pühapäev, 26. september 2021

Need tallamisõrnad pohlametsad ehk Suunto Games Kolgakülas

Orienteerumisvõistluse korraldamine pole lihtne maaomanike ja looduskaitsjate kooskõlastuste tõttu. On ka palju teisi piiranguid, kuid need kaks on kõige tõsisemad. Ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks kooskõlastuste saamine läheb. Eesti MV sprinditeade Leedri külas Saaremaal oli maaomanike  vastutuleku osas erakordne ja olen üsna kindel, et teist sellist küla orienteerumisvõistluse läbiviimiseks Eestimaal pole ega tule ka.

Looduskaitselised piirangud on samuti arusaadavad ja vajalikud. Orienteerujate seas on palju loodusteadusliku taustaga inimesi, vastava eriala professoriteni välja. Arvatavasti on ka looduskaitseametnike hulgas inimesi, kellele orienteerumissport pole võõras. Ometi tundub aeg-ajalt, et kehtestatud piirangud on ebaproportsionaalselt karmid ja vastuargumente nende tühistamiseks napib. Sisuliselt pole Eestis tehtud uuringuid orienteerumisvõistluse mõjust loodusele, mille alusel oleks võimalik hinnata näiteks tallamise mõju erinevatele kasvukohatüüpidele. Pesitsusajal on loomulik vältida häiringuid kaitsealuste linnuliikide pesakohtadele, kuid sügisel sellist ohtu pole. Peamiseks argumendiks piirangute kehtestamisel on kaitsealuste taimeliikide levikualad, tallamistundlikkus ja järskude nõlvade erosioonioht. Seda viimast on minu arust kasutatud küll ebaproportsionaalselt palju ja olles ise neid, sageli võsaseid nõlvu, sadu kordi läbinud, tõrgub mõistus tunnistamast piirangute ratsionaalsust. Ma ei eita, et loodusesse tekib radu ja nõlvadele väikeseid laskumisjälgi, kuid need kõik on ajutised. 

Kolgakülas oli rajameister Priit Överus kaardistanud suure ala, millele planeeris rajad. Alles kontrollpunktide asukohtade ettenäitamisel esitas Keskkonnaamet tingimused, mida tuli ürituse korraldamisel arvestada. Peamiseks ohuks loodusele toodi seal välja tallamisõrnad sambliku ja pohla kasvukohatüübid, mõned märgalad, samuti Valgejõe järsud nõlvad. 

Esitatavad tingimused olid järgmised: 

1) kontrollpunktid paigutatakse kaitsealal selliselt, et nende vahel liikumisel on võimalik kasutada olemasolevaid teid, radu ja metsasihte; 
2) kontrollpunktide paigutamine kaitsealuste liikide kasvukohtadesse on keelatud;
3) kontrollpunktide paigutamine Kotka sihtkaitsevööndisse on keelatud;
4) kontrollpunktide paigutamine märgadele kasvukohtadele ning reljeefsel alal järskudele nõlvadele on keelatud; 
jm.

Kõrvaloleval joonisel on helerohelisega toodud Kotka sihtkaitsevöönd, mis jäigi planeeritud võistlusalast välja. Ülejäänud ala jääb leebema kaitsekategooriaga piiranguvööndisse. Ma ei hakka siin argumenteerima, kas pohlametsad on nii haruldased ja orienteerujate osas tundlikud, et sinna orienteerujaid mitte lubada, sest mõõdetavaid põhjendusi lihtsalt pole. Ilmselt pole ka keskkonnakaitsjatel selgeid argumente, mistõttu on sellises olukorras lihtsam keelata kui lubada ja lisategevuse kaudu enesele kohustusi ning vastutust mitte juurde võtta.

Ilmselt said kõik jooksjad aru, et seekord oli orienteerumine kuidagi teistsugune - põhiosas mööda teid ja radu. Tõsi, suure kiiruse tõttu võib ka sellisel rajal vigu teha, kuid tõeline o-nauding jäi saamata. Samas kiidaks korraldajaid SK Mercury klubist, et nad üldse taolistes tingimustes võistluse ära tegid, suure hulga toetajaid leidsid, vahvaid auhinnakotte jagasid ja keskuses mõnusa lõpufiilingu tekitasid. Ilus päikeseline ilm pühapäeval aitas sellele palju kaasa. 

Võistlus

Nagu öeldud, oli mõlemal päeval tegemist üsna lihtsate radadega, kus oluliseks sai jooksukiirus. Mul õnnestus olulisi vigu vältida, sisse tulid vaid mõned kehvemad teevalikud. Ehkki osavõtjaid oli M60 klassis 20, tuli tihedam rebimine 3 jooksja - Mart Külviku ( filosoofiadoktor maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal, EMÜ professor), Maido Kaljuri ja Eduard Pukkoneni vahel (pildil). Mart oli siiski nii tugevalt jooksus üle, et meil tuli Maidoga omavahel kembelda 2. ja 3. koha pärast. 

Ei saa märkimata jätta, et nendel kahel konkurendil on kokku 17(!) last. Olen nende kõrval poisike, ehkki tunnen end pigem vanamehena, kelle lapsed juba täiskasvanud ja iseseisva elu peal. Mardi ja Maidoga võrreldes peaks mul olema päevas aega 2 korda trenni teha, kuid jooksuvõimelt jäin neile mõlemale alla. Mõnes mõttes tuli paras tagasilöök enesehinnangule. 


Esimesel päeval tegin etapil 5-6 teevaliku ringi mööda sihte. Kaotasin ligi minuti.


Teisel päeval väljusin natuke valesti 1. punktist, kui läksin koos Neeme Looritsaga piki lammiäärset lagedat ja sain pikale sihile ringiga. Neemel oli seal võsas veel üks punkt. Kaotasin ca 40 sek.

10-sekundilise etapivõidu sain etapil 14-15, kui õnnestus joosta piki punast joont otse punkti.

Kõige lahedam lugu juhtus aga etapil 3-4. Jooksin punktist välja ja piki rada. Kuid radade ristis kadus rada äkki ära, kaardil aga jätkus. See lõi häirekella käima. Otsustasin siiski suunaga jätkata kuni jõudsin künka peal asuvasse KP39-sse (mul oli KP40). Oht oli üle teeraja joosta. Mõtlesin natuke, keerasin ida poole ja kohe künka all nägin oma punkti.

Täpselt sama seikluse tegid läbi nii Mart kui Maido. Maido kaotas seal lisaks meile veel üle 2 minuti. Ilmselgelt oli tegu kaardi veaga.

Kuid hoopis selgus, et meie kaardil kattis etapi punane joon teeraja. Keegi meist seda rada ei näinud, mistõttu kõik kogesid ühe äreva hetke. Ülejäänu osas käis võidujooks kaardiga. Tõsi, sellel võidujooksul pidi kaardilugemisega siiski hoolas olema, hapnikutühjas peas olid vead kerged tulema. 


Pildil: "Priit, vaata, siin katab punane joon teed"

Startisin koos Timmoga ja lõpetasin samas sekundis. Tõsi, rajad olid natuke erineva pikkusega. Timmo ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva sõitsid esmaspäeval ära Hispaaniasse seiklusspordi MMile (ARWC). Ilmselt suurte lootustega. Kuid see on järgmine teema.



Fotod: Andres Talver

Lisan siia:
Margus Sarapi poolt FB-s toodud lingi IOFi lehele, kus käsitletud orienteerumise mõju loodusele: SIIN

kolmapäev, 15. september 2021

Rogaini supernädalavahetus Otepääl. Euroopa meistrivõistlused.

Rogaini parim osa on finiš. Kuid mitte ainult selleks ei lähe rogainima, eelkõige on see ikka suur seiklus, mis algab raja planeerimisega. Keha peab olema kannatamiseks valmis, kuid üllatusi tekib alati. Kui ei teki, on seegi üllatus. Seega on rogainis põnevust nii väljas- kui seespool maist keha. Vaim on aga omaette teema nagu ultratel ikka. Mida aastad edasi, seda väiksemaks jääb ambitsioon. Tõsi, auhinnalisele kohale on siiski tore tulla ja selleks ka valmistud, kuid murdumine rasketel hetkedel on juba  lihtne tulema. See on nagu mäetipu vallutamisega, kus kodus mõeldud kangelasteod hääbuvad väga rasketes ja keerukates oludes ülilihtsalt. Kes pole seda tundnud, ei mõista.

Osalemine kodustel tiitlivõistlustel ehk Seiklushundi poolt korraldatud Euroopa meistrivõistlustel rogainis Otepääl oli kergelt mõttes juba aasta alguses, ehkki tulenevalt eelmisel aastal läbielatust oli teostus suure küsimärgi all. Veel aasta tagasi olin üsna kindel, et minu nö ultrad on selles elus joostud. 24h rogain on ränk katsumus ja selleks peab tervis korras olema.

Planeerimata ettevalmistus algas koroonarogainidega (tänud siinkohal Reigo Lehtla tiimile), ajapikku lisandusid ka teised pikemad trennivõimalused. Talihari Vanakuri Pehmo rada lisas üle 50 km-se kogemuse, keha, sh neerud hakkasid tasapisi pikemate otstega harjuma. Üritasin käia võimalikult palju orienteerumisüritustel ja seda suuresti Lõuna-Eestis, kus pesitsesin suvel nii puhkuse ajal kui kodukontoris.

Partnerit EMiks hakkasin vist otsima suve alguses, kui oli tunne, et tervis lubab 24-tunnist katsumust läbi teha. Ehkki olin Mati Preitofiga teinud enamus treeningrogaine ja rogainipartnerina on ta suurepärane kaaslane ning ka füüsiliselt oli heas seisus, tundsin, et tugevas MSV klassi konkurentsis vajan medali võitmiseks siiski füüsiliselt võimekamat kaaslast. Poodiumikohata ei tundu 24h rogain nii ahvatlev. Seetõttu otsisin esialgu kaaslast naispartnerite hulgast, kus XSV medali võitmiseks oleks pidanud ise vähem pingutama. Suhtlesin mitme naisterahvaga, kuid erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Suve algul tegin diili ühe tuntud meesorienteerujaga, kuid osalemist ära ei registreerinud. Kahjuks või õnneks ei paranenud ta oma vigastusest ja võetud risk väga tugeva orienteeruja, kuid kogenematu rogainija näol jäi võtmata. 

Seega polnud mul augusti alguses veel partnerit ja olin kerge südamega valmis ka rogainist loobuma. Enam kedagi otsima ei hakanud ja arvasin, et kui saatus tahab, küll ta mulle kellegi ette viskab. 

Ja siis helistas Jaak Väärsi - 2008. aasta rogaini maailmameister, paljude rogainitiitlite omanik, pidev mägilaagrites treenija, kes on võimeline jooksma maratoni 3 tunniga. Jaak oli oma jalavigastusest paranenud ja valmis ka mind kummi otsas vedama. Esimest korda elus oli mul võimalik rogainida partneriga, kes on minust tugevam. 

Peale omavahelist kokkulepet jäi treenimiseks aega veel 1 kuu. Ja siis see juhtus. Nimelt astusin 4. augustil Kopra päevakul terava kuuseoksa jalga. Vasaku talla keskele, sügavalt ja valusalt. Käisin Võru EMOs, kaks päeva liikusin karkudega, kaks nädalat lonkasin kõvasti, kolmanda nädala lõpus tegin esimesed arglikud jooksusammud. Vahepealne treening sisaldas pikki (üle 60 km) rattaotsi Võrumaa künklikel teedel. Nädal enne rogaini EMi sain Saaremaa sprintide rajameistrina korralikult ringi sahmida, osavõtt EMV öisest orienteerumisest lisas mahtu. Magada ka eriti ei saanud, sest peale öist jooksu ei tulnud und. Kell 1:44 öösel tuli telefoni teade, et üks mees on metsas, lapsed nutavad autos. Kiirelt riided selga ja finiši juurde. Olin valmis tundidepikkuseks otsinguks Saaremaa porsside vahel. Õnneks tuli peagi viimasest ajavõtupunktist märge ja varsti oli ka võistleja kohal. See kõik oli kokku hea treening 24h rogainiks.

Planeerimine

Oli põnev. Üsna kohe sai selgeks, et keskusesse pole mõtet tulla. Kallid punktid olid kaardi servaaladel ja suur välispidine ring vältimatu. Sõltumata stardist väljumise suunast jäi eeldatavalt kõige keerukam Kääriku-Harimäe (Sangaste) mets meile ööseks. Kaardi kaguosa jätsime lõpuossa, sest seal oli rohkem võimalusi plaani korrigeerida. Paljud edukad tiimid planeerisid nii, et Sangaste mets jäi valgesse aega.

Konkurendid

Konkurendid olid tugevad. Kõigepealt eelmise aasta Läti EMi ülekaalukad MSV võitjad Antti Roose- Toomas Laur. Nad alustasidki bravuurikalt ja eemaldusid raja alguses meist üsna kiiresti. Antti on kogenud orienteeruja, kuid olles temaga koos läbi teinud rogaini EMi Itaalias, võis neilt oodata ka eksimusi. Kiire alustamine polnud samuti nende trump. 

Siis kogenud ja tehniliselt tugevad Tiit Tali – Maido Kaljur. Tiit tuli koos Anttiga hõbedale Hispaania MMil 2019, Maidoga said eelmise aasta Läti EMil medali (tulemusi ei leidnud). Kuid kui stardis ütles Maido, et nad plaanivad keskusest läbitulekut, sai üks konkurent kergelt maha kriipsutatud.

Aleksander Pritsik (Sass) – Jaak Rohtsalu olid samuti ühed tugevamad konkurendid. Sass tuli koos Jaak Väärsiga 2008 Karula MM rogainil MV klassis maailmameistriks (absoluutarvestuses olid 10. kohal). Hiljem on ta samuti mitmeid tiitlivõistluse medaleid noppinud. Jaak Rohtsalu on ultrajooksja kalduvustega orienteeruja, samuti sihikindel ja vastupidav konkurent, rogaini tiitlivõistlustelt nii mõnegi medali võitnud. 

Mustad hobused olid soomlased. Kuid kui Harju OK klubikaaslase Kari Lehto Soome klubi TuMe ehk Turun Metsänkävijät mehed kohal olid, siis neid alahinnata ei tohtinud. Ja nad tulidki 3. kohale.

Teised, nagu näiteks Urmas Tammemäe – Ülo Viru (pildil paremal ees), olid juba tsipa nõrgemad. Urmase lapsed Timmo ja Piibe võitsid mõlemad põhiklasside kullad, üks meeste, teine naistiimide seas. 


