TM Keilas

Mõni aeg tagasi kohtusin Keilas koeraga jalutades Jaanus Jõgis'ega, kes jalutas õhtul samuti neljajalgset. Viitsime natuke koerte aega ja vestlesime. Jaanus ütles, et plaanivad sõpradega juba traditsiooniks kujunenud Tartu Maratoni (TM) üritust Keilas, samal päeval, stardiga kell 9 ja 63 km. Kuid vabastiilis. Pilt eelmisest aastast.

Minu viimane TM oli vist aastal 1987, st 35 aastat tagasi. Peale seda jäi TM kolmel aastal ära ja sealtpeale pole enam klassikat sõitnud. Esimese maratoni aastat ei mäletagi, kuid see võis olla enne keskkooli, kui sõber Aksiga matkasime paksus lumes Tartust Otepääle. Vist enne 1975. aastat, kuid pole päris kindel. Tore matkakaaslane, vinge mägimatkaja ja alpinist, tugev suusataja Kalle Kiiranen (68) (pildil), kellest sai TM eelõhtul ETVs tõelise veteransportlase eeskuju (Ringvaade, alates 46. minutist), ütles saates, et tema esimene TM oli 1981. Huvitav, mida ta küll enne seda tegi :) Kuid oluline pole mitte see, millal alustasid, vaid ikka see, millal lõpetad.

Eelmisel aastal uisutasime TMi eelsel päeval Tõnis Vaiksaarega Saaremaale (LUGU). Seekord andis Jaanus hea mõtte teha TMiga samal ajal pikk ots Keila suusaradadel. Kuna tervis on sellel talvehooajal palju jupsinud ja vigastused seganud (joosta ei saa praegugi), siis 63 km läbimine oli minu jaoks suur küsimus. Vastuse saamine oligi tänase Keila TMi peaeesmärk.

Kuna Jaanus oli ise paar päeva tagasi saanud sellesamuse viiruse, siis teda rajal polnud. Pidulikke TM numbreid seljas ei näinud kellelgi. Siiski tegid paar meest koos head tempot ja liikusid minust maratonidistantsil kiiremini. 

Startisin 8:55, seega natuke enne ametlikku TMi starti. Sõitsin loomulikult kogu aja mugavustsoonis, mida võimaldas kenasti suurepärane rada, kerge miinuskraad ja hea libisemine. Mul on välja kujunenud üks 8,2 km ring, kus on sees kõik Keila raja tõusud. Esimese 6 ringiga (49 km) kogunes ligi 500 m tõusu. Teejoomise peatusi tegin 24,5 km (3 ringi) järel. 

49 km-l oli väsimust kogunenud parasjagu ja otsustasin viimase otsa läbida tasasemal 5 km rajal. Peale väikest teejoomist-näksimist läksingi ringile ja nagu peale seisakut ikka, oli esialgu kangem olek. Normaalne. Mis aga polnud üldse hea, oli rõhuva raskuse tekkimine südame piirkonnas, kerge tuima valuga. Võtsin tempo väga aeglaseks ja korra ka aitas, kuid üsna pea oli selge, et see ring oli liiast. Rõhuv tunne ei taandunud. Vaikselt tegin ringi lõpuni ja tänaseks tulemuseks jäi 54 km. Ilm pööras  sulale ja libisemine vähenes, kuid oli jätkuvalt üsna hea.

Kell 11 algas Tankimäel Urmas Paeväli poolt korraldatud Keila suusasarja etapp sprindis. Lapsi oli kohale tulnud päris palju. Meestest võitis Keila radade hooldaja Raido Notton.

Peale enda maratoni oli päris mõnus vaadata ETV2-s ülekantavat Tartu Maratoni otsesaadet. Kaadrisse jäi palju tuttavaid, mõnele anti sõnagi. Igal juhul oli iga TMi lõpetaja väga vinge tegija. Mina sellega hakkama ei saanud.

Siinkohal ka mõnele korraldajale (Urmasele?) mõte, et TM Keila rajal, kus ei puuduks ka mustikasupp ja hapukurk, võiks olla korraldatud igal aastal avaliku üritusena. See oleks väike alternatiiv neile, kes klassikat ei sõida. Igaüks saaks sõita täpselt nii palju kui jaksab, ja kui jaksab rohkem, siis kasvõi 100 km kindla ajaraami sees. Kiirus pole oluline, vaid pikkus.

