Voose päevak, Puuluup, Užba jm hilisõhtused seosed

Selleks, et jõuda õhtul poole 8-ks kodust 20 m kaugusel  asuvasse Keila vanasse kärni- ehk puursüdamikuhoidlasse, pidin esimeste seas startima Voose neljapäevakul. Kõledas ja tolmuses kärnihoidlas, mis kunagi oli täis puursüdamike ja kivimiproovide kaste, on nüüd Keila Kultuurikeeris, mis pidas oma esimese tegutsemisaasta sünnipäeva. Kontserdi andis Puuluup.

Puuluubi esimene lugu oli "Lähme vahelduseks metsa". 

Vahelduseks käisingi, sest oli oodata põnevat rada ja ei eksinud. Üsna kenasti sain hakkama, välja arvatud etapp 4-5, mis pealtnäha oli üsna lihtne. Olen seal varemgi viga teinud, tundus, et valge tasase metsa asemel oli soine ala. 7 min viga. 

Aga paugutati seal kõvasti ja ei imesta üldse. Tulemused

Puuluupi pole ma varem kontserdil vaatamas käinud, ka selles Kultuurikeerises olin esimest korda. Omapärane tunne, kui minevik on võrdluseks kõrval ja oled selles rohkearvulises seltskonnas vist ainuke, kes teadis, mis seal varem oli. Keila geoloogia on nüüdseks ajalugu.

Puuluubi Marko Veissonit kohtasin esimest korda 2005. aastal Azaus, Elbruse jalamil. Meie olime just lõpetanud oma tõsise mägimatka, laskunud Elbruse idatipust, olnud tormi käes ja ületanud värske lumega kaetud lõhederikka liustiku, kui Viktor Palm (Viki) ja Marko Veisson valmistusid ronima Užba tippu. Mehed olid vaiksed ja rahulikud, justkui läheks paadiga järvele kala püüdma.

Mäletan, et seal olid veel mõned alpinistid, sh Kristjan-Erik Suurväli, kes on nüüd kõvad tegijad. Viki ja Veisson tegid Užba ära (SIIN on lühiaruanne, fotol nende marsruut).  

Oli järsemaid nõlvu ja korralikult teravat harja.

Sellel pildil laskub Marko Veisson. Pildid on võetud aruandest.

Nädal tagasi tulid Užbalt ühed meie tugevamad alpinistid, sh Priit Joosu, Ain Rästa, Kristjan-Erik Suurväli, naistest Krista Kirspuu ja multitalent (arhitekt-muusik-kaljuronija) Helmi Marie Langsepp.

(pilt FB postitusest, alpinism.ee)

Kahjuks ei õnnestunud jälle. Nii mõnelegi neist oli see vähemalt kolmas katse tõusta sellele mäele. Kui eelmisel aastal oli väga palju lund, siis selle aasta piltide pealt tundus, et pakuti vaid jäist firni. 

Lõpuks väike klipp tänasest kontserdist.

Alpinistide kokkutulek Keelutsoonis. Eriline Marie

Nädalavahetusel oli mitmeid põnevaid üritusi, lauatennisest kahe orienteerumiseni (rogainini). Oleksin võinud lihtsalt ka maal olemist nautida, kalal ja metsas käia, kuid otsustasin siiski Jaan Künnapi poolt juba üle 20 aasta korraldatud alpinistide ja mägihuviliste kokkutuleku kasuks. Mitte igal aastal pole sinna sattunud, kuid kuna tuttavaid on seal palju ja rahvas laheda mägironimise kiiksuga, siis on seal alati mõnus ja huvitav olla. Fotol seltskond kell 17. Õhtul lisandus veel suur hulk teenekaid mägironijaid.

Künnap ja Co kuulutavad igal aastal välja aasta alpinisti, kelleks sai seekord K2 tipus käinud Krisli Melesk. Sarnase tiitli ja karika sai ta ka eelmisel aastal, kui esimese Eesti naisena tõusis Mount Everesti tippu. Tänases Hommik Anuga saates (alates 57:30) oli külaliseks Krisli Melesk - võimekas ja edukas mägironija, kelle viimaste aastate kõrged tõusud on tehtud maailma ühe kalleima alpinistlike kõrgtõusude teenusepakkuja - Madison Mountaineering koosseisus. Krisli tõus K2-le läks maksma 95 000 dollarit, mille sees oli kõikvõimalikke mugavusi, nagu näiteks WC potid (need vist olid siiski vaid Qatari printsessi ekspeditsioonil), täispuhutavad diivanid baaslaagris, rikkalik toit ja 2 giidi ning 11 šerpat ühe kliendi kohta. Kliente oli neil kokku kaks, üks neist Krisli. Loomulikult oli täisteenus tõusuraja ettevalmistamisel, julgestusnööride kinnitamisel ning hapnikuballoonidega varustamisel. Madison Mountaneering teeb mäe peal ära suure ettevalmistustöö, mistõttu reserveerivad hulgaliselt telgikohti kitsukestel vahelaagri aladel ja saavad esimestena parimaid ilmaolusid ära kasutades tippu minna. 

