8h koroonarogain Kõrvemaal

Küll tuleb see vorm vaevaliselt. Kui üldse tuleb. Tänaseks 8h jalgsirogainiks olen eelnevalt teinud juba päris palju 4- ja enamtunniseid rogaine, viimane rattarogain Matiga Paldiskis võttis aega pea 9 tundi. 

Seega oli paras aeg ette võtta ka 8-tunnine jalgsirogain, mida kenasti pakkus Saku maraton. Rajameistriteks olid nagu tavaliselt koroonarogainidel Olga Andrejeva ja Taavi Tambur. Etteruttavalt tuleb öelda, et rada oli nauditav. Kohati ka rõve, kuid see käib rogaini juurde. Punktid olid õigetes kohtades (va KP56) ja kõik olemas, vaid punktilegend tekitas vahel üllatusi. Probleeme sellest ei tekkinud.

Täna oli kuidagi raske olla ja selle taustal tundus Mati olema eluvormis. Tõsi, liikumiskiirust ei anna enam võrrelda 10 aasta taguse ajaga, selleks ei aita vist enam ka trenn. Ometi tahaks võistelda veel Otepää 24h rogainil, milleks "nauditava" vormi saavutamine tuleb vaid läbi kannatamise. Selge on ka see, et mistahes vormiga on 24h  rogain igal juhul ränk katsumus. Kes asjast kaugel, see kindlasti küsib, et milleks ennast nõnda piinata? 

Peale starti käisin veel autost kella toomas, jokutasime natuke, lisaks kaotasime kohe esimese soonurga punktiga aega. Etapil 38-42 möödusime otseminnes Marjest ja Riikast, kes plaanisid koos Sulev Kuivaga ainult kõndida. Kui esimestel meetritel jooksime suusalumel, siis edaspidi oli tegemist vägagi suvise rogainiga. Kohati oli liigagi palav. 

Oli ka põlenud metsa.

Maastiku idapoolne osa oli reljeefne ja kohati päris tiheda tuulemurruga. Paljud punktid asusid mägede tipus. Kui oli möödunud üle 4 tunni, tegime väikese peatuse KP78 juures. Sõin ära oma vorstivõileivad ja jõin peale Cocat, misjärel muutus elu märksa talutavamaks. 

NB! Kaardil on alad, kus me ei käinud, välja jäetud.

Eeldasime, et Piibe maanteest lääne poole jääv ala on raskesti läbitav, tegelikult oli seal aga üsna palju teejooksu. Miskipärast asusid punktid pea alati teisel pool kraave (pildil KP80). 

Suurim küsimärk tagasiteel finišisse oli Mustjõe ületamine. Vööni sai märjaks, kuid rohkem mitte. Lõpp oli lähedal ja pidi usinalt jooksma, sest hilinesime (4-5 minutit).

Läbisime ca 45 km. Aeg 8:04:29, punkte 1407 (trahv 25 punkti). 

Spordilinn. Vol 3 - A. Põldvee artikkel "Spordilinn Keila!?" aastast 1998

Aastatel 1997-1998 vedasin Keila linna arengukava ehk nagu seda siis nimetati - "Keila linna strateegilise plaani" koostamist. Toimus väga palju koosolekuid, ajurünnakuid, SWOT analüüse jm arutelusid erinevatel teemadel erinevate huvigruppidega. Osales üle 200 inimese, neist 70 pidevalt. Enne seda puudus linnal tervikpilt tulevikust, ehkki linnapea eestvedamisel aeti aktiivselt lõunapiirkonna vee- ja kanalisatsiooniprojekti arendamist ning päevakorral oli ka tervisekeskuse rajamine. (Foto: "Ajapaik"). 

SWOT analüüsist tulid siis selgelt esile järgmised nõrkused:

- linna ebaatraktiivne välisilme
- ebarahuldav hariduse andmise tase
- vähe vaba aja veetmise ja sportimise võimalusi
- vee- ja kanalisatsioonisüsteemide kehv olukord

Selle loetelu taustal oleks huvitav teada, mida peavad elanikud praegu linna olulisteks nõrkusteks. Viimases arengukavas, mis koostati 2013. aastal, on nõrkustest pikk loetelu, kuid tegemist pigem väiksemate probleemide loeteluga.

Lühidalt, aastal 1998 oli Keila hoopis teine linn mis praegu. Spordirajatistest oli olemas vaid vana gümnaasiumi võimla. Kõike seda, mis sai üles loetletud eelmises blogi sissekandes, veel polnud.  

Kirjutasin siis päris palju artikleid Lääne-Harju Ekspressi, kuid siinkohal tooks ära hoopis ajaloolase Aivar Põldvee mõtiskluse Keila tulevikunägemusest, kus kandvaks ideeks oli värske mõte Keilast kui spordilinnast. Aasta oli siis 1998.

SPORDILINN KEILA!?

