Thursday, April 15, 2021

Spordilinn. Vol 3 - A. Põldvee artikkel "Spordilinn Keila!?" aastast 1998

Aastatel 1997-1998 vedasin Keila linna arengukava ehk nagu seda siis nimetati - "Keila linna strateegilise plaani" koostamist. Toimus väga palju koosolekuid, ajurünnakuid, SWOT analüüse jm arutelusid erinevatel teemadel erinevate huvigruppidega. Osales üle 200 inimese, neist 70 pidevalt. Enne seda puudus linnal tervikpilt tulevikust, ehkki linnapea eestvedamisel aeti aktiivselt lõunapiirkonna vee- ja kanalisatsiooniprojekti arendamist ning päevakorral oli ka tervisekeskuse rajamine. (Foto: "Ajapaik"). 

SWOT analüüsist tulid siis selgelt esile järgmised nõrkused:

- linna ebaatraktiivne välisilme
- ebarahuldav hariduse andmise tase
- vähe vaba aja veetmise ja sportimise võimalusi
- vee- ja kanalisatsioonisüsteemide kehv olukord

Selle loetelu taustal oleks huvitav teada, mida peavad elanikud praegu linna olulisteks nõrkusteks. Viimases arengukavas, mis koostati 2013. aastal, on nõrkustest pikk loetelu, kuid tegemist pigem väiksemate probleemide loeteluga.

Lühidalt, aastal 1998 oli Keila hoopis teine linn mis praegu. Spordirajatistest oli olemas vaid vana gümnaasiumi võimla. Kõike seda, mis sai üles loetletud eelmises blogi sissekandes, veel polnud.  

Kirjutasin siis päris palju artikleid Lääne-Harju Ekspressi, kuid siinkohal tooks ära hoopis ajaloolase Aivar Põldvee mõtiskluse Keila tulevikunägemusest, kus kandvaks ideeks oli värske mõte Keilast kui spordilinnast. Aasta oli siis 1998.


SPORDILINN KEILA!?

Käimas on Keila arengukava (strateegiline plaan, millise nime all seda asja aetakse tundub kuidagi sõjardliku ja võõrandununa) koostamine — seega on paras aeg välja tulla ideega, mis on siinkirjutajat ”kummitanud” juba ligemale kaks aastat. Volikogu komisjonis ja arengukava töögrupis on sellest juba põgusalt räägitud. Ehk annab asja lagedale toomine hoogu ka seni praktiliselt puuduvale diskussioonile Keila arenguvõimalustest ja -stsenaariumitest. Jutt on ju otsapidi ka Keila linna mõttest. Pole vist vaja pikalt seletada, et ühe keskmise Eesti inimese, veel enam aga laiema ilma jaoks on Keila üpris mõttetu linnake. Umbes nagu Raplagi. Selline võrdlus turgatas pähe, kui lugesin (vist ”Päevalehest”) kellegi raplalase arvamust oma kodulinna kohta: ”Eks ta üks Keila-sugune kolgas ole…”

Ei ole meil Munamäge ega Pühajärve nagu Otepääl, pole merd, muda, Valget daami ja piiskopilossi nagu Haapsalul, isegi mitte kuulsat õlletehast nagu Sakul. Kunagi oli kuulus Lutheri mälestusmärk, mida pole juba ligi viiskümmend aastat, oli Keila vabrik, mis küll tegutses enamus aega Tallinnas, ja on Keila-Joa, mis ei asu just päris Keilas. Mis annaks Keilale mõtte ja teeks ta tuntuks ning nähtavaks teiste Eesti väikelinnade seas? Suurematega ei kipuks end esialgu võrdlema (ehkki mõne näitaja osas oleme praegugi silmapaistval kohal, vt.”Päevaleht” 21. ja 22. september). Näiteks Võru on viimasel ajal laineid löönud Tamula järve veemuusikaga ja Tõrva, mille olemasolust polnud enne läinud suve paljud tublid eestimaalased vististi kuulnudki, sai ühtäkki tuntuks linnaväljakul etendatud Porgy ja Bessiga.

Mis teha, kui loodus pole Keila suhtes olnud pillav ja ajalugugi ei ole siia jätnud ülemäära hiilgavaid jälgi? Üks võimalus on järele teha Võrut ja Tõrvat. Saada suureks kultuuri läbi! Igati kiiduväärt mõte — ja eks ole seda ju jõudumööda proovitudki nii tantsu- kui muusikafestivalidega, aga seni pole kumbki päriselt kandnud. Jääb muidugi šanss proovida Keilaski millegi tõeliselt suurejoonelisega ja tuua kah kohale neegrid New Yorgist, staarid Hollywoodist, kabaree Pariisist või päris ehtne Pavarotti. Küll siis tuleks siia nii massid kui meedia! Aga isegi õnnestumise korral jõuaks me sellega üksnes teistele järele, saaks nende sarnaseks, oleks veel üks pealtnäha kultuurne kohake. Muidugi pole sellega tahetud öelda, et ei tasuks üritada, kuid šõubisnessiga kipub olema nii, et massid tüdivad peagi, nagu nad läinud suveks olid tüdinud nn. tuuridest. Ja Tamula mehed on kuuldavasti miljoniga kahjumis, Rolling Stonesi maaletoojad vist kogunisti viiega…

Et silma paista, ei tule teha järele, vaid tuleb teha midagi muud ja teistmoodi. Parim näide on tänavune tulevärgifestival Haapsalus. Kuid ka siin on üks aga. Ilmselt eksib see, kes arvab, et ühe tulevärgiga võib teha mõnest mõttetust kohakesest LINNA. Tulevärk toimis Haapsalus nii hästi seetõttu, et Haapsalu on end järjekindlalt arendanud kui avatud ja külalislahket kuurortlinna. Ilutulestik öise mere kohal on vaid veel üks hiilgav pärl, mis tugevdab seda imidżit. Suvel toimus Haapsalus vahetpidamata midagi huvitavat. Ja teavet selle kohta sai muuhulgas ka kultuurikalendrist, mida jagasid linnatänaval lahke naeratuse saatel Haapsalu I-punkti piigad (isiklik kogemus juunikuust). Keila seevastu ärkab korraks kevadel, peab oma päevad, ning suigub siis pikka suve- ja talveunne. Aeg-ajalt eksib siia läbisõitvaid turiste, kes, leidmata teeviitu, tülitavad tänaval kohalikke elanikke, et küsida teed Haapsallu ja Paldiskisse. Muidugi, Keila pole ju kuurortlinn, mis võõrastel siia asja! Mingid mõtted siiski vist susisevad Keilaski — on olnud kuulda kavast korraldada siin vägev õhupallišõu. Sellel ideel tundub olevat jumet ja haaret. Mõnevõrra kahtlasem tundub jutt Keilast kui õhupalli-pealinnast. Kas õhupall imidżiloojana ei mõju liiga kerglasena? Uued tuuled võivad selle lihtsalt minema puhuda, vaja oleks midagi püsivamat.

Ei oskagi kohe muud välja pakkuda, kui võimalust luua Keilale ”oma nägu” spordilinnana. Sellise lähenemise peale pole veel Eestis otseselt tuldud, Otepää kui arenev talikuurort ehk välja arvatud, aga nemad kasutavad lööksõna: talvepealinn. Ühesõnaga, kaubamärk on veel vaba! Küsimus on, kas Keilal oleks reaalseid eeldusi, võimalusi ja sisu siit slämm välja mängida? Tundub, et on. Aga enne konkreetseks minemist pisut üldisemast. Keilal on teatavasti üpris hea asend pealinna külje all ja mitte kaugel merest, suhteliselt head ühendusteed ning mõningane traditsioon toimida regionaalse keskusena. Umbes sarnaselt paikneb Stockholmi külje all Keila sõpruslinn Nacka, samuti Lidingö, Soomes pakub head võrdlust Vantaa linn Helsingi lähistel. Kõigis neis on suurepärased võimalused sportimiseks, aktiivseks puhkuseks ning kõikvõimalikeks suvisteks ja talvisteks kehalisteks harrastusteks. On jalgrattateed, jooksu-, suusa- ja ratsutamisrajad, hoki-, jalgpalli- ja golfiväljakud, tenniseplatsid, staadionid, võimlad ja ujulad jpm. Nacka vabaõhu-spordikeskuse juures Hellas Gårdenis on puhkemaja dušši ja saunaga järve kaldal, mõistagi on sealsamas heakorrastatud supluskoht, sama meenub Lidingö spordi- ja tervisepargist nimega Motiongården, Vantaa spordikeskuse juurde on ehitatud lihtne hotell. Ühesõnaga, tegemist on hästi väljaarendatud spordi infrastruktuuriga, mida inimesed aktiivselt kasutavad ja mis tervikuna tõstab neis paigus tublisti elukvaliteeti.

