Rogaini EMist Itaalias on möödas ligi 2 nädalat. Kirjutamiseks pole vist vahet, kas teha seda kohe peale võistlust või pool aastat hiljem, saadud elamus ei unune. Esiteks, see oli minu selle aasta oluliseim võistlus, teiseks, tegin seda esmakordselt uue partneriga ja kolmandaks, läbitud 24 tundi sisaldas nii põnevaid seiklusi kui pikka kannatamist, samuti ilusaid hetki ja maalilisi vaateid.
Olen juba varem maininud, et rogaini MM Lätis jääb minu jaoks sellel aastal ära. Seetõttu tuli varakult keha sobivasse konditsiooni ajada, et
Antti Roosega suudaks võrdselt sammu pidada. Antti oli sellel talvel suusatanud ca 1400 km ja läbinud Vasaloppeti. Ka jooksus on ta jalg viimastel aastatel kiirem olnud. Minu treenitus oli selle kõrval tagasihoidlik, kuid sain läbi talve ühtlaselt joosta. Tõsi, 24h rogaini jaoks vajalikud pikad treeningud (üle 4-6h) jäid tegemata. Mõned nädalad enne starti jäin veel haigeks, kuid suutsin Itaalia jaoks august välja tulla ja hea enesetundeni jõuda.
Stardieelse öö olime hotellis koos
Riivo Roose ja
Sander Mirmega, ca 1 km kaugusel
San Gimignano keskaegsest tornidega vanalinnast. Noortel meestel oli eesmärgiks võit, meie jaoks olnuks medal meesveteranide (MV) klassis suur õnnestumine. Anttil on paar aastat puudu 55-st ehk superveteranide klassist, mina kuulusin juba sinna.
Planeerimisülesanne oli üsna keerukas ja ajast tuli puudu. Otsustasime keskusest sõita vanalinna kella 11.00 bussiga, sest oli oht, et viimasest bussist (11.30) võime maha jääda. Itaallased tegid oma elu keskväljakult stardi organiseerimisega keeruliseks, lisaks oli veel mitmeid arusaamatuid tegevusi või tegevusetusi. Start hilines 10 min. Kuid ma ei jääks kinni korraldamise apsudesse, sest maastik oli ilus, kaart kvaliteetne ning võistlus huvitav.
Valmistasin ette niidi 110 km läbimiseks koefitsiendiga 1,4. See oli Toscana mägise reljeefiga ja ringijookse nõudval maastikul päris sobiv mõõt, ehkki me ei suutnud seda plaani täielikult ellu viia.
Keerukas oli kallite punktide sidumine rajaplaneeringusse, nende võtmine samal ajal nii kaardi põhja- kui lõunaosast. Antti välistas üsna alguses põhjapoolsed kallid punktid, ehkki seal oli neid palju. Roheline ala kaardil oli okkalise taimestiku (põldmarjade) tõttu peamiselt läbimatu, sealjuures ojade kaldad, lisaks eraldasid ka väikesed mäeahelikud neid väärtuslikke punkte.
Panin meie planeeritud raja kaardile lilla joonena, rohelisega tõin välja tehtud muudatused. Lisasin sinise joonena ka suurepärase tulemuse teinud ja Euroopa meistriks tulnud segapaari
Toomas Marrandi -
Mari Kaseväli läbitud teekonna. Mõlemad suundusime alguses lõunasse, nemad jätsid odavad 20-punktised KP-d välja, meie läksime stardist võtma lisaks KP22-le ka mitteplaneeritud KP23-e. Omavahel kohtusime KP31 juures, kus koos võtsime öösel 130 m kõrgust tõusu KP93 juurde.
Lõpuosas, KP74-s, olid nemad tund aega varem kui meie ja suutsid joosta kallite punktide võtmiseks suure ringi. See oli vägev tegu, meie liikumine oli selleks ajaks üsna tagasihoidlik.
