TM Keilas

Mõni aeg tagasi kohtusin Keilas koeraga jalutades Jaanus Jõgis'ega, kes jalutas õhtul samuti neljajalgset. Viitsime natuke koerte aega ja vestlesime. Jaanus ütles, et plaanivad sõpradega juba traditsiooniks kujunenud Tartu Maratoni (TM) üritust Keilas, samal päeval, stardiga kell 9 ja 63 km. Kuid vabastiilis. Pilt eelmisest aastast.

Minu viimane TM oli vist aastal 1987, st 35 aastat tagasi. Peale seda jäi TM kolmel aastal ära ja sealtpeale pole enam klassikat sõitnud. Esimese maratoni aastat ei mäletagi, kuid see võis olla enne keskkooli, kui sõber Aksiga matkasime paksus lumes Tartust Otepääle. Vist enne 1975. aastat, kuid pole päris kindel. Tore matkakaaslane, vinge mägimatkaja ja alpinist, tugev suusataja Kalle Kiiranen (68) (pildil), kellest sai TM eelõhtul ETVs tõelise veteransportlase eeskuju (Ringvaade, alates 46. minutist), ütles saates, et tema esimene TM oli 1981. Huvitav, mida ta küll enne seda tegi :) Kuid oluline pole mitte see, millal alustasid, vaid ikka see, millal lõpetad.

Eelmisel aastal uisutasime TMi eelsel päeval Tõnis Vaiksaarega Saaremaale (LUGU). Seekord andis Jaanus hea mõtte teha TMiga samal ajal pikk ots Keila suusaradadel. Kuna tervis on sellel talvehooajal palju jupsinud ja vigastused seganud (joosta ei saa praegugi), siis 63 km läbimine oli minu jaoks suur küsimus. Vastuse saamine oligi tänase Keila TMi peaeesmärk.

Kuna Jaanus oli ise paar päeva tagasi saanud sellesamuse viiruse, siis teda rajal polnud. Pidulikke TM numbreid seljas ei näinud kellelgi. Siiski tegid paar meest koos head tempot ja liikusid minust maratonidistantsil kiiremini. 

Startisin 8:55, seega natuke enne ametlikku TMi starti. Sõitsin loomulikult kogu aja mugavustsoonis, mida võimaldas kenasti suurepärane rada, kerge miinuskraad ja hea libisemine. Mul on välja kujunenud üks 8,2 km ring, kus on sees kõik Keila raja tõusud. Esimese 6 ringiga (49 km) kogunes ligi 500 m tõusu. Teejoomise peatusi tegin 24,5 km (3 ringi) järel. 

49 km-l oli väsimust kogunenud parasjagu ja otsustasin viimase otsa läbida tasasemal 5 km rajal. Peale väikest teejoomist-näksimist läksingi ringile ja nagu peale seisakut ikka, oli esialgu kangem olek. Normaalne. Mis aga polnud üldse hea, oli rõhuva raskuse tekkimine südame piirkonnas, kerge tuima valuga. Võtsin tempo väga aeglaseks ja korra ka aitas, kuid üsna pea oli selge, et see ring oli liiast. Rõhuv tunne ei taandunud. Vaikselt tegin ringi lõpuni ja tänaseks tulemuseks jäi 54 km. Ilm pööras  sulale ja libisemine vähenes, kuid oli jätkuvalt üsna hea.

Kell 11 algas Tankimäel Urmas Paeväli poolt korraldatud Keila suusasarja etapp sprindis. Lapsi oli kohale tulnud päris palju. Meestest võitis Keila radade hooldaja Raido Notton.

Peale enda maratoni oli päris mõnus vaadata ETV2-s ülekantavat Tartu Maratoni otsesaadet. Kaadrisse jäi palju tuttavaid, mõnele anti sõnagi. Igal juhul oli iga TMi lõpetaja väga vinge tegija. Mina sellega hakkama ei saanud.

Siinkohal ka mõnele korraldajale (Urmasele?) mõte, et TM Keila rajal, kus ei puuduks ka mustikasupp ja hapukurk, võiks olla korraldatud igal aastal avaliku üritusena. See oleks väike alternatiiv neile, kes klassikat ei sõida. Igaüks saaks sõita täpselt nii palju kui jaksab, ja kui jaksab rohkem, siis kasvõi 100 km kindla ajaraami sees. Kiirus pole oluline, vaid pikkus.

