ülipikki otsi ei tee (enne Saariselkät oli tema pikim rogain 8h).

Tulemused

Minu pildid Facebookis (seal on parim valik)

WRC 2015 Facebookis
Petteri Muukkoneni blogi
Eensaarte reisivideo enne võistlust


neljapäev, 20. august 2015

Nädalavahetuse WRC. Ei, mitte Saksamaal vaid hoopis Soomes

WRC tähendab teadagi mida, ikka rallisid ja Ott Tänakut. Homme hommikul läheb Saksamaal asfaldiralliks, kuid hoopis teine WRC-ralli toimub kaugel Põhja-Soomes, Kekkose rahvuspargis, Ivalost 40km lõunas.

WRC ehk World Rogaining Championship tuleb kõikide aegade osavõturohkeim, kus rohkem kui 800 võistlejat jagavad 24 tunni jooksul välja medalikomplektid 15 võistlusklassis. Võitjad saavad rändsaapad, kuid ka medalid on ilusad.

Võistlus saab olema huvitav, sest maastik on nõudlik nii tehniliselt kui füüsiliselt, planeerimise teeb keerulisemaks mägine reljeef ja ida- ning lääneosa erinevus. Küsimus on selles, et kuhu minna valges ja kuhu pimedas, kuhu alguses ja kuhu lõpus.

Kuid eks seda näeb planeerimise ajal, 2,5h peaks olema piisav aeg, et normaalne planeering teha. Nagu ikka, ei tohi rajal vigu teha, kuid tundub, et sel korral on see ülesanne üsna raske.

Lisasin ka kaardipildi läänest mõnede teoreetiliste punktikohtadega


ja idast.


Korraldajate poolt jagatakse 100? GPS-saatjat, kuid kellele need antakse ja kas ka võistluse ajal träkke näeb, veel ei tea.

GPS link (kui tuleb)


Kes siis võidavad?

MO ehk meeste põhiklass on konkurentsitihe.  Teeks panuse Eensaartele.

MO

1 Estonian ACE Adventure Team EST  
  Silver Eensaar M 37 
  Rain Eensaar M 36 

9 Salomon  EST  
  Timmo Tammemäe M 31 
  Rait Pallo M 40 
15 CAMELBAK - SILVA ESP 
  Tölkkö Tommi M 41 FIN 
  Anton - Olivar Aurelio M 46 

7 Inov-8  CZE 
  Ondrej Skripnik M 39 
  Radovan Cech M 37 

12 Kuntokeskus Huippu FIN
  Petteri Muukkonen M 37
  Hannu-Pekka Pukema M 33

WO  Venelased vs Mann ja Eleri. Eestlased võidavad

109 Geniaalne Superkonn EST 
  Eleri Hirv W 27 
  Mariann Sulg W 27 

112 Squirrels  RUS
  Ann Shavlakova W 36 
  Natalya Abramova W 40

110 ...  RUS WO
  Galitarova Anastasiia W 32 
  Safronova Irina


XO võit läheb segaveteranidele
170 AK-47  RUS XO
  Anna Burlinova W 35 RUS 
  Dmitry Sharovatov M 33 


MV Jälle väga palju tugevaid tiime. Võidavad Kalinin-Shvedov. Kahjuks.

