Raamat on tõesti südamlik ja tore, tekst nii eesti kui inglise keeles.
Pildil räägib ta Saika punkri meeste võimaliku matmiskoha asukohast Vastseliina lähedal.
Seekordset uhket konverentsi vedasid seltsi president Erik Puura ja muidugi Kairi Põldsaar, kelle aktiivsus ja töövõime on hämmastav.
Täna oli geoloogide päev. Oli, sest see püha seostub Venemaaga (NLiiduga), riigiga, mis on täna jälk. Geoloogidel on olnud paremaid ja halvemaid päevi, seda nii Venemaal kui Eestis. Suuremahulised uuringud on kõikjal läbi, töid ja töötajaid on vähemaks jäänud kümneid kordi. Kas see peaks aga tähendama, et maavarasid pole enam nii palju vaja? Muidugi ei, kõike on vaja veelgi enam, sest inimesi on rohkem, elatustase kõrgem ja seetõttu ka tarbimist rohkem.
Eestis lõppesid suured geoloogilised uuringud fosforiidiga 1989, kuid nüüd on saanud geoloogia jälle uue hingamise - seoses fosforiidiga. Tõsi, ka paar puurauku kristalsesse aluskorda Jõhvi ja Uljaste piirkonnas on andnud lisainformatsiooni metallide potentsiaalist meie aluskorras, kuid suuremad puurimised on läbi viidud fosforiidi ja graptoliitargilliidi ehk diktüoneemakilda uurimiseks. Aastakümneid kestnud tühimik maagi(maavara) otsingutel ja sellest põhjustatud lünk teadmiste ja järelkasvu osas on parandamisel.
Uue hingamise eelduseks oli väide, et Eesti maapõues peitub tohutu rikkus, mida me ei ole soovinud kasutusele võtta. Mõne geoloogi väitel on seal maapõues lausa sadade miljardite eurode väärtuses fosforit ja haruldasi muldmetalle, mis teeks eestlased rikkaks. Tehakse ettepanekuid, kuidas seda rikkust kõige õigem jagada on, et meeletud kasumid välismaa rööv(!)kaevandaja või erafirma kukrusse ei läheks, et riik ja rahvas sellest ikka õiglase tasu saaks. Kuni selleni välja, et riik ise peaks kaevandama, maavara väärindama jne jne.
Kommentaare mõnedele väidetele:
1. Ida-Virumaa majandusest moodustab olulise osa fossiilkütuste tootmine ja kasutamine – sektor, mis on keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks vajalike muudatuste ees kõige kaitsetum.
Põhimõtteliselt õige, sest põlevkiviga seotud arendusprojektidele on raske raha saada, olgu see siis kas CO2 kinnipüüdmise tehnoloogia arendamiseks või põlevkivikaevandusse pumphüdrojaama rajamiseks. Mõlemad on otseselt seotud kliima parandamisega, kuid kuna seos on põlevkiviga, siis rahauksed on rasked avanema.
2. Peaksime põlevkivienergeetikast loobuma ja arendama siin maailmale kriitilise tähtsusega toorme tööstust.
Ok, loobume, kuid kuidas ja millal? Meil on palju põlevkiviõli tootmise jaamu (Enefit 280, Petroter'id), mis on alles oma eluea esimeses pooles ja mille toodang läheb hästi kaubaks, sest fossiilkütuse vajadus maailmas pole vähenenud. Oleme oma põlevkiviõliga tilk selles ookeanis, toites siiski ära palju perekondi ja teenides korralikke miljoneid riigile. Rikume kaevandamise ja tööstusega loodust - ütlevad rohelised, kuid mille kaevandamisega seda ei tehta. Eesti fosforiidi kaevandamine oleks näiteks palju suurema keskkonnamõjuga. Mis puudutab kriitilise tähtsusega tooret, siis selle all on mõeldud nii fosforiiti kui haruldasi muldmetalle (HMM). Jah, vajadus ressursside järgi on Euroopas suur, sest paljude maavarade osas ollakse geopoliitiliselt kehvas seisus. Mis aga ei tähenda, et Euroopa Liidu abil või survel saaks siin avada uusi kaevandusi.
3. Maailma fosforiidivarud ei ole suured ja meil on Euroopa suuremad fosforiidivarud.
Maailmas pole (peatset) puudust fosfaatkivimitest. Varusid on üle 300 mrd tonni, kuid seda leiab vajadusel juurde ookeanide šelfialadelt jm. Euroopas on märkimisväärne varu Soomes, kus seda ka kaevandatakse. Eestit üldjuhul maailma fosforiiditabelitest ei leia (näit SIIN), sest meil pole varusid (reserves), mida saaks kaevandada. See, mis on maa all ja mille väljavõtmine pole majanduslikult põhjendatud ning sotsiaalselt ja keskkonnakaitseliselt lubatud, on vaid potentsiaalne kivim. Võime ju öelda, et meil on fosforiiti kokku miljardeid tonne, kuid kaevandada saaksime seda vaid üksikutes kohtades. Kui üldse saame. Võrdluseks võib siia tuua Eesti diktüoneemakildas olevad metallid, kus näiteks vanaadiumi koguväärtus ulatub üle 1,5 triljoni euro. Tegelikult on seal 0 eurot.