Sada ja seened. Viru maraton.

Viru suusamaratonil olen võimalusel üritanud ikka käia. Peamiselt meenuvad üsna külmad ja tuulised sõidud, seekord oli temperatuur mõnus, -3 kraadi.

Rada oli lumenappuse tõttu tunduvalt muudetud ja ka lühemaks tehtud (ca 35km), samas lootsin, et mägede osa on rohkem välja lõigatud. Vähemalt see lõpuosa koos mõrvaritõusuga on Viru maratonil parajalt jõhker, eriti, kui püss tühi ja jalad krampides.

Läksin suusakilomeetreid koguma, sest siiani oli neid kokku napilt üle 60km. Sellise pagasiga pole mõtet pingutama minna, ehkki treeninud olen, natuke teisi alasid.

Kahjuks ei saa maratoni ainult nautida, mass kisub kaasa, sest ei taha kellelegi jalgu jääda ega mõne aeglasema taga ka niisama passida. Siis jääb kohe paljudele jalgu ja see on ebameeldiv.

Viimastel kordadel olen konkureerinud Raul Oleskiga (ja kaotanud), kuid seekord oli eesmärgiks vähemalt Marjet võita. Marje on kogunud juba 460 suusakilomeetrit, mis on selle talve kohta paras müstika, eriti, kui kõik kilomeetrid saadud Eestimaal, igapäevatöö kõrvalt.

Seekordne sõit läks, nagu tavaliselt, langevas joones. Alguses olin kusagil 250-280 koha piirimail. 10km ajavõutukohas möödus Tiina Idavain, kellega olen alati mingi aja koos sõitnud, siis maha jäänud. Seekord ta tuli ja läks kiirelt minema. 20km juures möödus Paavo Rõigas, samuti kadus vaateväljast. Kuid sellel polnudki tähtsust, liigutasin sel hetkel mugavustsoonis, natukenegi lõpuosaks jõudu säästes.

Ja siis algasid Mõedaku tõusud. Vastik-vastik. Parem käsi kiskus krampi, jalgadega oli kõik ok. Viimaste kuude rattasõit oli ilmselt kasuks tulnud. 4km enne lõppu möödus ühel tõusul Marje, liikus teine enesekindlalt ja tempokalt. Käelihase krambi tõttu sõitsin säästurežiimil, sest pingutamine oleks võinud kehvasti lõppeda. Mõrvaritõus oli seekord raske, möödusid paljud karvased ja sulelised. Ja siis, kui oleks hea meelega juba finišisse keeranud, pidi uuesti tagasi rajale pöörama ning veel viimasele tõusule minema. Viru maratoni 2 viimast kilomeetrit tunduvad kuidagi eriti pikad.

Seega sain Viru maratoniga kokku peaaegu 100 suusakilomeetrit, mille tähistamiseks tegin kodus ühed seened. Kuuseriisikad.

Küünal pildil ei tähenda, et see maraton jäi viimaseks. Nüüd peab natuke kilomeetreid koguma ja siis Kõrvemaale minema.

Tulemused

Kuid esisaja orienteerujad olid järgmised:
14. Sander Linnus
31. Priit Randman
50. Lauri Malsroos
66. Tarvo Klaasimäe
73. Erkki Aadli
77. Paul Nestor

Pidu oli Airi Alnekil, kes pidi ISCi müügileti juurest ära käima võiduka poja autasustamist pildistamas.

Internetist saab nüüd välja trükkida ka maratoni diplomi. Justkui minu narrimiseks oli kaanepildile pandud Marje :)

Koorikusõidu päev

Kui ilmataat tekitab nädalavahetuseks tugeva sileda lumekooriku, siis ei tohi seda võimalust kasutamata jätta. Veel eile olid plusskraadid, öösel aga kõvasti üle 10 kraadi külma. Ebatavaline.

Koer vajas jooksutamist ja seepärast ei julgenud Keila-Tallinn-Keila maratoni ette võtta. Kohati tuli ühe käega sõita, koer rihma otsas. Kuid ükskord tuleb see maraton siiski ära teha, mõnusaid põlde on Tallinnani piisavalt. Mitmekesi muidugi mõnusam.

Pildil: lõputu suusaväli

Täna siis Vääna-Posti (Kiia) Tarmo majani ja tagasi. Tagasiteel kaldusin ära, paras ring tuli lisaks!? Aega läks sõidu peale 2,5 tundi, pettumuseks tuli kogupikkuseks vaid 21km.

Suusamies

Suusamehed on tegelikult need, kes homme Tartu maratonile lähevad. Jaksu neile.

Ise olen uisumees, klassikat pole 25 aastat sõitnud. Täna tegin Keilas natuke pikema otsa - 6x7,5km ringi ehk ca 43,5km. Üllatavalt valutu sõit, ehkki alguses tundsin end üsna väsinult. Viimased kaks ringi läksid lõbusamalt ja tempokamalt, sest värskelt rajale tulnud Ivar, igiammune rivaal geoloogide suusavõistlustelt, tahtis omavahelist taset võrrelda, seda siis 25 aastat hiljem.

Nägin tema madalaid ja õhukesi botas-suusasaapaid - selliseid, millega ka ise kunagi sõitsin. Ai kurask, kuidas siis varbad külmetasid, ka Tartu maratonil. Sisse mahtus vaid 1 paar nailonsokke ja pigistav saabas tekitas varbanärvile kahjustuse, mis annab kitsastes oludes tunda ka täna.

Eile hilisõhtul küsisin EOLi juhatuse koosolekul Mäos Markuselt, et kas geo-geo ikka toimub. Selgus, et eelmisel nädalal oli olnud. Kahju, et sellest midagi ei teadnud, kord juba Põlvamaal olles oleks ehk isegi läbigi hüpanud. Noored, ärge unustage, et vanadele tähendab see üritus väga palju ja seepärast jagage julgemalt infot. Ükskord paneme veel ka vilistlaste võistkonna välja.

Nali naljaks, aga ma olin omal ajal geo-geol ikka kõva suusaäss :)

Alguse sai see vist teisest või kolmandast üritusest kusagil Jõgevamaal, aastal ca 1980. Olin oma lennu ankrumees ja esimest korda sain 1m-ste suuskade asemel korraliku pidamisega TRÜ suusabaasist laenatud suusad. Urmas Kaup andis.

Sain rajale kusagil 6-ndana. Ja siis läks lahti - üks skalp langes teise järel kuni olin teine. Sellist libisemist ja pidamist polnud ma veel varem tundnud. Ainult üks mees jäi ette - Tõnu Pani. Temal olid ainukesena plastiksuusad, haruldased eksemplarid tollel ajal. Tõnu sai ka parima aja, mina olin teine.

Järgnevatel aastatel olin äss juba ise. Ikka loodeti viimase vahetuse mehele ja mehetegusid sai tehtud. Lahe tagantjärele mõelda. Mitmetel aastatel sõitsin parimad ajad välja, diplomeid alles pole, karikaid ei antud :)

Peale mitmeid teisi sportlikke tegevusi jätkati õhtul õlle ja mölluga. Hommikul oli raske, oi kui raske. Raske oli hommikul ka suurte tühjade õllevaatide võidu-veeretamine. Praegu selliseid vaate enam ei ole. Paljusid asju pole enam... Aga Tartu maraton on ikka alles.

Pildid: Madis Kaldmäe poolt kogutud (autorid teadmata)

Kõrvemaa suusamaraton - see on imelihtne

Aitäh korraldajatele, kes andsid mulle numbri esimesse stardigruppi (134). Meeldiv üllatus, vist Viru maratoni järgi, kus koht oli üle 400.

Kohe sai üritust natuke tõsisemalt võetud - otsisin välja vana õhukese VISU suusapluusi, jalga õhukesed jooksupüksid (alla soe pesu). Viru maratonil higistasin oma paksu ISCi suusakostüümi ja 2 kihiga selle all kõvasti. Siis kartsin tuult, nüüd oli 0 kraadi, tuulevaikus ja metsarajad.

Olin tõusude osas natuke ettevaatlik, sest palju aastaid tagasi, kui viimane kord Kõrvemaa maratoni sõitsin, panin alguses väga uljalt, lõpp aga läks väga pikaks ja raskeks.