Tamsalust Pariisi ja tagasi. Suuskadel

Kui muidu ei jõua suusakilomeetreid koguda, siis maratonil saab korraga kohe palju. Siiani oli 100 sõidetud, tänane Tamsalu maraton andis lausa 46km lisa.

Päris pikk maa tundus, ehkki tõuse lubati vähem kui nädalatagusel Viru maratonil. Minu jaoks oli see esimene kord sõita Tamsalus ja etteruttavalt võiks öelda, et rada oli meeldiv. Tuultele avatud põllulõike oli oodatust vähem, rada kulges suures osas metsas.

Veel enne rajale saamist juhtus aga üks äpardus. Tamsalus on starti minna ca km ja selle sees oli ka määrdunud lumega lõike. Võtsin seal suusad alt ära ja kui püsti tõusin, oli minu suusakepp  kellegi suusa all ja käis ebameeldiv raksatus. Osa kepist jäi lumele lebama.

Vaatasin üles ja kohtasin o-sõber Arvo Raja ehmatanud nägu. Tore oli küll tuttavaid kohata, samas oli olukord kriitiline. Anu Malts oli nõus viima minu suusad stardikoridori juurde, ise jooksin ca 0,5km tagasi määrdemeeste bokside juurde, kus sain Anti Arakult vajaliku parema käe kepi. Natukene lühem oli, kuid täitsa ok. Stardis mahtusin oma stardikoridori (300-400) viimasesse ritta ja hea võib-olla oligi. Esimesed 50 min sõitsin valdavalt mugavustsoonis, kõikide tõusude peal olid tropid ees, möödamineku võimalusi rajal eriti polnud.

Kuid see oli vaid hea, arvestades olematut suusatreenitust, plusskraadides ilma ja tugevat edelatuult. Värskel lumel oli libisemine väga ok, vanal lumel ja suusaradadel kehvem. Kuid see oli ilmselt kõigil nii. Imestasin, et enamusel minu grupi inimestel suusad töötasid, vaevalt, et sõideti massiliselt pulbriga.

Neeruti mägedes anti natuke tõuse-laskumisi ja siis tuli minna tagasiteele. Pikad tasased lõigud üldiselt meeldivad, kuid nüüd tundsin, et pean hoidma oma rütmi, mis oli grammikene aeglasem keskmisest. Rada oli pikk ja eesootavad Tamsalu suusaradade lõputõusud teadmata.

Kõik oli ok, kuni lõpuni jäi 4km ja algasid tõusud. Ja jälle, nagu Viru maratonil, lõi kramp paremasse triitsepsisse (pildil tagapool), sealt edasi kogu paremasse külge. Vastik, pidi ettevaatlikult sõitma.

Lõpus sain järele Martin Suurojale, kellega koos ka lõpetasime, 700m enne lõppu, vahetult enne tunnelit, möödus Raido Kukk, kes ergutas ja soovis rõõmsalt jõudu. Ajaks sain 3:08:18, koht 385.

Arvo Raja jäi seekord aga seljataha, kas siis viisakusest või oli endale Viru maratonil natuke liiga teinud. Kuid kohad polnudki üldse tähtsad, treening oli äge ja kodus toibusin sõidust mitmeid tunde.

Tulemused

Orienteerujad esisajas:
23. Andreas Kraas 2:26:50
44. Erkki Aadli 2:30:44
80. Ulvar Pavlov 2:36:34 (käib orienteerumas)
91. Heleri Kivil 2:37:00 (naistest 2.)
98. Raio Piiroja 2:37:49 (keegi mainis Viru postituses, et ka Piiroja on orienteeruja :)

Sada ja seened. Viru maraton.

Viru suusamaratonil olen võimalusel üritanud ikka käia. Peamiselt meenuvad üsna külmad ja tuulised sõidud, seekord oli temperatuur mõnus, -3 kraadi.

Rada oli lumenappuse tõttu tunduvalt muudetud ja ka lühemaks tehtud (ca 35km), samas lootsin, et mägede osa on rohkem välja lõigatud. Vähemalt see lõpuosa koos mõrvaritõusuga on Viru maratonil parajalt jõhker, eriti, kui püss tühi ja jalad krampides.

Läksin suusakilomeetreid koguma, sest siiani oli neid kokku napilt üle 60km. Sellise pagasiga pole mõtet pingutama minna, ehkki treeninud olen, natuke teisi alasid.

Kahjuks ei saa maratoni ainult nautida, mass kisub kaasa, sest ei taha kellelegi jalgu jääda ega mõne aeglasema taga ka niisama passida. Siis jääb kohe paljudele jalgu ja see on ebameeldiv.

Viimastel kordadel olen konkureerinud Raul Oleskiga (ja kaotanud), kuid seekord oli eesmärgiks vähemalt Marjet võita. Marje on kogunud juba 460 suusakilomeetrit, mis on selle talve kohta paras müstika, eriti, kui kõik kilomeetrid saadud Eestimaal, igapäevatöö kõrvalt.

Seekordne sõit läks, nagu tavaliselt, langevas joones. Alguses olin kusagil 250-280 koha piirimail. 10km ajavõutukohas möödus Tiina Idavain, kellega olen alati mingi aja koos sõitnud, siis maha jäänud. Seekord ta tuli ja läks kiirelt minema. 20km juures möödus Paavo Rõigas, samuti kadus vaateväljast. Kuid sellel polnudki tähtsust, liigutasin sel hetkel mugavustsoonis, natukenegi lõpuosaks jõudu säästes.

Ja siis algasid Mõedaku tõusud. Vastik-vastik. Parem käsi kiskus krampi, jalgadega oli kõik ok. Viimaste kuude rattasõit oli ilmselt kasuks tulnud. 4km enne lõppu möödus ühel tõusul Marje, liikus teine enesekindlalt ja tempokalt. Käelihase krambi tõttu sõitsin säästurežiimil, sest pingutamine oleks võinud kehvasti lõppeda. Mõrvaritõus oli seekord raske, möödusid paljud karvased ja sulelised. Ja siis, kui oleks hea meelega juba finišisse keeranud, pidi uuesti tagasi rajale pöörama ning veel viimasele tõusule minema. Viru maratoni 2 viimast kilomeetrit tunduvad kuidagi eriti pikad.

Seega sain Viru maratoniga kokku peaaegu 100 suusakilomeetrit, mille tähistamiseks tegin kodus ühed seened. Kuuseriisikad.

Küünal pildil ei tähenda, et see maraton jäi viimaseks. Nüüd peab natuke kilomeetreid koguma ja siis Kõrvemaale minema.

Tulemused

Kuid esisaja orienteerujad olid järgmised:
14. Sander Linnus
31. Priit Randman
50. Lauri Malsroos
66. Tarvo Klaasimäe
73. Erkki Aadli
77. Paul Nestor

Pidu oli Airi Alnekil, kes pidi ISCi müügileti juurest ära käima võiduka poja autasustamist pildistamas.

Internetist saab nüüd välja trükkida ka maratoni diplomi. Justkui minu narrimiseks oli kaanepildile pandud Marje :)

Don't Hurry Be Happy - Kõrvemaa maraton

Kuna 40km oli juba suusakilomeetreid kogunenud, siis oli paras aeg maratonile minna. Virule ei läinud, sest see tõstis nahhaalselt oma ärajäänud võistluse Kõrvemaa suusamaratoni päevale ja loomulikult valisin viimase. Mulle tegelikult ei meeldi need Kõrvemaa mäed, eriti siis, kui suusavorm on olematu. Teine ring tuleb tavaliselt raskelt ja krambiseguselt. Suusamõnust on siis asi kaugel. Suusamõnu tunnen üldse harva, ainult siis, kui hästi libiseb, päike paistab ja kiiret pole kuhugi. Suusatamine on reeglina "raske" töö kerge tuleviku nimel.

Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.

Üsna alguses tekkis sobiva kiirusega rong ca 30 mehest, hoidsin tahapoole ja rippusin mõnuga konksus. Mööduda oli mõttetu, selleks polnud ka vajadust. Rada oli hea, peaaegu nautisin suusatamist. Esimese ringi lõpus kuulsin kommentaatorilt Ott Viirmanni nime, seega oli Ott üsna lähedal. Teisel ringil tõusin kogu aeg ülespoole, märkamatult möödusin ka Raio Piirojast. Ühel hetkel tekkis sobiv kolmik, veduriks nr.50 - Avo Kirsipuu, tema taga Ott. Alguses tundus tempo üsna paras, kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks. Ott ei tahtnud mööduda ja tempot teha, ise olin kahevahel: sportlane minus oleks tahtnud natuke tirida, tavakodanik tundis mugavustsoonis sõites suurt naudingut.

Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.

Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.

Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.

Tulemused

Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.

Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.

Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".

KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?

Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu

Suuskadel Keilast Harkusse ja tagasi

Eilse postituse tulemusel ei jäänudki muud üle, kui sõita täna läbi Tallinn-Keila-Tallinn maratoni rada. Lumekoorik oli tugev, libisemine suurepärane ja ilm viimasepeal - türkiissinine taevas ja suur sidrunkollane päike.

Võtsin eesmärgiks sõita Keila Statoili bensiinijaamast Harku mõisani ja tagasi. Harku metsa suusarajad pole atraktiivsed, seal on kõik lihtne ja selge, ainult vajuta.

Algus oli kell 9.15. Kumna juures hoidsin maantee lähedale ja see oli õige. Tagasiteel riskisin ka elamualast otse läbi saada, ebaõnnestunult.

Teel Tutermaale kukkusin elektriliini all pehmesse auku nõnda kehvasti, et püsti tõustes murdsin parema suusakepi pooleks. Maratoni algusest oli möödunud 15-20min, kuid üritamisest loobuda ka ei tahtnud. Rohkem võimalusi sellel aastal ilmselt ei anta ja kes teab, kas järgmistelgi ilmaolud koorikusuusatamist soosivad.

Esimene suurem takistus tekkis Kiial, kui kõrgepingeliini alune siht osutus peale kohalikku teed suuskadel läbimatuks ja suundusin teisele poole maanteed. Kiia kant ongi kõige keerulisem koht Tln-Keila-Tln koorikumaratoniks.

Siledatel põldudel oli ka ühe suusakepiga hea sõita, ehkki peale Vääna jõge muutus koorik miskipärast ebaühtlaseks ja sõita polnud kõige parem.

Teine takistus tekkis peale pikka ja ülimõnusat laskumist Harku mäelt Vääna jõe äärde. Eesti kaardilt 1:50000 lugesin välja, et pikalt on ees lagedad, kuid jõele lähenedes nägin ees vaid metsa. Natuke sõitsin mööda jõge, peale mida üritasin Hüüru elamualast ringiga mööda saada. Jõe ületamise järel ei saanud oma asukohast aga üldse aru. Lageda asemel olid vaid elamud ja võsane mets. Lahenduse leidmiseks võtsin suusad ära ja vantsisin mööda asfaltteed külast välja põllule. Kõik läks jälle paika.

Edasi oli suurepärane sõit, ehkki kell 12-13 andis koorik juba kohati järgi. Harku kandis oli koorikul üsna palju suusajälgi, enamus vanemad, kuid üks värske jäljepaar läks ka otse Keila suunas. Tutermaa lähedal läksid meie rajad lahku.

Kumna elamualast üritasin tagasiteel otse läbi murda, kuid edutult. Jälle jalutasin mööda asfalti suure maantee äärde, sealt oli mõnus ja lühike maa Statoili bensukani.


Päike lõõskas nagu kõrgmägedes ja kuna tuul oli selja tagant, oli ka natuke palav.

Kokku võttis 32km-se ringi läbimine 4h 30min. Lootsin selle tee läbida tunnikese kiiremini, kuid takistusi tuli ette ootamatult palju. Ühe kepiga polnud ka kõige mugavam sõita.

Kuid aeg möödus märkamatult ja väsimuseta, sest põnevust ootamatute ja tundmatute olukordade osas oli  pidevalt. Just see ongi matkamise võlu, kus sihtkoht on küll teada, kuid teekond sinna selgub alles rajal. Ühesõnaga: seiklus.

Lisan siia 2 võimalikku varianti tulevaseks ringiks. Hea on sõita põldudel põhja pool suurt maanteed, kuid mõnus on ka tänane rada Harku mõisast tagasi. Viimane omab potensiaali tulevaseks rahvamatkaks, ehkki suusamaratone on kogu spordikalender paksult täis.

Tallinn-Keila-Tallinn suusamaratoni rada

Mitmel aastal olen ähvardanud seda maratoni läbida, teadmata, kust suusarada tegelikult läks. Ühel korral olen võistlusel osalenud, kusagil 1985 aastal koos Mäses Sveni ja kahe kaaslasega (kellega??), kuid mäletan sõidust vaid ühte hetke maantee ääres.  Siiani on olnud arusaam, et trass kulges suures osas maanteest loodes, kuid see arvamus oli ekslik. Huvitav, et mäletan üsna hästi 1972.aastal 11-aastase poisina läbitud neljapäevaku orienteerumisrada, kuid läbisõidetud Tallinn-Keila suusaraja asukohast pole mitte väiksematki ettekujutust.