Kohe, kui stardist väljusime, oli minu jaoks oluline kerget pidurit peal hoida. Kartsin mägisel maastikul tekkivaid krampe. Antti oli kiirema ja kärsituma liikumisega, seda nii tõusudel kui tasastel aladel, mistõttu oli lihtne ennast liiga vara vaakumisse ajada. Seega jooksin põhiliselt tema taga omas tempos ja lugesin laisemalt kaarti. Antti sai kenasti juhtimisega hakkama.
Enne KP87, ca 9 tunnil, oli joogipunkt, kuid olime koha kaardile valesti märkinud. Arvasime, et see on mäe otsas suure maja juures. Läksimegi sinna ja ühes keldrihoones, kus mõni aeg tagasi oli suurema seltskonna õhtusöök lõppenud, palusime vett. Kena neiu tõigi rõõmsalt köögist vett ja küsis, kas soovime midagi veel. See tundus joogipunktina natuke imelik, ehkki sellest kohe aru ei saanud. Mina palusin kohvi, see aga osutus natuke kangeks ja ei mõjunud kõhule hästi. Mõned suutäied õuna tekitas aga tõsisemaid kõhuprobleeme, millega olin hommikuni hädas.
Peale seda nö joogipunkti jooksime pikalt allamäge etapil 87-90 ja jalgadesse tekkisid esimesed krambiilminguid. Põhjus võis olla magusa martsipanibatooni söömisest, mille sooja veega kiirelt alla kugistasin. Suhkur tekitab mul krampe, samas võtab Ibumetin jälle krampe ära. Olen seda varemgi märganud. Seekord ei võtnud ma valuvaigistit valu pärast, sest keha seisund oli kogu rogaini vältel üllatavalt hea. Ka uued Nike tossud hoidsid jalgu põrutuse eest, hommikul liikusin asfaldil nagu patjadel.
Igal juhul olin nüüd sunnitud tõusudel natuke ettevaatlikum olema, Antti jaoks ehk liigagi. Ometi olime öösel mõlemad kehva jooksmisega ja pigem nautisime kiiret kõndimist. Söömisega oli samuti mõlemal probleeme, sisse ei tahtnud miski minna. Samas oli aga võimaliku ärakukkumise vältimiseks energiat vaja ja alles hommikul kell 5 suutsin ühe Enerviti marmelaadi alla neelata. Antti sai minu hädategemiste hetkedel natuke taastuda ja süüa.
Öösel tegime kokku vähemalt tunni jagu vigu ja selle sees võtsime liigseid tõusumeetreid. Õhtul kogutud üle 2-tunnine edu sulas pimedas kiiresti ja hommikul olime juba ajagraafikust maas. Tempo oli aeglane.
Kaardi põhjaosas lühendasime enne lõppu oma planeeringut. Kartsime KP89, sest kaardi järgi asus punkt keerukas, rohelise värvi tõttu lausa ligipääsmatus kohas, kuid tegelikkuses osutus lihtsalt läbitavaks punktiks (suurt laskumist ja tõusu mitte arvestades). Peale seda punkti oli selge, et aega jääb meil tublisti üle.
Päris lõpus ärgitasin Anttit võtma veel KP20, milleks oli vaja tõusta üle 50 m, kuid minu suureks kergenduseks ütles ta "ei". Õnneks polnud see punkt lõpptulemuse osas määrava tähtsusega, sest MV 3.koha saanud tšehhid
Seidl-Kotyk said 160 punkti rohkem. Jõudsime finišisse 45 min enne aega.
Saime 2810 punktiga MV arvestuses 4.koha ja üldjärjestuses 21.koha. Meeste superveteranide klass võideti 2030 punktiga.
Tulemused
Kaart
Rohkem pilte Facebookis
Peale võistlust ööbisime uhkes villas, järgmisel päeval ekskurseerisime
Sienas ja termaalallikatel. Antti oli reisi põnevalt ära korraldanud ja mugavaks teinud.