Rogaini supernädalavahetus Otepääl. Euroopa meistrivõistlused.

Rogaini parim osa on finiš. Kuid mitte ainult selleks ei lähe rogainima, eelkõige on see ikka suur seiklus, mis algab raja planeerimisega. Keha peab olema kannatamiseks valmis, kuid üllatusi tekib alati. Kui ei teki, on seegi üllatus. Seega on rogainis põnevust nii väljas- kui seespool maist keha. Vaim on aga omaette teema nagu ultratel ikka. Mida aastad edasi, seda väiksemaks jääb ambitsioon. Tõsi, auhinnalisele kohale on siiski tore tulla ja selleks ka valmistud, kuid murdumine rasketel hetkedel on juba  lihtne tulema. See on nagu mäetipu vallutamisega, kus kodus mõeldud kangelasteod hääbuvad väga rasketes ja keerukates oludes ülilihtsalt. Kes pole seda tundnud, ei mõista.

Osalemine kodustel tiitlivõistlustel ehk Seiklushundi poolt korraldatud Euroopa meistrivõistlustel rogainis Otepääl oli kergelt mõttes juba aasta alguses, ehkki tulenevalt eelmisel aastal läbielatust oli teostus suure küsimärgi all. Veel aasta tagasi olin üsna kindel, et minu nö ultrad on selles elus joostud. 24h rogain on ränk katsumus ja selleks peab tervis korras olema.

Planeerimata ettevalmistus algas koroonarogainidega (tänud siinkohal Reigo Lehtla tiimile), ajapikku lisandusid ka teised pikemad trennivõimalused. Talihari Vanakuri Pehmo rada lisas üle 50 km-se kogemuse, keha, sh neerud hakkasid tasapisi pikemate otstega harjuma. Üritasin käia võimalikult palju orienteerumisüritustel ja seda suuresti Lõuna-Eestis, kus pesitsesin suvel nii puhkuse ajal kui kodukontoris.

Partnerit EMiks hakkasin vist otsima suve alguses, kui oli tunne, et tervis lubab 24-tunnist katsumust läbi teha. Ehkki olin Mati Preitofiga teinud enamus treeningrogaine ja rogainipartnerina on ta suurepärane kaaslane ning ka füüsiliselt oli heas seisus, tundsin, et tugevas MSV klassi konkurentsis vajan medali võitmiseks siiski füüsiliselt võimekamat kaaslast. Poodiumikohata ei tundu 24h rogain nii ahvatlev. Seetõttu otsisin esialgu kaaslast naispartnerite hulgast, kus XSV medali võitmiseks oleks pidanud ise vähem pingutama. Suhtlesin mitme naisterahvaga, kuid erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Suve algul tegin diili ühe tuntud meesorienteerujaga, kuid osalemist ära ei registreerinud. Kahjuks või õnneks ei paranenud ta oma vigastusest ja võetud risk väga tugeva orienteeruja, kuid kogenematu rogainija näol jäi võtmata. 

Seega polnud mul augusti alguses veel partnerit ja olin kerge südamega valmis ka rogainist loobuma. Enam kedagi otsima ei hakanud ja arvasin, et kui saatus tahab, küll ta mulle kellegi ette viskab. 

Ja siis helistas Jaak Väärsi - 2008. aasta rogaini maailmameister, paljude rogainitiitlite omanik, pidev mägilaagrites treenija, kes on võimeline jooksma maratoni 3 tunniga. Jaak oli oma jalavigastusest paranenud ja valmis ka mind kummi otsas vedama. Esimest korda elus oli mul võimalik rogainida partneriga, kes on minust tugevam. 

Peale omavahelist kokkulepet jäi treenimiseks aega veel 1 kuu. Ja siis see juhtus. Nimelt astusin 4. augustil Kopra päevakul terava kuuseoksa jalga. Vasaku talla keskele, sügavalt ja valusalt. Käisin Võru EMOs, kaks päeva liikusin karkudega, kaks nädalat lonkasin kõvasti, kolmanda nädala lõpus tegin esimesed arglikud jooksusammud. Vahepealne treening sisaldas pikki (üle 60 km) rattaotsi Võrumaa künklikel teedel. Nädal enne rogaini EMi sain Saaremaa sprintide rajameistrina korralikult ringi sahmida, osavõtt EMV öisest orienteerumisest lisas mahtu. Magada ka eriti ei saanud, sest peale öist jooksu ei tulnud und. Kell 1:44 öösel tuli telefoni teade, et üks mees on metsas, lapsed nutavad autos. Kiirelt riided selga ja finiši juurde. Olin valmis tundidepikkuseks otsinguks Saaremaa porsside vahel. Õnneks tuli peagi viimasest ajavõtupunktist märge ja varsti oli ka võistleja kohal. See kõik oli kokku hea treening 24h rogainiks.

Planeerimine

Oli põnev. Üsna kohe sai selgeks, et keskusesse pole mõtet tulla. Kallid punktid olid kaardi servaaladel ja suur välispidine ring vältimatu. Sõltumata stardist väljumise suunast jäi eeldatavalt kõige keerukam Kääriku-Harimäe (Sangaste) mets meile ööseks. Kaardi kaguosa jätsime lõpuossa, sest seal oli rohkem võimalusi plaani korrigeerida. Paljud edukad tiimid planeerisid nii, et Sangaste mets jäi valgesse aega.

Konkurendid

Konkurendid olid tugevad. Kõigepealt eelmise aasta Läti EMi ülekaalukad MSV võitjad Antti Roose- Toomas Laur. Nad alustasidki bravuurikalt ja eemaldusid raja alguses meist üsna kiiresti. Antti on kogenud orienteeruja, kuid olles temaga koos läbi teinud rogaini EMi Itaalias, võis neilt oodata ka eksimusi. Kiire alustamine polnud samuti nende trump. 

Siis kogenud ja tehniliselt tugevad Tiit Tali – Maido Kaljur. Tiit tuli koos Anttiga hõbedale Hispaania MMil 2019, Maidoga said eelmise aasta Läti EMil medali (tulemusi ei leidnud). Kuid kui stardis ütles Maido, et nad plaanivad keskusest läbitulekut, sai üks konkurent kergelt maha kriipsutatud.

