Kaasaelamise nädal. Seiklusspordi MM Paraguais

Möödunud nädal oli tugevalt häiritud, sest Paraguais toimuval seiklusspordi MMil osales kaks Eesti võistkonda: Estonia ACE LaSportiva (nr. 1) ja SEIKLUSHUNT HoneyPower (nr. 10). Juba aastal 2009, kui sama võistlus toimus Portugalis, mainisin blogis kahetsusega, et meedia ei kajasta üldse seda üritust. Sama seis on ka praegu, ehkki eelmisel aastal oli ACEi teise koha puhul vähe rohkem juttu. 

Seetõttu üritan siin lühidalt välja tuua põhilise, mis pealtvaatajana emotsioone ja mõtteid tekitas. See, kes võistlust jälgis (põhiliselt Facebooki kontode kaudu), teab kõike nagunii. Kuid kes seiklust looduses naudib ja äärmuslikke pingutusi ära ei põlga ning kasvõi natukenegi mõista püüab, siis neile on mõeldud allolev lugu. Ühtlasi arhiveerin enda jaoks ühe elamusterohkema nädala. 

Meie ACE koosseisus (vasakult) Silver Eensaar, Rain Eensaar, Reeda Tuula-Fjodorov ja Timmo Tammemäe juhtisid maailma seiklusspordi edetabelit ja asusid starti numbri all 1. Eelmise aasta Hispaania MMi võitjatiim SAFAT (Swedish Arm Forces Adventure Team) oli numbriga 2 ja maailma tituleerituim tiim Uus-Meremaalt AVAYA (varasem Seagate) nr. 53. Viimased ei saanud Covidi tõttu mitmel aastal väljaspool Uus-Meremaad võistelda ja seetõttu polnud ka edetabelis punkte. Kuid kõik teadsid, et kui AVAYA on oma parimas rivistuses kohal, siis on teistel raske vastu saada. Lisaks ebainimlikule vastupidavusele on tegemist ka äärmiselt täpselt orienteeruva võistkonnaga, kus põhinavigaatoriks on Chris Forne - tipporienteeruja ja seiklusspordi maailmameister juba aastast 2005. 

Seiklushunt oli koosseisus (vasakult) Lauri Tammemäe, Sander Linnus, Johanna Talihärm ja Joosep Tammemäe.

Pildil on kaks legendi 2009. aasta Portugali MMi järel - Andres Minn ja Chris Forne. Lühikesed sissekanded blogis: 1, 2, 3.

Lühike sissekanne on nö kõhuhädade MMilt 2011 Tasmaaniast (Eensaarte esimene MM) ja Brasiilia Pantanali lugu 2015. aastast.

Kuid kõik ACEi tiimi lood Silveri sulest leiab aadressilt: http://tpmv.blogspot.com/

Võistlus algas ACEile kehvasti - kogu pagas, sh riided ja toidud ei jõudnud enne starti kohale. Poest osteti tossud jm vajalik jalgsietapiks, rattad jõudsid kohale alles 1,5h enne starti. Kui teised kõvad konkurendid olid juba 1,5 päeva puhanud ja kulgesid rahulikult stardialasse, pakkis meie tiim samal ajal rattaid kokku (VIDEO). Rain oli võistluseelsel ööl ratastel järel käinud. Stressirohke algus 6-ööpäevase ränga katsumuse ees, kus unetunde lubatakse kokku vaid mõned.

Esimene jalgsietapp oli jõhker, kus parimal tiimil (AVAYA) läks 28,5 tundi. Näiteks meie Seiklushunt (SH) jõudis esimesse vahetusalasse ajaga 35:17. See etapp hävitas Johanna jalad, sest palav ilm oli eriti ohtlik vähekogenud tiimiliikmele, sest jalad haudusid ja paistetasid üles, tallanahk koorus maha, tekkisid villid ning väikseks jäänud tossudes said viga varbad. Kõikidel järgnevatel jalgsietappidel oli võistkonna liikumiskiirus oluliselt aeglasem Johanna väga kehvas seisus jalgade tõttu. 

