laupäev, 25. jaanuar 2014

Don't Hurry Be Happy - Kõrvemaa maraton

Kuna 40km oli juba suusakilomeetreid kogunenud, siis oli paras aeg maratonile minna. Virule ei läinud, sest see tõstis nahhaalselt oma ärajäänud võistluse Kõrvemaa suusamaratoni päevale ja loomulikult valisin viimase. Mulle tegelikult ei meeldi need Kõrvemaa mäed, eriti siis, kui suusavorm on olematu. Teine ring tuleb tavaliselt raskelt ja krambiseguselt. Suusamõnust on siis asi kaugel. Suusamõnu tunnen üldse harva, ainult siis, kui hästi libiseb, päike paistab ja kiiret pole kuhugi. Suusatamine on reeglina "raske" töö kerge tuleviku nimel.

Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.

Üsna alguses tekkis sobiva kiirusega rong ca 30 mehest, hoidsin tahapoole ja rippusin mõnuga konksus. Mööduda oli mõttetu, selleks polnud ka vajadust. Rada oli hea, peaaegu nautisin suusatamist. Esimese ringi lõpus kuulsin kommentaatorilt Ott Viirmanni nime, seega oli Ott üsna lähedal. Teisel ringil tõusin kogu aeg ülespoole, märkamatult möödusin ka Raio Piirojast. Ühel hetkel tekkis sobiv kolmik, veduriks nr.50 - Avo Kirsipuu, tema taga Ott. Alguses tundus tempo üsna paras, kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks. Ott ei tahtnud mööduda ja tempot teha, ise olin kahevahel: sportlane minus oleks tahtnud natuke tirida, tavakodanik tundis mugavustsoonis sõites suurt naudingut.

Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.

Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.

Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.

Tulemused

Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.

Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.

Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".

KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?

Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu


neljapäev, 23. jaanuar 2014

Keila Õhk 2014

Sõitsin linnast koju, auto termomeeter näitas -17°C. Tarmo Klaar oli korraldanud puutevaba SI-pulkade testvõistluse Keila Õhk 2014, mis oli ikka täitsa päris suusa-o moodi. Abimeheks radade tegemisel oli Mait Tõnisson.

Läksin kohale, kartsin, et osalejaid tuleb kohale vähe. Oli hiline aeg, pealegi pime ja külm.

Kuid parkimisplats oli autosid täis. Kõik, kes vähegi suuskadel püsisid ja kaarti lugeda oskasid, olid kohal. See oli sellel aastal vist esimene suusa-o Eestis.

Rada oli tasemel, tegin mitu suurt viga ja vale teevalikut. Koduseintest polnud kasu. Näpud külmetasid, lõpus ka varbad. Kuid see oli teisejärguline, sest Viljar Vainolaga oli vaja rebida. Kord oli üks ees, siis teine, lõpuks tehti ärtust ära. Lahendasin etapi 10-11 valesti.

Tulemused
Testimise tulemused


esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Sellest, mida ei teinud

Laupäeval oli tore üritus plaanis, SKMi loomadega joosta Kõnnult Aegviitu. Kokku kusagil 30+ km ja aega selleks (kuni rongi väljumiseni) ca 3.40.
Ilm oli kena, kohati paistis päike. Hommikul panin ka fotoka Paukjärve laudraja jaoks valmis. (pildi autor Armo Hiie)

Kell oli 8.15, asutasin end Tallinna bussijaama sõitma, kui helistas Hiiekas ja küsis, et kas sa ei tulegi.
- Tulen küll, kohe hakkan sõitma.
- Buss kohe väljub...
Kurask, jätsin vale kellaaja meelde, kell 9 pidi olema start Kõnnust (mitte Tallinnast).



Oma väikese jooksu tegin siiski Keila kandis ära, 2h ja 20+ km. Vähemalt sai koerale normaalse jooksuotsa.

Pühapäeval ähvardasid mõned kodanikud minna Haapsalu lahele uisutama. Asi tundus väga ahvatlev, eriti ilusa päikeselise ilmaga. Kuid sinna ei plaaninudki minna, tundsin vaid kadedust, eriti FB-st pilte vaadates. Egas midagi, tegin Keilas oma esimese suusasõidu, 1,5h.
Rada oli täitsa OK, siiski sõitsin vanade suuskadega.

Laupäeval Kõrvemaa suusamaratonile. Ühe korra tahaks enne veel suusatada, kuid õhtuti on ikka üsna külm. Eks näis, kas seal maratoni jaoks lund veel jagub. Ehk saab jälle kirjutada tegemata tegudest.



pühapäev, 12. jaanuar 2014

Uuele ringile

Eesti Orienteerumisliidu uue juhatuse esimene koosolek oli tavapäraselt pikk ja toimus reede õhtul ning laupäeval. Õhtu läks pikaks, laupäeval käisime vahepeal jooksmas.

Pildil EOLi juhatus koos tegevjuhi Paul Poopuuga.