Selle teadmise sai nüüd Toivo Nuudilt (pildil), Juku Tasalt ja Ülo Vainuralt. Pikaaegne suusatreener Nuudi vastutas maratoniraja ja toitlustamise eest viimased 8 aastat, Juku oli paar korda maratoni läbi sõitnud.

40-45km pikkune Tallinn-Keila-Tallinn suusamaraton sai alguse 1961.aastal Heinrich Kase ideest. Võisteldi 4-liikmeliste võistkondadena, naised ja veteranid ka 3-liikmelistena. Üritus toimus alati Nõukogude armee aastapäeval, so 23.veebruaril. Seetõttu oli kergem saada rahalist jm toetust, sageli tehti suusavõistlusest ka filmiklipp Nõukogude Eesti ringvaatesse. Algusaastatel aeti radu sisse suusatades, hiljem olid abiks traktorid ja lumesaanid (buraanid).

Algusaastatel kulges rada praeguse Nõmme Spordikeskuse juurest mööda tänavaid Harku mägedele, peale Harku mõisat keeras Keila poole. Suusarada läks maantee lähedalt, sealt oli võimalik võistlejaid joota ja ergutada. Keilas suusatati mööda linnatänavaid Keskväljakule kultuurihoone juurde, kus oli puhkepaus 2 tundi. Seejärel anti uus start ja võistkonnad läksid kindlate ajavahemike tagant (3min?) sama rada pidi tagasi Tallinna. Lisan siia pildi stardist Keila kultuurihoone eest (teine mees on Tõnu Odamus, kes on pildil esimene?).

1960ndate II pooles või hiljem tehti edasi-tagasi sõiduks eraldi rajad, kuid puhkepaus 2h säilis esialgu siiski (näit praeguse Statoili bensiinijaama juures). Toitlustuskohad olid pöördepunktis, samuti Harku mõisa juures. Joogid valmistati mingil ajal Nõmme restoranis. Teatud aastast hakati sõitma kuni elektrijaamani, samuti muutus stardi- ja finišikoht. Kui esialgu oli see Nõmme Spordikeskuse juures, siis hiljem viidi start üle Pääskülla Kalda tänavale. Nagu kõrvalolevalt kaardilt näha, muudeti aeg-ajalt trassi asukohta. Jooniseid või kaarte ei koostatud, rajameister planeeris ja sõitis mälu järgi. Seepärast võib kaartidele kantud radade osas vigu olla.

Tallinn-Keila-Tallinn maratoni ajalugu tahaks kindlasti tõsisemat läbiuurimist ja -kirjutamist, tookordseid tublisid korraldajaid ja tugevaid sõitjaid üldjuhul ei teata ega ka mäletata.

Diplom (Valdur Vacht´i Facebookist)

Kõrvemaa maraton - pingutuseks kõlbmatu

Ei olnud täna see päev, kus füüsiline pingutus oleks tundunud normaalse ja talutavana ning rõõm eneseületusest andnuks lõpus positiivse emotsiooni.

Stardis oli kõik justkui ok, kuid esimestel kilomeetritel mõistsin, et suusk pole täna kõige parem. Konkurent Raivo Pellja pani sellise hooga mööda, et polnud võimalik isegi 100m kannul püsida. Tugev naisveteran Tiina Idavain ei möödunud teise ringi keskel nagu tavaliselt, vaid üsna alguses. Ei suutnud kannul püsida. Kohe alguses hakkasin tahapoole vajuma ja seda kuni lõpuni.

Pildil Heini Tammik (Delfi pilt), fotogeenne jõuluvana

Esimesel ringil proovisin kohati ka pingutada, eriti tõusudel, kuid see tundus liiga raske ja ebameeldiv. Nädalane tööväsimus (?) oli vist kõvasti sees ja suusk tuim. Kusagil 16km-l võtsin väikese geeli, natuke aitas.

Poolel maal loeti kohaks ca 114 (sinna lisandusid hiljem ka tagumistest gruppidest tulijad), aeg 1:03:37. Polnudki kõige hullem ja nagu hiljem selgus, vaid 1min Pelljast taga (!?). Kuid mitte ühegi tagant tulnud grupiga ei suutnud kaasa minna, vajusin ja vajusin. Juba esimese ringi lõpus loobusin igasugusest pingutusest ja võtsin sõitu mõnuga. Tõesti oli hea niimoodi kulgeda, häirisid vaid mööduvad grupid.

Ühest mehest (110) läksin siiski mööda, tundus, et suusk oli tal kehv ja mees ise ka väsinud. Eelviimasesse joogipunkti ta jäigi.

Omast arust siiski sõitsin ka, kuid mehed-naised muudkui möödusid ja möödusid. Ka see väsinud tüüp tuiskas 500m enne lõppu sellise hooga mööda, et pidi suusamütsi peast viima. Ja suusk libises tal ühtäkki superhästi (!?).

Üldiselt oli mõnus matk, värskendav nädalalõpp. Aeg 2:17:10 ja koht 197.

Tulemused

Maratoni eel ja järel

Viru, täna, 11 tunni pärast.
1,5 nädalat pole suuski alla saanud, kuid Xdreamist peaks olema taastunud. Stardinumber on lõpus, ehkki ei peaks. Tuleb külm, ehkki võiks olla soojem.
Tegelt pole vahet.

Üks suusapilt 29 aastat tagasi Geo-Geo-lt Ruusmäel.

Suusahooldus käib ka praegu nii nagu siis, ikka tooliseljal ja vanaema triikrauaga. Abilised on vajalikud.

Maratonist ka.

Jõudsime Mõedakule kell 10 ja temperatuur näitas -25°C. Stardiks langes korraldajate sõnul ca 5 kraadi, kuid nagu "autojuht" Arthur ütles, jäeti vanasti külma tõttu võistlus ära, nüüd vähendatakse korraldajate poolt külmakraade.

Tegelikult oli ilm mõnus, päike paistis, puud olid härmas ja loodus imekaunis. Kahjuks rajal loodust imetleda ei saanud, tuli lükata, lükata ja veelkord lükata. Kuulasin hoolikalt organismi ja püüdsin ette aimata, mis saab 37 km-l, siis, kui tulevad suured mäed. Pidi olema ettevaatlik, sest oli esimene maraton ja suusakilomeetreid pole palju kogutud. Nädalatagune WXD tegi ühe krambikuuri ära, lootsin, et seekord läheb kergemalt.

Suusapilt on SIIT (Tarmo Haud); video, teisi pilte ja linke SIIN (spordihai)

Libises kenasti, mitte kehvemini kui teistel 300-400 koha peal sõitjatel. Tunnise sõidu järel olin ca 350. Edasi läks langevas tempos, eriti viimased 10km. Lõpumägedes olen alati kehva olnud, seekord kiskus krampi parem triitseps. Liiga palju töötasin (tõusudel) parema küljega, tuli poolt vahetada. Natuke aitas.

Lõppkoht 413., aeg 2.46.32. Autokaaslastest oli Tanel Kannel 99. (2.12.27), Arthur Raichmann 548. (3:00:53). Tanel alustas II grupist, kuid sõitis esimesse (1-100), Arthuril ei libisenud üldse ja alustas hilinemisega kõige lõpust.

Järgmisel laupäeval siis Kõrvemaa maraton.

TULEMUSED

Üks rahulik lugu Kusturica jabur-napakate filmide (üks viide käis hiljuti ka blogi kommentaaridest läbi) helilooja Goran Bregovic´ilt.

Kõrvemaa maraton - lõpp halb, kõik hea

Selle aasta esimene suusamaraton. Esmakordselt lasin suusad ära määrida. Esmakordselt mõtlesin enne starti, et võiks ju 100 hulka sõita (number oli 95).

Mingit ülevaadet hetkevormist polnud. Trenni on oluliselt vähem tehtud kui möödunud aastal, ühtegi aja peale võistlust pole teinud (va talvetriatlon, kus rattasõit lumerajal nullis pingutuse).

Kartsin teise ringi lõputõuse juba stardis, ja seepärast üritasin kogu aeg kerget pidurit peal hoida. Päris hästi ei õnnestunud.

Kusagil 3-4 km-l möödus Alar Nigul, natuke hiljem Silver Eensaar. Kiire start polnud, teised alustasid vist liiga rahulikult. Pidevalt sõideti mööda, ükski selg ei sobinud. Kuni lõpuks ta tuli - see sobiv, noore naisterahva oma. Mõnus, vot selline suusatamine mulle meeldis. Varsti oli ka pikk rida mehi selja taga, kõik olid rahul.

Ja siis, ühel laskumisel, tüdruk kukkus. Karvane sell hallis kostüümis kukkus tempot tõstma, nägi välja nagu Tiit Idarand (?). Enne oli tüdruku tempoga rahul, nüüd hakkas äkki kiire? Hoidsin järgi, suur punt selja taga jäi maha.

Esimene ring oli OK (102. (tegelikult 114.koht, aeg 1.02.53). Enesetunne oli täitsa hea, kena seltskond ees, tempo sobis.

Mingil hetkel sain kinni ühe Eesti Posti jorsi, mulle sai järele jälle Tiina Idavain (N55!). Täpselt samas kohas kui aasta tagasi. Aga nüüd tundsin end paremini. Eesti Post jäi maha, kaugele maha.

Ja siis tuli väsimus, mis andis tunda just tõusudel. Teise ringi teine pool ennustas halba. Õnneks polnud krampe ja suusk toimis hästi. Idavain läks eest ära ja mitte ainult tema. Paljud läksid mööda ja ka see Eesti Post. Alles finišis selgus, et oli Raivo Pellja. Kuid enne lõppu läksid lennukalt tõusudel mööda veel Tarmo Siimsaare (+10min), Jaak Väärsi (+5min) jpt.

Finišisirgel ilmus ootamatult keegi selja taha, tegin mõned kiiremad sammud ja probleem oli lahendatud. Kuni hetkeni, kui enne finišijoont kukkusin kõhuli ja sell läks mööda ning võttis M50 klassi 3.koha :)



Kokkuvõttes 144.koht, aeg 2.12.53. Seega läks teine ring üle 7 min kauem.

Teoreetiliselt peaks veel mõne maratoni sõitma, sest kuidas seda valuläve ikka muidu tõsta. Esimene maraton on alati raske, samas kõige kasulikum.

Tulemused

Kaks ülemist pilti võetud SIIT
.

Kõrvemaa suusamaraton - see on imelihtne

Aitäh korraldajatele, kes andsid mulle numbri esimesse stardigruppi (134). Meeldiv üllatus, vist Viru maratoni järgi, kus koht oli üle 400.

Kohe sai üritust natuke tõsisemalt võetud - otsisin välja vana õhukese VISU suusapluusi, jalga õhukesed jooksupüksid (alla soe pesu). Viru maratonil higistasin oma paksu ISCi suusakostüümi ja 2 kihiga selle all kõvasti. Siis kartsin tuult, nüüd oli 0 kraadi, tuulevaikus ja metsarajad.

Olin tõusude osas natuke ettevaatlik, sest palju aastaid tagasi, kui viimane kord Kõrvemaa maratoni sõitsin, panin alguses väga uljalt, lõpp aga läks väga pikaks ja raskeks.

Sõit oli üks lust ja lillepidu. Seltskond oli ümberringi õige tugevusega, alguses sõitsin põhiliselt ise mööda. Marjest sain mööda üsna kohe, seega esimene eesmärk oli täidetud :)

Igal pool jõin spordijooki (kokku 5x), suusk lippas hästi, eriti jäises klassikarennis, kus olin ka paaristõuke kunn. Kui esimese ringi lõpus mõni tõus ka natuke väsitas, tuli kohe laskumine ja kõik oli jälle nagu stardis. Tundus, et laskumisi oli seekord 2x rohkem kui tõuse, ka tasasel maal sai paaristõugetega kiiresti edasi.






Teise ringi keskel tekkis mõnus 4-liikmeline punt, kuid ühel lihtsal pöördel kukkusin ning vedur läks eest ära. Sel hetkel möödus ka Tiina Idavain. Tehnika polnud tal kõige stiilsem - jalad ja kepid natuke liiga laiali (nagu Marjel), kuid edasi liikus kiiresti. Piinlik kritiseerida, kui kaotad. Aga noh, telekas olen näinud paremaid tehnikaid. Tundub, et vanema kooli naised Wassbergi stiilis sõitu üldse ei harrasta, näiteks oli Viru maratonil üks sitke ja jõuliste liigutustega naisterahvas rajal nii laialt ees, et möödumine oli pea võimatu.

