Tavapärasest informatiivsem 1. klassi pilt

Klassipildid on üldjuhul üsna igavad vaadata ja harva satuvad ette. No muidugi tore näha, kuidas keegi vahepeal kasvanud on ja välja näeb, kuid ei palju enamat. Minu 1. klassi pilt on natuke teistsugune, sest olen sellel ära märkinud meeldivad ja vähemmeeldivad klassikaaslased. Ja seda üsna jõhkral moel - ebameeldivaid nõelatorgetega märgistades. 

Nüüd on seda pilti päris huvitav vaadata. Üksikuid episoode mäletan, paljude kohta võiks praegu ka ühelauselise iseloomustuse anda, kuid 1. klassis oli lihtsam end pildi peal välja elada. 

Tartu 5. Keskkooli 1D klass. Kooli läksime 1967.aasta 1. septembril, st 55 aastat tagasi.

Kõige karmima hinnangu on saanud klassijuhataja õp. Linda Lotamõis. Kindlasti ei olnud ta ebameeldiv õpetaja, pigem range laisale, kuid mänguhimulisele koolipoisile. Vastavalt polnud ka hinded head - palju  kolmesid. Õp. Lotamõis oli klassijuhatajaks ja eesti keele õpetajaks kuni keskkoolini. Järgmisel aastal saab 100 aastaseks, ei teagi, kas elab veel või mitte.

Tüdrukud on rohkem "märgitud" kui poisid. Käredad?, pirtsakad? ja nõudlikud? tüdrukud meeldisid  vist vähem, piinlik on praegu Estri Tiigi, Urve Tederi, Vaike Tõnno, Sirje Kõo, Tiina Sikka ja Karin Körti ees, ka alati aktiivne ja korralik Reet Talussaar on saanud oma jao. Esimese rea naeratavad tüdrukud Maiu Suits ja Riina Viilu olid aktsepteeritavad, Reet Vipper on saanud ka vaid ühe nõelatorke. Meeldis vist Velda Masing ja terveks on jäänud Carine Teppor, kes oli pinginaaber 1. klassis.

Poistest ei sallinud Kalle Eichet, kellega läksime 1. klassi ujumistrennis, Emajõe sauna ujula riieteruumis kähmlema. Paljude poistega on omad pikemad lood, üks põnevam lugu Jüri Susi ja naabripoiss Aksiga sai postitatud blogisse teemal "Poisid". Mõni õpetaja mäletas seda juhtumit veel 40 aastat hiljem. 

Avalikkusele tuntumatest inimestest mainiks ära Lauri Vahtre't, Kaitseväe karjääriredelil jõudis väga kõrgele Peeter Hoppe. Lauri oli hiljem paar aastat pinginaaber, Peetriga käisime väga palju koos kalal. Tema kutsus mind ka spinningusporti tegema, jäin sinna kauaks ja sain nö tippsportlaseks :) Muide, eile hakkasid Tallinnas castingu maailmameistrivõistlused. Tänavaelus (-spordis) lõi kõige rohkem kaasa Anatoli Novikov, hiljem korraldasime poistega ka maleturniire. Viievõistluses käisin koos Tõnis Ilp'iga.

Nimed vasakult paremale.

Ülemine rida: mina, Lauri Vahtre, Jaanus Miller, Jüri Salu, Amo Jõgi, Tõnis Ilp (kõige pikem), Jüri Susi, Kalle Eiche, Kalev Varik, Paul Torga, Anatoli Novikov, Hannes Seppo, Allan Vään

Keskmine rida: Jaan Ainla, Toivo Järv, Ester Orav, Carine Teppor, Hiie Kuulberg, Merike Rillo, Piret Seedre (kõige pikem), Tiina Sikka, Karin Kört, Marge Arras, Velda Masing, Enn Torga, Peeter Hoppe.

Alumine rida: Estri Tiigi, Urve Teder, Maiu Suits, Riina Viilu, Vaike Tõnno, õp. Linda Lotamõis, Reet Vipper, Maivi Leppoja, Reet Talussaar, Sirje Kõo, Külli Eiche.

Meid oli klassis 42 õpilast (pildil 36), st kõik kohad olid 100% hõivatud. Klassis oli 3 pingirida, igas reas 7 kahekohalist pinki. 

Rattamees

Kohe alguses pean mainima, et rattameheks ennast ei pea. Viimased on fanaatikud, kes veedavad pikki tunde oma elust ratta seljas, käivad kevadeti Hispaanias treeninglaagris ja võistlevad pidevalt. Rattamehi tunneb juba kaugelt ära, neil on ägedad riided, reeglina kallis ratas ja keskmisest enesekindlam hoiak. Isu üle nad ei kurda, sest pikad rattasõidud on nende seedesüsteemi korralikult välja arendanud.

