esmaspäev, 28. september 2009
pühapäev, 27. september 2009
Male. Karpov-Kasparov – suts ja valmis
-AP/SCANPIX
Jüri Randviir või Ivo Nei mängisid iga päev teleris partiisid läbi, kommenteerisid käike ja analüüsisid variante. Põnev oli, ehkki ma ise polnud eriline malemängur. Kuid malegeeniuste ja maailmameistrite elulood pakkusid suurt huvi, päris palju partiisid sai koos kommentaaridega raamatu järgi maha mängitud.
Male tiitlivõistluste ümber oli alati suuri pingeid ja intriige - antisemitismist külma sõja lahinguteni välja. NL pidi olema malemaailmas parim ja nii see ka oli, kuni tuli Bobby Fischer. Hävitas 1972.aastal Reikjavikis Boriss Spasski ja kolme aasta pärast loobus troonist. Uue tiitlimatšini ei jõudnudki, aga jõudis tõsta malemaailma rahanumbrid enneolematutesse kõrgustesse. Edasi tulid juba Anatoli Karpov ja Garri Kasparov. Kasparov lõhkus seejärel FIDE-süsteemi ära ja asi läks jamaks nagu Eesti Missiga.
Põhikoolis mängisime päris palju malet, pinginaaber Einariga sai isegi Tartu Laste- ja noortemaja (Pioneeridemaja?) maleringis käidud. Klassivendadega pidasime aeg-ajalt üksteise kodudes turniire, andekamad olid pinginaaber Einar Birk ja eelmine pinginaaber Lauri Vahtre. Veel mängisid praegune tippsõjard ja tollane fanaatiline kalamees Peeter Hoppe, Hannes Seppo, Anatoli Novikov, kindlasti keegi veel. Einarit meie hulgas pole, Hannesest ja Anatolist ei tea midagi.
Nagu orienteerumises, nii on ka males mõni põnev lugu meelde jäänud.
Üks oli ülikooli teaduskondadevahelisel turniiril. Sattusin kuidagi bio-geo eest mängima, filoloogide vastu. Mängisin kusagil 4-6 laual.
Mäng oli algusest peale väga kinnine. Etturite vahelt keegi suurt läbi ei pääsenud. Tasapisi õnnestus vasakul tiival üsna kaugele tungida. Üks ettur oligi juba eelviimasel real ja kuna vastasel enam peaaegu mitte midagi teha ei olnud, siis peale väikest variantide kontrolli läksin rahulolevalt teiste partiisid vaatama. Vastane aga istus ja mõtles, sh mõtles allaandmisele. Kuid siiski lõpuks käis...
Tulin, istusin rahulikult oma toolile, hindasin põgusalt seisu ja ... vajusin kössi. Mida rohkem vaatasin, seda selgemaks sai, et selle ühe käiguga oli mu seis totaalselt hävitatud. Kuna ise imekäiku ei leidnud, tuli vastu võtta valus kaotus.
Jah, elu on vigade kogumine (T.Õnnepalu).
Kes on kes: Capablanca, Botvinnik, Fischer, Euwe, Alehhin, Lasker
Tean ühte veteran-orienteerujat, kellel on malelaud pidevalt mänguvalmis. Kuid ma pole ise malet mänginud vähemalt 15 aastat.
Kui malest juttu , siis ei saa mööda minna ka Stefan Zweigi "Malenovellist". Mõni Eesti teater võiks selle oma kavasse võtta.
laupäev, 26. september 2009
Metsas on mõnus
Stopper ei käinud. Seeni ei olnud, ehk ainult mõned üksikud nagu need:
Millega on tegemist?
Järjest sagedamini kohtab metsas kummalisi sh kirstulaadseid kaeveid. Kas on tegemist sõjaajaloo huviliste, aareteotsijate või ... tööga?
neljapäev, 24. september 2009
Rogain. Vahva etapp 42-43 või 43-42
Teevalikute tegemisel oli üheks probleemiks kummaline keeluala, mis ulatus kaardil rannajooneni välja. Ilmselt oli tegu mõne kurja maaomanikuga, sest mingisuguseid kaitsealuseid vm piiranguid põhjustavaid objekte seal pole. Ala oli ümbritsetud vana okastraataiaga, mis oli mõnest kohast katki. Tegelikult ei ulatu kinnistu mereni välja ning kallasrada peaks ka igal pool avatud olema. Kas oleks võinud ka sealtpoolt minna? Aga kui kaardil oli märgitud keeluala? Aga kui oleks läinud, jalad veepiirilt natuke mere poole?
