pühapäev, 30. aprill 2023

Minu Keila

Värskelt sai Keila linna 85. aastapäevaks valmis ilus pildiraamat "Minu Keila". Kokku 120 lehekülge meeleolukaid pilte, millest tegi valiku ja kujundas raamatu Rein Seppius. Enamuse piltide autoriks on Valdur Vacht, kes utsitas mõningaid inimesi (14) kirjutama raamatusse oma lühiloo "Minu Keila". Huvitaval kombel tegi ta ettepaneku ka mulle ja nagu ühele koolipoisile kohane, täitsin ülesande viimasel minutil. 1000 tähemärgi asemel kirjutasin kogemata 1000 sõna, mille kärpimisega sai toimetaja kenasti hakkama.

Kolmapäeva õhtul oli Keila orienteerumisneljapäevaku tõttu kiire aeg, kuid 1,5h viibisin sellest siiski meelsasti raamatu pidulikul esitlusel Keila Kultuurimajas. Muusikud mängisid pilli, suurel ekraanil jooksid pildid, vahepaladena tehti lühikesi teatraalseid etteasteid ja kõige selle vahel loeti ette raamatu autorite lühitekste.  (Foto: Kalle Kask)

Kes oli kohal, pidi ise lugema. Rääkisin siiski vabas vormis nagu mõnigi teine teksti autor seda tegi. Sidusin end Keilaga aastal 1983, seega on olnud aega nii mõndagi näha, teha ja kogeda. 
(Foto: Kalle Kask)

Mulle meeldis väga noore Kriselda Kiseli tekst ja selle esitus koosviibimisel.

Raamat on tõesti südamlik ja tore, tekst nii eesti kui inglise keeles.



Olen ka ise 25 aastat tagasi koostanud ühe brošüüri Keilast, vist isegi esimese selletaolise. Ka seal oli tekst nii eesti kui inglise keeles.

Brošüürist sai lühiülevaate Keila ajaloost, elanikest, ettevõtlusest, kultuurist jm. Näiteks sai teada, et aastal 1998 elas linnas 82% eestlasi, 13% venelasi, 2% ukrainlasi jt. 

Nii mõnigi objekt, ettevõte või kultuuriüritus on tänaseks kadunud - Harju KEKi peahoone, Papa Carlo restoran või iga-aastane rokk-kontsert SOS Lasteküla toetuseks. Keilas pole ka Hoiupanga, Maapanga ja Tallinna panga nüüdisaegseid filiaale. Neid panku polegi enam olemas.

Veel oli Tervisekeskuse asemel pooleliolev ja juba osaliselt lagunenud KEKi spordihoone, väga suur Tervisekeskuse investeering aga lähiaja plaanides.




Täna toimusid aga Tervisekeskuses Keila lahtised meistrivõistlused lauatennises, kus osales 42 mängijat, enamus heal tasemel. Olin 28. asetusega ja õnnestus saavutada 20. koht. Viimases nö kohamängus jäin tasavägise matši järel alla Mati Kruselile 1:3, kes oleks olnud parim 60+ klassis, kui poleks saanud Keila absoluutarvestuse 3. kohta. 

Foto: Valdur Vacht


Võistluse järel riputati medalid kaela mulle Mati Türk'ile ja Aland Suba'le. Tegelikult ikkagi Mati võitis.

neljapäev, 20. aprill 2023

Töö- ja treeninglaager Võrumaal

Võtsin nädala puhkust, et teha maal natuke tööd. Ei, mitte näppudega mullas, vaid üsna mürgist õlivahatamist. OSMO õlivaha on üks väärt kraam, seda on läinud nii põrandatele, seintele kui lagedele. Maksab ka kenasti.

Paraja väsimuse foonil õnnestus teha ka mitmeid kvaliteettreeninguid. Kõigepealt pinks Väimelas tugevate Võrumaa mängijatega (T ja N), kuid samuti äge Võrumaa kolmapäevak Sõmerpalu metsas, mis jäi Osula ja Varese vahelisse metsatukka. Kuhugi sinna on ühe pealtnägija jutu järgi julgeolek matnud metsavennad, kuid millise tee äärde täpselt, pole kindel. 

Arnold Unt on mees, kes neid leiab ja üles kaevab, selle koha leidmiseks on usutavat infot siiski vähe. Äkki oli lausa võistluskeskuse juures?

Pildil räägib ta Saika punkri meeste võimaliku matmiskoha asukohast Vastseliina lähedal.


Maal on ka muidu ilus.


Ahjaa, edasistest spordiplaanidest ka:

Laupäeval 22.04 on Keila Terviskeskuses lauatennise seeriavõistlus. Õhtul Vestluspäevaku raames kaasaelamine Jüriöö teatejooksule Narvas. Lisaks Horvaatia WRC ralli.
30.04 on Keila lahtised MV-sed lauatennises Tervisekeskuses. Oodata on palju osalejaid, sest Tervisekeskuses on mängimiseks head tingimused.
06.05 on Laagris Eesti MV sprindiorienteerumises
13.05 Eesti MV lühirada Kärgulas (maakodu lähedal)

pühapäev, 16. aprill 2023

Murtood ja Nedsaja. Peko Kevad

Reedel toimus Tartus üle pika vaheaja jälle geoloogide Aprillikonverents, seekord Eesti Geoloogiaseltsi egiidi all. Esimene  Aprillikonverents toimus vist kusagil 1991. aastal, kui Eesti Geoloogiakeskuses korraldasime Hiiumaa (pisi)konverentsi, sest just äsja oli lõpule jõudnud Hiiumaa geoloogilise kaardistamise töö (projekti nimetust siis vist veel ei kasutatud). Eks neid ettekannetega aprilliüritusi viidi Geoloogiakeskuses (Geoloogia Valitsuses?) läbi ka varem, kuid Aprillikonverentsina toimus see siiski esimest korda Keilas ja Hiiumaa teemal.


Alati oli selle ürituse eestvedajaks (25+ korda) Kalle Suuroja, kes oli ka nüüd kohal (ülemisel pildil). Lisan siia ühe foto esimeselt konverentsilt, kus oli kasutusel moodne kileprojektor. 

Seekordset uhket konverentsi vedasid seltsi president Erik Puura ja muidugi Kairi Põldsaar, kelle aktiivsus ja töövõime on hämmastav.

Huvitavaid teemasid oli palju, kuid siin tooks ära paar aastat tagasi Soomes-Rootsis avastatud uued pinnavormid - murtood, millest rääkis hüdrograaf Vladimir Karpin (teesid). 

Tõsi, Eesti maismaal neid avastatud pole, kuid Liivi lahe põhjas leidub  hulgaliselt. Tegemist on liustiku liikumissuunas välja venitatud kolmnurkadega, kus laugem ots on suunatud jää liikumisele vastu. Kunagi kirjutasin lühiartikli pinnavormidest, mille peal orienteerujad jooksevad, nüüd oleks põnev leida neid murtoosid o-kaartidelt Soomes ja Rootsis. 

Konverentsi õhtune pidu toimus Toomemäel Ajaloomuuseumi valges saalis. Muusikat tegi Nedsaja Küla Bänd, tantsuks mõnus kooslus. Tegin ka ühe tantsu, kuid võhma polnud ja selja keskosa tegi kerget valu. Lauatennis on karm mäng, eriti seljale. Pinksi treeningutega kogutud-kaotatud võhma läksin järgmisel päeval kontrollima Peko Kevadele, mis toimus Voropi külas, Venemaa piiri lähedal.

Waze juhatas mind Tartust Voropi poole sõites läbi igasuguste väikeste kruusa- ja asfaltteede, läbi ilusa männimetsalise Setomaa. Ja üllatuseks ka läbi Nedsaja.


Peko Kevad

Voropi kant on vahva reljeefiga, võistluskeskus suure Seitsme mäe juures, mis on nime saanud Eesti Vabariigi algusaja 7. jalaväerügemendist. Vallavanem ja Peko Kevade korraldaja Raul Kudre tahab sinna otsa torni ehitada.

See oli esimene start üle pika aja ja minu jaoks huvitav mitmes mõttes - kuidas on jooksukiirus võrreldes konkurentidega ja kas orienteerumisoskus on veel alles. Pulsivööd seekord peale ei pannud, sest kella aku oli tühi. Seega pulsimaksimumi piirajat ei kasutanud, kui raskeks läks, võtsin hoogu maha. Alguses oli päris hea minek, sain isegi ühe etapivõidu (1-2), kuid peale esimest kolmandikku tundsin, et lihased hakkavad ära vajuma. Tehniliselt oli lihtne, vaid etapil 12-13 ei saanud reljeefist ja soisest alast aru ja tegin enne punkti lühikese tagasijooksu. Ja üllatus-üllatus - aeg polnudki kõige kehvem, ette jäid vaid tuntud tirijad, kellest Mart Külvik muidugi eriline rakett. Seega polnud pinksitrennid ka orienteerumise jaoks mõttetud - jõudis joosta küll. 


pühapäev, 2. aprill 2023

Fosforiidist

Täna oli geoloogide päev. Oli, sest see püha seostub Venemaaga (NLiiduga), riigiga, mis on täna jälk. Geoloogidel on olnud paremaid ja halvemaid päevi, seda nii Venemaal kui Eestis. Suuremahulised uuringud on kõikjal läbi, töid ja töötajaid on vähemaks jäänud kümneid kordi. Kas see peaks aga tähendama, et maavarasid pole enam nii palju vaja? Muidugi ei, kõike on vaja veelgi enam, sest inimesi on rohkem, elatustase kõrgem ja seetõttu ka tarbimist rohkem. 

Eestis lõppesid suured geoloogilised uuringud fosforiidiga 1989, kuid nüüd on saanud geoloogia jälle uue hingamise - seoses fosforiidiga. Tõsi, ka paar puurauku kristalsesse aluskorda Jõhvi ja Uljaste piirkonnas on andnud lisainformatsiooni metallide potentsiaalist meie aluskorras, kuid suuremad puurimised on läbi viidud fosforiidi ja graptoliitargilliidi ehk diktüoneemakilda uurimiseks. Aastakümneid kestnud tühimik maagi(maavara) otsingutel ja sellest põhjustatud lünk teadmiste ja järelkasvu osas on parandamisel.  

Uue hingamise eelduseks oli väide, et Eesti maapõues peitub tohutu rikkus, mida me ei ole soovinud kasutusele võtta. Mõne geoloogi väitel on seal maapõues lausa sadade miljardite eurode väärtuses fosforit ja haruldasi muldmetalle, mis teeks eestlased rikkaks. Tehakse ettepanekuid, kuidas seda rikkust kõige õigem jagada on, et meeletud kasumid välismaa rööv(!)kaevandaja või erafirma kukrusse ei läheks, et riik  ja rahvas sellest ikka õiglase tasu saaks. Kuni selleni välja, et riik ise peaks kaevandama, maavara väärindama jne jne. 


Kommenteerin siinkohal mõningaid väiteid, mida leiab ajakirjandusest, Facebookist või lihtsalt uhhuu-arvamustest. Aluseks võtan hiljutise Ivar Krustoki artikli Delfis. Tegemist on reformierakonna noorpoliitiku, mitte spetsialistiga. Tähendab, et räägib seda, mida talle räägitakse. Ikka mõtled ka sellele, et miks kirjutatakse, kelle palvel või lausa avaldatakse kellegi (näit partei) artikkel enda nime all. Väike seos tekkis ka MKMi ministri Riina Sikkuti piduriga uuele põlevkivikaevanduse rajamisele, mida võiks tõlgendada ka umbes nii, et asendame peagi põlevkivi fosforiidiga, mistõttu tööhõive ei kannata ja tulud maavaralt ei jää saamata. Ning oleme kaasaegsed, st kliimateadlikud. 

Kommentaare mõnedele väidetele:

1. Ida-Virumaa majandusest moodustab olulise osa fossiilkütuste tootmine ja kasutamine – sektor, mis on keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks vajalike muudatuste ees kõige kaitsetum.

Põhimõtteliselt õige, sest põlevkiviga seotud arendusprojektidele on raske raha saada, olgu see siis kas CO2 kinnipüüdmise tehnoloogia arendamiseks või põlevkivikaevandusse pumphüdrojaama rajamiseks. Mõlemad on otseselt seotud kliima parandamisega, kuid kuna seos on põlevkiviga, siis rahauksed on rasked avanema. 