Hoolimata sellest, et teistel mägironijatel oli vahendeid napimalt, tehti sellel aastal veel mitu 8000-list tippu, lisaks veel Denali ehk varasema nimega Mount McKinley Alaskal ja tehnilised tõusud Alpides (vt FB Alpinism.ee). Seega oli aasta põnev ja ettekanded oodatud.

Esimesena andsid mõnusa humoorika ülevaate Denali tõusust Fred ja Einar. Kõik 8 grupiliiget (Katrin Merisalu, Kerttu Olveti, Kaspar Eevald, Argo Mere, Fred Viidul, Einar Kivisalu, Johan Kütt ja Tannar Esna) tõusid ka tippu, mis oli vinge saavutus sellel kapriissel mäel. Üllatuseks oli ilm päeval väga palav, mistõttu liiguti esialgu öösel, sest siis ei vajunud läbi paksu lume. Üleval oli külm ja tuuline, kuid see on 6168 m kõrguse mäe kohta ka normaalne. Enne eestlaste gruppi tõusis kommertsgrupi koosseisus Denali otsa Kunnar Karu. 

Viimasena rääkis Ain tõusust Gasherbrum II-le Karakorumis (8035 m), kuhu jõudsid kõik 4 grupiliiget - Priit Joosu, Lauri Ehrenpreis, Krista Kirspuu ja Ain Rästa. Esialgu oli plaan tehniliselt huvitavamale Gasherbrum I-le minna (8090 m), kuid sinna läks liiga vähe gruppe ja oleks pidanud ise rada ajama ning köisi kinnitama. Pildid Lauri FBst.

Kuna keegi neist polnud varem 8000 m peal käinud, siis taheti igal juhul teada saada, kuidas sellel kõrgusel tunne on. Päeval oli ilm ülipalav, öösel sai mõnusamalt liikuda. Midagi erilist ei juhtunud, mis tähendas, et kõik läks ettevaatlikult ja kenasti. Eks raske oli muidugi ka. Ain naerutas rahvast mõnusalt lühikese jutuga, põhiprobleemiks oli, et võeti liiga vähe alkoholi kaasa. Pakistanis on selle asjaga kehvasti.

Õhtu säravaim tegelane oli Marie Saame, kes eelmisel aastal käis ka Gasherbrum II-l, tõustes üksi vastu ööd tippu, eelnevalt päästes ühe grupikaaslase elu. Ta on elukutselt muusik, mängib viiulit (fiidelit), elab Šveitsis ja ronib Alpides. Kuna Marie sai eelmisel aastal Matkaliidu poolt väljaantava Aasta Matkaja tiitli, siis tõin blogis ära ka ühe tema muusikalise etteaste (SIIN). 

No temal ikka juhtus, igasugust ja palju. Rääkis ebatavalise vahva ujedusega, improviseerides, kalkuleerides pidevalt, mida rääkida ja mida mitte. Jutt oli kahes osas, kõigepealt tõus Broad Peaki tippu (8051 m) ja peale väikest pausi tipukatsest K2-le (8611 m/ tema ca 8150 m peale). 

Marie kaaslasteks olid taanlane Andreas Frydensberg ja ameeriklane Eric Gilbertson. Eric on teinud Broad Peaki tõusust kokkuvõtte SIIN ja K2-st SIIN. Lühidalt on viimases juttu ka Broad Peak'ist. Nemad tellisid mägiteenuse vaid Broad Peaki baaslaagrisse, mis läks maksma 4800 dollarit. Ülejäänud tegevus, sh tiputõus ilma hapnikuta, jäi alpinistide enda hooleks. Meestel oli vist juba algselt plaanis tõusta K2-le, tõenäoliselt oli see nende peamine eesmärk. Mariele seevastu tuli K2 nö lisaülesandena. Mäkketõusu õigus K2-le telliti alles kohapeal, see läks maksma 2000 dollarit. Loomulikult mindi ka sinna tippu ilma šerpade abita ja lisahapnikuta.

Mariel hakkas nö juhtuma juba ettevalmistusperioodil. Umbes 5 kuud enne Karakorumi üritust käis Alpides ronimas ja sai kõrvapõletiku. Võitles sellega kuni matka alguseni, mistõttu jäi ettevalmistus puudulikuks. Veel 10 päeva enne minekut käis arsti juures, siis lendas Eestisse asju kokku panema, kohe tagasi Šveitsi kontserti andma ja vist juba samal õhtul lennukiga Islamabadi. Pagasit oli kokku 80 kg 3 pakis. 