Ja juba tuli silt 5km lõpuni, siis 3km. Oleks võinud veel ühe mehega võidelda, aga milleks. Niivõrd mõnus oli olla, et seda sõidukaifi ei tahtnud kuidagi ära rikkuda. Ka lõputõusud möödusid märkamatult, finišis olin nii ühes tükis kui veel olla saab.

Elu lihtsaim maraton, tegelikult elu ainukene lihtne maraton. Siiani.

Pildil naiste autasustamine. Mina sain 5. koha










2x19km
Aeg: 1.59.51
Koht: 101.
1.ring: 59.25
2.ring: 1.00.26

Keskmine pulss oli minu jaoks päris kõrge: 158. Teisel ringil oli pulss natuke madalam.
Tulemused
.
Homme Palukülla Rooni suusaorienteerumisele.

Pühapäev Viru valgega

Pühapäev algas tuisuga nagu siinmail juba kombeks.

Videolõik:


Viru maratoni starti lükati pool tundi edasi, sest mõnel teel oli tekkinud ummik. Tallinna poolt tulles probleemi polnud. Ilm tõotas tulla valge, sest maa oli valge, õhk oli valge ja taevas oli ka valge.

Eesmärgiks oli teha üks rahulik ja võimalikult valutu suusasõit. Üldfüüsiline vorm oleks pidanud hea olema, sest jaanuarikuus on kogunenud rekordilised 33h trenni, tõsi, suusatamist sellest küll alla poole (15h). Ülejäänud osa on läinud jooksmisele (18h), see aga suusasõitu suurt paremaks ei tee.

Stardis olin viimase grupi eesotsas, numbriga 918. Ca 600 suusatajat oli eespool. Stardist oli möödunud 200m, kui juba sai natuke libiseda. Kellegi suusakepp oli rajal, massid liikusid hoogsalt üle. Ja kohe varsti selgus ka õnnetu omanik: Viivi-Anne Soots (918). Rohkem ma teda ei näinud.

Orienteerujaid oli teisigi:
- Vorstisaba tõusul, kus järjestuti kahte ritta ja oodati pikalt oma järjekorda, tuli kõrvalt Maret Vaher (nr. 876) ja surus end ettepoole. Rohkem ma teda ei näinud.
- Sõidetud 15min ja vastu tuli Maku selg (nr.240). Ta nägu peegeldas üleüldist kurnatust
- Enne TP2-e sain järele Raul Oleskile (373), kes lahkelt teed andis ja pärast joogipunkti uuesti ees oli. Jutu järgi tegi treeningsõitu, kuid miskipärast hoidis minust tugevasti kinni. Siis oli veel tuul tagant ja ma jõudsin kenasti sõita, kuid hingeldamine selja taga ei lõppenud. Vastutuulega põldudel olin kahjuks esimene, seljataha kogunes paras rida. Käed väsisid ära ja ega reiedki polnud enam värsked. Sain mitu rongi kätte, Raul ka.

Tempo polnudki justkui kiire, kuid pulss oli üllatavalt kõrge (keskmine 153). Suusamaraton on petlik asi. Krampide vastu võtsin 10km enne lõppu vedela Mg, hommikul olin alla neelanud 3+2 Nutrendi anticramp kapslit. Väike hirm oli lõpuosa mägede ees, sest mitte kunagi varem pole ma krampideta Viru maratoni lõpetanud. Viimasel korral 2006 aastal seisin 10-15 min finiši kõrval asuvas kurvis ja ei suutnud krampide pärast ühtegi liigutust teha. Ehkki finiš oli siinsamas, eraldas teda minust lint, 1km ja kaks räiget tõusu.

Ka seekord olid viimased 4-5km vastikult rasked. Käed olid väsinud, jalad ka. Õnneks krampe ei tulnud ja finišeerisime Rauliga käest kinni hoides, nagu võitjad. Niimoodi kommentaator ütles.

Arvasin, et olen natuke parem. Suusk libises hästi (nagu enamusel), kuid kätejõudu on vähe. Keila konkurendid, vanakesed Aare Heinla ja Karl Lell, kellega koos maratonile sõitsime, on tunduvalt kõvemad (kohad 207 ja 244).


Oma krambi sain siiski kätte. Soki äravõtmisel tundsin esmakordselt elus kõhulihaste krampi. Esimene küsimus oli: "Mitäs nyt?". Õnneks andis mingil hetkel järele. Ehmatas küll.

Tulemused (2:58:06,7, koht 443.)
.