Harri Veide foto
Üldiselt ei peaks rogainis reeglitega pilli lõhki ajama. Alati võib tekkida tobedaid olukordi, mis on ka nö reeglite rikkumised. Või näiteks see sama loha, mis läks küll ilusti ümber aia, kuid paljudel oli natuke enne käänukohta isu täis saanud ning mööda suurt loha natuke keeluala lõiganud. Loomulikult ei näe me RouteGadgetis keeluala ületamist, ainult üks julge on seda teinud. Kuid see võib ka joonistamise apsakas olla.
kolmapäev, 23. september 2009
Rogain. Teostus ja analüüs
Comparison of the routes (blue - 2 Wet Shirts, red - KEKRSK)
Alguses olid pikad teejooksud. Marje, kes võitles kaks päeva tagasi kurguvaluga, oli stardis kahvaturoheka näojumega ja ei tundnud end ka algustempos hästi. Kuid liikusime siiski korralikult, mis näiteks teejooksul 30-29, so kaks tundi peale starti, oli 2min/cm. Ka viiendal tunnil oli teejooksul sama kiirus, ehkki vahepeal olid tekkinud natuke raskemad hetked Marjel (48-47). Ta kurtis kõrge pulsi pärast (170). Mõtlesin, et on jäänud kaks varianti – kas asi läheb käest ära või asi läheb üle. Õnneks juhtus teine.
Kuid veel enne seda hetke kohtasime etapil 29-50 võistkonda Klementsov-Hallikma. Margus oli üksi sihil ja hõikas häälekalt mitu korda: „Kus sa oled, Heiti?“. Mulle meenus miskipärast Eensaare Ylläse blogijutt, kus idanaabrid väljendusid umbes nii, et „tõ gde, jobannõi“. Aga Heiti tuli üsna pea võsast välja ja koos suundusime punkti 50. Ehkki meil oli esialgne plaan minna edasi suurele teele ja sealt 38-sse, siis grupimõtlemise tulemusel suundusime ikkagi tagasi sihile, nö otseteele. Siht osutus aga nii tagasihoidlikuks, et me Margusega ees joostes ei pannud seda tähelegi ja jooksime mööda. Õnneks olid meil veel mitmed orienteerujad kaasas.
Kehvapoolne metsasiht jõudis üsna rõvedale teisele sihile, mis lõppes eriti rõvedal lagedal. Meie keerasime sealt rohkem lõunasse ja saime järgmises punktis juhukaaslaste ees väikese edumaa.
50-38: straight way was bad decision (appr 7-8min loss); blue - 2 Wet Shirts
Võrdluseks olgu öeldud, et Kaminskis-Liepina tulid etappi 38-50 mööda teed ja võitsid meid 4 minutiga. Arvestades seda, et punktist väljaminek oli antud kohas lihtsam kui punktile lähenemine ning meie ka värskemad, kui seda etappi lõpuosas jooksvad konkurendid, siis võis otsemineku ajakaotus olla ca 7-8 min.
Edasi jätkus meil veel kaks kehva etappi: 47-36 ja 36-45, kus kaotasime K-L-le 8+8min. Kõik teised etapid olid meil enam-vähem võrdsed, ühiste etappide omavaheline seis jäi viiki 11:11.
Our bad route choices 47-36 and 36-45. Both stages 8 min (we had appr 2min stop after 36)
Etapil 51-52 sain soisel sihil liikumiskiiruseks 3min/cm. Selle järgi arvestasin hiljem lõpuosale vajamineva aja. Etapil 52-21 sai aga mõõtmisega selgeks, et neeme tippudes asuvaid 5-lisi punkte me enam võtta ei jõua. Vastujooksnud Hiiekas veel küsis, et kas olete graafikus ja vastus oli eitav.