Ise jõudis ta Pakistani, kuid mida polnud, oli pagas, st kogu mäevarustus. Pisarates möödusid järgmised lennud, palju oli kõnesid seoses pagasi kättesaamisega. Esimesed 3 aklimatiseerumise nädalat mägedes käis kokku laenatud varustusega, alles tippumineku päeval jõudis pagas kohale. 

Broad Peaki otsa ronimine läks üldjoontes kenasti, erinev liikumiskiirus grupikaaslastega ühtlustati erinevate liikumisaegadega. Üldjoontes ronitakse oma tempo järgi, kui tegemist pole lõikudega, kus on vaja koos sidemes liikuda, näiteks lõhedega liustikul. Kõikides tõsisemates kohtades on julgestusköied, neid lubati grupiliikmetel kasutada. Pildil on Broad Peak-i peatipp vasakul (Marie pilt). 

K2 baaslaager on Broad Peaki lähedal ja peale esimese 8000-lise tegemist kiirustati järgmisele mäele. Aega palju polnud, sest ilm oli peagi muutumas. Aklimatt oli olemas ja mehed lubasid endale vaid 2 puhkepäeva. Ilmselgelt oli sellest Mariele vähe, pealegi köhis ta väga kõvasti. Köhimine kuivas ja hõredas õhus oli tema jaoks normaalne, kuid mehed arvasid, et ta peab siiski rohkem puhkama ja läksid väga kerge varustusega minema. Võtsid kaasa ühe väikese telgi, napilt toitu ja plaanisid jõuda tippu, jättes vahele mitu vahelaagrit (2 ja 4). 

Marie võttis siis raskema telgi, toitu ja ravimeid ning järgnes ka üsna pea teistele. Telgikohti oli napilt nii esimeses kui teises laagris. Enne teist vahelaagrit on väga ohtlik lõik, kus pidevalt kukub ülalt kive. Ronijaid oli mäe peal äärmiselt palju, mistõttu ka kivioht suurem. Kui tavaliselt üritab K2-le ühel hooajal tõusta kuni 60-65 inimest, siis sellel aastal oli välja antud 400 (!!) luba. Tippu jõudis 200 (!). Oli hukkunuidki, vigastatutest rääkimata. Pildil House Chimney (ca 6600 m), natuke erilise nurga alt (Marie foto).

Kohe tõusu alguses tekkis Mariel kõva angiin, neelata ja süüa ei saanud 6 päeva, häält ka polnud. Kuid ikkagi ronis ülespoole, ehkki juba kusagil 6400 m juures tundis, et rohkem ei jõua. Eelnev kurnatus ja haigus tegid oma töö. Temale omasena (nagu ka G II-l) mõtles, et kuna kaaslased on ülevalpool, siis läheb ka niikaua üles kuni neid kohtab. Kohtaski tipus käinud Ericut ja Andreast, kes olid kehva ilma tõttu maganud kolm ööd ilma magamiskottideta võõrastes telkides ja leidnud ühest telgist mahajäetud toitu. Nemad kiirustasid alla, kuid Marie ronis ikka üles. Temast möödus kiirel sammul kuulus alpinist Denis Urubko, kuid temast palju kasu polnud. Ilm läks kehvapoolseks, sadas lund ja Mariel tuli paksus lumes ise rada ajada. Seda nendel kõrgustel palju ei tee. Kusagil 8150 m kõrgusel, tõenäoliselt allpool üliohtlikku Pudelikaela (Bottleneck), ta loobus. Ilm keeras ära ja selleks aastaks olidki kõik tiputõusud 29. juulist lõppenud. Kuid Mariel oli vaja veel ka alla saada. 

Fotol teine vahelaager (pilt Ericu blogist). 

Õnneks oli mäe peal veel inimesi, kes aitasid kaaslastena Mariel laskuda, sest tal olid tekkinud tõsised tasakaaluhäired. Võimalik, et tegemist oli kerge ajuturse  ehk HACE sümptomiga, mille vastu süstis Marie iga 4 tunni järel dexamethazoni, lisaks võttis juurde samu tablette. Ravimeid tal oli, sest tema käes oli ju grupi apteek. 

Niisiis, ronida haigena, üksinda, raske koti ja ilma hapnikuta K2-l - no see naine peab olema eriline! 

Pildil: millise köie külge end ühendada? (foto Ericu blogist)

Laskumine K2-lt pole lihtne, isegi baaslaagrist allatulek tuli seiklustega. Nimelt oli ilm kehv ja helikoptereid vähe ning Marie leidis, et temast on veel haigemaid inimesi, kes kiiret evakuatsiooni vajavad. Seetõttu valis ta allatuleku hobusega, mis kestis 5 päeva. Seega sai ta lisaks veel ratsamatka, tõsi küll, üsna ebamugava ja kurnava. Kuid kõik lõppes hästi ja Marie esitas omal säraval moel ettekande alpinistide üritusel. 

