Mäkketõusuvõistlus Vääna-Jõesuus

Eile oli Harju MV suundorienteerumises Vääna-Jõesuu kaardil stardi- ja finišikohaga Türisalu pangal.
Midagi huvitavat ja ammugi midagi uut on seal raske välja mõelda, kuid rajameister Jaanus Reha oskas üllatada.

Tegemist oli ettearvatult korraliku jooksukaga, kus reljeefirohkes piirkonnas on suhteliselt loetamatul kaardil alati komistusi tulnud. Seekordki sai 2min kulutatud KP10 peale, suures osas küll omal süül. Ka Mati sahmerdas seal siia-sinna.

Huvitav oli hoopis see, et enne viimast nööriraja etappi, mis läks alt kõrgele pangale, pidi läbima pika etapi 14-15, kus tuli samuti täiega vajutada. Orienteeruda polnud suurt vaja. Seega, jõudes ränga tõusu alla, oli pulss kõrge ja jalg parajalt pehme. Ja siis see tõus algas.

Üritasin kuidagimoodi joosta, endast natukenegi enamat välja pigistada, mugavustsoonist välja saada. Ikka selleks, et pärast mõnusam oleks.

Tiit Tali, kes teadis enne starti minu lõpuaega ja tuli spetsiaalselt jooksuvõimet testima, vajutas lõpus samuti täiega ning tegi mõlemal etapil ära. Võitis ka koguajas 40 sekundiga.

Ja nüüd siis tabel mäkketõusu aegadest ning sellele eelnevast etapist 14-15, kus M50-l olid samad lõpuetapid M21-ga.

Mägi  14-15 Nimi  Klass

1:08           Vadim Šved  M18
1:11  4:08  Ats Sõnajalg  M21
1:15  3:38  Erkki Aadli  M21
1:19          Dmitri Šved  M40
1:19  3:43  Lauri Malsroos  M21
1:24          Alar Abram  M40
1:26          Erik Aibast  M40
1:26  3:45  Tiit Tali  M50
1:26  4:04  Armo Hiie  M21
1:29          Lauri Lahtmäe M40
1:29  4:19  Kalle Metsoja M21
1:30  3:57  Rain Eensaar  M21
1:34          Roos-Lisette Parmas  N14 !!!
1:34          Andreas Aadli  M18
1:34  3:56  Eduard Pukkonen M50 

1:36           Jüri Rokko  M60  !!!

Teised olid aeglasemad, naistest keegi alla 2 minuti mäkke üles ei saanud (parandatud: siiski sai 3 naisterahvast).

Mida saab siit järeldada?
Mägede kunn oli noor Šved. Ats pani ka hästi, kuid enne seda puhkas vist jalga. Tiit oli kõva mees, teised vanameistrid ka kõik eesotsas.

Tulemused
SI-ajad

PS. Ärge seda edetabelit liiga tõsiselt võtke :)

Vaevaline Libahundi seiklusrogain

Täna ei olnud üldsegi hea päev. Eks see üritus oli rohkem treeninguks mõeldud, kuid kui GPS käe peale pannakse ja end põhiklassi kirja paned, siis tahaks ikka hästi joosta.

Planeerisime ära kõik punktid, polnud vähematki ülevaadet, palju see kokku võiks tulla ja eriti ei huvitanudki. Küll raja peal oleks saanud korrektuure teha, peaasi, et kuhugi tupikusse ei jookse. Planeerimine oli päris keeruline, kuid esimene asi, mis paika sai, oli kõikide ühes reas olevate põhjakalda punktide võtmine.

Proloogiks oli huvitav fotoorienteerumine, kus kasutasime ära enesekindlalt liikuvaid tiime. Endal polnud õrna aimugi, kus piltidel kujutatud objektid võisid asuda. Läks üsna kenasti.

Esimene tagasilöök oli bastioni joonorienteerumisel. Näpp läks üsna varakult valetpidi suunale ja kui selle avastasime, polnud mõtet enam algusesse minna. Nii mõnedki punktid jäid võtmata. Oleksime pidanud kaks kaarti võtma, nüüd jäi see apsakas minu arvele.

Edasi läks samuti kehvasti. KP56 oli maa all, kuid kaardil asus hoone sümbol. Jooksime sellest maa-alusest märkamatust väikesest august 2m kauguselt mööda ja koguni 700-750m (!!). Oh jah, Marje torises, aga ta ise oli õnneks samuti süüdi. Jälgisin kaardilt valesid orientiire.

KP85 lisaülesandes ei leidnud maa-alustest käikudest kolmandat punkti.

Suuremad (suuna)vead tegime punktides 41 ja 39, etapil 60-46 põrutasime jälle õigest pöördekohast mööda. Teadsime, kus oleme, kuid Marje luges kaardilt lõunapoolset teed, mina aga põhjapoolset rada.

Juba siis oli raske ja mitmel korral andsid krambisäutsud tunda. Peale 4 tundi muutus Marje eriti erksaks ja võttis paraadi juhtimise tempomeistrina üle. Loivasin kuidagi järele ja krambijama süvenes, ehkki olin ära joonud 2 Magneslife´i. Kahjuks oli magneesium seal sees tahkes vormis ja ma kahtlen sügavalt, kas selline jook ka aitas. Tundus, et ei aidanud. Peab vist hoolikamalt vaatama, et Mg-preparaadid liiga vanad poleks.

Ilm oli palav ja see tegi ka liikumise raskeks. Vähemalt mulle. Meenus eelmise aasta maikuu Leedu EM rogainis, kus oli samuti kehv seis. Sellel aastal on palavaga kuidagi eriliselt rasked jooksud olnud, kuid ka ideaaltingimustes SEBi Tartu 23km maraton tuli väga vaevaliselt välja. Oh-jah, peaks vist sprintidele ja päevakutele spetsialiseeruma, kuid ei saa ka, sest juuli lõpus on 24h rogaini MM.

No miks peab küll igal aastal uuesti ja uuesti kannatama ja valuläve tõstma, et pikkadest distantsidest natukenegi rahulolu tunda. See on nagu päevitamisega - igal aastal jälle otsast peale. Kuid päevitamine on vähemalt mõnus tegevus.

Viimane tund läks krampide nahka ja tulime paraja ajavaruga finišisse. Hea, et 39-ga tehtud viga seda varu vähendas.

Tulemus polnud rõõmustav - 151 punkti ja 26.koht, segavõistkondadest alles 13-ndad. Läbisime gepsu järgi 38,5km. Ehk tuleb päike kunagi ka meie õuele.

Tulemused

Libahundi tiim eesotsas Tiiu Mägi ja rajameister Mairolt Kakko´ga olid teinud suurepärase töö. Paldiskist oli välja võlutud parim, mis sealt võtta andis. Rajaplaneering oli keeruline ja lisaülesanded toredad, ehkki puude otsa ronimisest sai üksjagu villand. Vette ja vee alla me seekord ei saanud, kuid poleks ka tahtnud.
Ja sellist asja, et maitsvat seljankat sunnitakse sööma nii palju kui jaksad - no sellist asja ei tule kohe meeldegi.

GPS träkke näeb SIIN.
Libahundi koduleht
Pildid on võetud SIIT

Maal

Täna õhtul sai vaadatud 4 tundi maali. Arvan, et kusagil 20 tundi olen neidsamuseid kokku vaadanud küll.

KÜSIMUS: Kus selline šedööver asub?

Homme hommikul Paldiskisse Libahuhti jooksma. GPS pannakse ka külge, seda näeb SIIT (Spordilinn). Tugevaimal segapaaril, Abram-Teppol, vist gepsu pole.
Start kell 11.00, lõpp kell 17.00.

Kell sai homme. Magama.

Harju valik Apuparras

Päev oli olnud vihmane ja Venemäele kohale sõites pime, jahe ning süngevõitu. Polnud erilist tahtmist märga metsa minna. Vaatasin end kõrvalt: "Pehmo, raisk".

Metsa muidugi läksin ja 1.15h tuli ära joosta. Kaart oli suur (A3) ja punktid põnevalt paigutatud. Valisin läänepoolse osa ja ettevaatlikult kaarti lugedes sain kõik kenasti kätte. Lõpus tuli natuke kiirendada, 1,5min jäi ajast veel üle. Kokku 16KP-d 48 punktiga, vist oma klassis esimene.

Aadli ja Malsroos võtsid 20 punkti, ehkki Aadli väisas läänepoolset osa ja Malsroos ida. Ats Sõnajalg, see ettearvamatu tüüp, läks metsa kellata ja kõiki punkte läbima. Kellelegi seda ei öelnud ja kui ta juba pool tundi üle aja metsas oli olnud, oli ootajatel ja muidugi ka korraldajatel mure suur. Kui oleks midagi juhtunud, poleks osanud teda kusagilt otsida. Oli ju valikorienteerumine suurel alal. Mõttekoht.

Ats tuli välja ajaga 2:01, võttis kõik punktid ära ja sai karistuseks 47 minutit. Kas kiita või sõimata... üldiselt sai rohkem sõimata.
Margus Klementsov oli teinud järjekordselt hea rajameistritöö.

Tulemused (xls)

Balti MV Kuural

Misso ja Kuura on meie perele tuttavad kohad ja seepärast ootasin huviga uut orienteerumiskaarti ning loomulikult ka võistlust. Meie klass (M50) oli väga esinduslik, kus kohal 29 meest ja tugevad tegijad nii Leedust (Jonauskas, vennad Ptashekased), Lätist (Bužs, Mamis, Eriks, Utans), Rootsist (Jönsson), kui ka Venemaalt. Eestlasi oli vähem, kuid vaieldamatu liider Tiit Tali täiesti kohal.

Esimene päev - palav ja raske jooks pilvise lõpuga

Väga palav ilm 30 kraadise kuumusega oli väike ehmatus juba enne starti. Siiski arvasin, et peaks suutma 6,3km joosta probleemideta ja alguses tagasi ei hoidnud.
Stardist valisin vasakpoolse variandi ja teevalik tuli otsejooksust pikem, kuid ajaliselt polnud see üldse paha: etapi 2. aeg.
Etapi 1-2 tegin väikese kaarega, kuid sellega natuke kaotasin. Otse läbi roheka soo oli täitsa hea minna.
Esimene viga tuli 4.-ga (ca 1,5 minutit), kui hoidsin paremale nõlvale, kus väikest orvandit paikasaamiseks ei näinud ja olin natuke hädas..
Veel vale teevalik etapil 9-10, kui kartsin rohelise viirutusega raiesmikku ning kaotasin ringijooksuga jälle ca 1,5 minutit.
Enne 12. punkti, kui lõpp oli juba käeulatuses, olin jooksuga rahul, ehkki jalg oli palavusest korralikult pehme.

Kuid siis tuli see, mida ei oleks pidanud juhtuma. Üle silla joostes jätkasin kollast linti mööda tõusu mäe otsa. Nägin, et punkt oli all soo nurgas, kuid "kohustuslik" lint eemaldus sellest. Ei näinud ühtegi kaitstavat objekti või muud põhjust, miks niimoodi jooksjaid soost eemale juhtida, samas ei tahtnud ka ebaausalt käituda ja otse punkti joosta. Lõpuks siiski pöördusin nahhaalselt mäest tagasi alla, ise läbi kui läti raha ja võtsin lihtsa punkti ära. Ei mäletagi, kas üldse aru sain, et olin võidelnud laste raja kollase lindiga. Viga ca 1min.

Kuid pea oli ülekuumenenud ja KP12 järel keerasin tagasi vasakule mäele. Loomulikult seal punkti polnud, viga tuli tänu klubikaaslase Tiina Talisoo abile vaid 2 minutit. Lohutuseks oli ka maailmameister Edgars Bertuks sarnase vea teinud.

Ka viimasest punktist "jooksin" mööda ja tegin väikese lisakaare.
Lõpusirgel ei suutnud M65 klassi Mihkel Mälterile kuidagi konkurentsi pakkuda. Finišis olin täiesti küps.

Tulemus polnud üldsegi rõõmustav: 11.koht, kaotust Tiidule 9.42 (!). Kehva lõputa oleksin veel konkurentsis olnud, kuid Tiit oli täiesti omaette tase. Oma jutu järgi liikus ta rahulikult, igalt poolt otse ja vigadeta.

Ruusmäe sprint - päikesekiir vihmases õhtupoolikus

Sprindis tunnen end kindlamalt ja lootsin heale tulemusele. Jalad sain ka kenasti liikuma, pidi vaid vigu vältima.
Üldjoones jooks õnnestus, vaid valele poole väljajooks 2.punktist (ca +10sek) ja rajakese mittemärkamine tõusul 5.-sse (ca +10sek). Tiit tegi seal üle 5(!) minuti viga ja oli konkurentsist väljas. Enne seda juhtis 2 sekundiga.
Etapil 5-6 oli vaja tahtejõudu, kus hoolimata ettevaatlikust tempost kukkusin risus paar korda.

Tulemuseks 1.koht vendade Ptashekaste ees. Oi kuidas oleks tahtnud koos nendega pjedestaalil pilti teha. Leedukatest kaksikud on tõeliselt vaatamisväärsused.


Kuura 2. päev - ei midagi ilusat kenal päikeselisel päeval

Oli jälle palav ilm. Pool lühikesest rajast jooksin normaalselt, ehkki rohkete vigadega, teises pooles ei jõudnud ka joosta. N55 klassi Saima Värton pani tõusul mööda nagu postist! No mida, kui madalale võib veel laskuda?

Tiit oli jälle üle platsi mees.

Tulemus KOKKU

Pühapäeval oli aga põnev vaadata eliidi teatejookse, eriti meeste lõpuosa. Eesti-Läti-Leedu I võistkonnad jooksid kõik etapid koos, sest neil oli üks (!?) hajutus. Lõpus jäi kogu rada vedanud Timo Sild heitlema leeduka Vilius Aleliunase ja Edgars Bertuksi endaga. 

Kui 1km enne lõppu olevas vaatepunktis olid Aleliunas ja Timo koos ning Bertuks ca 15m tagapool, siis lõpuheitluses väljus võitjana leedukas Bertuksi ees.

ETV videoklipp

SEB Tartu maraton - Minnile mõeldes

Hommikul olin Tartu Jooksumaratoni stardikoridoris, selja taga Viivi-Anne, samas grupis Alari (Kannel).
Viivilt tuli sünge uudis - Minni pole enam.

Mida?

Oli lühirajal orgi jalga saanud ja verest tühjaks jooksnud.

Kuidas?

Täna oli lehtedes natuke rohkem infot, kuid mis sest enam. Minni ju pole.
Kõik me teame klassiku sõnu, et külm on ainult emotsioon. Osaliselt on emotsioon ka verejooks, kellel meist  poleks seda olnud. Kuid surm pole enam emotsioon, surm on lõpp, reaalse elu lõpp.
Jah, üks periood on nüüd läbi, edasi peab minema ilma Andreseta.

Pildil tüüpiline Minn (allikas: Aivar Jõgiaasa FB)

Mõned lingid:
Minn. Igaveseks  (Kaja)
Üks mees aga palju meenutada. Andres Minn (Leivo)

Jooksust ka.

Nädal oli olnud jookse täis, sest veel nädal tagasi olin olnud spordielust väljas. Eilseks lühirajaks sain päris hea seisundi, kahjuks tulid vead ja hea tulemus jäi saavutamata. Lootsin, et tänaseks taastun hästi ära, kevadel käis asi lihtsalt.

Stardist võtsin sunnitult rahulikult, Alari läks kohe eest ära, Viivi-Anne mõne aja pärast samuti. Lootsin 5 või 10km järel kergemat tunnet leida, kuid seekord seda ei tulnud. Väsimus oli sees ja keha tõrkus. Ja niiviisi vajusin ja vajusin tahapoole, seltskond sarnanes järjest vähem jooksjatele.

Mingil hetkel tuli tagant Karmen Alnek, kes ütles, et pole jooksmisega üldse tegelenud. Ka temaga ei suutnud sammu pidada, jäin ca 20m kaugusele. Mingil hetkel võtsin siiski järgi ja hoidsin Karmenist ühe km kinni. Naisterahvad annavad jõudu, mootor hakkas tööle. Hakkasin kerima ja eest ära minema, omajagu skalpe sai võetud. Kuid seda lõbu ei jätkunud kauaks, väsimus tuli kiirelt peale ja tempo langes.

Karmen läks uuesti mööda ja kadus kaugele eest ära. Võtsin asja rahulikult, jooksjad möödusid pidevalt, varsti olin ümbritsetud sulelistest ja karvastest, sh roosadest aeroobika-tüdrukutest. See polnud üldse tore, nagu aeroobikatrennis.

Kui läks kergemaks, siis kiirendasin natuke, kui raskemaks, vajusin jälle ära. Tavaliselt ei jookse ma kunagi nii. Mäest allajooksus sain natuke edu, tasasel maal ja tõusudel oli jällegi raske.

Siis läks Tõnu Ilves mööda ja küsis, et mis viga on. "Väsinud olen" - oli lihtne vastus ja nii ma Tõnust maha jäin. Ma pole talle kunagi kaotanud, kuid täna oli natuke teistmoodi päev. Ilm oli siiski ideaalne jooksmiseks.

Kusagil 5km enne lõppu hakkasin tempot tõstma. Tõnust sain mööda, ka Sipsa "väimees" jäi ühes joogipunktis maha. Kerisin kenasti, koht pidevalt paranes. Kolm km enne lõppu kuulsin kommentaatorilt  Karmeni nime ja ennäe, ta oli vaid 80-90m eespool.

No nii, nüüd tekkis ka väike stiimul. Kas suudan ligikaudu võrdsete liikumiskiiruste juures teda kätte saada. Esialgu tundus küll lootusetu üritusena, sest vahe vähenes mikroskoopiliselt. Kuid järjepideval tööl oli siiski tulemust. Raske polnud, vaid tuim ebamugavus näris sees.

Üks kilomeeter enne lõppu sain Karmeni kätte. Utsitasin teda lõpuni kannatama. Karmenil oli raske, hingeldas kõvasti, kuid alla ei andnud. 450m enne lõppu vaatasin, et saan ise veel paarist jooksjast mööda minna ja jätsin ta üksi piinlema. Sõudja peabki viimased 30 tõmmet üksi ära kannatama, vee peal ju keegi abiks ei ole.

Need kaks meest, kellest mööda sain, tegid mulle lõpukiirendusega ära. Ja nii jäingi protokollis Karmeni ette, mida RR eelimise sissekande kommentaariumis mulle ette heitis. Jah, džentelmen seekord polnud, kuid väikese pingutuse eest tuli ju ennast kuidagi premeerida.

Aeg 1:43:06, koht 239.
Tulemused

Üle kivide ja kändude

Selle nädala eesmärk nr 1 oli jõuda normaalsesse füüsilisse ja orienteerumisvormi tänaseks Eesti MV lühirajaks.

Selleks jooksin ja kõndisin esmaspäeval 2.20h, avastasin Niitvälja soost veel ühe saare.

Kolmapäeval oli Tallinna MV lühirajas Änni järve ääres, Aegviidu lähedal. Esimesega kohe rumal viga, paaril korral ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Lühidalt: läks kehvasti.
Tulemused

Neljapäeval Haabneeme neljapäevak. Vigu ei teinud, kuid H40 klassi ei õnnestunud võita. Pikkade etappide kiirus polnud see. Parasjagu hoidsin ka tagasi.
Tulemused

Laupäeval Kulli kaardil EMV lühirada. See oli minu maastik, kiire ja selgete suurte vormidega. Oli üsna kerge rada. Kuid tünga sain esimese punktiga, mis oli natuke bingolik (enamus paremaid tegid sellega viga, va Mati Preitof). Meie uus klubiliige Kari Lehto tegi kõige rohkem, üle 3 minuti. Jõudsin raja lõpuosas juba 3.kohale, kuid siis tuli 3,5min pauk kaevikureaga. Läksin tee pealt kindlalt peale, kuid siiski kaldusin natuke vasakule ja 8. augu otsa ei sattunud. Tore, et Mati sai ühtlase veatu jooksuga hõbeda ja Kari kiire jooksuga pronksi.
Tulemused. SI

Homme, ehk siis pühapäeval, on minek SEBi Tartu 23km maratonile. Stardinumber on 127, nüüd tuleb uus ja kehvem number. Esisaja kohast pole mõtet enam rääkida, nüüd on vaja jääda esikahesaja sisse. Kuid homne näitab, mis seis on, KP-dega pole õnneks vigu võimalik teha.

PS. Kaart ja pildid veel tulevad.

Vigade parandus tuleb järgmisel nädalavahetusel baltikatel. 

Lauri ja Timo Sild tegijad 10MILA-l

10MILA ehk Tiomila on seal mitteosalenule mingi kauge ja, vabandust, suhteliselt mõttetu asi. Infot selle kohta ei jagata, ei enne võistlust ega ka pärast. Kes teab, see teab. Kuid kes peakski seda maailma ühte vingemat teatevõistlust kajastama? Ma ei tea.

Sel nädalavahetusel ei saanud Ilves3-le minna, tekkis vaba aeg võsa ja soo ehk o-kaardi tegemiseks. Mõtlesin, et miks on nii vähe tugevaid jooksjaid Koorastes ja siis turgatas äkki pähe, et muidugi, Rootsis on ju sel nädalavahetusel 10MILA. Maailma parimad klubid ja suured tegijad kõik seal.

Meie kõvemad mehed (Lauri ja Timo Sild ning Olle Kärner) Hiidenkiertäjät ehk endise Delta klubi ridades, Peeter Pihl tugevas MS Parma-s, Kenny Kivikas Kangasala SK-s jne.


11 - Hiidenkiertäjät 1 (end. Delta): 3. Lauri Sild 13,6km; 6. Olle Kärner 10,6km; 9. Timo Sild 9,6km
17 - MS Parma 1: 9. Peeter Pihl 9,6km; 
31 - Kangasala SK 1; 10. Kenny Kivikas 15,5km
38 - Ikaalisten Nouseva-Voima 1: 10. Andreas Kraas 15,5km; 
42 - Helsingin Suunnistajat 1; 9. Lauri Tammemäe 9,6km; 10. Timmo Tammemäe 15,5km
67 - Hiidenkiertäjät 2: 1. Tõnis Laugesaar 13,5km
68 - Rajamäen Rykmentti 1: 1. Sander Vaher 15,5km
108 - OK Roslagen 1: 2.Mihkel Järveoja 8,1km; 4. Rain Eensaar  17,9km

Start anti pimedas kell 22.15.

Esimeses vahetuses läksid eestlastest rajale Sander Vaher ja Tõnis Laugesaar, kuid nemad esiotsa tiimide hulgas ei püsinud. Ehkki Sander kaotas avavahetuse võitjale vaid 5 minutiga. Ülitugeva Kristiansand OK katastroof sai alguse kohe esimesest vahetusest (+17min), ka Kalevan Rasti ja Halden SK paugutasid siin üle 4-5 minuti.

Teises vahetuses hoidis Hiidenkiertäjät klubi tasemel Pete Forsman, kes oli võitnud 10MILA ja Jukola juba  aastal 1987 ning suutis veel nüüdki püsida tippkonkurentsis. Tõsi, kaks tiimi (sh MS Parma) said 3 minutiga eest ära, kuid Forsman tuli välja 3,5 min kaotusega kohe nende järel koos väga suure pundiga.

Kolmandas vahetuses algas Lauri Silla jõudemonstratsioon. Kohe alguses püüdis kinni jooksikud, misjärel hakkas  8-liikmelisest pundist GPSi järgi üksinda eest ära minema. Kommentaator ütles, et Lauril on teistest kergemad kenkät. Siiski tal lahti rebida ei õnnestunud, lõpuheitluses tuli aga välja esimesena!

Siis jäin magama.

Öösel olid võistkondade vahed suureks läinud. Kaks suurt  (Halden ja Kalevan Rasti) teistest pikalt ees, ehkki ka nende vahe oli vahepeal 3-minutiliseks rebenenud tänu Haldeni Emil Wingstedt'i ja Mats Haldin'i suurepärastele jooksudele.

Olle Kärner oli 6.vahetuses liidrile ära andnud ligi 8 minutit, ehkki kaotanud vaid 2 kohta (9.-ks).

Ärkasin.

Timo Sild sai 9.vahetuse Leonid Novikovilt kaheksandal kohal, kaotusega Haldenile küll 17:44, kuid eespool oli mitu tiimi käeulatuses. Ja need tiimid jäid kiiresti seljataha, Timo lõpetas 6.-na, kaotusega Haldenile 16:21. Kommentaator ütles, et selle vahetuse kuningas on Timo Sild, kes jooksis parima aja.