Etapp 42-43 oli lihtsam kui arvasime, ehkki suur loha läks miskipärast läbi roostiku ja mudase merelahe. Uued arvutused näitasid, et kui jõuame 57-le viivale teeotsale tund enne lõppu, siis jõuame ka selle punkti ära võtta. Nii ka oli, ehkki Matil tekkisid juba teejooksul esimesed tõsised probleemid. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, arvates, et viimased 40 min (44-56-24-25-F) suudame lõpus ikka ära joosta. Kuid peale 57 võtmist algas Matil tõeline kannatuste rada. Ehkki etappidel 44-56-24 olid ees suured lohad ja oleks saanud mõtlemata joosta, pidime pidevalt seisma ja Matit järgi ootama. Edasi oli umbes nii:
„Jookse, Mati, jookse!“ („Run, Forrest, run!“)
„Mati, ajaga on väga pingeline, jookse!“
„Jookse, Mati, oleme juba paar minutit hilinemas!“
„Mati, proovi joosta, viimast punkti (KP25) ei võta ja hilinemist tuleb juba 5 minutit!“
„Hilinemist 8 minutit...Jookse“
Viimased 5 minutit jooksime tee peal ja seal sai Matit tugevasti tagant lükatud. Tempo oli päris korralik ja paar trahviminutit ehk päästsime. Kuid kokku tuli ikkagi 6 min trahvi, lisaks võtmatajäänud KP25.
Mati oli finišis läbi kui Läti raha. Aga ta andis endast kõik. Seevastu Marjel polnud häda midagi, oleks lipanud veel ja veel. Simulant, selline :)
Comparison of stage times between 2 Wet Shirts and KEKRSK
Eelnevast pole keeruline järeldada, et võrreldes Kaminskis-Liepinaga jäid meil võtmata kallid neemetipu punktid, neil aga odavad punktid keskusest kirdes mere ääres. Samuti tegime kolm halba teevalikut, kus tuli ca 20min kaotust. Ja Mati haamer sõi lõpus ära 8 punkti. Nii lihtne see tagantjärgi oligi.
Ehkki läbisime 57,7km (linnulennult 47,2km, koef 1,22) ja ei teinud ühtegi suuremat orienteerumisviga, oli lõpptulemus vilets.
Kaminskis-Liepina läbisid 59,7km (linnulennult 46,7km, koef 1,28). Neil tuli rohkem teejooksu, meil võsas ragistamist.
K-L/Meie
Punkte 115 /103
Üldkoht 8. /43.
HD40 1. /4.
HD 1. /9.
Our real route (57,7km, directly 47,2, koef 1,22)
esmaspäev, 21. september 2009
Rogain. Ennustus ja tegelikkus
Arvasin, et neeme tippu seekord sisse ei tule, aga eksisin. Rajameister Kristjan Gans võttis selle variandi puhuks maismaad juurde lääne poolt. Aga lääneosa polnud nii hull kui Võsu rogaini idapoolne serv. Rannaäärne ala oli eeldatavast ilusam ja mõnusam. Tuulemurdu oli kohati vastikult palju.
Tulemused
HH Salomon (Lillelaid-Lambot) VALE
Kaalusin Salomoni ja Karu-Pavlovi vahel. Esimesed näitasid oma võimu Ylläsel, teiste jaoks oli see nö kodumaastik ja sobilik jooksumeestele. AEGA KÜLL! oli napilt parem. Seega eksisin.
Mis puutub tegelikesse võitjatesse, siis siin oli koosseis oluliselt muutunud - viieliikmelisest kellavoorist oli saanud löögijõuline kolmik. Kui on koos Eensaared ja Hiiekas, siis nalja tegema ei minda. Mis sest, et Eensaartel oli just CIMS seljataga.
HD Shrödingeri kass (Kink-Vanjuk)
Seda võistkonda siiski rajale ei tulnud. Põhjust ei tea, kuid Merikesel oli samuti kolm töist päeva CIMSil.
DD Peraküla Krupp 2 (Vettik-Saue) ÕIGE
Need, kes lähevad seiklusspordi maailmameistrivõistlustele ARWC2009 (5 ööpäeva, non-stop), peavadki sellise lühikese jalutuskäigu võitma.
HH40 AEGA KÜLL (Karu-Pavlov) ÕIGE
Läks nii nagu pidigi minema, ehkki Ulvar vigastas tõsiselt pead.
HD40 2 Wet Shirts (Kaminskis-Liepina) ÕIGE
Võit tihedas konkurentsis. Kaminskis kurtis Ylläsel, et ei leia kusagilt tugevat naisveterani. Tuli välja, et leidis. Pealegi oli debüüt edukas ja nüüd on mõtted kindlalt Uus-Meremaal. Londonist pidi lennukipilet maksma 2000EURi kahele (tuleb välja osta enne järgmist aastat).
