pühapäev, 28. detsember 2014

Näärilaks 2014 ehk never say never

Jah, nädal enne näärilaksu olin 100% kindel, et seekord osaleda ei saa. Parem kannakõõlus ei lubanud hästi kõndidagi. Kuid siis kirjutas Silver FB-s, et laksul võib ju ka kõndida... !? Selle peale poleks ise tulnud, ausõna. Ja nagu nõiaväel, hakkas jalg järjest paremaks minema, nädala lõpus oli seis juba väga ok.

Küsisin Indrekult, et kas ta on nõus rajal ka kõndima ja kuna vastus oli "miks mitte", siis oligi otsus tehtud - kolmas jolki-palki taliralli tuleb ära teha. Näärilaksul on mingi masohhistlik võlu, mida Pullerits ei oska uneski oma pehmo-testidesse sisse panna. Öös on põnevust, külmas ja lumises talveöös eriti.

Tegelikult ma muidugi teadsin, et tegemist on rumala riskiga, mis võib jala paranemist pikendada nädalaid.

Kuid mu enda jalahäda tundus sel hetkel tühine võrreldes vanema tütre kukkumisega päev enne jõuluõhtut Ronimisministeeriumi boulderingi seinalt. Seal läks nii õnnetult, et enne, kui kaaslased kohale jõudsid, väänas ta viisakuse mõttes labajala ise 90° õigesse asendisse. Ja kiirabi saabumiseni hoidis teistel meeleolu üleval. Nüüd on jalas poldid ja metallplaadid, kõike hoiab koos kips.

Laupäev õhtuks ennustas ilmateade pehmet ilma, sest Inglismaa kohalt pidi saabuma madalrõhkkond ja tooma lumesaju ning külmakraadideks -2°C. Suurepärane.

Tegelikkus osutus natuke karmimaks. Külmakraade oli vähemalt -8, ja vedas, et sain Arturilt enne starti laenata LSFi kileka ning bufi.

Seekord algas üritus Eesti Vabadusvõitluse muuseumist, kus energiast ja elujõust pakatav, ligi 75 aastane Johannes Tõrs rääkis nii enda kui mitmete rohkem ja vähem tuntud eestlaste karmidest elusaatustest. Tunnistan ausalt, et olin selles muuseumis esimest korda ja see oli tõeliselt hämmastav, mida ta on suutnud sõjanduse ja vabadusvõitluse teemal kokku koguda. Suur maja oli täis igasugust atribuutikat, lugudest ja piltidest kõikvõimaliku relvastuseni. Seda viimast nägime õhtusel üritusel maja keldrikorrusel. Sealt võiks otse rindele minna ja seda on ka tehtud - nii filmis "Nimed marmortahvlil", kui hiljutise Sinimägede lahingu filmimisel, kus kasutati ka õues seisvat ja täiesti omal jõul liikuvat T-34 tanki.

Võistlusest.

Proloog oli oodatust lihtsam. Pidi jooksma maja taha, siis tanki taha ja võtma 1.etapi kaardi. Natuke segadust tekitasid veel teisedki proloogi kaardile kantud punktid, mis olid justkui ülearused. Võib-olla oligi eelinfos just selle kohta öeldud, et ei maksa üle mõelda.

Esimesel rattaetapil otsustasime välja jätta idapoolsed punktid. Sama tegid ka Heiti ja Elo, mis kinnitas, et valik polnud paha. Huvitaval kombel saime lisaülesandega KP5 juures kokku ida poolt alustanud tiimidega, seega ei jäänud mul muud üle, kui siia-sinna jooksvaid näärilaksulisi  filmida. Indrek luges hoolikalt lisaülesande legendi ja jooksis esialgu samuti vale värava juurde, sinna, kust oli äsja suur seltskond tulnud.

Seekordne piirkond polnud küll nii atraktiivne, kui eelmise aasta Maardu ja Kallavere ümbrus, kuid sellegipoolest oli rajameister leidnud põnevaid (punkti)kohti: mahajäetud mõisa keldrikäigud, betoonist maa-alune blindaaž, Pilpaküla "suvilad", Pirita jõesaar ja koht metsas.
Ehkki KP7 ja KP8-ga läks planeeritust natuke rohkem aega, otsustasime siiski võtta ka boonuspunkti 11B. Vastava legendi leidsime keldripunktist KP7 (vt pilti). Jätsime kaardipildi ja künka asukoha meelde ja leidsimegi peale väikest möödasõitu vajaliku koha justkui üles (videos jäädvustatud). Kuid mida polnud, polnud jälgi ja KP tähist. GPSi träki järgi sõitsime natuke hiljem punktist läbi (?), kuid tol hetkel ei osanud küll vasakule(?) vaadata, ega taibanud fikseerida tee ääres suurt Räägusilla elamurajooni reklaamtahvlit.  Tähelepanu viga, esimene.