Käimas on Keila arengukava (strateegiline plaan, millise nime all seda asja aetakse tundub kuidagi sõjardliku ja võõrandununa) koostamine — seega on paras aeg välja tulla ideega, mis on siinkirjutajat ”kummitanud” juba ligemale kaks aastat. Volikogu komisjonis ja arengukava töögrupis on sellest juba põgusalt räägitud. Ehk annab asja lagedale toomine hoogu ka seni praktiliselt puuduvale diskussioonile Keila arenguvõimalustest ja -stsenaariumitest. Jutt on ju otsapidi ka Keila linna mõttest. Pole vist vaja pikalt seletada, et ühe keskmise Eesti inimese, veel enam aga laiema ilma jaoks on Keila üpris mõttetu linnake. Umbes nagu Raplagi. Selline võrdlus turgatas pähe, kui lugesin (vist ”Päevalehest”) kellegi raplalase arvamust oma kodulinna kohta: ”Eks ta üks Keila-sugune kolgas ole…”

Ei ole meil Munamäge ega Pühajärve nagu Otepääl, pole merd, muda, Valget daami ja piiskopilossi nagu Haapsalul, isegi mitte kuulsat õlletehast nagu Sakul. Kunagi oli kuulus Lutheri mälestusmärk, mida pole juba ligi viiskümmend aastat, oli Keila vabrik, mis küll tegutses enamus aega Tallinnas, ja on Keila-Joa, mis ei asu just päris Keilas. Mis annaks Keilale mõtte ja teeks ta tuntuks ning nähtavaks teiste Eesti väikelinnade seas? Suurematega ei kipuks end esialgu võrdlema (ehkki mõne näitaja osas oleme praegugi silmapaistval kohal, vt.”Päevaleht” 21. ja 22. september). Näiteks Võru on viimasel ajal laineid löönud Tamula järve veemuusikaga ja Tõrva, mille olemasolust polnud enne läinud suve paljud tublid eestimaalased vististi kuulnudki, sai ühtäkki tuntuks linnaväljakul etendatud Porgy ja Bessiga.

Mis teha, kui loodus pole Keila suhtes olnud pillav ja ajalugugi ei ole siia jätnud ülemäära hiilgavaid jälgi? Üks võimalus on järele teha Võrut ja Tõrvat. Saada suureks kultuuri läbi! Igati kiiduväärt mõte — ja eks ole seda ju jõudumööda proovitudki nii tantsu- kui muusikafestivalidega, aga seni pole kumbki päriselt kandnud. Jääb muidugi šanss proovida Keilaski millegi tõeliselt suurejoonelisega ja tuua kah kohale neegrid New Yorgist, staarid Hollywoodist, kabaree Pariisist või päris ehtne Pavarotti. Küll siis tuleks siia nii massid kui meedia! Aga isegi õnnestumise korral jõuaks me sellega üksnes teistele järele, saaks nende sarnaseks, oleks veel üks pealtnäha kultuurne kohake. Muidugi pole sellega tahetud öelda, et ei tasuks üritada, kuid šõubisnessiga kipub olema nii, et massid tüdivad peagi, nagu nad läinud suveks olid tüdinud nn. tuuridest. Ja Tamula mehed on kuuldavasti miljoniga kahjumis, Rolling Stonesi maaletoojad vist kogunisti viiega…

Et silma paista, ei tule teha järele, vaid tuleb teha midagi muud ja teistmoodi. Parim näide on tänavune tulevärgifestival Haapsalus. Kuid ka siin on üks aga. Ilmselt eksib see, kes arvab, et ühe tulevärgiga võib teha mõnest mõttetust kohakesest LINNA. Tulevärk toimis Haapsalus nii hästi seetõttu, et Haapsalu on end järjekindlalt arendanud kui avatud ja külalislahket kuurortlinna. Ilutulestik öise mere kohal on vaid veel üks hiilgav pärl, mis tugevdab seda imidżit. Suvel toimus Haapsalus vahetpidamata midagi huvitavat. Ja teavet selle kohta sai muuhulgas ka kultuurikalendrist, mida jagasid linnatänaval lahke naeratuse saatel Haapsalu I-punkti piigad (isiklik kogemus juunikuust). Keila seevastu ärkab korraks kevadel, peab oma päevad, ning suigub siis pikka suve- ja talveunne. Aeg-ajalt eksib siia läbisõitvaid turiste, kes, leidmata teeviitu, tülitavad tänaval kohalikke elanikke, et küsida teed Haapsallu ja Paldiskisse. Muidugi, Keila pole ju kuurortlinn, mis võõrastel siia asja! Mingid mõtted siiski vist susisevad Keilaski — on olnud kuulda kavast korraldada siin vägev õhupallišõu. Sellel ideel tundub olevat jumet ja haaret. Mõnevõrra kahtlasem tundub jutt Keilast kui õhupalli-pealinnast. Kas õhupall imidżiloojana ei mõju liiga kerglasena? Uued tuuled võivad selle lihtsalt minema puhuda, vaja oleks midagi püsivamat.

