Monday, September 26, 2022

Kaasaelamise nädal. Seiklusspordi MM Paraguais

Möödunud nädal oli tugevalt häiritud, sest Paraguais toimuval seiklusspordi MMil osales kaks Eesti võistkonda: Estonia ACE LaSportiva (nr. 1) ja SEIKLUSHUNT HoneyPower (nr. 10). Juba aastal 2009, kui sama võistlus toimus Portugalis, mainisin blogis kahetsusega, et meedia ei kajasta üldse seda üritust. Sama seis on ka praegu, ehkki eelmisel aastal oli ACEi teise koha puhul vähe rohkem juttu. 

Seetõttu üritan siin lühidalt välja tuua põhilise, mis pealtvaatajana emotsioone ja mõtteid tekitas. See, kes võistlust jälgis (põhiliselt Facebooki kontode kaudu), teab kõike nagunii. Kuid kes seiklust looduses naudib ja äärmuslikke pingutusi ära ei põlga ning kasvõi natukenegi mõista püüab, siis neile on mõeldud allolev lugu. Ühtlasi arhiveerin enda jaoks ühe elamusterohkema nädala. 

Meie ACE koosseisus (vasakult) Silver Eensaar, Rain Eensaar, Reeda Tuula-Fjodorov ja Timmo Tammemäe juhtisid maailma seiklusspordi edetabelit ja asusid starti numbri all 1. Eelmise aasta Hispaania MMi võitjatiim SAFAT (Swedish Arm Forces Adventure Team) oli numbriga 2 ja maailma tituleerituim tiim Uus-Meremaalt AVAYA (varasem Seagate) nr. 53. Viimased ei saanud Covidi tõttu mitmel aastal väljaspool Uus-Meremaad võistelda ja seetõttu polnud ka edetabelis punkte. Kuid kõik teadsid, et kui AVAYA on oma parimas rivistuses kohal, siis on teistel raske vastu saada. Lisaks ebainimlikule vastupidavusele on tegemist ka äärmiselt täpselt orienteeruva võistkonnaga, kus põhinavigaatoriks on Chris Forne - tipporienteeruja ja seiklusspordi maailmameister juba aastast 2005. 

Seiklushunt oli koosseisus (vasakult) Lauri Tammemäe, Sander Linnus, Johanna Talihärm ja Joosep Tammemäe.


Pildil on kaks legendi 2009. aasta Portugali MMi järel - Andres Minn ja Chris Forne. Lühikesed sissekanded blogis: 1, 2, 3.

Lühike sissekanne on nö kõhuhädade MMilt 2011 Tasmaaniast (Eensaarte esimene MM) ja Brasiilia Pantanali lugu 2015. aastast.

Kuid kõik ACEi tiimi lood Silveri sulest leiab aadressilt: http://tpmv.blogspot.com/

Võistlus algas ACEile kehvasti - kogu pagas, sh riided ja toidud ei jõudnud enne starti kohale. Poest osteti tossud jm vajalik jalgsietapiks, rattad jõudsid kohale alles 1,5h enne starti. Kui teised kõvad konkurendid olid juba 1,5 päeva puhanud ja kulgesid rahulikult stardialasse, pakkis meie tiim samal ajal rattaid kokku (VIDEO). Rain oli võistluseelsel ööl ratastel järel käinud. Stressirohke algus 6-ööpäevase ränga katsumuse ees, kus unetunde lubatakse kokku vaid mõned.

Esimene jalgsietapp oli jõhker, kus parimal tiimil (AVAYA) läks 28,5 tundi. Näiteks meie Seiklushunt (SH) jõudis esimesse vahetusalasse ajaga 35:17. See etapp hävitas Johanna jalad, sest palav ilm oli eriti ohtlik vähekogenud tiimiliikmele, sest jalad haudusid ja paistetasid üles, tallanahk koorus maha, tekkisid villid ning väikseks jäänud tossudes said viga varbad. Kõikidel järgnevatel jalgsietappidel oli võistkonna liikumiskiirus oluliselt aeglasem Johanna väga kehvas seisus jalgade tõttu. 

Poolel maal sai ta ARWC juhi (CEO) käest nr. 40 tossud, mille naine jalast võttis ja Johannale andis. Videoklipp Johannast enne viimast jalgsietappi.

Pealtvaatajate pilgud olid eelkõige suunatud esiotsa tiimidele, kus ACE püsis vapralt kuni teise rattaetapi lõpuni (TA5-ni). Enam-vähem koos alustati koos AVAYA ja SAFATiga kolmandat jalgsietappi, kuid siis tegi AVAYA teistega vahe sisse ja suurendas seda edaspidi väga võimsalt. 

Kolmas koht tundus enne viimast "lühikest" jalgsietappi üsna kindel, sest Brazil Multisport, võistkond, kes napsas ajatrahvi tõttu selle aasta Panama AR seiklusvõistlusel ACEi ees esikoha, jäi maha 4,5 tundi. Umbes sama palju kui ennustati viimase etapi läbimise ajaks. Võisteldud oldi selleks ajaks 104 tundi.


Need 104 tundi sisaldasid nii ilusaid vaateid ja mõnusat rattasõitu kui põnevat tehnilist orienteerumist. Seda nii päeval kui öösel. 


Kuid need tunnid sisaldasid ka külmakangestust tekitanud paduvihma kajakietapil,

vihmas ratastega jõe ületamist (video),


totaalset pori rattasõidul peale kanuud, kus rattaid tuli 10 km osaliselt kanda (video ACEi rattapesust),

täielikku kooljaseisundit (zombistumist) peale pikki jalgsi- ja rattaetappe (Silveri "Alice imedemaal" videoklipp). Jõuti seisundini, kus magamatusest ja kurnatusest tekkisid hallutsinatsioonid, ennast nähti juba kõrvalt tegutsemas, kivid muutusi loomadeks jne jne. 

Tõenäoliselt lihtsamatest elamustest mainiks ehk zipline ülesannet (video), mille AVAYA vahele jättis ja tunnise trahvi sai.


Tõenäoliselt oli vaatemänguline ka ilusa kõrge kose alt punkti järel käimine/ujumine


või köieülesanne. 


Lihtne polnud muidugi ka teistel, sh AVAYAl (fotol Nathan Fa'avae). Vigastusi said ja üliränka kurnatust tundsid enamus täisraja läbinud tiimide liikmed.


Nagu mainitud, oli ACEi kolmas koht enne viimast 19 km jalgsietappi üsna kindel, ehkki Silveri kommentaarid TA7-s olid juba üsna astraalsed. Ja siis läkski lahti, mitte lihtsalt ootamatud löögid vastu nägu, nagu Silver ühes intervjuus eelnevaid värvikalt kirjeldas, vaid ACE "suruti totaalselt vastu maad ja anti malakatega vastu päid ja jalgu nii mis kole". Tulemuseks hoopis 4. koht.


KP86 oli punkt, mida ACE otsis öösel 6 (!) tundi. 

Kuid sellega veel vead ei lõppenud, sest kaarti polnud võimalik maastikuga kokku viia, magamatus ja totaalne väsimus võtsid viimasegi ajuraasu. Kui AVAYA läbis selle etapi perfektselt ajaga 4:10, siis ACEil kulus 12:41h. 

Tegemist oli eriti keeruka orienteerumisetapiga, mille läbimine oli mõnele võistkonnale justkui rindelt koju saabumine. Video võistluse alguses esiotsas liikunud Life Adventure Impteki kohta ilmestab seda väga hästi.

Intervjuud lõpus:
ACE
Seiklushunt


ARWC VIDEOKOKKUVÕTTED (suurepärased klipid!)

0.     päev https://fb.watch/fMieQWZXxF/
1.       päev https://fb.watch/fMib9MYFtc/
2.       päev https://fb.watch/fMi71ZRv2B/
3.     päev https://fb.watch/fMi50FXK8g/
4.       päev https://fb.watch/fMhHTZI517/
5.       päev https://fb.watch/fMhJ_zUMGj/
6.       päev https://fb.watch/fMhon_gV1V/
7.       päev https://fb.watch/fMhjSQwlT2/

Estonian ACE Adventure Facebooki leht: https://www.facebook.com/aceadventure/
Seiklussport/Rogain grupp/mitteavalik: https://www.facebook.com/groups/269527670458341/ (seal oli kõige rohkem arutelusid, mida vedas Tarvo Jõeste).


Monday, September 12, 2022

Orienteerumisnauding Rihulas. EMV tavarada

Mille järele läksin, selle ka sain. Euroopa meistrivõistluste maastik ja M60 rada pakkusid tunnikese tõelist orienteerumisnaudingut. Kõrge koht polnud muidugi teema, kuid sellisel tehnilisel maastikul oli koht pika stardirea keskel täitsa võimalik. 

Stardis kordasin endale mantrat, et võistlema ei lähe, pulssi kõrgele ei aja ja võtan kõike mõnuga. Aeglase tempo juures vigu ka ei tee. Kuid päris nii ei läinud, sest enne teist KP-d läksin valele pätsile ja läbisin KP3-e 3 (!) korda. Esimese hooga üllatusin, et oli vale number, siis korrigeerisin vähe liikumist, kuid õiget KPd ikka ei leidnud. Arvasin olevat punktile lähemal. Jõudsin tagasi sellesse punkti ja alles nüüd nägin, et see oli minu 3-s punkt. Viga vähemalt 4 minutit.

Etapp 5-6 oli tõeline maasikas. Rahulikult liikudes oli tunne, et olen Otepää 24h rogainil. Ainult siis tuli sellist etappi läbida pimedas ja vähemtäpse kaardiga. Kui mets oli valge, oli kõik kontrolli all. Rohelises hakkas side kaardiga kaduma. Üritasin hoida suunda. Punkti ootasin natuke varasemalt nõlvalt ja tänu selle nõlva all tehtud väikesele haagile sain õige suuna peale. Äkitselt oli ümberringi palju orienteerujaid, vastu tuli naiseliidi pikk rong - Margret ees, teised medalisaajad tema järel. Polnud lihtne ka põhiklassi parimatel, vigu tegid pea kõik. 