Et tal tulevikus ikka sama palju õnne oleks, muidugi ka sobilikke kaaslasi ja tervist. Julgust, visadust ja tahtmist Mariel jagub. 

NB! Tekstis võib olla faktivigu, kuid mõte sellest ei muutu.

Madis tuli äsja Mallorcalt ronimast. Vorm pole küll endine, kuid inspiratsiooni sai kõvasti. 

Lee poisid ehitasid kodus torne ja ühe otsa panid mehikese. "See seal üleval on onu Matu, kellele meeldib ronida" - ütlesid. 

Mont Blanc'i ohud

Katrin Merisalu, kes on praegu Everesti ekspeditsioonil, pani hiljuti FB-sse üles ühe VIDEO Eesti grupist Goûter kuluaaris, kus üks naine jäi kivivaringusse. Ehkki kõik lõppes õnnelikult, ei taha ma seda videot mitu korda vaadata. 

Tegemist oli tõusuga Mont Blanc'i (4807 m) tippu enimkasutatavat Goûter rada pidi. Populaarsed on ka teised 3 rada, millest ehk kõige vähem kasutatav Grands Mulets marsruut (kõrvaloleval pildil nr 2):

1 - Goûter rada

2 - Grands Mulets rada

3 - Kolme Mont'i traavers

4 - Aquilles Grises' rada (Itaalia poolt)

Selle sissekande tegemisel kasutan oma 2009. aasta artiklit Go Reisiajakirjas, mille tekst on loetav ajakirja veebilehel (SIIN) ja artikkel skaneerituna koos piltidega SIIN. Seda artiklit ajendas kirjutama iseenda jäämine võimsa kivivaringu alla selles samas Goûter kuluaaris  20. juulil 2006. Teen sealt väljavõtteid, panen juurde parema kvaliteediga pildid, lisan veel üht-teist. 

Pean siiski ütlema, et ma pole üldse kursis, mis sellel mäel on toimunud viimase 10 aasta jooksul. Kuid arvestades kliima soojenemist, on karta, et kivioht on tõenäoliselt suurenenud. 

KIVID

Oli 2006. aasta 20. juuli ennelõunane aeg, kui laskusime Goûter’ kuluaari kõrval asuval suhteliselt järsul, kuid ohutul mäeharjal alla oma telkide juurde, mis paiknesid Tête Rousse’i hüti juures (pildil). Varahommikul olime pimedas ettevaatlikult ja probleemideta juba ületanud kuluaari, mida nimetatakse ka Grand ehk Suureks kuluaariks, samuti "Couloir De La Mort"-iks.

Nüüd, kui olime liikunud tunnikese selle surmakuluaari nõlval, ei olnud märkigi suurimast ohust – aegajalt kukkuvatest kividest. Kohale jõudes asusime kohe ületama ligikaudu 40 m laiust ja 600 m kõrgust, järsku ja lumevaba kuluaari (kollane joon pildil). Kuna puudus paks lumekiht, siis polnud mingit kasu 3–4 m kõrgusel rippuvast julgestustrossist, kuhu oleks libisemise korral võinud julgestusotsaga rippuma jääda.

Kui olin ületanud üle poole vahemaast, kuulsin vastasküljel olevaid prantslasi midagi karjuvat. Kõrgel üleval karjus keegi vastu. Pilk üles ja kõik oli selge – kivid tulevad. Paari sekundiga olin kuluaari servas madala kaljunuki varjus, surusin pea hästi alla ja tõmbasin jalad enese lähedale, kuid osa seljast ja pool peast jäi ikkagi kaitseta. Ümberringi oli kohutav mürin, aga minu sees valitses üllatuslikult täielik rahu. Mingil hetkel sai uudishimu võitu ja pead pöörates üritasin vaadata, mis toimub. Ümberringi lendasid suured ja väikesed kivilahmakad tohutul kiirusel, põrgates risti-rästi vastu maad ja kuluaari servi ning täites ühtlaselt kogu ümbruse surmava kivirahega. Jäme julgestustross sai ka oma osa, aga jäi siiski püsima.

Kui lõpuks tekkis hetkeline vaikus, jooksin kiiresti turvalise kaljuseina taha. Seal viibinud prantslane näitas sõrmedega 3 sentimeetrit – vahemaad, mis oli jäänud pea ja lendava kivi vahele ... “No mida?!” käis allesjäänud peast läbi mõte. “Kas see siis ongi kõige käidavam rada Mont Blancile, mida läbib päevas sadu inimesi?” Polnud raske ette kujutada ärevaid ja traagilisi hetki, mis on siin aset leidnud või on veel tulemas. Internetist leiab mitmeid süngeid kirjeldusi kuluaaris tasakaalu kaotanud ja alla veerenud matkajatest, kividega pihta saanud vigastatutest ning hukkunutest. Ka päästjad helikopterilt pole alati pääsenud vigastusteta. On olnud päevi, mil kuluaar on ületamiseks suletud ning laskujad pidanud kojujõudmiseks leidma teise tee.