Poolel maal sai ta ARWC juhi (CEO) käest nr. 40 tossud, mille naine jalast võttis ja Johannale andis. Videoklipp Johannast enne viimast jalgsietappi.

Pealtvaatajate pilgud olid eelkõige suunatud esiotsa tiimidele, kus ACE püsis vapralt kuni teise rattaetapi lõpuni (TA5-ni). Enam-vähem koos alustati koos AVAYA ja SAFATiga kolmandat jalgsietappi, kuid siis tegi AVAYA teistega vahe sisse ja suurendas seda edaspidi väga võimsalt. 

Kolmas koht tundus enne viimast "lühikest" jalgsietappi üsna kindel, sest Brazil Multisport, võistkond, kes napsas ajatrahvi tõttu selle aasta Panama AR seiklusvõistlusel ACEi ees esikoha, jäi maha 4,5 tundi. Umbes sama palju kui ennustati viimase etapi läbimise ajaks. Võisteldud oldi selleks ajaks 104 tundi.

Need 104 tundi sisaldasid nii ilusaid vaateid ja mõnusat rattasõitu kui põnevat tehnilist orienteerumist. Seda nii päeval kui öösel. 

Kuid need tunnid sisaldasid ka külmakangestust tekitanud paduvihma kajakietapil,

vihmas ratastega jõe ületamist (video),

totaalset pori rattasõidul peale kanuud, kus rattaid tuli 10 km osaliselt kanda (video ACEi rattapesust),

täielikku kooljaseisundit (zombistumist) peale pikki jalgsi- ja rattaetappe (Silveri "Alice imedemaal" videoklipp). Jõuti seisundini, kus magamatusest ja kurnatusest tekkisid hallutsinatsioonid, ennast nähti juba kõrvalt tegutsemas, kivid muutusi loomadeks jne jne. 

Tõenäoliselt lihtsamatest elamustest mainiks ehk zipline ülesannet (video), mille AVAYA vahele jättis ja tunnise trahvi sai.

Tõenäoliselt oli vaatemänguline ka ilusa kõrge kose alt punkti järel käimine/ujumine

või köieülesanne. 

Lihtne polnud muidugi ka teistel, sh AVAYAl (fotol Nathan Fa'avae). Vigastusi said ja üliränka kurnatust tundsid enamus täisraja läbinud tiimide liikmed.

Nagu mainitud, oli ACEi kolmas koht enne viimast 19 km jalgsietappi üsna kindel, ehkki Silveri kommentaarid TA7-s olid juba üsna astraalsed. Ja siis läkski lahti, mitte lihtsalt ootamatud löögid vastu nägu, nagu Silver ühes intervjuus eelnevaid värvikalt kirjeldas, vaid ACE "suruti totaalselt vastu maad ja anti malakatega vastu päid ja jalgu nii mis kole". Tulemuseks hoopis 4. koht.

KP86 oli punkt, mida ACE otsis öösel 6 (!) tundi. 

Kuid sellega veel vead ei lõppenud, sest kaarti polnud võimalik maastikuga kokku viia, magamatus ja totaalne väsimus võtsid viimasegi ajuraasu. Kui AVAYA läbis selle etapi perfektselt ajaga 4:10, siis ACEil kulus 12:41h. 

Tegemist oli eriti keeruka orienteerumisetapiga, mille läbimine oli mõnele võistkonnale justkui rindelt koju saabumine. Video võistluse alguses esiotsas liikunud Life Adventure Impteki kohta ilmestab seda väga hästi.

Intervjuud lõpus:
ACE
Seiklushunt

ARWC VIDEOKOKKUVÕTTED (suurepärased klipid!)