Aleksander Pritsik (Sass) – Jaak Rohtsalu olid samuti ühed tugevamad konkurendid. Sass tuli koos Jaak Väärsiga 2008 Karula MM rogainil MV klassis maailmameistriks (absoluutarvestuses olid 10. kohal). Hiljem on ta samuti mitmeid tiitlivõistluse medaleid noppinud. Jaak Rohtsalu on ultrajooksja kalduvustega orienteeruja, samuti sihikindel ja vastupidav konkurent, rogaini tiitlivõistlustelt nii mõnegi medali võitnud. 

Mustad hobused olid soomlased. Kuid kui Harju OK klubikaaslase Kari Lehto Soome klubi TuMe ehk Turun Metsänkävijät mehed kohal olid, siis neid alahinnata ei tohtinud. Ja nad tulidki 3. kohale.

Teised, nagu näiteks Urmas Tammemäe – Ülo Viru (pildil paremal ees), olid juba tsipa nõrgemad. Urmase lapsed Timmo ja Piibe võitsid mõlemad põhiklasside kullad, üks meeste, teine naistiimide seas. 

Võistlus

Alustasime rahulikult tõusuga Linnamäele. Kohe algusest dikteerisin tempot, st kõikidel tõusudel kõndisime, pikematel jooksuetappidel tegime sisse kõnnipause. Jaak oleks ehk tahtnud rohkem joosta, kuid üsna pea jõudsime võsasesse metsa, kus seda eriti teha ei saanud. Pidev võitlus kõikvõimalike okste ning mahalangenud puudega oligi selle rogaini üks põhitegevusi. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et sel korral olime Jaaguga füüsiliselt üsna võrdsed. Kestsime mõlemad kenasti lõpuni ja kui oleks vajadus tekkinud, võinuksime lõpus seasörgi asemel ka joosta. Õnneks polnud seda vaja.

Üsna alguses mõõtsin ajaliselt läbimise kiiruse tüüpilisel Otepää maastikul, mis koosnes nii küngastest kui raskema läbitavusega metsast. 1,5 cm (380 m) läbimiseks kulus 5 minutit. See pikkusmõõt sai aluseks edaspidisele orienteerumisele, kus üritasin igal võimalikul juhul kasutada lihtsa kella sees olevat stopperit. 

Algus läks kenasti ja tundus, et nii jääbki. Kuid esimene pauk tuli peagi – KP91. Miskipärast hakkasime liiga vara nõlvalt punkti otsima, kallutasime end suunast kõrvale ja kui paranduse tegime, olime juba paralleelsituatsioonis valel nõlval. Punkti ei olnud. Selleks, et mitte liiga kaua teadmata kohas punkti otsida, võtsime suuna KP76-le. Olin kindel, et väga vales kohas me olla ei saanud. Reeglina tegelesin orienteerumisega mina, Jaak sellesse tegevusse palju ei sekkunud. Ta luges kaarti ja teede peal korrigeeris mõnikord, kuid metsas pidin hakkama saama üksi.

Viga tuli selle punktiga ca 20 min ja see mõjus kainestavalt. Oleksime pidanud kohe võtma punkte järjekorras 95-76-91. Selle vea tõttu jätsime välja KP36 ja võitsime natuke aega tagasi pikalt mööda teid ja lagedaid joostes. Olime plaanist ees 1 tund, mis kasvas mingil hetkel 1,5 tunnile. Plaan sisaldas 110 km läbimist, kus koefitsiendiks olin arvestanud 1,3. Lõpptulemusena tuli koos kõikide vigadega koefitsiendiks 1,47. Siiski oli tehtud plaan kenasti teostatav.

Rogaini mõistes väike ring tekkis enne KP101. Ootasin seljandikku ja see tuligi. Suunaga punkti, mida aga polnud. Selgus, et enne pikka seljandikku oli veel üks seljandikulaadne pinnavorm. Sain veast suhteliselt kiiresti aru.

Ka edaspidi kulges kõik kenasti. Lambid panime pähe juba kell 19:55. Kell 20:51, tund aega planeeritust varem, jõudsime joogipunkti, kus oli plaanis teha soe toit Tactical FoodPack’ist. Kasutasin kahte soojenduselementi ja asi toimis kenasti. Kohtusime Marje Viirmanni ja Airi Alnekiga (alumisel pildil), nad olid just edukalt saabunud keeruliselt Kääriku - Harimäe ehk Sangaste metsast, olid rõõmsad ja energilised. Alles siis, kui majast väljus Volli Tasa abikaasaga, mõistsin, et joogipunkt asus Lutsu talus. 

Paus koos toidu soojendamise ja söömisega võttis aega 17 minutit. Ise sõin 4 teelusikat seda toitu,  Jaagule jagus rohkem, oma portsu said pakist ka Marje ja Airi. See oli meeldiv suutäis enne öist metsaminekut. Toitumisega oli üldse sel korral kõik hästi, veel 14. tunnil maitses soolalõhe võileib. Kuid seda koos imejoogi Coca-Colaga, mida võtsin kaasa kolm 200 g-st purki. Coca läheb sisse ka siis, kui enam midagi muud ei suudaks süüa-juua. 

Peale pausi olin jälle raskustes kaardisse sisseelamisega ja tegime teeradadel mitu lihtsat viga. Lõpuks sain paika ühel puusillal, mis läks üle kahte sood ühendavast kraavist. 

Kell 23 õhtul jooksime nõlvaalusel rajal ja kui see lõppes, siis niidetud heinamaal. Jäätunud valge rohi krõbises mõnusalt jalgade all. Kuna loha polnud, siis arvasin, et see asub soo serval. Väike pööre ja juba olimegi soos, siis liiga kaugel soos, kust tagasi polnud enam mõtet tulla. Ületasime takistusi, soost väljumisel oli võsa eriti tihe. Jällegi tuli väga tobe ajakaotus, mis punase joonena paistab kaardilt ilus, tegelikkuses aga kaugeltki mitte.

Ja siis tuli teine suurem viga. Harimäele viis lõputu tõusuga tee ja kui maamärgini jõudsime, tundus edasine lihtne - 1 cm suunaga ja KP85 on käes. Aga ei olnud ega tulnud seda punkti. Kammisime piirkonda siit ja sealt, ei midagi. Ainsaks lahenduseks oli jälle tagasi tee peale tulek, mis osutus lõputuks astumiseks üle küngaste ja läbi orgude, igasugu oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes. Pimedas, muidugi. Uuesti ründasime punkti põhja poolt, piki nõlva. Seekord oli kõik kontrolli all ja punkt tuli kenasti vastu. Viga 30 min.

Ja siis tuli kuninglik etapp 85-100. Mõtlesin, et kui selle ära teeme, siis võiks šampuse avada või kirikusse küünlad panna. Kummalisel kombel olime planeeringust välja jätnud KP81. Tekkiv teravnurk keerulisel maastikuosal ei tundunud planeerimisel ratsionaalne. Kuid KP81 järel oleks saanud kasutada teeradu KP100 võtmiseks.

Niisiis, väljudes KP85-st panin stopperi käima ja jälgisin pingsalt suunda. Pimedas oli raske lugeda ümbritsevat reljeefi, pealegi oli seda 5x rohkem kui 5 m-se kõrgusjoonega kaardil. Ootasin suurt ja sügavat lohku, mida aga ei tulnud. 2 cm aeg hakkas täis saama, kuid punkti polnud. Sügavat lohku ei tajunud samuti, nähtavust suurt polnud. Olime raskes seisus. Väikese tiirutamisega nägin pisikest sood. Ka kaardil oli sooke. Võtsin suuna selle soo nurgast ja lihtsalt läksin kuni enam mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin üles, kuid kõrgemaid nõlvu ei tuvastanud. Järelikult me polnud lohus. Pilk läks kaardile, kust polnud mingit abi saada. Olukord oli halb, väga halb. 

Siis suunasin valgusvihu enese ette ja KP100 oli 15 m kaugusel! 

Peaaegu oleksime vea teinud KP94 juures, kus üsna olematu kerge lohaga rada kadus ära ja suund kiskus valeks. PT (persetunne) oli see, mis paranduse tegi ja meid tagasi mineraalmaa pätsikestele tõi. 

KP96-s olime ajaplaanist maas ja tekkis vajadus teha korrektuur. Tegin ettepaneku pimedas korraks pikali visata, et lasta ka südamel natuke puhata ja asja arutada. Kallid kaguosa punktid tuli välja jätta, sest piirkond tundus samuti üsna karm ning läbitavus raske. Suurema vea korral oleksime jäänud tõsiselt ajahätta. Ka raiesmike vahel asuv KP79 hirmutas. Rajameister Taavi Tatsi ütles 20h teleülekandes, et tugevad tunnevad end võsas veelgi tugevamini. Nii oli, kuid nüüd olin võsast nii läbi pekstud ja kurnatud, et tundsin end nõrgana. 

Pikutades hakkas vappekülm, kaart värises käes, kuid head plaani ikka polnud. Siis tegin ettepaneku minna 96-86-88 – mööda kalleid punkte ja võtta lisaks võistluskeskusest idasse-kirdesse jäävad punktid 98, 51, 102 ja 47. Lootes, et seal on parem läbitavus.

Tasapisi hakkas valgenema. KP86-le lähenesime mööda raskesti tajutavaid radu, mis olid siiski olemas. Kiidan kaardimeistrit Markus Puuseppa väga hea kaardi eest. Jõudsime vare juurde ja kõik näis olevat kontrolli all. Ometi olin õigest suunast natuke kõrvale kaldunud. Lõunapoolse soo nurgast jäi punkt leidmata ja seega asukoht tuvastamata. Tagantjärele on kõik arusaadav, kuid hetkeolukorras ei osanud  mõelda muud kui suunaga tee peale minna, et siis sealt uuesti ja kindlamast kohast punktile läheneda. Nüüd juhtus jälle, et olin kaardi keeranud 90 kraadi valesti ette, juba kolmandat korda sellel rogainil. Juurde tuli veel mõttetu ring ja kokku 20 min viga.

Kagunurga ärajätmisega kaotasime hulga punkte, võitsime aga samal ajal aega. Viimast oli nüüd üsna palju ja piisas ka eriti karmi läbitavusega 102 ja 47 punktipiirkondade jaoks. Väike rõngas KP102 ja KP47 vahel polnud viga vaid parema läbipääsu otsimine. Väljumine KP47st tee peale oli samuti üliaeglane. Kuid aega meil oli, sest välistasin Väiksele Munamäele (KP103) ronimise. Jaak oleks tahtnud sinna minna.

Finišisse jõudsime 3-minutilise varuga. Minuti kaotasime KP48-le lähenemisel, minut läks staadionile sissepääsu leidmiseks. Nimelt oli telklaagri ümber tõmmatud piirdelint, mida esialgu pidasime keelualaks. 

Nagu alguses öeldud, saabus lõpuks ka rogaini meeldivaim hetk ehk finiš. Vaatamata mõnedele suurematele vigadele olime enda arust teinud päris hea soorituse. Oli selge, et vigadeta ei pääsenud sellest ülimalt tehnilisest rogainist mitte keegi. 

Esimene, kellega konkurentidest kohtusin, oli Jaak Rohtsalu. Kõhedusega küsisin nende punktisummat ja kui Jaak ütles, et 307, tundsin kerget pingelangust. Teadsin, et minu number teeb talle kergelt haiget. See oli 308. Mingil hetkel teatati, et saime MSV klassis esimese (!) koha. Esimene küsimus oli, et mis juhtus Roose-Lauriga. Alles hiljem selgus, et nad said küll 6 punkti rohkem, kuid kaardi lääneservas eksisid ära, läbisid keskelt suure keeluala (pildil) ning said DSQ. Nende ebaõnn oli meie õnn. 

Seekord meil siis vedas. Jaak oli väga hea ja kogenud tiimikaaslane, kelle füüsilise seisundi pärast polnud vaja muret tunda. Tõsi, orienteerumisel oli temast abi vähevõitu, kuid ta ei seganud ka. Saime külmas kenasti hakkama ehkki Jaagul oli riideid napilt (miskit pudenes tal ka pisikesest seljakotist välja). Toiduga oli samuti kõik hästi. Eriti tänulik olen tossudele, milleks valisin HOKA Speedgoat 4. Jooksin nagu patjadel, sh asfaldil, tossud olid kindlalt jalas, ei loksunud ka karmil maastikul. Vesi tuli tossust kenasti välja. Mitte ühtegi villi ega muud jalaprobleemi ei tekkinud. Igaks juhuks panin enne võistlust jalataldadele risti laia spordiplaastri ja kandadele geeliplaastrid.