2. Peaksime põlevkivienergeetikast loobuma ja arendama siin maailmale kriitilise tähtsusega toorme tööstust.

Ok, loobume, kuid kuidas ja millal? Meil on palju põlevkiviõli tootmise jaamu (Enefit 280, Petroter'id), mis on alles oma eluea esimeses pooles ja mille toodang läheb hästi kaubaks, sest fossiilkütuse vajadus maailmas pole vähenenud. Oleme oma põlevkiviõliga tilk selles ookeanis, toites siiski ära palju perekondi ja teenides korralikke miljoneid riigile. Rikume kaevandamise ja tööstusega loodust - ütlevad rohelised, kuid mille kaevandamisega seda ei tehta. Eesti fosforiidi kaevandamine oleks näiteks palju suurema keskkonnamõjuga. Mis puudutab kriitilise tähtsusega tooret, siis selle all on mõeldud nii fosforiiti kui haruldasi muldmetalle (HMM). Jah, vajadus ressursside järgi on Euroopas suur, sest paljude maavarade osas ollakse geopoliitiliselt kehvas seisus. Mis aga ei tähenda, et Euroopa Liidu abil või survel saaks siin avada uusi kaevandusi. 

3. Maailma fosforiidivarud ei ole suured ja meil on Euroopa suuremad fosforiidivarud.

Maailmas pole (peatset) puudust fosfaatkivimitest. Varusid on üle 300 mrd tonni, kuid seda leiab vajadusel juurde ookeanide šelfialadelt jm. Euroopas on märkimisväärne varu Soomes, kus seda ka kaevandatakse. Eestit üldjuhul maailma fosforiiditabelitest ei leia (näit SIIN), sest meil pole varusid (reserves), mida saaks kaevandada. See, mis on maa all ja mille väljavõtmine pole majanduslikult põhjendatud ning sotsiaalselt ja keskkonnakaitseliselt lubatud, on vaid potentsiaalne kivim. Võime ju öelda, et meil on fosforiiti kokku miljardeid tonne, kuid kaevandada saaksime seda vaid üksikutes kohtades. Kui  üldse saame. Võrdluseks võib siia tuua Eesti diktüoneemakildas olevad metallid, kus näiteks vanaadiumi koguväärtus ulatub üle 1,5 triljoni euro. Tegelikult on seal 0 eurot. 

4. Eestis on võimalik kaevandada tehnoloogiliselt väga olulisi metalle (tsink, vanaadium, molübdeen, HMM jt), millel on tähtis roll energia salvestamise ja muundamise seadmetes ning kiibitööstuses.

Märkimisväärset plii, tsingi jt polümetallide maagistumist, mis ka maagina oluline oleks, pole Eestis veel leitud. Rauda meil justkui aluskorras on, kuid see on põhiliselt sulfiidses olekus (püriidi ja pürrotiinina), millest rauda toota pole mõistlik. Samuti on raud sügaval. Molübdeen, vanaadium ja uraan on diktüoneemakildas rikastunud metallid. Vanaadium on neist kõige väärtuslikum, sest seda on kõige rohkem ja hind ka kõrgem. Rohetehnoloogia jutt aitab reklaamile kaasa, kuid eelkõige on oluline rahaline kasu, mida kaevandamise ja väärindamisega saada võib. Kahjuks on vanaadiumit väga raske kilda seest kätte saada ja selleks kulub palju hapet ja seegi ei aita (erinevalt Mo ja U-st). Jäägid on veel omaette teema. Ekslik on sageli kuuldud arvamus, et graptoliitargilliidis on palju haruldasi muldmetalle (HMM) - need on ikka vaid fosforiidis ja  sealgi mitte palju. Uurida tasub, kuid kasutuselevõtt on kahtlane. Peamine väärtus on fosforis, õigemini difosforpentoksiidis (P2O5). Fosforit on eelkõige vaja põllumajanduses, kus see on asendamatu. Kõiksugu elamisjääkidest vajaliku fosfori saamine on ebapiisav. Näiteks Tallinna linna biopuhasti kogu jääkmuda (haljastusmuld) läheb põllule, kuid seda jagub vaid mõnele maaomanikule.

5. Mis kõige tähtsam – me ei tohi maavarasid lihtsalt välja vedada, vaid peame rajama ettevõtteid, mis suudaksid neid maavarasid rikastada, ja meelitama siia töötleva tööstuse ettevõtteid, mis neid siinsamas kasutavad.

Õige, kuid igasuguse järeltöötlusega tekib ka palju jäätmeid. Kõigepealt tekib fosforiidi rikastamisel flotoliiv (70-80% kaevandatavast liivakivist). Fosforhappe tootmisel tekib väävelhappe meetodil tohutus koguses (fosfo)kipsi või  soolhappe meetodil CaCl2 ja kipsi. Näiteks 1 tonni fosforhappe valmistamisel väävelhappe protsessis tekib 4-5 tonni fosfokipsi. See on aga kõige odavam meetod. Kuid see polegi ehk nii suur probleem kui arvatakse. Näiteks Belgiasse on üle 40 aasta fosfaattooret Marokost sisse veetud, et seda siis väärindada. Kuni 80% kipsist on suudetud ehitusmaterjalina ära kasutada. 

Väiteid a la "me peame rajama ettevõtteid" jne, on...  Küll need ettevõtted tulevad, kui selleks sobivad  tingimused on. 

...

6. Eesti fosforiit on kvaliteedilt väga hea.

Jah, on hea, kui silmas pidada kahjulike mikroelementide nagu Cd ja U väikest sisaldust. HCl meetodil on võimalik neid elemente fosforhappe tootmise protsessis eemaldada. Saab ka teisiti eemaldada, kuid see lihtsalt maksab. Eesti fosforiidi probleem on selles, et toorme kasuliku ainese ehk P2O5 sisaldus ei saa olla väga kõrge - 28-29% ehk kuni 30%. Fosfaattoorme standard maailmas on 31%, seega jääksime kvaliteedis natuke allapoole piiri. Kuid see pole suur probleem, hind on vaid odavam. Kui aga väärindame tooret ise edasi, siis tekib jääke rohkem. Näiteks Soome Siilinjärvi fosforiidi P2O5 sisaldus on keskmiselt alla 4% (Toolses 10%, Kabalas 16%), kuid rikastada saab seda magmakivimit kuni 36,5%-ni. Eesti biogeense fosforiidi puhtas karbis on P2O5 sisaldus 35%, kuid sellise puhtuseni pole ei mõistlik ega ka võimalik oobulusliivakivi (fosforiiti) rikastada.

7. Rail Baltic rajatakse selleks, et fosforiiti jm maavarasid välja vedada

See on üks jaburamaid väiteid uhhuu-inimestelt. Esiteks, fosforiiditooret või produkte oleks kõige kasulikum transportida meritsi (näit Sillamäe või Kunda sadama kaudu), nagu seda tehakse igal pool mujal maailmas. Teiseks ei saa neid kahte teemat kuidagi ühendada, sest fosforiidi kasutuselevõtt on ikka väga ebaselge ja kauge perspektiiv, raudtee aga konkreetne asi. Keit Pentuse keskkonnaministriks oleku ajal keelati isegi fosforiidi uurimine, seega ei saa ka siit järeldada valitsuse salatsemist seoses Rail Balticu rajamise vajadusega.


Kokkuvõtteks ütleks, et fosforiidi kasutuselevõtu põhilised tehnilised väljakutsed on seotud kaevandamisega, sest Toolse maardlas on tööstuse jaoks vajaliku koguse (100 milj t) saamiseks vaja kaevandada väga suurt ala (vähemalt 16 km2) ja seda tõenäoliselt karjääriviisiliselt. Kabala piirkonnas, kus fosforiidikiht lasub sügavamal (üle 70 m) ja kus paksus suurem (kuni 10 m) ja kivim pudedam, on allmaakaevandamine väga keeruline ja kallis. Eriti arvestades asjaolu, et keskkonnamõjud peavad olema võimalikult väikesed. Kõigest eelnevast, samuti põhjaveest jm on Eesti Geoloogiateenistus  teinud ülevaatliku aruande (SIIN). Paari kuu pärast lõppevad ka Eesti Teadusagentuuri (ETAG) RESTA uuringuprojektid fosforiidi ja graptoliitargilliidi leviku ja koostise, samuti metallide eraldamise tehnoloogiate osas. ETAGi ekspertkomisjoni liikmena ootan tulemusi huviga. Sai ju ka omal ajal (kuni 1987) argilliidi ja fosforiidiga tegeldud (viimane aruanne). 
Pilt seminarilt Sõmerus, 30. aprillil.