Ei oskagi kohe muud välja pakkuda, kui võimalust luua Keilale ”oma nägu” spordilinnana. Sellise lähenemise peale pole veel Eestis otseselt tuldud, Otepää kui arenev talikuurort ehk välja arvatud, aga nemad kasutavad lööksõna: talvepealinn. Ühesõnaga, kaubamärk on veel vaba! Küsimus on, kas Keilal oleks reaalseid eeldusi, võimalusi ja sisu siit slämm välja mängida? Tundub, et on. Aga enne konkreetseks minemist pisut üldisemast. Keilal on teatavasti üpris hea asend pealinna külje all ja mitte kaugel merest, suhteliselt head ühendusteed ning mõningane traditsioon toimida regionaalse keskusena. Umbes sarnaselt paikneb Stockholmi külje all Keila sõpruslinn Nacka, samuti Lidingö, Soomes pakub head võrdlust Vantaa linn Helsingi lähistel. Kõigis neis on suurepärased võimalused sportimiseks, aktiivseks puhkuseks ning kõikvõimalikeks suvisteks ja talvisteks kehalisteks harrastusteks. On jalgrattateed, jooksu-, suusa- ja ratsutamisrajad, hoki-, jalgpalli- ja golfiväljakud, tenniseplatsid, staadionid, võimlad ja ujulad jpm. Nacka vabaõhu-spordikeskuse juures Hellas Gårdenis on puhkemaja dušši ja saunaga järve kaldal, mõistagi on sealsamas heakorrastatud supluskoht, sama meenub Lidingö spordi- ja tervisepargist nimega Motiongården, Vantaa spordikeskuse juurde on ehitatud lihtne hotell. Ühesõnaga, tegemist on hästi väljaarendatud spordi infrastruktuuriga, mida inimesed aktiivselt kasutavad ja mis tervikuna tõstab neis paigus tublisti elukvaliteeti.

Muidugi jäi ütlemata, et sugugi halvemini pole mainitud piirkondades korraldatud muud eluvaldkonnad, aga praegu on jutt spordist. Siiski on õige hetk peatuda ja küsida, kas spordile rõhku panema hakates ei või Keilas ohtu sattuda kõik muu, millele niikuinii juba praegu raha ei jätku. See on tõsine oht, kui sporti ja spordirajatisi võtta eesmärgina omaette. Siinses ideekavandis on sport pigem vahend linnale positiivse ja silmapaistva imidżi loomiseks ning selle kaudu parema linna kujundamiseks. Sport oleks kui magnet, mis tõmbaks ligi ressursse, mida saab ühtlasi kasutada ka paljude muude ”aukude” lappimiseks, alustades paljudest tarvilikest rajatistest, lõpetades teenindussfääri, tervishoiu ja haridusega. Ikka on nii, et antakse neile, kes oskavad ennast ise aidata ja tõestavad, et tegutsevad mõtestatult ja perspektiivitundega. Kui sellega kaasneb elukeskkonna paranemine, hakkavad toimima mitmed protsessid (kinnisvarahindade kerkimine, maksujõulise elanikkonna kasv jms.), mis teenivad ajapikku tasa ka tehtud kulutused. (Mõningane sarnasus on siin Keila keskkonnaprojektiga, mis on ju ka infrastruktuuri parandaja.) Seega on jutt arengumootorist, millist seni pole osatud leida või märgata.

Lastes nüüd silme eest läbi Keila spordirajatised, kipub kahjuks nutt peale. Vabandust, gümnaasiumi spordisaal välja arvatud. Kunagine rajooni esindusstaadion Männikus on aegunud ja praktiliselt hävida lastud, gümnaasiumi tuultele ja koertele avatud (spordi?)väljakut on piinlik staadioniks nimetadagi, vene gümnaasiumi võimla on alamõõduline ja algkoolil pole sedagi, duširuumidest rääkimata. Jõgi meil on, aga ujumiskohtade korrastamisele pole sentigi kulutatud, sama lugu on tenniseväljakute riismetega. Teatud pingutusi tehti paar aastat tagasi suusaradade ettevalmistamiseks, aga seegi jäi soiku ja lumega on meil nagu on. Selline võiks olla pessimisti pilk, mispeale jutt Keilast kui spordilinnast tundub sonimisena. Aga optimistlikumalt lähenedes võiks neis objektides näha hoopis võimalusi. Suurimad ootused seonduvad muidugi linna spordihoone ja ujulaga. Selle (taas)ehitus algab vist varsti niikuinii. Samas on kuulda kõhklusi sedavõrd suure ehituse rahastamise ja hilisemate ekspluatatsioonikulude kohta. Odav lõbu see kindlasti ei ole. Kas ei aitaks meid siingi spordilinna idee? Kui praeguses Keilas võib spordihoone tunduda liigsuure suutäiena, siis avatud ja regionaalse keskusena toimivas spordilinnas asetub see hoopis teise mõõtkavva.

Mõelgem siinkohal sünergia efektile (koostoime, mille puhul kaks pluss kaks võib olla rohkem kui neli), millest on näiteks hästi aru saadud Rocca al Mare piirkonnas — vabaõhumuuseum, loomaaed, tivoli, maksimarket … ja varsti ka suur spordihoone annavad koos palju suurema ”summa” kui igaüks eraldi võttes. Sarnane sünergia võiks Keila puhul tekkida, kui ühendada spordihoonega kaasaegne staadion (koht on ju suurepärane). Ilmselt tekitaks see vajaduse hotelli (sellest tunneme ju ammu puudust) järele, mida võiks omakorda kasutada ka golfimängijad ja ratsutajad Niitväljalt. Viimased külastaks kindlasti meelsasti ka ujulat ning arvatavasti sooviksid paljud massaażi. Siit läheb mõte juba haigla ja taastusravi, miks mitte ka sporditraumatoloogia peale… Kui veel õnnestuks Keilast üle Niitvälja rajada Klooga-Randa jalgrattatee, miks mitte ka jooksu- ja ratsutamisrajad, mida talvel saaks kasutada suusatamiseks, hakkaks asi juba ilmet võtma. Küllap tuleks siis Keilasse nii spordivõistlused kui treeninglaagrid, ka muidu harrastajad oleks valmis kvaliteetse teenuse eest maksma. Me teame, kuidas Keila poisid käivad spordilaagrites Järvakandis ja Kärdlas — miks ei võiks näiteks Viljandi või Tartu noored tulla suveks Keilasse? — ja miks ei võiks neid toita näiteks koolisööklad, mis siin suviti tööta seisavad? Jne. Jne.