Suures ajahädas jõudsime esimesse vahetusalasse, kuid enne saime tünga ka KP10-ga, mis asus kusagil võsas. Teiste tulede järgi jõudsime kohe punkti (?), kuid seal oli vaid tähis. SI-jaama polnud.

Jalgsietapp oli niisiis jalatestiks. Kõigepealt pidi pikalt piki kanalit jooksma o-kaardile, kusjuures ei saanud mõhkugi aru, kus asume. Esimest silda võis ju pidada kaardil olevaks sillaks, kuid selles ei saanud olla kindel. Läksime edasi, et alustada ringi tagantpoolt (8-7-5K jne). Kui sirge alguses oli jalg väga ok, siis lõpus hakkasid esimesed ohumärgid ilmnema. Hoidusin pöiatõukest ja liikuda sai veel kenasti. KP8-st loobusime ajapuuduse tõttu, läksime kohe lihtsat KP7-t võtma. Kolmas kraav vasakult ja oleks pidanud punktini jõudma. Oleks. Kuid ei saanud punkti kätte ei kolmandast ega ka teisest kraavist. Jälgi ka suurt polnud, vaid sõbrad Artur ja Kristjan aitasid neid juurde teha. Lõpuks jõudsime tagasi teele ja edasi suundusime 5K-sse (alles järgmisel päeval kaarti vaadates, selgus, et KP7 juures oli see 180° pööratud (!!). Elegantne tüng!).

Esialgu ei saanud aru, miks me liigume piki kraavi, samas kui kaardil olid kraavid risti. Kuni keegi 3-tiimilisest seltskonnast ütles, et kaart on pööratud. Oh sa pagan! Muidugi, seda oli ju eelinfos mainitud.

Liikusime küll piki õiget kraavi, kuid punkti ei leidnud. Panime kõvasti mööda, tulime tagasi. Siis vaatasime kraave siin- ja sealpool õiget, ei midagi. Kuni leidsime punkti väljatuleva raja järgi.

Järgmine punkt 9K oli "koht metsas". Hoidsime suunda ja jälgisime radu ning jõudsime sinna kenasti. Täiesti müstika, kuidas esimesed selle pimedas metsas üles leidsid. Pealegi oli kaart selles kohas pööratud ning mõõtkava teadmata. Kuid see ongi Näärilaksu fenomen.

Et mitte jääda lõpparvestuses joone alla, pidime ära võtma ka kolmanda kohustusliku punkti (1K), mille asukohaks oli jällegi "koht metsas". Pikkade turbaaukude ületamine hirmutas, sest maa polnud külmunud ja jalgu ei tahtnud märjaks teha. Hoidsime natuke põhja poole. Samas ei pääsenud mitmel korral vette astumast ja tulemuseks olid lirtsuvad jalad ning vee all käinud sõrmik. Viimane kippus hiljem ära külmuma, eriti järgmisel etapil, kus rattasõidu asemel tuli ratast pikalt käe kõrval lükata. Kuid enne seda pidime jõudma veel ajalimiidi sees vahetusalasse. Kuna hilinemist tuli 15 minutit, siis saime sellelt öiselt jalgsietapilt -1 punkti :)

Järgmisel etapil plaanisime võtta vaid kohustusliku punkti R15. Liikusime koos Eleri ja Kadriga, olime viimased lahkujad esimesest vahetusalast. Jalg oli kehvakene, vastavalt ka liikusin.

Mingil hetkel oli lootust jõuda elamurajooni, kus kaardil majad ja tänavad. Miskipärast ei näinud ei maju ega ka teid. Kuni lõpuks olime lennuvälja betoonmüüri vastas ja sealgi ei saanud rattaga lumerajal sõita. Vähemalt mina, sest pedaalile ei saanud parema jalaga tugevalt vajutada.

