Sunday, November 21, 2021

Panna pole vaja. Libahundi 6h rogain Põhja-Tallinnas.

Libahundi rogain sattus kokku EOLi üldkoguga Tartumaal, kuhu oli ka minul mikroskoopiline põhjus minna. Orienteerujate seltskonnas on alati tore olla, eriti sellisel asjalik-pidulikul kokkusaamisel nagu seda sügisene üldkogu on. Austamisõhtu ülekannet on võimalik vaadata SIIT

Teatud määral oli üheks suuremaks ja meeldivamaks üllatuseks, et Aasta Tegija 2021 laureaadiks sai Uku-Laur Tali Harju OKst (vasakul). Ju siis oli klubidele Saaremaa o-nädala korraldamine niivõrd muljetavaldav tegu, et seda eelistati isegi suurepäraselt korraldatud suusa-MMile Käärikul ja Daisy Kudre 4-le medalile sealt.

Reede õhtul oli aga põnev vaadata virtuaalse Eesti Matkajate kokkutuleku veebiettekandeid ja aasta parimate määramist. Aasta Matk 2021 nominandiks oli ka Estonia ACE Adventure oma seiklusspordi MMi sooritusega ja saigi selle tiitli omanikuks. Silver Eensaar (pildil Libahundil) tegi tõeliselt kaasahaarava ja kvaliteetse ettekande, mis läks vist kõvasti ajast üle, kuid seda märkamatult. Kõikide ettekannete lingid leiab SIIT.

Naisalpinistide teod olid sellel aastal tõeliselt muljetavaldavad, lausa kolm üritasid tõusta 8000-lisele mäele. Ehk kõige rohkem on juttu olnud Krisli Meleski tõusust Džomolungma (8848 m) tippu. Tema ettekanne oli ehk kõige vähem emotsionaalsem, sest kirevaid juhtumisi ta välja ei toonud ja tõus ise polnud Krisli jutu järgi eriti raske (!?). Giiditeenus oli vägev, šerpasid rohkelt, haigusi polnud. Baaslaagri suures telgis olid pehmed sohvad ja tugitoolid, ilmselt ka kõik muu oli viimase peal. Korraldus peegeldus ka hinnas, Krislil läks mäkketõus maksma ca 80 000.- euri. Kokkutulekul kandideeris Krisli Eesti Aasta Matkaja tiitlile.

Pealtnägijas (alates 29:40) rääkis Eesti kõige kogenum naisalpinist Katrin Merisalu oma värvika loo Džomolungmale tõusust, mis ebaõnnestus koroona tõttu. Kergelt haigusest paranenuna läks ta veel korra tipuüritusele, kuid väga halva enesetunde tõttu tuli sellest siiski loobuda. Et elusalt alla tagasi saada. Katrini eelarve oli vist kusagil 25 000.- euro juures.

Väga huvitav oli kuulata Marie Saame lugu Gasherbrum II-le (8035 m) tõusust, seda ilma kõrgkandjate ja giidide abita. Ehkki internetiühendus polnud kõige parem ja Marie jutt natuke katkendlik, oli tegemist väga meeldejääva looga ja naljakas-huvitava inimesega (siin mängib viiulit). Vaid paar kuud enne kahekuulist retke polnud tal kaaslast ja plaan ebaselge, kuid lõpuks läksid koos Johan Kütiga. Nad ostsid vaid mäepiletid mõlemale Gasherbrumi tipule (I ja II) ning baaslaagris telgimajutuse. Ülejäänu oli juba paljude maade mägironijate omavaheline asi. Marie pani Johaniga alguses isegi tugiköisi, mida sellistes kõrgustes teevad tavaliselt šerpad. Tiputõusu öösel ei saanud ta tunni jooksul saapaid jalga ja kuna teised olid ammu läinud ning kõht (enesetunne) tegi muret, siis läks uuesti magama. Alles kell 7 hommikul mõtles, et jalutab ka tipu poole, nii kaua, kuni teised vastu tulevad. Alguses tulid vastu tipust loobujad, siis tugevamad tipuskäijad, lõpuks tahtis ta ära oodata ka viimase grupiliikme. Kell oli ammu sealmaal, kus tippu enam ei minda. Kusagil 300 m tipust allpool nägi ta veel viimast meest laskumas, kes aga liikus kuidagi vaevaliselt, siis kaotas tasakaalu ja hakkas suure hooga alla libisema. Kirkaga ta end ei pidurdanud. Marie hüppas talle hoo pealt peale ja suutis mehe pidama saada ning päästis rumeenlase elu kuristikku kukkumise eest. Kuna ilm oli sellisel kõrgusel ebatavaliselt hea (tuulevaikus, -13/15 kraadi) ja seda kinnitati talle Eestist satelliittelefoni kaudu pidevalt, siis läks Marie ikkagi üksinda tippu, kuhu jõudis juba pimedas. Matka eelarve oli kusagil 6000.- euri. Selle matka eest anti talle Aasta Matkaja 2021 tiitel.

