esmaspäev, 23. aprill 2018

Vanaisana Jüriöö jooksul

Sellel nädalavahetusel juhtus nii mõndagi.

Reede ennelõunal, enne veel kui hakkasin Tartusse sõitma, tuli rõõmus uudis - Leel ja Georgil sündis poeg, meie Mariga aga olime saanud vanaemaks ja vanaisaks. Uus kogemus kõigile, nii normaalne ja nii-nii eriline.

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis avati Kamtšatka näitus. Inspireerituna meie eelmise aasta õnnestunud matkareisist ja varasematest geoloogilistest kogudest. Üllatuseks oli selles kogus ka mitmeid suuri kivimkäsipalasid minult, aastast 1981. Üritus sisaldas väikesi ettekandeid - kursusejuhendaja Juho Kirs andis ülevaate Kamtšatka geoloogilisest ehitusest ja vulkanismi põhijoontest, Kaarel Orviku meenutas 1960. aasta noorte teadlaste ekspeditsiooni Kamtšatkale Lennart Meri juhtimisel, ise rääkisin eestlaste ronimistest vulkaanidele ning Mati Stroom oma seoseid Kamtšatkaga ning tõi ära mõningaid huvitavaid fakte Kamtšatka ajaloost.

Lisaks fotodele vaatasime ka Hans Roosipuu poolt 1960. aastal tehtud filmi (10 min) ja esmakordselt nägime meie eelmise aasta matkast tehtud filmi (1h). Hea film oli.

Loomulikult jätkus pikk õhtu matkakaaslatega Aini ja Anne pool, kus vaatasime ka Alari filmi matkast(45 min). Viimases oli rohkem materjali meie 4-liikmelise grupi tegemistest Kljutševskaja Sopka piirkonnas. Jällegi nauditav elamus.

Laupäev möödus Tartus puhates, sest õhtul oli tulemas orienteerujate 59. Jüriöö teatejooks. Ootasin seda üritust väga, sest kodulinnas joosta on alati meeldiv. Enamus kohti olid kesklinnas ja Toomemäel küll tuttavad, kuid kuna ma pole seal veel orienteerunud, siis suurt kasu sellest polnud.

Erilisi lootusi me tulemuse osas ei seadnud, sest vanust on meil kõigil kokku juba omajagu, veteranide klass aga algab 40-st. Ise tundsin end enne starti füüsiliselt väga mõnusalt, jalg oli kerge ja keha puhanud. Võis tirida küll, ehkki detailiderohke ja keerukas Toomemäe sprindikaart nõudis lugemiseks ja arusaamiseks omajagu tähelepanu. Nägemine oli pimedas kehvavõitu, nagu ikka, ja kiles olev kaart peegeldas lambivalgust tagasi ning pisikesed punktirõngad ja -numbrid olid raskesti loetavad. Pidi olema väga hoolikas ja tähelepanelik. Ise sain sellega hakkama, ehkki tiim tervikuna mitte.

Olin esimeses, kõige emotsionaalsemas vahetuses. Kohe esimesel etapil tekkis mitu teevalikut. Alguses otsustasin minna raeoja tagant treppidest üles, kuid kuna kaart tundus jooksul üsna kribu, siis lahendasin etapi lihtsamalt - väikese ringijooksuga Lossi tänavalt üles. Ka Tiit Tali läks sealt, kuid üleval selgus, et teise punkti. Kaotasin selle teevalikuga natuke, otsejooks oli kiirem. Samas olid arvestatavad variandid veel ka Vallikraavi tänava kaudu lõuna poolt. Kuid oma variandi juures jooksin vana sünnitusmaja otsaseina akendest mööda, sealt, kus abikaasa 30 aastat tagasi näitas klaasi tagant äsjasündinud tütart, seda, kes reedel emaks sai.

Jooks koosnes 3 ringist, millest esimene oli kõige pikem ja viimane lühim. Kaks korda tuli läbida raekoja ees asuvat purskkaevu vaatepunkti.

Ajalised kaotused tulid järgmistes kohtades:
- etapp 58-50 oli lihtne, kuid KP50 asus minu arust mitte hoone taga, vaid hoonest eemal. Reas võeti seda punkti, kuid ise ja paar kaasvõistlejat veel otsisime seda KP-d hoopis lääne poolt. Punkt võis olla maastikul seal, kus on nr 5.
- järgmisel etapil oli minul kehvem hajutus. Peaaegu kõik võtsid lennult KP32 ja KP62, kuid minu KP34 jäi nõlva alla sügavasse kraavi. Esimese hooga ei suutnud end õigesse suunda pöörata.

KP61 oli peaaegu kodumaja kõrval, oleksin võinud duši alla minna.

Teisel ringil ajas segadusse kolmnurk, mis ei asunud kaardivahetuse kohal purskkaevu juures vaid eemal. Tegin seetõttu ühe jänesehaagi. Mõne lisahaagi tegin veel, kuid midagi hullu korda ei saatnud. Ringi lõpus lähenesin keskusele koos Tiit Taliga, kes finišeeris, minul jäi veel joosta kolmas, ca 6-minutiline ring. Väike möödajooks ja seisak tekkis kohe esimese KP juures (KP48), kuid üldjoontes läks kõik normaalselt. Kuna väga kiiresti vajutada ei julgenud, siis polnud ka erilist väsimust peale 9,6 km jooksu.

