pühapäev, 30. mai 2021

Minna või mitte minna - see on küsimus. XT rogain Peetris

Peetri XT kevadrogainile oleks olnud mõistlikum minna rattaga või hoopis parem elektritõukekaga, kui vaid oleks lubatud. Palju oli linnatänavaid ja asfalti, vähe orienteerumist. Samas oli vaja teha üks pikem jooksuots, testida kevadtalvel kogutud treenitust. Viimaste orienteerumistega hakkas ka kiirus taha tulema, mistõttu läksin 4h rogainile koos Matiga enesekindlalt, tagantjärgi tarkusena isegi natuke ülbelt. Ilm tõotas tulla  sobiv, +12 kraadi, ja krambiohtu justkui polnud. 

Raja planeerimine polnud lihtne, sest lühikese aja jooksul ei suutnud ära hinnata, kas Nõmme piirkonda või Männiku karjääri taha jõuab minna või ei. See oli rajameister Randy Korbi poolt püstitatud hea ülesanne - "käsi kullas või perse mullas" otsustamiskoht. Leppisime Matiga kokku nii, et peale Peetri küla punktide võtmist otsustame kanali juures edaspidise liikumistee. 

Alustasime oma konkurentidest Tali-Kaljur'ist natuke erinevalt, võttes kohe alguses ära ka KP23. Stardis tundus, et sellest saab lõpus tähtis punkt. Etapil 23-45 jooksin lahkunud sõbra Aksi akna alt läbi, mulle nii väga tuttavast kohast. Meenutan teda sageli. 

Kohe varsti jooksime Mati kontorist mööda. Kuna Mati ei tunne end kiirema alustamisega kuigi mugavalt, ähib rohkem kui vaja, siis panime end kohe alguses 1 tunniks kummi. Ma ei tea, kui sageli ja kui palju see  kumm pingul oli, kuid higipael otsa ees oli läbimärg ja soe pesu natuke ka. Hoolimata väikesest higistamisest oli enesetunne hea ja eelseisvat ohtu ette ei aimanud.

Etapil 64-42 saime üle kanali mahalangenud puude kaudu. Jess, see oli ootamatu võit ja suurendas optimismi. Aega oli kulunud vähe ja otsustasime võtta ka Järve metsa punktid 54 ja 21. Siis tegin Matile ettepaneku võtta peale 77 ka Soku korvpallikooli ja Vanaka punktid (93, 73) ning olin selle loogilise lahendusega väga rahul. Ütlesin, et kui teeme tagasiteel oma põhiraja ära, siis tuleb hea tulemus.

Tühi ülejooks 53-65 võttis aega 23 minutit. Selle järel jäi aega alles veel vaid 1h 12 min ja kummitama hakkas ajapuudus. Arvestasin, et KP52-s peame olema vähemalt pool tundi enne ajakontrolli. See oli optimistlik hinnang. 

Jätsime ära 76, seejärel 78. Peale KP61, 1 tund enne lõppu, tundsin sääremarjas krambisähvatust. Vot see oli küll väga halb üllatus. Tegi ettevaatlikuks ja pani kohati kõndima. Ka teine sääremari tahtis krampi minna. Jooksin Leivo vanade HOKAdega, esmakordselt nii pikka maad. Täistallal jooksmine poleks pidanud niimoodi säärtele mõjuma, kuid nii see oli. Säärekramp on küll kordades parem reielihase krambist, kuid joosta ometi ei võimalda. Järjest rohkem kõndisime, sest sääred oli vaja kuidagi maha rahustada. Ära jäid punktid 41, 71, 24, 72 ja 52 - seega jäi meil plaanitust kokku võtmata 39 punkti. Kuigi saime lääneosas (koos 59-ga) kokku 47 punkti, läbisime oluliselt suurema vahemaa.

Nagu öeldud, oli viimasel tunnil kõva pidur peal ja igasugune mott kadus koos sellega. Ees ootas kindel hilinemine, mida tuli 17 (!) minutit. Mati oli heas hoos, kuid võttis paratamatust rahulikult. Seda on meil varemgi juhtunud. 

Paljud võistlejad hilinesid üle 10 min ja nii juhtus ka Tali-Kaljur'iga (räägiti haamrist). Protokolli vaatasin vastumeelsusega ja ei rõõmustanud ka see, et saime konkurentide üle võidu ja omas klassis I koha. Tegelikult läks võistlus pekki nagu XT-l tavaliselt. Läksime ahneks ja ma hindasin oma seisundit alguses üle, seetõttu ka need krambid.

Läbisime vahemaid järgmiselt:

1. tund - 9,2 km 
2. tund - 8,7 km
3. tund - 8,3 km
4. tund - 7,7 km (kontrollib veel)

Kokku läbisime 33,5 km
Tegelikult näitas Mati Garmini gpx träkk kokku 34,7 km, mis tegi viimase tunni kilometraažiks 8,9. See polnud loogiline ja tegin ise käsitsi paranduse. Väga kummaline asi. 

Rajal oli kaasas 0,5 l jooki, millest piisas. Peale jooksu jõin tublisti peale ja kui kodus kaalu peale läksin, olin 2 kg (!) kergem kui hommikul enne sööki.


Pilte ei teinud ja neid vist ei tule ka.

Tulemused

Muid tähelepanekuid või turu-uudiseid (ilmselt täieneb):

- jalgsirogaini võitis tiim nimega La Sportiva / Jõeste Presidendiks . Just, hääletame Tarvo Jõeste Eesti presidendiks :)

- Esiviisik kogus kokku 33 trahviminutit (-punkti) (!). Välja arvatud võitjad Eensaared.


- Neeme Loorits tahtis koos Annekeniga üle Männiku karjääri ujuda KP 76 ja 94 vahel. Peale 10 m said aru, et vesi on natuke külm ja pöördusid tagasi. 

- Maido kommentaar FB-s haamri osas: "Kui sul jookseb ees mees ilma ühtegi tõusu kõndimata, kahe tunniga on läbitud 20km, siis arva ära, kes 30. pealt haamriga saab? Esimest korda elus sain teada, mis on krambid( oi rsk.kui valusad)! Hea, et Tiidul soola oli. Kolm km enne lõppu võtsin viimase jõu kokku, et käsi Tiidu koti taha konksu lüüa--nii väga tahtsin finišisse. Hommikuse ja õhtuse kaalu vahe oli --3,1 ja seda ainult 37.km-ga?"


pühapäev, 16. mai 2021

Winter Xdream Väänas, maikuus

Lõpuks Winter Xdream siiski toimus, ehkki kaks korda lükati seda edasi. Kuna talvel konkureerivad nii jooksjad, rattamehed kui suusatajad ja rajameister arvestab kõigi võimalustega, siis enne tänast üritust oli üsna tõenäoline, et talveks planeeritud raja läbimiseks on Vääna kandis parim vahend ratas

Läksime jälle Matiga ja tiimi kolmandaks liikmeks sain poeg Madise. See oli temaga esimene taoline võistlus koos. Üritus oli hästi korraldatud, vaatamata rangetele koroonareeglitele.

Planeerisime teha suure ringi, algusega loodesse. Keskmise osa jätsime lõppu, juhuks, kui aega üle jääb. Tõsised rattatiimid planeerisid muidugi kõik punktid sisse ja tegid selle ära vähem kui 3 tunniga. Parimatel jooksumeestel ei läinud samuti palju üle 3 tunni. (Tegelikult läks, sest arvasin, et NOBE jooksis, kuid sõitis rattaga).

Ehkki lõpus olime kõik meeldiva sportliku päevaga väga rahul, võiks siiski välja tuua mõned värvikamad kohad ja tõsisemad apsud.

Startisime koos konkurentidega Tänav-Pakk-Tiivoja (Rae Rebijad). Algus oli sama, kuid nemad jätsid esialgu 23 ja 35 välja. Klindi serval kulgeval etapil 23-35 kadus ühtäkki tee ära. Loobusime 35-st ja selle tõttu pidime oma raketibaasi plaani ümber tegema. Kodus aga selgus, et olime hoopis õigest teeotsast mööda pannud ja sattunud tupikteele. Kui vaatasin sama kohta järgmisel hommikul, suurendatud vaates, siis selgus, et planeeritud kohas teed ikkagi polnud. Oli vaid paks klindiserva joon. Niipalju siis nägemisest ja mitte ainult rappuva rattasõidu ajal.

Peale 50 oli suund 33 peale, kuid sirge tee asemel laiuv veteväli ei meelitanud sinna minema. Seetõttu  võtsime kõigepealt KP56, mis oli tagantjärele vale, sest sattusime sinnakanti uuesti. KP35 oli klindikoopa suu juures, seal oli nii rajameister Margus Hallik, fotograaf Aldis Toome, kui videomees Juan Panasyuk.  Edasi oli tiime koos mitmeid, sh Rae Rebijad.

Kui sõidetud oli täpselt pool, st 2 tundi, otsustas mu esiratta kumm tühjaks minna. Vaatasin kella pealt aega ja lootsin kummivahetuse 5 minutiga ära teha. Kuid läks hoopis 10 min. Esiteks ei saanud kuidagi mantlit maha, serv oli tihedalt velje küljes (mis nipiga seda küll avada?). Seejärel ei piisanud ühest balloonist ja oli vaja õhku juurde panna (kas on ka suuremaid balloone?). Mati esimene balloon oli tühi, kuid teisega sain kummi täis. Vahepeal otsustas esiratta piduriklots kokku minna, jälle lisaminutid selle avamiseks. Pagan küll, neid rattasõite koos Matiga on olnud ikka üsna vähe, kus mul õhukumm poleks katki läinud. Ka Haapsalu Loksberi järel oli hommikul esiratta kumm tühi ja tuli ära vahetada.


Huvitav lugu juhtus KP42 juures, kui punktist tulles istusin rattale, mis tundus kuidagi teistmoodi. Kui nägin raami küljes kahte joogipudelit, oli selge, et haarasin kellegi teise oma. Riivo ratta (pildil).

Põnevam hetk oli Vääna jõe ületamine. Esimeses kohas tundus jõgi sügav. Sõitsime edasi. Siis nägime suurt üle jõe ulatuvat puud ja saime kuiva jalaga üle. Natuke enne seda kohta ületasid jõe seiklussportlased Eensaared (koos Ilmar Udamiga).  Mõned jõeületajad olid veel. Siin saime kokku Rae Rebijatega, kes sõitsid ringiga üle silla ja jätsid lõppu samuti kaardi keskosa. 

Lõpus jõudsime võtta veel 58 ja 40, kuid mõned puuduolevad minutid ei lubanud minna KPsse 27 ja 28. 

Finišis oli kerge olla, rattasõit on ikka mõnus. Eriti mõnus on siis, kui tuhised mööda asfaldil jooksvatest kaasvõistlejatest.

  • Veel üksikuid noppeid Aldise piltidest:










pühapäev, 2. mai 2021

Lühendatud tavarada ehk Riibaku Loksberi Haapsalus

Tauno Riibak tegi Facebookis tema poolt korraldatavale eksklusiivüritusele alljärgneva sissejuhatuse:

"Juba 20 saj. teati, et nõiad ja nõiausulised käivad Loksberil. See on pidutsemine kuradiga. Enamasti kuskil kõrgel või raskesti ligipääsetavas kohas. Mõtlesin, et kutsuksin paar sõpra ja läheksin ka Kuradiga suhteid siluma, äkki tuleb kasuks. Nagu juba teada on, on pidutsemise koht raskesti ligipääsetav. Selleks tuleb läbida pea 70-80km Joostes, rattaga, köitel, paadiga, ja rullidel. Liikumisvahendid igalühel omad. Duod on ka okey." 

Sellele lisaks pani juurde videoklipi, kus läbis rattaga külmas ja vihmas, võsas ja jäises vees eesootavat rada.

Kohe oli selge, et see üritus on mõeldud Eesti seiklusspordi eliidile, nendele karastunud loomadele, kelle hulka ka Ripskin ise kuulub. Ta sai kuulsaks eelmise aasta Expedition Estonia ajal, kui pealtnäha normaalsest spordimehest oli ühtäkki saanud eriline tegija. Ja see loom tahtis kaaslastele näidata, kus ta trenni teeb ja nii tugevaks on saanud.

Üllatusena küsis Tauno ka minu käest, et kas pole mõelnud tema üritusel osaleda. Ei noh, miks mitte, aga kajakki mul endal küll ei ole. Vähe sellest, ma polnud kajakiga kunagi sõitnud, seda enam merel. 

Et mitte üksi lainetesse ära kaduda, kutsusin kaasa Mati Preitofi. Tema on alati nõus seiklustel kaasa lööma, oleme sellel aastal juba päris palju pikki üritusi koos teinud. Mati poolt Paldiskis komposteeritud minu sinine kannikas oli ka normaalse värvi tagasi saanud. 

Niisiis, laupäeval kell 10 olime Haapsalus stardis. Tegime ühispildi seiklusspordi eliidiga ja nagu klassiku ütlusele kohaselt, naeratasime enne, sest pärast võis olla hilja. 

Tauno kirjeldas enne starti kogu selle keeruka raja ülesehitust ja ma polnud vist ainuke, kellele tundus, et asi läheb lappama. Ainuüksi 45 km rattaraja mahamärkimine risti-rästi kulgevatel metsaradadel ei äratanud usaldust. Kaart oli vaid orienteerumiseks Paralepa metsas ja kajakietapil.

Loksberi algas 2,5 km proloogiga ümber Väikese Viigi. Tauno võttis kohe korraliku tempo üles. Kuna vanematel inimestel (meie Matiga + Rain) olid kopsud veel kinni, siis jäime natuke tahapoole. 


Igal juhul tundus see natuke kiire algusena järgneva 80 km-se distantsi eel.

Rattavahetusalas oodati ka natuke tahapoole jäänud Mati ära ja pandi koos Paralepa metsa poole minema. GPS träkkerid olid peal Timmol ja minul - tugevamal ja nõrgemal. Üsna varsti tekkis vahe esirühma ning tavaliigutajate vahel. Vedasin teist gruppi, kuhu kuulusid Mati, Ethel ja Elo. Rajatähistus oli super ja seda kuni lõpuni. Pildistamishetki suurt polnud, panna oli vaja.

Seikluskeskuses oli vahetusala, kuhu jätsime rattad ja läksime valikorienteeruma. Siin jätsime Matiga teadlikult mõned punktid võtmata, et vahe eliidiga liiga suureks ei läheks. Kui tavarada oli ca 80 km, siis minul tuli lõpuks kokku 72 km. Tegemata jäi ka kajakietapi läänepoolsem osa. Sellest siis lühendatud tavarada. 

Orienteerumises midagi keerulist polnud, paar pisiviga olid seotud vana kaardi ebatäpsustega. Mati oli kenas hoos ja seda ka järgneva rattaetapi alguses. 


Peale orienteerumist oli plaanis väike seiklusrada - ronisin kõrgele puu otsa ja sealt sõitsin mööda trossi alla. Hea pikk sõit oli.



Rattaraja keskel tuli ronida mingis raketiangaaris. Meenutas Tšernobõli filmi kaadreid, mille mõjusat viimast osa vaatasin eelmisel õhtul telekast. 



Kui jõudsime Pullapää rattasingliteni, sai üsna alguses selgeks, et seekord hakkab vanameistri ramm otsa saama. Tegin Matist pilti ja läksime lahku. Rattaetappi jätkasin üksinda, Mati liikus keskusesse, et hiljem koos kajakietapile minna.

Rattasinglid olid lahedad, ei ühtegi hullu laskumist ega võimatut tõusu. Ühe vea seal siiski tegin. Kui jõudsin metsa vahelt lagedale paeplatoole, jälgisin märgistust, mis oli arusaadavalt pandud. Jõudsin kenasti metsasinglile, kuid mida edasi, seda kahtlasemana asi tundus. Oleksin seal juskui juba olnud. Keerasin tagasi ja läksin lageda algusesse. Tegin kõike uuesti ja olin jälle selle sama singli alguses. Seekord jätkasin sõitu pikemalt ja varsti tulid ette ka tundmatud kohad. Olin õigel rajal.

Ürituse alguses hoiatas Tauno, et rattarajal on koht, kus me siuname teda hiljem kõvasti. Ootasin seda. Rattasingel oli küll tehniline, kuid mõnusalt sõidetav. 

Siis tuli pehme, kohati mudane ja mättaline liinialune etapp. See oli minu jaoks kõige raskem, kus paljudes kohtades oli mõistlikum ratast lükata. Kui see etapp sai läbi, algas nö maasikas - lõik, mida Tauno reklaamis oma promovideos ja kus mul oli kahju tema rattast. Nüüd oli vaade lõigu alguses üsna talutav, kuid edaspidi oli mõistlikum ukerdada võsas, selle asemel, et vett täis roopajälgedest ja risti-rästi mahalangenud puudest üle ronida. 


Peale seda traili arvasin, et nüüd on raskemad rattaosad läbi. Aga ei.

Kuid enne prügimäele jõudmist tuli minna ka Ungru silla alt läbi. Mulle kui geoloogile seostub nimi Ungru eelkõige ilusa lubjakiviga, mida on kasutatud mh KUMU ehitusel. Pilt on võetud SIIT.


Silla all said jalad põlvedeni märjaks, ei midagi enamat.

Seda, et Haapsalu kandis on ka positiivseid pinnavorme, sai selgeks vanal prügimäel. Rattasingel läks üles ja alla, väikese maa kohta kogunes tõusumeetreid 100. Tauno arvas, et see ongi kirumist põhjustav koht. Vaikselt siunasin seda rada küll, kuid seikluse mõistes oli tegemist täiesti normaalse tahtejõu proovilepaneku ülesandega.

Keskuses ajasin autos puhkava Mati üles ja suundusime kajakietapile. Väike kõhedus oli sees, ilmselt mõlemal. Teoreetilisi teadmisi olin eelnevalt natuke kogunud, kuid praktikat polnud. 


Nagu eelnevalt mainisin, me ei läinud kajaki läänepoolsele osale, seega ei laskunud kaheksaga ka tornist alla. Sellega saime võistlejaterivi etteotsa, kohe Timmo ja Leivo järele, kes tegid läbi kogu raja. 

Kajaki ümberminek on kõige tõenäolisem sinna sisse istudes või välja tulles. Ei läinud ümber. Liikumine lahel oli väga niru, paat kõikus, aeruga tõmbamise tehnika ununes kohe. Mati kühveldas aerudega liiga tihedalt, rütmi polnud, väsisime kiiresti. Puhkasime aeg-ajalt, ajasime mitu luike lendu, kuid lõpuks jõudsime ka kohale. Sõitsime vaid 2,2 km. 

Kajakist uisuetapi algusesse oli 1,3 km. Väikese valehaagiga jõudsime kohale. Mati oli väsinud. Läksime uisurajale eraldi, olin natuke eespool. Tasapisi lähenes Rain ja pöördepunktis olime koos. Tagasiteel hoidsin Raini selja taha, kergem ikka. Tempo oli natuke üle mugavustsooni. Kokku tuli 11 km rulluisku.

Vahetusalas selgus, et minu Salomoni tossud on ära võetud. Ühel Hoka mehel hakkas vist kahju neid (või mind) vaadates ja pani Salomoni asemele Hokad. Päriseks. Viimased nägid head välja ja palju pehmemad joosta. Aitäh, Leivo! Tegelikult tahaksin osta sobivaid tosse 24h rogaini jaoks, kuid kuna poed on veel kinni, siis jalga proovida ei saa. Ja ei tea ka, millised jalanõud sobiksid kõige paremini.

Tagasi paadi juurde jooksin Etheliga. Mati oli üsna väsinud ja sõitis keskusesse rattaga. Etheliga läks kajakisõit väga mõnusalt ja sujuvalt, ehkki tuul oli natuke tõusnud ja pisike külglainetus mere peal. Kohati oli kajakis selline seis, et ümbermineku korral oleks külje kõvasti vastu merepõhja ära löönud.

Lõpubanketil olin ainus, kellel oli päris õlu! Sain seda endale lubada, sest Mati oli autojuhiks. Ootasime ära viimased lõpetajad, kelleks olid Sander ja Eleri. Peale Timmo, Leivo ja Raini tegid ka nemad läbi täisraja. Teistel tulid lühendatud variandid, milleks põhjusi mitmeid. Kuid tšill oli kõigil ja kogu üritus väga nauditav. Ei saa mainimata jätta, et ka tasuta :) 

Väga vinge, aitäh, Tauno, ja kõik abilised!

Kokku tuli mul 71,7 km ja aeg 7:40. Sportrec'i GPSi träkk on SIIN.


Pildid veel Silver Eensaarelt ja Elo Sauelt.