Minu järel hakkasid kuluaari ületama Anne-Ly Lään ja Janar Pärnik, õnneks nii, et jõudsid joosta tagasi väikeste kaljude taha, kuid mitte ohutusse kohta. Kohe, kui olin ise jõudnud suure kalju taha teisel pool kuluaari, tegin olukorrast pildi (kõrval). 

Aasta enne kirjeldatud juhtumit üritas Aiguilles du Grises klassikalisel marsruudil (4) Mont Blancile tõusta Matkaexperdi noortegrupp Valdo Kanguri juhtimisel. Mäletan tütar Lee ärevat telefonikõnet, kui ta kirjeldas ühelt nõlvalt pidevalt allaveerevaid kive, kus noorte silme all nii mõnigi julge üritaja pihta ja vigastada sai. Tipurünnaku plaanidesse tehti korrektiiv ning ohtlik nõlv läbiti öösel. Seda kohta pole varem eriti ohtlikuks peetud, kuid kliimamuutustest tingitud temperatuuritõus ja jää sulamine vabastab nõlvadel järjest enam kive, mis päikesepaistelistel ja soojadel päevadel ohtlikuks muutuvad (foto: Kalle Kiiranen). 

LAVIINID

Lumelaviinid on kõrgmägede üks suuremaid ohte. Ehkki Mont Blanci klassikalised marsruudid pole suvel lumelaviinide osas eriti ohtlikud, on ohvrite arv olnud suur jäälaviinide tõttu. Viimased tekivad liustiku jäämurrus asuvate suurte serrakite ehk jääpankade purunemisest, mille tagajärgi võib pigem võrrelda kivivaringu kui lumelaviiniga.

Kalle Kiiraneni matkagrupp üritas Mont Blancile jõuda 2005. aasta juulis Kolme Monti traaversi (3) kaudu. Veel enne traaversini jõudmist tehti vale põige kõrvalorgu, seejärel tõmmati Géanti liustiku laiast jäälõhest välja sinna kukkunud grupi liige Erik (pildil). Kõik see võttis aega ja kui nad lõpuks, natuke pärast kella kolme päeval jõudsid Mont Blanc du Taculi liustiku jalamile, oli sealt just alla tulnud jäälaviin. 

Olukord oli ärev, sest laviini jäi grupp Briti sõdureid, kellest kuus hukkus. Päästjad eestlaste abi ei vajanud. Ööbima jäädi jalami lähedal ja varahommikul ületati sünge laviinikoonus ning matkati üle Mont Blanci tipu. Fotod: Kalle Kiiranen

Veel traagilisem lugu juhtus samas kohas 2008. aasta 25. augustil, kui umbes 4-korruselise maja kõrgusest serrakist tekkinud 500 m pikkune ja 150 m laiune laviinikoonus mattis enda alla 9 mägironijat ja seda üsna ohutul ajal, kell 3 öösel. Samal ajal oli tõusul veel 45 ja vahetus läheduses kokku 100 inimest. Tegemist oli viimase 10 aasta ohvriterohkeima õnnetusega.

1994. aastal toimus sarnane õnnetus ka tehniliselt lihtsaimal Grand Mulet’ marsruudil (2), kui Petit Plateau (Väikese Platoo) servas murdunud serraki tõttu hukkus samuti 9 inimest.

ILM

Alpid on kapriissete ilmaoludega. Ilm võib halveneda sama kiiresti, kui paraneda, seepärast tuleb mägedes olles pidevalt infot hankida ning kohalike ilmaprognoosidega tõsiselt arvestada. Tavaliselt avalikustatakse hüttides järgmise päeva täpsustatud ilmaprognoos õhtul kell 8.

Tuule suund ja kiirus, sademete hulk ja nähtavus võivad erinevatel kõrgustel oluliselt erineda. Loomulikult on kõrgemal külmem, kõrguse tõusuga 1000 m võrra langeb temperatuur keskmiselt 7–8 kraadi. Temperatuur –10 °C ja tuul kiirusega 10 m/s mõjuvad inimesele –30° külmana, tuule kiirusel 20 m/s tuleb aga arvestada ligi –50°-se külmaga.

Tugev tuul teeb tipputõusu füüsiliselt ja psüühiliselt raskemaks, kogenematule inimesele võib ka ohutu nõlv siis hirmuäratavaks muutuda. Eriti ohtlik on tormine ilm Bosses’ harjal (pildil, autor Ülo Suursaar)– ilmastikuolude suhtes Alpide ühes kõige ekstreemsemas kohas. Tuulte eest seal varju ei leia. On juhtunud, et väga tugev tuul on inimese harjalt minema pühkinud. Tavaliselt ründavad tormid mäge päeval, seepärast peetakse oluliseks keskpäevaks mäelt lahkuda. 