Sõit oli üks lust ja lillepidu. Seltskond oli ümberringi õige tugevusega, alguses sõitsin põhiliselt ise mööda. Marjest sain mööda üsna kohe, seega esimene eesmärk oli täidetud :)

Igal pool jõin spordijooki (kokku 5x), suusk lippas hästi, eriti jäises klassikarennis, kus olin ka paaristõuke kunn. Kui esimese ringi lõpus mõni tõus ka natuke väsitas, tuli kohe laskumine ja kõik oli jälle nagu stardis. Tundus, et laskumisi oli seekord 2x rohkem kui tõuse, ka tasasel maal sai paaristõugetega kiiresti edasi.






Teise ringi keskel tekkis mõnus 4-liikmeline punt, kuid ühel lihtsal pöördel kukkusin ning vedur läks eest ära. Sel hetkel möödus ka Tiina Idavain. Tehnika polnud tal kõige stiilsem - jalad ja kepid natuke liiga laiali (nagu Marjel), kuid edasi liikus kiiresti. Piinlik kritiseerida, kui kaotad. Aga noh, telekas olen näinud paremaid tehnikaid. Tundub, et vanema kooli naised Wassbergi stiilis sõitu üldse ei harrasta, näiteks oli Viru maratonil üks sitke ja jõuliste liigutustega naisterahvas rajal nii laialt ees, et möödumine oli pea võimatu.

Ja juba tuli silt 5km lõpuni, siis 3km. Oleks võinud veel ühe mehega võidelda, aga milleks. Niivõrd mõnus oli olla, et seda sõidukaifi ei tahtnud kuidagi ära rikkuda. Ka lõputõusud möödusid märkamatult, finišis olin nii ühes tükis kui veel olla saab.

Elu lihtsaim maraton, tegelikult elu ainukene lihtne maraton. Siiani.

Pildil naiste autasustamine. Mina sain 5. koha










2x19km
Aeg: 1.59.51
Koht: 101.
1.ring: 59.25
2.ring: 1.00.26

Keskmine pulss oli minu jaoks päris kõrge: 158. Teisel ringil oli pulss natuke madalam.
Tulemused
.
Homme Palukülla Rooni suusaorienteerumisele.

Pühapäev Viru valgega

Pühapäev algas tuisuga nagu siinmail juba kombeks.

Videolõik:


Viru maratoni starti lükati pool tundi edasi, sest mõnel teel oli tekkinud ummik. Tallinna poolt tulles probleemi polnud. Ilm tõotas tulla valge, sest maa oli valge, õhk oli valge ja taevas oli ka valge.

Eesmärgiks oli teha üks rahulik ja võimalikult valutu suusasõit. Üldfüüsiline vorm oleks pidanud hea olema, sest jaanuarikuus on kogunenud rekordilised 33h trenni, tõsi, suusatamist sellest küll alla poole (15h). Ülejäänud osa on läinud jooksmisele (18h), see aga suusasõitu suurt paremaks ei tee.

Stardis olin viimase grupi eesotsas, numbriga 918. Ca 600 suusatajat oli eespool. Stardist oli möödunud 200m, kui juba sai natuke libiseda. Kellegi suusakepp oli rajal, massid liikusid hoogsalt üle. Ja kohe varsti selgus ka õnnetu omanik: Viivi-Anne Soots (918). Rohkem ma teda ei näinud.

Orienteerujaid oli teisigi:
- Vorstisaba tõusul, kus järjestuti kahte ritta ja oodati pikalt oma järjekorda, tuli kõrvalt Maret Vaher (nr. 876) ja surus end ettepoole. Rohkem ma teda ei näinud.
- Sõidetud 15min ja vastu tuli Maku selg (nr.240). Ta nägu peegeldas üleüldist kurnatust
- Enne TP2-e sain järele Raul Oleskile (373), kes lahkelt teed andis ja pärast joogipunkti uuesti ees oli. Jutu järgi tegi treeningsõitu, kuid miskipärast hoidis minust tugevasti kinni. Siis oli veel tuul tagant ja ma jõudsin kenasti sõita, kuid hingeldamine selja taga ei lõppenud. Vastutuulega põldudel olin kahjuks esimene, seljataha kogunes paras rida. Käed väsisid ära ja ega reiedki polnud enam värsked. Sain mitu rongi kätte, Raul ka.

