Öös on asju. Valgamaa öised

Tavaliselt treeningutest ei kirjuta, kuid Valgamaa MV öistest, mis olid laupäevase Eesti MV öiste eelmänguks, tuleb paar rida küll. Eelkõige seepärast, et kusagil pärapõrgus, kohas, kus Telialt tuleb teade moblasse: "Tere tulemas Lätti", tehakse päevakut ja ka öist orienteerumist. Vinge värk AARAINilt, sest rohkearvulist osalemist sellises kohas loota pole.

Regasin end küll varem ära, kuid üksi sinna vist sõitma poleks hakanud. Õnneks tuli Mart Külvik veel kaugemalt, lausa Obinitsa kandist, ja võttis mind möödaminnes maakodust peale. Seltsis segasem.

Seltsis oli segasem ka öises metsas. Start oli justkui muinasjutuline oaas pimeda kruusakarjääri servas, kuid metsas olid ainsateks valgusallikateks võimsad pealambid. Ometigi ei saanud eriti aru, kas olid lagedal või poollagedal või valges või rohelises metsas. Kaardil oli valget metsa palju, tegelikkuses...

Teel esimesse punkti käisin muldvalli otsas, et vaadata, kas üle tumekollase lageda saab lõigata. Isu lõikamiseks kadus kohe. Esimene KP oli trikikas, kuid mul vedas, sain pihta ja kokku nii Tõnu Ilvese (+2 min) kui Antti Roosega (+4 min). Teise punkti sai Antti paremini kätte ja kolmanda eel kadus mul arusaamine asukohast. Õnneks oli Tõnu paigas ja punkt tuli kenasti. 

Neljandasse lõikasin erinevalt teistest üle lageda raiesmiku, kuid Antti ja Tõnuga saime punktis ikkagi kokku. Olin selles KPs liider, sest Mart oli teinud kolmandaga 3 min viga.

Ja siis tuli see saatuslik KP5. Läksime kõik kolmekesi liiga vara sisse, sest poollage sai otsa. Antti liikus liiga paremale, kuid me Tõnuga kammisime oletatavat punktipiirkonda üsna kaua (viga 13-14 min!). Vahepeal tuli ka punkt, mille Tõnu ära võttis ja järgmisse liikuma hakkas, kuid punktinumbri kontrollimisel selgus, et tegemist oli hoopis päevaku punktiga. Lõpuks läksime tagasi sihile ja panime seal ennast paika.

Etapil 5-6 otsesihti ei näinud ja sattusime tee peale. Enne seda tuli vastu Maido Kaljur (!??). Minu ja Tõnuga ühinenud Jüri Vanaveski teadis täpselt, kus KP6 oli, sest käis valges päevakul. Ja selle teadmisega me mööda põrutasimegi. Päevakul oli punkt siiski kaugemal, aukude juures.

Üsna kurnava ja kohati võsase sooetapi 6-7 keskel kuulsime äkki ühe võistleja hüüatust: "Hei oodake,  mul on lamp kustunud". Tegemist oli Andrus Rämmanniga, kes järgnes meile punktidesse 7, 8 ja 9 ning oli nendes 3. kohal. Edasi Jüri teda järgi ei oodanud ja Andrus kadus pimedusse.

Olin rahul pikkadel sooetappidel 4-5 ja 6-7 tehtud PT suunamuutustega ja sealt edasi ka kõikide teiste etappidega. Hakkas juba mingi öine tunnetus tekkima.

Äge seiklus.

Tulemused
Vaheajad