Tõenäoliselt on nad järgmised maailmameistrid. Anita Liepina sai näiteks maailmameistriks Austraalias, kus oldi üldarvestuses 4-ndad !
DD40 poripallid (Roosipuu-Kerem) VALE
Tegelikult ei osanud siin kedagi pakkuda, aga Roosipuul-Keremil oli kogemusi kõige rohkem.
VV Metsamehed (Männi-Saue) ÕIGE
Metsamehed said ka üldarvestuses kõrge koha. Läbikäidud tee kohta said väga palju punkte.
Sitked ja kavalad vanad ehk vanad kalad.
pühapäev, 20. september 2009
Rogain. Võistluspäeva hilisõhtul.
Jooksime rohkem kui kunagi varem ja heas tempos. Töö oli aus ja korralik, kõik liikmed andsid endast parima. Tõsi, lõpus tekkisid probleemid ja 6 punkti läks trahviks ära.
Aga tulemus oli uskumatult kehv. Uskumatult. Nüüd tuleb asja tõsiselt analüüsida. Mis ei ole muidugi üldse paha.
Tulemused
laupäev, 19. september 2009
Rogaini ennustus, vol.2
HH Salomon (Lillelaid-Lambot)
HD Shrödingeri kass (Kink-Vanjuk)
DD Peraküla Krupp 2 (Vettik-Saue)
HH40 AEGA KÜLL (KAru-Pavlov)
HD40 2 Wet Shirts (Kaminskis-Liepina)
DD40 poripallid (Roosipuu-Kerem)
VV Metsamehed (Männi-Saue)
Üks neist võib valesti minna.
***
Rogaini foorumis küsiti toitumisest. Minu toit on siin:
Ja paar soolakurki ka.
reede, 18. september 2009
Lilled ja mäed
Kolm päeva tagasi kingiti mullegi mõned päevalilled. Justkui oleks kolleegid teadnud midagi eelnevast filmiklipist.
Pildistasin lilli ühe mäe taustal. Mis mäega on tegemist? Vihjeks olgu öeldud, et see on üks neist suurtest. Veel raskem peaks olema vastata, et kes eestimaalane on selle mäe otsa roninud? Õigesti vastanule pakk sihvkasid.
Ka filmis "Tee maitse" on üks muusikalugu mägedest. Vanaisa teeb oma lastega konkursikava:
Tee maitse (The Taste of Tea)
5 aastat tagasi linastus PÖFFil Jaapani režissööri Katsuhito Ishii film "Tee maitse".
Lugu ühest perekonnast, kus kõigil eri põlvkonna pereliikmetel olid oma fantaasiad ja suuremad-väiksemad mured-probleemid.
Ka väikest tüdrukut painas miski pikemat aega. Vanaisa tundis juba muret, sest tüdruk oli pinges ja kadus aeg-ajalt kuhugi ära.
Ükskord tütretütrele märkamatult järgnedes nägi ta hetke, kui tüdruk oma probleemi lahendas. Nimelt tegi tüdruk ära tagurpidi ringi kangil... See oli midagi tõeliselt suurt tema jaoks, mis tegi tüdruku suuremaks ja maailma väiksemaks ning lähedasemaks.
kolmapäev, 16. september 2009
Tahtmisest
Seal oli ka lugu Valeri Brumelist, ühest kõrgushüppe suurkujust, kelle sääreluu keskosa liikus pärast mootorrattaavariid suvalises suunas. Kuid ta tuli hüppamise juurde tagasi ja ületas vist isegi 2.28, rullistiilis (aga eks Jüri Tarmak teab täpsemalt).
(lisatud hiljem: tegelikult viis Brumel maailmarekordi 2.23-lt 2.28-le, kuid peale avariid hüppas 1970.aastal 2.06. Samal aastal tegi Klimov ka selle filmi)Miskipärast pole seda filmi hiljem kunagi näidatud või pole lihtsalt peale sattunud.
Videoklippi näeb SIIT
Ligikaudu 25 aastat tagasi sattusin endast aasta vanema geograafi Jürgeniga aeg-ajalt koos spordist rääkima (põhiliselt Tartu-Tallinn rongis) ja mõned korrad ka koos jooksma. Tartu mnt saunas käisime ka.