4. Eestis on võimalik kaevandada tehnoloogiliselt väga olulisi metalle (tsink, vanaadium, molübdeen, HMM jt), millel on tähtis roll energia salvestamise ja muundamise seadmetes ning kiibitööstuses.
Märkimisväärset plii, tsingi jt polümetallide maagistumist, mis ka maagina oluline oleks, pole Eestis veel leitud. Rauda meil justkui aluskorras on, kuid see on põhiliselt sulfiidses olekus (püriidi ja pürrotiinina), millest rauda toota pole mõistlik. Samuti on raud sügaval. Molübdeen, vanaadium ja uraan on diktüoneemakildas rikastunud metallid. Vanaadium on neist kõige väärtuslikum, sest seda on kõige rohkem ja hind ka kõrgem. Rohetehnoloogia jutt aitab reklaamile kaasa, kuid eelkõige on oluline rahaline kasu, mida kaevandamise ja väärindamisega saada võib. Kahjuks on vanaadiumit väga raske kilda seest kätte saada ja selleks kulub palju hapet ja seegi ei aita (erinevalt Mo ja U-st). Jäägid on veel omaette teema. Ekslik on sageli kuuldud arvamus, et graptoliitargilliidis on palju haruldasi muldmetalle (HMM) - need on ikka vaid fosforiidis ja sealgi mitte palju. Uurida tasub, kuid kasutuselevõtt on kahtlane. Peamine väärtus on fosforis, õigemini difosforpentoksiidis (P2O5). Fosforit on eelkõige vaja põllumajanduses, kus see on asendamatu. Kõiksugu elamisjääkidest vajaliku fosfori saamine on ebapiisav. Näiteks Tallinna linna biopuhasti kogu jääkmuda (haljastusmuld) läheb põllule, kuid seda jagub vaid mõnele maaomanikule.
5. Mis kõige tähtsam – me ei tohi maavarasid lihtsalt välja vedada, vaid peame rajama ettevõtteid, mis suudaksid neid maavarasid rikastada, ja meelitama siia töötleva tööstuse ettevõtteid, mis neid siinsamas kasutavad.
Õige, kuid igasuguse järeltöötlusega tekib ka palju jäätmeid. Kõigepealt tekib fosforiidi rikastamisel flotoliiv (70-80% kaevandatavast liivakivist). Fosforhappe tootmisel tekib väävelhappe meetodil tohutus koguses (fosfo)kipsi või soolhappe meetodil CaCl2 ja kipsi. Näiteks 1 tonni fosforhappe valmistamisel väävelhappe protsessis tekib 4-5 tonni fosfokipsi. See on aga kõige odavam meetod. Kuid see polegi ehk nii suur probleem kui arvatakse. Näiteks Belgiasse on üle 40 aasta fosfaattooret Marokost sisse veetud, et seda siis väärindada. Kuni 80% kipsist on suudetud ehitusmaterjalina ära kasutada.
Väiteid a la "me peame rajama ettevõtteid" jne, on... Küll need ettevõtted tulevad, kui selleks sobivad tingimused on.
...
6. Eesti fosforiit on kvaliteedilt väga hea.
Jah, on hea, kui silmas pidada kahjulike mikroelementide nagu Cd ja U väikest sisaldust. HCl meetodil on võimalik neid elemente fosforhappe tootmise protsessis eemaldada. Saab ka teisiti eemaldada, kuid see lihtsalt maksab. Eesti fosforiidi probleem on selles, et toorme kasuliku ainese ehk P2O5 sisaldus ei saa olla väga kõrge - 28-29% ehk kuni 30%. Fosfaattoorme standard maailmas on 31%, seega jääksime kvaliteedis natuke allapoole piiri. Kuid see pole suur probleem, hind on vaid odavam. Kui aga väärindame tooret ise edasi, siis tekib jääke rohkem. Näiteks Soome Siilinjärvi fosforiidi P2O5 sisaldus on keskmiselt alla 4% (Toolses 10%, Kabalas 16%), kuid rikastada saab seda magmakivimit kuni 36,5%-ni. Eesti biogeense fosforiidi puhtas karbis on P2O5 sisaldus 35%, kuid sellise puhtuseni pole ei mõistlik ega ka võimalik oobulusliivakivi (fosforiiti) rikastada.
7. Rail Baltic rajatakse selleks, et fosforiiti jm maavarasid välja vedada
See on üks jaburamaid väiteid uhhuu-inimestelt. Esiteks, fosforiiditooret või produkte oleks kõige kasulikum transportida meritsi (näit Sillamäe või Kunda sadama kaudu), nagu seda tehakse igal pool mujal maailmas. Teiseks ei saa neid kahte teemat kuidagi ühendada, sest fosforiidi kasutuselevõtt on ikka väga ebaselge ja kauge perspektiiv, raudtee aga konkreetne asi. Keit Pentuse keskkonnaministriks oleku ajal keelati isegi fosforiidi uurimine, seega ei saa ka siit järeldada valitsuse salatsemist seoses Rail Balticu rajamise vajadusega.