Libahundi rogainist ka.

Läksin seekord koos vanade võitlus- ja klubikaaslaste Mati Preitofi ning Marje Viirmanniga. Minu sooviks oli teha üks mõnus 6-tunnine retk, ehk mõne vahepeatusega mõnes bensukas. Planeerisin ca 35 km läbimist. Libahundil on lisaülesanded ja ei tea kunagi, palju need aega võtavad. Kaaslased olid aga natuke teisel arvamusel, st sportlikult meelestatud. Füüsiline vorm oli neil, Bakuriani mägedes käinutel, samuti hea, eriti Marjel, kes rogaini II pooles hakkas korralikku tempot tegema. Elasin üle.

Me ei planeerinud sisse Paljassaare põhjaosa, jätsime esialgu välja ka punktid 54 ja 63. Viga oli samuti nende mittevõtmine juba jooksu käigus, ehkki Mati tahtis sinna minna. Ma jälle ei osanud arvestada, et läbime planeeritust rohkem 5 km (st 40 km), mistõttu jäi lõpus aega väga palju üle. 

Startisime 14:24 ja ehkki peale kella 17 (pimedas) anti igale punktile 1 punkt lisaks, siis me ei hakanud selleks erilisi plaane tegema (jätma tihedamaid punktiparvi lõpuks jm). Maksimaalse tulemuse nimel oleksime pidanud startima kell 16. 

Esialgu liikusime kaarega Merimetsa ja Stroomi randa. Linnarogaini rattakaaslane Vermo Siim oli seekord ühes tiimis Silver Eensaarega. 

Stroomi rannas saime jalad märjaks (KP83). Ilm oli muidu suurepärane - jahe, kuid vihmata. Tõsi, tuul oli üsna tugev ja vahepeal ebamugav.

Seevaldis oli KP92 lisaülesandega, kus tuli neljast nimest pakkuda seda, kellele anti presidendi poolt teenetemärk. Teadsin, et mõisa annetajaks Seevaldi jaoks oli keegi naisterahvas ning märkisin mõlemad naisterahvad ära. Iga vale vastus oli -2 punkti. Mobiil oli kaasas, kuid arvasin, et googeldamine on ebaeetiline. Annetaja oligi naisterahvas (de Soucatonide suguvõsast), kuid vist 1898. aastal. Seega saime 9 punkti asemel vaid 1 punkti (5 punkti miinus 2 vale vastust). 


Peale REIBi külastamist (KP70) jõudsime hämaras Telliskivi Loomelinnakusse, kuhu 3 "penskarit" pugesid läbi müüriaugu.

KP55 oli põneva betoonpunkri küljes, mille juures polnud varem käinud. 


KP25 oli trepil, kuhu Mati firma pani valgustuse. KP 67 aga Patarei hoovis, kus ma polnud samuti varem käinud (pildil). 

Lennusadama kail (KP93) oli lisaülesande küsimuseks, et milline neljast laevast ei asu maismaal. Selle kontrollimiseks tuli pikalt joosta tagasi. Osavamad või nooremad kasutasid googeldamist või tavalist mobiilikõnet, meie seda ei teinud. Jooksime.

Volta õues (KP94) oli jälle lisaülesanne - tuli teada tehas Volta asutamisaega ja siis teha sellega rida arvutusi. Siin ütles korraldaja Mairolt Kakko, et võite kasutada mobiili. Asutati 1900 ja varsti saime keldrist punkti ära võtta. Pildil loevad lisaülesande teksti Marje õde Riika Ploompuu ja Ehtel Taevere.

Ehtel käis koos Marie Saamega Leninil (7134 m) (pildil on Ehtel vasakul ja Marie keskel. Foto: Kalle Kiiranen). Koos olid nad ka Lõuna-Ameerikas, kus Ehtel käis Aconcagua otsas (6960 m), Marie ühel teisel mäel. Ehtelil on üle 6000 m tippe veel, viiuldaja Marie jahib edaspidi kas Seven Summit'it või teisi 8000-lisi.

KP50 oli punkt, mis pani ratturid kõik 5 tundi hoolega uhama, sest seda sai võtta ka kaugemate punktide vahel. Parimad ratturid käisid vist 17 korda seal mäe otsas. Meie tegime kokku 7 tõusu. 

Põnev koht oli vana Põhjala tehase tööstusala (KP91), mida samuti arendatakse nö loomelinnakuks koos söögikohtade jm-ga. Seal pidi leidma eri kohtadest 5 punkti, korraldajad Mairolt ja Tiiu Mägi jälgisid punktiotsijaid läbi klaasseina nagu loomaaias ahve. Eks igav oli neilgi, sest Libahunt algas kell 10 hommikul ja lõppes kell 22 õhtul. Lisaks muidugi punktide viimine maastikule ja sealt äratoomine. Tõsine (t)ööpäev. 

Finišisse jõudsime üle poole tunni varem.

Tulemused (esialgsed)


Sunday, November 7, 2021

Panna on vaja ehk rattaga 3h Linnarogainil

Nagu aasta tagasi Linnarogainil, leppisin Vermo Siim'uga kokku, et planeerime rada koos ja sõidame samuti. Füüsiliselt oleme enam-vähem võrdsed, Vermo aga väga hea kaardilugeja. Minu roll oli olla talle väikeseks pinnuks sealsamuses, et vahepeal laisaks ei läheks, ja mõne koha peal ka nõuga abiks olla. Või lihtsalt valjuhäälselt kiibitseda.

Sõit Vermoga (pildil) pole meelakkumine, mul oli vaid paar korda võimalus natuke pudelist jooki võtta, geeli avamiseks muidugi aega polnud. Vermo ise ei joonud vist üldse ja 3h rattarogain oli piisavalt lühike aeg, et energiapuudus tekiks. Seega tuli vaid panna, algusest lõpuni.

Sõidul Keilast seekordse Linnarogaini võistluskeskusesse Tondiraba parki Lasnamäel sadas kõvasti vihma. Enne planeerimisaja algust, ca 14:15, tuli sellist vihmasegust rahet, et kogu maa oli kergelt valge. Valmistusin kõige hullemaks, sest lisaks ca 4-kraadisele temperatuurile pidi pool rada läbima pimedas. 

Seetõttu viskasin rattariiete peale veel Coretex jaki, mis tegi elu alguses üsna palavaks. Pidevalt ootasin võistluse ajal räiget vihma-lund, kuid seda miskipärast ei tulnud. Alles tagasi auto juurde jõudes hakkas jälle vihma sadama. Võimalik, et sadas ka rogaini ajal, kuid siis seda ei märganud. Vesi ja pori tuli peamiselt altpoolt.Tondiraba park ise, sh ka puhas soe peldik, oli aga meeldiv üllatus. Ei puudunud sealt ka istutatud puu Mihhail Kõlvarti nimetahvliga.

Stardis jäime natuke jokutama, kuid peagi rapsisime koos jooksjatega võidu võtta Tondiraba pargis asuvaid punkte. Need olid nii lähestikku ja ehkki kaardimõõt oli rattasõidu jaoks ebatavaliselt suur (1:15 000), ei tulnud mul kaardilugemisest pea midagi välja. Vermo pani aga täiega. Vahepeal tungis mingi oks silma ja jäi sinna kinni. Mudasel rajal laskumisel õnnestus see välja tõmmata ja edasi panna. Esialgu oli natuke imelik tunne, siis jälle ok. 

KP 57 ja 64 (pildil) juures oli natuke ronimist, kuid kõik käis tempokalt. Tagasi linnatänavatele ja majade vahele jõudes tuli hoogsalt vajutada. Etapil 34-46 avastas Vermo, et meil oli planeeringu tegemisel jäänud märkamatuks KP29. Hea, et ta nüüd nägi. Natuke kärsitust rohelise tule ootamisel, paar teeületust sobimatus kohas ja jälle täiega edasi. KP51 järel, pehmel heinamaal tõusu võttes, sai esimest korda jalalihaseid testida. KP51 asus kärestiku juures, kus aastal 2013 forsseerisime Mati Preitofi ja Raivoga Erikuga detsembrikuus Pirita jõge, Eensaarte Näärilaksul. Enam selliseid asju ei tee. KP69 oli täpselt teisel pool jõge kui KP91 2. Linnarogainil 2015. Siis olin koos Indrek Aarnaga, samuti rattaga.

Aeg ajalt meenusid nii mõnedki punktikohad varasematest üritustest, kuid pikalt polnud aega ringi vahtida. Esimese suurema vea tegime KP53ga, kui üritasime otse punkti minna. Ees oli aga järsk laskumine räige võsaga. Eksirännakut pikendas üsna ebaloogilisest kohast saabunud naisveteranide paar Anu Malts- Eha Arb. Lõpuks läksime ringiga rajale, kust enamus rogainijaid punkti juurde liikusid. Siin kohtasime Tarvo "Panna on vaja" Jõestet, järsul savisel laskumisel ja tõusul. Hea, et mul olid INOVi o-tossud jalas, nendega oli mugav ka rattaga sõita (justkui klipid oleksid all). Tarvo nägu oli tõsine, kaugel naljast. Need tulevad alles hiljem blogisse. "Naer läbi pisarate", nagu öeldakse.

Naljakas lugu juhtus peale KP49. Keegi hakkas äkki selja taga valjul häälel rääkima. Kohe ei saanud arugi, kuid siis mõistsin, et rattapluusi seljataskus, goreka all, oli mobiilis mingi saade käima läinud. Kui kuulsin sõna "mõõtkava 10 000", arvasin, et äkki on Eensaared Linnarogaini raadio tööle pannud. Siis aga tuli tuttav sõna "kisamakkara" ja tundsin ära Sander Vaheri hääle. Timo veel arutas teemal "tahan või pean" ning Peeter esitas vahele pikki tiraade. Selge, mobiilis oli käima läinud Vestluspäevaku podcast, mida ei saanud kuidagi kinni panna - mobiili ei saanud selja pealt kätte ja nupuvajutused telefoni ei vaigistanud. Nii sõitsin ca 15 minutit ja kui lõpuks vestlus segama hakkas, sest kuulata polnud lihtsalt aega, pidi korraks pausi tegema ning mobiili välja võtma. Isegi siis ei tahtnud kolme mehe jutt katkeda, sest podcast oli kusagil nii sügaval käimas, et ikoonide sulgemine ei mõjunud. Vestluspäevaku saate sulgemine oli kõige pikem paus sellel rajal.

Pimedas oli Pirita mets üsna tehniline, kuid saime kenasti hakkama. KP60 juures oli otsustamise koht - kas võtame KP31 või mitte. Aega oli jäänud 1:10. Tahtsin võtta, kuid Vermo arvas, et hästi ei jõua. Tal oli tagantjärele õigus, 7 minutiga poleks me seda edasi-tagasi sõitu ära teinud.

Etapil 60-59 kadus mul arusaam, kuhu me üldse läheme. Vajutasin Vermole järele, kes valis suure kaarega ümbersõidu. Minu ettepanekul tegime KP59-le lähenedes vea, sõitsime mööda, arvasin, et me polnud sisselõikeks veel piisavalt kaugel.

Ilge paugu vastu pead sain KP63 juures. Nimelt asus punktitähis puu küljes ja kui sealt hooga mööda sõitsin, nö lennult komposteerisin, selgus, et pea kohal asus üks oks. Õnneks oli kiiver peas ja oks piisavalt kõrgel, et kiivri all olevat pealampi katki ei löönud. Varsti oli pea jälle selge, kuid panemine juba käis.

Maarjamäe memoriaal öösel oli omaette vaatepilt, kuid aega selle nautimiseks polnud. Soovisin KP70sse minna otse, kuid Vermo otsustas siiski kaarega Suhkrumäe tõusu võtta. Nii tegid kõik ratturid. Pole õrna aimugi, mida see järsk ja kõrge paepangast ülesminek endast kujutas. Ja kas rattaga olekski olnud võimalik ronida. 

Tõngermaa ja vana karjäär Maarjamäe panga ning Narva maantee vahelisel alal oli minu jaoks suur küsimärk. Kuid Vermo oli enesekindel ja navigeeris eksimatult. Ütlen ausalt, et ma ei saanud kohati mitte midagi aru, vasakule pöörde asemel pöörasime paremale jne. (pildil on kõikide GPSidega tiimide rajad). Tugeva valgusega pealamp peegeldas kaardialuselt valgust, mis halvendas niigi kehva kaardinägemist. Väga hästi navigeeris 2. koha saanud Töllerdised Turbo tiim (Jürgen Esinurm, Tanel Merigan). Imestan üldse seda, et paljud kõvad rattamehed oskavad hästi kaarti lugeda, orienteerumisradadel neid justkui kohanud pole. 

Päris "terav" koht oli KP70 juures, kus kuristiku ületamiseks oli libe ja kitsas laudadest sild (ilma piireteta). Üks neist noortest ässadest pani sealt hooga üle nii, et esiratas käis ära üsna serva lähedal. Uhh. 

KP20-st panin finiši poole täiega minema, kuid rada pööras ebasoovitavas suunas ja mingi tiik tuli ette. Kaarti seal enam ei lugenud, sest finišiplagu paistis. Jalgsi liikunud Sääsehirmu Tarvo ja Merle nägid LIVEs, kuidas Ets viga pani. Vermo sai kiiremini tagasi pööratud ja edestas mind 10 sekundiga. Ütlesin talle juba enne lõppu, et lasen ta igal juhul ette kui suurema töö tegija. Seega läksid asjad kenasti paika. Vermole 5. ja mulle 6. koht ja seda üsna tugevas konkurentsis. Tundus, et meil oli kõige optimaalsem rajaplaneering ja ei läinud kahe kaugema punktiga ahneks.

Tulemused

GPS träkid

Pildid (Aldis Toome)


Sunday, October 31, 2021

Koondarvestuse nimel ja muidu ka. XT Talverogain Maardus

Aastaajad on üritustel üsna sassis, Winter Xdream oli maikuus, XT Talverogain eile Maardus. Hea, et koroona tõttu saab veel võistlusi korraldada, olgu see kasvõi vaktsiinitõendi ja maskiga. Reedesele siseorienteerumisele Rahvusraamatukogus jätsin teadlikult minemata ja seda liigsete kontaktide ärahoidmise pärast. Maari Idnurm teeb fantastilist tööd põnevate kohtade leidmise ja ürituste korraldamisega, kuid ettevaatus siiski ennekõike.

4h rogain toimus vabas õhus (kaart vasakul), kus nakatumis- või nakatamisoht oli väike. Ja ega niisama ei viitsigi enam jooksma minna, nädalavahetuse pikem ots katab pea nädalase liikumisvajaduse ära. Koeraga jalutamine sinna juurde. 

Maardu-Kallavere fosforiidikarjäärid-Pilpaküla ja ka Muuga aedlinn on tuttavad kohad, siin ja seal meenuvad varasemad seiklused.

Kõige sarnasem üritus eilse rogainiga oli Marjega tehtud Libahundi seiklusrogain 2016. aastal, kus KP48 oli erilises kloaagis, köieülesanne lootusetu üritus ja kiirabi kihutamas KP45 ning 49 vahel halb enne.


Näärilaksul 2013 otsisime Matiga öösel ühte punkti (KP38) mitmest kohast, kuid saime hakkama veel üsna väikese veaga. Kolmas liige Raivo Erik väsis meid rataste juures ootamast ja tuli samuti punktipiirkonda. Kaart selle koha peal oli Eensaarte seikluse vääriline.


Kallavere karjäärist tuli rattaga läbi sõita  ka legendaarsel Jõelähtme Xdream-il 2014. Põhilised seiklused toimusid siis mujal - pimedas Jõelähtme võssis ja Ülgase koobastes.

Karjääri kanaleid nägi Jäärogainil 2014 - esimesel selletaolisel Eestis. 

Nüüdki näitasin kaaslasele Aleksander Pritsikule ehk Sassile kohta (eile KP91 juures, jääl 38 ja 54 vahel), kus Matiga peale teeületust jälle uisud jalga panime ja Mati selili lendas. Kes vaatab pildil tagasi?

Kõik on meeles nagu oleks toimunud eile. Nende seikluste hea külg ongi see, et enamus olukordi, maastikke, tundeid jm jääb väga hästi meelde. See pikendab juba elatud elu, sest muljeid/emotsioone/mälestusi koguneb palju. Igal siintoodud kaardipildil on oma lugu mälus. 

XT Talverogain

Kõige eelneva pagasiga (+ mitmed o-päevakud Võerdlas) asusime Sassiga starti, kaitsmaks eelkõige XT sarja koondarvestuse liidrikohta VV55HH klassis. VV tähendab  "Visad Vanurid", H tähenduse võib igaüks ise ära arvata (vastavalt rikutuse tasemele). 

Olime Sassiga esimest korda ühes tiimis ja võib öelda, et klappisime kenasti. Kiiret planeerimisülesannet mõistsime sarnaselt, st jätsime välja igava ja pikkade punktivahedega lääneosa - Muuga aedlinna. Selleks, et lõpus punktide puudusse mitte jääda, alustasime põhja poolt ja sealt liikusime kaardi idaosa kaudu Kallavere rekultiveeritud karjäärialale. Kõik läks kenasti, sahmerdasime üsna pikalt siin ja sealpool kanaleid, kus punktid olid asetatud kanali keskkohtadesse. Mõned väiksemad vead tulid ka, samas lõpus riskiga võetud KP84 tasus küllaga ära, sest jõudsime finišisse 25 sek enne kontrollaega. 

Olime lõpuspurdi tõttu finišis väsinud, kuid sooritusega rahul (160 punkti). Samas, kui hakkasime teiste punkte küsima, kasvas pettumus. Miks tuli neid ikkagi nii vähe, sest liikusime omast arust üsna normaalselt? Ise kahtlesin 76 vajaduses, kuid Sass tahtis ära võtta. Sama 33-ga, mida ei läinud võtma isegi esikohatiim. Edasi-tagasi jooks oli seal aga üsna kiire ja valutu. Parema plaani tegemine võtaks ka kodus laua taga palju aega, XT-l antakse selleks vaid 10 minutit. Mina nii kiirelt ei oska ja seetõttu on pea kõik XT rogainid aia taha läinud. Vist ainult Vitipalu õnnestus.