0.     päev https://fb.watch/fMieQWZXxF/
1.       päev https://fb.watch/fMib9MYFtc/
2.       päev https://fb.watch/fMi71ZRv2B/

3.     päev https://fb.watch/fMi50FXK8g/
4.       päev https://fb.watch/fMhHTZI517/
5.       päev https://fb.watch/fMhJ_zUMGj/
6.       päev https://fb.watch/fMhon_gV1V/
7.       päev https://fb.watch/fMhjSQwlT2/

GPS träkid: https://raceplay.se/event?eventid=86

Võistluse FB leht: https://www.facebook.com/expedicionguarani/

Võistluse koduleht: https://www.expedicionguarani.com/adventure

Estonian ACE Adventure Facebooki leht: https://www.facebook.com/aceadventure/

Seiklushundi FB leht; https://www.facebook.com/seiklushunt.ee

Seiklussport/Rogain grupp/mitteavalik: https://www.facebook.com/groups/269527670458341/ (seal oli kõige rohkem arutelusid, mida vedas Tarvo Jõeste).

Orienteerumisnauding Rihulas. EMV tavarada

Mille järele läksin, selle ka sain. Euroopa meistrivõistluste maastik ja M60 rada pakkusid tunnikese tõelist orienteerumisnaudingut. Kõrge koht polnud muidugi teema, kuid sellisel tehnilisel maastikul oli koht pika stardirea keskel täitsa võimalik. 

Stardis kordasin endale mantrat, et võistlema ei lähe, pulssi kõrgele ei aja ja võtan kõike mõnuga. Aeglase tempo juures vigu ka ei tee. Kuid päris nii ei läinud, sest enne teist KP-d läksin valele pätsile ja läbisin KP3-e 3 (!) korda. Esimese hooga üllatusin, et oli vale number, siis korrigeerisin vähe liikumist, kuid õiget KPd ikka ei leidnud. Arvasin olevat punktile lähemal. Jõudsin tagasi sellesse punkti ja alles nüüd nägin, et see oli minu 3-s punkt. Viga vähemalt 4 minutit.

Etapp 5-6 oli tõeline maasikas. Rahulikult liikudes oli tunne, et olen Otepää 24h rogainil. Ainult siis tuli sellist etappi läbida pimedas ja vähemtäpse kaardiga. Kui mets oli valge, oli kõik kontrolli all. Rohelises hakkas side kaardiga kaduma. Üritasin hoida suunda. Punkti ootasin natuke varasemalt nõlvalt ja tänu selle nõlva all tehtud väikesele haagile sain õige suuna peale. Äkitselt oli ümberringi palju orienteerujaid, vastu tuli naiseliidi pikk rong - Margret ees, teised medalisaajad tema järel. Polnud lihtne ka põhiklassi parimatel, vigu tegid pea kõik. 

Tulemused

Järgmise päeva tegevus oli aga hoopis kurnavam. Ei suutnud vist tunnikestki vastu pidada, liiga suur koormus tuli südamele...  

Tragöödia Kljutševskaja Sopkal

Kui surma saab korraga 9 inimest, turisti-mägironijat, siis see on suur tragöödia. Eriti veel sellisel mäel, mille otsa ronimine ei nõua just erilisi tehnilisi oskusi. 

Klutševskaja Sopka asub Kamtšatka poolsaare kesk-kirdeosas, kaugel ääremaal, kuhu niisama lihtsalt ligi ei pääse. Ligitõmbavaks teeb selle vulkaani kõrgus, mis on Euraasia kõrgeim (4680 m). Aktiivse vulkaani nö hingamine koos erinevat värvi paksu suitsu väljaajamisega teeb sinna tõusmise ohtlikuks. Kivid on kerged liikuma ja pikal nõlval võivad alla kihutada püssikuuli kiirusel. Isegi pisike kivi võib tappa, rääkimata terve sahtli ehk hambarea puhastamisest. Nagu see juhtus ühe Kamtšatka giidiga, kes andis meile 2017. aastal vajalikku infot. Muide, too giid oli väga kogenud alpinist, mh tõusnud ka Everestile.

Õnnetus juhtus 12-liikmelise "Extreme Time" matkajate grupiga 3. septembril. Kliendid olid Venemaa eri paigust, giidid Novosibirskist (Mištšenko) ja Barnaulist (Alabugin) (pildil). Giidid olid kogenud, grupp koosnes tugevatest, 26-46 aasta vanustest inimestest, varustus oli korralik ja piisav sellise mäe jaoks. Ilm oli tõusul samuti hea. Kuid mis siis ikkagi juhtus?