Muutlikud ilmaolud kiusasid 2006. aasta augustis tallinlase Boriss Mušinski 6-liikmelist matkagruppi, kelle kolm naisliiget olid vähese mägikogemusega.

Mont Blancile plaaniti tõusta Kolme Monti traaversi (pildil, rada 3) ja laskuda Aiguilles Grises’ marsruudi (4) kaudu. Tõus seljakottidega Brenva kurule võttis aega, sest tuul oli kõva ja Mont Maudit’ järsule nõlvale kinnitatud püsiva julgestusnööri hõivasid laskuvad mägironijad. Ööbiti kurul. Järgmistel päevadel saatis grupiliige Gaidy järgmised SMS-sõnumid:

10. august

Üritame kogu varustusega ületada Blangu tipu ja laskuda teisele poole kuru. Ilm selge, aga tuul tugev ja tuiskab.

Esimene tõus raske Rochers Roughesi (4506 m) tippu. Jäljed täis tuisanud ja tuuleiil tahab alla puhuda. Väike laskumine ja uuesti tõus tipu suunas. Tuul tugevneb. Vene tüdrukud keeldusid edasi minemast ja u 4700 m pealt tagasiminek. Viimasel laskumisel 4506 m üks neist komistas ja ei saanud end kirkaga pidama. Nõlv väga järsk ja pikk. Veeres täiega alla välja ja jäi lamama. Õnneks läks alla kivide vahelt ja ka lõhet seal polnud. Pääsesime šokiga. Jäime Col de la Brenva kurule laagrisse (pilt). Homme teist korda uuesti tippu ja plaan ühe päevaga orgu laskuda. Kui ilm sama hull, siis tuldud teed tagasi. Foto: Maria.

12.august

Istume ikka samas laagris juba pea 2 päeva. Ilm hull, minema ei saa, gaas lõppemas – päris nukker seis. Vene tüdrukud tahtsid täna päästjad endile järgi kutsuda. Ilm annab paranemismärke – äkki pääseme täna öösel üle Blangu teisele poole. Öö möödus varustus seljas tukkudes, et vähimagi ilma paranemise korral liikuma hakata. Lõpuks saime liikuma ning tipu 4 tunniga tehtud. Tõusul kasutasime julgestuseks tugiköisi, 2 päeva oli lund sadanud ja libisemisoht suur. Tõus Blangule osutus tohutuks võitluseks külma ja lõikava tuulega. Oli hirm surnuks külmuda. Peale tippu oli laskumisel nähtavus väga kehva.

Borissil polnud Mont Blancile ronimisel tervis päris korras, mistõttu ta liikus aeglaselt ja jäi teistest tublisti maha. Laskumisel kitsal Bosses’ harjal oli nähtavus vilets, pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ta kaldus rajalt paremale, jalad külmetasid kõvasti. Lõpuks muutus edasiminek liialt ohtlikuks ja ainukeseks võimaluseks oli lumekoopa ehitamine.

Hetkel, kui Boriss hakkas kotist lumelabidat otsima, läksid pilved korraks laiali ja näha oli Vallot’ avariionni külge riputatud Raido pealambi tuld. Teised olid juba selles kõledas ja külmas alumiiniumist majakeses, mis suurte tormide ajal on päästnud tuhandeid inimesi.

Hoolimata paksust lumest ja kehvast nähtavusest inimtühjal mäel, laskuti järgmisel päeval allapoole. Gonella hüti poole viivat Bionnassay kõrvalribi ei suudetud leida ja nii ei jäänudki üle muud, kui tagasi Vallot’ onni minna. Gaas oli otsas ning Borissi jalad ohtlikult külma saanud. Meeleolule mõjus rusuvalt külm, väsimus, väljapääsmatu olukord ning kogenematus. 

Kutsuti välja päästekopter, mis tuli alles järgmisel päeval, kui ilm oli suurepärane ja mägi inimesi jälle paksult täis. Boriss viidi haiglasse.

Vaid kaks nädalat pärast seda juhtumit sundis karm tormiilm (–10°C ja tuul 25–30 m/s) 21 eri rahvusest amatööralpinisti kaevuma Dôme du Goûter lähedal kogu ööks lumme. Päästev helikopter ei saanud madalate pilvede tõttu neile appi tulla enne varahommikut.

INIMESED

Alpide klassikalistel marsruutidel tuleb alati arvestada ebameeldivuste ja ohtudega, mida võivad põhjustada kaasinimesed, kui nad mööduvad kitsastel harjadel ja radadel, samuti ülalpool asuvate ronijate lahtilastud kivid või kellegi teise kukkumine. Mont Blancil käib väga palju algajaid, kes ei soovi möödumisel rajalt kõrvale astuda või end kaljuseina külge kinnitatud trossist vabastada. Seda peavad siis tegema teised (pildil meie). 