Edasi andsin teate Tiinale, kes tegi oma ära. Kolmandas vahetuses jooksis Maidol kusagil juhe kokku ja mõned punktid jäid vahele. Ka Marje jooksis julmalt ülikooli peahoone ees olevast punktist mööda. Seega oli juba hulgaliselt DQ-sid, mistõttu sai Taivo lõpus rahulikult oma jooksu teha.

Seiklushundi tiim tegi uhke ja põneva ürituse. Eks mõnede pisiasjade üle saab alati toriseda, kuid Kalevipojad võideti ausas võistluses ja orienteerumispidu ning -naudingut said tunda kõik.

Foto: Sulev Kuuse
Jüriöö kodulehekülg (seal otsevideod, GPS-träkid jm)
Tulemused


pühapäev, 15. aprill 2018

Obinitsamiiss

Orienteerumishooaeg sai alguse Obinitsas, Peko Kevadel. Teadsin, et jooksuvorm on kehv, aga et kõik nii raskeks osutus, ei osanud küll arvata.

Kõigepealt palav ilm +17°-ga. Siis Piusa jõe sügavad orud ja kõrged künkad, kus rajameister Madis Oras heldelt tõusu andis. Maastik oli iseenesest lihtne, ehkki kohati ajasid ülisuured pinnavormid segadusse. Oli harjumatu nii füüsiliselt kui mentaalselt.

Esimesel päeval tegin mitu möödajooksu, võttes eemalt sihiks vale objekti. Üks teevalik oli ka vale - etapil 5-6, kus oleks pidanud kõrgust kaotamata otse minema. Selle asemel jooksin alla jõe äärde, kus ukerdasin 30 m järsul ja risusel nõlval enne kui tee peale jõudsin. Ülejäänu sõltus jalgadest, aga need polnud selle maastiku sõbrad.

Teisel päeval tulid vead kaardi valesti mõistmisest. Esimene punkt asus suure lageda raiesmiku serval, kõrge nõlva peal. Nägin seda eemalt, kuid kaardil lagedat polnud.

Etapil 7-8 ei saanud lõpuosas samuti erineva värvusega metsakõlvikutest aru ja kaldusin liialt vasakule. Sipsa järgnes ja tegi samuti 2-minutilise vea. 110 kg kaaluv Sergei Judov Venemaalt (pildil), kelle sain 2 minutiga kiiresti kätte, läks seal eest ära ja lõpuks võitis 1,5 minutiga (!). Joosta 110 kg-ga sellisel maastikul - no see on ikka omaette vägitegu.

Ehkki tulin M55 klassis kolmandaks ülivõimsa Tiit Tali ja kohaliku Obinitsa mehe Mart Külviku järel ja tõin koju purgi Seto sõira, kaotasin kahe päeva kokkuvõttes lausa neljale N35 ja N40 naisele.

Nädala pärast on Tartus Jüriöö teatejooks. Eks näis, kuidas jalg siis on, teisepäeval proovin pealambiga jooksmist Vasalemmas Tallinna MV öistel.

Tulemused

Pilt korraldajalt (Kevin Hallop).

esmaspäev, 2. aprill 2018

Saemees

Lihavõttepühade aegu oli pikem nädalavahetus Lõuna-Eestis. Ära jäi Linnarogain, kuid üldise väsimuse foonil sai siiski üks natuke pikem jooksuots tehtud.

Väsimuse põhjustas kuivanud puude ja võsa saagimine ning nende vedamine. Linnamehe keha on üsna nõrguke, mistõttu tõrkus tööd teha nagu vilets mootorsaag. Kuid hea saun aitas ja 3 päeva sai nii tegutsetud kui laiseldud.

Kuna kõik aktiivsed harrastussportlased uisutasid meredel jm suurtel veekogudel, siis ei saanud ka ise päris nullipoisiks jääda. Väikesed tiirud endisel metsajärvel, mille kaldad on nüüd üsna lagedaks raiutud, oli ka mõnus. Kuid mitte nii mõnus, kui seiklus suurel veekogul.

Panin ka Facebooki pildi Anni järvest, mis sai pealkirjaks "Kevadpühal suvest unistades" (pildid Madiselt).

Neljapäeval, 29. märtsil, oli aga Metsavendade mälestusüritus Vastseliinas, kus konverentsil tegi ettekande Mari, nagu ka 5 aastat tagasi, kui Puutlipalu lahingust oli möödunud 60 aastat ja kus tehtud uurimistööst said vastuse paljud olulised küsimused. Kokkupanemisel on Sõmerpalu kandi metsavenna Ants Aunveri ränk saatus, uurimist vajaksid veel paljud Kagu-Eesti grupid.

Õhtusele AK-le (19:34) andis lühiintervjuu ka Martin Herem, kelle esinemist on alati hea kuulata.

Vastseliina kalmistul tuli ette tuttav poster, polegi teist veel ära lõhutud. Sai käidud ka tuttavas Lindora metsas, ühe augu juures.