Muidugi jäi ütlemata, et sugugi halvemini pole mainitud piirkondades korraldatud muud eluvaldkonnad, aga praegu on jutt spordist. Siiski on õige hetk peatuda ja küsida, kas spordile rõhku panema hakates ei või Keilas ohtu sattuda kõik muu, millele niikuinii juba praegu raha ei jätku. See on tõsine oht, kui sporti ja spordirajatisi võtta eesmärgina omaette. Siinses ideekavandis on sport pigem vahend linnale positiivse ja silmapaistva imidżi loomiseks ning selle kaudu parema linna kujundamiseks. Sport oleks kui magnet, mis tõmbaks ligi ressursse, mida saab ühtlasi kasutada ka paljude muude ”aukude” lappimiseks, alustades paljudest tarvilikest rajatistest, lõpetades teenindussfääri, tervishoiu ja haridusega. Ikka on nii, et antakse neile, kes oskavad ennast ise aidata ja tõestavad, et tegutsevad mõtestatult ja perspektiivitundega. Kui sellega kaasneb elukeskkonna paranemine, hakkavad toimima mitmed protsessid (kinnisvarahindade kerkimine, maksujõulise elanikkonna kasv jms.), mis teenivad ajapikku tasa ka tehtud kulutused. (Mõningane sarnasus on siin Keila keskkonnaprojektiga, mis on ju ka infrastruktuuri parandaja.) Seega on jutt arengumootorist, millist seni pole osatud leida või märgata.

Lastes nüüd silme eest läbi Keila spordirajatised, kipub kahjuks nutt peale. Vabandust, gümnaasiumi spordisaal välja arvatud. Kunagine rajooni esindusstaadion Männikus on aegunud ja praktiliselt hävida lastud, gümnaasiumi tuultele ja koertele avatud (spordi?)väljakut on piinlik staadioniks nimetadagi, vene gümnaasiumi võimla on alamõõduline ja algkoolil pole sedagi, duširuumidest rääkimata. Jõgi meil on, aga ujumiskohtade korrastamisele pole sentigi kulutatud, sama lugu on tenniseväljakute riismetega. Teatud pingutusi tehti paar aastat tagasi suusaradade ettevalmistamiseks, aga seegi jäi soiku ja lumega on meil nagu on. Selline võiks olla pessimisti pilk, mispeale jutt Keilast kui spordilinnast tundub sonimisena. Aga optimistlikumalt lähenedes võiks neis objektides näha hoopis võimalusi. Suurimad ootused seonduvad muidugi linna spordihoone ja ujulaga. Selle (taas)ehitus algab vist varsti niikuinii. Samas on kuulda kõhklusi sedavõrd suure ehituse rahastamise ja hilisemate ekspluatatsioonikulude kohta. Odav lõbu see kindlasti ei ole. Kas ei aitaks meid siingi spordilinna idee? Kui praeguses Keilas võib spordihoone tunduda liigsuure suutäiena, siis avatud ja regionaalse keskusena toimivas spordilinnas asetub see hoopis teise mõõtkavva.

Mõelgem siinkohal sünergia efektile (koostoime, mille puhul kaks pluss kaks võib olla rohkem kui neli), millest on näiteks hästi aru saadud Rocca al Mare piirkonnas — vabaõhumuuseum, loomaaed, tivoli, maksimarket … ja varsti ka suur spordihoone annavad koos palju suurema ”summa” kui igaüks eraldi võttes. Sarnane sünergia võiks Keila puhul tekkida, kui ühendada spordihoonega kaasaegne staadion (koht on ju suurepärane). Ilmselt tekitaks see vajaduse hotelli (sellest tunneme ju ammu puudust) järele, mida võiks omakorda kasutada ka golfimängijad ja ratsutajad Niitväljalt. Viimased külastaks kindlasti meelsasti ka ujulat ning arvatavasti sooviksid paljud massaażi. Siit läheb mõte juba haigla ja taastusravi, miks mitte ka sporditraumatoloogia peale… Kui veel õnnestuks Keilast üle Niitvälja rajada Klooga-Randa jalgrattatee, miks mitte ka jooksu- ja ratsutamisrajad, mida talvel saaks kasutada suusatamiseks, hakkaks asi juba ilmet võtma. Küllap tuleks siis Keilasse nii spordivõistlused kui treeninglaagrid, ka muidu harrastajad oleks valmis kvaliteetse teenuse eest maksma. Me teame, kuidas Keila poisid käivad spordilaagrites Järvakandis ja Kärdlas — miks ei võiks näiteks Viljandi või Tartu noored tulla suveks Keilasse? — ja miks ei võiks neid toita näiteks koolisööklad, mis siin suviti tööta seisavad? Jne. Jne.