On ka juhtunud, et möödumisel lükatakse eesolija kogemata või ka poolsihilikult kõrvale. Seda mainis tütar Lee, kui neist möödusid Aig. de Bionnassay harjal  Itaalia matkajad (rada 4). Pilt sellest harjatraaversist (autor Lee).

Veel üks pilt Aig. de Bionnassay harjast (K. Kiiranen)

2000. aasta suvel üritasid Merle, Tõnu ja Alar tõusul Mont Blancile möödaminnes ära käia ka Mont Maudit’ tipus. Tegemist on üsna järsu lumise ja kohati jäise nõlvaga (45° ja rohkem). Kolmik liikus seongus vaheldumisi julgestades ja kõik läks kenasti hetkeni, kui nende kohal olev itaallaste kolmik tipu lähedal nõlvalt lahti pääses ja suurel kiirusel eestlastele peale sõitis.

Seongud läksid omavahel sassi ja kõik kuus mägironijat kihutasid suurel kiirusel 600 m alla, lennates üle liustikulõhede ja jäämurdude, rulludes ja vigastades üksteist kirkade ja kassidega. Kõik lõppes 15-meetrise vaba langemisega. Meelemärkusele tulles ei mäletanud keegi juhtunust suurt midagi.

Nöör, mis oli valusalt ümber jalgade mässunud, lõigati katki ning prooviti veel enne päästehelikopteri saabumist ise abi järele minna. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest kõik kuus pääsesid eluga, ehkki ühel itaallasel olid tõsisemad selgroo- ja kaelavigastused. Eestlastel olid seljas suured matkakotid, mis kaitsesid nii mõnegi terava kirka- või kassilöögi eest. Tagantjärgi juhtunut analüüsides leidis Alar Linna, et oleks pidanud vältima olukorda, kus kitsal lumekeelel jäid nende kohale teised ronijad, pealegi kogenematud.

LÕPETUSEKS

Mägede ilu on alati seotud ka ohtudega. Aasta-aastalt trotsib neid ohte järjest enam inimesi.

Nii ka Mont Blancil – koos tipuvõtjate arvuga kasvab ka hättasattunute arv. Hukkunuid on viimastel aastatel olnud ligikaudu 50 aastas. Itaalia ja Prantsuse päästeteenistused saavad iga päev ca 800 hädaabikõnet (kümme aastat tagasi vaid 25). Prantsuse päästeteenistus tegi möödunud aastal (2008) ainuüksi Mont Blanci piirkonnas 1100 väljalendu.

Mäe ahvatlus aga püsib – ikkagi kõige kõrgem vanas Euroopas, lähedal ja täiesti jõukohane ka algajale.

2006. aasta Alpide matka koduleht

Marko Aasa andis huvitava lingi artiklile:
Accidentology of the normal route up Mont Blanc between 1990 and 2017

Leiab SIIT (pdf allatõmbamiseks)

Väärismetalli import

Kusagil 15-20 aastat tagasi oli Eesti maailmas üks suuremaid värvilise metalli eksportijaid. Sellel nädalal on aga kõvasti kasvanud metalli import. Kõigepealt kaksikvõit (Tõnis Erm ja Lauri Malsroos) rattaorienteerumise MMil Tapal, seejärel Tõnis Ermi teine kuldmedal lühirajas Mõedakul, reedel pronksmedal (Malsroos-Margus Hallik-Erm) ja juunioride hõbe (Paul Nestor-Tõnis Laugesaar-Kristjan Linnus) teatesõidus Rakveres. Kas juunioridest kunagi ka mehed saavad, näitab aeg. Taaniel Tooming on kenasti meesteklassi sisenenud.

Militaristide MMil (CISM-il) orienteerumises, mis on alati olnud kõrgetasemeline võistlus, just meeste klassis, sai Lauri Sild lühirajal hõbeda (parandatud hiljem) ja tavarajal samuti hõbeda ning seda venna, Timo, järel. Sealgi hakkasid medalid tunduma justkui iseenesestmõistetavana. Lisaks meestele said naised teatejooksus hõbeda, kuid seda nõrgemas konkurentsis.

Mida veel ühelt nädalalt tahta. Võib-olla ehk Eesti korvpallimeeskonna võitu täna õhtul Bulgaaria üle ja Kaia Kanepilt võitu  Kerberi üle).

