Sunday, January 30, 2011

Pühapäev Viru valgega

Pühapäev algas tuisuga nagu siinmail juba kombeks.

Videolõik:


Viru maratoni starti lükati pool tundi edasi, sest mõnel teel oli tekkinud ummik. Tallinna poolt tulles probleemi polnud. Ilm tõotas tulla valge, sest maa oli valge, õhk oli valge ja taevas oli ka valge.

Eesmärgiks oli teha üks rahulik ja võimalikult valutu suusasõit. Üldfüüsiline vorm oleks pidanud hea olema, sest jaanuarikuus on kogunenud rekordilised 33h trenni, tõsi, suusatamist sellest küll alla poole (15h). Ülejäänud osa on läinud jooksmisele (18h), see aga suusasõitu suurt paremaks ei tee.

Stardis olin viimase grupi eesotsas, numbriga 918. Ca 600 suusatajat oli eespool. Stardist oli möödunud 200m, kui juba sai natuke libiseda. Kellegi suusakepp oli rajal, massid liikusid hoogsalt üle. Ja kohe varsti selgus ka õnnetu omanik: Viivi-Anne Soots (918). Rohkem ma teda ei näinud.

Orienteerujaid oli teisigi:
- Vorstisaba tõusul, kus järjestuti kahte ritta ja oodati pikalt oma järjekorda, tuli kõrvalt Maret Vaher (nr. 876) ja surus end ettepoole. Rohkem ma teda ei näinud.
- Sõidetud 15min ja vastu tuli Maku selg (nr.240). Ta nägu peegeldas üleüldist kurnatust
- Enne TP2-e sain järele Raul Oleskile (373), kes lahkelt teed andis ja pärast joogipunkti uuesti ees oli. Jutu järgi tegi treeningsõitu, kuid miskipärast hoidis minust tugevasti kinni. Siis oli veel tuul tagant ja ma jõudsin kenasti sõita, kuid hingeldamine selja taga ei lõppenud. Vastutuulega põldudel olin kahjuks esimene, seljataha kogunes paras rida. Käed väsisid ära ja ega reiedki polnud enam värsked. Sain mitu rongi kätte, Raul ka.

Tempo polnudki justkui kiire, kuid pulss oli üllatavalt kõrge (keskmine 153). Suusamaraton on petlik asi. Krampide vastu võtsin 10km enne lõppu vedela Mg, hommikul olin alla neelanud 3+2 Nutrendi anticramp kapslit. Väike hirm oli lõpuosa mägede ees, sest mitte kunagi varem pole ma krampideta Viru maratoni lõpetanud. Viimasel korral 2006 aastal seisin 10-15 min finiši kõrval asuvas kurvis ja ei suutnud krampide pärast ühtegi liigutust teha. Ehkki finiš oli siinsamas, eraldas teda minust lint, 1km ja kaks räiget tõusu.

Ka seekord olid viimased 4-5km vastikult rasked. Käed olid väsinud, jalad ka. Õnneks krampe ei tulnud ja finišeerisime Rauliga käest kinni hoides, nagu võitjad. Niimoodi kommentaator ütles.

Arvasin, et olen natuke parem. Suusk libises hästi (nagu enamusel), kuid kätejõudu on vähe. Keila konkurendid, vanakesed Aare Heinla ja Karl Lell, kellega koos maratonile sõitsime, on tunduvalt kõvemad (kohad 207 ja 244).


Oma krambi sain siiski kätte. Soki äravõtmisel tundsin esmakordselt elus kõhulihaste krampi. Esimene küsimus oli: "Mitäs nyt?". Õnneks andis mingil hetkel järele. Ehmatas küll.

Tulemused (2:58:06,7, koht 443.)
.

Saturday, January 29, 2011

Paaristõuked ja Bingo-Loto

Täna Harku metsas elu esimene märkesuusatamine, Tallinna MV.
Esialgu panin end kirja H21 klassi, sest teemat ei valda (st konkurentsi ei paku) ja mis see 10km ikka suuskadel ära ei ole. Kuna aga pisikene haigusvimm istus sees ning korraldaja lubas 50% klassikajälge, siis palusin end H40 vanakeste juurde ümber kolida.