Vaatamata kõigele eelnevale on ratas olnud mulle tubliks kaaslaseks kogu elu. Ta on olnud nii loomulikuks kaaslaseks, et meelde on jäänud vaid vähesed mälupildid ja needki sageli ebamäärased. Mälu on üks huvitav asi, mis salvestab kõige paremini teravaid elamusi ja seiklusi, kuid siiski mitte alati. Fotod on siinkohal kindlasti heaks abimeheks, ehkki ammustel aegadel tehti/tegime neid üsna vähe.

Minu esimene ratas on kõrvaloleval pildil. Tõenäoliselt sõitsin sellega paar aastat, kuid ei mäleta mitte midagi. Naabripoiss Agu Miller (Aks), kellega oleme samavanused, mäletab mu ratast aga väga hästi. Miskipärast on ka mulle hoopis teiste rattad paremini meelde jäänud.

Järgmisest rattast on säilinud vaid üks mälupilt, kui tiirutasime sõber Aksiga kodutänaval Väike-Kaares ja peast käis läbi mõte: "Küll on tore, et meil on mõlemal ühesugused rattad". Selle, kõvade kummide ja vabakäiguta ratta nimi oli "Veterok". Kust ta tuli ja kuhu kadus, pole õrna aimugi. Olime ehk 5-aastased.

Siis tuli pikem rattapaus, sest järgmisena meenub alles "Ereliukas", mis sobis keskmisele koolilapsele. Pea kõigil meie tänava lastel oli see Leedu ratas olemas ja tõenäoliselt veerandil NLiidu lastel samuti. Selgelt on meeles see hetk, kui tulin koolist koju ja pliidi kõrval seisis uhiuus(!) ratas. Minu oma jalgratas!

Mängisime tänavasõpradega rattapeitust. Kõrvaloleval pildil on neist mõned (vasakult: Jüri Rehema, Kalle Kaljurand, mina, Leo Labu, Anne Labu).

Mäng seisnes selles, et üks võistkond (3-4 liiget) peitis ennast kindlas piirkonnas ära (tavaliselt Riia mnt, Lunini ja Tervishoiu tn vahelisel alal) või kui oldi julgemad, siis luurati ettevaatlikult ringi. Teine võistkond pidi neid üles leidma ja kui vastased avastati, läks kõvaks tagaajamiseks. Käega puudutamine eemaldas vastase mängust.

Mõnikord konutasime pikalt Päti pargis. Kui lõpuks igav hakkas, tulime ettevaatlikult välja ja tulemuseks oli varsti suur tagaajamine.

Selles Päti pargis olen käinud oma elu ainukesel rattavõistlusel. Nimelt elas Puusepa tänaval meist 5 aastat vanem Ants Matiisen, omaaegne tuntud muusika-, laulu- ja naljamees. 17-aastasena oli ta trummar ansamblis "Kogudus" (SIIN, algus 38:00). Tookord oli ta rattavõistluse korraldajana ehk aasta noorem. Minu raske jooksuga Ereliukase kumm otsustas juba esimesel ringil katki minna. Samal ajal, kui teised 5-6 last võistlesid, jõime Antsuga limonaadi ja sõime küpsist. Midagi jäi ka auhinnaks järele.

Õppisin selle rattaga ka ühe triki ära. Keerasin esiratta mutrid lahti ja kui hoo pealt esimese kahvli üles tõstsin, veeres ratas alt ära. Kukkusin kahvli peale ja tegin kukerpalli. Sõber Jüri proovis ka järgi teha, kuid kukkus veereva ratta peale ja sai kõvasti haiget.

Agu tuletas meelde huvitava loo, millest ma kummalisel kombel ei mäleta mitte midagi. Nimelt ühel pärastlõunasel ajal otsustasime oma Ereliukastega sõita Võrtsjärve (!) ujuma. Sõit sinna läks üsna lihtsalt ja arvasime, et nii jääbki. Kuid, tutkit brat, tagasiteel oli väga kõva vastutuul ja pidime iga 15 min tagant teekraavis puhkama. Õhtuks olime kodus tagasi, 70 km seljataga. Kuid mitte midagi ei mäleta !??

Huvitav oli ka see, et mitte keegi (!) ei käinud koolis rattaga. Elasin koolist (Tartu 5. KK) 1 km kaugusel ja jooksmise asemel oleks olnud palju mugavam rattaga minna. Põhjus ilmselt selles, et kooli juures polnud mingeid rattahoidmise võimalusi.