Algusosas konkureerisime Lauri Valdmaa tiimiga (Täiega Rappa Rabahundid; kõrval on nende pilt). Nad olid küll natuke kiiremad, meie aga otsemad. Kuid etapil 75-85 panime otsejooksul rajast üle nii, et ei saanud viimasest arugi ning rohkem konkurente ei näinud. Alles lõpus, enne 84, tulid nad vastu, kus liikusid piisava ajavaruga finiši poole. Nemad said kokku 4 punkti rohkem.

Saime üldarvestuses 20. koha, läbisime 28,7 km. Kaardi lääneosa linnatänavatel oleksime kilomeetreid ilmselt rohkem kogunud.



Koondarvestuses rebimiseks ei läinud, sest kõvad konkurendid Tali-Kaljur polnud võistkonnana kohal. Nii jäid nad 2 etapiga Käärd-Rokko järel kolmandaks (arvesse läks 3 etappi).

Pildid: Andres Talver (stardis, metsas) ja Tarvo Jõeste (pjedestaal)

Friday, October 29, 2021

Laskurmees

Ma ei ole mingi relvafänn ega eriline militaarhuviline, kuid laskmisega on tulnud elus ikka kokku puutuda. Nagu ka eile, kui sai 38-aastase pausi järel jälle automaadist tulistada, Männiku 100 m tiirus, Rootsi automaatrelvast AK-4. See on üks raske relv (4,4 kg), 7,62 mm-se moonaga, täpne ja korraliku tagasilöögiga. Parem põsesarn on ikka veel paistes, nagu oleks sinna botoxit süstitud, siniseks õnneks vist ei lähe. Pilti ei tee.

Viimane kord tulistasin automaadist ülikooli lõpus 1983. aastal Telšiai sõjaväelaagris.
Pildil vasakult istuvad (bio-geo): mina, Tormi Pritsik, ?Andres Tõnisson, Toomas Nestor, Priit Tammik, ?, Vello Sats... Vasakul seisavad Ivar Puura ja Tenno Trevs. Seljaga istub Andi Pärn, edasi Edgar Karofeld ja Aivar Brutus. Taga eemal seisab rühma ülem Arno Kaerama.

Pidime ahelikus kõndides maha tulistama kaugel asuvaid siluette (pilt on sellest kohast tehtud 2013, st 30 aastat hiljem). Mingi tank oli vist isegi 300 m kaugusel. Harjutus polnud raske, kuid ebaõnnestumise korral oli oht, et saadetakse 2 aastaks Vene kroonusse. Nii oli see aasta varem juhtunud geoloog Jaak Jänesega. Seega oli mõnelgi tõsine hirm harjutuse ees. Nii andis kõrval kõndinud bioloog Gunts (Gunnar Polma) oma automaadi vahepeal mulle, et saaksin ka tema märgid alla lasta. Õnnestus, mõlemad lõpetasime ülikooli. Gunts jõudis elu lõpus olla veel pikalt Tallinna Reaalkooli direktor.


Esimesed laskmised tegime aga keskkoolis, kus sõjalise õpetaja oli major Meltser. Meie klassi õpilased moodustasid sõjalis-patriootliku võistluse "Orljonok" kooli võistkonna ja jõudsime sellega Kivilõppesse vabariiklikku finaali. Pildil marsin kolmandas reas Ökuli kõrval.

Automaadi (AK-47) lahti-kokkupanemise aeg oli mul 17 sekundit (pildil võistlemas Kivilõppel). Olin ka üks kooli põhilisi laskureid, tõsi küll, sportpüssist. Harjutasime Meltseriga laskmist meie kooli tiirus päris palju. 

Üks kord viidi meid Elva lasketiiru automaadist laskma. Ilm oli vihmane ja udune ning märklauad kehvasti nähtavad. Paralleel- ehk A-klassi poisid ei näinud märklaudu üldse ja leppisid kokku, et annavad kõik automaatidest täislaengu kuulikindla putka pihta, kus major Meltser istus. Peale kuulirahet tuli ehmunud mees urkast välja ja andis vene keeles mõista, et, poisid, nüüd panite küll kõvasti mööda...

Palju käisin laskmist treenimas Eesti Geoloogia Valitsuses töötamise ajal. Üks juhtkonda kuuluv vanem geoloog Veena Räägel (pildil all vasakul) oli suur sporditegemise eestvedaja, asutuse esindamine nii laskmise kui VTK võistlustel oli väga tähtis. Trenni tegime igal kolmapäeval Kalamajas Norma tiirus. Parim tulemus oli harjutuses MB-8?, 30 lasku lamades 50 m tiirus. Sain 288 punkti ja II koha Tallinna Kalevi meistrivõistlustel. Veena lasi siis 292. Päris profid tulistasid enamasti vaid kümneid.