Varustus oli OK, suusakulbi probleemi lahendasin Isostari pudeliga. Poodides (AT Sport, Rademar) üksikuid kulpe ei müüdud ja uusi keppe ei raatsinud osta. Nüüd on lihtne kulpide topeltmutrid lahti keerata ja homme Viru maratonile juba väikestega minna.

Olin esimene startija. Arvasin reegleid teadvat, tegelikult siiski mitte. Esimene punkt oli mäe peal (101). Lihtne. Seal aga punkti polnud. Seisin, vaatasin ja sõitsin edasi, mäest alla. Seal aga paistis juba järgmine punkt. Tulin mäe peale tagasi, vaatasin ka nõlvalt alla, aga ikka ei midagi. Järelikult oli pihta pandud. Juhtub.

Punktipiirkond 42-43-44 oli minu jaoks täiesti arusaamatu. Sealt siis kaks vale märget (kaardil sinised ringid).
Midagi ei klappinud ka tagumisel klassikasirgel. Peale mõne üksiku kraavi ja paksu valge lume ei õnnestunud muud olulist fikseerida. Panin mitu juhuslikku märget, üht-teist oli justkui puudu ja palju üle. Punktiga 50 tegid peaaegu kõik viga. Paaristõukeid pehmes lumes võtsin pingevabalt. Suusakulbid olid küll üsna suured, kuid vajusid siiski kõvasti läbi. Asi oli ka tõuketehnikas, teisel ringil läks oluliselt paremaks, suutsin juba ühtlast kiirust hoida. Aga see polnud kaugeltki see suusastiil, mis naudingut pakuks. Uisusuusaga.

Vigu tehti aga üsna palju. Vanemad meesveteranid (M55) said 6 mehe peale kokku 60(!!) vale punkti, üks (H21) endine proff sai neid üksi peaaegu samapalju :) (ehkki arvutiprogrammi veaga)

Tuleb veel suusaorienteerumist treenida. Tegelikult päris huvitav.
Tulemused (parandatud hiljem)
.

Monday, January 24, 2011

Domodedovo

Ai, ai, kui hull lugu täna Domodedovos. Pealkiri Postimehest: "Enesetaputerrorist õhkis end lennujaama kohvikus".
.
Kes meist pole sellel lennuväljal käinud, omal ajal viisid sealt reisid Kesk-Aasiasse , Siberisse ja mujale itta.

Paar meenutust:

September 1981. Saabusime Tõnniga Domodedovosse õhtul. Ehkki lend Kamtšatkalt oli kestnud 9 tundi, jõudsime kohale täpselt samal ajal kui välja lendasime. Elu pikim päev. Õhtul oli juba paras unekas, kuid kõht oli hirmus tühi. Polnud mõtet kuhugi minna, lennuk Tallinna väljus hommikul.

Kolasime lennujaamas natuke ringi ja leidsime kohviku. Menüü oli väga niru, mingi kotleti saime siiski lauale. Ei mäleta, et oleksime õlut või midagi kangemat võtnud, praegu isegi imestan. Kes Tõnni teavad, ei usu seda kindlasti.

Magamiskohad polnud kiita. Sättisin end ühe tiibklaveri alla, Tõnn ronis vist selle peale (?). Peaasi, et sai lennujaamas öö ära veeta.

Öösel tunnen, et miski on mäda, sees keerab korralikult, kuid tahtejõud oli tugev ja surusin kõik alla tagasi. Vastu hommikut kiirelt kempsu. Kõik, mis sees, tuli välja. Igalt poolt. Tõusis palavik, enesetunne oli väga vilets.

Tõnn oli toidumürgituse osas kogenud, esimeste tundemärkide ilmnedes läks öösel WC-sse ja ajas näpud kurku. Hommikul oli juba üsna reibas.