Jürgen oli nooremas eas olnud lootustandev keskmaajooksja. Jooksmist armastas ka hiljem ja tal oli kõva tahtmine tippu jõuda. Aga oh häda, krooniline luuümbrise põletik oli takistuseks ees.
Ja siis nägi nooremteadur Jürgeni spordielu välja umbes selline.
Kevad algas lootustandvalt. Jürgen tegi paar krossi- vm jooksuvõistlust ja selle järel oli jalg tuksis. Joosta enam ei saanud. Et sportlikku vormi mitte kaotada, käis ta pea iga päev kaks korda ujumas (3+3km) ja 2-3 korda saunas, iga kord 4-5x laval. Enne sauna neelas tugevama higistamise jaoks aspiriini tablette, vihtlemine käis loomulikult enesepiitsutamise juurde.
Ja nii möödus kogu hooaeg. Sügisel sai jälle teha mõne jooksu.
Järgmisel aastal kordus kõik samamoodi. Ja ülejärgmisel jälle.
Imestasin ja imetlesin seda tahtmist.
Aga nüüd juhib Jürgen riigi rahaasju ja on panustanud triatlonile.
esmaspäev, 14. september 2009
EMV pikk rada Käärikul
Stardiasend oli omapärane - näoga vastu Kääriku Seinamäge. Oli aimata halba. Kes on seal mäe all olnud, teab, millise koletu tõusuga on tegemist (ca 40m). Muidugi oli valida ka ümberjooksu, kuid see tundus pikavõitu.
Mis see seal paistab? (Jaan Ainelo pildid)
Oooo, Seinamägi...
Start. Esimeses reas M35, teises M45
Seinamäele oli koos M35 klassi meestega ronida lõbus, asja võeti rahulikult, tehti nalja. Laskumisel oli veel palju mehi koos, kuid mingil hetkel jäin täiesti üksi (M35 läks teise punkti). Esimesse punkti sain küll väikese kõrvalekaldumisega, kuid natuke enne Kaljurit. Pellja oli läinud alt ringi ja võitis meid 20sek.
Teine etapp oli tõeliselt pikk – linnulennult ca 2,5km. Teevalik ühtis Masti ja Savinoviga, kes said mind paremalt minnes teejooksul kätte. Pellja jooksis meist natuke eespool. Kuid Kaljur läks vasakult ja sai praktiliselt sama aja peale 20min jooksu (!). Senine liider Pellja tegi aga punktipiirkonnas 3,5min viga.
Vasakpoolsel pildil on näha, kuivõrd erinevad teevalikud võisid pikal rajal olla (punane joon - Kaljur, sinine - Pukkonen)
Kolmas punkt (35) tekitaski paljudele parasjagu segadust. Olin koos Masti ja Savinoviga, kuid keerasin tee pealt natuke enne neid läbi noorendiku punkti suunas. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ringitasin seal üle minuti, siis tuli duett Mast-Savinov (edaspidi kirjutan vaid Mast, sest Savinov ei jäänud temast sammugi maha), veel keegi, veel keegi ja siis Tammemäe. Kõigil sama jama. Kuna mul tuli ca 3 min viga, siis sain teel järgmisse punkti kokku Pelljaga. Seal olime 2.-3.kohal, Kaljur 2.40 ees. Pellja oli laskumistel aeglane, jalg tegi valu.
Teel 5.-sse tegi aga Kaljur kehva teevaliku ja kaotas meile 3min. Seega olime 5.-s jälle kõik koos (Pellja, mina, Mast&Co ning Kaljur).
8.-ndas (47) oli Pellja kadunud, kaotas nelikule juba 2min. Järgnevatel teejooksudel läks Mast natuke eest ära, Savinov hoidis temast kõvasti kinni. Ise jooksin pulsi järgi, sest isegi keskmise tempoga joostes oli see väga kõrge – 170. Tüüpiline haigusest väljatuleku pulss. Pidi olema ettevaatlik. Kaljur jäi natuke maha, sest läks 9 KP (46) võtmiseks liiga vara metsa.
10KP (53). Siin viivitasin tee pealt metsaminekuga (soovimata liigselt kõrgust võtta) ja jooksin punkti alt läbi järgmisse süsteemi. Paras segadus ja ca 3min viga. Nüüd kohtusin esmakordselt Tali ja Preitofiga, ja jälle Pelljaga. Kaljurilt tuli siin 2min viga, siiski jäi ta kolmandaks, liidritest 2min maas ja teistest 1min ees.