Ja selle betoonmüüri ääres, talves olematu Pilpaküla serval, kus järgmisel hommikul põlesid kolm inimest ühte "suvilasse" sisse, lõppes ka minu selle aasta võistlus. Paremasse säärde lõi noa sisse ja edasine (võistlus)liikumine osutus võimatuks. Teises vahetusalas oli koos suurem seltskond korraldajaid ja pealtvaatajaid?, roosa telk helendas vahvalt öös.

Indrek läks gepsu ja SI-ga võtma jooksupunkte ühest selle Näärilaksu kõige põnevamast piikonnast - Pilpakülast, mina sättisin rattaga koduteele (VA2-> FINISH). Õnneks oli tee muuseumisse hea, jõudsin sinna valutult, tund enne lõppaega. Olin muidugi esimene, vastuvõtjateks rõõmsad Tõrsid. Jalad õnnestus tossudest vabastada alles saunalaval, sest paelad olid paksu jääkooriku all. Nagu lapsepõlves õuest tulles.


Edasi jätkus õhtu mõnusa koosviibimisega. Maailmameistrid Eensaared panid end pidulikult riidesse ja läksid sporditähtede galale, vanad o-kamraadid viisid läbi autasustamistseremoonia, naeratav Anu Teppo pidi mehi ja olukorda kontrollima. Ja vastutama. Polnud tulemusi ega selgitatud välja parimaid, kuid kõik said nüüd juba "traditsioonilise" pakikese Vana Tallinna pudelikeste ja kommidega ning olid rõõmsad ja tänulikud.


Kultuuriprogrammi eest kandis hoolt Johannes Tõrs ise, kes laulis paar laulu, rääkis anekdoodi ning tutvustas kümneid kuulipildujaid ja püstoleid.

Video rajalt ja lõpubanketilt
GPS träkid

Alumisel pildil jälgitakse viimaste tiimide liikumist. Ehkki kontrollaeg hakkas juba lõppema, oli eliittiim SK100 ikka väga kaugel finišist. 

laupäev, 20. detsember 2014

Mängust väljas

Selleks aastaks on jooksud joostud ja seda juba pikemat aega.

Olen säärelihaste(?) probleemi tõttu olnud juba 5-6 nädalat jooksuvõimetu. Algas kõik väikese pausi järel tempokatest Nõmme tõusudest ja lõppes millegi katkemisega vasakus säärelihases. Aeg parandas selle vea, kuid seejärel otsustas paremasse säärde hoopis pistoda sisse tungida. Kusagilt seestpoolt, teadmata kohast. Viimane looduses käimine oli ca 4 nädalat tagasi, kui tegime naise ja tütrega Tänavjärvele ringi peale. Oli -10°C ja rogainitossudes jalad terve matka läbimärjad.

Arsti juurde, nagu tavaliselt, minekuga ei kiirustanud, seda veel hooaja lõpus, kus suuri võistlusi polnud jäänud. Kerged vigastused paranevad tervisesportlasel aja jooksul ise, peab vaid mingiks ajaks hoo maha võtma.

Kuid nüüd on läinud teisiti ja viimased 5 päeva kõnnin valu tõttu kõvasti longates. Esmaspäeval lähen ortopeedi vastuvõtule.

Mis aga väga kurvaks teeb (lisaks kehakaalule), on see, et sellel aastal ei saa osaleda kuulsusrikka traditsiooniga Näärilaksul, samuti Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusel. Enam imet ei juhtu, ehkki siiani veel lootsin.

Kuid see ei tähenda, et järgmine hooaeg peaks vahele jääma. Olen end kirja pannud WMOC-ile ehk orienteerumise veteranide MMile, mis toimub 26.juulist 1.augustini Göteborgis.

Samuti oleme Marjega  registreerunud ja ära ostnud Tallinn-Ivalo-Tallinn lennukipiletid 22.-23. augustil Saariselkäs toimuvale rogaini MMile ehk WRC2015-le. Praegu saavad end registreerida eelisjärjekorras olevad võistlejad, kuid 15.jaanuarist on seda võimalik teha kõikidel soovijatel. Urho Kekkose rahvuspargis toimuvale võistlusele on seatud osalejate piirmääraks 1000, loodetavasti on see piisav, et kõik huvilised rajale pääseksid. Kuid kindel on, et rogain tuleb põnev, soomlased oskavad ja maastik on huvitav.