Mina külastasin veel lennujaama arstipunkti, kus siiski arvati, et suudan Tallinna lennata.
Suutsin, Domodedovo kotletid Eesti mehi ei tapnud.
(või olid need siiski Šeremetjevo kotletid?)

Teine lugu oli pikem. Teine kord.

Sunday, January 23, 2011

Suusataks natuke kaardiga

Tegelikult oleks tahtnud Viru maratonile minna, aga SRD klubi oli Harku märkesuusatamise pannud samuti 29.jaanuarile. Kuna aga lähiaja plaanide hulka kuulub 12.-13.veebruaril suusaorienteerumise EMV Holstre-Pollis, siis peaks seda ala enne natuke nuusutama. Põlva võistlus ei sobinud ja Aluksne oli kaugel.

Siis veel 6.veebruaril Palukülla Rooni suusa-o-le, enne seda võib-olla Kõrvemaa suusamaratonile (5.veebr). Paluküla-sõidu ühendaks kellegagi hea meelega, too kant on ikka mõttetult kaugel.

Muret teevad suusakeppide kulbid, et kas pisikestega ikka saab? Ons võimalik sinna midagi suuremat peale panna?

Thursday, January 20, 2011

Выборы! Выборы!

Igasugu pulli saab nende valimistega. Panen siia ühe loo, ehkki lõpulause on nagu on.


Monday, January 17, 2011

Lumekooriku Xdream Käärikul

Nike Winter Xdream, pühapäeval, 16.jaanuaril 2011, Käärikul.

Kõigepealt videoklipp:




Hommikul sõitsin Tartust Käärikule koos Rainis Ventaga. Kevadel olime mõlemad jooksnud Otepäält Tartusse, Rainis võitis, mina olin enne tõsist krambijama juba-juba püüdmas 3. kohta. Tundus, et mõlemal on soov ka sellel aastal joosta, ise plaanin maratoniks korralikult valmistuda. Rohkem maratone o-kalendrisse nagunii ei mahu.

Xdreamile võtsime Matiga suusad kaasa, ehkki Alar kommis blogis, et koorik on nõrk ja suusk vajub 5-10cm läbi. Panime suusad igaks juhuks võistluskeskuse varustusalasse, ehkki mulle oli üsna selge, et kui kohe suuskadega ei alusta, siis hiljem ei viitsi neid jalga panna. Jäätunud jalanõud, külm + ajakadu. Lisaks oli mul saabaste kinnitustega probleeme ja kartsin natuke ka peenikeste ja väikeste kulpidega võistluskeppide pärast. Suure tõenäosusega oleks need metsas katki teinud ja sellega lisanud stardimaksule ca 1000.- krooni (x eurot). Kuid huvitaval kombel olid Alari kamraadid EVLI tiimist rajal suuskadega.

Stardis võtsime ühena vähestest suuna lõunasse (45-46-48). Jooksjatest kohtasime tugevaid naistiime (Tammed&Tõruke, Geniaalne Superkonn) , teised sebisid ümberringi rohkem suuskadel.

Paar viga tegime ka: 52-59 tõmbas väike jälg meid 54 suunas suusarajale. Saime sellest veast küll üsna varakult aru, kuid mitte miski ei suutnud sundida suunamuutusele, süütu-valgesse metsa minek tundus liialt jõhker. Füüsiliselt ja moraalselt raskes punktis KP59 olime esimesed, ainult rajameistri jälgi oli näha. Eliitnaised olid kuhugi kadunud (tegid viga?).

Teine viga tuli etapil 58-56, kui peale n-ö metsarada tuli vaid jälgi mööda punkti minna (siin liikusid juba massid, enamasti vastassuunas). Mina aga hakkasin mingil hetkel kõhklema ja veelkordse tõusu asemel suunasin tiimi tagasi alla sügavasse auku. Saime 2 korda ronida ühe asemel. Siin möödus meist ka nais-eliit.