Läbisime 104,5 km, üldkokkuvõttes saavutasime 33. koha. MSV klassis I koha.

Tulemused
GPS träkid (mehed)

Suurepärased pildid on Aldis Toomelt ja Reigo Teervaltilt. Aldis on super spordifotograaf Eestis, Reigo aga sellel rogainil teinud minu arust kõva arenguhüppe. Põnevad kaadrid, veebis hästi esitatud pildid. Tundub, et Reigo on saanud natuke õpetust Aldiselt.

Pildid (Aldis Toome)
Pildid (Reigo Teervalt)

Teisi lugusid:

Tarvo Patrab...

Rogaini EM San Gimignanos

Rogaini EMist Itaalias on möödas ligi 2 nädalat. Kirjutamiseks pole vist vahet, kas teha seda kohe peale võistlust või pool aastat hiljem, saadud elamus ei unune. Esiteks, see oli minu selle aasta oluliseim võistlus, teiseks, tegin seda esmakordselt uue partneriga ja kolmandaks, läbitud 24 tundi sisaldas nii põnevaid seiklusi kui pikka kannatamist, samuti ilusaid hetki ja maalilisi vaateid.

Olen juba varem maininud, et rogaini MM Lätis jääb minu jaoks sellel aastal ära. Seetõttu tuli varakult keha sobivasse konditsiooni ajada, et Antti Roosega suudaks võrdselt sammu pidada. Antti oli sellel talvel suusatanud ca 1400 km ja läbinud Vasaloppeti. Ka jooksus on ta jalg viimastel aastatel kiirem olnud. Minu treenitus oli selle kõrval tagasihoidlik, kuid sain läbi talve ühtlaselt joosta. Tõsi, 24h rogaini jaoks vajalikud pikad treeningud (üle 4-6h) jäid tegemata. Mõned nädalad enne starti jäin veel haigeks, kuid suutsin Itaalia jaoks august välja tulla ja hea enesetundeni jõuda.

Stardieelse öö olime hotellis koos Riivo Roose ja Sander Mirmega, ca 1 km kaugusel San Gimignano keskaegsest tornidega vanalinnast. Noortel meestel oli eesmärgiks võit, meie jaoks olnuks medal meesveteranide (MV) klassis suur õnnestumine. Anttil on paar aastat puudu 55-st ehk superveteranide klassist, mina kuulusin juba sinna.

Planeerimisülesanne oli üsna keerukas ja ajast tuli puudu. Otsustasime keskusest sõita vanalinna kella 11.00 bussiga, sest oli oht, et viimasest bussist (11.30) võime maha jääda. Itaallased tegid oma elu keskväljakult stardi organiseerimisega keeruliseks, lisaks oli veel mitmeid arusaamatuid tegevusi või tegevusetusi. Start hilines 10 min. Kuid ma ei jääks kinni korraldamise apsudesse, sest maastik oli ilus, kaart kvaliteetne ning võistlus huvitav.

Valmistasin ette niidi 110 km läbimiseks koefitsiendiga 1,4. See oli Toscana mägise reljeefiga ja ringijookse nõudval maastikul päris sobiv mõõt, ehkki me ei suutnud seda plaani täielikult ellu viia.

Keerukas oli kallite punktide sidumine rajaplaneeringusse, nende võtmine samal ajal nii kaardi põhja- kui lõunaosast. Antti välistas üsna alguses põhjapoolsed kallid punktid, ehkki seal oli neid palju. Roheline ala kaardil oli okkalise taimestiku (põldmarjade) tõttu peamiselt läbimatu, sealjuures ojade kaldad, lisaks eraldasid ka väikesed mäeahelikud neid väärtuslikke punkte.

Panin meie planeeritud raja kaardile lilla joonena, rohelisega tõin välja tehtud muudatused. Lisasin sinise joonena ka suurepärase tulemuse teinud ja Euroopa meistriks tulnud segapaari Toomas Marrandi - Mari Kaseväli läbitud teekonna. Mõlemad suundusime alguses lõunasse, nemad jätsid odavad 20-punktised KP-d välja, meie läksime stardist võtma lisaks KP22-le ka mitteplaneeritud KP23-e. Omavahel kohtusime KP31 juures, kus koos võtsime öösel 130 m kõrgust tõusu KP93 juurde.

Lõpuosas, KP74-s, olid nemad tund aega varem kui meie ja suutsid joosta kallite punktide võtmiseks suure ringi. See oli vägev tegu, meie liikumine oli selleks ajaks üsna tagasihoidlik.

Kohe, kui stardist väljusime, oli minu jaoks oluline kerget pidurit peal hoida. Kartsin mägisel maastikul tekkivaid krampe. Antti oli kiirema ja kärsituma liikumisega, seda nii tõusudel kui tasastel aladel, mistõttu oli lihtne ennast liiga vara vaakumisse ajada. Seega jooksin põhiliselt tema taga omas tempos ja lugesin laisemalt kaarti. Antti sai kenasti juhtimisega hakkama.

Enne KP87, ca 9 tunnil, oli joogipunkt, kuid olime koha kaardile valesti märkinud. Arvasime, et see on mäe otsas suure maja juures. Läksimegi sinna ja ühes keldrihoones, kus mõni aeg tagasi oli suurema seltskonna õhtusöök lõppenud, palusime vett. Kena neiu tõigi rõõmsalt köögist vett ja küsis, kas soovime midagi veel. See tundus joogipunktina natuke imelik, ehkki sellest kohe aru ei saanud. Mina palusin kohvi, see aga osutus natuke kangeks ja ei mõjunud kõhule hästi. Mõned suutäied õuna tekitas aga tõsisemaid kõhuprobleeme, millega olin hommikuni hädas.

Peale seda nö joogipunkti jooksime pikalt allamäge etapil 87-90 ja jalgadesse tekkisid esimesed krambiilminguid. Põhjus võis olla magusa martsipanibatooni söömisest, mille sooja veega kiirelt alla kugistasin. Suhkur tekitab mul krampe, samas võtab Ibumetin jälle krampe ära. Olen seda varemgi märganud. Seekord ei võtnud ma valuvaigistit valu pärast, sest keha seisund oli kogu rogaini vältel üllatavalt hea. Ka uued Nike tossud hoidsid jalgu põrutuse eest, hommikul liikusin asfaldil nagu patjadel.

Igal juhul olin nüüd sunnitud tõusudel natuke ettevaatlikum olema, Antti jaoks ehk liigagi. Ometi olime öösel mõlemad kehva jooksmisega ja pigem nautisime kiiret kõndimist. Söömisega oli samuti mõlemal probleeme, sisse ei tahtnud miski minna. Samas oli aga võimaliku ärakukkumise vältimiseks energiat vaja ja alles hommikul kell 5 suutsin ühe Enerviti marmelaadi alla neelata. Antti sai minu hädategemiste hetkedel natuke taastuda ja süüa.

Öösel tegime kokku vähemalt tunni jagu vigu ja selle sees võtsime liigseid tõusumeetreid. Õhtul kogutud üle 2-tunnine edu sulas pimedas kiiresti ja hommikul olime juba ajagraafikust maas. Tempo oli aeglane.

Kaardi põhjaosas lühendasime enne lõppu oma planeeringut. Kartsime KP89, sest kaardi järgi asus punkt keerukas, rohelise värvi tõttu lausa ligipääsmatus kohas, kuid tegelikkuses osutus lihtsalt läbitavaks punktiks (suurt laskumist ja tõusu mitte arvestades). Peale seda punkti oli selge, et aega jääb meil tublisti üle.

Päris lõpus ärgitasin Anttit võtma veel KP20, milleks oli vaja tõusta üle 50 m, kuid minu suureks kergenduseks ütles ta "ei". Õnneks polnud see punkt lõpptulemuse osas määrava tähtsusega, sest MV 3.koha saanud tšehhid Seidl-Kotyk said 160 punkti rohkem. Jõudsime finišisse 45 min enne aega.

Saime 2810 punktiga MV arvestuses 4.koha ja üldjärjestuses 21.koha. Meeste superveteranide klass võideti 2030 punktiga.

Tulemused
Kaart
Rohkem pilte Facebookis

Peale võistlust ööbisime uhkes villas, järgmisel päeval ekskurseerisime Sienas ja termaalallikatel. Antti oli reisi põnevalt ära korraldanud ja mugavaks teinud.

Koos Matiga. Vihmale lootes. Rogaini EMil Oraval

Rogaini Euroopa meistrivõistlused Põlvamaal, Oraval, olid meile Marjega selle aastal ühed tähtsamad võistlused, sest rogaini MMile me USAsse ei lähe. Samuti toimub veteranide MM orienteerumises, kus Marjel on alati medalieesmärgid, kauges Brasiilias. Olen juba varem maininud, et rogainile me veel niisama jalutama ei lähe, sest 24h on piisavalt raske, et seda medalieesmärgita tegema minna.

Seekord aga kutsusime vahetult enne võistlust oma tiimi vana võitluskaaslase Mati Preitofi, kes sama vahetult enne võistlust oli jäänud oma tiimist välja. Sellega vähendasime natuke iseenda konkurentsivõimet, kuid seda muude väärtuste nimel.

Nüüd olime siis kolmekesi ja pidime arvestama kolme nõrkade külgedega. Kõige suuremaks mureks oli ilm, sest Mati ei talu palavust. Mõned päevad enne võistlust lubas ilmajaam küll väikest jahenemist ja vihmahooge, kuid see lootus kadus koos rogaini lõpuga. Palavust oli kõvasti ja vihma ei kusagil. Nii oli kõigil osalejatel raske ja eriti veel Matil, seekord alates 8. tunnist.

Kuid nüüd algusest.

Saabusime võistluskeskusesse ca tund enne kaartide jagamist Moostest, Sipsa valdustest. Mooste Viinaköök pakkus meile kõike oma headuses - toitu, peavarju ja mõnusat olemist. Ja head seltskonda.

Meeldivas võistluskeskuses jäi aega ka natuke niisama tuiamiseks, eriti huvitav oli infotahvlile riputatud näidiskaart, mille kõrval Aidu Xdreami veetakistused kahvatusid olematuks. Õnneks polnud see siiski Orava piirkond, ehkki ka Piusa jõgi on siinkandis paras hiiglane.

Planeerimisülesanne oli huvitav. Esimesel vaatamisel lõi pildi kirjuks, kuid tasapisi hakkasid välja kooruma võtmeetapid. Nimelt oli vaja ühendada ära kõik lähestikku asuvad punktid (selliseid ridasid oli 3) ja kallimad punktid. Hõredama punktitihedusega põhjapoolsest keskosast pidi vaid läbi minema. Punkt 702 lõunas jäi kohe välja, kahjuks ka 706 loodenurgas. Planeerimise ajal ei näinud me varianti, mille nüüd kaardile kandsin ja mis oleks olnud väga tõhus punktilisa. Kuid oma planeeringuga, mis nägi ette 115+km läbimist, jäime väga rahule. Etteruttavalt öeldes oli koefitsient 1,25 Orava jaoks liiga suur, sest läbitavus oli hea ja sai palju otse minna. Seetõttu jõudsime üsna kiiresti graafikust ette, seda isegi üle 2h, kuid otsustavaid samme tollel hetkel veel teha ei julgenud.

Peale starti võtsime suuna põhja poole ja kulgesime hästi rahulikult. Kuna oli palav, siis tempo valisime just Mati enesetunde järgi. Kui Matil oli olemine väga hea, siis tähendas see tegelikult head. Kui hea, siis normaalset ja kui Mati vastas enesetunde küsimuse peale "normaalne", siis tähendas see juba kriitilist olekut.

Foto: Harri Veide (SIIT)

Hoolimata rahulikust algusest kulgesime paar punkti koos Venemaa pronksitiimi Kalinin-Švedoviga, siis läksid meie teed lahku. Imestasin, et nad nii rahulikult liiguvad. Mitmed noored põdrad kadusid kaugele ette.

Liikusime ja liikusime, rahulikult ja täpselt. Kõik läks kenasti. Marjel oli küll kergeid raskusi 2 ja 5 tunni vahel, millest andis tunnistust vaikimine, soov igasuguste soode ja risuste metsaosade vältimiseks ning ringiminekuks, kuid see polnud ohtlik väsimus. Kuna tunneme üksteist päris hästi, siis siinkohal ma mingeid järeleandmisi ei teinud ja liikusime otse punktist punkti. Risusemad lõigud vaheldusid paremini läbitavatega ja sood olid samuti väga erineva raskusastmega. Enamasti siiski üsna hästi läbitavad. Kardetud Meenikunno raba forseerimine (705-513) läks samuti libedalt, sest leidsime juhuslikult talitee.

Kuid meie optimistlikku liikumist ei jätkunud kauaks - Mati tundis end 8.tunnil väga kehvasti. Meenusid mitmed varasemad palavusega tehtud rogainid, eriti tema kannatused Ukrainas, Migovos. Kuid siin polnud õnneks mägesid ja Mati liikus, võideldes nii iseenda kui palavusega. Jooksmisest polnud mõtet enam rääkida, ehkki üllatav oli kohati Mati kiirkõnd, mis nõudis meilt Marjega kerget sörki.

Ootasime väga vihma, mis jahutaks keha ja annaks Matile uut värskust. Kuid seda vihma ei tulnud ega tulnud. Keskmiselt aeglasemast tempost hakkas ka toonus kergelt langema ja aeg-ajalt oli ka endal juba raske joosta. Või oli see palavus, mis kurnas kõvasti. Kes sellel päeval liiga kiiresti alustas, see kiirelt ka lõpetas. Meie siiski liikusime, ehkki valdavalt kõndides. Tegelikult oli see hea, sest niimoodi oli lihtsalt hea, st, et ei olnud väga halb.

Hoidsime oma ettevõidetud 2 tundi öö jaoks, sest oleme alati öösel oma plaanile palju kaotanud. Seekord oli öö lühike ja kõik õnnestus hästi. Enne ööd tegime lisaks ühe väikese kaare, saades juurde 3 punkti ja palju magedat joogivett (323, W2). Kell 01.30 öösel jõudsime teise veepunkti juurde, kus Mati üritas natuke juua. Vesi osutus liiga rammusaks ja ta oksendas kõik välja. Kuid peale seda läks justkui kergemaks, aitas ka jahe öö. Kui meie Marjega panime kile või koorikjope selga ja kohati külmetasime, siis Mati liikus kogu öö lühikeste käistega särgis. Kohati läks tal enesetunne päris heaks, oli aktiivne ja otsustav. Ja liikus kenasti.

Rohkem me oma graafikule ei kaotanud, vaid normaalse kõndimisega püsisime ühtlaselt plaanis. Edu graafiku ees oli pidevalt 1h15min, kuid me ei julgenud seda enne lõpuosa kulutada, sest kirdeosa lõpuringi pidime kindlasti 100% ära tegema ja riske vältima (st ka riskiteguri sisse arvestama). Seal oli aga liikumine eriti lihtne ja sirgjooneline ning meil kogunes nö plaanitud viimases punktis 309 kokku 1,5h lisaaega. Loomulikult jalutasime oma aja ära, st võtsime suurte teeringidega veel 308 ja 501. Mati joosta ei suutnud, kuid kõndis normaalselt. Jälle oli palav ja Matil väga raske. Aga ta võitles ja seda lõpuni.

Meil polnud siiski kiiret, aega jäi 18 minutit ülegi.

Lõpetades olime kõik õnnelikud, et suur vaev sai otsa ja suutsime koos lõpuni vastu pidada. Kõik, kes nendes oludes 24h ära tegid, olid väga tublid. Kui väga oleksin ka ise tahtnud varem lõpetada ja kui aeglaselt käis seekord kell, eriti esimesel päeval.

Olime rahul, sest plaan oli meil hea ja orienteerumine õnnestus. Tõsi, kaks suuremat ca 15-minutilist viga tulid sisse, üks kaardivea tõttu (puudus suur soo), teine puhtalt oma süü tõttu (liiga varakult hakkasime vale nõlva pealt punkti otsima). Mõlemal juhul olid kaaslasteks ka teised tiimid.

Lõpptulemus siiski headmeelt ei teinud, sest jäämine napilt 4.-ks pole meeldiv. Kaotasime Cursule 4 ja lätlastest Easy-le 10 punktiga. Kaminskis-Liepina olid seekord jälle üle, kuid mitte kalendriga. Anita ütles, et tema trenni eriti ei tee, motivatsioon puudub (kas borrelioosi jätkuv mõju). Vaid Valters tahtis väga võistelda ja vedas teda kummiga lõpuni. Kahjuks jäi Valtersil üks 7-ne punkt märkimata, mistõttu jäid nad segade absoluutklassis 3-ndaks. Kuid see oli jälle õnneks tiimile Loorits-Parm, kes tegid väga hea skoori. Neemel on ikka hea nina hea tulemuse tegemiseks ja õnne ka.

Positiivsetest üllatajatest nimetaks kindlasti veel Klementsov-Korrolit ja loomulikult Tammemäe-Pallo hullumeelset võidutulemust. Kindlasti võiksid rahul olla Mirme-Ansko, veel noored Roosaare-Roose ja Kalm-Fjodorov. Kõik jooksid ikka täiega. Kuid kui natuke vaadata meie kõndimise rada ja panna sinna juurde mõned lisapunktid (punasega kaardil), siis 300 punkti poleks seekord olnud üle mõistuse tulemus.

Kuid nii on hea rääkida pärast kodus, kui jalad hakkavad juba paistetusest tagasi tõmbuma ning valus väsimus on ammu ununenud.

Ja vihm siiski lõpuks tuli. Täpselt peale autasustamise lõppemist, pühapäeval kell 14.13. Äikeserahe oli eriliselt võimas, võistluskeskus sai  hetkega inimtühjaks ja pidu lõppes.

Samas oli pidu olnud  vägev ja usun, et kõik jäid rahule. Meie autos oli kõige õnnelikum Liis ja tema üle oli tõesti hea meel. Sest Liis lihtsalt on tore.

Kui tagantjärgi küsida, et kas me Marjega kahekesi oleksime rohkem punkte kokku saanud, siis sellele küll kindlalt vastata ei oskaks. Plaani oleksime samasuguse teinud ja samu riske vältinud. Ehk oleks veel lõpus mõne 2-se ja 3-se juurde võtnud. Kuid kindel ei saa olla.

Läbisime ca 118?km, saime 281 punkti, segaveteranidest 4., üldjärjestuses 33.

Tulemused

Lisaks veel tagantjärgi seda, et maastik oli rogainimiseks väga sobiv - üllatavalt palju ilusaid kohti, huvitavaid objekte, hooldatud maastikku. Vähe rõvedat võssi ja läbipääsmatuid soid. Etapil 201-301 (kagunurgas raudtee ääres) oli ees tohutult suur org, selline, nagu neid mägedes näeb. Sealt orust laskumine ja tõus meenutas mägimatka.

TPMV (Silver Eensaar)

O-nälja esimesed märgid

Täna, esimest päeva peale Leedu 24h rogaini, mis oli 2 nädalat tagasi. Ja pilk läks baltikate nimekirjale, kus stardis põnev seltskond lõunanaabreid. Mis seal ikka, registreerisin end ära, transport ja majutus veel lahendamata.

Näeb ehk EMi tublisid tegijaid, eelkõige lätlaste kolmikut, kes olid teates peaaegu lõpuni kõige kõrgemas mängus ning leedulaste Gvildyst, kes tegi viimases vahetuses väga kõva jooksu. Meie meeste kumm oli vist natuke tühi, lootused olid enne EMi kindlasti suuremad. Egas midagi, MM on veel ees.

Mis jäi veel EM-ist meelde: 
Pildil on Euroopa MV kaasaelamise töökeskkond 

- Minna Kauppi 1-minutiline viga lühirajal
- Lundanesi ja Novikovi võimsad jooksud, kes olid teate ajaks juba väsinud (eriti Novikov)
- Kenny kena sprindijooks, ehkki toimus päev peale rasket tavarada. Etappi 15-16 tuleb tal edaspidi karta (viga nii sprindis kui teates)
- Olle pildilolek teate I vahetuses
- pikalt kaadris olev Kirti oma vigastatud käe ja valusa grimassiga
- teate I vahetuse lõpus lonkav Daniel Hubmann
- hull tulistamine teate lõpus
- imetüdruk Tove Alexandersson
... 

Neljapäevak on sel nädalal Keilas. Infos on selline lõik:
Kaardi lääne- ja lõunaosas on teedevõrk hõredam, mis võimaldab planeerida pikematel radadel ka tehnilisemaid etappe. Põhiklassi rajad on nõudlikud, nii tehniliselt kui füüsiliselt. Võidab mitte kiireim, vaid parim orienteeruja. Mõlema põhiklassi (M ja N) raja parimale on rajameistri poolt kommikarp.

Seega - säärised jalga ja tuld!

Jooksuvõime EM Falunis?

Orienteerumise Euroopa MV lühi- ja tavaraja tulemused on liigagi sarnased, nii meeste- kui naisteklassis. Üllatav, arvestades veel seda,et finaalid joosti järjestikustel päevadel.

Teevalikuid oli kõvasti, rajad olid huvitavad, kuid ruulis toores jõud.

Kui meie meestel jäi natuke võimust puudu, siis vähemalt "oma" "Delta" mees Valentin Novikov oli kõvas hoos.  

Seda nägi ette Rjaba, kes postitas intervjuu Novikoviga juba 20.aprillil ornoored blogisse.

Jah, Novikov on Супер Гуд, loodetavasti teeb Jukola teatejooksul viimases vahetuses Olav Lundanesile (Halden SK) ära. Või näeme duelli juba pühapäevases teates?

Rogaini EM Leedus. Raskelt

Euroopa MV 24h rogainis, 5.-6.mail 2012.
Leedu, Moletai rajoon, Poveliškis
Koduleht
Tulemused

Siin on kaart meie rajaplaneeringuga. Ühe korrektuuri tegime jooksu ajal (KP54).
Jätsime välja 94 ja 34 ja jõudsime finišisse ca 2h varem. Täpselt nii olime ka planeerinud. Enamat ei julgenud, ikkagi kevad.
Sooja oli 23-24 kraadi, maastik meeldiv ja läbitavus hea, mistõttu oli alguses palju jooksu.
Pronksmedal tuli raskelt ja väga raskelt. Tulemusega rahul.

Lisan kaardi läbitud teekonnaga. Kokku tuli 113,7km, sh valges 55,0km, pimedas 31,5km, hommikul valges 27,3km.
Kaart suuremalt  (2,2Mb). Vigu kokku umbes 25-30min.




Jutt

Võistluseelne meeleolu oli kõigil hea, eestlasi oli kohal päris palju ja kaardijärjekorras olid kõik varakult kohal. Ka enda enesetunne oli hommikul mõnus, keha tundus kerge, jalad väge täis ja vaim võitluseks valmis. Vaid Marje tundis natuke muret, et toitu sai rajale vähevõitu kaasa võetud.

Planeering

Põhikontseptsioon sai kiiresti paika ja ega seal palju variante polnudki. Ise soovisin sisse võtta kõik punktid, kuid Marje kahvatus selle peale ja pikema vaidluse tulemusel jätsime siiski kaks järvetagust KP-d (94 ja 34) välja. Kui olime lõpuks niidi läbi nööpnõelte tõmmanud, selgus, et planeeritud linnulennulisest 100km-st ehk reaalsest 120km-st jäi üle 2tundi. Jälle toimus väike arutelu, kus lõpuks nõustusin Marjega, et väike varu kevadisel võistlusel on hea mõte. Suurema vea või ootamatute probleemide tekkimisel oleksime võinud jääda ajahätta ja kaotada hiljem rohkem kui 12 punkti. Tahtsime medalit, sest muidu poleks olnud mõtet Leetu sõita. Kullast ei unistanud, hirmkõvad lätlased Kaminskis-Liepina olid rajal. Neil olid juba mitmed edukad rogainid sel aastal tehtud, meie alles alustasime tõrksa organismi taltsutamist ja pika valu kannatamist.

Niisiis valisime "B-raja", kus kaks punkti oli vähem. "A-rada" sisaldas kõiki punkte. Kohe oli selge, et punktid pole sellel võistlusel olulised, tähtsaks sai, kes jõuab enne finišisse ja seda nii A-, kui B-rajal.

Võistlus

Stardialas ütles Silver, et nemad kohe 31-sse ei lähe, ei taha jalgu märjaks teha. Huvitav, kas ta oli seal juba luurel käinud, käis mõte peast läbi. Meie siiski läksime ja hooletusest käisin kitsal sooületusel kaks korda poole reieni mudasse. Marje pääses vaid märgade tossudega. Eensaartel oli olnud õigus.

Olime punktis tõenäoliselt esimesed, sellesse punkti jooksis stardist vähe tiime ja needki jäid tublisti maha (sh Mariann ja Neeme). Kui Mariann tuli meile rahulikult vastu, ca 400m maas ja kepid käes, siis mõtlesin küll, et neist meile täna vastast ei ole. Pealegi oli Mariann end kevadiste suurte treeningutega üle pingutanud ning nüüd tõsisemate terviseprobleemide küüsis. Aga hull inimene, et sellises seisus üldse EM-ile tuli.

Edasi tegime ühe rajakese puudumise tõttu kohe ca 3-minutilise vea.

Kui joostud oli 2h ja võetud palju punkte, oli tunne, nagu oleksime olnud rajal juba 8h. Palavus, intensiivne orienteerumine ja pidev jooksmine mõjusid väsitavalt. Olin 4 ja 6 tunni vahel üsna raskes seisus ja oleksin väga soovinud näha finišit. Marje, kes sellel perioodil tundis end päris hästi, oli jälle vahetult enne olnud vaevades. Kõige huvitavam oli aga see, et 6.tunnil olime oma graafikust 1.40h ees, mis koos lõpu 2h-ga tegi kokku 3.40h. Sellist asja polnud kunagi varem olnud ja ma hakkasin kahtlema, kas olin mõõteniidi õigesti ette valmistanud. 6h tunnil võtsin sisse Blue Shine ja enesetunne läks kohe paremaks. Sel hetkel möödusid Kaminskis-Liepina ja tõmbasid ka meid käima. Tempo tõusis. Mingil hetkel vajus Marje näost ära ja torises, et kas peab ikka niimoodi kihutama. See tempokiirendus mõjus talle vähemalt 2h-se kriisina ja ega ka edaspidi kergemaks läinud. Ainult Blue Shine lõi korraks vaimu värskeks ja tusatuju vahele tekkis ka helgem hetk.

Kell 22.00 otsustasime valmistada isesoojeneva toidu - kanalihatükid kartuli ja ketšupikastmega. Kõlab meeldivalt, kuid tegelikkuses sööginaudingut ei saanud, sest organism ei tahtnud enam süüa. Kusagil 5min valmistasin toitu ette ja 7min kandsin kuuma kotti käes. Liikumise pealt sõime, toit käis kaua suus ringi. Otsa ta sai ja kindlasti oli äärmisel vajalik, sest kõht täitus mingi normaalse ollusega ja valmistus ette järgmisteks geeli- ja dopingulaksudeks.

Ootasin pimedat aega juba varakult, sest siis sai tempot alla lasta. Tegelikult polnud tempot juba tunde enne ööd, lihtsalt öösel liikusime veel aeglasemalt. Ühel pikal teeotsal, kus natuke ka jooksime, oli isegi kõndimisega raskusi. Närvisüsteem või süda olid kurnatuse ebameeldivas pinges. Viskasime kruusatee ääres olevale tolmusele murulapile pikali ning lihtsalt lamasime vaikselt öös, kuulates 3-4min vaid iseenese hingamist. See aitas, läks natuke kergemaks. Ainult järsk püstitõus oleks peaaegu lõppenud minestamisega, sest vererõhk ei käitunud adekvaatselt.  Jalad olid juba ammu natuke hõõrdunud ja parajad pakud.

Öösel Marje kosus ning liikus kuni lõpuni minust kiiremini ja kergemalt. Tempolangus, aeglase läbitavusega pikad etapid (näit 88-47-63) ja väikesed vead kahandasid pidevalt meie ajavaru ja varsti olimegi boonusena kogutud 1.40h-st ilma jäänud.

Hommik oli väga ilus - punane päike, udu, krooksuvad konnad, millele järgnesid kenad loodeosa järved ja kõrged mäed, lõokeste laul heinamaadel ja väikesed armsad asfaltteed. Kaks tundi enne lõppu võtsime sisse Shlehad, väsimus kadus ja läbisime lõpu kenas jooksutempos. Enne seda tegime veel vea veetorni? kivipunktiga, otsisime soojärve KP-tähist ühe järsu nõlva alt (Mairolt ja Priit olid sellele vihjanud), lõpuks läbisime selle tähiseta punkti soos. Keegi oli KP tähise ära virutanud ja paarsada meetrit eemale viinud.

Probleem tekkis ka keskuses, sest ei pääsenud kuidagi aiast läbi finišijaama juurde. Nimelt oli loodepoolne värav suletud ja pidime seda lahti kangutama ja pisikesest praost hädaga läbi pugema. Ütlesin seda ka korraldajatele, aga vastati meeldivalt süütundega, et neil pole selle värava võtit.

Pildil võitjad finišis (see ja eelmine pilt on saadud võistluse kodulehelt).

Õnneks keegi selle manöövri ajal mööda ei läinud ja meie jaoks oli kõik OK. Aga ma ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui näiteks 10 võistkonda oleks soovinud sealt korraga läbi murda.

Mariann ja Neeme tegid öösel tõelise tahtejõu demonstratsiooni ja võtsid kaks järvetagust punkti edasi-tagasi jooksuga läänest. Kõiki punkte nad seetõttu ei jõudnud võtta, kuid meist said kokku rohkem. Niipalju siis haigest inimesest. Kaotasime ka Mairoltile ja Priidule, 5 minutiga.

Reisikaaslased Tiit Tali ja Jaanus Reha tegid kena alguse, kuid 10. tunnil olid mõlemal jalatallad nahavabad. Võitlesid veel 10 tundi, et päikesetõusu näha, siis kooberdasid aeglaselt finišisse. Teised toredad autokaaslased  - väike Helis ja Heiki Pajuste tegid hea võistluse ja kogusid palju punkte.

Teisi muljeid:
Eensaared
Zazibea
Kristi (ingl.k)
Tutivaps
HP-Sport Team