Veel koostoimest, õieti sellest, mis juba toimib. Kõige rõõmustavam neist on viimasel ajal käima tõmmatud korvpallielu. Kitsaste olude kiuste on lühikese ajaga loodud korvpallikool ja kokku pandud Keila kõrgliigameeskond. Usun, et ainuüksi see fakt kõneleb Keila kui spordilinna võimalikkusest ja võiks aidata kaasa ka sellesuunalistele arengutele. On veelgi asju, mis juba toimivad, aga esialgu märgatava sünergiata, justkui tühikäigul. Näiteks tänavu teist aastat toimunud Lauri Pussi mälestusjooks, mis paraku jäi pressi tähelepanuta ja publikuhuvita. Asi oleks väärt korraldada rahvusvahelises võistluskalendris oleva poolmaratonina — ja jällegi aitaks spordilinna idee üritust ning vastupidi. Arvatavasti võiks kõigest sellest olla kasu ka linna kultuurielule — näiteks seni arusaamatuks jäänud nimega Rock-Sport saaks ühtäkki hoopis teise kõla ja tähenduse. Kui hästi järele mõelda, võib taolisi näiteid tuua ilmselt hulganisti. Ja üpris tõenäoline on, et asja arenedes ja võimaluste avardudes hakkab Keila tõmbama ligi uusi inimesi, kes lisavad koostoimesse oma ideed ja energia…

* * *

Aga võibolla ei peagi ühel linnakesel olema mõtet? Oleksin ehk sellega päri heaoluühiskonnas, kus kõik on juba niigi korras, või seal, kus ”mõte” on antud juba looduse või ajaloo poolt. Keilal ei ole ühte ega teist, — just seetõttu peame siin midagi välja mõtlema, et mitte  jääda ”mõttetu linnakesena” kiirelt areneva elu tagahoovi. Vaielge vastu või pakkuge välja teisi mõtteid! Kuskil pole öeldud, et ühel linnakesel ei võiks olla mitu kokku sobivat mõtet. Kui aga linna arengukava kirjutatakse kokku ”mõttetuna”, saab sellest üks peost suhu elamise programm.

Ja veel. Keilal on juhtumisi sportlik nimi: soome keeles tähendab see ’keeglit’, sedasama, mis saksakeelne ’Kegel’.  


5 comments:

Anonymous said...

Peab ütlema, et Aivari kommentaar mõttetu linna kohta peab täitsa paika.
Keila nudis ise omad võimalused kui tekitas "iseseisva/sõltumatu Keila", kuigi oleks võinud ühineda Keila vallaga.

Keilast on saanud suur ristmik/magala, kust/kuhu sõidavad hommikul ja õhtul läbi sõidukite kolonnid. Puudub peatänav või ka promenaad, kus kenade tualettidega promeneerida.

Põhjapoolne osa pikitakse uusehitisi täis, müra kasvab iga aastaga...

No muidugi on Keilas mets ja see ongi vist ainuke hea asi Keilas. Nojah õnneks on lähedal ka nö piirkondlik tõmbekeskus, kui ikka päris igavaks läheb... Spordisaale on ja tuleb juurde, eks paistab, kas see lahendab saaliaegade puudust.

Lõuna Keila, Mudaaugu ja ka endise tankipolgu elanikud naudivad täiega nö aedlinnliku keskkonda, sest sinna uusi kortermaju, kauplusi, pubisid jms ei ehitata.

Ei tulnud just kena kommentaar, aga nii ma seda, endist kodulinna, täna näen ja hea, et õigel ajal minema sain :D

eduardp said...