Võistlus

Alustasime rahulikult tõusuga Linnamäele. Kohe algusest dikteerisin tempot, st kõikidel tõusudel kõndisime, pikematel jooksuetappidel tegime sisse kõnnipause. Jaak oleks ehk tahtnud rohkem joosta, kuid üsna pea jõudsime võsasesse metsa, kus seda eriti teha ei saanud. Pidev võitlus kõikvõimalike okste ning mahalangenud puudega oligi selle rogaini üks põhitegevusi. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et sel korral olime Jaaguga füüsiliselt üsna võrdsed. Kestsime mõlemad kenasti lõpuni ja kui oleks vajadus tekkinud, võinuksime lõpus seasörgi asemel ka joosta. Õnneks polnud seda vaja.

Üsna alguses mõõtsin ajaliselt läbimise kiiruse tüüpilisel Otepää maastikul, mis koosnes nii küngastest kui raskema läbitavusega metsast. 1,5 cm (380 m) läbimiseks kulus 5 minutit. See pikkusmõõt sai aluseks edaspidisele orienteerumisele, kus üritasin igal võimalikul juhul kasutada lihtsa kella sees olevat stopperit. 

Algus läks kenasti ja tundus, et nii jääbki. Kuid esimene pauk tuli peagi – KP91. Miskipärast hakkasime liiga vara nõlvalt punkti otsima, kallutasime end suunast kõrvale ja kui paranduse tegime, olime juba paralleelsituatsioonis valel nõlval. Punkti ei olnud. Selleks, et mitte liiga kaua teadmata kohas punkti otsida, võtsime suuna KP76-le. Olin kindel, et väga vales kohas me olla ei saanud. Reeglina tegelesin orienteerumisega mina, Jaak sellesse tegevusse palju ei sekkunud. Ta luges kaarti ja teede peal korrigeeris mõnikord, kuid metsas pidin hakkama saama üksi.

Viga tuli selle punktiga ca 20 min ja see mõjus kainestavalt. Oleksime pidanud kohe võtma punkte järjekorras 95-76-91. Selle vea tõttu jätsime välja KP36 ja võitsime natuke aega tagasi pikalt mööda teid ja lagedaid joostes. Olime plaanist ees 1 tund, mis kasvas mingil hetkel 1,5 tunnile. Plaan sisaldas 110 km läbimist, kus koefitsiendiks olin arvestanud 1,3. Lõpptulemusena tuli koos kõikide vigadega koefitsiendiks 1,47. Siiski oli tehtud plaan kenasti teostatav.

Rogaini mõistes väike ring tekkis enne KP101. Ootasin seljandikku ja see tuligi. Suunaga punkti, mida aga polnud. Selgus, et enne pikka seljandikku oli veel üks seljandikulaadne pinnavorm. Sain veast suhteliselt kiiresti aru.

Ka edaspidi kulges kõik kenasti. Lambid panime pähe juba kell 19:55. Kell 20:51, tund aega planeeritust varem, jõudsime joogipunkti, kus oli plaanis teha soe toit Tactical FoodPack’ist. Kasutasin kahte soojenduselementi ja asi toimis kenasti. Kohtusime Marje Viirmanni ja Airi Alnekiga (alumisel pildil), nad olid just edukalt saabunud keeruliselt Kääriku - Harimäe ehk Sangaste metsast, olid rõõmsad ja energilised. Alles siis, kui majast väljus Volli Tasa abikaasaga, mõistsin, et joogipunkt asus Lutsu talus

Paus koos toidu soojendamise ja söömisega võttis aega 17 minutit. Ise sõin 4 teelusikat seda toitu,  Jaagule jagus rohkem, oma portsu said pakist ka Marje ja Airi. See oli meeldiv suutäis enne öist metsaminekut. Toitumisega oli üldse sel korral kõik hästi, veel 14. tunnil maitses soolalõhe võileib. Kuid seda koos imejoogi Coca-Colaga, mida võtsin kaasa kolm 200 g-st purki. Coca läheb sisse ka siis, kui enam midagi muud ei suudaks süüa-juua. 

Peale pausi olin jälle raskustes kaardisse sisseelamisega ja tegime teeradadel mitu lihtsat viga. Lõpuks sain paika ühel puusillal, mis läks üle kahte sood ühendavast kraavist. 

Kell 23 õhtul jooksime nõlvaalusel rajal ja kui see lõppes, siis niidetud heinamaal. Jäätunud valge rohi krõbises mõnusalt jalgade all. Kuna loha polnud, siis arvasin, et see asub soo serval. Väike pööre ja juba olimegi soos, siis liiga kaugel soos, kust tagasi polnud enam mõtet tulla. Ületasime takistusi, soost väljumisel oli võsa eriti tihe. Jällegi tuli väga tobe ajakaotus, mis punase joonena paistab kaardilt ilus, tegelikkuses aga kaugeltki mitte.