10-11 oli lühike etapp (180m) rohelises, mis vajas täpset suunajooksu. Pellja kaldus paremale, Tali vasakule. Meie Preitofiga hoidsime keskele. Ise otsisin miskipärast väikest kõrgemat lagedat ja sellel torni (?). Tegelikult oli punkt metsas, väikeses märkamatus lohus. Tali sai punktile hästi pihta, teised tegid korralikult viga (Pellja 2,5min , Preitof 4min, mina kõige rohkem – 4.50min). Kuna Mast&Co tegid KP11-ga viga 2min, said esikolmikuks kokku Mast, Savinov ja Kaljur, Tali 1min neist järel.
11-12 tegin omast arust üsna hea teevaliku. Ehkki lõpus tuli ca 30-40sek viga, kaotasin Kaljurile 2(!) minutit. Seega määrasid KP-d 10-11-12 minu jaoks selle võistluse tulemuse (kolme punktiga tuli viga kokku 10min). Edasi jooksin lõpuni üksi ja kõik sujus hästi (kokku oli 19KP-d). Finišiprotokollis 7.koht.
Teistest: Ilusa ühtlase jooksu tegi Aleksander Pritsik (6.koht). Ka oli enda jaoks suurepärast tulemust tegemas Urmas Tammemäe, kes aga hävis 16 KP-ga (74) – 13 (!)minutit viga ja langes 6.kohalt 11-ks.
Ylläse meesrogainijad olid EMV pikal rajal edukad: vennad Eensaared ja Timmo Tammemäe (M21E), Hindov (M40), Lambot ja Loorits (M35), Tasa (M55).
Sünnipäevalapsed Marje Viirmann (N45) ja Toomas Mast (M45) said mõlemad kuldmedalid.
Kuid mitu asja tahaksid arutamist:
- koosjooksud
- kooslõpetamised
Esimese suhtes olen tolerantne, teise suhtes negatiivne. Aga sellest ehk hiljem.
Tulemused
Teekonnad
laupäev, 12. september 2009
HAMBRRRRRYDA
Aga praegu koguks pauerit ja selleks sobib hästi järgmine lugu:
Üks põristajatest on natuke sarnane kolmapäeval Juudakunnus startiva maailma esiorienteeruja Thierry Gueorgiou-ga (Tero).
Seoses põristamisega tuli meelde üks vana anekdoot:
Küsimus: Miks on Škodal kojamehed seespool?
Vastus: Selleparast, et Škoda juht teeb sõidu ajal "PRRRRRRR..."
Aga nüüd on teised ajad ja teised Škodad. Rait teab.
neljapäev, 10. september 2009
TAOK rogaini piirkond
kolmapäev, 9. september 2009
Tervis tuleb
Nüüd siis veel kolm päeva taastumisprotseduure (st mõnusat jooksmist) ja siis laupäeval EMV pikale rajale Käärikule. Pikk rada on eelkõige vajalik TAOK rogaini jaoks. Tahtmine rogainil pingutada on täitsa olemas.
Seega:
Kellele meeldivad rohkem romantilised viisid, sellele Peter Nalitch'ilt mustlaslugu "Drago"
teisipäev, 8. september 2009
Astangu ja Xdream
A-rajal olevat ujutud üle räigelt haisva solgitiigi. Kusagil tunneli lähedal.
Tõenäoliselt on need nõukogudeaegsed moodustised, kaevatud siis, kui rajati pommihoidlaid. Hoidlate jaoks oli vaja materjali kaitsevallide jaoks, et suure paugu korral lööklaine kohe linna poole ei põrutaks. See on puhtalt isiklik arvamus, sest teist eesmärki nende klindialuste veekogude tekitamises ei oska näha. Veekogud ise võisid olla vajalikud ka tulekahju kustutamiseks.
Kommentaaris, et need tiigid sisaldavad hulgaliselt mikroelemente, on sees parasjagu tõtt, sest kraavid läbistavad diktüoneema argilliidi kihti, kus on korralikus koguses uraani, molübdeeni ja vanaadiumi. Tean seda, sest kunagi sai aastaid uuritud diktüoneemat ja selle kohta ka magistritöö kirjutatud/kaitstud.
Astangu orienteerumiskaardist
Kunagi käis Uku-Meelis Retel välja mõtte, et peaks Astangule o-kaardi tegema. Tal oli selleks juba väike eeltöö tehtud. Käisime siis ühel talvisel päeval klubi esindajatega maastikku vaatamas-hindamas.
Maa all põles !??
Tiigid olid õudsad, aga jubedam oli veel koht, kus tuli maa seest välja räige haisuga suitsu.
(Inim)liha haisu justkui polnud, aga mine tea. Ilmselt oli tiikide läheduses tegemist maa-aluse (kanalisatsiooni vm) kambriga, mis oli põlema pandud/läinud. Diktüoneemakilda isesüttimist ja põlemist/hõõgumist võis näha ka Astangu kaardi avaüritusel (Harju MV teade, 27.05.2003), ühes vallis. Ja seda siis kümneid aastaid hiljem peale kaevamist!
Vaatamata kõigele panime projekti siiski käima, Tallinna linnalt saime 8000.- krooni toetusrahagi. Uku kaardistas, mina joonistasin. Põnev kaart tuli ja päevakuid on seal tehtud omajagu.
Kunagi, vist ühel viimastest päevakutest, küsis Priit Ö., et miks te siin päevakuid teete, sest: "On ainult üks maastik, mis on rõvedam kui Astangu - see on Astangu sügisel".
Rohkem pole vist teinud ka. Kuid Xdreamiks on see sobiv koht, kahju ainult, et see maa-alune põlev tunnel jäi rajameistril kahe silma vahele...
Uku-Meelise poolt ette valmistatud välijoonised olid digitaliseerimiseks väga korrektsed. Väga hea käega tegija.
laupäev, 5. september 2009
Pitekantroobid Thames'il - milleni see meid viib?
Üks "foto" ka Pithecanthropus'est:
Kui sellele tüübile suusamüts pähe panna, võib leida hämmastavat sarnasust ka kõrvalpildil oleva ...
Ikkagi sugulane.
neljapäev, 3. september 2009
Eesti Sprindikarikas - lõpp hea, kõik hea
Niisiis oli eile Sprindikarika viimane etapp, võistluskeskusega Harku metsas, uuest Tähetorni parklast ca 600m kaugusel. Tarmakud olid teinud viimase osavõistluse eriti oluliseks, sest jagati topeltpunkte. Tarmakud, peaks ütlema, on väga nutikad uute o-formaatide väljamõtlemises ja inimeste metsameelitamises.
Stardis oli juttu eri autorite poolt tehtud Harku metsa kaartidest, oli oodata vist veel ühte versiooni. Võistluse formaat - Kolmiksprint, tähendas seda, et peale esimese vooru ajajookse pääsesid teise vooru pooled ühe võistlusklassi jooksjad, sealt omakorda kolmandasse ehk finaalvooru jälle pooled. Kohal oli palju välejalgu, nagu Dmitri Shved, Raul Hindov jt ning põhikonkurendid karikasarja arvestuses Tenno Alamaa ja Paavo Rõigas. Tenno oli eelmisel päeval tulnud laskeorienteerumise MM-ilt, kus saavutas veteranide klassis hõbe - ja kuldmedali.
I voor
Startisin kohe alguses, 1 min Raivo Eriku järel. Esimesed kaks punkti asusid võistluskeskuse lähedal (vaid 100-150m kaugusel), kuid vigu, mida seal tehti, võib mõõta kalendriga. Ise üritasin suunajooksu teha nii lühikeseks kui võimalik, kuid ikkagi sattusin liialt paremale. Ees ootas Raivo ja igavikuna tundunud punktiotsimine lõppes vaid minutilise veaga. Teise punkti sain kätte ilusti.
Olin peaaegu lõivu maksmas kiirustamisele, kuid põhikonkurendid kõrbesid esimese kahe punktiga ikka totaalselt: Alamaa 9,5min viga, Shved 4min, Hindov 10,5min, Andresson 8min, Rõigas 14,5min (!!!) jne. Ja seda sprindis... Pull värk.
Kuna tipporienteerujad M21 klassis võtsid selle punkti reeglina ilusti, siis objektide nihkeid kaardil oleks justkui raske süüks panna. Aga tahaks. Üldse oli minu arust kaardil palju jama, sh hulgaliselt puuduvaid objekte. Kes arvab sama, andku teada, kes mitte, andku samuti. Tipud (n Trossmann, Aadli jt.) ning Tarmo Klaar leiavad ka heinakuhjast nööpnõelapea suuruse KP tähise, teistel nii hästi alati ei lähe.