210 Czech team veteran 1  CZE 
  Miroslav Seidl M 41 
  Jan Fujacek M 40 

219 Free adventure 1  FIN 
  Seppo Mäkinen M 52 
  Hannu Oja M 44 

251 nizhnov  RUS MV
  Dombrovsky Evgeny M 40 
  Konstantinov Sergey M 46 

253 Omega/Vipsport.ru  RUS 
  Kalinin Oleg M 40 RUS 
  Shvedov Andrey M 43 RUS 

259 Team 68  EST MV
  Armo Hiie M 47 EST 
  Lauri Lahtmäe M 46 EST 

261 Mercury  EST MV
  Margus Klementsov M 43 
  Mati Korrol M 41 

XV Panustan Kaminskis-Liepinale

351 Quinn Baldwin  AUS XV
  Julie Quinn W 43 
  David Baldwin M 49 

353 r24.lv  LAT XV
  Liepina Anita W 47 
  Kaminskis Valters M 47

387 Isostar Latvia  LAT XV
  Pukite Irita W 40 
  Mankus Guntars M 46 

esmaspäev, 17. august 2015

Kohavahetusest ja kohapüügist

Reede

Hommikul sõitsin noorema tütrega Paidesse Arvamusfestivalile. Varasematel aastatel polnud võimalik sellest üritusest osa võtta, seekord siis vaid esimesel päeval. Plaanisin kuulata töiste teemadega seotud debatte kliimapoliitikast ja energiasektorist ning Ida-Virumaast, kus huvitavam polnud mitte see, mida räägiti, vaid see, kuidas räägiti.

Oli ka palju pehmeid teemasid, mis erinesid nii miljöö, inimeste kui eesmärkide poolest.

Õhtune sõit Paidest Pärnusse võttis aega, sest tee oli üsna pikalt remondis. Tundus,et lisaks Keilale, kus sisse- ja väljasõit on viimastel nädalatel tõsiselt aega võtnud, tehakse teetöid ka teistes kohtades.

Pärnus plaanisime minna merele koha püüdma, seegi ettevõtmine polnud eelmistel aastatel ajakavva mahtunud, nüüd siis esmakordselt. Kursusekaaslase Tõnniga püüdsime viimane kord kala Kamtšatkal, 34 aastat tagasi. Sellest oli ka lühike jutt blogis.

Merele jõudsime enne poolt kaheksat õhtul, ilm oli küll suurepärane,  kuid kas ka kalapüügiks, pidi selgeks saama järgneva paari tunni jooksul.

Ja selgeks sai, et kala võttis hästi. Paati jäi 6 kena koha, kümmekond alamõõdulist (alla 44cm) lendas tagasi merre kosuma. Püüdsime tütrega, Tõnn tegeles kalade konksu osast vabastamise ja puhastamisega. Seega polnud meil vajadust isegi käsi määrida.

Õhtu läks aga pikale, magama saime alles kell 3. Äratus oli aga kell 5.00, sest nii oli hommikune kalapüük kokku lepitud. Kell 6, kui päike horisondi tagant tõusis, olime juba merel.

Laupäev

Ilm oli jälle suurepärane, meri vaikne, taevas selge. Kõik märgid näitasid, et tuleb hea saagiga päev, merel oli päris palju paate.

Tegelikkus osutus teiseks - 5 tunni jooksul sai vaid tütar 1 koha, seegi oli nibin-nabin mõõdus Üle parda lendas 4-5 väikest. Ühesõnaga, püüdsime nagu kaevust... !??


Kell 13.00 pidin olema orienteerumise EMV sprindivõistluse stardialas. Enne tegin veel väikese sörgi modelikaardil. Enesetunne oli ebamäärane, kas siis hommikusest kalapüügist või magamata ööst. Vahet polnud, peaasi, et võitlustahe oli olemas ja ka füüsiline vorm enam-vähem olemas. Põhiline oli ikka vigade vältimine.

Panin stardist kohe hooga minema ja hakkasin silla peal 2.punkti legendi vaatama. Tekkis küsimus,et miks teise, kusagil peaks ju ka 1.KP olema?  Oligi, kohe peale K-punkti trepi all, millest olin siis hooga mööda jooksnud. Kuid sinna jõudsin kohale alles läbi vale punkti, mis asus maja nurgas. Seega sain kohe 35 sek kaotust, mida sprindis on raske tagasi joosta.

Edasi rohkem vigu ei teinud, rada oli ehk liigagi lihtne. Rajameister oli küll veel paar lõksu üles seadnud, kuid need nägi läbi ka kiirel jooksul.

Ometi osati igal pool vigu teha ja mulle tuli seekord hõbemedal klubikaaslase Kari Lehto järel. Kari jooksis pea vigadeta ja oli igal etapil mõne sekundi kiirem.

Tulemused

Sellega olid minu eestikad läbi, loobusin juba varem sprinditeatest ja nüüd ka öisest EMV-st. Plaanisime minna Võrumaale ja ei tahtnud Pärnus pikalt öiste starti oodata. Pealegi oleks öine autosõit maale osutunud väga raskeks ülesandeks ja tõenäoliselt ka ohtlikuks, sest unemati rooli taga pole parim kaaslane.