Tulemused

Järgmise päeva tegevus oli aga hoopis kurnavam. Ei suutnud vist tunnikestki vastu pidada, liiga suur koormus tuli südamele...  



Saturday, September 10, 2022

Tragöödia Kljutševskaja Sopkal

Kui surma saab korraga 9 inimest, turisti-mägironijat, siis see on suur tragöödia. Eriti veel sellisel mäel, mille otsa ronimine ei nõua just erilisi tehnilisi oskusi. 

Klutševskaja Sopka asub Kamtšatka poolsaare kesk-kirdeosas, kaugel ääremaal, kuhu niisama lihtsalt ligi ei pääse. Ligitõmbavaks teeb selle vulkaani kõrgus, mis on Euraasia kõrgeim (4680 m). Aktiivse vulkaani nö hingamine koos erinevat värvi paksu suitsu väljaajamisega teeb sinna tõusmise ohtlikuks. Kivid on kerged liikuma ja pikal nõlval võivad alla kihutada püssikuuli kiirusel. Isegi pisike kivi võib tappa, rääkimata terve sahtli ehk hambarea puhastamisest. Nagu see juhtus ühe Kamtšatka giidiga, kes andis meile 2017. aastal vajalikku infot. Muide, too giid oli väga kogenud alpinist, mh tõusnud ka Everestile.

Õnnetus juhtus 12-liikmelise "Extreme Time" matkajate grupiga 3. septembril. Kliendid olid Venemaa eri paigust, giidid Novosibirskist (Mištšenko) ja Barnaulist (Alabugin) (pildil). Giidid olid kogenud, grupp koosnes tugevatest, 26-46 aasta vanustest inimestest, varustus oli korralik ja piisav sellise mäe jaoks. Ilm oli tõusul samuti hea. Kuid mis siis ikkagi juhtus?

Kusagil 3900 m kõrgusel tundsid 2 turisti (mees ja naine) end kehvasti ja koos Barnauli giidiga laskusid alla, Kljutši ja Kameni vahelisele Vulkanoloogide kurule (3300 m). Kliendid kahetsesid kõvasti, et üles minna ei saanud, kuid kõrgus tegi nende peal oma töö. Mingil hetkel helistas Novosibirski giid ja ütles, et on juhtunud õnnetus, 2? köiskonda on kukkunud alla. Kuus (?) hukkusid kohe, kolm olid vigastustega. Giid ise oli jalaluumurruga liikumisvõimetu. 

Barnauli giid võttis telgi, magamiskotid ja tee kaasa ning läks neile appi. Ilm pööras kehvaks. Giidi jutu järgi üritas ta aidata veel teadvusel olevaid kannatanuid, kes vigastuste, psühholoogilise šoki ja väga halbade ilmaolude tõttu järjest surid. Oodati abi päästjatelt, kes aga ei saanud pilvede ja tugeva tuule tõttu nõlval maanduda. Kui kõik kliendid ja ka Novosibirski giid olid surnud, laskus Barnauli giid tagasi Vulkanoloogide kurule, ca 10 aastat tagasi rajatud puidust nö päästeonni. Grupi 3 elusat liiget toodi sealt ära alles 4. katsel, 6. septembril. Barnauli giidi näpud ja varbad olid külmakahjustustega, kliendid, kes olid kogu aja onnis, pääsesid kergemalt.  

Nagu ikka, on selliste suurte õnnetuste järel palju oletusi ja süüdistusi. Kogenud alpinistid ja mägigiidid pakkusid nõlvalt lahtimineku põhjuste kohta välja erinevaid versioone. Ehkki täpselt oli teada, et õnnetus juhtus 4158 m kõrgusel, pole Barnauli giidilt rohkem infot tulnud. Kõige tõenäolisem oli, et keegi sai kivi(de)ga pihta, köiskond läks nõlval lahti, kukkus teisele köiskonnale otsa ja koos lennati 30 m kaljult alla. Võimalik, et kalduti kehvema nähtavuse tõttu tõusumarsruudist kõrvale, võib-olla liiguti ka enam kui 3-liikmelistes sidemetes. Helikopterit oodati 4000 m peal, seda aga ei tulnudki. Mõned arvasid, et õnnetuse üheks eelduseks võis olla väsitav jalgsimatk Kopõtost vulkaani juurde.

Seda arvamust ei tahaks siiski tõsiselt võtta, sest tulime meiegi (Raivo Plumer, Alar Süda, Maire Himma ja mina) 2017. aastal jala Kopõtost Kljutševskaja alla ja mitte otse, vaid vahepeal Tolbatšiku (3085 m) ning Bezõmjannõi (2600 m) vulkaanidele ronides (vt kaarti). (Alari foto)

Enne Kljutševskaja alla minekut tõusime veel liustikuplatoo vastasküljes asuvale Uškovski vulkaanile (3943 m), kust avanes ilus vaade Kljutšile ja Kamenile (4585 m). Kljutši alla jõudes olime üsna väsinud, Raivo haige põlvega ja toit oli samuti üsna lõpukorral. Ka ilm pööras kehvaks, mistõttu polnud tipuüritus ei mõistlik ega tol hetkel ka jõukohane.  

Küll aga kohtasime teel suurte vulkaanide juurde venelaste gruppi, kes käisid tipus ning näitasid sellest mobiilis väikest videoklippi. Üleval kandsid kõva suitsu tõttu respiraatoreid. Olid õnnelikud ja nagu hiljem selgus, ka ainsad, kes sellel aastal tippu jõudsid. Laskumisel põrutas neist lähedalt mööda veooauto suurune kivi.  Järgmisel aastal ei jõudnud tippu vist mitte keegi. Vulkaaniline aktiivsus ja ilm on selle mäe otsa jõudmiseks võtmetähtsusega.

Kui tulla Kopõto poolt, siis on üheks suuremaks takistuseks Bogdanovitši liustik, piki seda liikumine ning ületamine. See on üsna arusaamatu ehitusega, väga ebatasane liustik, kus optimaalse tee leidmine on keeruline. Liustik on must, sest jää on kaetud vulkaanilise tuhaga. Kord on parem ronida liustiku kohal asuvale kaljunõlvale, kord on parem liikuda liustiku sees üles ja alla. Giididel, kes seal korduvalt käinud, on täpsed träkid gepsudes, meie pidime rada ise otsima. 

















Natuke rohkem kirjutasin Eestiga seotud tähtsatest geoloogidest-vulkanoloogidest Kamtšatkal SIIN, kus ka lühilood kuuele vulkaanile ronimisest. Eestlasi on Kljutševskaja Sopka tipus käinud üsna palju, esimesed Lennar Meri poolt organiseeritud I Eesti teadlaste ekspeditsiooni käigus 1960. aastal. Geoloogidest käisid siis tipus Anto Raukas ja Kaarel Orviku.

Väike videklipp ka:



Sunday, September 4, 2022

Kilpkonn jooksis kaardist välja. Soontaga

Soontaga on lahe kant, ehkki pärapõrgus. Mis pagana pärast peaks üks tallinlane, keset rekordilist inflatsiooni ja kõrgeid kütusehindasid, mitusada km maha sõitma, et mingis väheasustatud paigas metsas käia. Kuid ometi käib ja imelik küll, et ka üritust/võistlust tahab keegi korraldada. 

Nii vaatangi praegu neid võistlusi, ise hasartsest-sportlikust mängust eemal olles. Ometi ronisin ikkagi Ilves GP-le, et pohlametsa oma jäljed jätta. Tõsi, Võrumaalt polnud Soontaga kaugel. Soov oli katsetada, kuidas korralik tavarada organismile mõjub, kas suudan pulssi kontrolli all hoida ja lihtsalt kenas metsas orienteerumist nautida. 

Kuna mets oli pehme-samblane või soine-risune, rohkete tõusudega, siis olid kõrged pulsinäidud kerged tulema. Peale kolmandat KPd, kui kohtasin Tiit Tali (!!!?), kes startis minust 2 min varem, kiskus koosjoostes tempo märkamatult üles. Küll oleks tahtnud panna, kuid selle asemel tuli hoopis käimispaus sisse võtta.

Suunajooksud õnnestusid suurepäraselt, punktid olid seal kus pididki. Ainult etapil 3-4, kui liikusin etapi lõpus piki nõlva, et kohe-kohe punkti jõuda, põrkusin teele, mida kaardil polnud. Kõik oli ju kogu aeg kenasti kontrolli all ja nüüd äkki sihuke jama. Õnneks tegin õige tagasiparanduse ja asi laabus. Aeglase sörgi ja peatusega tuli ehk 4 min viga, kuid sellel polnud muidugi mingit tähtsust.

Soontaga rogainil 8 aastat tagasi tegime Marjega kohe võistluse alguses pooletunnise vea (epic fail!) ja KP30 ei leidnudki! Korraldajad vaatasid keskuses gepsu liikumist ja vaid irvitasid. Nüüd oli võistluskeskus rogaini joogipunktis. 

Ilves GP korraldus oli suurepärane, ilm ilus ja tervis pidas vastu. Nö testjooks õnnestus. Seega plaanin järgmisel laupäeval läbida eestikate tavaraja, loodetavasti saab sealt mõnusa orienteerumiselamuse. Võsa tuleb ainult kasuks.

Tulemused


Thursday, September 1, 2022

Tavapärasest informatiivsem 1. klassi pilt

Klassipildid on üldjuhul üsna igavad vaadata ja harva satuvad ette. No muidugi tore näha, kuidas keegi vahepeal kasvanud on ja välja näeb, kuid ei palju enamat. Minu 1. klassi pilt on natuke teistsugune, sest olen sellel ära märkinud meeldivad ja vähemmeeldivad klassikaaslased. Ja seda üsna jõhkral moel - ebameeldivaid nõelatorgetega märgistades. 

Nüüd on seda pilti päris huvitav vaadata. Üksikuid episoode mäletan, paljude kohta võiks praegu ka ühelauselise iseloomustuse anda, kuid 1. klassis oli lihtsam end pildi peal välja elada. 

Tartu 5. Keskkooli 1D klass. Kooli läksime 1967.aasta 1. septembril, st 55 aastat tagasi.

Kõige karmima hinnangu on saanud klassijuhataja õp. Linda Lotamõis. Kindlasti ei olnud ta ebameeldiv õpetaja, pigem range laisale, kuid mänguhimulisele koolipoisile. Vastavalt polnud ka hinded head - palju  kolmesid. Õp. Lotamõis oli klassijuhatajaks ja eesti keele õpetajaks kuni keskkoolini. Järgmisel aastal saab 100 aastaseks, ei teagi, kas elab veel või mitte.

Tüdrukud on rohkem "märgitud" kui poisid. Käredad?, pirtsakad? ja nõudlikud? tüdrukud meeldisid  vist vähem, piinlik on praegu Estri Tiigi, Urve Tederi, Vaike Tõnno, Sirje Kõo, Tiina Sikka ja Karin Körti ees, ka alati aktiivne ja korralik Reet Talussaar on saanud oma jao. Esimese rea naeratavad tüdrukud Maiu Suits ja Riina Viilu olid aktsepteeritavad, Reet Vipper on saanud ka vaid ühe nõelatorke. Meeldis vist Velda Masing ja terveks on jäänud Carine Teppor, kes oli pinginaaber 1. klassis.

Poistest ei sallinud Kalle Eichet, kellega läksime 1. klassi ujumistrennis, Emajõe sauna ujula riieteruumis kähmlema. Paljude poistega on omad pikemad lood, üks põnevam lugu Jüri Susi ja naabripoiss Aksiga sai postitatud blogisse teemal "Poisid". Mõni õpetaja mäletas seda juhtumit veel 40 aastat hiljem. 

Avalikkusele tuntumatest inimestest mainiks ära Lauri Vahtre't, Kaitseväe karjääriredelil jõudis väga kõrgele Peeter Hoppe. Lauri oli hiljem paar aastat pinginaaber, Peetriga käisime väga palju koos kalal. Tema kutsus mind ka spinningusporti tegema, jäin sinna kauaks ja sain nö tippsportlaseks :) Muide, eile hakkasid Tallinnas castingu maailmameistrivõistlused. Tänavaelus (-spordis) lõi kõige rohkem kaasa Anatoli Novikov, hiljem korraldasime poistega ka maleturniire. Viievõistluses käisin koos Tõnis Ilp'iga.

Nimed vasakult paremale.

Ülemine rida: mina, Lauri Vahtre, Jaanus Miller, Jüri Salu, Amo Jõgi, Tõnis Ilp (kõige pikem), Jüri Susi, Kalle Eiche, Kalev Varik, Paul Torga, Anatoli Novikov, Hannes Seppo, Allan Vään

Keskmine rida: Jaan Ainla, Toivo Järv, Ester Orav, Carine Teppor, Hiie Kuulberg, Merike Rillo, Piret Seedre (kõige pikem), Tiina Sikka, Karin Kört, Marge Arras, Velda Masing, Enn Torga, Peeter Hoppe.

Alumine rida: Estri Tiigi, Urve Teder, Maiu Suits, Riina Viilu, Vaike Tõnno, õp. Linda Lotamõis, Reet Vipper, Maivi Leppoja, Reet Talussaar, Sirje Kõo, Külli Eiche.

Meid oli klassis 42 õpilast (pildil 36), st kõik kohad olid 100% hõivatud. Klassis oli 3 pingirida, igas reas 7 kahekohalist pinki. 


Sunday, August 14, 2022

Kiiruspiirajaga sprindirajal

Tore oli üle pika-pika aja jälle Eesti MV orienteerumisvõistluste stardis olla, näha kõiki tuttavaid, lobiseda. Kui varasemalt olen läinud alati medalile võistlema, siis nüüd oli eesmärk hoopis teine - osalemine.

Olen natuke sörkimas käinud, hoides pulssi alla 130. Ilma kõnnipausideta pole seda olnud võimalik teha. Taastusravi füsioterapeut ei soovitanud veel pikka aega liikuda kõrgema kui 101-se pulsiga, kuid see tähendanuks ainult kõndimist. Nimelt õpetati taastusravis, kuidas peab õigesti kõndima ja rattaga sõitma. Üllataval kombel sai isegi 101se pulsiga 1-tunnise tegevuse tulemusel kena koormuse kätte.

Kuid tahaks ikkagi natuke kiiremini liikuda, lõppude lõpuks on jamast juba 5 kuud möödas. 

Niisiis, lubasin abikaasale ja endale, et hoian pulssi alla 130. Kuid juba stardis oli näitaja 99. Hoolimata  eesmärgist, milleks oli vaid raja läbimine, tekkis stardiärevus nagu vanadel headel aegadel. Füsioterapeudi soovituse järgi oleks pidanud stardiga piirduma, pulss oli jõudnud maksimumi lähedale.

Joosta oli kerge ja mõnus. Kui jooksja energiatrilemma on süda-kopsud-lihased, siis seekord oli jälgimise all vaid üks - süda. Hingeldama end ei ajanud ja ka peale jooksu oli hea ja puhanud tunne. 

Kuid pulss näitas midagi muud. Rajal tasapisi tõusis ja tõusis kuni... (seda numbrit välja ei too). Peale lõpetamist ei taastunud väga pikka aega. Rääkimisega tõusis kohe 10-15 lööki. Hoolimata heast enesetundest käitus organism teisiti. Seda oli huvitav kella pealt jälgida. 

Rada ise oli lihtne. Sellel maastikul oli vist võimatu teha keerulisi radasid, ehk ainult paljude kunstlike takistuste abil. See aga nõudnuks lisaressurssi, mida pole kunagi piisavalt. Rajameistri amet oli veel lahtine ca kuu aega enne võistlust ja tore, et Taivo Timmusk selle ülesande enda peale võttis. Tööd pakuti ka mulle, kuid see poleks mahtunud ei ajaplaanidesse ega olnud puht füüsiliselt jõukohane. Põdesin vahepeal veel ka Covidi läbi, selle mõju kestis mitu nädalat. 

Kangesti oleks tahtnud euroopakatel abiks olla, kuid ebaselge tööplaan ei võimaldanud lubadusi anda. Hiljem selguski, et Türgi kolleegid tulid just euroopakate ajaks Eestisse ja pidin nendega 3 päeva ringi käima

Pühapäeval jõudsin siiski teatejookse vaatama ja elamus oli äge. Just Evely Kaasiku finišiheitlus, kus silla peal juba tundus, et konkurent möödub, ometi suutis Evely Eesti naiskonnale 6. koha välja võidelda. Elamuspisar tuli silma, lisaks mitmele pisarale päev varem võidetud hõbemedali puhul. See oli Evely võistlus, kes kuuldavasti jäi peale euroopakaid Covidisse.

Kahju Timo Sillast, kelle edusse uskusin kõige rohkem. Covidiga läbitud lühiraja jooksud ei näidanud tema tegelikke võimeid, lisaks veel mingi Ameerika palk reielihases, millest võistluseelsel päeval 3 cm välja võeti. Kahju, pagana kahju. Kenny Kivikase superjooks teate viimases vahetuses, millega tõstis Eesti koondise sellel riukalikul Põlula maastikul riikidest 5. kohale, oli väga vinge.

EMV sprindi tulemused


Vahepealsetest o-tegemistest veel niipalju, et Geoloogide suvepäevadel tegin hommikuse virgutusorienteerumise jaoks Käbliku turismitalu kaardi ja panin ka punktid maha. PILDID

Koos Tarmo Klaariga panime Keila metsa üles uue MOBO raja. Selleks sai ka kaarti uuendatud. Kokku on rajal 29 punkti, mille läbimiseks rajaplaani tegemine polegi väga lihtne. Usun, et ratta- ja jooksuorienteerujate võimalused on võrdsed, Timo Sillal ja Lauri Malsroosil mõlemal võimalus läbida rada alla 1:30. Hetkel on rajarekord Alan Vaski käes, kes II katsel joostes läbis kogu raja ajaga 1:59:50 ja rattaga 1:54:01. Kiireima läbimise arvestus kestab oktoobri lõpuni.
NB! Veekindlat trükikaarti saab Keila Tervisekeskusest.

Kuna olen hetkel lõunaeestlane, siis jäi kahjuks osalemata Tallinna MV sprindis Keilas, kus kaardi- ja rajameister oli Tiit Tatter. Põhiklassi rada läks kenasti meie maja juurest mööda, oleks olnud hea jälgida või kõrgelt jooksjatele vett pähe kallata.

Tuesday, June 14, 2022

Jukola eri

Jukola eri oli viimase Vestluspäevaku teemaks. Jukola sobib ka müügitööks, eriti, kui osalised ise on seal suures mängus olnud ja Olle Kärner esimese eestlasena selle ülisuure teatejooksu võitnud. Järgmisel nädalavahetusel oodatakse ligi 20 000 osalejat, kes kõik, hoolimata tasemest, läbivad maailma tippudega samu radu.

Ise olen pigem Jukola tugitoolisportlane, eriti praegu, kus pulssi üle 101 ei soovitata veel mõned kuud  ajada. Harju OK on üle paljude aastate jälle rivis, Uku-Laur eestvedajana. Isegi kahju on, et seekord minna ei saa, sõita pole kaugele, vaid Turust natuke edasi. See-eest saab rahulikult ülekannet vaadata, kogu öö, hoides pöialt eestlastele, eelkõige Koovee 1 võistkonnale, kus loodetavasti 3 parimat eestlast (Timo ja Lauri Sild ning Kenny Kivikas) rivis. Kristo Heinmann jookseb Kangasala SK 1 avavahetust, seegi võistkond esikahekümne piiril.Hetkel on praegu registreerunud 1580 7-liikmelist meeskonda, lisaks osaleb päeval Venla teatejooksus 1426 4-liikmelist naiskonda.

Seekordne Vestluspäevak oli kindlasti kasulik kuulamine neile, kes ise metsa lähevad, lisaks on Timo&Lauri Facebooki lehel veel mitmeid huvitavaid linke. Pets intrigeeris kaaslasi rääkima kõige meeldejäävamatest Jukola juhtumistest, millest Timole oli Jukola esimese võidu võimas tunne ja võrdne tirimine Bergmani ning Lundanesiga. Sandrile hoopis see, kui ta abimehena vaikselt põõsas istus ja jooksjad sellest massidega üle jooksid ning üks mees naeltega käe peale astus. Petsile avaldas muljet Jukola mastaap, vist nagu Colosseumi areen gladiaator Maximusele, kui ta sinna esmakordselt võitlema viidi.

Minu jaoks on aga oluline eelkõige lugu, olgu selleks põnev heitlus rajal või siis mõni omapärane juhtum. Hea, kui oleks naljakas, sobib ka õpetlik. Seetõttu panen siis kirja mõned enda lood.

Lugu 1. Missä ollaan?

See juhtus minu esimesel Jukolal, mis oli 2005. aastal (Sirppi-Jukola). Olin LSF tiimis, kus ühte keskmist vahetust jooksis Kirti. Minule jäi viimane pikk vahetus, kuhu startisin ühisstardist 638. kohalt. 

Jooks läks kenasti ja möödusin pidevalt konkurentidest. Olin juba 100 kohta võistkonda tõstnud, kui lõpuni jäi veel 4 viimast punkti. Kuna teadsin, et seal enam hajutust pole, siis jälgisin natuke hoolsamini konkurente. Soome vanad olid sportlikud ja enesekindlad ning ehkki minu arust kaldusid nad natuke suunast paremale, usaldasin neid. Jooksime-jooksime kuni rongi esimene mees jäi seisma ja ütles lõpuks: "Missä ollaan?". "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Edasi kammisin ujuva reljeefiga metsas siit ja sealt, möödus igasugu ronge, massiliselt orienteerujaid, kellest paljud veel eelmistest vahetustest ja loomulikult minu punkti ei läinud. Kaotasin 15 minutit ja 75 kohta. Viimases vahetuses on üldse raske palju kohti kaotada või võita, erinevalt esimesest.

Lugu 2. Põlv

See oli vist 2007 (Virkiä-Jukola), kui olin Harju KEK RSK viimases vahetuses. Kusagil raja teises pooles tahtsin konkurenti väikese kaarega maha raputada, kui ühel kaljusel tõusul komistasin ja kukkusin põlvega vastu kivi. Olen elus palju kukkunud, eriti lapsepõlves, kuid see, mis nüüd juhtus, oli midagi erilist. Põlvest purskas verd! "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Kõik oli ju sinnamaani kenasti läinud. Sidusin peapaela, soki või veel midagi ümber põlve ja komberdasin edasi. Arstiabi punkt oli ebasobivas kohas. Teel järgmisse punkti sattusin täiesti juhuslikult kokku sõjaväelastega, kes põlve kinni sidusid. Loomulikult oli peale kukkumist rütm kadunud ja ka orienteerumisega tuli paar väiksemat viga, isegi mingitel mäesuusaradadel turnides. Võistkonna tulemus oli tähtis ja jõudsin finišisse 385. kohal. Kaotasin 37 kohta.

2008 Tampere-Jukolal, kui Olle Kärner Delta võistkonnas võitis, jooksin Harju KEKi eest esimest vahetust. 2009 Mikkeli-Jukolal, mida Vestluspäevaku liikmed pidasid üheks kõige nõmedamaks ligi 4,5 km avavahetuse esimese etapi tõttu, jooksin OK M.A.R.U. tiimis 6. vahetust ja üsna normaalselt. Ehkki vigu tuli ikka. 

Lugu 3. Kytäjä-Jukola 2010

No see oli ja vist jääbki üheks legendaarsemaks Jukolaks, kus viimasesse vahetusse sai ilma ühisstardita natuke üle 100 võistkonna. Ülejäänud 1500 võistkonda läksid koos. Pool tundi peale 7. vahetuse starti lasti lahti kõikide eelnevate vahetuste startijad, keda oli kokku ligi 2500. Olin minagi 7. vahetuse ühisstardis OK M.A.R.U. tiimis. Täpsem lugu on leitav Etsi blogis.

Juba esimene vahetus näitas, et midagi erilist on tulemas. Alati kindel ja kiire jooksja Raivo Reiman oli rajal 3 tundi, mistõttu kustus aku tühjenemise tõttu pealamp. Kuidas ta pimedas kohale jõudis, on omaette kangelastegu. Teise vahetuse alguses õnnestus Kaido Nurjal kompass ära lõhkuda ja kuidas ta niimoodi suutis raja läbi teha, on jällegi ime.

Kui ma kell 5:30 ärkasin, siis kuulsin väljaspool telki Tõnu Tänava muljeid. Naerda sai kõvasti, kuid põhiline, mis meelde jäi, oli lause: "Mitte midagi ei saanud aru".

Tegin kohe esimese punktiga koos paljude teiste jooksjatega rumala suure vea ja sain kokku järgneva laine 2500 orienteerujaga. Joosta enam ei saanud, jätkus tõsine rahvamatk, kus minu vahetuse jooksjaid oli vähe. Kuid needki olid pidevalt hädas. 