Veel koostoimest, õieti sellest, mis juba toimib. Kõige rõõmustavam neist on viimasel ajal käima tõmmatud korvpallielu. Kitsaste olude kiuste on lühikese ajaga loodud korvpallikool ja kokku pandud Keila kõrgliigameeskond. Usun, et ainuüksi see fakt kõneleb Keila kui spordilinna võimalikkusest ja võiks aidata kaasa ka sellesuunalistele arengutele. On veelgi asju, mis juba toimivad, aga esialgu märgatava sünergiata, justkui tühikäigul. Näiteks tänavu teist aastat toimunud Lauri Pussi mälestusjooks, mis paraku jäi pressi tähelepanuta ja publikuhuvita. Asi oleks väärt korraldada rahvusvahelises võistluskalendris oleva poolmaratonina — ja jällegi aitaks spordilinna idee üritust ning vastupidi. Arvatavasti võiks kõigest sellest olla kasu ka linna kultuurielule — näiteks seni arusaamatuks jäänud nimega Rock-Sport saaks ühtäkki hoopis teise kõla ja tähenduse. Kui hästi järele mõelda, võib taolisi näiteid tuua ilmselt hulganisti. Ja üpris tõenäoline on, et asja arenedes ja võimaluste avardudes hakkab Keila tõmbama ligi uusi inimesi, kes lisavad koostoimesse oma ideed ja energia…

* * *

Aga võibolla ei peagi ühel linnakesel olema mõtet? Oleksin ehk sellega päri heaoluühiskonnas, kus kõik on juba niigi korras, või seal, kus ”mõte” on antud juba looduse või ajaloo poolt. Keilal ei ole ühte ega teist, — just seetõttu peame siin midagi välja mõtlema, et mitte  jääda ”mõttetu linnakesena” kiirelt areneva elu tagahoovi. Vaielge vastu või pakkuge välja teisi mõtteid! Kuskil pole öeldud, et ühel linnakesel ei võiks olla mitu kokku sobivat mõtet. Kui aga linna arengukava kirjutatakse kokku ”mõttetuna”, saab sellest üks peost suhu elamise programm.

Ja veel. Keilal on juhtumisi sportlik nimi: soome keeles tähendab see ’keeglit’, sedasama, mis saksakeelne ’Kegel’.  

Mont Blanc'i ohud

Katrin Merisalu, kes on praegu Everesti ekspeditsioonil, pani hiljuti FB-sse üles ühe VIDEO Eesti grupist Goûter kuluaaris, kus üks naine jäi kivivaringusse. Ehkki kõik lõppes õnnelikult, ei taha ma seda videot mitu korda vaadata. 

Tegemist oli tõusuga Mont Blanc'i (4807 m) tippu enimkasutatavat Goûter rada pidi. Populaarsed on ka teised 3 rada, millest ehk kõige vähem kasutatav Grands Mulets marsruut (kõrvaloleval pildil nr 2):

1 - Goûter rada

2 - Grands Mulets rada

3 - Kolme Mont'i traavers

4 - Aquilles Grises' rada (Itaalia poolt)

Selle sissekande tegemisel kasutan oma 2009. aasta artiklit Go Reisiajakirjas, mille tekst on loetav ajakirja veebilehel (SIIN) ja artikkel skaneerituna koos piltidega SIIN. Seda artiklit ajendas kirjutama iseenda jäämine võimsa kivivaringu alla selles samas Goûter kuluaaris  20. juulil 2006. Teen sealt väljavõtteid, panen juurde parema kvaliteediga pildid, lisan veel üht-teist. 

Pean siiski ütlema, et ma pole üldse kursis, mis sellel mäel on toimunud viimase 10 aasta jooksul. Kuid arvestades kliima soojenemist, on karta, et kivioht on tõenäoliselt suurenenud. 

KIVID

Oli 2006. aasta 20. juuli ennelõunane aeg, kui laskusime Goûter’ kuluaari kõrval asuval suhteliselt järsul, kuid ohutul mäeharjal alla oma telkide juurde, mis paiknesid Tête Rousse’i hüti juures (pildil). Varahommikul olime pimedas ettevaatlikult ja probleemideta juba ületanud kuluaari, mida nimetatakse ka Grand ehk Suureks kuluaariks, samuti "Couloir De La Mort"-iks.