Kui näiteks Ylläse rogaini EMil 2009 oli idapoolne kaardiosa kaetud suurte soodega, siis Saariselkäl tuleb üks kõva turnimine. Suurtel nõlvadel on lõpmatult palju pisikesi orvandeid ja ninasid, kuhu rajameistril on hea punkte panna ja orienteerumine tehniliseks teha. Lisasin kõrvalolevale kaardile oletusliku võistlusmaastiku asukoha (must ruut), pindalaga ca 240km2. Eeldan, et Suomujoki jõge ei pea ületama, Kulasjoki jääb kaardi keskele. Ehkki võistluskeskus asub Kiiltopääl, võib kaardi loodenurka jääda ka Saariselkä asula. Selleks, et võistlusmaastik poleks ühtlaselt mägine, võib rajameister pikendada maastikku edela suunas, kus on natuke tasasem reljeef ja lõunaosas ka rabalaiguke. Seega võib kaardi lääneserv piirduda suure maanteega.

Lisan siia juurde mõõtkavas 1:50 000 kaardi samast piirkonnast, kust leiate sobivaid punktikohti nii et tapab (avada parema hiirenupuga).

Medalitele meil seekord suurt lootust pole, vaid 23 päeva jääb puudu, et saaksime võistelda superveteranide ehk XV55 klassis. Kuid rogainiks valmistume kindlasti korralikult.

Seega ei tähenda "Out of the Game" veel "Game Over".

PS. Kaardid laadisin alla SIIT. Tegemist on Soome Maanmittauslaitos-e (nö Maa-ameti) kaardiandmetega, mis on kõik tasuta kättesaadavad. Sellelt lingilt saab alla laadida ka LIDARi kõrgusandmeid ja -mudeleid, ortofotosid, topograafilisi andmekihte jm nii ESRI kui ka osaliselt MapInfo formaadis. Tellimine käis lihtsalt kaardiruutude järgi, allalaadimise link tuli paarikümne minuti jooksul e-meilile.
Oh jah, millal meie ükskord sinna jõuame...


teisipäev, 16. detsember 2014

Matkataktikast

Sattusin juhuslikult Youtube'i värskelt üleslaaditud matkavideole, kus grupp eestlasi käis suvel Altais mägimatkal. Väga mõnus ja ilus kokkuvõte ning kõik oluline oli olemas: 5 päeva rongis, 1 päev bussis, 3 päeva hobustega + 8 päeva kergemat laadi mägimatka.

Altai on väga ilus mäestik, kuid asub kahjuks Venemaal ja sinna praegu ei kisu.

Seoses selle matkavideoga meenus meie Altai matk 2001. aastal, kus kaks matkagruppi sõitsid koos kohale, planeerisid ja sooritasid sama marsruudi ning saabusid üheskoos koju. Ometi oli tegemist kahe, justkui täiesti erinevas kliimavöötmes sooritatud matkaga, kus taktika, õigemini kogemused ja distsipliin, mängisid kandvat rolli. Meie grupp koosnes kogenud mägimatkajatest, teine grupp aga üsna toorest materjalist, ehkki grupijuht Boriss oli vana matkahunt. Nüüd on neist mitmed käinud Lenini (7134m) otsas, vähemalt üks ka Aconcagual (6961m).

Ühine rongi- ja bussisõit läks lõbusalt - naabergrupi Fred mängis kitarri ja koos Monikaga hoidsid lauludega meeleolu üleval. Pikal rongisõidul õppisin ära sõnad laulule "Постой паровоз!", mis on meeles siiani. Tuttavatest geoloogidest olid naabergrupis Tarmo ja Tuuli.


Matka alguspunkti Tjunguri jõudsime öösel, järgmisel päeval otsisime hobuseid, kes aitaks osa kandamit ette vedada. Suure hädaga leidsime, miskipärast osutus hobustele pakkide selgapanek tõsiseks katsumuseks.

Veel samal õhtupoolikul otsustas meie grupp ca 4 tundi edasi liikuda. Poolel maal kuruni jäime laagrisse. Teisest grupist ei teadnud midagi.

Hommikul alustasime liikumist 6.30 (kokkadel äratus kell 5) ja olime varakult lihtsal kurul. Päike oli juba kõrgel ja ilm palav. Ees ootas kiire laskumine ja siis pikk ning aeglane tõus suurest orust üles. Tegime pika lõuna sooja supiga, õhtul saime ka oma ettesaadetud varustuse kätte. Tõsi, vahepeal oli mul närviline ja väga ebameeldiv vestlus hobusemehega, kes soovis raha juurde saada. Ei saanud.