Aitäh hea kommentaari eest ehkki ma pole päris kõigega nõus.
Olen olnud Keilas alates 80ndate keskelt ja linn on selle ajaga läbi teinud tohutu muutuse. Nagu pea kõik Eesti väikelinnad, saanud palju ilusamaks.
Tehtud arendused ja võetud laenukohustused on kompaktselt koos ja kontrolli all. Valitseda on nii lihtsam. Ka poliitiliselt on linn olnud üsna stabiilne ja saanud katkestusteta edasi liikuda. Mis pole sugugi ebaoluline tegur. Omavalitsuste ühinemine (+ Keila vald, Paldiski linn jt) löönuks pildi üsna segi, nii majanduslikult kui poliitiliselt.
Mida oleks Keila linn ühinemisega võitnud? Millist eluliselt olulist valdkonda edendanud? Head mõtted on teretulnud.
Magala pole paha, eriti suurlinna kõrval. Magala, kus on tegelikult üsna vaikne (elan Vasara/Mäe tänaval), olemas koolid ja lasteaiad ja rohelus linna sees ja äärealadel. Boonuseks tervisekeskus ja terviserajad.
Tõsi, keskväljakut enam Keskväljakule ei tee. Loodetavasti tõuseb ka gümnaasiumi tase (või on juba tõusnud, ma ei tea, sest lapsed on suured). Vajadust suurürituste osas ma ise ei näe, elukeskkonda see suurt ei paranda, ehk toob natuke tuntust juurde. Kuid see ka paljudes kohtades läbi proovitud võte, pikka edulugu ei tekita. Õhtustel söögi-joogikohtadel (kõrtsidel, baaridel) pole siin vist kunagi hästi läinud.
Lühidalt, lihtsa, väikelasteta linnakodanikuna ei tahaks küll millegi üle väga kurta.

Unknown said...

Tere! Põnev postitus, millele kolleeg tähelepanu juhtis. Aitäh! Oleme just koostamas linnale uut arengukava ja olles selle peakorraldaja oli põnev Aivar Põldvee artiklit lugeda.
Eile sattusin ise Põltsamaale ning pidin tõdema, et vahepeal peab ikka ära käima, et aru saada, kui ilus on Keila. Ma ise olen rõõmus, et just selle linna 2002 omale elupaigaks valisin, kuigi tollel hetkel ei tundunud Keila sugugi kõige atraktiivsem koht elamiseks. Hetkel on Keilas mitmeid põnevaid arengusuundi ja tervisedendus (et mitte nimetada seda spordiks, sest pigem hõlmab teema liikumist, vaimset tervist ja ennetustööd) on kõrgel kohal ka aastal 2021.
Aivar kasutab sõna "koostoime". Tänapäeval kannab ilmselt sama tähendusedga terminid "kaasamine" ja "koosloome". Ka seda proovime üha enam parandada... Ja siis veel e-teenuste arendused jne.
Palju head!
Maret Lepiksaar, Keila abilinnapea

eduardp said...

Aitäh, Maret. Teete hingega ja head tööd!

Anonymous said...

Au ja kiitus Eduardile, et viitsid ajalugu omast vaatest üles tähendada.

Eks ta ole nii, et kõikidele sobivat varianti ei ole võimalik ellu viia.
Samas on olulised pisiasjad, mille läbi on võimalik linnakodanikule tunda anda, et temast hoolitakse.

Ma ei olnud kunagi mõelnud, et Keila linn võiks ühineda mõne naabervallaga, aga selles mõttes on jumet. Näiteks oleks kergliiklusteed Kloogaranda või Keila-Joale kindlasti varem valmis saanud kui Keila linn oleks Keila vallaga ühinenud ning oleks tekkinud ligipääs merele :)

Keila on magala ja hea, et Tallinn külje all saab sealt ka enamus teenused kätte, sh arstiabi.
Vasara ja Mäe tänav on suhteliselt privaatne magala piirkond võrreldes näiteks Paldisi mnt ja Luha tänava ning ristmike vahetu lähedusega.
Millegipärast on Keila puhastamiseks parimad ajad öössel ajavahemikus 00:00 -06:00, hea kolistada sahkade, puhasturullide ja tolmuimejatega.

Õnneks on Eesti piisavalt väike ja mõistliku ajaga saab oma huvisid ja muid soove üsna kergelt rahuldada.

Ilmselt ongi Keilas kõik hästi, sest katki ju pole nagu midagi.
Samas olen tabanud ennast mõttetelt, et Keila ei inspireeri mind enam, aga paneme selle ealiste iseärasuste hulka :)

Ootame järgmisi kirjutisi


311°; 0.0842 nm

PS. Mis puudutab restorani ja ööelu, siis on ikka Keilas olnud ka omad kõrgajad :D
PSS. Loodetavasti tekib ka Mareti kommentaaris olevatele uhketele sõnadele sisu taha.