Nüüd, kui olime liikunud tunnikese selle surmakuluaari nõlval, ei olnud märkigi suurimast ohust – aegajalt kukkuvatest kividest. Kohale jõudes asusime kohe ületama ligikaudu 40 m laiust ja 600 m kõrgust, järsku ja lumevaba kuluaari (kollane joon pildil). Kuna puudus paks lumekiht, siis polnud mingit kasu 3–4 m kõrgusel rippuvast julgestustrossist, kuhu oleks libisemise korral võinud julgestusotsaga rippuma jääda.

Kui olin ületanud üle poole vahemaast, kuulsin vastasküljel olevaid prantslasi midagi karjuvat. Kõrgel üleval karjus keegi vastu. Pilk üles ja kõik oli selge – kivid tulevad. Paari sekundiga olin kuluaari servas madala kaljunuki varjus, surusin pea hästi alla ja tõmbasin jalad enese lähedale, kuid osa seljast ja pool peast jäi ikkagi kaitseta. Ümberringi oli kohutav mürin, aga minu sees valitses üllatuslikult täielik rahu. Mingil hetkel sai uudishimu võitu ja pead pöörates üritasin vaadata, mis toimub. Ümberringi lendasid suured ja väikesed kivilahmakad tohutul kiirusel, põrgates risti-rästi vastu maad ja kuluaari servi ning täites ühtlaselt kogu ümbruse surmava kivirahega. Jäme julgestustross sai ka oma osa, aga jäi siiski püsima.

Kui lõpuks tekkis hetkeline vaikus, jooksin kiiresti turvalise kaljuseina taha. Seal viibinud prantslane näitas sõrmedega 3 sentimeetrit – vahemaad, mis oli jäänud pea ja lendava kivi vahele ... “No mida?!” käis allesjäänud peast läbi mõte. “Kas see siis ongi kõige käidavam rada Mont Blancile, mida läbib päevas sadu inimesi?” Polnud raske ette kujutada ärevaid ja traagilisi hetki, mis on siin aset leidnud või on veel tulemas. Internetist leiab mitmeid süngeid kirjeldusi kuluaaris tasakaalu kaotanud ja alla veerenud matkajatest, kividega pihta saanud vigastatutest ning hukkunutest. Ka päästjad helikopterilt pole alati pääsenud vigastusteta. On olnud päevi, mil kuluaar on ületamiseks suletud ning laskujad pidanud kojujõudmiseks leidma teise tee.

Minu järel hakkasid kuluaari ületama Anne-Ly Lään ja Janar Pärnik, õnneks nii, et jõudsid joosta tagasi väikeste kaljude taha, kuid mitte ohutusse kohta. Kohe, kui olin ise jõudnud suure kalju taha teisel pool kuluaari, tegin olukorrast pildi (kõrval). 

Aasta enne kirjeldatud juhtumit üritas Aiguilles du Grises klassikalisel marsruudil (4) Mont Blancile tõusta Matkaexperdi noortegrupp Valdo Kanguri juhtimisel. Mäletan tütar Lee ärevat telefonikõnet, kui ta kirjeldas ühelt nõlvalt pidevalt allaveerevaid kive, kus noorte silme all nii mõnigi julge üritaja pihta ja vigastada sai. Tipurünnaku plaanidesse tehti korrektiiv ning ohtlik nõlv läbiti öösel. Seda kohta pole varem eriti ohtlikuks peetud, kuid kliimamuutustest tingitud temperatuuritõus ja jää sulamine vabastab nõlvadel järjest enam kive, mis päikesepaistelistel ja soojadel päevadel ohtlikuks muutuvad (foto: Kalle Kiiranen). 

LAVIINID

Lumelaviinid on kõrgmägede üks suuremaid ohte. Ehkki Mont Blanci klassikalised marsruudid pole suvel lumelaviinide osas eriti ohtlikud, on ohvrite arv olnud suur jäälaviinide tõttu. Viimased tekivad liustiku jäämurrus asuvate suurte serrakite ehk jääpankade purunemisest, mille tagajärgi võib pigem võrrelda kivivaringu kui lumelaviiniga.

Kalle Kiiraneni matkagrupp üritas Mont Blancile jõuda 2005. aasta juulis Kolme Monti traaversi (3) kaudu. Veel enne traaversini jõudmist tehti vale põige kõrvalorgu, seejärel tõmmati Géanti liustiku laiast jäälõhest välja sinna kukkunud grupi liige Erik (pildil). Kõik see võttis aega ja kui nad lõpuks, natuke pärast kella kolme päeval jõudsid Mont Blanc du Taculi liustiku jalamile, oli sealt just alla tulnud jäälaviin. 

Olukord oli ärev, sest laviini jäi grupp Briti sõdureid, kellest kuus hukkus. Päästjad eestlaste abi ei vajanud. Ööbima jäädi jalami lähedal ja varahommikul ületati sünge laviinikoonus ning matkati üle Mont Blanci tipu. Fotod: Kalle Kiiranen

Veel traagilisem lugu juhtus samas kohas 2008. aasta 25. augustil, kui umbes 4-korruselise maja kõrgusest serrakist tekkinud 500 m pikkune ja 150 m laiune laviinikoonus mattis enda alla 9 mägironijat ja seda üsna ohutul ajal, kell 3 öösel. Samal ajal oli tõusul veel 45 ja vahetus läheduses kokku 100 inimest. Tegemist oli viimase 10 aasta ohvriterohkeima õnnetusega.