Teemasid oli palju. Esimesena andsid ülevaate oma tegemistest WMOC2016 ja WOC2017 korraldajad Jaan ja Markus. Ka Leho Haldna oli kohal. Kiireid tegemisi on edaspidi mitmeid, üheks olulisemaks ühise juriidilise isiku moodustamine. Paljud teemad vajavad detailseid tegevusplaane.

Eelarvest niipalju, et Paul on teinud head tööd, EOLi rahakott ei ole tühi.

KÜSIMUS: Kus oli juhatus seekord koos?

Sai joostud esimesel lumel. Kunagi ammu oli vist samuti lumi maas, aga hästi ei mäleta enam.


reede, 10. jaanuar 2014

Kõrvalehüpe

Töö juures on meil päris hea ping-pongi laud ja ühel korral olen seal mänginud. Sellest läks hammas kergelt verele, ehkki toakaaslastest suuri konkurente polnud.

Ostsin Kristiine spordihallis Rein Lindmäe käest reketi, mis tundus esialgu päris korralik, ka hinna poolest, kuid hiljem, nö harrastaja-lauatennisistidega rääkides, oleks sama raha eest saanud vaid ühe kummi.

Egas midagi, alguseks ok, reket oli kerge ja liikus käes hästi. Viimasest tõsisest mängimisest oli möödas ca 25 aastat, võib-olla enamgi. Siis lammutasime Geoloogiakeskuses igal lõunavaheajal, samuti õhtuti ja aeg-ajalt ka nädalavahetusel. Käisin ka mõnedel turniiridel Haibas, kus enamasti sain peksa. Keila ja geoloogia konkurentsis oli tase enam-vähem.

Niisiis, täna õhtul mängisin 2,5h Riisipere lauatenniseklubi liikmetega Turba koolimajas. Polnudki kõige hullem, võeti omaks, st oldi nõus vastu võtma ka järgmisel korral. See oli juba suur tunnustus.

Lauatennisega olen elus kokku puutunud mitmel korral, kahjuks trennis pole käinud ja algtõdesid omandanud. Mis tähendab, et mitte kunagi seda mängu korralikult mängima ei hakka.

Kui olin ca 12-14 aastane, siis mängisime Tartus 7.majavalitsuse taga aias (Riia tn 53 või 55). Mart Siliksaar oli siis majavalitsuse spordimetoodik, Kalle Kaljurand tänavakaaslasena suur konkurent. Siiamaani olen Mardile 1 kasti ehk 20 pudelit limonaadi võlgu. Pinksi sai mängida ka mõnes teises kohas, näiteks 1.majavalitsuse keldris, mis oli tehtud laste mänguruumiks. See majavalitsus, kelle spordimetoodik oli üks vanem naine, asus kusagil Kroonuaia ja Jakobi tn ristmiku lähedal.

Teine etapp algas ülikoolis, Leningradi maantee ühikas. Seal mängiti kõvasti, ka öösiti ja pidude ajal. Kes olid trennis käinud, need staaritsesid, teised arenesid oma loomulikku rada pidi.

Kolmas etapp oli Eesti Geoloogia Valitsuses (Geoloogiakeskuses). See oli kõige hasartsem ja konkurentsitihedam periood. Peeti hulgaliselt turniire, geoloogide vahel, asutuste vahel jt. Tase jõudis geoloogide hulgas paremate lähedale. Päris proffe meie hulgas polnud, mõni oskaja käis alla, mõni sai vanaks, mõni jälle töötas end tihedas konkurentsis üles. Ja mängib siiani.


teisipäev, 7. jaanuar 2014

Nongsmiblimine

Linnateatris "Skangpoomijaid" vaatamas ehk uusi sõnu välja mõtlemas.

Etendusest oli möödunud 10 minutit ja ma ei saanud aru, miks küll peaksin siin olema. Näitlejad Ojari ja Kalmet ajasid mingit segast luulut, mängisid sõnadega, vehkisid niisama ringi ja tegid lolli nägu - no mitte miski ei hakanud külge. Kas jälle üks mõttetu lavastus?

Kui möödunud oli ca 20 minutit, siis toimus ühe järjekordse sõna väljamõtlemisel, samuti täiesti mõttetus stseenis, sulamine. Nagu tuhvlialusel härra Päraboolil, nii ka minul kadus järsku ära argipäeva jäik karkass ja ühtäkki sain sellesse Linnateatri kõige lapsikumasse mängu ka ise sisse.

Kõik muutus hetkega, lavastus läks lahedaks ja naljakaks, ego kadus, vaid "nemad" pranokkisid ja minul voolasid naerupisarad. Memmekast nooreminspektor Veiko Tubin oli oma sõiduvees, nagu kunagi ka miilitsana etenduses "Hecuba pärast". Oli tõesti hea tükk.

Kui juba sõnade tegemisele läks, siis enam kui 100 aastat tagasi pakkus Ado Grenztein sõnale "orienteeruma" vasteks "kaarendama". See ei saanud elujõuliseks, küll aga tuli Mati Poomilt viimases "Orienteerujas" suurepärane ettepanek orienteerumise tunnuslause kohta: "Mente et cursu". Tundub, et see deviis hakkab tööle, ehk sama hästi kui ülikooliajast südamelähedane "Mente et malleo".




Pühapäeval oli meie klubil pidulik aastakoosolek, kus muuhulgas autasustati parimaid. Noorte-, naiste- ja meesteklassis tulid võitjateks Tiina-Maria TaliMarje Viirmann ning Maido Kaljur. Kolmanda koha omanikud Liis Lille ja Mati Preitof said mõlemad 1kg kulda, mina seekord esikuuikusse ei jõudnud.

Uuel hooajal joostakse siis uute, st 3D kaartidega. Gea ja Marje juba testisid (alumisel pildil).


reede, 3. jaanuar 2014

Laul ja küsimus

Alloleva loo võtsin välja ühest raadiosaatest. Sellepärast, et laulu esitus meeldis.

Kuid KÜSIMUS tuleb hoopis orienteerumisest:

See tuntud laulja on lähedalt seotud ühe meesterahvaga, kes palju aastaid tagasi oli ära toodud "Orienteeruja" ajakirjas, kus lugejate hääletuse tulemusel oli koostatud edetabel Eesti orienteerumist kõige enam mõjutanud isikutest. Nimekirjas oli välja toodud ka see noormees. Vihjeks võib veel öelda, et noormeest on mainitud ka viimases "Orienteerujas".

KES on see orienteeruja?



neljapäev, 2. jaanuar 2014

Aastalõputirimine

Eks see Tarmaku Aastalõpuvõistlus üks kõva tirimine on, mis muud. Kuid seekord oli rajameister Tomi-Andre Piirmets üles ehitanud korraliku labürindi, mis 2. ja 3. vahetuses tempo alla võttis ja mõtlema sundis.

Pildil Tomi-Andre, võetud tema blogist

Olin paaris Marjega, et püüda 95+ klassi võitu.

Minu esimene vahetus ei õnnestunud. Glehni palmimajas sattus 2.korrusel kõigepealt ette vale punkt (52), mis tekitas väikese segaduse, sest ei osanud suurt skeemi kaardi paremas ülemises nurgas vaadata (ehkki olin sellest enne võistlust lugenud). Kaotust ca 15sek. Siis vajutasin täiega edasi, et kaotatut tagasi teha ja 6.KP-ga tegi Tomi mulle jälle ära. Läksin võtma ebaloogilist (vale) punkti teisel pool teed, misjärel ei saanud enam aru tänavate ristumiskohast. Jooksin veel edasi ja lõpuks tuli kaotust lisaks ca 40sek.

Teises vahetuses ei saanud meistersportlane, NLiidu meister Marje Viirmann "keerulise" Nõmme kaardiga hakkama ja tegi kahe punktiga kokku 3-4min viga (jooksis mõlemal korral suunaga paremalt mööda).

Olime kalendrijagu konkurentidest maha jäänud.

3. ja 4. vahetuses pakuti lühikese jooksu järel labürinti. Me pole mõlemad selles sise-o elemendis tugevad, kuid tulime välja siiski enam-vähem normaalselt. Naljakas oli see, et ma ei kasutanud jälle suurt skeemi, sest esialgu ei leidnud sealt alguspunkti ja hiljem ei tulnud selle pealegi, et pilku suurendatud skeemile ümber tõsta. Väikese kaardi lugemine võttis aga rohkem aega.

Viimase vahetuse võtsin enda peale. Arvo Raja oli ca 2-3 min varem rajale läinud, Dmitri Šved (SRD) 19 sek enne mind ja Rein Rooni 4-5 sekundit.


Reinu sain juba tõusul kätte, enne 2. punkti hakkas paistma ka Dima selg. Ja siis läks võiduajamiseks. Kuna Arvot ei lootnud enam kätte saada, siis pidime Dimaga võitlema kas 3. või 4. koha eest. Dima aga on, teadagi, väleda jalaga veteran ja teda juba niisama ei murra.

KP6-s sain Dimale järele, seejärel võtsin kaardi tagurpidi kätte ja tegin väikese haagi. Järgmisest punktist väljudes pani Dima vales suunas minema ja siis sain temast omakorda 5-6 meetriga ette. KP-d 8 ja 9 võtsime koos, kuid tõusul 10.-ndasse jäin ca 7-8m maha. Hingeldasin korralikult, jalad olid ka kergelt pehmed.

Teel 10.-ndasse nägime ka Arvo selga, kellest möödusime etapil 12-13. Sain 13.-ndas konkurentidest mööda, sest ei lasknud end häirida valest jõulumehest.

Juba eelnevalt olin otsustanud, et jooksen etapi 13-14 ringi, sest mälestustes oli metsatukk parajalt soine ja kraaviderohke. Dima otsemineku üle rõõmustasin, lootes, et saan niimoodi ette. Kahjuks võttis ta KP14 ca 20m enne mind ja sellega võitis ka duelli. Vajutasin edasi küll korralikult, sest Neeme Loorits oli meie vahele tekkinud, kuid teha polnud enam midagi - teine koht teatevõistluses oli reaalsus. Kuid hea seegi, peaasi, et kõik SI-märked olemas olid.

Tulemused
Etapiajad