Wednesday, December 27, 2017

Linnaorienteerumise jõulujooks 2017

Sportimises oli vahepeal suur paus. Vähe jooksu, igal nädalal 2h lauatennist + üks lauatenniseturniir. Õues sadas pidevalt vihma, toasoojas oli hea olla. Ainult kaalu tuli juurde.

Kui läks jahedamaks, tekkis sportimishuvi, mis kadus kunagi peale maastikumaratoni, so üle 2 kuu tagasi. Tegin mitu pikemat jooksuotsa, raske polnudki. Enesetunne läks järjest paremaks, ootamatult aga lõi reedel haiguse kurku ja sealt edasi kogu organismi. Lebasin kaks päeva ainsa eesmärgiga kiiresti terveks saada, sest teisipäeval oli Linnaorienteerumise jõulujooks. Jõululaupäeval (pühapäeval) käisin juba õues ja esmaspäeval tegime perega uisutamise Keila jõelammil. Esimese ja loodetavasti mitte viimase sellel aastal (video: Madis Pukkonen)



Foto: Aldis Toome
Teisipäeval toimus siis see oodatud Linnaorienteerumise jõulujooks Tallinna vanalinnas, selleks tellitud jõuluvana kostüümi tõi Omniva mõned päevad varem koju kätte. Kahtlemata polnud see jooks võidu peale, ka äsjane haigushoog lubas üritust mõnuga võtta. Kuid nagu jooksu ajal selgus, siis kiirus polnudki kõige olulisem, vaid hoopis mälu, kiire mõtlemine, korrektsus, loomingulisus. Lisaülesanded oli põnevad ja enam-vähem jõukohased. Kuid sellest järgemööda.

Läksin pikale rajale, mille pikkus pidi olema 13,4 km. Tõsi, lõpus tuli kokku 17,8 km, kuid seda suuresti ka omal süül. Stardihetkel kaarte kätte ei antud ja oli oodata üllatust. Stardikäsklusega avanes suurel elektroonilisel tablool kaart, kuhu oli kantud 8 punkti. Asukohad tuli meelde jätta ja vabas järjekorras läbida.

Ütlen kohe, et panin mitu punkti kaardil valesti paika ja sellest tekkis peas paras segadus. Võtsin rahuliku sörgi ette koos Mati Preitofiga, kellega läheme 29.detsembril Näärilaksule eelmise aasta vigu parandama. Algus oli paljutõotav - teiste järel Harjuvärava mäele (35, ehkki plaanisime selle esialgu vahele jätta), siis samuti teiste järgi endise Varblase kohviku taha (34). Seejärel Komandandi aiast läbi Taani Kuninga aeda ja sealt trepi alt punkti juurde (37). KP33 panin ise Toomkiriku nurgale ja sealt alates mul pilt segi läkski. Kuid Mati teadis seda punkti (36) kindlalt nagu ka järgmist (37), mille kättesaamiseks tegime aga suure-suure ringi. Peale 31, mida teadsin juba mina, oli puudu justkui veel üks punkt ja selle otsimiseks tegime igaks juhuks veel ühe pika ringi juurde. Vabaduse väljakule jõudnuna saime ekraanilt vaadata viimase, st KP32 asukoha.

Siis läks tavaliseks orienteerumiseks ja peale KP9 joonejooksuks. Üritasin kaks korda lõigata, esimest korda enne Musumäge, arvates, et nagunii ei panda punkti kõige loogilisemasse ehk kaugemasse punkti, kuid eksisin.  Riisalo andis infot. Siis üritasin Raekoja platsi vahele jätta ja jälle eksisin, sest punkt oli raekoja nurgas. Vastujooksnud Mati andis infot. Seejärel läksin nii araks, et jooksin suure ringi ära, ehkki oli selge, et enam ei peaks joone peal punkte olema ja saaks otse minna. 3:0 rajameistri kasuks ainuüksi sellel lühikesel etapil.

Foto: Aldis Toome
Rajameister läks 4:0 ette, kui punktide 15 ja 16 vahel tuli lugeda Patkuli trepi astmeid. Tegin seda paarikaupa ja väga hoolikalt, sain kokku 162, kuid sellist varianti üleval platvormil ei pakutud. Oli vist kolm varianti (156, 159, 160), igaüks tähendas mingit kaugelasuvat hoonet, mida oli platvormilt näha ja mille taga pidi olema KP28. Viimase järjekorranumbrit ma kohe ei fikseerinud vaid jooksin trepist alla punkti võtma, nagu natuke varem vastujooksnud Mati seda tegema läks.

Foto: Aldis Toome
Trepi all jäin aga mõttesse ja Mati Betlemiga arutades saime aru, et seda punkti tuleb alles hiljem võtta. Seega ronisime tagasi üles ja sealt KP17-sse.

KP22 juures tuli uus üllatus - mõõtmisülesanne. Esialgu ei saanud aru, mida tegema peab, sest juhendit polnud. Raivo Pellja abistas ja ütles, et vaata kaardi pealt. Kuna mul aga kirjutusvahendit polnud, siis arvutada ei saanud ja jätsin punktide asukohad ligikaudu meelde, ühe silmaga teiste kaartide pealt infot saades. Ebaaus, hullult ebaaus, tunnistan ausalt, kuid midagi polnud teha.

Peale 22 sain jälle tubli lisaringi teinud Matiga kokku, kes kohe varsti kadus selja tagant ära. Kuid tema hoog oli nii hea, et püüdis mind jälle raudteejaama juures kinni ja kuna tema oli juba KP28-s käinud, siis teadis, kus Kalma saun asub. Ütles, et seal pidi jänest mängima.

Foto: Aldis Toome
Jõudsime meiegi sauna taha, kus väikeses näiteruumis paluti meil hussaare kehastada. Seltskond oli äge ja liigutused ning hurraa-hüüded olid vägevad, kuid pildile jäi sellest vist vaid udukogu, mistõttu fotograaf seda esitust pildikomplekti ei lisanud.

Sealtpeale oli meil kokku saanud üsna hea seltskond, kus pidi ka usinamalt jooksma. Totaalne kaos tekkis kõigil Linnahalli peal, kus lihtsas süvendis punkti 32 polnud. Käisime ka altpoolt avausi vaatamas, nii ühelt kui teiselt poolt, ei midagi, kõik avaused olid suletud.

Juba loobusin ja jooksin järgmisse, KP33-e. Seal aitas üks kaasvõistleja, öeldes, et vaadake ilmakaari... Kurask, ma jälgisin hoolikalt põhja-lõunasuunda, aga et kaart oli peegelpildis ida-läänesuunaliselt... no selle peale ei tulnud. 5:0 rajameistrile ehk nagu Liverpooli viimastes mängudes juhtunud on. Väga keeruline etapp oli 34-35, kuid kambaga saime selle enam-vähem kenasti kätte. Ma ragistasin vahepeal üksi Linnahalli taga olevas pajuvõsas, selleks, et külgtrepist üles minna.

Peale KP38, kui teine kaart lõppes ja tuli tagasi esimese kaardi peale minna, kadus minul side kaardiga ära. No ei suutnud neid kahte kokku viia ja KP39 asukohta tuvastada. Õnneks jõudis tagantpoolt järele Maku, kes kiire mõtlemisega asja selgeks sai ja KP39 poole põrutas. Hoidsin tema kannul ka KP40-ni, seejärel jooksin eest ära.

Edasi oli juba lihtne, märkasin vaid, et KP42 on tüüpiline möödajooksmise punkt. Alati hoolikas ja nutikas Tarmo Klaar sealt oma +10 minutit saigi.

Foto: Madis Pukkonen
Etapi 45-46 lahendasin valelt poolt, kuid alati on lihtsam otse joosta kui tagasi pöörata. Samas oli õnneks just seal poeg Madis fotoaparaadiga, kes siis ka usinalt päästikule vajutas. Ilmselt seetõttu, et esimest korda nähes ei tundnud mind ära.

Foto: Madis Pukkonen
Lõpus oli juba klassikaline labürintorienteerumine, kus ajasin hoolikalt näpuga järge, samas ühest silmanurgast Raivo Pelljat jälgides.

Kokkuvõttes tuli väikese sulitegemise, õnne ja koostöö ärakasutamisega päris ok tulemus, mis polnud aga üldse oluline. Põhiline oli ikka vahva elamus ja seda korraldajad ning rajameister Tomi-Andre Piirmets ka täiega pakkusid.

Tahaks loota, et see oli hea ajusoojendus Näärilaksule, samas illusioone ei tee ja kahe päeva pärast võib jutt kõikidest tehtud vigadest vähemalt sama pikk tulla.

Tulemused

Fotod: Aldis Toome;  Madis Pukkonen

Rajal oli ka Exit punkt, kus tuli lahendada 1 mõtteülesanne. Kokku oli 3 erinevat ülesannet. Üks oli väga lihtne, kaks raskemat. Kahel oli 2 lahendust, millest üks loeti õigeks. Siin näited lahendamiseks:





2 comments:

Tarvo Jõeste said...

Hõuhõuhõu ... mäluorienteerumise KP'dele oled Sa küll vägagi loominguliselt lähenenud. Viisid ka veel viimata kingid lastele ära? :-)

eduardp said...

Mõne etapi ees vastustust ei võta, aga kohale jõudsin. Tänu Matile.