1994. aastal toimus sarnane õnnetus ka tehniliselt lihtsaimal Grand Mulet’ marsruudil (2), kui Petit Plateau (Väikese Platoo) servas murdunud serraki tõttu hukkus samuti 9 inimest.

ILM

Alpid on kapriissete ilmaoludega. Ilm võib halveneda sama kiiresti, kui paraneda, seepärast tuleb mägedes olles pidevalt infot hankida ning kohalike ilmaprognoosidega tõsiselt arvestada. Tavaliselt avalikustatakse hüttides järgmise päeva täpsustatud ilmaprognoos õhtul kell 8.

Tuule suund ja kiirus, sademete hulk ja nähtavus võivad erinevatel kõrgustel oluliselt erineda. Loomulikult on kõrgemal külmem, kõrguse tõusuga 1000 m võrra langeb temperatuur keskmiselt 7–8 kraadi. Temperatuur –10 °C ja tuul kiirusega 10 m/s mõjuvad inimesele –30° külmana, tuule kiirusel 20 m/s tuleb aga arvestada ligi –50°-se külmaga.

Tugev tuul teeb tipputõusu füüsiliselt ja psüühiliselt raskemaks, kogenematule inimesele võib ka ohutu nõlv siis hirmuäratavaks muutuda. Eriti ohtlik on tormine ilm Bosses’ harjal (pildil, autor Ülo Suursaar)– ilmastikuolude suhtes Alpide ühes kõige ekstreemsemas kohas. Tuulte eest seal varju ei leia. On juhtunud, et väga tugev tuul on inimese harjalt minema pühkinud. Tavaliselt ründavad tormid mäge päeval, seepärast peetakse oluliseks keskpäevaks mäelt lahkuda. 

Muutlikud ilmaolud kiusasid 2006. aasta augustis tallinlase Boriss Mušinski 6-liikmelist matkagruppi, kelle kolm naisliiget olid vähese mägikogemusega.

Mont Blancile plaaniti tõusta Kolme Monti traaversi (pildil, rada 3) ja laskuda Aiguilles Grises’ marsruudi (4) kaudu. Tõus seljakottidega Brenva kurule võttis aega, sest tuul oli kõva ja Mont Maudit’ järsule nõlvale kinnitatud püsiva julgestusnööri hõivasid laskuvad mägironijad. Ööbiti kurul. Järgmistel päevadel saatis grupiliige Gaidy järgmised SMS-sõnumid:

10. august

Üritame kogu varustusega ületada Blangu tipu ja laskuda teisele poole kuru. Ilm selge, aga tuul tugev ja tuiskab.

Esimene tõus raske Rochers Roughesi (4506 m) tippu. Jäljed täis tuisanud ja tuuleiil tahab alla puhuda. Väike laskumine ja uuesti tõus tipu suunas. Tuul tugevneb. Vene tüdrukud keeldusid edasi minemast ja u 4700 m pealt tagasiminek. Viimasel laskumisel 4506 m üks neist komistas ja ei saanud end kirkaga pidama. Nõlv väga järsk ja pikk. Veeres täiega alla välja ja jäi lamama. Õnneks läks alla kivide vahelt ja ka lõhet seal polnud. Pääsesime šokiga. Jäime Col de la Brenva kurule laagrisse (pilt). Homme teist korda uuesti tippu ja plaan ühe päevaga orgu laskuda. Kui ilm sama hull, siis tuldud teed tagasi. Foto: Maria.

12.august

Istume ikka samas laagris juba pea 2 päeva. Ilm hull, minema ei saa, gaas lõppemas – päris nukker seis. Vene tüdrukud tahtsid täna päästjad endile järgi kutsuda. Ilm annab paranemismärke – äkki pääseme täna öösel üle Blangu teisele poole. Öö möödus varustus seljas tukkudes, et vähimagi ilma paranemise korral liikuma hakata. Lõpuks saime liikuma ning tipu 4 tunniga tehtud. Tõusul kasutasime julgestuseks tugiköisi, 2 päeva oli lund sadanud ja libisemisoht suur. Tõus Blangule osutus tohutuks võitluseks külma ja lõikava tuulega. Oli hirm surnuks külmuda. Peale tippu oli laskumisel nähtavus väga kehva.

Borissil polnud Mont Blancile ronimisel tervis päris korras, mistõttu ta liikus aeglaselt ja jäi teistest tublisti maha. Laskumisel kitsal Bosses’ harjal oli nähtavus vilets, pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ta kaldus rajalt paremale, jalad külmetasid kõvasti. Lõpuks muutus edasiminek liialt ohtlikuks ja ainukeseks võimaluseks oli lumekoopa ehitamine.

Hetkel, kui Boriss hakkas kotist lumelabidat otsima, läksid pilved korraks laiali ja näha oli Vallot’ avariionni külge riputatud Raido pealambi tuld. Teised olid juba selles kõledas ja külmas alumiiniumist majakeses, mis suurte tormide ajal on päästnud tuhandeid inimesi.

Hoolimata paksust lumest ja kehvast nähtavusest inimtühjal mäel, laskuti järgmisel päeval allapoole. Gonella hüti poole viivat Bionnassay kõrvalribi ei suudetud leida ja nii ei jäänudki üle muud, kui tagasi Vallot’ onni minna. Gaas oli otsas ning Borissi jalad ohtlikult külma saanud. Meeleolule mõjus rusuvalt külm, väsimus, väljapääsmatu olukord ning kogenematus. 

Kutsuti välja päästekopter, mis tuli alles järgmisel päeval, kui ilm oli suurepärane ja mägi inimesi jälle paksult täis. Boriss viidi haiglasse.

Vaid kaks nädalat pärast seda juhtumit sundis karm tormiilm (–10°C ja tuul 25–30 m/s) 21 eri rahvusest amatööralpinisti kaevuma Dôme du Goûter lähedal kogu ööks lumme. Päästev helikopter ei saanud madalate pilvede tõttu neile appi tulla enne varahommikut.

INIMESED

Alpide klassikalistel marsruutidel tuleb alati arvestada ebameeldivuste ja ohtudega, mida võivad põhjustada kaasinimesed, kui nad mööduvad kitsastel harjadel ja radadel, samuti ülalpool asuvate ronijate lahtilastud kivid või kellegi teise kukkumine. Mont Blancil käib väga palju algajaid, kes ei soovi möödumisel rajalt kõrvale astuda või end kaljuseina külge kinnitatud trossist vabastada. Seda peavad siis tegema teised (pildil meie). 

On ka juhtunud, et möödumisel lükatakse eesolija kogemata või ka poolsihilikult kõrvale. Seda mainis tütar Lee, kui neist möödusid Aig. de Bionnassay harjal  Itaalia matkajad (rada 4). Pilt sellest harjatraaversist (autor Lee).

Veel üks pilt Aig. de Bionnassay harjast (K. Kiiranen)

2000. aasta suvel üritasid Merle, Tõnu ja Alar tõusul Mont Blancile möödaminnes ära käia ka Mont Maudit’ tipus. Tegemist on üsna järsu lumise ja kohati jäise nõlvaga (45° ja rohkem). Kolmik liikus seongus vaheldumisi julgestades ja kõik läks kenasti hetkeni, kui nende kohal olev itaallaste kolmik tipu lähedal nõlvalt lahti pääses ja suurel kiirusel eestlastele peale sõitis.

Seongud läksid omavahel sassi ja kõik kuus mägironijat kihutasid suurel kiirusel 600 m alla, lennates üle liustikulõhede ja jäämurdude, rulludes ja vigastades üksteist kirkade ja kassidega. Kõik lõppes 15-meetrise vaba langemisega. Meelemärkusele tulles ei mäletanud keegi juhtunust suurt midagi.

Nöör, mis oli valusalt ümber jalgade mässunud, lõigati katki ning prooviti veel enne päästehelikopteri saabumist ise abi järele minna. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest kõik kuus pääsesid eluga, ehkki ühel itaallasel olid tõsisemad selgroo- ja kaelavigastused. Eestlastel olid seljas suured matkakotid, mis kaitsesid nii mõnegi terava kirka- või kassilöögi eest. Tagantjärgi juhtunut analüüsides leidis Alar Linna, et oleks pidanud vältima olukorda, kus kitsal lumekeelel jäid nende kohale teised ronijad, pealegi kogenematud.

LÕPETUSEKS

Mägede ilu on alati seotud ka ohtudega. Aasta-aastalt trotsib neid ohte järjest enam inimesi.

Nii ka Mont Blancil – koos tipuvõtjate arvuga kasvab ka hättasattunute arv. Hukkunuid on viimastel aastatel olnud ligikaudu 50 aastas. Itaalia ja Prantsuse päästeteenistused saavad iga päev ca 800 hädaabikõnet (kümme aastat tagasi vaid 25). Prantsuse päästeteenistus tegi möödunud aastal (2008) ainuüksi Mont Blanci piirkonnas 1100 väljalendu.

Mäe ahvatlus aga püsib – ikkagi kõige kõrgem vanas Euroopas, lähedal ja täiesti jõukohane ka algajale.

2006. aasta Alpide matka koduleht

Marko Aasa andis huvitava lingi artiklile:
Accidentology of the normal route up Mont Blanc between 1990 and 2017

Leiab SIIT (pdf allatõmbamiseks)

D-terminal ja liikluseeskirjad

Täna sattusin peale uudisele, et Tallinna Sadama D-terminali ümbrus ehitatakse täielikult ümber.

Ja siis meenus paari aasta tagune juhtum, kui kogesin D-terminali esise ala liiklusskeemi muudatust ja kontrollisin oma liikluseeskirjade tundmist.

Nimelt pidin laevalt saabuvale Georgile autoga vastu minema. Aega oli natuke üle, tegin tiiru Norde Centrumis ja piisava ajavaruga sõitsin sadama poole. 

Enne parkla esist ringteed helises telefon. Võtsin toru. Georg ütles, et laev saabus varem ja ta on kohal. Olen ennegi seal autoga sadamas käinud - keerad peale ristmikku paremale ja teed väikese peatuse sadamahoone ees. 

Kuid, tutkit brat. Keelumärk oli ees ja mitte ainult seal. Esimese hooga ei osanud enam kuhugi sõita ja keerasin keelumärgi alt sisse ja parkisin teise keelumärgi taha bussidele ettenähtud parkimisplatsile.  Peatusin vaid selleks, et rahulikult ringi vaadata ja mõelda, kuidas edasi toimetada.

Ei läinud aga kahte minutitki, kui kõrvale sõitis vilkuritega politseiauto. Paha lugu, hüppasin uksest välja, et vastutulelikkust näidata. 

Politsei: "Peatatud autost ei tohi väljuda!"

No nii, ronisin autosse tagasi ja avatud aknast ulatasin politseile oma ID kaardi. Samal ajal hüppas rõõmsalt autosse Georg. "Ahoi!"

Politsei: "Politsei poolt peatatud autosse ei tohi võõrad isikud siseneda!"

Vabandasin, et noormees tuli just laevalt ja ei saanud olukorrast aru. Jäi siiski autosse istuma.

Politsei: "Miks te mobiiliga sõidu ajal rääkisite? Kus te elate?"

"Keilas. Tõesti võtsin telefoni vastu ja ütlesin paar sõna".

Politsei võttis mu dokumendi: "Me anname teile ise teada" ja lahkus oma auto juurde.

No nii, vaatasin Georgile otsa ja saime mõlemad nii aru, et nüüd võib ära sõita. Et nad annavad siis ise teada, kui vaja.

Panin autol käigu sisse ja sõitsin minema. 

Kolmekümne meetri järel lõi pähe, et andsin neile oma ID-kaardi ja seda on mul ju vaja. Ei jõudnud mõtet lõpunigi mõelda kui selja taga oli juba vilkuritega politseiauto.

Tulede vilkudes tegime politseiga parklale tiiru peale, peatusin vana koha juures.

Politsei: "Kuhu te omast arust sõidate?"

...

Mõistlikud politseinikud olid. Trahvi sain, kuid mitte 6 liikluseeskirja rikkumise eest.

Foto: https://fotoladu.maaamet.ee/

2. aprill

No mis siis nüüd, igal aastal on ju 2. aprill. Ja iga aastal on ka SUUR REEDE, ehkki mitte alati sellel päeval.

Täpselt aasta tagasi tehti mulle tõsine operatsioon, millest kirjutasin SIIN. Terveks saamine oli vaevaline - pikk ja piinarikas protsess. Mind kutsuti haiglasse kõige suuremate koroonapiirangute ajal - ei külalisi, ei kohvikut/poodi, PERHi maja oli kohati kui välja surnud. Kuid kõik vajalik oli olemas - arstid, õed, hooldajad, intensiivpalati aparatuur, mugavad voodid... toit, puhtus ja kord. 

Ei tunne end haige inimesena, kuid peale 50. eluaastat on täisnarkoosis operatsioone olnud mitmeid. Arstid ja osakonnad on olnud erinevad, kuid alati on läinud hästi. 

Usaldan meie arste ja meditsiini, keda siis veel. Ja kunagi ei tea, millal jälle on abi vaja.

Ja kui arst ütleb, et kanna maski, hoia distantsi ning vaktsineeri, siis nii ka teen. Sest võib-olla olen homme tema ukse taga. Paljud arvavad, et nad on surematud, või surevad tervetena. Ärplevad tervislike eluviisidega, õpetavad, targutavad, sobravad eneseõigustuseks tühjas-tähjas, omamata selleks ei haridust ega kogemusi. Tüütu.

Eile õhtul sain end vaktsineerimiseks registreerida. Sõitsin hommikul Võrumaalt Tartusse, lapsepõlve mängumaale, Tartu Ülikooli Kliinikumi. Vaktsineerimine oli väga hästi korraldatud, meditsiinipersonal tore ja sõbralik. Meeldiv kogemus.

AstraZeneca suts sees läksin orienteeruma. Ikka sellele kõige-kõige ägedamale maastikule, mis asub Elva lähedal. Maailmameistrivõistluste maastikule, kus ma pole kunagi hästi hakkama saanud ja ei saanud veatult läbi ka täna, ehkki nähtavus oli hea. Valisin kõige pikema raja.

Esimese kahe punktiga sai hea tunde sisse. Etapil 2-3 hoidsin end nõlva lähedale, et õigel hetkel paremale pöörata, kui äkki tuli teerada ette. Ei oleks pidanud tulema. Jooksin sealt edasi kuni asi oli täitsa vale. Siis vaatasin kaardi mõõtkava, mis polnudki 1:10 000 vaid hoopis 1:7 500. 

Tagasi vajaliku raja teekäänakule ja prauhti punkti suunas punuma. Hooletu suunavõtt ja kohe oli karistus käes. Kolmandal korral kontrollisin teekäänaku õigsust ja läksin hoolikalt suunaga. Otse punkti.

Teine viga tuli etapil 12-13. Põhimõtteliselt läksin kõik etapid otse ja seetõttu ka selle etapi läbi karjääri. Üks naisterahvast kõndis ringiga sama kiirelt. Kuid tuli väike suunaviga ja lisaring.  

Ehkki mõnel päeval olen end teejooksul päris hästi tundnud, siis maastikul oli küll kohmakas ja paks olemine. Metsajooks on ikkagi midagi muud ning saagimise ja puude lõhkumisega seda paremaks ei tee. Harjutame edasi ehkki peale Vitipalu polegi nagu enam kuhugi minna. Või on?

Üks õuepilt ka juba traditsioonilisest kohast. Seekord "Aprill".