Vanemal õel oli uhke, sinist värvi 4-käiguline ratas "Sport", Agu vennal Peetril aga roheline 3-käiguline "Sputnik". Võistlusratas oli tookord 5-käiguline "Sport-Šosse" (vahepealne variant oli "Start-Šosse", mida poes ei müüdud ja kui müüdi, siis kalli raha eest. Tegelikult olid siis kõik rattad kallid. Erinevalt mitmest klassivennast ei sattunud ma Tamme staadioni rattatrenni. Seal said kõik sõita võistlusratastega, treeneriks Jaan Klassepp. Nii mõnestki sai Rattamees.

Mingil hetkel jäi õe ratas minule ja sellega oli tagaajamismängus juba palju mõnusam osaleda. Pildil putitan koduhoovis seda "Sport" ratast.

Järgmine sõiduvahend tekkis kusagil 1980ndate keskel, kui töökaaslase Uldise käest ostsin juppidest kokkupandud ja halliks värvitud mitmekäigulise "Sport" ratta laadse moodustise. See on alles siiani, maastikuratta kõrval näeb päris naljakas välja.

Ühe igavesti ebaõnnestunud maastikuratta ostsin ajalehekuulutuse järgi mingist Õismäe garaažist. Oli küll uutest juppidest kokku pandud "MaLa Bike", kuid raam pikk ja lenks madal. Väga ebamugav ja lagunes kiiresti.

Foto: Aldis Toome

Seiklussport nõudis aga midagi paremat ja viimase ratta ostsin 10+ aastat tagasi Pirita Velodroomi rattapoest. Keskmise hinnaga "Marin" on teeninud siiani väga hästi ja pole kahju ka välja laenata.

Mis aga on loo moraal? Ikka selles, et kui kord on lapsepõlves oskused lihasmällu talletatud, on hilisemas elus rohkem vabadust teha igasugu vahvaid asju.

Poisid

Selle aasta TAOK rogainilt sõitsime tagasi läbi Elva. Kuna satun sellesse väikelinna harva, siis meenus üks seik lapsepõlvest, mille nii abikaasale (ilmselt mitmendat korda) kui Sulevile rääkisin. Sulev on lapsepõlvesõber Väikese kaare tänavalt (ühe peategelase Agu kõrvalmajast), kuid seda lugu polnud enne kuulnud. Elvat olen blogis põgusalt meenutanud ka varem.

Tartu 5.Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium), mille juubel leiab aset järgmisel nädalavahetusel, korraldati 1969.aastal 2. klassi ekskursioon Elvasse. Hommikul kogunesid nelja paralleelklassi lapsed (kokku ca 130) Tartu raudteejaama, et koos õpetajatega sõita "kapsaussi" rongiga sihtkohta. Mida Elvas plaaniti vaadata või kuhu minna, ei mäleta. Kuid sellest päevast, mis kujunes kolmele poisile väga muretuks ja mitmele õpetajale väga murelikuks, on meeles järgmised mälupildid:

1. Lamame kolmekesi koos klassivend Jüri Susi ja naabripoisist sõbra Agu Milleriga Vapramäe peatuses, väikese valli taga, ja ootame, millal "kapsauss" liikuma hakkab. Oleme kolmekesi rongilt maha hüpanud. Pead ei julge hästi tõsta, äkki mõni õpetaja rongi aknast näeb. Praegu ei mäleta, kes põgenemise mõttega välja tuli, kuid otsuse tegime kiirelt ja rongilt saime minema märkamatult.

2. Peedu tammi ületamine Elva jõel.
Piki raudteed me edasi ei läinud, vaid hoidsime jõe lähedale. Niipalju oli vist 8-aastastel poistel aimu, et Elva jõge käsipuuna kasutades peaks kunagi ka Elvasse jõudma. Väga palju aega ei läinudki, vähemalt tundus nii. Aega oli lõputult palju, nii palju, et sellist mõistet nagu "aeg" polnudki. Olime valinud vabaduse, seikluse, kõik tundus hirmus põnev ja lõbus.

3. Verevi järv.
Jällegi on võimatu meenutada, kui kaua me järve ääres olime või mitu korda ujumas käisime. Ilm oli päikeseline ja soe, linnukestel muret polnud. Järve ääres oli jäätiseputka ja seda külastasime sageli. Arvestades, et Agu sõi selle aja jooksul ära 14 munajäätist (see arv on täpselt meeles), veetsime järve ääres kindlasti tunde. Mina üle 8 jäätise süüa ei suutnud.

4. Tagasisõidul Tartusse.
Agu ja Jüri kõõluvad aknal, pea ülemisest vahest väljas, juuksed tuule käes lehvimas. Tuul on tugev, sest rong sõidab kiirelt. Agu tahtis vaadata, kuidas pilet tuule käes lehvib, Jüri samuti. Möödus hetk ja üks pilet lendas minema. Veel paar sekundit ja teinegi pilet lendas minema. Nalja kui palju.
Möödusid veel mõned sekundid, kui vagunisse astus piletikontroll. Poistel olid pead ja käed veel aknast väljas, suud naerul. Nüüd oli vaja rääkida, mis juhtus ja tõestada, kuidas juhtus. Mina näitasin kontrollile oma piletit ja üritasin teda veenda, et me kõik ostsime ühtemoodi piletid. Aga vot, just hetk tagasi läks natuke pahasti... Vana jäi uskuma.