Kusagil 3900 m kõrgusel tundsid 2 turisti (mees ja naine) end kehvasti ja koos Barnauli giidiga laskusid alla, Kljutši ja Kameni vahelisele Vulkanoloogide kurule (3300 m). Kliendid kahetsesid kõvasti, et üles minna ei saanud, kuid kõrgus tegi nende peal oma töö. Mingil hetkel helistas Novosibirski giid ja ütles, et on juhtunud õnnetus, 2? köiskonda on kukkunud alla. Kuus (?) hukkusid kohe, kolm olid vigastustega. Giid ise oli jalaluumurruga liikumisvõimetu. 

Barnauli giid võttis telgi, magamiskotid ja tee kaasa ning läks neile appi. Ilm pööras kehvaks. Giidi jutu järgi üritas ta aidata veel teadvusel olevaid kannatanuid, kes vigastuste, psühholoogilise šoki ja väga halbade ilmaolude tõttu järjest surid. Oodati abi päästjatelt, kes aga ei saanud pilvede ja tugeva tuule tõttu nõlval maanduda. Kui kõik kliendid ja ka Novosibirski giid olid surnud, laskus Barnauli giid tagasi Vulkanoloogide kurule, ca 10 aastat tagasi rajatud puidust nö päästeonni. Grupi 3 elusat liiget toodi sealt ära alles 4. katsel, 6. septembril. Barnauli giidi näpud ja varbad olid külmakahjustustega, kliendid, kes olid kogu aja onnis, pääsesid kergemalt.  

Nagu ikka, on selliste suurte õnnetuste järel palju oletusi ja süüdistusi. Kogenud alpinistid ja mägigiidid pakkusid nõlvalt lahtimineku põhjuste kohta välja erinevaid versioone. Ehkki täpselt oli teada, et õnnetus juhtus 4158 m kõrgusel, pole Barnauli giidilt rohkem infot tulnud. Kõige tõenäolisem oli, et keegi sai kivi(de)ga pihta, köiskond läks nõlval lahti, kukkus teisele köiskonnale otsa ja koos lennati 30 m kaljult alla. Võimalik, et kalduti kehvema nähtavuse tõttu tõusumarsruudist kõrvale, võib-olla liiguti ka enam kui 3-liikmelistes sidemetes. Helikopterit oodati 4000 m peal, seda aga ei tulnudki. Mõned arvasid, et õnnetuse üheks eelduseks võis olla väsitav jalgsimatk Kopõtost vulkaani juurde.

Seda arvamust ei tahaks siiski tõsiselt võtta, sest tulime meiegi (Raivo Plumer, Alar Süda, Maire Himma ja mina) 2017. aastal jala Kopõtost Kljutševskaja alla ja mitte otse, vaid vahepeal Tolbatšiku (3085 m) ning Bezõmjannõi (2600 m) vulkaanidele ronides (vt kaarti). (Alari foto)

Enne Kljutševskaja alla minekut tõusime veel liustikuplatoo vastasküljes asuvale Uškovski vulkaanile (3943 m), kust avanes ilus vaade Kljutšile ja Kamenile (4585 m). Kljutši alla jõudes olime üsna väsinud, Raivo haige põlvega ja toit oli samuti üsna lõpukorral. Ka ilm pööras kehvaks, mistõttu polnud tipuüritus ei mõistlik ega tol hetkel ka jõukohane.  

Küll aga kohtasime teel suurte vulkaanide juurde venelaste gruppi, kes käisid tipus ning näitasid sellest mobiilis väikest videoklippi. Üleval kandsid kõva suitsu tõttu respiraatoreid. Olid õnnelikud ja nagu hiljem selgus, ka ainsad, kes sellel aastal tippu jõudsid. Laskumisel põrutas neist lähedalt mööda veooauto suurune kivi.  Järgmisel aastal ei jõudnud tippu vist mitte keegi. Vulkaaniline aktiivsus ja ilm on selle mäe otsa jõudmiseks võtmetähtsusega.