Pildil Google'i poolt tõlgitud LIVE-tulemuste leht

Viimases vahetuses alustas Valentin Novikov ägedalt ja võttis ühe skalbi, oli võtmas teistki ning kolmaski polnud kaugel. Kuid võistluse teises pooles ei suutnud siiski 40-sekundilist vahet kinni joosta ja  Hiisirasti (vabandust, Hiidenkiertäjat) tuli üle lõpujoone 5.-na. See oli selle klubi parim tulemus 10MILA-l.
Kommentaator eksis mitmeid kordi, kui nimetas ühte klubi teiseks, ilmselt HII lühendi tõttu GPS-träkis.

Kuid ülipõnev oli kahe hegemooni - Haldeni ja Kalevan Rasti ehk Olav Lundanesi ja Thierry Gueorgiou duell viimases vahetuses. Lundanesi edu oli stardis 3 minutit, kuid o-kuningas Gueorgiou sai ta 22.punktis kätte ning siis vajutas nõnda, et Lundanesil polnud enam midagi teha.

Peale tänast on 10MILA minu jaoks samuti tippsündmus nagu Jukola'gi. Siin oli stardis 334 10-liikmelist võistkonda, Jukolal tuleb jooksjaid rohkem.

Kuid kõige tähtsam on olla heas hoos juuli alguses toimuval MM-il Vuokattis. Loodame.

Tulemused

Peebu poolt kommentaaridesse lisatud link (Lauri on 0:52):

Tagasilöök, vol 2

Kaks ja pool kuud tagasi tuli tõsisem tormihoiatus. Käisin uuringutel ja ka kirurgiga vestlemas. Lootsin, et ehk niipea ei kordu ja lükkasin lahenduse hilissügisesse.

Kahjuks eksisin, sest tervis oli liiga heaks läinud ja ise seetõttu hooletumaks. Eilne öö ja päev möödusid valus ja udus. Esimest korda sai maal suur maalapp üles kaevatud nii, et ise kätt labida külge ei pannud. Naine ja lapsed tegid 6h tööd, vanamees ainult lesis ja magas. Tänud ka Kuperjanovi luurekompaniile, kes poisid enne Kevadtormi nädalaks vabaks lasi.

Orienteerumishooaja algus sai tagasilöögi: Ilves 3 jääb ära, eestikatele tuleb minna ilma ühegi tõsisema orienteerumiseta. Osalemine SEBi Tartu 23km jooksumaratonil on kahtluse all. Kui sama asi juhtub jälle 2,5 kuu pärast, on rogaini MM untsus. Loodetavasti see siiski nii ei lähe.

Seoses Xdreami viimase lisaülesandega, kus pidi ületama 6m kõrgusel mööda kitsast lauda kuristiku ja mis pani nii mõnegi osaleja nurisema turvameetmete vähesuse üle (õhupadi pidi all liiga kitsas olema), meenus üks hetk Suure Kaukasuse mägimatkast 13 aastat tagasi.

Mul oli olnud 13-aastane paus mägedes käimisest ja esimese väikese tipuna võtsime ette Bezengi 2km kõrguse jääseina vastas oleva Semenovski. Mingil hetkel jõudsime terava harjani, kust tuli üle minna. Mart Kainel ja Raivo Plumer ületasid selle harja istudes, kätega toetades ja tasakesi end edasi nihutades. Mulle see stiil ei meeldinud ja nähes lõhet sileda kalju servas laskusin selleni ning mööda lõhet ületasin ettevaatlikult seina.

Kuid ma tegin ühe vea. Teadsin, et ei tohi alla vaadata, sest julgestust polnud ja millestki polnud ka kätega kinni hoida. Sein üleval ja all olid täiesti siledad. Kuid nagu kiuste, tõestamaks endale üleolekut olukorrast, vaatasin alla, kus nägin sügavat orgu ja 600-700m vaba langemist.

Miski tegi sees jõnksu.

Sellest kohast me ühel teisel põhjusel tippu ei läinud ja tulin sama teed tagasi (pildil, foto: Ülo Suursaar). Laskusime ja üritasime tõusu teisest kohast. Ja kui siis tuli ette järsk pude nõlv, mida tuli samuti julgestuseta ületada, loobusin. Jõnks oli teinud oma töö, tundsin seda väga selgelt. Raivo aga läks ja tegi tipu ära. Väike kripeldus on sees siiani. Seepärast, et loobusin.

Olin teinud end allavaatamisega nõrgaks.

Üks lugu ka.