Viievõistluse trennis harjutasin püstolist laskmist nii kuivalt kui tuhandeid paduneid pööratavasse siluetti tulistades. Sellest olen natuke kirjutatud SIIN.


Sunday, October 24, 2021

Hobuste võiduajamine Voosel ehk EMV pikk rada


Ilm oli korralik - 2-3 kraadi sooja, tuul ja vihm. Ees ootas üle 1,5 tunni EMV pika raja orienteerumist Voose künklikul maastikul ja võsases metsas, kirsiks tordil vesised sooetapid. 

Tõsi, kõike seda oli, kuid eeldatust siiski vähem. Ka ilm polnud peale starti külm, olin oma õhukese tuulepluusiga ainuke mees o-särkide vahel. Üsna varsti tegin eest pluusi luku lahti, sest hakkas lihtsalt palav. Seetõttu, et ühisstardist jooksus tulistati algusest saadik täiega. Ei mingit hingetõmbepausi ega pikemat seisakut asukoha selgitamiseks või teevaliku tegemiseks. Tuli lihtsalt panna ja seda kuni lõpuni.

Meid oli põhiliselt 5 medalipretendenti M60 klassis: Maido Kaljur, Tiit Tali, Andres Talver, Kaljo Julge ja mina. Kohe raja alguses oli hajutus, ainuke sellel võistlusel. Tiit ja Maido keerasid ühele poole, meie Andrese ja Kaljoga teisele. Vahepeal lahknesime omavahel natuke, kuid  punktides olime ikka koos ja seda ka ühises KP6-s (60). Teisest hajutusest tulnud Tiit Tali oli meist ees vaid 3 m, Maido aga kadunud. Tiit ütles, et Maido on kusagil taga. 

No nii, vajutasime siis neljakesi, kord üks, kord teine vedamas. KP8 ja 9 vahelisel raiesmikul nägime selja taga Maido helenduvat nokkmütsi. Silmside lubas kergema jalaga jooksumehel meile järele tõmmata ja peagi ka ette tormata. Siiski sain punktist 11 paremini tee peale ja seal tegin tempot ise. Teised 15-30 m tagapool. Keha oli kuidagi raske ja kõht suur. Kas Türgi toidud (vasakul on pilt viimasest õhtusöögist)?  Ei olnud üldse head enesetunnet ja polnud võimalust ka madalama tempoga taastuda. 


KP12-st sai Maido otsemini ja väiksemate takistustega tee peale ning hoidis head tempot. Andres Talver oli samuti kergema jalaga, näitas seda juba varasemalt mitmes kohas eest äraminekuga, kuid ikka jäi pisivigadega punti.  

Ja nii me seal läksime - Maido ja Andres ees, meie Tiiduga 20 m järel. Lähemale ka ei jõudnud, kaugemale palju maha ei jäänud. KP17-st väljumisel kaldusid nad natuke paremale. Keerasime Tiiduga rohkem vasakule, nö punkti suunda. Tundus, et see oli meie šanss. Kaardilugemine oli mul juba pikalt udune, sellel etapil hoidsin vaid Tiidu selja taha. Tahtsin vasakule tee peale minna, kuid minu üllatuseks sattusime lagedale, liiga paremale. Konkurente polnud näha ja seda pikalt. Arusaamatu olukord, oli väike lootus, et nad tegid suurema vea.

Eelviimane punkt KP18 asus kõrge oosi taga. Künka all nägime konkurente, kes olid juba oosi peale jõudmas. Siis sai selgeks, et pronksmedalit hakkame Tiiduga omavahel jagama. Tundsin ennast nõrgalt/väsinult, mitu korda mõtlesin enne seda võitlusest loobumisele. Kuid nagu rallis, kus miski pole selge enne finišijoont, tuli hoida end Tiidu taga. Ja üritada.

Arvasin, et viimasesse punkti peab jõudma esimesena, vaid siis on võiduvõimalused. Samas unustasin, et meil olid SI-Air'id ja viimasest punktist oli veel pikk tee finišini, sealjuures tõusuga. Üritasin enne KP19 Tiidust mööduda läbi risuse oksahunniku tormates, kuid kukkusin ja ei saanud kohe püsti. Tiit sai vahe sisse ja rebida polnud enam mõtet. Õnneks. Tiit vaatas küll veel mitu korda tagasi, kuid verejanulist konkurenti seal polnud. Enne finišit voolas näost verd.

Iseseisvat orienteerumist polnud sellel hobuste võiduajamisel küll palju, kuid võistlus ise oli vahva. Kohad pandi paika jooksuvõime järgi. Kaljo Julge jäi mingil hetkel nelikust maha ja lõpetas mõne minuti teistest hiljem.