Tegin veel korraliku vea 3-nda KP-ga (2min) ning oleksin peaaegu kadunuks jäänud pilliroogu täis mülkasoos kaardi põhjaosas (etapp 54-51).
Kokku tuli üle 6 min vigu ja edasipääsemise lootus II vooru olematu. Aga paljusid konkurente ei tulnud ega tulnud metsast välja ja ime-ime, sain nibin-nabin edasi. Alamaa ja Rõigas olid aga mängust väljas. Kõik jooksumehed said hävitavalt karistada.
Kohe näha, kes sai edasi, kes mitte :)
II voor
Oli vaja teha rahulik sooritus, mis ka õnnestus. Viga ca 1min. Õppetund tuli paljudele napilt edasipääsenutele kasuks, mistõttu finaalis olid just nemad tegijad.III voor
Jälle 30sek viga selle sama esimese vooru esimese punktiga, siis paras tüng rajameistri poolt kõrvutiasuvate punktidega 57 ja 55. Vale tuli muidugi enne ette. Viga ca 30sek.. Klaar oli enne seda peaaegu käes, Överus sai aga nüüd mind kätte.
Edasi vajutasin kõvasti, kuid KP33-ga oli ikka paras segadus. Olin just ringiga ümber jooksmas, kui läksin igaks juhuks tiigi juures imemaastikku vaatama. Tempokaotus ca 30sek.
Mida mõtleksid ja teeksid Sina etapil 32-33?
Raja lõpuosa oli lihtne, tuli ainult vajutada. Kokkuvõttes sain tihedas konkurentsis 4.koha, Dima Shved väljus jälle võitjana.
Kahju oli Tennost, kes pani esimeses voorus täiel kiirusel näoga vastu horisontaalset oksa. Marje (Viirmann) läks temale mitteomaselt II ringi esimese punktiga totaalselt orbiidile (viga 13min !), kuid üldkokkuvõttes see tema jaoks tähtsust ei omanud. Võit tuli ikkagi, sest eelnevalt olid tal vaid võidud.
Mina tulin aga M35 klassis võitjaks ilma, et oleksin kasvõi ühegi etapi võitnud. Vedas. Aga nüüd olen totaalselt haige ning nädalavahetus seega sisustatud. Ülejärgmisel laupäeval on EMV pikk rada Käärikul ja siis nädala pärast 8h rogain Oandul. Eks näis, kuidas haigusest välja ronib.
kolmapäev, 2. september 2009
Värisen mõnust
Ehkki kõik saated on juba üks või mitu korda läbi kuulatud, võin seda teha jälle ja jälle ja jälle...
Kui töö on tehniline, verbaalset mõtlemist mittevajav, siis on põnev kuulata Vikerraadio Ööülikooli. Kuid sinna pole juba tükk aega midagi uut lisandunud.
Töö ajal saab veel kuulata "Fantaasiat", kus lemmikuteks on Jaak Johanson (välja arvatud regilauludega seonduv) ja Eva Mitreikina.
Siis veel "Meloodia võluvõim" (eriti vene filmimuusika klassikud, nagu Petrov, Tariverdijev, Zatsepin, jt.).
Raadiost pole neid saateid peaaegu kunagi kuulanud. Õnneks on nad sellegipoolest olemas.
________________________________
Aga õhtul pole meditatsiooniks aega, Harkus tuleb Sprindikarikasarja viimane etapp, kus üldkokkuvõtte esikoha eest peab kõvasti pingutama. Punkte antakse topelt ja kõik on lahtine.
Kolm jooksu a 2,5km on üsna tappev tegevus. Kolmandaks tavaliselt särtsu ei jagu.
Seega tuleb teha üks normaalne, üks hea ja üks väga hea jooks. Samas võib võistlus lõppeda ka esimese jooksuga.
Seis:
Pukkonen 172 punkti
Alamaa 169
Rõigas 163
Punkte jagatakse vastavalt kohtadele 100, 90, 82, 76 jne. Seega, kui keegi neist peaks võitma, on ta ka üldkokkuvõttes võitja. M35 stardis on 23 meest.