Õhtupoolikul alustatud matka ja hommikuse varajase tõusmisega olime juba esimese päevaga saanud teise grupi ees edu peaaegu terve päeva!

Edasi kulges matkagruppide liikumine umbes nii: meie alustasime varakult (ca 6.30) ja jäime varakult ka laagrisse, reeglina tegime pikema lõunapausi. Tavaliselt hakkas õhtul peale kolme-nelja sadama vihma, nagu mägedes on üsna tavaline. Sel ajal olid meie telgid üleval ja matkajad mõnusalt vihmavarjus.

Naabergrupp ei saanud hommikuti varakult minema, mistõttu jäi lõuna lühikeseks ja õhtul liiguti pikalt vihma käes. Hommikul kuivatati riideid, õhtul jäädi jälle vihma kätte ja hommikul kuivatati jälle riideid. Ja nii samamoodi edasi. Meie saime esimest korda märjaks alles matka lõpus.

Mõlema grupi eesmärgiks oli Beluhha mäetipp (4506m). Kui me jõudsime Berelli sadulale (3520m), mis oli tiputõusu laagripaigaks, leidsime sealt eest 4-5 venelaste telki. Naabertelgi venelased olid kehva ilma tõttu viibinud seal juba 3 päeva, lumi telkide ümber oli pehmelt öeldes "määrdunud".

Meil aga vedas, sest järgmisel päeval oli suurepärane ilm ja õnnestus koos ühe külgehaakinud vana mägihundi Juraga kogu grupiga tipus ära käia. Mägihunt tegi üksinda 4-päevast paastumatka, millesse kuulus ka tipus käimine. Suurte kaetud liustikulõhede tõttu poleks ta sinna üksi läinud.


Tipupäeva õhtul peesitasime mõnusalt Berelli kurul, ilm oli ilus. Kohale jõudis ka naabergrupp, koos teistest pikalt mahajääva Borissi ehk "Silmapiiriga". Kolm liiget oli puudu, nemad hindasid teele jäävat Delone kuru liialt järsuks ja kõrgeks. Mida see ka oli.

Tegime plaane järgmiseks päevaks - meie allaminekuks, nemad tiputõusuks.

Ilm viis aga plaanidesse korrektiivid sisse. Järgmisel päeval läks tormiseks, sadas vihma. Olime pilve sees. Üks vene grupp koos Juraga läks vaiksemal hetkel alla. Kuna Mardil oli midagi tervisega, magasime selle hetke maha. Natuke hiljem tõusis uuesti tugev tuul ja öösel hakkas sadama lund. Istusime telgis, mängisime kaarte.

Järgmisel päeval jätkus lumetuisk. Pidime ootama, sest halva ilmaga laskumiseks oli Delone kuru liiga ohtlik, julgestus nõudis 5x40m tugiköisi.

Keskpäeval sai teise grupi närv otsa ja nad sättisid lahkumiseks. Vaatasin neid ja pildistasin seda ülesrivistatud kampa. Mõtlesin tõsimeeli, et kas kõik tõesti ikka eluga alla saavad. Tundusid kärsitud ja rumalad, meie nõu kuulda ei võetud. Samas oli neil varustus hea, uus ja kvaliteetne, nagu algajatel tavaks.


Öösel kell 2 tundus, et tuul oli vaibunud. Läksin välja, taevas särasid tähed, tuult polnud, kõik oli paksu valge lumevaiba all. Justkui jõulurahu oleks maa peale saabunud.

Hommik oli imeilus - päike, udu ja udus pikad varjud. Polnud mingit tähtsust, et telgikinnitused olid jääs ja sügava lume all, kehal külm ja ebamugav, saapad märjad - imelised vaated varjutasid kõik ebamugavused.

Delone kuru all asuvas Tomski onnide juures kohtasime naabergrupi liikmeid, kes asusid hilisele minekule. Olid toibunud eelmise päeva laskumisest ja kuvatanud riideid. Kõik olid elus ja terved.

Ei möödunud tundigi nende lahkumisest, kui hakkas sadama vihma. Meie pugesime telkidesse, nemad liikusid piki liustikut alla Akkemi meteojaama poole.

Kohtasime neid jälle järgmise päeva lõunaajal. Meie jõudsime kenasti Akkemi, nemad sättisid minekule. Jällegi vihmas.

Seega oli ühel grupil ilm ühtlaselt vihmane, teisel päikeseline. Ometi olime samal ajal samas kohas.