Magaziin Mängud Kärgulas

Autosõitu maakodust Magaziin Mängude võistluskeskusesse oli 13 min, starti joosta vaid 100 m. Seega sobis kenasti.

Võistlejate arv M60 klassis oli muljetavaldav - 25 ja peaaegu kõik tegijad kohal. Lisaks külalised Lätist ja Soomest.

1. päev - väledate jalgade voor

Rada oli lihtne. Rajameister lootis küll eksitada teevalikutega, kuid liikumine teedel oli suure tõenäosusega kõige kiirem. Vältisin viga nagu Eesti tavarajal, kus kaotasin otsejooksuga 2 minutit.  

Pilt: Nikolai Järveoja

Väike segadus oli K-punktiga, kuid minu teevalikuga see pööre sobis. Mõni mees pani pöördest otse ja K-punkti ei läbinud. Neid oli päris palju.

Tähistus starti 1 oli mõnes kohas arusaamatu ja võistlejad tegid lisaotsa (meil oli start 2). Tundus, et proteste ei esitatud, sest žürii otsust vaja ei läinud. Olin žüriis ja sellega läks hästi.

Vigu ei teinud, ainukeseks takistuseks oli tahtmine ja jooksuvõime raskematel maastikuosadel. Metsa läbitavus oli üldjuhul hea. No ei taha kuidagi pingutada ebameeldivasse tsooni ja seetõttu kestsin ühtlaselt ka lõpuni. Etapivõitu ei saanud, kuid tuli 4. koht. 

Homme tuleb huvitav päev.

NB! Kella unustasin maha ja träkk on joonistatud käsitsi.

Tulemused
SI-ajad

2. päev - Lühirada: pekkis mis pekkis

Jooksuvorm tundus olema päris hea. Lühirada, võis vajutada.

Esimese punkti lugesin künkaks ja suundusin ka sinna. Lugesin samme, läks justkui pikaks. Künka peal punkti polnud, tegin tiiru. Terve küngas oli ekslevaid penskareid täis. Nagu mina. Lõpuks punkt oli, kuid vale number. Siis vaatasin hoolikalt kaarti - hoopis lohk.

Eeldasin vale punkti asukohta kaardil ja suundusin alla võsa poole. Kohtusin 2 min hiljem startinud Mart Külvikuga, kes oli samuti paremale kaldunud (nagu paljud). Eeldus oli õige, punkt oli lamedas lohus. No üsna lamedas. Viga 2,5 minutit.

Edasi kulgesin koos Mardiga, kuid erinevaid teid pidi. Etapi 3-4 läksime hoopis erinevalt, kuid punktipiirkonnas olime koos. Punkti võttes nägin eemal Marti, kes üritas end seistes paika saada. Nägi mind ja siis punkti.

Edasi juhtus ikka arusaamatu lugu. Jooksin üle teest, mida ei näinud. Teisele teele jõudes võtsin suuna põhja poole, et fikseerida raiesmiku nurk. Seda ei tulnudki. "No on ikka kaart", käis läbi pea. Tagasi ja parandusega metsa. Punkt käes, kuid vale number - 67. Tuli noormees (Jung?), kes pidi jõudma 65-sse nagu mina, kuid oli samuti totaalselt vales kohas (!??). Läksin veel idasse punkti otsima kui nägin suurt teed. Nüüd oli asi selge.

Tagasijooksul nägin Tiit Tali, kes startis minust 4 min varem!???. Hõikasin midagi, olin üllatunud, et teda peale kahte megaviga kohtasin. Viga selle punktiga 6 (!) minutit.

Vaatasin kella, geps (start) oli sisse lülitamata. Edasi vigu ei teinud, kuid käsitsi kaardile kantud ringijooksud võivad olla väikeste ebatäpsustega.

Kõige imelikum oli see, et vigu tehti omajagu. Polnud justkui midagi keerulist. Andres Talver võttis stardist M65 kaardi, orienteerus natuke, siis sai veast aru ja jooksis starti tagasi. Ning sai minust parema aja. Väga kindla orienteeruja Tiidu megavead 4. ja 5. punktiga jäävad ulme valdkonda. Ka Mati Preitof ei saanud hakkama (samuti vead 4. ja 5. punktiga).

Lühirajalt 11. koht ja üldkokkuvõttes 7. Pekkis mis pekkis.

Tulemused

Seoses Magaziin Mängudega (varasemalt Suunto Games'iga), mis on EOLi egiidi all olev võistlus ja populaarne nii soomlaste kui lätlaste seas, tahaks natuke ka kriitikat teha.

Väiksemaid vigu nagu juba varasemalt mainitud, oli,  samuti see, et erinevate radade aluskaardid polnud ühesugused. Väga palju kurdeti tavaraja lihtsust, mis teede ja radade lahenduse kaudu vältis ebameeldivat võsa, kuid seda teejooksu oli ikka liiga palju. Pakutud maastik ei võimaldanudki ehk teha häid radu, mis oleksid olnud huvitavad kaugelt kohaletulnuile. Kohalikest rääkimata. Hea, et sügisel välditakse halva läbitavusega ebameeldivaid maastikke, kuid Kärgula jäi seekord lahjaks. Tõsi, pikkadel radadel oli teine ülesehitus ja ilmselt olid ka paremad rajad, kuid soomlastest külalised olid siiski valdavalt veteranklasside jooksjad.

Aga muidu oli tore. Mulle see tavaraja jooksuvõistlus meeldis, sain võrrelda oma jooksuvõimet teistega. Polnud üldse paha ja lühirajal oleksin olnud juba päris hea mees. Kui poleks ja kui oleks... jne.

Lõpuks ometi üks õnnestunud turniir

Lauatennisest kirjutan harva, sest blogi lugejaskond on rohkem "metsa poole" kaldu. Samas olen ise ajaliselt rohkem pinksi mänginud kui jooksnud või ratast sõitnud. 

Laupäeval oli Eesti MV pikk rada Soontagas, kus oleksin tahtnud osaleda. Kuna sellel nädalal olin linnas ja laupäeval toimus ka Rahvapinksi II etapp Kristiine spordihallis, siis orienteerumine jäi ära. Küll aga plaanin osaleda järgmisel nädalavahetusel Magazine Games'il Kärgula metsas, mis asub meie maakodu lähedal. Teisipäeviti annan Taltechis loenguid, seega on kogu logistika maa ja linna vahel praegu hakitud selle kohustuse tõttu.

Pinksis olen muutunud stabiilsemaks ja trennis suudan korralikult vastu hakata ka oluliselt parema reitinguga mängijatele. Küll aga pole seda arengut suutnud tulemuseks teha. Trenni teevad kõik ja sageli otsustab mängu tulemuse vaid mõni detail. Peale Rahvapinksi I etappi kaotasin 2 reitingupunkti ja langesin 351. kohale.

Seekord läks paremini.

150+ turniiri avaringis sain vastaseks Sergei Mihailovi (312.), ühe vanema mehe, kellega polnud varem kohtunud. Vaheldumisi võitsime paraja ülekaaluga sette, kuid otsustavas viiendas setis jõudsime seisuni 9:9, kus sain 2 punkti ja võidu. Läks hästi.

Teise ringi vastaseks tuli turniiri 5. paigutusega Oliver Ollmann (182.), kellega polnud väga ammu kohtunud. Õnnestus võita 3:1 ja jõuda tugevasse gruppi. Minu paigutus oli 58 osaleja seas 37.

Kolmandas ringis mängisin 15-aastase Kirill Zubkoviga (218.) (pildil vasakul). Arvasin, et kohtusime esimest korda, kuid tema mäletas hästi kunagist kaotust mulle Keila turniiril. Matš oli huvitav, kuid vastane oli siiski kindlam ja võitis 3:1. Päris palju palle lendas mul võrgutripsuga üle, ehk natuke liigagi. Kirill oli täna väga heas hoos ja võitis selle turniiri, esimest korda elus!

Kukkusin miinusringi ja sain vastaseks Richard Anmanni (289.). Vaatasin tema eelnevat mängu Reino Ristissaarega (208.), kus ta ei jätnud tugevale vastasele mingeid võimalusi. Ühe seti võitis isegi 11:0. Tundus minu jaoks lootusetu vastane ehkki nõrgem reiting paljastas tema taset ka teise nurga alt. Mulle temaga mäng sobis, suutsin taktikaliselt õigeid valikuid teha ja vähe eksida ning võitsin 3:1.

Sven Juus (247.) ei teinud justkui midagi erilist, kuid stabiilse mänguga võitis kindlalt 3:0. 

Järgmine vastane oli noor LTK Kalev trennipoiss Enrico Kozintsev (241.). Esimene mulje oli jälle selline, et tema vastu küll ei saa. Kuid mängu arenedes ja oma tugevaid külgi ära kasutades sain siiski võidu 3:1. Ta läks mingil hetkel endast natuke välja ja tegi paar rumalust. Noored murduvad kergemini, kuid ka kosuvad kiiresti.

Viimane mäng 13.-14. kohale oli Reino Rassiga (242.). Mäng oli üsna võrdne, kuid eksisin siiski rohkem ja kaotasin 1:3. 

Seega olid kõik vastased oluliselt parema reitinguga ja saavutatud 4 võiduga parandasin oma tabeliseisu märgatavalt. Kuid ka lauatennise pall on ümmargune, mistõttu ei pruugi järgmine turniir nii hästi õnnestuda.

Eestikate tavarada ja veteranide teade

Kahjuks ei saanud osaleda nädal tagasi huvitaval maastikul toimunud Eesti MV öisel tavarajal, sest jäin peale Valgamaa öiseid haigeks. Valus kurk, seejärel palavik (37,8) ja üsna halb olemine. Kuid õnneks ei kestnud haiguse aktiivne faas kaua ja ei võtnud ka jõudu ära. Seetõttu sain juba teisipäeval teha esimese tiiru Mustla-Nõmme tehnilisel maastikul, mis osutus kasulikuks kogemuseks. Tallinna neljapäevakul ei saanud sprindikaardi mõõtkavasse hästi sisse, kuid see jooks polnudki tehnilises mõttes oluline. Küll aga ergastas jooksuvormi. Kolmapäeval tuli veel juurde 2,5h pinksitrenni Haibas.

Seega võis OK Westi poolt Küti metsas Viljandimaal korraldatud tavarajale minna küll. Maastik tundus äge, kohal olid kõik tegijad, seda nii põhiklassis kui veteranide seas. Meie M60 vanuseklassis oli 24 võistlejat, kusjuures esmakordselt tuli selles klassis rajale Sixten Sild (pildil keskel). Kuna tal reiting puudus, siis startis kehvalt positsioonilt esimesena. Tema vana trennikaaslane ja konkurent Tiit Tali startis aga viimasena üle tunni hiljem. Intriig oli olemas. Veteranide MMil Soomes oli Sixten liikunud päris hästi (Tiidu info).

Tavarada

Klubikaaslase Uku-Laur Tali poolt tehtud kaart ja rajad tõotasid kvaliteetset ja põnevat orienteerumist. Ja nii ka oli. Lõpptulemuses said oluliseks orienteerumise kõik elemendid - suunajooks, sh kehva läbitavusega maastikul, (ujuva) reljeefi lugemine, teevalikud, kus pidi leidma parema läbitavusega kohad, ja muidugi füüsiline võimekus ning agressiivsus ebamugavatel etappidel. Liigne kaardilugemine ja ebakindlus võtsid tublisti hoogu maha ja sekundid kadusid märkamatult.

Kuna rada oli huvitav, siis lisasin kaardile ka etappidel võidetud või kaotatud sekundid-minutid (võrreldes parima etapiajaga). 

Alustasin hästi ja olin parim esimesel ning kolmandal etapil. Neljandas KPs olin teine 15 sek kaotusega Tiidule. Kuid etapp 4-5 andis korraliku lõuahaagi, mis jäi küll ainukeseks selliseks täna. Rohkem suuri orienteerumisvigu ei teinud, samas rajavalikutega läksin alt küll. Etapil 4-5 keerasin liiga vara alla soo peale ja sattusin soopunktist valele poole madalat küngast. Kõik oli justkui kontrolli all ja polnud ka. Sest punkti ju polnud. Lõpuks ronisin tihnikust läbi. Viga 5 minutit.

Etappidel 5-6 ja 6-7 jäin palju rägasse ja soomätaste taha kinni, ei leidnud head liikumisteed. Kohati oli ka ebakindlus asukoha osas, mis aeglustas jooksu veelgi.

Etapil 10-11 liikusin küll üsna otse, kuid ca 2 min kiirem oleks olnud minna mööda põhjapoolset sihti. Pagan küll, ma ei näinud seda varianti üldse.    

Kui joostavus läks paremaks, siis sain päris häid etapiaegu, kuid need ei parandanud enam kohta. Võitis Tiit Tali, teine oli Mart Külvik ja kolmas Sixten Sild. Need kolm meest olid viimati koos pjedestaalil vist ca 40 aastat tagasi. 

Oma jooksuga jäin siiski rahule. Füüsiliselt polnud raske, hoidsin end vist piisavalt tagasi. Homme on  veteranide teade, kus konkurents on ka M55-60 klassis korralik.

Tulemused
Vaheajad

M55-60 teade  

Läksime rajale koosseisus mina, Mati Preitof ja Maido Kaljur. Rajad olid lühikesed, eriti keskmisel vahetusel.

Sain esimese punkti hajutuses üsna kehva variandi ja tegin seal paar minutit viga. Juba halb, kuid tuli edasi võidelda. Kõik läks kenasti kuni keskusest läbijooksuni, misjärel juhtus etapil 8-9 midagi arusaamatut. Mingil hetkel läks olukord täiesti kontrolli alt välja, komistasin ridamisi valede punktide otsa. Polnud ju raske suunda pikliku soo nurgani hoida ja sealt edasi punkti poole minna. 

Ühel hetkel otsustasin tee peale joosta, et end paika panna. Teed aga ei tulnud ega tulnud (???). Seisatasin ja sain aru, et tahtsin hoopis 180 kraadi teisele poole joosta. Möödus Helen Jürjo ja võttis selle 9. KP (36) 15 m kauguselt ära. Ups.

Kui nüüd tagantjärele GPS-träkki vaadata, siis juhtus vist selline lugu, et võtsin mingil hetkel kaardi 90 kraadi valesti ette... Megaviga.

Samas hoolimata tehtud kahest suurest veast oli selja taga veel terve rida võistkondi, kellest vastujooksul kohtasin Toomas Masti ja Tõnu Ilvest. Olin tõsiselt üllatunud, et vahetusest väljusin viiendana.

Mati tegi II vahetuses hea töö ja tuli välja teisena ning Maido (pildil) vormistas meile III vahetuses esikoha.

Seega saime vahetult enne järgmisel aastal M65 klassi suundumist medali kuni 9 aastat nooremate meeste seas. Polnud paha. Kuid sellel maastikul paugutati ikka kõvasti. 

Uku-Laur oli kahe päeva peale maastikule viinud üle 120 KP, ainuüksi teatevõistluse kõikide punktide kaart nägi välja selline. Nagu Jukolal.

Põnev heitlus tekkis 2.-3. koha pärast, kus Allar Padari Hiiumaa OK-st edestas Priit Överust Mercury-st vaid ühe sekundiga (Andres Talveri foto).

Tulemused