Käärikul on Harimäe vaatetorni ronimine kohustuslik. Nii ka seekord. KP51 juures lendasid hirmsal kiirusel vastu vennad Taivered (AT Nobe Tartu), suuskadel. Loomad.

Twisteri tiim oli juba lõbusam, chillisid ja lobisesid ka. Ikka ja jälle tuli ette mõni tuttav koht, kuid abi sellest suurt polnud. Üks selliseid oli KP44 , seal tuli fotograafile poseerida (Kaimo Puniste, Fotoluks)

Kaardi lõunaosa ring võttis aega 3.20h. Lootus oli veel kõik punktid ära võtta. Murelikuks tegi KP41 (võistluskeskusest läänes), kus eriti ebameeldiv tundus etapp 41-38. Soovitasin Matile ringiminekut läbi võistluskeskuse, kuid Mati jäi otseminekule kindlaks. Seal polnud küll midagi erilist ega originaalset, kuid sügav lumi ja mõni üksik jälg tegi liikumise väga aeglaseks. Tee peale jõudes ei märganudki, kuidas kaardil cm-d lendasid. Sekunditega.

KP35 juures kohtasime mitmeid tugevaid suusatiime - Mulgid, nende järel Team Nike ja siis Sportland. Meile oli juba selge, et kaardi põhjatippu ei jõua, mistõttu ei jõua ka lisaülesandesse. Poleks sellist stsenaariumit Winter Xdreamilt oodanud, nüüd võtsime tobeda KP41 ja jäime ilma 3 punktist.

Muidugi oli ka jõhkra Kääriku Seinamäe tõus rajameistri ideede hulgas. Kirjeldada pole seda tõusu mõtet, isegi filmi pealt ei saa tuhkagi aru. Peab ise kohal olema. Siin tundis Mati, et "power" sai otsa. Kuid sellest polnud häda, aega oli meil laialt käes ja jõudsime finišisse 20 min varem.

Tulemused
Koht: 27., läbitud ca 25km

Ennustus ja tegelikkus.
Noh, ega ennustus väga viltu läinudki, ka punktid olid kaardil enam-vähem õiges kohas (helelillad punktirõngad), ehkki viskasin neid sinna 5 minutiga. Rajameister Markus oli mänginud vahendite kombineerimise peale, kuid ka selle suhteliselt ebamugavaks teinud. Mulle oli üllatuseks liiga suusasõbralik kaardi edelaosa. Kui suusad oleksid stardis jalas olnud, oleksime selle võimaluse kindlasti ära kasutanud. Ehkki tundus, et suusameestele oli antud suhteliselt tugeva lumekooriku näol ilmselge eelis, läks esikoht suusapoistele siiski väga nibin-nabin (hetkel ma ei tea, miks Odratolgustel lõpus 1 punkt maha võeti (purunenud käepael?)).
Seega suurepärane juveliiritöö rajameistrilt, ilmaoludest sõltuvalt ehk tsipakene pikk.

Teisi muljeid:
Tiit Tähnas (Twister)
Medisoft (ratturid!)
Kristo Heinmann (Odratolgused)

Friday, January 14, 2011

Sakala nõtkub

Ei jõua, Sakala nõtkub, variseb Nurmekund...

Üks P.Pedajase/J.Kaplinski lugu vanalt makilindilt


Kas Mustla-Nõmme variseb?

Link

.


Tuesday, January 11, 2011

Suusa-Xdream?

Päris huvitav olukord võib pühapäeval tulla. Ilmajaamad lubavad kõva külma. Praegu on aga sula, mistõttu kogu Eestimaa kaetakse korraliku koorikuga. Kahjuks lubab ka lund, seega libisemine kannatab ja võitja ei tule ajaga alla 2 tunni.

Usun, et põhiliselt kasutatakse Kääriku orienteerumiskaarti, kuhu jääb peale Kekkose rada, lisaks läbib maastikku Tartu Maratoni suusarada. Mõni nurk lisatakse ehk kaardile juurde, muidu on 20km kokkusaamisega natuke raske. Kaart tuleb mõõdus 1:15 000, see mahub A3-le ära.


Kandsin kaardile suusarajad ja autoteed ning muidugi ka KP-d. Selge on see, et suusavariant võib suure tõenäosusega mängu minna (enne tuleb siiski lumekoorikut testida). Jooksuks võib sobida kaardi põhjaosa. Lisaülesanded on Käärikul alati kas Seinamäel või Harimäel.
Kahju on sellest, et kõik kõvad suusaorienteerujad on samal päeval Põlvas katsevõistlustel :(

Aga muidu :)
.

Sunday, January 9, 2011

Tuleb, tuleb

Vorm, muidugi. Ehkki ebausu tõttu pean siikohal kolm korda üle õla sülitama - ptüi, ptüi, ptüi.

Eile oli siis psüühilise läbimurde trenn - tavalisest pikem suusasõit. Tegin 6x7,1km, normaalse tempoga. Rahvast (sh tuttavaid) oli omajagu, seetõttu ka lõbusam sõit.

Neljandal ringil hakkas kuklasse hingama Twisteri tiim. Mis see "sportlane" ikka sellisel juhul teeb, kui vajutab natuke gaasi juurde. Mingil hetkel hakkasin juba kärsahaisu tundma, kuid see kadus järsku ühel hetkel. Üllatavalt valutu oli sõita, tegin pärast kiirendust veel 2 ringi otsa.





Nii pikalt pole ammu viitsinud trennisõitu teha.

Järgmine psüühiline läbimurre peaks tulema kevadel - 30km jooksu maanteel. Viimati jooksin trennis üle 30km 25 aastat tagasi. Loodetavasti õnnestub ka sellel aastal joosta Otepää-Tartu maratoni, enne seda olekski vaja teha üks nii pikk ots.
.

Saturday, January 8, 2011

Mängud, mängud. Küsimus.

Igal ajal omad mängud. Arvutimängud oleks justkui kauge minevik, kuid kui mõni tuttav heli kõrva juhtub, on see kauge maailm hoobilt väga lähedal.
Meenuvad paljud unetud ööd, juba täismehena arvutimänge mängimas.

Allpool on neli nostalgilist helilõiku (lugu). Milliste arvutimängudega on tegemist? Iga õige vastus annab punkti.
(Viimane lugu kestab pikalt lõpuni) .



Vastused:

1. Prince of Persia (Jordan Mechner, 1989). Üks tuntumaid nuputamis- ja näpuosavusmänge omal ajal. Omapäraks oli inimfiguuride üsna loomutruu liikumine.



2. Arkanoid (1986). Käeosavusmäng.





3. The Neverhood (Dreamworks, 1996). Ai kui huvitav nuputamismäng. Esteetiliselt nauditav plastiliinist/savist maailm, mõnusad heliklipid. See oli vist ka ainuke mäng, mille olen poest ostnud (maksis 1100 krooni).


4. Tetris (1984). Neid venelaste väljamõeldud kuubikuid on vist küll igaüks keerutanud.

Thursday, January 6, 2011

Hapukurgihooaeg

...spordiblogides.
Vabal ajal kogutakse kõvasti mahtu, midagi erilist ei toimu. Järgnev nädalavahetus võiks sobida üheks pikemaks enesepiitsutamiseks, kuid sula on tulemas ja mine tea, kuidas tervist jagub.

Aga 15.-16. jaanuaril peab olema vormis. Laupäeval on Keila 30km suusasõit, pühapäeval Winter Xdream Käärikul. Suusatamine sõltub eelkõige libisemisest, kehvades oludes ilmselt rajale ei lähe.
Trenni on kenasti tehtud, ka joostud. Paremini, kui eales varem. Üle 4x7km pole suusatanud, tüütu tegevus ühel ringil. Imelik oleks kaugemale sõitma minna, kui kodus on ideaalsed tingimused.

Huvitav, mitu tundi kuus teevad need seksikad naised trenni?
YouTube'st on parem vaadata: LINK