Sain, nagu ka tavarajal, 4. koha. Siis oli järjestus järgmine: Tali, Kaljur, Talver. Nüüd aga selline:

1. Maido Kaljur    Harju OK  01:34.09  01:34.09   
2. Andres Talver   Mercury   01:34.29     +0:20   
3. Tiit Tali       Ilves     01:35.07     +0:58   
4. Eduard Pukkonen Harju OK  01:35.27     +1:18   
5. Kaljo Julge     Kape      01:38.08     +3:59
...

Tulemused


Sunday, October 10, 2021

Déjà vu Paldiskis. VAUDE Bike Xdream


Pakri poolsaart olen väisanud vähemalt 100 korda küll, seda nii perega, sõpradega Fotojahil, orienteerumispäevakutel, paljudel erinevatel rogainidel ja Xdreamidel. Lisaks sai aprillikuises Klooga järves kanuuga ümber käidud ja uisutatud sellel aastal pimedas seni, kuni tuletõrje ära ajas.

Kuid selle tõelise Déjà vu tunde tekitasid märtsis Matiga tehtud koroonarogainid - 4h jalgsi ja 9h rattaga (kaardil), kus külastasime eilse VAUDE Bike Xdreamiga üsna sarnaseid punktikohti ning maastikuosi. Samas võis seda BXD planeeringut ka natuke ette näha, sest idaosas oli Klooga polügoon risti ees ja vajalikku võistlusmaastikku tuli lisaks võtta teiselt poolt militaarala. 

Olime samas koosseisus, mis möödunud aastal - Raul Olesk, Urmas Tammemäe ja mina, vanusele sobiva nimega võistkonnas Loodusteraapia. Kõigil sünniaastaks 1960. Tasemelt oleme üsna võrdsed ja ka seekord läbisime korraliku tempoga 4 tunni jooksul kokku 68 km

Raja planeermiseks anti 15 min. Läksime kõigepealt põhja poole nagu seda tegi ilmselt enamus võistkondi. Rajameistrilt saime mitu tünga, ise suuri lollusi ei teinud.

Tüng nr 1. Teise punkti (KP31) minekul valisime asfaldi, kus hoone juures pidi tagasi mere äärde pöörama. Rattureid oli palju, suruti kõvasti. Ja kui esimene liiga vara vasakule keeras, panid kõik teised järele. Ise vaatasin, et seal on teede võrgustik, mida saab veel edasisõiduks kasutada. Kuid teid polnud. Võsast läbiminek oli pikk ja aeglane ning paras ajakadu kõigile "õnnelikele".


Mõtlesin, et kes kurat küll sinna "Sussanini lõikesse" esimesena läks. Sportreci järgi oli see Lubja SK ehk Erik Aibast

Tüng nr. 2 oli KP38 juures. Keegi meist ei näinud, et kalju pealt ei läinud otse punktini rada, sest see oli vaid all. Seega tuli teha natuke kaljuronimist, koos ratastega. Kodus, tugevasti kaarti suurendades, ilmus välja astangult allaminev rada, just selles kohas, kuhu väikese tagasipöördega jõudsime. Vanakesed lihtsalt ei näe 1: 40 000 kribukaarti.

Tüng nr 3 oli teadlikult planeeritud, sest seal ootasid ees nii staarfotograaf Aldis Toome kui filmimees kaameraga. Pagan, ma olen seda paeplaatidega klindialust kohta kümneid kordi läbinud, kuid sain ikkagi tünga. See-eest jäime foto- ja filmikaamera ette.



(Fotod: Aldis Toome)

KP51-s kadus kehvapoolne raudtee-äärne rada hoopis ära, kuid kena niidetud kitsas mururiba läks soovitud suunas. Piki seda liikusime  mitme võistkonna järel edelasse, vasakule jäid mingit väikesed postid. Täpse asukoha üle puudus kontroll (oli tavaline heinamaa). Usun, et see keeluala piir polnud päris õigesti kaardile kantud.


Edasi juhtus nii, et aeg hakkas otsa saama ja meil jäi keskuse lähedalt võtmata 3 punkti. Finišisse jõudsime ca 2 min enne kontrollaega. 


Kokku saime 24 punkti ja 27. koha (88-st). Võitsime sama punktide arvu juures vanu rivaale Soosambla Suusaklubi-st, sh ka Heitit. Nemad läksid KP45-ga ikka väga ahneks. Sõitsid meist lausa 6,5 km rohkem. 


Väga hea planeeringu tegi Aina Paremini (Vermo Siim jt), kes sai vaid 1,5 enamkilomeetriga 27 punkti. 

Planeeringu põhikontseptsioon oli meil kõigil kolmel sama.

Tulemused

Ei saa lisamata jätta, et üritus oli väga hästi korraldatud.