Saturday, May 25, 2013

Vaevaline Libahundi seiklusrogain

Täna ei olnud üldsegi hea päev. Eks see üritus oli rohkem treeninguks mõeldud, kuid kui GPS käe peale pannakse ja end põhiklassi kirja paned, siis tahaks ikka hästi joosta.

Planeerisime ära kõik punktid, polnud vähematki ülevaadet, palju see kokku võiks tulla ja eriti ei huvitanudki. Küll raja peal oleks saanud korrektuure teha, peaasi, et kuhugi tupikusse ei jookse. Planeerimine oli päris keeruline, kuid esimene asi, mis paika sai, oli kõikide ühes reas olevate põhjakalda punktide võtmine.

Proloogiks oli huvitav fotoorienteerumine, kus kasutasime ära enesekindlalt liikuvaid tiime. Endal polnud õrna aimugi, kus piltidel kujutatud objektid võisid asuda. Läks üsna kenasti.

Esimene tagasilöök oli bastioni joonorienteerumisel. Näpp läks üsna varakult valetpidi suunale ja kui selle avastasime, polnud mõtet enam algusesse minna. Nii mõnedki punktid jäid võtmata. Oleksime pidanud kaks kaarti võtma, nüüd jäi see apsakas minu arvele.

Edasi läks samuti kehvasti. KP56 oli maa all, kuid kaardil asus hoone sümbol. Jooksime sellest maa-alusest märkamatust väikesest august 2m kauguselt mööda ja koguni 700-750m (!!). Oh jah, Marje torises, aga ta ise oli õnneks samuti süüdi. Jälgisin kaardilt valesid orientiire.

KP85 lisaülesandes ei leidnud maa-alustest käikudest kolmandat punkti.

Suuremad (suuna)vead tegime punktides 41 ja 39, etapil 60-46 põrutasime jälle õigest pöördekohast mööda. Teadsime, kus oleme, kuid Marje luges kaardilt lõunapoolset teed, mina aga põhjapoolset rada.

Juba siis oli raske ja mitmel korral andsid krambisäutsud tunda. Peale 4 tundi muutus Marje eriti erksaks ja võttis paraadi juhtimise tempomeistrina üle. Loivasin kuidagi järele ja krambijama süvenes, ehkki olin ära joonud 2 Magneslife´i. Kahjuks oli magneesium seal sees tahkes vormis ja ma kahtlen sügavalt, kas selline jook ka aitas. Tundus, et ei aidanud. Peab vist hoolikamalt vaatama, et Mg-preparaadid liiga vanad poleks.

Ilm oli palav ja see tegi ka liikumise raskeks. Vähemalt mulle. Meenus eelmise aasta maikuu Leedu EM rogainis, kus oli samuti kehv seis. Sellel aastal on palavaga kuidagi eriliselt rasked jooksud olnud, kuid ka ideaaltingimustes SEBi Tartu 23km maraton tuli väga vaevaliselt välja. Oh-jah, peaks vist sprintidele ja päevakutele spetsialiseeruma, kuid ei saa ka, sest juuli lõpus on 24h rogaini MM.

No miks peab küll igal aastal uuesti ja uuesti kannatama ja valuläve tõstma, et pikkadest distantsidest natukenegi rahulolu tunda. See on nagu päevitamisega - igal aastal jälle otsast peale. Kuid päevitamine on vähemalt mõnus tegevus.

Viimane tund läks krampide nahka ja tulime paraja ajavaruga finišisse. Hea, et 39-ga tehtud viga seda varu vähendas.

Tulemus polnud rõõmustav - 151 punkti ja 26.koht, segavõistkondadest alles 13-ndad. Läbisime gepsu järgi 38,5km. Ehk tuleb päike kunagi ka meie õuele.

Tulemused

Libahundi tiim eesotsas Tiiu Mägi ja rajameister Mairolt Kakko´ga olid teinud suurepärase töö. Paldiskist oli välja võlutud parim, mis sealt võtta andis. Rajaplaneering oli keeruline ja lisaülesanded toredad, ehkki puude otsa ronimisest sai üksjagu villand. Vette ja vee alla me seekord ei saanud, kuid poleks ka tahtnud.
Ja sellist asja, et maitsvat seljankat sunnitakse sööma nii palju kui jaksad - no sellist asja ei tule kohe meeldegi.

