Sunday, December 31, 2017

Näärilaks 2017 ehk Jolki-Palki vol. 6

Enne järjekordset Näärilaksu on alati natuke kõhe tunne - mida küll seekord pakutakse? Lihtne pole kunagi olnud, reeglina nõudlik rada nii füüsiliselt kui vaimselt, kus täisraja teevad läbi vaid kõige tugevamad. Ja kõik toimub ju pimedas!

Meie Matiga (Preitofiga) tugevateks ei klassifitseeru, eelkõige nutikuselt, kuid aasta-aasta edasi ka füüsiliselt. Võib-olla ka seetõttu, et me eelmisel aastal ei saanud ülesannetele kuidagi pihta, ülehindasime seekord rajameistrit. Tegelikult oli tegemist väga hea rajaga, kus tuli lennult ülesandeid lahendada ja panna ja panna, kuid selle asemel, et kaardilt kõik tekstid läbi lugeda, panime meie hoopis omamoodi ja hästi valesti.

Hoolimata karmist võistlusest karmil aastaajal - detsembri lõpul, on osalejate hulk ikka hullult suureks paisunud. Seekord oli rajal 53 võistkonda, ehk ka seetõttu, et ilm oli sügisene ja lumetu. Ise alahindasin natuke temperatuuri, rattasõidu ajal oli külm ja viimased 2 tundi vihmasajus samuti. Peale keskööd sain Astangu Rehabilitatsioonikeskuse ehk võistluskeskuse saunas natuke sooja. Öösel värisesin ka natuke, kuid hommikuks oli kõik korras. Imelik küll, aga selliste üritustega haigeks ei jää, haigeks jääb ikka toasoojas kommi ja küpsiseid nosides.

Üritusest endast.

Tulin ligi tund aega enne starti võistluskeskusesse, kuid ikka jäi ajast puudu. Mati jõudis vaevu-vaevu starti, ka temal läks kiireks, et Eensaare poolt proloogina mõeldud ringtantsu ajal kaarti vaadata. Kui pauk lahti läks, panime koos teistega ajama ja sõidu ajal sai selgeks, kuhu minema peab.

Üsna varsti jõudsime Õismäele, mis oli mulle tuttav koht. Hiina müüris elas tädi. Ise olen aastakese Õismäel tuba rentinud (Õismäe tee 153). Vahetult enne starti käisin läbi Õismäelt kursusevend Mati juurest, teise kursavenna Tõnni vanemate juures olen ööd olnud. Olen Õismäel jalgpalli mänginud, ujumas käinud, spinninguspordi trennis käinud ja muidugi orienteerunud, orienteerunud, orienteerunud.

Ja miks ma seda Õismäed nii mitu korda rõhutan - no ikka järgneva jutu pärast.

Jõudsime Matiga Õismäele ja teadsin hästi, kus hiina müür ja lähim punkt asub. Aerofotol punktinumbreid polnud ja eeldasime, et punkte peab võtma järjekorras. Sest Mati oli stardiinfo läbi lugenud ja kordas mitu korda, et punkte peab niimoodi võtma. See aga tähendas, et tuli kõik punktid enne läbi käia ja siis need järjekorras ära võtta. Eensaarte seikluse jaoks normaalne.

Võtsime müüri tagant punkti, põrutasime teisele poole tiiki, fikseerisime samuti numbri ja igaks juhuks lasin ka pulgale piiksu teha. Sõitsime järgmisse, kui Mati ütles, et meil on vaja esimesse tagasi minna. Ning pani ajama. Panin talle täiega järele ja ühel hetkel taipasin, et oleme kurat teab kus. Olla Õismäe siseringis ja mitte teada, kus oled. Anekdoot.

Tegime ühe ringi, siis ekslesime veel natuke ja lõpuks jõudsime esimese punktipuu juurde, mis asus hiina müüri taga. Ja uuesti sõitsime selle teise punkti juurde, mille olime ka võtnud. No oki, läksime kolmandat vaatama.

Jõudsime suure ringristmiku juurde, mida olen vähemalt sada korda autoga ja ka muidu läbinud. Ja ei saanud pimedas aru, kas on ikka seesama ristmik või mitte. Täiesti sassis. Lõpuks ikka oli sama ja saime sealt lähedalt ühe punkti kätte, õigemini vaatasime numbrit. Edasi tahtsime minna veel ühe punkti numbrit vaatama, kuid poolel teel läks tagumine kumm pooltühjaks ja varsti ka päris tühjaks.

Eelmise aasta Näärilaks lõppes meil suhteliselt lõpuosas minu ratta tagumise kummi purunemisega. Siis läks ka varukumm miskipärast katki ja kaks suruõhuballooni läksid asjatult käiku.

Nüüd võtsin samuti kaks ballooni kaasa, kuid suure kiirustamisega stardis kaotasin need autosse ära ja loobusin otsimisest. Nüüd olime olukorras, kus õhku (sh ka pumpa) polnud, kaasvõistlejaid samuti. Polnudki muud valikut kui tagasi Astangu Rehabilitatsioonikeskusesse minna.

Kui aastas korra rattal kummi vahetada, mis reeglina toimub Näärilaksul, siis unustad ka selle tehnika. Läks päris palju aega, enne kui taipasin, et kõigepealt tuleb mantel ühe poolega peale panna ja siis õhukumm sinna sisse toppida...

No nii, edasi põrutasime suhteliselt otse Kakumäe vahetusalasse, võttes vahepeal K-Rauta tagant mäe (!) otsast punkti ja siis ühe veel. Kuid nüüd oli hea see, et olime jälle teiste võistlejatega koos. Vahetusalas ei kiirustanud, lasime Neemel endast pilti teha ja läksime koos Laagri seiklusest tuttava naistrioga jalgsirajale.

Üks meist võttis punkte astangu pealt, sh metsast, teine aga alt rannast. SI-pulga andsin Matile mitu korda ülevalt kalju pealt alla, kasutades selleks 15 m pikkust nööri.

Üldiselt läks jalgsietapp kenasti, konkurentidele (sh Makule) tõmbasime koti pähe ka sellega, et esimesel võimalusel tõusime rannaäärsest klibust üles astangu peale, kus sai kiiremini liikuda. Põhjaranniku astangu all liikusime teistest kiiremini, jooksul lahendasin kaku ülesande ja suundusime otse vajalikku otsingulõiku. Arvasin, et ülesanne on keerulisem ja kammisin ise rohkem metsa, käisin ringiga ka majade taga. Kuid kakk istus rahulikult teeraja ääres.

Rattaetapi alguses oli kalapiltidega teekonnakirjeldus. Kirjutasin legendi üles, kalu tunnen, ja tegime minekut. Korraga lõi pähe: "Stopp!". Mul on ju mobiil kaasas ja võiksin saadud legendi järgi Google Mapsis asukoha paika panna.

Edasi oli juba väga tšill, sest kuulasin vaid käsklusi "turn right", "turn left" jne. Ka järgmise punkti panime ingliskeelsete käskluste järgi. Küll oli mõnus, kalanimedega tänavad ei läinud üldse korda.

Hästi liikusime ka KP25 suunas, Mati tõmbas käsitsi noolte vahel jooned ja sai nende ristumiskoha, kus pidi olema punkt. Punkti aga polnud ja olime üsna hädas. Mobiiliga ei osanud koordinaate võtta, GPSi aga polnud. Rajameister oli kaval ja pani punkti teerajast eemale. Nägime seal lampe ja liikumist, kuid ei uskunud punktikoha olevat. Pärast suurt seismist ja edasi-tagasi sõitmist möödus meist Maku tiim jt, mistõttu otsustasime minna tagasi sinna, kust nad tulid.

Lõpuks saime punkti kätte, Alari Kannelil oli nägu naerul, kuid vorstid ära söödud (pildil tühi pott). Alari ei unustanud sõbralikult mainida, et kui me Matiga lõppu jõuame, siis on üritus igal juhul korda läinud.

Kuid seiklused polnud veel lõppenud.

Peale vees sumamist ja puu otsa ronimist KP27 juures suundusime kaardi järgi edasi, kuid ei pannud tähele, et ortofoto väljavõte oli nihutatud õigest kohast eemale. Seal, kus pidi punkti minema, oli traataed ees. Ja selle taga kusagil kaugel Harku karjääri tuttav õudusmaastik. Punkt pidi aga asuma hoonete juures?? Mati üritas vägisi üle aia minna, leidis ka madalama koha, kuni lõpuks siiski selgus, et olime täiesti vales kohas.

Ratastele ja tuldud teed tagasi. KP28 oli mul kontrolli all, ehkki üks lisahaak teiste võistlejate poole minnes sai tehtud. Edasi suundusime karjäärialasse, ühtlase lubjalödiga kaetud tööstusterritooriumile. Asi oli kergelt kontrolli alt väljas. Nii ka Maku tiimil, kellega kohtusime KP29 ja KP30 vahel. Koos põrutasime Astangule, kus meil algas järjekordne suunaetapi koostamine vihjepunktide järgi.

Kõigepealt vahetusalas väike klõmm Vana Tallinnat ja siis edasi. Plaan oli V tähega tähistatud vihjepunktidest saada KP-de asukohad ja numbrid ning siis need järjekorras läbida. Kell oli juba väga palju (23.00?), vihma sadas, teerajad plödised-mudased. Saime 3 vihjepunkti kätte ja läksime otsima vahetusala läheduses koopasuude ees olevaid V-punkte. Käisime all ja üleval, no ei olnud vihjeid. Lõpuks selgus tunnelis, kus ma veel ühe lonksu vanakat võtsin, et need olid hoopis koopasuu tähistused kaardil...

Oi kurat. Seejärel läksime veel ühte kaugemal asuvat vihjepunkti otsima, Silveri ergutuse saatel, mistõttu panime vajalikust hoonest kõvasti mööda. Ehkki mul oli hea pealamp, ei näinud eelnevaid hooneid tee ääres.

Edasi vaatasime, et kõike me ei võta, äärmistesse enam ei jõua, ka klindialune joon tundus antud olukorras ja püstitatud ülesande juures üsna jõhker. Seetõttu otsustasime, et läheme võtame ära 3 punkti järjekorras 33-34-35. KP34 asus sisselangenud tunnelis. Augus oli Margus Klementsov, keda ma ei tundnud kohe ära ja kes ei saanud sealt kuidagi välja. Proovis Mati teda tõmmata, ei midagi. Kinnitatud abinöör ka ei aidanud, samuti mingi puutoigas, Margust august välja ei saanud.

Siis tuli hea mõte. Ütlesin: "Margus, annan sulle pulga, komposteeri ära ja siis tõmbame su august välja".

Margus kuulas ilusti sõna, sest oli öö ja vihma sadas ning ta oli jätkuvalt augus vangis. Peale pulga üleandmist oli nagu Vene muinasjutus: Mati võttis kinni põõsast, mina Matist ja Margus minust. Tõmbasime ja tõmbasime ja tõmbasimegi selle naeri maa seest välja. Kui Margus august välja sai, pani kohe punuma, kaotas kompassi ja järgmist punkti sügavas betoonpunkris (KP35) ta seal oodanud Ivoga ei võtnudki. Alles duši all vesteldes saime selgeks, et punkte ei pidanudki võtma järjekorras.

Kuidagi lihtsaks oli tehtud Näärilaks seekord, me ei osanud seda kartagi. Olime Matiga ühed viimased, kes keskusesse jõudsid, Heidi Sild koos väikese Markus Kaljuriga (!!!) jäid meist lõpus natuke maha. Ainult natuke, ehkki nemad oli jalgsi ja meie ratastega. Ja vihma sadas, oli külm ja kell oli üle kesköö.

Tulemused
SI-träkid
Pildid (ACE FB-lehel) 

Ürituse võiks kokku võtta jälle lausega "Häda mõistuse pärast". Seekord läks see hästi kokku etendusega Vene draamateatris, mida eelmisel õhtul abikaasaga vaatamas käisime.




Pressiteade:
ACE Adventure Racing Team 
Eile õhtul 29. detsembril 2017 toimus Tallinnas sanktsioneerimata ebaseaduslik rahvaliikumine "Näärilaks" tundmatu isiku või isikute grupi mahitusel, kes nimetab ennast koondnimetusega Näärivana. Astangu Kutserehabilitatsiooni keskuse juurest pool kuus õhtul teele asunud rahvahulk suundus kõigepealt Väike-Õismäe elurajooni, kus tekitas kohalikes elanikes palju meelehärmi pimestades eredate pealampidega autojuhte, hirmutades väikelastega jalutanud peresid ja kasse. Häirekeskus sai mitmeid kõnesid erutunud pensionäridelt, kes tegevust turvaliselt akendel jälgisid. Rahvamass hajus mõnevõrra, kuid liikus siis edasi Rocca al Mare suunas. Patrulli välja sõitmise ajaks oli enamus korrarikkujatest peitunud Õismäe rabasse, kust patrullil neid leida ei õnnestunud ja sõideti tagasi jaoskonda. Umbes kella 21 ajal hakkas häirekeskus uuesti saama kõnesid Kakumäe elanikelt, kuna tundmatud eredate lampidega isikud tungisid privaat-territooriumitele. Patrull sõitis uuesti välja ja nägi lampide järgi, et isikud püüdsid põgeneda poolsaare ida-kallast mööda, andes vahetevahel ilmselt jälgede segamiseks arvatavat röövsaaki nööriga kaldakaljust üles-alla. Patrull liikus sihti mööda poolsaare tipu suunas, et rahvahulga tee läbi lõigata, kuid märkas järsku hirmsat ülemõõdulist ja agressiivset kodukakku ja tõmbus tagasi Haabersti konstaablijaoskonda, et oodata abivägesid.
Stiihiliselt liikuv rahvamass alustas seepeale uuesti pealetungi Tallinna suunas, liikudes küll täpselt linna piiril, mis tekitas palju jurisdiktsioonilist segadust, kuna Tabasalu konstaablijaoskonda ühtegi väljakutset ei olnud esitatud ja konstaabel keeldus patrulli välja saatmast.
Umbes kella 22 paiku olid korrarikkujad jõudnud Astangu ajalooliste laskemoona ladude piirkonda, kuhu eskaleerunud situatsioonile reageerima liikunud patrullauto mudasele metsateele kinni jäi ja vajus lõpuks vesisesse kraavi, mis sundis korravalvureid oma sõiduki maha jätma ja sõitma bussiga tagasi jaoskonda.
Pärast kella 23 tuli veel kõnesid Astangu asumi elanikelt, kuid kuna keegi ei tulnud jaoskonda avaldust kirjutama ja hakkas sadama lörtsi, otsustas konstaabel koos abipolitseinikuga jääda kakaod jooma. Riigi peaprokurör otsustas sündmuse asjaolude välja selgitamiseks siiski moodustada täna hommikul erikomisjoni, kuna stiihiline rahvahulk oli kaasa haaranud ka tähtsatel avalikel ametikohtadel töötavaid isikuid, kes võisid olla kaasa haaratud vastu nende tahtmist ja võivad siiani olla pantvangis Astangu röövlikoobastes. Asja asus uurima ka Interpol, kuna Soome politsei teatas, et üks Soome kodanik, kuulus maailmameister Forsman, ei ole eile Soomes koju tulnud ja sotsiaalmeediasse postitatud videol on näha teda satanistlikku riitust meenutavas situatsioonis küünla ja lambivalgel alkohoolset jooki manustamas.

Wednesday, December 27, 2017

Linnaorienteerumise jõulujooks 2017

Sportimises oli vahepeal suur paus. Vähe jooksu, igal nädalal 2h lauatennist + üks lauatenniseturniir. Õues sadas pidevalt vihma, toasoojas oli hea olla. Ainult kaalu tuli juurde.

Kui läks jahedamaks, tekkis sportimishuvi, mis kadus kunagi peale maastikumaratoni, so üle 2 kuu tagasi. Tegin mitu pikemat jooksuotsa, raske polnudki. Enesetunne läks järjest paremaks, ootamatult aga lõi reedel haiguse kurku ja sealt edasi kogu organismi. Lebasin kaks päeva ainsa eesmärgiga kiiresti terveks saada, sest teisipäeval oli Linnaorienteerumise jõulujooks. Jõululaupäeval (pühapäeval) käisin juba õues ja esmaspäeval tegime perega uisutamise Keila jõelammil. Esimese ja loodetavasti mitte viimase sellel aastal (video: Madis Pukkonen)



Foto: Aldis Toome
Teisipäeval toimus siis see oodatud Linnaorienteerumise jõulujooks Tallinna vanalinnas, selleks tellitud jõuluvana kostüümi tõi Omniva mõned päevad varem koju kätte. Kahtlemata polnud see jooks võidu peale, ka äsjane haigushoog lubas üritust mõnuga võtta. Kuid nagu jooksu ajal selgus, siis kiirus polnudki kõige olulisem, vaid hoopis mälu, kiire mõtlemine, korrektsus, loomingulisus. Lisaülesanded oli põnevad ja enam-vähem jõukohased. Kuid sellest järgemööda.

Läksin pikale rajale, mille pikkus pidi olema 13,4 km. Tõsi, lõpus tuli kokku 17,8 km, kuid seda suuresti ka omal süül. Stardihetkel kaarte kätte ei antud ja oli oodata üllatust. Stardikäsklusega avanes suurel elektroonilisel tablool kaart, kuhu oli kantud 8 punkti. Asukohad tuli meelde jätta ja vabas järjekorras läbida.

Ütlen kohe, et panin mitu punkti kaardil valesti paika ja sellest tekkis peas paras segadus. Võtsin rahuliku sörgi ette koos Mati Preitofiga, kellega läheme 29.detsembril Näärilaksule eelmise aasta vigu parandama. Algus oli paljutõotav - teiste järel Harjuvärava mäele (35, ehkki plaanisime selle esialgu vahele jätta), siis samuti teiste järgi endise Varblase kohviku taha (34). Seejärel Komandandi aiast läbi Taani Kuninga aeda ja sealt trepi alt punkti juurde (37). KP33 panin ise Toomkiriku nurgale ja sealt alates mul pilt segi läkski. Kuid Mati teadis seda punkti (36) kindlalt nagu ka järgmist (37), mille kättesaamiseks tegime aga suure-suure ringi. Peale 31, mida teadsin juba mina, oli puudu justkui veel üks punkt ja selle otsimiseks tegime igaks juhuks veel ühe pika ringi juurde. Vabaduse väljakule jõudnuna saime ekraanilt vaadata viimase, st KP32 asukoha.

Siis läks tavaliseks orienteerumiseks ja peale KP9 joonejooksuks. Üritasin kaks korda lõigata, esimest korda enne Musumäge, arvates, et nagunii ei panda punkti kõige loogilisemasse ehk kaugemasse punkti, kuid eksisin.  Riisalo andis infot. Siis üritasin Raekoja platsi vahele jätta ja jälle eksisin, sest punkt oli raekoja nurgas. Vastujooksnud Mati andis infot. Seejärel läksin nii araks, et jooksin suure ringi ära, ehkki oli selge, et enam ei peaks joone peal punkte olema ja saaks otse minna. 3:0 rajameistri kasuks ainuüksi sellel lühikesel etapil.

Foto: Aldis Toome
Rajameister läks 4:0 ette, kui punktide 15 ja 16 vahel tuli lugeda Patkuli trepi astmeid. Tegin seda paarikaupa ja väga hoolikalt, sain kokku 162, kuid sellist varianti üleval platvormil ei pakutud. Oli vist kolm varianti (156, 159, 160), igaüks tähendas mingit kaugelasuvat hoonet, mida oli platvormilt näha ja mille taga pidi olema KP28. Viimase järjekorranumbrit ma kohe ei fikseerinud vaid jooksin trepist alla punkti võtma, nagu natuke varem vastujooksnud Mati seda tegema läks.

Foto: Aldis Toome
Trepi all jäin aga mõttesse ja Mati Betlemiga arutades saime aru, et seda punkti tuleb alles hiljem võtta. Seega ronisime tagasi üles ja sealt KP17-sse.

KP22 juures tuli uus üllatus - mõõtmisülesanne. Esialgu ei saanud aru, mida tegema peab, sest juhendit polnud. Raivo Pellja abistas ja ütles, et vaata kaardi pealt. Kuna mul aga kirjutusvahendit polnud, siis arvutada ei saanud ja jätsin punktide asukohad ligikaudu meelde, ühe silmaga teiste kaartide pealt infot saades. Ebaaus, hullult ebaaus, tunnistan ausalt, kuid midagi polnud teha.

Peale 22 sain jälle tubli lisaringi teinud Matiga kokku, kes kohe varsti kadus selja tagant ära. Kuid tema hoog oli nii hea, et püüdis mind jälle raudteejaama juures kinni ja kuna tema oli juba KP28-s käinud, siis teadis, kus Kalma saun asub. Ütles, et seal pidi jänest mängima.

Foto: Aldis Toome
Jõudsime meiegi sauna taha, kus väikeses näiteruumis paluti meil hussaare kehastada. Seltskond oli äge ja liigutused ning hurraa-hüüded olid vägevad, kuid pildile jäi sellest vist vaid udukogu, mistõttu fotograaf seda esitust pildikomplekti ei lisanud.

Sealtpeale oli meil kokku saanud üsna hea seltskond, kus pidi ka usinamalt jooksma. Totaalne kaos tekkis kõigil Linnahalli peal, kus lihtsas süvendis punkti 32 polnud. Käisime ka altpoolt avausi vaatamas, nii ühelt kui teiselt poolt, ei midagi, kõik avaused olid suletud.

Juba loobusin ja jooksin järgmisse, KP33-e. Seal aitas üks kaasvõistleja, öeldes, et vaadake ilmakaari... Kurask, ma jälgisin hoolikalt põhja-lõunasuunda, aga et kaart oli peegelpildis ida-läänesuunaliselt... no selle peale ei tulnud. 5:0 rajameistrile ehk nagu Liverpooli viimastes mängudes juhtunud on. Väga keeruline etapp oli 34-35, kuid kambaga saime selle enam-vähem kenasti kätte. Ma ragistasin vahepeal üksi Linnahalli taga olevas pajuvõsas, selleks, et külgtrepist üles minna.

Peale KP38, kui teine kaart lõppes ja tuli tagasi esimese kaardi peale minna, kadus minul side kaardiga ära. No ei suutnud neid kahte kokku viia ja KP39 asukohta tuvastada. Õnneks jõudis tagantpoolt järele Maku, kes kiire mõtlemisega asja selgeks sai ja KP39 poole põrutas. Hoidsin tema kannul ka KP40-ni, seejärel jooksin eest ära.

Edasi oli juba lihtne, märkasin vaid, et KP42 on tüüpiline möödajooksmise punkt. Alati hoolikas ja nutikas Tarmo Klaar sealt oma +10 minutit saigi.

Foto: Madis Pukkonen
Etapi 45-46 lahendasin valelt poolt, kuid alati on lihtsam otse joosta kui tagasi pöörata. Samas oli õnneks just seal poeg Madis fotoaparaadiga, kes siis ka usinalt päästikule vajutas. Ilmselt seetõttu, et esimest korda nähes ei tundnud mind ära.

Foto: Madis Pukkonen
Lõpus oli juba klassikaline labürintorienteerumine, kus ajasin hoolikalt näpuga järge, samas ühest silmanurgast Raivo Pelljat jälgides.

Kokkuvõttes tuli väikese sulitegemise, õnne ja koostöö ärakasutamisega päris ok tulemus, mis polnud aga üldse oluline. Põhiline oli ikka vahva elamus ja seda korraldajad ning rajameister Tomi-Andre Piirmets ka täiega pakkusid.

Tahaks loota, et see oli hea ajusoojendus Näärilaksule, samas illusioone ei tee ja kahe päeva pärast võib jutt kõikidest tehtud vigadest vähemalt sama pikk tulla.

Tulemused

Fotod: Aldis Toome;  Madis Pukkonen

Rajal oli ka Exit punkt, kus tuli lahendada 1 mõtteülesanne. Kokku oli 3 erinevat ülesannet. Üks oli väga lihtne, kaks raskemat. Kahel oli 2 lahendust, millest üks loeti õigeks. Siin näited lahendamiseks:





Wednesday, October 18, 2017

Esmakordselt Maastikumaratonil


Foto: A. Toome
Läksin Maastikumaratonile positiivsete ootustega. Oodata oli ilusat maastikujooksu, nädalatagune rogain näitas head füüsililist seisundit, ilm tõotas samuti tulla haruldaselt meeldiv. Oli ju sadanud järjest pea kaks nädalat (va TAOK rogaini laupäeval!) ja sadu jätkus ka järgnevatel päevadel. Pealegi polnud mul varem õnnestunud ACE seiklustiimi üritusel osaleda - kord oli jalavigastus, eelmisel aastal jällegi TAOKi rogain.

Maastik oli põhimõtteliselt tuttav, kuid raja profiil ja ülesehitus siiski teadmata. Üritasin kohe algusest hoida ühtlast ja rahulikku tempot, kuid nagu hiljem selgus, jätkus seda vaid poolele maale. Esimest korda olin maratonirajal kõrvuti klubikaaslase ja konkurendi Maido Kaljuriga, keda nädal tagasi vedasin kummis 2 viimast tundi. Sellegipoolest arvasin, et meie omavaheline võistlus tuleb tasavägine, sest Maido on pikemaid jookse, sh ka maratoni, korduvalt läbinud. Minul aga oli selja taga üks pikem matk ja paar rogaini. Samas jooksis Maido maratonieelsel päeval OK Westi pikka rada (ca 12+ km), minul olid pikad seminariõhtud Geoloogia Sügiskoolis Nelijärvel. Seal tegin laupäeval osalejatele MOBO orienteerumisvõistluse, mille jaoks polnudki vaja eriti midagi teha. Siiski sörkisin ka ise 6 km-se ringi vihmases metsas, et MOBOga tutvust teha.

Start

Selja taga Maido ja Tõnu
Foto: H.Väärsi
Üsna pea möödusin Neeme Looritsast, kes hingeldas minu arust üsna aeglase tempo juures. Kuid Viru raba laudteel läks ta juba mööda ja kadus tasapisi eest ära. Maido hoidis aga esimesed 10 km ettevaatlikult mu selja taha, seejärel läks ette ja hakkas eemalduma. Tundsin, et kiiremini joosta ei taha, enesetunne polnud kõige parem. Loodus oli ümberringi väga ilus, samas nautida seda ka ei saanud. Tuli hoolega jalgade ette vaadata ja kui oligi kindlam tee silme ees, siis energiat hoida ja vaid jooksule keskenduda. Samas oleksin aga väga tahtnud kergemalt joosta ja loodust nautida ning jooksjaid selle taustal pildistada. Kuid mitte seekord.

Meelise 161.(?) maraton.
Foto: A. Toome
Esimeses suuremas joogi- ja söögipunktis olin koos esimeste naistega ja kohtusin ka Neemega. See oli hea märk. Kõnnu Suursoo laudrajal olin kohe teise naise, pikajalgse Aegviidu nooriku järel. Kõik tundus olema veel ok, sh ka soole järgnevate ooside järskudel tõusudel. Krampide vältimiseks kõndisin suuremad tõusud, kuid kergetest säärelihase säutsudest siiski ei pääsenud. Seejärel olin ettevaatlik. Jussi järvede vahel olin ooside peal üksinda ja nautisin seda koos väikese tempolangusega. Möödusin kõndivast Jaan Tarmakust, kellel oli põlvevalu.

Tõusul Jussi kanarbikunõmmele möödusid minust Tõnu ja Elin Ilves, kellega koos jooksime kuni nõmme lõpuni (ca 30 km-ni). Sealt edasi eemaldusid nad kiiresti ja ehkki minu tempo sealtpeale langes, jäi omakorda maha noorem orienteeruja Rene Post.

Ja siis hakkasid kõhuprobleemid. Kusagil 33 km-l üritasin metsas käia, kuid tulutult, sest väike krambiähvardus segas. Sõrkisin kuidagi edasi. Kordasin protseduuri 35 km-l ja veetsin metsas aega päris pikalt. Eemal möödus palju jooksjaid, teiste hulgas ka kõndiv Mati Mägi, kellest olin tükk aega varem mööda läinud. Mati tegi Hiiekaga nädal tagasi tugeva rogainitulemuse, kuid nüüd polnud sellest taastunud ja hoidis end järgmise nädala Libahundi jaoks. Hiiekas oli alustanud väga tugevalt ja selle tõttu piinles jooksu II pooles.

Peale protseduure läks olemine paremaks ja suutsin tempokamalt liikuda. Ette jäi 5. naine, lätlanna Linda, kellega koos jooksime heas rütmis kuni lõpuni. Viimane kilomeeter oli päris kiire - 4:30 min.

3 km enne finišit oli joogipunkt, kus võtsin korraliku suutäie Vana Tallinnat ja edasi sai kihutatud puhaste kütuseaurude peal. Püüdsime kinni ka Linda abikaasa Janise, kes tuli Läti rogaini MMil veteranidest hõbedale. Kolmekesi koos lõpetasimegi selle pika ja ülimalt nauditava maratoni, mille järel oli kõikide osalejate poolt kuulda vaid kiidusõnu. Mõtlen juba hirmuga, kui suureks see üritus kunagi kasvada võib... oli teine juba sellelgi aastal suurearvuline.

Foto: H.Väärsi
Rada oli ligi 44 km pikk, ajaks sain 4:27. Maido võitis mind 24(!) minutiga, Neeme ja Ilvesed 17 minutiga. Seekord siis sedamoodi ja ehk teinekord on olek parem ning saab enne jooksu ka puhata ning sobivamalt toituda. Aga olin kõigega igati rahul, eriti veel sauna ja tünniga, kus sai pärast jooksu pikalt mõnuleda. Loodetavasti jõuab siia ka peremehe Tõnis Raudla poolt tehtud tünnisauna foto.

Tulemused


Monday, October 9, 2017

TA OK rogain Järveotsal

Seekordne TAOKi rogain, järjekorras juba 18nes, oli rohkem jooksjate jaoks. Orienteerumist polnud palju, ehkki rajaplaneering tuli teha oskuslikult. Erinevaid variante piisas, oluliseks sai planeerimise julgus. Kaardiala tundus esmapilgul kuidagi väike, teid ja sihte oli palju. Oli karta, et kaardi idaosas võis metsa ja sihtide läbitavus olla kehv ja keskuse lähedal asuv soo vett täis. Mina hindasin selle ületamist suureks ajakaoks ja KP 40 võtmist kahtlaseks.

Kuna kaardi kaguosas olid ilusamad metsaosad, siis läksime võistluse esimeses pooles sinna, väikese ringiga, sest enne tuli võtta kallid punktid Mustjärve soost läänes. Etapil 56-25 oli keset veevälja kraav, kus vee sügavus teadmata. Maido läks esimesena, sai nabani märjaks. Õnneks oli ilm hea ja riided kuivasid kiiresti ära. Kaardi idaosa 2-sed punktid jätsime planeeringust välja.

Oleksin soovinud võtta ka KP26, sest edenesime kenasti, Maido oli aga ettevaatlik ja jätsime välja. See oli ka ainuke reaalne võtmata jäänud lisapunkt, mida sellel ajahetkel oli raske sisse planeerida.

Foto: Ivo Kraus
Maido tegi esimesel paaril tunnil kõva tempot, olin natuke mures, et asi krampideni ei viiks. Mõned rumalad väiksemad möödajooksud tulid ka. Viiendal tunnil läks Maidol raskeks, minul oli selleks ajaks krambioht möödas ja organism toimis kenasti. Võtsin Maido kummi, viimased kaks tundi pidevalt. Mul pole kunagi nii mõnusat 8h rogaini olnud, polnud mingit kehalist ega vaimset väsimust ega ebameeldivat raskustunnet. Kaaslase nõrkus andis jõudu juurde, psühholoogial on oluline roll. Kuid päevad pole vennad, teinekord võib olukord olla vastupidine.

Punane: Šved-Kassatkin, roheline: meie
Neljandal tunnil liikusime koos Šved-Kassatkiniga, nende tempo sobis meile väga hästi. Lahku läksime peale KP38, nemad tegid valiku 38-59-61-47, meie 38-61-59-47. Olime kaks minutit kiiremad, kuid konkurendid käisid ka joogipunktis. Meil oli nendega täpselt sama rada, ainult lõpuosa erines. Tundus, et Kassatkin väsis teises pooles, lisaks mõnele veale jäid nad ka tempos natuke alla. Erinevalt meist võtsid nad kirdeosa soost kõik võimalikud etapid (50-40-41), meie aga jooksime soost lõuna poolt ringi ja võtsime KP40 hoopis ida poolt. Tee peal oli liikumine ligikaudu 2x kiirem kui soos. Igal juhul sai esimest paremini prognoosida.

Foto: Elar Vilt
Läbisime Sportreci GPS-i järgi ligikaudu 57 km, linnulennult 43,6 km. Mis tegi koefitsendiks 1,3. Ka võitjatel oli sama koefitsent. Kokku saime 150 punkti 164st, jätsime võtmata 7 2-punktilist KPd. Võitsime MM55 klassi, 10 punktilise eduga selle aasta maailmameistrite Pritsik-Rohtsalu ees. Polnud paha. Ka üldkokkuvõtte 9.kohaga võib rahule jääda, ehkki see 26 jäi natuke kripeldama.

Sõbrad koos. Foto. Elar Vilt
Autasustamisel olid kohal kõik sõbrad, kellega tegime lähedalasuvas talus väikese kokkutuleku. Nalja sai ka, kingitud üheksavägine jäi igale pildile.

Tulemused


Thursday, October 5, 2017

Järveotsa rogaini ennustus

Rahvusvahelises rogainiföderatsioonis ehk IRFis on käimas järjekordne tõsine arutelu MMide korraldamise sageduse üle - kas teha seda igal aastal või üle kahe aasta. Järgmine MM on 2019 Hispaanias, seejärel 2020 USA-s ja mis pärast saab, näitab kohe algav hääletamine. Argumente on välja toodud palju, nii ühelt kui teiselt poolt, kuid kas tulemus ka rogaini arengule kaasa aitab, on iseküsimus.

Ei hakka neid argumente praegu välja tooma, kuid paar mõtet tooks välja küll:
- Euroopa peab iseseisvamalt oma rogainielu juhtima ja korraldama
- Tiitlivõistlused võiksid toimuda ka lühemaformaadilises rogainis (6-12h). Selle ideega tuli välja Lauri Leppik Läti MMi ajal peetud nõupidamisel ja tegemist oli küll väga huvitava mõttega. Pika ja lühikese rogaini MMid või EMid võiksid toimuda näiteks kordamööda üle aasta.

Kuid nüüd traditsioonilise ürituse ehk TAOK rogaini juurde, mis sellel aastal toimub Harjumaa ja Läänemaa piiril, Järveotsal. Peakorraldaja on Sulev Kuiv, rajameister Lauri Leppik.

Rajameistri poolt edastatud rajainfo andis nii mõnegi vihje eesootavast. Vett ja võsa näeb seal omajagu, loodetavasti tuleb ilm vähemasti parem kui möödunud aastal. Samas ei puudu maastikult ka ilusad ja hästijoostavad metsad, mille osakaalu vähendab sõjaväeosa kaardi põhjaosas.

Nagu infos oli öeldud, kasutatakse ära kunagise mere rannamoodustised - rannavallid, väikesed luited, kuhu tipitakse neljandik punktidest. Seal tuleb üsna hoolikalt orienteeruda. Oluliseks saab teevalikute tegemine, sest aeglaseid maastikuosi on palju ja soode veetase kõrge.

Võistluskeskus jääb kaardi idaserva, samas pannakse mõned punktid ka keskusest idasse. Kaardile peab jääma ka pealkirja, reklaamide ja legendi jaoks vaba ruumi, ilmselt sobivad selleks kaardi nurgad.

Ilusamad, huvitavamad ja tehnilisemad maastikuobjektid saavad punktikohtadeks, igale järvele jagatakse ka üks KP.

GPS träkke saab jälgida SIIT. Meil on ka geps peal.

Lisan siia ka poisi poolt tehtud väikese video hiljutiselt matkalt Lõuna-Kõrvemaal, piirkonnas, kus 2004 toimus Orioni Simisalu 24/8 h rogain. Käisin seal koos abikaasa ja poisiga, ülehomse rogaini peakorraldaja leiab sellelt 2004. aasta FOTOLT.

Soovitav vaadata otse Youtube´st ja hea resoga.


Ah jaa, kohtade ennustamine ka:

MM klassi võidavad Tammemäed ja Rain Eensaar
MM40 klassi võidu ja absoluutklassi II koha saavad Hallikma-Fjodorov
MM40 klassi II koha saavad Hiie-Mägi (absoluut III koht)
MM40 klassi III koha saavad Hallik-Taivere.
Mustad hobused on Masteiko-Kaminskis ja Klementsov-Kirss.

MM40 klass tuleb ikka väga kõva konkurentsiga.

Segadest võidavad Actins-Lapina (sh MN40). Ilvesed on küll füüsiliselt tugevamad ja Loorits-Jäädma samuti, kuid...

Naistest võidavad Kink-Zimmermann, Viirmann-Ploompuule pakuks II koha. Ehkki Himma-Mets on väga tublid, on Järveotsal orienteerumist omajagu.

MM55 klassi tahaks Maidoga võita, kuid ka seal on tugevateks konkurentideks Pritsik-Rohtsalu.


Sunday, September 17, 2017

Blogipuhkus läbi?

Augustikuus toimunud Kamtšatka matk oli niivõrd õnnestunud ja muljeterohke, et sellest väljatulek võtab veel kaua aega. Kes Facebookis pole, näeb ühte kommenteeritud FB pildivalikut SIIT.

Tahaks muljeid lühidalt läbi kirjutada, kuid kuna seda on kokku liiga palju, siis ei suuda midagi teha. Muutunud on ka tavarütm, sest vabadel nädalavahetustel eelistan olla Võrumaal maamajas, kus tegemisi jätkub ja internetti vaatan vaid telefonist.

Ka orienteerumine on jäänud natuke tagaplaanile, ehkki eestikate tavarajal Lasilas käisin ja teates võidu saime. Oli põnev maastik, kus pulli sai omajagu. TA OK rogain on tulemas ja selle jaoks peab end vastavasse konditsiooni viima. Matkareisiga sai küll tublisti kergemaks, kuid kaal tuleb tasapisi tagasi.

Esimene pikem test oli täna Seiklushundi 3h rogainil Viljandis. Viljandi ja selle ümbrus on minu jaoks suhteliselt tundmatu maa, mistõttu ootasin rogaini põnevusega.

Rajale läksin Matiga, kes tegi eelmisel päeval XT 4h rogaini Kuusalus. Ausalt öeldes olin selle peale üsna pahane. Sisuliselt oli tempo kohe algusest pärsitud, kummiga vedamine oleks ka ilma lisarogainita plaanis olnud. Jätsime ära ümber järve jooksu. Tegime kõigepealt ringi kaardi edelanurgas, võtsime ajapiiranguga punkti 40 ja siis suundusime kaardi idaossa. Punkt 55 oli kaardi edelanurgas vales kohas, igaks juhuks käisin teise kraavi otsast seda otsimas. Punkt oli nihkes idas ca 50 m, kuid segadust tekitas palju.  
Ootamatu ajakaotus tekkis põhjaosas punktiga 27, kus ei saanud kaardil asuvatest hoonetest hästi aru (oli ka bensiinijaam). KP57-sse üritasime majade poolt läheneda, kuid õõtsikuga sooriba jäi ette. Ja kuna ajalimiit oli üsna piiri peal, siis pöördusime tagasi ja võtsime veel KP53. Ja sealt otse finiši poole. Tundus, et jõuame paariminutilise varuga, kuid kell ja stopper olid erinevad ning jäime 40 sek hiljaks. Tegelikult jäime hiljaks vaid 3-5 sekundit (!?). Lõpp läks väga kiireks, kuid Mati suutis seda kummis kenasti välja kannatada.

Läbisime 22,8 km, kohta ei tea ja see polegi oluline. Mulle tuli rogain kergelt ja see oli hea märk. Viljandi rogain ise oli samuti tore. Nüüd veel natuke pikemaid jookse ja võib TAOK-le tirima minna küll. 

Wednesday, July 26, 2017

Geoloogide suvepäevad Porkunis

Eesti Geoloogia Selts korraldas suvepäevad Porkunis, ühes igavesti ilusas ja huvitavas paigas. Seetõttu jäi jooksmata Suvejooksul, kuid orienteerumiseta ei pääsenud osalised ka sellel üritusel.

Tuli võtta 12 punkti, lugeda viies KP-s lühikese tekstijupi ja vastata lõpus viiele küsimusele.

Võitja ei olnud kõige kiirem mees, kuid vastas kõikidele küsimustele õigesti. Kaardistamise välitööle kulus mul 1 tund.

Tehti palju muudki huvitavat, millest kõige olulisem oli Porkuni stratotüüppaljandi puhastamine. Seal paljandub Ordoviitsiumi kõige ülemine - fossiiliderikas Porkuni lade, vahetult enne suurt liikide väljasuremist. Merest kadus 85% liike, maismaal siis elu polnud.

Peeti seminar 3 ettekandega.

Aidati Paemuuseumi juures fossiile määrata. Paemuuseumi linnusetorn ja seal asuv püsinäitus olid tõesti vahvad. Marko Pomerants pani sellele muuseumile aluse, 25 aastat tagasi.

Osaleti geoloogilisel ekskursioonil Porkuni ümbruses.

Väga mõnus oli Rootsi kaitseväe aurusaun.

Ago Gaškov viis läbi diskussiooni "Kui roheline saab olla geoloog?" ja...

...tegi klipi Kanal 2 Suvereporterisse saunakerise kividest.

Punkansamber Eterniit pidi olude sunnil esinema akustilise kavaga, siin üks NÄIDE. Nad osalesid edukalt ka orienteerumisvõistlusel (pildil vastavad küsimustele).


Natuke pikemalt on suvepäevadest juttu Eesti Geoloogis.


Nüüd on blogisse vist tulemas pikem paus. Ärge pahandage, kui Medalijaht 2017 arvestus uueneb alles augusti lõpus.


Vulkaanid ootavad, 36-aastase vaheaja järel.