Kui tulla Kopõto poolt, siis on üheks suuremaks takistuseks Bogdanovitši liustik, piki seda liikumine ning ületamine. See on üsna arusaamatu ehitusega, väga ebatasane liustik, kus optimaalse tee leidmine on keeruline. Liustik on must, sest jää on kaetud vulkaanilise tuhaga. Kord on parem ronida liustiku kohal asuvale kaljunõlvale, kord on parem liikuda liustiku sees üles ja alla. Giididel, kes seal korduvalt käinud, on täpsed träkid gepsudes, meie pidime rada ise otsima. 

Natuke rohkem kirjutasin Eestiga seotud tähtsatest geoloogidest-vulkanoloogidest Kamtšatkal SIIN, kus ka lühilood kuuele vulkaanile ronimisest. Eestlasi on Kljutševskaja Sopka tipus käinud üsna palju, esimesed Lennar Meri poolt organiseeritud I Eesti teadlaste ekspeditsiooni käigus 1960. aastal. Geoloogidest käisid siis tipus Anto Raukas ja Kaarel Orviku.

Väike videklipp ka:

Kilpkonn jooksis kaardist välja. Soontaga

Soontaga on lahe kant, ehkki pärapõrgus. Mis pagana pärast peaks üks tallinlane, keset rekordilist inflatsiooni ja kõrgeid kütusehindasid, mitusada km maha sõitma, et mingis väheasustatud paigas metsas käia. Kuid ometi käib ja imelik küll, et ka üritust/võistlust tahab keegi korraldada. 

Nii vaatangi praegu neid võistlusi, ise hasartsest-sportlikust mängust eemal olles. Ometi ronisin ikkagi Ilves GP-le, et pohlametsa oma jäljed jätta. Tõsi, Võrumaalt polnud Soontaga kaugel. Soov oli katsetada, kuidas korralik tavarada organismile mõjub, kas suudan pulssi kontrolli all hoida ja lihtsalt kenas metsas orienteerumist nautida. 

Kuna mets oli pehme-samblane või soine-risune, rohkete tõusudega, siis olid kõrged pulsinäidud kerged tulema. Peale kolmandat KPd, kui kohtasin Tiit Tali (!!!?), kes startis minust 2 min varem, kiskus koosjoostes tempo märkamatult üles. Küll oleks tahtnud panna, kuid selle asemel tuli hoopis käimispaus sisse võtta.

Suunajooksud õnnestusid suurepäraselt, punktid olid seal kus pididki. Ainult etapil 3-4, kui liikusin etapi lõpus piki nõlva, et kohe-kohe punkti jõuda, põrkusin teele, mida kaardil polnud. Kõik oli ju kogu aeg kenasti kontrolli all ja nüüd äkki sihuke jama. Õnneks tegin õige tagasiparanduse ja asi laabus. Aeglase sörgi ja peatusega tuli ehk 4 min viga, kuid sellel polnud muidugi mingit tähtsust.

Soontaga rogainil 8 aastat tagasi tegime Marjega kohe võistluse alguses pooletunnise vea (epic fail!) ja KP30 ei leidnudki! Korraldajad vaatasid keskuses gepsu liikumist ja vaid irvitasid. Nüüd oli võistluskeskus rogaini joogipunktis. 

Ilves GP korraldus oli suurepärane, ilm ilus ja tervis pidas vastu. Nö testjooks õnnestus. Seega plaanin järgmisel laupäeval läbida eestikate tavaraja, loodetavasti saab sealt mõnusa orienteerumiselamuse. Võsa tuleb ainult kasuks.