Üks vahvamaid kogemusi, mida ka Tõnu varahommikul värvikalt kirjeldas, oli järgmine: Jooksed-jooksed kuni ei saa enam mitte midagi aru. Näed KPd ja selle juures 8-9 liikmelist seltskonda seismas ja kedagi ootamas. Vaatad numbrit - kahjuks mitte minu punkt. Ja siis saad aru, miks need ülejäänud seal seisavad. Tuleb jooksja, kes võtab punkti. Seejärel haaratakse temalt kaart, keegi teeb selgeks vale punkti asukoha ja kogu punt paneb selle mehe järgi minema. Ja nii paar korda. Näitena toon etapi 6-7. Kui seal järg kaob, ja see kaob, siis...  

2011 Salpa-Jukola, Harju KEK, 7. vahetus
2012 Valio-Jukola, Harju KEK, 6. vahetus (DSQ juba 2. vahetuses)
2013 Jämsa-Jukola, Harju KEK, 1. vahetus
2015 Louna-Jukola, SK Mercury, 1. vahetus (siin olin raskelt borrelioosis, soojas külmetasin kogu aeg, enesetunne oli väga vilets, ka rajal). See jäigi siiani viimaseks Jukolaks osalejana. 

Friday, April 15, 2022

Rahulik Linnarogain ratastel

Ei teagi, mitu päeva sai Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim peale Lesothot kodus olla, kuid  juba reedel olid korraldamas järjekordset Tallinna Linnarogaini

Olen sellest kuu aja tagusest jamast üsna kenasti taastunud, võtnud korralikult tablette ja palju jalutanud, eelistades selleks mereäärseid piirkondi. Polegi elus varem nii palju kõndinud, liikumine on ikka olnud kas autoga või joostes. Testimiseks tegin paar päeva tagasi rahuliku 20 km rattaotsa. Kõik toimis kenasti ja peale natuke intensiivsemat kulgemist lõi keha mõnusalt nurru. Jooksnud/sörkinud veel pole, kuid ega see aeg ka enam kaugel pole.

Rogainil jalutada on kõige parem rattaga, siis näeb rohkem ja orienteerumine on ka põnevam. Poeg Madis oli nõus kaasa tulema ja hoidis vanamehel pilku peal, et kusagil kiirustamiseks ei läheks. Kui tundis, et tempo natuke tõusis, jäi meelega pikalt maha. Suutsin enamus ajast rahulikult liikuda, kuid ikka tekkisid mõned hetked, kus pulss kindlalt üle 130 läks. Nendest kohtades öeldi: "Rahulikult, rahulikult".  

Planeerisime raja nii, et poriseks ei saaks ja Mustamäe nõlvast üle ühe korra üles ei roniks. Tekkis justkui kaks ringi - sisemine ja välimine, lõpuosas pidime juba tehtud ringi lõikama. Tavaliselt on selline planeering ebaõnnestumine, kuid rattaga on teedel liikumine kiire ja sealt suurt ajakadu ei tulnud.

Seega jäi kohe välja Harku karjäär, ka Harku metsas ei õnnestunud seekord käia. Kuid põnevaid kohti oli palju, ka linn on vahepeal muutunud, palju uusi maju juurde ehitatud.

Mõningaid vigu tuli ka. Hüppetorni juures ei saanud aru, kuidas sinna õuealale sisse saab ja vahepeal tundus mulle, et punkt (KP46) polegi torni juures. Kuid ilus vaade oli sealt alla linnale.

Astangu pommiladudega on alati jama olnud, kuid seekord saime õigele hoonele kohe pihta. Rattaarvestuse võitja Indrek Reitsaku duo kammis seal valesid hooneid ja kaotas kõvasti aega, kuid varsti tuhises meist hooga mööda. "Aigu om!" - oli meie deviis.

KP48 juures oli kaart muutunud ja panime natuke mööda. Otsisime  võsast punkti koos jooksu võitjate Martin Vilismäe-Mehis Muruga.

Kuna aega oli KP68 juures palju üle, otsustasime võtta ka mitte-ratta punkte 57 ja 40. Nende punktide peale läks ratast üle puude tassides ja läbi võsa lükates 21 minutit. Seega olime liigse aja kenasti ära kasutanud. Vajalikke radu metsas ei kohanud.

Enesetunne oli peale finišeerumist väga hea - rada oli olnud põnev, rajavaliku tegemine samuti, Eensaarte traditsioonilised sardellikesed maitsvad, Vytautase vesi paraja soolasusega.

Tulemused

GPS träkid (meil oli ka geps!)

See polnud esimene kord, kui Madis mind niimoodi kontrollis. Viimati toimus see 17 aastat tagasi, kui 15 aastane poiss tuletas isale korduvalt meelde, et ta Elbruse idatipust laskumisel, paksus lumes ja järsus kuluaaris, oma jalgu korralikult asetaks. Sest kassid oleksid võinud bahillidesse takerduda, põhjustades kukkumise.

Olin siis üsna väsinud, sest tõusime 3800 m pealt 5600 m-ni ja laskusime tuldud teed tagasi. Oli väga kõva tuul ja korralik arktiline tõus. Nelja tipuskäinu hulgas oli kahe Pukkoneni kõrval ka üks Vilismäe. Jürka, nimelt.


Pildil: meie laskume tipust, Ülo Suursaar ja Jürka on veel tõusul.

Allajõudmisest ja tugeva tuule jutust on väike videoklipp, mille filmis Mart Kainel.

Kaukasus 2005 koduleht