5. Liivahunnik raudteerööbaste vahel, raudteejaama lähedal asuva rongidepoo kõrval.
Otsetee koju viis üle paljude raudteerööbaste. Kahjuks või õnneks jäi tee peale suur liivahunnik, kuhu unustasime end tundideks mängima. Aeg möödus märkamatult ja hakkas kergelt hämarduma.

"Poisid, me peame vist koju minema?" ütles üks meist. Kolme väikemehe pilgud kohtusid. Need pilgud polnud ühtäkki enam nii lõbusad ja muretud nagu enne.

Mida lähemale me kodudele jõudsime, seda painavamaks enesetunne läks. Aimasime halba, mõistsime, et olime midagi väga valesti teinud ja suur pahandus on tulemas.

Jüri kodu oli natuke kaugemal, tema läks edasi. Kusagilt saime teada, et Agu kodus on õpetajad ees. Mina igatahes ei julgenud kohe koju minna, peitsin end kõigepealt puukuuri. Passisin seal mingi aja, kuni jõudis tasakesi kohale, et põgenemisega seda probleemi ei lahenda. Kõht oli ka tühi. Läksin koju.

Õnneks polnud vanemaid kodus, 7 aastat vanem õde muidugi karistama ei hakanud.

Mis Agust ja Jürist sellel õhtul sai, ei tea. Kuid Agu on hea sõber siiani (pildil koos, kunagi keskkooli ajal joonistasin), Jüri läks peale põhikooli teise kooli ja hilisemat sidet pole olnud.

Kui Agu tolleaegne klassijuhataja õp. Tenn järgmisel nädalavahetusel kooli kokkutulekule tuleb, siis meenutab ta kindlasti ka seda juhtumit. Nii oli see 10 aastat tagasi, nii oli ka 5 aastat tagasi, ehkki õpetaja on päris kõrges vanuses.
(Jüri on pildil paremal, foto internetist)

Jalgpallipäev

Põhjuseks ikka Eesti-Brasiilia mäng.
Staadionile siiski ei lähe ja piinlik tunnistada, et polegi veel Lillekülas käinud.

Aga lapsena olen vaadanud Tartu Katseremonditehase mänge Tamme staadionil, kus peale paari sõbra oli tribüünil veel kümmekond venelast õllede ja viinadega. Ja käisin vaatamas Ubakivi poolt ainult eestlastest kokku pandud Eesti jalgpallikoondise esimest mängu Komsomoli staadionil Tallinnas (ca aastal 1985?). See oli nagu laulev revolutsioon Lauluväljakul. Sest enne seda kuulus Eesti jalgpall vaid venelastele. Mäletan Ott Mõtsnikku ja Tiit Kõmperit.

Ise olen lapsepõlves ka palju jalgpalli mänginud. Eriti tänaval. Treeningud ja võistlused olid seotud üleliidulise "Nahkse palli" turniiriga. Meie, Väikese-Kaare ja teised lähiümbruse poisid Tartus, kuulusime majavalitsuse nr. 7 alla, kus võistkonna nimi oli "Tamme". Oleme võitnud Tartu turniire, seejärel tsooniturniire ja mitmeid kordi mänginud vabariigi finaalis, kus reeglina korralikult peksa saanud. Sillamäe, Narva ja Tallinna vastu pole saanud. Aga majavalitsuse noor spordimetoodik Mart Siliksaar, hilisem Eesti koondise treener sulgpallis, tegi meiega aastaid usinalt tööd. Aeg-ajalt abistas teda Avo Jakovits, kes peab jalgpallitreeneri ametit vist tänini (pildil paistab tema tagumik).

Üks Tartu "Tamme" koosseisudest Tartu Lastestaadionil: taga- Oleg Melnik, Slavka, Sergei Rjabov, Kalle Kaljurand, ees- Peedu Zeiger, Jüri Rehema, mina ja Leo Labu.

Olime üleni sees selles majavalitsuste spordisüsteemis ja eeskätt tänu Mardile, kes meiega pidevalt tegeles. Arvatavasti on sealt tulnud spordipisik kogu ülejäänud eluks. Näiteks Kalle on jõudnud Eesti tippu sulgpallis.

Aga mis süsteem see oli ja kuidas toimis - sellest pole õrna aimugi. Vist ükski (spordi)ajaloolane või ajakirjanik pole antud teemaga tegelenud. Aga võiks.