Pühapäeval

tegin viimase pikema jooksuotsa enne järgmise nädalavahetuse 24h rogaini MMi Saariselkäs (17km), sõime püütud koha ja sõitsime vanema tütrega Tallinnasse. Autos sain puhata ja tukkuda.


pühapäev, 9. august 2015

SYR 2015 ehk Somero yö rogaini

Treeningrogainina välja kuulutatud üritus oli kui rusikas silmaauku:
- Soome maastikul, vaid ca 100km Helsingist
- kaks nädalat enne 24h rogaini MMi Saariselkäs
- kestvusega 8h
- öösel (22.00 - 06.00)

Olgu kohe öeldud, et tegemist oli väga mõnusa rogainiga, eelkõige seetõttu, et osalejaid polnud palju (8h - 34, 4h - 31 tiimi). Selles, et soomlased oskavad orienteerumisüritusi korraldada, pole samuti kahtlust, sest nad on põhjalikud ja teavad, mida o-huvilistele pakkuda. Kõigele lisaks anti enne kahvi ja munkki'sid, pärast võistlust rikkalikult toitu ja muidugi ka sauna järve kaldal...

Maastikud on neil huvitavad, rogainikaartideks kasutavad Soome põhikaarti, mis näeb välja nagu o- või rogainikaart. Sest o-kaardi värvid ongi soomlaste põhikaardilt võetud. Lisaks olid rogainikaardile peale pandud LIDARi andmetest ja Karttapullautini tarkvaraga genereeritud rohelised ehk halvastiläbitavad alad. Kuid seda tuligi võtta teoreetilise rohelisena. Kohati oli isegi kollane kaardil palju raskemini läbitav kui tumeroheline. Tõsi, kaart oli natuke vananenud, puudusid mitmed olulised teed ja lagedad (raiesmikud), kuid treeningkaardina oli see suurepärane. Pidigi mitut parameetrit korraga jälgima ja ei tohtinud end selles osas lõdvaks lasta. Nagu hiljem rajal selgus, nii see päris ei läinud.

Stardis selgus, oli Eestist kohal 3 tiimi: FinEst (Armo Hiie koos soomlase Juha Skinnariga, pildil), Tammed (Erik Aibast ja Andreas Kraas) ning spordilinn (Eduard Pukkonen ja Mati Preitof).

Kaart koosnes kahest A3 kaardilehest mõõtkavas 1:20 000. Planeerimiseks anti aega 1,5 tundi, saime hakkama poolega. Kallid punktid (kaardil mustad ja sinised nööpnõelad) olid kaardi loode-, kirde- ja idaosas, mistõttu tuli need alad omavahel ühendada. Kuna turvalisem tagasitee ajahäda korral oli läänest-kagust, alustas enamus tiime jooksmist stardist põhja suunas. Rajameistrina oleksin ise punktide kaaluga rohkem mänginud ja planeerimise raskemaks teinud.

START.

Nagu öeldud, suurem osa võistkondi pani kohe põhja suunas plagama. Teevalikute tegemine algas kohe stardist. Meie ronisime kõrge seljaku peale, kuid sellega kaotasime natuke aega. Järve äärest minnes polnud vaja kõrgust võtta. Samuti üritasime leida kiiremat teed raba servas liikudes, kuid ka see oli viga. Esimese punkti piirkond näitas kohe, et kaarti ei saa 100% uskuda, lageda asemel oli päris korralik noorendik ja seal tegime ka väikese lisaringi. Etapp 146-st edasi andis jälle mitmeid teevalikuvariante, mida näeb ka kõrvalolevalt kaardilt. Huvitaval kombel oli järgmises KP-s jälle palju tiime koos.

Etapp 170-169 oli jälle põnev. Läksime Matiga üksinda otse ja vaatamata sellele, et kohati oli üsna kehv läbitavus, saime päris kenasti suunda hoitud. Kuid KP-s oli jälle palju tiime koos (!).


KP160 juures hakkasid Tammede meistersportlased arusaamatuid trikke tegema. Peale KP150 põrutas Mati vastikul kollasel raiesmikul kukkudes kõvasti ribi, mis tegi hiljem hingamisel valu.

Teel KP257-sse tegid Tammed jälle oma elu keerulisemaks. Meie liikusime kenasti ja ei jäänud FinEst'ist palju maha.

Esimene viga tuli KP126-ga. Reljeefi järgi pidime justkui üles minema, kuid hoopis laskusime. Pöördusime sihi pealt tagasi ja tegime mitu lisaringi. Planeeringus olime otsustanud 156 välja jätta, mistõttu liikusime kinnisilmi piki teed 218 poole. Kahjuks oli maastikule üks tee juurde tehtud, mis viis meid ja paljusid teisi otse. Kui olime lõpuks kogemata joogipunkti jõudnud ja oma asukoha tuvastanud, otsustasime edasi-tagasi jooksuga siiski ka 156 ära võtta (NB! Punkti väärtus on viimases numbris ja 0 = 10-ga).

Suur ja esialgu üsna uskumatu viga tuli 228-ga, punktiga, mille Hiiekas liialt eraldiseisvaks pidas ja oma plaanist välja jättis. Nimelt oli seal suur lage raiesmik ees, mida pidasin olemasoleva jätkuks. Ületasime selle risti ja hakkasime kõrgust võtma. Kahjuks oli tegemist hoopis vale künkaga... Üleval läks aega, et asukohast aru saada.

Samal ajal, kui meie peale 130-t ühe pisikese objektituvastuse vea tegime, käisid Tammed valget ala kaardistamas.

Kuid KP139-ga tuli meile jälle suurem viga. Läbisime vastiku metsase raiesmiku ja laskusime järsust kõrgest nõlvast alla soo juurde. Tahtsin teha ringi ümber soo, kuid olime juba liiga kaugele lõunasse jõudnud ja seega soost ammu eemal. Pimedas, PT ja reljeefi järgi jõudsime siiski õnnelikult punkti. Poleks pidanud soid kartma, need olid üldiselt hästi läbitavad.

Ehkki alguses oli olime graafikust 15 min ees, siis peale neid vigu 50 min taga. Tuli teha valus korrektiiv plaanidesse, mistõttu otsustasime joosta tühjalt mööda teed 3km, et õigeks ajaks finišisse jõuda. Trahv 1min hilinemise eest oli 3 punkti. Väga valus.
Samal ajal rammisid Tammede ässad ilget võssi KP128 juures ja tegid ainsa võistkonnana sealt räige läbimurde KP119-sse.

Kui vaadata kõikide GPS-ide träkke, siis kaardi edelaossa ei jõudnud ükski 8h tiim, küll tegid seda 4h tiimid. Sest viimased poleks nagunii jõudnud minna kaardi rammusasse idaserva. Tammed olid ainsad, kes võtsid raba keskel asuva KP118.

Samas näitab kaardi põhjapoolne osa ilmekalt, kuivõrd palju tehti erinevaid teevalikuid.

Lõpptulemustes üllatas vigaderohke Tammede väike allajäämine FinEstile. Võimalik, et kaardi keskosa, kuhu Tammed peale rõvedusi suundusid, oli isegi "söödav".

Kui kellelgi tekkis huvi järgmisel aastal SYR-ile minna, siis ärge seda tehke. Muidu muutub ka see üritus liiga rahvarohkeks, kus on pikad järjekorrad, pesemiseks sooja vett ei jagu ja igal tiimil polegi GPSi.

Tulemused
GPS träkid

Lõpetuseks oli meeldiv see, et enda füüsiline seisund oli vägagi ok. Karkass püsis kenasti püsti ja jooksusamm oli kerge lõpuni.


pühapäev, 2. august 2015

WMOC 2015 - ässade paraad

Tavaraja finaaljooksudega lõppes laupäeval veteranide MM Göteborgis. Eestisse tuli veel 2 pronksmedalit - seekord Anu Åkerman´ile W35 ja Marje Viirmann´ile W55 klassis. Kirti Rebane jäi hea jooksuga W40 klassis viiendaks. Medaleid jagasid omavahel suured meistrid, mõned ka paljukordsed maailmameistrid, o-legendid - Simone Niggli, Jörgen Mårtensson.

A-finaalide rajad olid tõsiselt tehnilised ja füüsiliselt väga rasked. Anti palju tõusumeetreid, kõrgeid kaljuseinu ja nendevahelisi kitsaid läbipääse.  Piklikel platoodel oli palju mikroreljeefi, ja vähe selgeid objekte. Järjekordselt oli vaja end korralikult kaardis hoida ja õigeid teevalikuid teha.

Orienteerumise poole pealt oli MM väga vinge, muu korralduse osas natuke nuriseti. Õnneks oli finaalidepäeva ilm suurepärane ja autasustamistseremoonia pidulik. Uhke ja meeldiv tunne oli eestlasi pjedestaalil näha.

Ise asendasin lõputseremoonial järgmise aasta MMi korraldajaid SK100-st, kes kõik olid lahkunud TOWi korraldama. Panin WMOC2016 korraldaja särgi selga ja võtsin vastu IOFi lipu, mis hakkab aasta pärast Tallinnas lehvima. Üks itaallanna vaatas minu särki ja ütles, et küll see on ilus ja küsis, et kas järgmisel aastal jagatakse selliseid. Göteborgi T-särkide osas oli ta äärmiselt kriitiline, lausa mürgine. Seega peavad särgid olema tasemel, osalejatele on see oluline. Nagu ka paljud muud pisiasjad, mida veteranide o-peo juures hinnatakse.

Jooksin täna M55 B-finaali rada. Kindlalt alustasin, kaks esimest etappi võitsin, kolmandas juhtisin järgmise ees juba üle 2 minuti. Selles kohas oleks võinud võistlus lõppeda.

Teel neljandasse KP-sse kadus järg käest ära, kõik oli liialt ühesugune. Ootasin ristuvat jalgrada, mis lõpuks tuligi, kuid loodetust palju hiljem. Ja raja suund polnud justkui see, mida kaardil nägin (?). Nii miskipärast tundus. Natuke segaduses olles jooksin edasi, kuni nägin all paremal tee peal joogipunkti.

Tuvastasin selle kaardil koos esmaabi punase ristiga, mis asus KP4-st 300 meetrit (!??) kaugemal (teisi joogipunkte kaardil ei näinud). Kas tõesti olin nii palju üle jooksnud (nagu esimesel päeval)? Ju vist. Jooksin siis pikalt tagasi, kammisin risti-põiki maastikku, selgeid tugipunkte polnud. Lõpuks jõudsin KP49-sse, mis oli minu 7. punkt. Seega olin olnud alles poolel teel 4-ndasse. Tuli jälle ümber pöörata ja pikalt edasi joosta. 10min viga, motivatsioon kadus, hoog rauges.

Ometi ei pääsenud ka teise suure veata. Etapil 7-8 oli kõik kenasti kontrolli all ja tõusin kindlast kohast üles punkti suunas. Loodetud lihtsat nina ei osanud maastikul tuvastada ja liikusin edasi kuni kaotasin kontrolli asukoha üle. Tagantjärgi GPS-träkki vaadates olin jooksnud punkti kõrvalt mööda, kahjuks ei vaadanud vasakule.

Nädal möödus kiiresti, nii joostes kui suheldes. Elasin sugulaste juures suure Mjörni järve ääres kõrge kalda peal omaette majas. Kõikidel päevadel kasutasin Ålingsase orienteerujate Ann ja Andres Laasi auto- ja vihmavarjuteenust. Ei puudunud ka hoolitsevad õlled. Suured tänud kõigile!

Finaalidele eelnenud puhkepäeval käisime sugulastega Gullholmenis Härmanö saarel. Päeva parim osa oli saare lõunatipust tagasitulek mööda kaljust läänerannikut, väljaspool igasuguseid radu. Reljeef oli liigestatud, vajas pidevalt üles-alla turnimist. Kogu aeg oli põnev, sest ei teadnud, mis järgmise künka taga ees ootab.

Mõned pildid on ka FB-s.