Huvitav intriig tekkis alpinistidel, kus kaks meest vedasid kihla, kas (nende arust) korralik jooksumees, alpinist Sven Oja, suudab Saustinõmme neljapäevakul vaid jooksuga taga püsida "rohelisel" alpinistil Erkki Aadlil. Enamus siiski arvas, et ei. Facebookis pakuti igasugu numbreid, Alar Abram näiteks 23 min. Mul polnud õrna aimugi, kas Sven oli musta- või valgenahaline või kui kiiresti näit 10km-t jookseb. Kuid selge oli see, et ühe ala spetsid (antud juhul siis alpinistid) ei pruugi mõmmigi aru saada teise spordiala (orienteerumise) spetsiifikast ja mõne mehe näo järgi hinnata tema füüsilisi võimeid. Kui Sven ütles enne starti, et jookseb 10km nii umbes 42-43min-ga, siis oli mulle kohe selge, et tal pole mingit lootust.

Tulemus oli selline, et esimeses punktis oli Erkki 3.27-ga, Svenil aga silmside juba kadunud.
Sven, lahe vend, võttis asja kokku nõndaviisi:

Sven Oja Asjaosaline raporteerib, ja kohalolijad juba teavad! Ehk isegi kõige pöörasemas unenäos poleks ma iialgi, mitte iialgi uskunud, et meie väike eksperiment lõppeb sellise fiaskoga. Ma ei jõudnud esimese punktinigi ja püsisin Erkkil sabas ca 3 minti. Tegin täna metsas mitu tähelepanekut: 1. Erkki on ebainimene; 2. tavainimene peab olema ikka täielik jooksugeenius; 3. tipporienteerumine on kosmos; 4. tipporienteeruja vaatab tõepoolest kaarti heal juhul silmanurgast; 5. metsas jooksimine on tõeline skill.

Selle peale intrigeerisin natuke edasi ja Erkki läks õnge:

Eduard Pukkonen On suur vahe, kas kiirust mõõdetakse linnulennult või tegeliku läbimise järgi. Saustinõmme võsas oli linnulennult 6min/km korralik aeg.Kes tahab orienteerumises Erkki taga püsida, peab 10km jooksma vähemalt 36-37min-ga. Samas oleks huvitav teada, kui kaua suudaks Erkki joosta järel praegustel Eesti (ja ka maailma) tippmeestel vendadel Sildadel. Raskemal maastikul (mitte Saustinõmmes) ilmselt mitte väga kaua...

Erkki Aadli Kurat jah, füüsiline võimekus jah. Tegelikult selleks, et mul (või mõnl teisel kiirel orienteerujal) metsas järgi joosta, peaks tee peal samast orienteerujast kiiremini jooksma. Ega kiired orienteerujad metsas (eriti parkmetsas) väga palju aeglasemini ei jookse kui tee peal. Orienteerumiseks võetakse küll natuke kiirust maha ja tehakse ka vigu (mul ka eile umbes 2 minutit üleliigset aega kulutatud, ühest kivist kuuse all kraavis suutsin kaks korda mööda joosta 2 meetri pealt) aga jooksu kiirus on väga määrav. Sellepärast arvan ka, et Sildadel väga pikalt järgi ei püsiks. Kuigi tegelikult ei oleks see üldse paha eksperiment kui ise saaks ilma kaardita joosta rämedalt konksus. Ei oleks ka päris kindel, et kohe või üldse maha jääks. Kusjuures K-E, ma oleks nõus kihla vedama, et suudan praegu napilt võib-olla 10 km 36 minutiga joosta:) Pühapäeval oli Ülemiste järve jooks ja seal 14 km aeg 51.03 ehk km kiiruseks oli 3.40. 36 minutit on aga kiiruseks 3.36. Seal oleks selle kätte saanud;)

No nii, nüüd on lahendamata järjekordne küsimus: kui kaua suudaks Erkki rämedalt konksus püsida Timo või Lauri Sillal, kes samal ajal ka orienteeruvad, näiteks mõnel reljeefsel ja kõva jooksuvõimet vajaval maastikul (Kitsemäed vms). Ma pakuks, et mitte üle 20minuti.

Tuul. Küsimus

Tuulega on elus vedanud, st midagi hullu pole kogenud. Ega ei tahaks ka. Ühes kiirelt kokkulõigatud videos (originaal Mart Kainel'ilt) oli natuke ka tuulest juttu. Tsipa piinlik kuulata, sest "kuradeid" oli palju. Ju siis oli emotsioon nii ehe.

KÜSIMUS: Nimetage see spordimees, kes kaamera ees samuti kõvasti "kuradeid" loobib?

Lilled ja mäed

Eelneva jätkuks. Jälle.

Kolm päeva tagasi kingiti mullegi mõned päevalilled. Justkui oleks kolleegid teadnud midagi eelnevast filmiklipist.

Pildistasin lilli ühe mäe taustal. Mis mäega on tegemist? Vihjeks olgu öeldud, et see on üks neist suurtest. Veel raskem peaks olema vastata, et kes eestimaalane on selle mäe otsa roninud? Õigesti vastanule pakk sihvkasid.

Ka filmis "Tee maitse" on üks muusikalugu mägedest. Vanaisa teeb oma lastega konkursikava: