Wednesday, October 18, 2017

Esmakordselt Maastikumaratonil


Foto: A. Toome
Läksin Maastikumaratonile positiivsete ootustega. Oodata oli ilusat maastikujooksu, nädalatagune rogain näitas head füüsililist seisundit, ilm tõotas samuti tulla haruldaselt meeldiv. Oli ju sadanud järjest pea kaks nädalat (va TAOK rogaini laupäeval!) ja sadu jätkus ka järgnevatel päevadel. Pealegi polnud mul varem õnnestunud ACE seiklustiimi üritusel osaleda - kord oli jalavigastus, eelmisel aastal jällegi TAOKi rogain.

Maastik oli põhimõtteliselt tuttav, kuid raja profiil ja ülesehitus siiski teadmata. Üritasin kohe algusest hoida ühtlast ja rahulikku tempot, kuid nagu hiljem selgus, jätkus seda vaid poolele maale. Esimest korda olin maratonirajal kõrvuti klubikaaslase ja konkurendi Maido Kaljuriga, keda nädal tagasi vedasin kummis 2 viimast tundi. Sellegipoolest arvasin, et meie omavaheline võistlus tuleb tasavägine, sest Maido on pikemaid jookse, sh ka maratoni, korduvalt läbinud. Minul aga oli selja taga üks pikem matk ja paar rogaini. Samas jooksis Maido maratonieelsel päeval OK Westi pikka rada (ca 12+ km), minul olid pikad seminariõhtud Geoloogia Sügiskoolis Nelijärvel. Seal tegin laupäeval osalejatele MOBO orienteerumisvõistluse, mille jaoks polnudki vaja eriti midagi teha. Siiski sörkisin ka ise 6 km-se ringi vihmases metsas, et MOBOga tutvust teha.

Start

Selja taga Maido ja Tõnu
Foto: H.Väärsi
Üsna pea möödusin Neeme Looritsast, kes hingeldas minu arust üsna aeglase tempo juures. Kuid Viru raba laudteel läks ta juba mööda ja kadus tasapisi eest ära. Maido hoidis aga esimesed 10 km ettevaatlikult mu selja taha, seejärel läks ette ja hakkas eemalduma. Tundsin, et kiiremini joosta ei taha, enesetunne polnud kõige parem. Loodus oli ümberringi väga ilus, samas nautida seda ka ei saanud. Tuli hoolega jalgade ette vaadata ja kui oligi kindlam tee silme ees, siis energiat hoida ja vaid jooksule keskenduda. Samas oleksin aga väga tahtnud kergemalt joosta ja loodust nautida ning jooksjaid selle taustal pildistada. Kuid mitte seekord.

Meelise 161.(?) maraton.
Foto: A. Toome
Esimeses suuremas joogi- ja söögipunktis olin koos esimeste naistega ja kohtusin ka Neemega. See oli hea märk. Kõnnu Suursoo laudrajal olin kohe teise naise, pikajalgse Aegviidu nooriku järel. Kõik tundus olema veel ok, sh ka soole järgnevate ooside järskudel tõusudel. Krampide vältimiseks kõndisin suuremad tõusud, kuid kergetest säärelihase säutsudest siiski ei pääsenud. Seejärel olin ettevaatlik. Jussi järvede vahel olin ooside peal üksinda ja nautisin seda koos väikese tempolangusega. Möödusin kõndivast Jaan Tarmakust, kellel oli põlvevalu.

Tõusul Jussi kanarbikunõmmele möödusid minust Tõnu ja Elin Ilves, kellega koos jooksime kuni nõmme lõpuni (ca 30 km-ni). Sealt edasi eemaldusid nad kiiresti ja ehkki minu tempo sealtpeale langes, jäi omakorda maha noorem orienteeruja Rene Post.

Ja siis hakkasid kõhuprobleemid. Kusagil 33 km-l üritasin metsas käia, kuid tulutult, sest väike krambiähvardus segas. Sõrkisin kuidagi edasi. Kordasin protseduuri 35 km-l ja veetsin metsas aega päris pikalt. Eemal möödus palju jooksjaid, teiste hulgas ka kõndiv Mati Mägi, kellest olin tükk aega varem mööda läinud. Mati tegi Hiiekaga nädal tagasi tugeva rogainitulemuse, kuid nüüd polnud sellest taastunud ja hoidis end järgmise nädala Libahundi jaoks. Hiiekas oli alustanud väga tugevalt ja selle tõttu piinles jooksu II pooles.

Peale protseduure läks olemine paremaks ja suutsin tempokamalt liikuda. Ette jäi 5. naine, lätlanna Linda, kellega koos jooksime heas rütmis kuni lõpuni. Viimane kilomeeter oli päris kiire - 4:30 min.

3 km enne finišit oli joogipunkt, kus võtsin korraliku suutäie Vana Tallinnat ja edasi sai kihutatud puhaste kütuseaurude peal. Püüdsime kinni ka Linda abikaasa Janise, kes tuli Läti rogaini MMil veteranidest hõbedale. Kolmekesi koos lõpetasimegi selle pika ja ülimalt nauditava maratoni, mille järel oli kõikide osalejate poolt kuulda vaid kiidusõnu. Mõtlen juba hirmuga, kui suureks see üritus kunagi kasvada võib... oli teine juba sellelgi aastal suurearvuline.

Foto: H.Väärsi
Rada oli ligi 44 km pikk, ajaks sain 4:27. Maido võitis mind 24(!) minutiga, Neeme ja Ilvesed 17 minutiga. Seekord siis sedamoodi ja ehk teinekord on olek parem ning saab enne jooksu ka puhata ning sobivamalt toituda. Aga olin kõigega igati rahul, eriti veel sauna ja tünniga, kus sai pärast jooksu pikalt mõnuleda. Loodetavasti jõuab siia ka peremehe Tõnis Raudla poolt tehtud tünnisauna foto.

Tulemused


No comments: