Kuna 40km oli juba suusakilomeetreid kogunenud, siis oli paras aeg maratonile minna. Virule ei läinud, sest see tõstis nahhaalselt oma ärajäänud võistluse Kõrvemaa suusamaratoni päevale ja loomulikult valisin viimase. Mulle tegelikult ei meeldi need Kõrvemaa mäed, eriti siis, kui suusavorm on olematu. Teine ring tuleb tavaliselt raskelt ja krambiseguselt. Suusamõnust on siis asi kaugel. Suusamõnu tunnen üldse harva, ainult siis, kui hästi libiseb, päike paistab ja kiiret pole kuhugi. Suusatamine on reeglina "raske" töö kerge tuleviku nimel.
Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.
Üsna alguses tekkis sobiva kiirusega rong ca 30 mehest, hoidsin tahapoole ja rippusin mõnuga konksus. Mööduda oli mõttetu, selleks polnud ka vajadust. Rada oli hea, peaaegu nautisin suusatamist. Esimese ringi lõpus kuulsin kommentaatorilt Ott Viirmanni nime, seega oli Ott üsna lähedal. Teisel ringil tõusin kogu aeg ülespoole, märkamatult möödusin ka Raio Piirojast. Ühel hetkel tekkis sobiv kolmik, veduriks nr.50 - Avo Kirsipuu, tema taga Ott. Alguses tundus tempo üsna paras, kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks. Ott ei tahtnud mööduda ja tempot teha, ise olin kahevahel: sportlane minus oleks tahtnud natuke tirida, tavakodanik tundis mugavustsoonis sõites suurt naudingut.
Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.
Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.
Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.
Tulemused
Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.
Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.
Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".
KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?
Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu
Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.
Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.
Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.
Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.
Tulemused
Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.
Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.
Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".
KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?
Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu
10 kommentaari:
Pakun Viidingut
Raimond Kaugver
Miskipärast oli protokollis su nime järel KEK RSK asemel mingi tundmatu spordiklubi nimi! :-)
Tanzale punkt, Raimond Kaugver jah.
Meelis, annab jumal töö, annab ka spordiklubi :)
Mulle isklikult meeldib see lugu:
http://www.youtube.com/watch?v=q1qNnNNpuC4
Toivo
Vana hea lugu, muidugi, sellel versioonil on ka mõnus video taga.
Võssotski ise pole kunagi mägedes roninud, aga asja olemust oskab suurepäraselt edasi anda. Nagu ka platnoi-maailma.
Meil kõigil on oma arusaam nö platnoi-maailmast. Reaalsus võib oluliselt (ja päris valusalt) erineda lauludest kuuldu või filmidest nähtuga. :)
Arvata võib, et midagi romantilist ja hingelist seal ei ole. Sageli pole ka mägedes midagi romantilist - külm, raske, väga ebamugav, ohtlik - kuid eemalt vaadates äge.
Kuigi Etsi lapsepõlvest lugedes, tundus, et ööpäevas oli 48 tundi, et kõiki neid spordialasid harastada, milles ta kunn on olnud, pole miskit uuest tõusvast spordialast -jääpalist (v.k. palliga hokist) - kirjutatud? Kas see on jäänud mängimata?
Oo, nii mõnestki spordialast, kus ma kunn olen olnud, pole veel jõudnud kirjutada. Näiteks lauahokist.
Aga see tuleb veel :)
Postita kommentaar