Ja siis tuli teine suurem viga. Harimäele viis lõputu tõusuga tee ja kui maamärgini jõudsime, tundus edasine lihtne - 1 cm suunaga ja KP85 on käes. Aga ei olnud ega tulnud seda punkti. Kammisime piirkonda siit ja sealt, ei midagi. Ainsaks lahenduseks oli jälle tagasi tee peale tulek, mis osutus lõputuks astumiseks üle küngaste ja läbi orgude, igasugu oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes. Pimedas, muidugi. Uuesti ründasime punkti põhja poolt, piki nõlva. Seekord oli kõik kontrolli all ja punkt tuli kenasti vastu. Viga 30 min.

Ja siis tuli kuninglik etapp 85-100. Mõtlesin, et kui selle ära teeme, siis võiks šampuse avada või kirikusse küünlad panna. Kummalisel kombel olime planeeringust välja jätnud KP81. Tekkiv teravnurk keerulisel maastikuosal ei tundunud planeerimisel ratsionaalne. Kuid KP81 järel oleks saanud kasutada teeradu KP100 võtmiseks.

Niisiis, väljudes KP85-st panin stopperi käima ja jälgisin pingsalt suunda. Pimedas oli raske lugeda ümbritsevat reljeefi, pealegi oli seda 5x rohkem kui 5 m-se kõrgusjoonega kaardil. Ootasin suurt ja sügavat lohku, mida aga ei tulnud. 2 cm aeg hakkas täis saama, kuid punkti polnud. Sügavat lohku ei tajunud samuti, nähtavust suurt polnud. Olime raskes seisus. Väikese tiirutamisega nägin pisikest sood. Ka kaardil oli sooke. Võtsin suuna selle soo nurgast ja lihtsalt läksin kuni enam mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin üles, kuid kõrgemaid nõlvu ei tuvastanud. Järelikult me polnud lohus. Pilk läks kaardile, kust polnud mingit abi saada. Olukord oli halb, väga halb. 

Siis suunasin valgusvihu enese ette ja KP100 oli 15 m kaugusel! 

Peaaegu oleksime vea teinud KP94 juures, kus üsna olematu kerge lohaga rada kadus ära ja suund kiskus valeks. PT (persetunne) oli see, mis paranduse tegi ja meid tagasi mineraalmaa pätsikestele tõi. 

KP96-s olime ajaplaanist maas ja tekkis vajadus teha korrektuur. Tegin ettepaneku pimedas korraks pikali visata, et lasta ka südamel natuke puhata ja asja arutada. Kallid kaguosa punktid tuli välja jätta, sest piirkond tundus samuti üsna karm ning läbitavus raske. Suurema vea korral oleksime jäänud tõsiselt ajahätta. Ka raiesmike vahel asuv KP79 hirmutas. Rajameister Taavi Tatsi ütles 20h teleülekandes, et tugevad tunnevad end võsas veelgi tugevamini. Nii oli, kuid nüüd olin võsast nii läbi pekstud ja kurnatud, et tundsin end nõrgana. 

Pikutades hakkas vappekülm, kaart värises käes, kuid head plaani ikka polnud. Siis tegin ettepaneku minna 96-86-88 – mööda kalleid punkte ja võtta lisaks võistluskeskusest idasse-kirdesse jäävad punktid 98, 51, 102 ja 47. Lootes, et seal on parem läbitavus.

Tasapisi hakkas valgenema. KP86-le lähenesime mööda raskesti tajutavaid radu, mis olid siiski olemas. Kiidan kaardimeistrit Markus Puuseppa väga hea kaardi eest. Jõudsime vare juurde ja kõik näis olevat kontrolli all. Ometi olin õigest suunast natuke kõrvale kaldunud. Lõunapoolse soo nurgast jäi punkt leidmata ja seega asukoht tuvastamata. Tagantjärele on kõik arusaadav, kuid hetkeolukorras ei osanud  mõelda muud kui suunaga tee peale minna, et siis sealt uuesti ja kindlamast kohast punktile läheneda. Nüüd juhtus jälle, et olin kaardi keeranud 90 kraadi valesti ette, juba kolmandat korda sellel rogainil. Juurde tuli veel mõttetu ring ja kokku 20 min viga.

Kagunurga ärajätmisega kaotasime hulga punkte, võitsime aga samal ajal aega. Viimast oli nüüd üsna palju ja piisas ka eriti karmi läbitavusega 102 ja 47 punktipiirkondade jaoks. Väike rõngas KP102 ja KP47 vahel polnud viga vaid parema läbipääsu otsimine. Väljumine KP47st tee peale oli samuti üliaeglane. Kuid aega meil oli, sest välistasin Väiksele Munamäele (KP103) ronimise. Jaak oleks tahtnud sinna minna.

Finišisse jõudsime 3-minutilise varuga. Minuti kaotasime KP48-le lähenemisel, minut läks staadionile sissepääsu leidmiseks. Nimelt oli telklaagri ümber tõmmatud piirdelint, mida esialgu pidasime keelualaks. 

Nagu alguses öeldud, saabus lõpuks ka rogaini meeldivaim hetk ehk finiš. Vaatamata mõnedele suurematele vigadele olime enda arust teinud päris hea soorituse. Oli selge, et vigadeta ei pääsenud sellest ülimalt tehnilisest rogainist mitte keegi. 

Esimene, kellega konkurentidest kohtusin, oli Jaak Rohtsalu. Kõhedusega küsisin nende punktisummat ja kui Jaak ütles, et 307, tundsin kerget pingelangust. Teadsin, et minu number teeb talle kergelt haiget. See oli 308. Mingil hetkel teatati, et saime MSV klassis esimese (!) koha. Esimene küsimus oli, et mis juhtus Roose-Lauriga. Alles hiljem selgus, et nad said küll 6 punkti rohkem, kuid kaardi lääneservas eksisid ära, läbisid keskelt suure keeluala (pildil) ning said DSQ. Nende ebaõnn oli meie õnn. 

Seekord meil siis vedas. Jaak oli väga hea ja kogenud tiimikaaslane, kelle füüsilise seisundi pärast polnud vaja muret tunda. Tõsi, orienteerumisel oli temast abi vähevõitu, kuid ta ei seganud ka. Saime külmas kenasti hakkama ehkki Jaagul oli riideid napilt (miskit pudenes tal ka pisikesest seljakotist välja). Toiduga oli samuti kõik hästi. Eriti tänulik olen tossudele, milleks valisin HOKA Speedgoat 4. Jooksin nagu patjadel, sh asfaldil, tossud olid kindlalt jalas, ei loksunud ka karmil maastikul. Vesi tuli tossust kenasti välja. Mitte ühtegi villi ega muud jalaprobleemi ei tekkinud. Igaks juhuks panin enne võistlust jalataldadele risti laia spordiplaastri ja kandadele geeliplaastrid.

Läbisime 104,5 km, üldkokkuvõttes saavutasime 33. koha. MSV klassis I koha.


Suurepärased pildid on Aldis Toomelt ja Reigo Teervaltilt. Aldis on super spordifotograaf Eestis, Reigo aga sellel rogainil teinud minu arust kõva arenguhüppe. Põnevad kaadrid, veebis hästi esitatud pildid. Tundub, et Reigo on saanud natuke õpetust Aldiselt.

Pildid (Aldis Toome)
Pildid (Reigo Teervalt)

Teisi lugusid:

pühapäev, 12. september 2021

Edu on detailides - Eesti MV tavarajal ja veteranide teates Kuutsemäel

Juba kolmas järjestikune nädalavahetus täis tõelist orienteerumiselamust. Räägiti, et Saaremaa kolmik-EMV oli tore, ise sain seal joosta vaid põnevat öist rada. Eelmise nädalavahetuse 24h rogaini Euroopa MV Otepääl oli väga vinge, nii kaardi, raja, kui kogu korralduse osas (sellest veel kirjutan). Eile ja täna toimusid aga Kuutsemäel Eesti MV tavarajal ja noorte/veteranide teates. Jällegi suurepärane töö kaardi- ja rajameistritelt (vastavalt Kalle Remm ja Mait Tõnisson), samuti korraldajatelt. 

Olles nädal tagasi pingsalt 24h orienteerunud Otepää-Kääriku võsastel maastikel, ei saanud peale seda ebaõnnestuda Kuutsemäel, st sarnasel maastikul. Keskendumine ja hoolikas kaardilugemine, sujuv raja läbimine oli edu aluseks. Kõik see oli olemas, vaid jooksuvõime oli suur küsimärk. Enesetunne oli küll hea, kuid see võis jooksukiiruse osas olla petlik. Kõik pidi saama selgeks võistlusel. (Foto: Teele Eensaar)

Tavarada. Arvasin, et kui teen tehnilisel maastikul veatu, st ilma suuremate vigadeta jooksu, siis on medal kindel. Kuid, tutkit brat, jäin neljandaks, järgmised juba üle 10 min taga. Olin natuke üllatunud. Nädalatagused rogainijad Tiit Tali ja Maido Kaljur olid heas jooksuhoos, kolmanda koha saanud kiire jalaga Andres Talver suutis samuti suuremaid vigu vältida. 

Kuhu siis medal kadus?

Kõigepealt ilusasti sooritatud etapil 2-3 kadus 1,5 minutit. Ilmselt takerdusin võsasse, parimad pidid pääsema valutumalt.

Etapil 5-6 pöörasin enne punkti natuke vara ära, kuid kohe korrigeerisin suunda ja punkt oli käes. Kuid kaotust tuli 1 minut!?? 

Etapil 8-9 kiskusid küngaste nõlvad punasest joonest eemale ja tuli väike kaar. Lagedal oli aga ilma lohadeta kõrge hein. Kõik oli kontrolli all, kuid kaotust 2(!) min. 

Tulemused

Veteranide teates võistlesime M55-60 klassis. Konkurents polnud tugev, kuid sellel maastikul võis siiski kõike juhtuda. Kui eile oli soe suvine kuiv ilm, siis täna sadas kõvasti, metsas oli üsna pime. Samas oli soe. 

Olin avavahetuses ja tegin hoolikalt kontrollitud jooksu. Esimene hajutus oli mul vist pikem ja jäin teistest tublisti maha. Peagi kohtasin Jaanus Reha, kes oli hädas KP90-ga. Mul seda punkti polnud. Korra vilksatas ees ka Urmas Sulaoja, kes tegi veatu soorituse ja lõpetas avavahetuse minust 1,5 min kiiremini. Ei tea, kui palju mõjutasid seda vahet erinevad hajutuspunktid, kuid veatu soorituse juures tegin mitmeid valesid teevalikuid.

Etapil 5-6 poleks olnud vajadust kõrgust kaotada ja siis jälle tõusu võtta, sai ka ilusti otse minna.

Etapil 6-7 andis otseminek ehk võitu, kuid oli veaohtlikum. 

Otsus minna etapil 8-9 üle mäe, st valgest metsast, oli viga. Altpoolt ümber mäe minnes poleks olnud vaja tõusta ja laskuda ning läbitavus oli soo servas ka normaalne. Minu punkt oli sälkoru allosas. 

Teises vahetuses tegi Mati Preitof oma töö kenasti ära ja kolmandas vahetuses sai väga kõva aja Taivo Tali. Finišis oli meie edu järgneva võistkonna ees üle 13 minuti.

Tulemused


kolmapäev, 1. september 2021

EMV sprinditeade Leedri külas. Rajameistri mõtted

Leedri küla on kahtlemata üks väga eriilmeline paik Eestimaal, kus on säilinud Lääne-Saaremaa sumbküla tüüpi asustus kõrgete kiviaedade ja tänakute võrguga. Sain selle info võistluse LIVE VIDEO-st, kus külaelu eestvedaja Jaanika Tiitson annab hea ülevaate küla olemusest ja inimestest (vt intervjuu lõpuosa, alates 1:40:55-st). 

Sissekande lõppu panen Jaanika südamliku kirjelduse orienteerumisvõistluse jõudmisest Leedri külla ja omatehtud orienteerumisteemalise lapiteki loosimisest ühele võistlustest osalejale. Selle sai Kaarel Kallas JOKAst. Rajameistrina käisin mitmeid kordi kõikides taluõuedes ja vestlesin paljude toredate ning lahkete, peamiselt vanemate inimestega, kes lubasid oma koduõues orienteerumise suurvõistlust korraldada. Kogu keskkond oli harjumatult sõbralik ja vastutulelik. Suur osa selles oli muidugi Jaanikal ja ka Uku-Lauril, kes kaardistamise käigus nendega juba suhelnud oli.

Uku-Laur Tali oli teinud võistlusradade planeerimiseks väga hea orienteerumiskaardi. Segateade koosnes neljast vahetusest, kus jooksu järjekord oli naine-mees-mees-naine. Ma ei jaganud hajutusi naiste ja meeste vahel, rajad planeerisin põhiklassile teadlikult lubatud ajavahemiku ülemisse serva, st 15 min juurde. Vastasel juhul pidanuks naistel välja jätma kaugema sumbküla osa, millest oleks kahju olnud. Mehed pidid ära käima kaardi loodeservas asuva tuuliku juures, sest esialgu oli mõte filmida seal efektseid droonikaadreid küla reklaamimiseks. Kahjuks polnud nii kaugele võimalik drooni saata.

Reeglina oli igal rajal kolm hajutust, lühematel radadel ka kaks. Ma ei viinud hajutuspunkte üksteisest  kaugele seetõttu, et võistluse kulg oleks pealtvaatajale paremini jälgitav ja arusaadavam. Eeldasin, et erinevad jooksukiirused ja teevalikud löövad Leedri labürindis võistkonnad kenasti laiali, kui mitte ühes vahetuses, siis mitmes kindlasti. Koosjooksmisel tekivad omad vead, mida võistluse käigus ka nägime. Taganjärgi võib öelda, et sportlikku pinget oli selles teates kõvasti ja tänu Tomi-Andre tiimi ägedale teleproduktsioonile ning heale kommentaatoritööle nautisin ise "saadet" täiega, ka järelvaatamisel. 

Sprindivõistluse üheks ebaõnnestumise põhjuseks on KP-tähise eemaldamine vahetult enne võistlust või võistluse ajal mõne kõrvalise isiku poolt. Seetõttu oli vaja punkte valvata, mida ka Kuressaares  hoolikalt tegime. Leedri külas sellist ohtu eriti polnud, kuid suuremaks väljakutseks oli kõikide väravate ja aiaaukude läbipääsu tagamine selliselt nagu võistluskaardile trükitud olid.  

Siin on kaardinäide läbipääsudest, millest vaid osa on joonisel nummerdatud. Tundlike alade markeerimiseks ja väravate kinni-lahti hoidmiseks kasutasin rohkelt piirdelinti. Kahjuks jäi lint panemata kohta, kus rikuti reeglit ja kus tuli tühistada OK Ilves I võistkonna tulemus liidrina jooksnud Eveli Saue vea tõttu viimases vahetuses. 

Kohtunikke paigutasin rajale 9-10, peamiselt kohtadesse, kust võis eeldada piirete-kiviaedade ületamist ja sellega reeglite rikkumist. Lilla paksu joone ületamist ei osanud aga ette näha. Tundub, et mitte kõik tingmärgid pole orienteerujatel selged või ei suudeta võistlustuhinas kaardil selgelt näidatud keelualade ületamist vältida. Kui kunagi hiljem veel selles külas mõnda orienteerumisüritust korraldatakse, siis võtmeteemaks on seal läbipääsud. Päevakul on lihtne, kuid tiitlivõistlusel võib ühe avatud värava suletud olek tühistada kogu võistluse.

Nüüd natuke ka raja parameetritest ja teevalikutest.

Radade optimaalsed pikkused olid suuremad kui Kuressaares - meestel 3710 m (Kuressaares oli 3550 m) ja naistel 3310 m (3160 m). Ütleks, et naised said siin paremini hakkama kui linnas, kus tehnilisust oli justkui vähem, kuid suur kiirus avaldas ajutööle oma mõju.


Raja alguses lasin jooksjatel kiiruse üles võtta ja aiaauke lugeda. Üllataval kombel kaotati tagasijooksuga sekundeid nii KP34 kui KP37 juures. Erinevate hajutuste vahe oli ca 30 m, mis hiljem tagasi joosti.

Kõige põnevam etapp oli 61-78, kus tehti palju erinevaid teevalikuid ja mulle suureks üllatuseks rünnati üsna sageli punktist lilla etapijoone kaudu rohelisesegust metsa, mille teises otsas oli risti ees pikk ületamatu kiviaed. Siin oli näha metsaorienteerumise mõtlemist. Kui etapp oleks olnud vastupidi, siis selliseid minekuid poleks kindlasti tehtud. Hea, et olin hommikul teeäärsest võsast kõrvaldanud  suure hulga vana okastraati.

Kõige lühem ja tõenäoliselt ka kiireim teevalik läks vasakult läbi kahe aia. Seda varianti kasutas esiotsa tiimidest vaid Evely Kaasiku naiste viimases vahetuses. Parempoolne variant oli küll selge ja lihtsalt teostatav, kuid üle 40 m pikem. Kohe otse minnes oli teekonna pikkus lühima variandiga sama (260 m), kuid "metsasem" ja aeglasem.

Küllalt sageli polnud oluline, millist teevalikut kasutada, ülesande lihtsustamine, kiire otsustamine ning enesekindlam jooks andsid efekti ka natuke pikematel variantidel.  

Minu jaoks oli enne võistlust huvitav, kuidas lahendatakse etappi 42-35, kus vasakpoolne variant oli nö labasem, kuid 20 m pikem. Ja kas võistlejad lähevad kõigepealt etapisuunast oluliselt kõrvale või mitte. Selgus, et läksid ja kuidas veel. Aegu pole analüüsinud, kuid võib arvata, et kiire tegutsemisega olid mõlemad teevalikud enam-vähem võrdsed, samas pealtvaatajatele intriigi pakkuvad ja seega põnevad. 

Kenny Kivikas
e (Ilves I) ja Sergei Rjabõškini (Peko) tihedas duellis kasutasid konkurendid parempoolset teevalikut, kuid Sergeil jooksis pilt taskusse peale õuealale sisenemist, kus tegi lausa minutilise(!) vea ning lasi mööda Jaagup Truusalu Võru I-st. 

Peale vaatepunkti oli üks olulise mõjuta hajutus, välistades lõpuringil BINGOt, kuid siiski sundis võistlejaid hoolikalt kaarti lugema. Kõik järgnevad etapid kuni finišini pakkusid erinevaid teevalikuid, kus neid ka kasutati. Siingi tuli otsusetegemisel kiire olla ja planeeritud teevalik sujuvalt ellu viia.

Mis mulle sageli üllatust pakub, on Timo ja Lauri Silla sarnased teevalikud ja lähedased lõpuajad. Näiteks mõlemad jooksid sprinditeates II vahetust, kusjuures üksteisest üsna kaugel. Olulisi teevalikuetappe (61-48 ja 42-35) lahendasid nad sarnaselt, vahetuse ajad tulid vastavalt 15:03 (Lauri) ja 15:04 (Timo). Kenny aeg oli 14:37.

Tulemused

GPS träkid

Fotod (Allan Mehik) (tore galerii, siin kasutasin tema lapiteki pilti)

Võistluse koduleht


Jaanika FB sissekanne enne üritust