Sunday, May 12, 2013

SEB Tartu maraton - Minnile mõeldes

Hommikul olin Tartu Jooksumaratoni stardikoridoris, selja taga Viivi-Anne, samas grupis Alari (Kannel).
Viivilt tuli sünge uudis - Minni pole enam.

Mida?

Oli lühirajal orgi jalga saanud ja verest tühjaks jooksnud.

Kuidas?

Täna oli lehtedes natuke rohkem infot, kuid mis sest enam. Minni ju pole.
Kõik me teame klassiku sõnu, et külm on ainult emotsioon. Osaliselt on emotsioon ka verejooks, kellel meist  poleks seda olnud. Kuid surm pole enam emotsioon, surm on lõpp, reaalse elu lõpp.
Jah, üks periood on nüüd läbi, edasi peab minema ilma Andreseta.

Pildil tüüpiline Minn (allikas: Aivar Jõgiaasa FB)

Mõned lingid:
Minn. Igaveseks  (Kaja)
Üks mees aga palju meenutada. Andres Minn (Leivo)

Jooksust ka.

Nädal oli olnud jookse täis, sest veel nädal tagasi olin olnud spordielust väljas. Eilseks lühirajaks sain päris hea seisundi, kahjuks tulid vead ja hea tulemus jäi saavutamata. Lootsin, et tänaseks taastun hästi ära, kevadel käis asi lihtsalt.

Stardist võtsin sunnitult rahulikult, Alari läks kohe eest ära, Viivi-Anne mõne aja pärast samuti. Lootsin 5 või 10km järel kergemat tunnet leida, kuid seekord seda ei tulnud. Väsimus oli sees ja keha tõrkus. Ja niiviisi vajusin ja vajusin tahapoole, seltskond sarnanes järjest vähem jooksjatele.

Mingil hetkel tuli tagant Karmen Alnek, kes ütles, et pole jooksmisega üldse tegelenud. Ka temaga ei suutnud sammu pidada, jäin ca 20m kaugusele. Mingil hetkel võtsin siiski järgi ja hoidsin Karmenist ühe km kinni. Naisterahvad annavad jõudu, mootor hakkas tööle. Hakkasin kerima ja eest ära minema, omajagu skalpe sai võetud. Kuid seda lõbu ei jätkunud kauaks, väsimus tuli kiirelt peale ja tempo langes.

Karmen läks uuesti mööda ja kadus kaugele eest ära. Võtsin asja rahulikult, jooksjad möödusid pidevalt, varsti olin ümbritsetud sulelistest ja karvastest, sh roosadest aeroobika-tüdrukutest. See polnud üldse tore, nagu aeroobikatrennis.

Kui läks kergemaks, siis kiirendasin natuke, kui raskemaks, vajusin jälle ära. Tavaliselt ei jookse ma kunagi nii. Mäest allajooksus sain natuke edu, tasasel maal ja tõusudel oli jällegi raske.

Siis läks Tõnu Ilves mööda ja küsis, et mis viga on. "Väsinud olen" - oli lihtne vastus ja nii ma Tõnust maha jäin. Ma pole talle kunagi kaotanud, kuid täna oli natuke teistmoodi päev. Ilm oli siiski ideaalne jooksmiseks.

Kusagil 5km enne lõppu hakkasin tempot tõstma. Tõnust sain mööda, ka Sipsa "väimees" jäi ühes joogipunktis maha. Kerisin kenasti, koht pidevalt paranes. Kolm km enne lõppu kuulsin kommentaatorilt  Karmeni nime ja ennäe, ta oli vaid 80-90m eespool.

No nii, nüüd tekkis ka väike stiimul. Kas suudan ligikaudu võrdsete liikumiskiiruste juures teda kätte saada. Esialgu tundus küll lootusetu üritusena, sest vahe vähenes mikroskoopiliselt. Kuid järjepideval tööl oli siiski tulemust. Raske polnud, vaid tuim ebamugavus näris sees.

Üks kilomeeter enne lõppu sain Karmeni kätte. Utsitasin teda lõpuni kannatama. Karmenil oli raske, hingeldas kõvasti, kuid alla ei andnud. 450m enne lõppu vaatasin, et saan ise veel paarist jooksjast mööda minna ja jätsin ta üksi piinlema. Sõudja peabki viimased 30 tõmmet üksi ära kannatama, vee peal ju keegi abiks ei ole.

Need kaks meest, kellest mööda sain, tegid mulle lõpukiirendusega ära. Ja nii jäingi protokollis Karmeni ette, mida RR eelimise sissekande kommentaariumis mulle ette heitis. Jah, džentelmen seekord polnud, kuid väikese pingutuse eest tuli ju ennast kuidagi premeerida.

Aeg 1:43:06, koht 239.
Tulemused


2 comments:

Anonymous said...

Kummaline.
EMV lühirajal starti minnes kuulsin kägu kukkumas. Vaatasin kella ja küsisin, kes täna sureb?
Lapsepõlvest jäi meelde rahvatarkus, et tähenduslik on millal kevadel esimest korda kägu kuuled. Hommikul on hoolekägu, lõunal leinakägu ja õhtul õnnekägu. Lapsepõlves kuulsin kägu ainult õhtuti, tore aeg oli. Kooli lõpus, kui palju trenni ja eksameid tegin kuulsin ka hommikul kägu. Teise kursuse kevadel Maaritsas rada tehes kuulsin esimest korda kägu lõuna ajal. Mõtlesin siis, et mis nüüd saab? Suri minu parim sõber.
Seda on vahepeal veel juhtunud, sestap nüüdki kella vaatasin, et teada, mis ajal kägu kukkub.
Peale finisit, õnnetusest kuuldes, meenus veel üks tähelepanek, mida enne starti tegin ja paraku nii läkski.
Kaastunne!
Tiit

Anonymous said...

Mis see teine tähelepanek oli?