Tulemused

Tavapärasest informatiivsem 1. klassi pilt

Klassipildid on üldjuhul üsna igavad vaadata ja harva satuvad ette. No muidugi tore näha, kuidas keegi vahepeal kasvanud on ja välja näeb, kuid ei palju enamat. Minu 1. klassi pilt on natuke teistsugune, sest olen sellel ära märkinud meeldivad ja vähemmeeldivad klassikaaslased. Ja seda üsna jõhkral moel - ebameeldivaid nõelatorgetega märgistades. 

Nüüd on seda pilti päris huvitav vaadata. Üksikuid episoode mäletan, paljude kohta võiks praegu ka ühelauselise iseloomustuse anda, kuid 1. klassis oli lihtsam end pildi peal välja elada. 

Tartu 5. Keskkooli 1D klass. Kooli läksime 1967.aasta 1. septembril, st 55 aastat tagasi.

Kõige karmima hinnangu on saanud klassijuhataja õp. Linda Lotamõis. Kindlasti ei olnud ta ebameeldiv õpetaja, pigem range laisale, kuid mänguhimulisele koolipoisile. Vastavalt polnud ka hinded head - palju  kolmesid. Õp. Lotamõis oli klassijuhatajaks ja eesti keele õpetajaks kuni keskkoolini. Järgmisel aastal saab 100 aastaseks, ei teagi, kas elab veel või mitte.

Tüdrukud on rohkem "märgitud" kui poisid. Käredad?, pirtsakad? ja nõudlikud? tüdrukud meeldisid  vist vähem, piinlik on praegu Estri Tiigi, Urve Tederi, Vaike Tõnno, Sirje Kõo, Tiina Sikka ja Karin Körti ees, ka alati aktiivne ja korralik Reet Talussaar on saanud oma jao. Esimese rea naeratavad tüdrukud Maiu Suits ja Riina Viilu olid aktsepteeritavad, Reet Vipper on saanud ka vaid ühe nõelatorke. Meeldis vist Velda Masing ja terveks on jäänud Carine Teppor, kes oli pinginaaber 1. klassis.

Poistest ei sallinud Kalle Eichet, kellega läksime 1. klassi ujumistrennis, Emajõe sauna ujula riieteruumis kähmlema. Paljude poistega on omad pikemad lood, üks põnevam lugu Jüri Susi ja naabripoiss Aksiga sai postitatud blogisse teemal "Poisid". Mõni õpetaja mäletas seda juhtumit veel 40 aastat hiljem. 

Avalikkusele tuntumatest inimestest mainiks ära Lauri Vahtre't, Kaitseväe karjääriredelil jõudis väga kõrgele Peeter Hoppe. Lauri oli hiljem paar aastat pinginaaber, Peetriga käisime väga palju koos kalal. Tema kutsus mind ka spinningusporti tegema, jäin sinna kauaks ja sain nö tippsportlaseks :) Muide, eile hakkasid Tallinnas castingu maailmameistrivõistlused. Tänavaelus (-spordis) lõi kõige rohkem kaasa Anatoli Novikov, hiljem korraldasime poistega ka maleturniire. Viievõistluses käisin koos Tõnis Ilp'iga.

Nimed vasakult paremale.

Ülemine rida: mina, Lauri Vahtre, Jaanus Miller, Jüri Salu, Amo Jõgi, Tõnis Ilp (kõige pikem), Jüri Susi, Kalle Eiche, Kalev Varik, Paul Torga, Anatoli Novikov, Hannes Seppo, Allan Vään

Keskmine rida: Jaan Ainla, Toivo Järv, Ester Orav, Carine Teppor, Hiie Kuulberg, Merike Rillo, Piret Seedre (kõige pikem), Tiina Sikka, Karin Kört, Marge Arras, Velda Masing, Enn Torga, Peeter Hoppe.

Alumine rida: Estri Tiigi, Urve Teder, Maiu Suits, Riina Viilu, Vaike Tõnno, õp. Linda Lotamõis, Reet Vipper, Maivi Leppoja, Reet Talussaar, Sirje Kõo, Külli Eiche.

Meid oli klassis 42 õpilast (pildil 36), st kõik kohad olid 100% hõivatud. Klassis oli 3 pingirida, igas reas 7 kahekohalist pinki.