Tempo polnudki justkui kiire, kuid pulss oli üllatavalt kõrge (keskmine 153). Suusamaraton on petlik asi. Krampide vastu võtsin 10km enne lõppu vedela Mg, hommikul olin alla neelanud 3+2 Nutrendi anticramp kapslit. Väike hirm oli lõpuosa mägede ees, sest mitte kunagi varem pole ma krampideta Viru maratoni lõpetanud. Viimasel korral 2006 aastal seisin 10-15 min finiši kõrval asuvas kurvis ja ei suutnud krampide pärast ühtegi liigutust teha. Ehkki finiš oli siinsamas, eraldas teda minust lint, 1km ja kaks räiget tõusu.

Ka seekord olid viimased 4-5km vastikult rasked. Käed olid väsinud, jalad ka. Õnneks krampe ei tulnud ja finišeerisime Rauliga käest kinni hoides, nagu võitjad. Niimoodi kommentaator ütles.

Arvasin, et olen natuke parem. Suusk libises hästi (nagu enamusel), kuid kätejõudu on vähe. Keila konkurendid, vanakesed Aare Heinla ja Karl Lell, kellega koos maratonile sõitsime, on tunduvalt kõvemad (kohad 207 ja 244).


Oma krambi sain siiski kätte. Soki äravõtmisel tundsin esmakordselt elus kõhulihaste krampi. Esimene küsimus oli: "Mitäs nyt?". Õnneks andis mingil hetkel järele. Ehmatas küll.

Tulemused (2:58:06,7, koht 443.)
.

15km ühisstardist, suuska

See tuleb homme, Keila suusarajal. Vaata SK Vask lehelt (ET-Bike Kevadvõistlus suusatamises).

Sõit tehtud. Kui laupäeval oli imeilus päikesepaisteline väikese miinusega ilm, siis pühapäeva hommik algas jälle külmakraadide ja lumesajuga. Soojendussõidul oli suusk üsna tuim ja mõnusat sõitu ei lubanud.

Stardis oli palju võistlejaid, hoidsin end üsna lõppu, et rahulikult alustada. Midagi head polnud loota, ümberringi tundusid olema kõik kõvad sõitjad.

Kuid võistlussõidu ajal töötas suusk kenasti, oma mootoriklassi meestega võrdselt või isegi natuke paremini. Hoidsin esialgu Kalev Kreekmani taha, tema on olnud minust sel aastal parem. Paras tempo oli, nauditav. Ühel hetkel jäi see kiirus väikeseks ja hakkasin ise eespoololijate skalpe võtma. Kalev vajuski tahapoole, ilmselt mõjus nädalatagune Vasaloppet (koht oli ca 2500).

Teine ring möödus nr. 50-ga (Rauno Peel?) vaheldumisi vedades, mõnedel tõusudel läksid reielihased kergelt kangeks, kuid tasastel lõikudel taastusid kiiresti. Vorm oli hea.

Viimasel ringi keskel tõstsin tempot ja kaassõitjad jäid kaugele maha (sh Keila triatloniaktivist Urmas Paejärv). Skalpe võtsin veel (kokku ca 10), kedagi mööda ei lasknud. Savinov oli kogu aeg nägemisulatuses, kuid järele ei saanud.

Mingil hetkel jäi tema pundist maha üks mees ja kui selgus, et see on vanameister Tõnu Odamus (pildil, sünd. 1943), siis tekkis suur soov ka teda alla neelata.

Lähedale sain visalt, aga järjekindlalt. Kilomeeter enne lõppu olin Odamuse selja taga ja sain vastutuuleotsal natuke puhata. Plaan oli selline, et lasen tal järsul tõusu vedada ning siis laskumisel tuulest välja ja lõpuspurdiga ette.

Kuid vana oli "vana kala". Enne tõusu võttis natuke tempot alla ja tõusu teisel astmel pani jalad nii kiiresti käima, et mul polnud selle vastu midagi panna. Minu suusatehnika sellist kiirust ei võimaldanud ning jäin laskumisel ca 15m taha. Püüdsin kuidas püüdsin, kuid Odamusest viimase 100m-ga enam ette ei saanud. Vana on sellel aastal eriti heas hoos (mind on alati kindlalt võitnud, Tartu maratonil sai 384.koha, klassis M65 oli 1.).

Hea, ühtlane ja positiivse mõjuga pingutus tuli. Savinovile kaotust ainult 31 sek.

5km ringiajad ja keskm. pulss:

1. 15:58.8 156

2. 15:56,3 163

3. 15:40,9 165

Tulemused

Esikolmik (vasakult): sauekas Siim Vinter, padisekas Madis Vaikmaa ja keilakas Tauri Tikerpe. Tauri alustas koos minu Madisega Ülle Linduse käe all suusatrenni ja kõva tahtmisega on päris kaugele jõudnud. See hooaeg on tal terviseprobleemide tõttu kehvemini läinud, kuid tahtmist sõita ja võidelda paistab jaguvat.

Maratonijooksuks ettevalmistus on esialgu hästi läinud. Uued tossud ka proovitud - New Balance 1225, mis on üsna jäiga toestusega. 21km lumelibedal teel, 5x1000m kõrgema pulsiga (150), kokku 1.39h.
Kaks nädalat veel aega.

New Balance'i pood TOPis oli üllatus, hinnad soodsad, asjatundlik jooksumehest müüja, testimine jooksulindil. Suurtes poodides on praegu jooksutossu valik üsna vilets.

Keila suusaradade ajaloost

Niipalju, kui ise mäletan.

Keilasse asusin elama umbes 1985.aastal, kuid Keila Männikus sai mõne korra suusatatud ka aasta varem. Ei mäleta, et staadioni ja metsa vahel oleks olnud mingit teed, ilmselt ehitati Kruusa tänav samal ajal Keila Haiglaga (aastatel 1987-1990). Suusarajad oli metsa aetud põhiliselt Harju KEKi inimeste poolt. Harju KEK oli Keila suurim tööandja (kuni 2100 töötajat) ja väga spordilembene asutus, asutuse suusavõistlusi peetigi Keila taga metsas. Kuid suurim probleem oli selles, et Vene sõjaväeosa tankid sõitsid aeg-ajalt suusaradadest üle, muutes need kasutuskõlbmatuks.

Harju KEKi mehed Georg Tamsalu ja Tiit Vimberg tegid uued rajad Mudaaugule, kasutades ära kõik 2-3m-sed tõusud. Mõni laskumine oli päris äkiline...

Seal peeti hulgaliselt võistlusi kuni ca 1998.aastani. Vahepeal hoidis Karjaküla teeotsa juures lennuki ümber buraaniga suusaradu korras Aado Salumäe. Tema oli lennumudelismi ringi juhendaja ja proovis kunagi mudellennukiga teha ühest TONi neljapäevakust õhupilte. Pildid arvatavasti õnnestusid, kuid näha neid ei õnnestunud, sest lennuk lendas koos kalli digifotokaga tookord minema ja ülesse ei leitudki.

Praeguse Tankimäe juures oli 90-ndate keskel suur prügimägi. Kui 1995.aastal sai linnapeaks Leino Mägi (pildil), siis alustas ta paljude suurte projektidega - prügimäe äraveoga, tankipolgu varemete kokkulükkamise ja mägedesse vedamisega, uue "mägise" lauluväljaku väljaehitamisega (enne oli see lage tasane platsike), vee- ja kanalisatsiooniprojektidega jne. Tasapisi hakkasid tekkima ka suusarajad, mille laiendamisel ja puhastamisel lõid kaasa paljud vabatahtlikud (sh spordiklubide lapsed). Tankide üles-alla teed hööveldati tasaseks, vaid üks lõik on tänaseks säilinud.

Suusaradade väljaehitamise eestvedajaks oli jällegi Leino Mägi, kes oli samal ajal ka Keila Suusaklubi president. Tema peas muutus rajaplaneering pidevalt ja lõpuks ei teadnud vist keegi, kuidas asi hakkab välja nägema. Ei mingeid planeeringuid ega projekte ja nii peaaegu võiduka lõpuni välja. Ka valgustus tuli ükskord ümber teha, sest üks maaomanik ei tahtnud oma maal elektriposte näha (see lõik on täna suusarajata).

Kuid kogu selle, rohkem kui 10 aasta töö tulemusel on lõpuks välja tulnud väga huvitavad rajad. Tankimägi ise on üle 10x suurem algsest, tasasele maale rajatud Komandopunkti ehk Seitsme tõusu mägi on täiesti arvestatava kõrgusega küngas, huvitav moodustis on läänepoolne vallseljak, kust avanevad kenad vaated Mudaaugu poole. Lisaks mitmed sillad ning viimasena ka tunnelimägi - mida sa hing veel ihkad.

Viimastel aastatel on rajatud ka kunstlumerada, sest puurkaev asub Tankimäe lähedal. Sellel aastal hooldavad radu juba palgalised mehed, kuid eelnevatel aastatel on radadega palju vaeva näinud Karl Lell.

Pildil rajameistrid Olev Baar ja Toivo Lumiste

Nüüd jääb veel oodata tugevat kevadist lumekoorikut, et sõita läbi Keila-Tallinn-Keila (või vastupidi) suusamaraton. Vabadel lumeväljadel kihutamine on ikka kõige suurem kaif.

Keila-Tallinn võistkondliku suusamaratoni start Keila Keskväljakul 1969.aastal (foto Harjumaa Muuseumi arhiivist).

Ma olen ka kusagil 80-ndatel ühel korral osalenud.

Lisan siia ka kommentaarides toodud kaardi Männiku vanade suusaradade kulgemisest ja ühe pildi Keila-Tallinn maratonist (AL)

Keila MV 10km - non-fluor day

F peab libisema!
Panin alla musta HF Swixi (-2/-8°). Vanast ajast oli veel alles REXi fluoritabletti. Panin seda ka, ehkki sobis + kuni -5°. Eile sadas lund, see ju ka niiskus ja küll see hommikune -7° tõuseb.
Aga suusk oli nagu vati peal. Olin igaks juhus määrinud ka teised suusad (Fischer RSC Junior ja Holmenkoli külm sinine HF), mis olid küll natuke paremad, kuid kerget sõitu ei lubanud.
Polnud kõige mõnusam tunne.

Mõned minutid enne starti nägin Marjet, kes oli just lõpetanud ja libisemise üle ei kurtnud. Ta andis suuski lahkelt proovida ja kuna libisemine oli tõesti parem, siis läksin nendega rajale.
Vajutasin usinalt, ehkki suuskade raskuskese oli liialt ees ja tagumised otsad lohisesid mööda lund. Järsk Tankimäe tõus paksus lumes oli üsna lootusetu, ukerdasin seal nagu väike laps. Ei tea, kuidas Marje nende endiste Õnne Kure suuskadega hakkama sai/saab.

Tulemuses pettusin, sest oma lähikonkurentidega võrreldes kaotasin ca minuti. Kõik teised on võrreldes eelmise võistlusega paremaks läinud, mina aga seisan paigal?

Vladimir Savinov..... 30.31,8 (31.12,2 oli eelmine võistlus)
Rait Lille................ 31.10,4 (32.19,8)
Karl Lell................. 31.17,9 (32.37,9)
Aare Heinla............ 31.48,0 (32.20,9)
Avo Sein ............... 31.50,4 (31.15,8)
Eduard Pukkonen.... 32.15,2 (32.19,7)
Mart Jakobson........ 32.30,2 (33.48,3)

Kokkuvõttes muidugi kasulik päev (lisaks imeline talveilm). Organism vajab aeg-ajalt raputamist ja 10km-ga saab seda ka närvisüsteem.
Tõstame valuläve!
Tulemused

Keila suusarajad vol.5

Ei saa suusatamisest ei üle ega ümber, Keila radadel.

Täna oli loodus eriti maaliline, sest öösel oli udu ja puud olid lisaks tavapärasele lumele veel härmas ka. Temperatuur -12C ja libisemine eilse määrdega suurepärane (parem kui eile).
Esialgu oli lihastes väsimus, tehnika logises ja tasakaal oli puudulik (!?), kuid peale tunniajast sõitu läks kõik jälle paika. Siis veel 1,5 tundi naudingut ja natuke pilte ka vahelduseks. Kauaks seda kõike ikka jagub.

PILDID

Keila Uusaastavõistlus 2010

Tehtud.
Hommikul oli libisemine kesine, kuid päeva peale läks paremaks. Sõidu ajal oli OK (all oli Holmenkoli -6 - -20C HF). Minu järel startinud Sammalsaar pani Holmenkoli pulbriga, libises küll paremini, aga mitte niivõrd, et oleksin saanud psüühilise trauma.












Tegelikult mulle ei meeldi suusatamises võistelda, sest ülakeha ja käed on nõrgad. Nii kui natuke vajutan, hakkab ebameeldivalt raske. Tuleb jalgade ja võhma peale mängida. Kuid huvitav oli see, et viimasel järsul tõusul tõmbas jalalihased korra krampi (!). Tõuse oli 2x5km ringil kokku 60m, justkui ei midagi, aga ometi oli iga tõusunukk ebamugav.

Suusameestega end võrdlema ei hakka, on kohalikke mehi, kellega kana kitkuda. Ehkki kohad pole tabelis just kiita, väga sitad mehed me pole.
Tulemused

Tulemused tegid ainult rõõmu. Aaret võitsin sekundiga, Raitu kümnendikuga, Marti natuke rohkem :)

Vladimir Savinov..... 31.12,2 (Visti parafiin)
Avo Sein .............. 31.15,8
Eduard Pukkonen.... 32.19,7
Rait Lille................ 32.19,8
Aare Heinla............ 32.20,9
Karl Lell................. 32.37,9
Mart Jakobson........ 33.48,3

Tegin mõned pildid ka (10) Link

Rogainikaaslastest võitis Marje (Viirmann) Keilas kõiki, Mati (Preitof) hakkab homme Tšehhimaal koos Mae ja Veerpaluga 50km maratoni sõitma.

Keila suusarajad vol.4

Homme siis 10km sõitma (link). KEKRSK klubist on osalejaid veelgi (Rait, Marje, Mart...).

Kuid mul on probleem libisemisega, -10 kraadiga on teine üsna vilets.

Mida suuskadele alla panna? Tulemas ca -11 kraadi, täitsa jama. Õhuniiskus ?, lumi peen ja värske.

Paar rajaskeemi ka:

5km ring







3km ring (mis on ühtlasi ka valgustatud rada):

Keila suusarajad vol.3

Seekord on küsimused:

Allolevas videoklipis on kolm orienteerujat. Kes?
(õiges vastuses peavad kõik kolm nime olema)
Viide

Mis riistapuu see on?

















Pika raja skeem, millel pole järsu tõusu ringi Tankimäele. Pikkus 6,6km.
Sinisega on parkimisvõimalused, sh ka teeäärse parkimise võimalused.

















Mälumängu edetabel enne seda küsimust (punkte/nimi):

7 RR
2 Gea
2 AL
1 Erik
1 Heidi
1 Jürgen
1 Laevuke
1 Marek
1 h.p.

Keila Suusapäevad 2010

SK Vask kodulehel on programm üleval:

Aeg ja koht: Keila Terviserajad
09. 01.2010. kell 11.00 KEILA UUSAASTAVÕISTLUS (eraldistart-vaba) 10km
24.01.2010. kell 11.00 KEILA SUUSASÕIT (ühisstart-vaba) 35 km
14.02.2010. kell 11.00 KEILA LAHTISED MV (eraldistart-vaba)
06.03.2010. kell 11.00 KEILA SPRINT (vaba)
14.03.2010. kell 11.00 KEILA KEVADVÕISTLUS (ühisstart-vaba)

Kahju, et suusasõit jääb ära, Winter xDream on samal päeval.

Keila suusarajad, vol.2

Esimene sõit tehtud, eile õhtul lumekahuri valve ajal. Superstaari finaal jäi nägemata.
Rada oli väga hea, sees kaks lauget lahedat ja üks jälk järsk tõus.
Põhieesmärgiks oli higistamisest hoidumine. Enam-vähem õnnestus, aga pulsi- ja kõrgusegraafik tuli küll omapärane.

Täna õhtul siis jälle. Sõitma.

Keila suusarajad, vol.1

Täna öösel sai siis ka 3h lumekahurit vaadatud, nö valves oldud.
Lund tuli nii et mühises ja traktor vedas seda rajale laiali. Täna tuuakse Tamsalust rajatraktor ja õhtuks peaks ca 1,4 km-ne "mägine" ring ümber ja üle Tankimäe valmis olema.
Homme suusatama!

Lisatud reedel kell 17.40:
Rajatraktor täna ei saabunud. Sel ajal, kui juht sõi, külmusid autol pidurid ära :)

Lisatud laupäeval kell 14.30:
Rajamasin peaks tulema pühapäeva hommikul...