GPS träkke näeb SIIN.
Libahundi koduleht
Pildid on võetud SIIT





9 comments:

Madis said...

Tublid olete ikka. Murata koges sama saatust 56-ga, kuid meie ei viitsinud seda tagasi tegema hakata. Ja mulle oli see palavus samuti koormaks, isegi kõndimisele vaatamata. Lõpus pidime väheke ka sörkima, et aega hoida.

Kaur Virunurm said...

Tõusukoht - kui selle all oli neljast kivist tuur, siis selle ladusin mina. Me olime seal väga vara, kuna jätsime stardiülesande tegemata (ei teagi, kas see oli õige otsus või ei) ja saime ka 56 kohe kätte (legendi tuleb lugeda!). Punkti minnes nägin võimalikku ronimis-kohta ja panin tuuri. Seal püüti veel mitmest kohast üles pääseda, aga need nägid liiga ohtlikud välja.

Vee all oli väga tore, jahutav, ei tasu karta :)

Armo said...

Meie läksime 65-85 etapil üles
Skype meeste järel samast kohast ja ka meie järel oli tulijaid. Kuna ülepääsud olid maastikul tähistamata, siis me ei teadnud kas see on see "pääs üles!". Lastele oli see koht kindlasti ohtlik. Seal oli all pukiks kaks detaili EUR alusest. Triibulised Ruudud ületasid kaljut pisut lõuna poolt.

Stardiülesanne (8 punkti) oli minu arvestuse järgi alla 15 minuti nippa-nappa tasuv projekt (1 punkt väravast tulnuks valuta), samas joon-O mitte (vaid 5 punkti) ja seal oleks tulnud võtta kiirelt stop & go 2+1 punkti (tagantjärele tarkus ja kustutanuks lootused max punktidele!) kui oleks teadnud et punktid on suht peidus (madalal vastu maad jne), mistõttu siit -1 korjasimegi.

60 susserdasime tõesti ida poolt tulles, nõlvale jõudes tundus, et oleme möödas, aga ei olnud. 6-7 min ajakadu siin kustutas lootused võtta eelviimasena KP33. Aga see oli ka ainuke suurem viga (lisaks haak KP 44 juures).

Madis said...

Seal õiges tõusukohas oli olemas alguses kõis, mida mööda poolele maale sai ja lõpus redelimoodustis. Olen nõus, et oleks pidanud tähistatud olema, sest alati ei ole distantsi hindamine täpne.

eduardp said...

No siis ma tean veel kolmandat tõusukohta ka, kust talvel 2 korda üles läksin.

Kaur Virunurm said...

Armo, kas "Skype mehed" oleme meie (205, Mudamülka, Lauri E ja mina)? Kui jah, siis aitäh väikse abi eest ronimisel, kulus ära!

kurinurm.blogspot.com/2013/05/paldiski-libahunt.html

Armo said...

Jah Teie,
võtke heaks ja edu järgmistel rogainidel!

Armo (Team 68)

Mairolt said...

Vastuseks Etsile ka kommijatele:

Vead on teil stiilsed!:)
Joonorienteerumisel tegelikult poleks vahet olnud, mis pidi rada läbida, õiged punktid oleks ikka pidanud leidma.
KP 65st tulles ülesronimise variant oleks pidanud olema tähistatud, selle kriitikaga olen nõus. Reedel punkti panekult tulles läksin ise ka liiga vara üles ja ei hakanud riskima, vaid kulgesin mööda varingu ülemist serva kuni õige kohani. Alla tagasi ka ei viitsinud minna. See oli väga raske ja aeglane, arvan, et Soosambla tegi sedasama.
Seal oli veel üks täiesti mäda redel, lõhkusin selle igaks juhuks ära.
Veeülesanne oli niipalju kui ma ise näha jõudsin, ilmselt üks lemmikuid - enamus ei tahtnud algul vette minna, pärast aga enam välja tulla. Nii, et paljust jäite ilma.
Tänud kiituse eest, kuid ebaõiglaselt jätad mainimata Veikko Tamlaku, tema roll on kohati vaata, et olulisemgi, kuigi võib-olla natuke märkamatum.
Ja mis koostöö see seal Priiduga teil käib?:)

Mairolt

eduardp said...

Mis Priitu puutub, siis vaatasin, et üks vanainimene oli klammerdunud puu külge. Tõstsin ta jõuga puu otsa (pildil), aga pärast selgus, et ta tahtis hoopis alla tulla.