Geoloogiliste arvutikaartide sünnilugu

Üks südamelähedane peatükk minu tööelus ning oluline valdkond Eesti geoloogias vajas lahtikirjutamist ja arhiveerimist. Juttu ei tule niipalju geoloogiast, vaid hoopis digitaalsete geoloogiliste kaartide koostamise sünniloost Eesti Geoloogiakeskuses (EGK) (endises Geoloogia Valitsuses või nüüdse nimega Eesti Geoloogiateenistuses). Praegu on raske ettegi kujutada, et kunagi tehti töid arvutiteta ja kaarte joonistati käsitsi ning natuke hiljem, kui arvutid ja tarkvarad olid küll olemas, tuli topograafilisi aluskihte ise koostada ja geoloogilist andmestikku digitaliseerida.

Oli kusagil aasta 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses sõlmiti esimene rahvusvaheline koostööprojekt ja seda Rootsi Geoloogiateenistusega (SGU). Rahastus tuli Rootsi BITSi fondist. Paar aastat varem olin seoses graptoliitargilliidi uurimisega olnud pikemalt Rootsis (põhiliselt SGU majas) ja sealt need sidemed arenesid. Eriline tänu prof. David G. Gee’le, kes lobistas andmebaaside arendamise projekti mõtet SGU tippjuhtkonnas. Davidist kirjutasin SIIN. Eesti riik oli tollal väga vaene, poed tühjad, isegi piima käisin lastele ostmas Keilast 16 km kauguselt, sest poes piima polnud.

Koostöö algust tähistasime Szolnoki restoranis Mustamäel, kus ühel pool lauda istusid EGK peadirektor Endel Kasemets, Rein Raudsep, mina ja vist ka vaikne Jaan Kivisilla ning teisel pool tõmmunahaline SGU pea(?)direktor, geoloog Harald Ressar (väliseestlane) ja andmebaasi spetsialist Anders (pildil Leetse mõisas).

…

Oli aasta 1993/1994, kui sõitsime koos Kalle Suurojaga Tartusse REGIO kontorisse Kastani tänavale. Kalle oli käsitsi koostanud Eesti aluspõhja kaardi 1: 200 000, mida oli vaja ära trükkida mõõtkavas 1:400 000. Aastal 1993 ilmus REGIO teostuses Mall Orru poolt koostatud kena Eesti soode kaart mõõtkavas 1: 400 000. 

(Pildil Tõnis Saadre ja Kalle Suuroja Pika tn kontoris)

Hubases ahjuküttega toas olid nii Teet kui Jüri Jagomägi, sõbralikus õhkkonnas panime paika järgnevad tegevused. 

Kuid miski jäi sees kripeldama. Tagasiteel olin kripelduse selgeks mõelnud ja otsustanud, et teeme need trükikaardid ikkagi ise. Polnud oskusi ega tehnikat, kuid selge oli, et selline suur kaarditootmise asutus nagu Eesti Geoloogiakeskus ei saa jääda igavesti kaartide digitaliseerimist ning plottimist/trükkimist mujalt tellima. Soode digitaalsed kihid kuulusid REGIOle, mitte EGK-le, neid kihte ei osanud keegi küsida ega lepingusse lisada.

Kuna puuraugu jm andmebaaside projekt SGUga oli käimas ja seal raha olemas, siis pöörasin selle digitaalkaartide koostamise ja GISi suunda.  Nii lihtne see tookord oligi ja Rootsi-poolne projekti juht Harald Ressar (pildil vasakul, 1993) nõustus. Polnud ju vahet, kas tegeleda vaid tärkandmete või hoopis põnevamate ruumiandmetega.

Kõigepealt tuli valida tarkvara, millega seda kaarditööd teha. Rootslased kasutasid UNIX operatsioonisüsteemil põhinevat ArcInfot, keerukat ja võimast GIS tarkvara. Desktop ArcInfot või ArcGISi siis veel polnud, vastasel juhul oleksime läinud sinna. Kuid UNIXi süsteem oli meie taseme jaoks liiga keeruline, ehkki näiteks Leedu Geoloogiateenistuses oli vastav spetsialist olemas. Oluline oli valida tarkvara, mis annaks võimalikult palju töövahendeid kaardiandmete sisestamiseks, töötlemiseks ja saaks tarkvara tuge ka Eestist.

ArcInfo oli Eestis siiski olemas. Veel Nõukogude ajal käis KKMi Infokeskuse (?) juht Heino Luik Austraalias ja tõi salaja kaasa ArcInfo tarkvara, mida siis ei tohtinud NLiitu anda/müüa. Infokeskuse poisid (Vahur Eenmaa, Andrus Meiner, Erkki Meikas, Olev Veskimäe) digitaliseerisid ära Eesti aluskaardi kihid mõõtkavas 1: 500 000, mida saime hiljem ka meie kasutada. Neil oli ka hästi suur digitaliseerimise laud ehk digitaiser, mille hiljem tarisime EGKsse Kadaka teele.

Valisin töövahendiks Integraphi Mapping Office’i, mille baastarkvaraks oli MicroStation, rasterandmete töötlemiseks IRAS-B (must-valged pildid) ja IRAS-C (värvilised), GEOVEC rasterandmete poolautomaatseks digitaliseerimiseks ning lisaks veel andmebaasi moodul MGE. MicroStationit kasutas tookord nii Maa-amet kui ka REGIO. Lihtsamate GIS tööde tegemiseks ostsime 3 MapInfot, vist versioon 2.0. MGE-d õpetas meile natuke Kiira Mõisja Regiost, Mapinfo algõppe tegi 1.0 baasil Reet Killar Maa-ametist.

Esimese tööna alustasime 1: 400 000 kaardi jaoks topokihtide digitaliseerimist. Kusagilt (Riiast?) saime trükikiled, kus olid eraldi lehtedel mustad jooned teede, veekogude jt objektide kohta. GEOVEC kiirendas oluliselt Unne Tombergi tööd. Unne oli mingil ajaperioodil töötu ja võtsin ta infoosakonda geoloogia sõnastikku sisestama. Asusime siis Pikal tänaval. Ka Maris Rattase (pildil Pika tn kontoris) kutsusin Tartu geoloogiast Tallinnasse andmebaasidega tegelema. Natuke hiljem (1996) tuli meile ka Kristian Teiter, kellele olin olnud TÜ diplomitöö juhendaja (Geoinfosüsteemide kasutamine Saaremaa põhjavee reostuskaitstuse kaardi koostamisel. 1995). 

Lisaks aluspõhja kaardile hakkasime digitaliseerima Kalju Kajaku poolt koostatud Eesti kvaternaarisetete kaarti 1:400 000, kus oli nii litoloogiline kui geneetiliste tüüpide andmekiht. Lisaks veel geomorfoloogia, kuid see oli juba infovaesem. Nende kaartide digitaliseerimiseks kasutasin Rootsi Geoloogiateenistuse (SGU) GIS-süsteeme, poolautomaatse digimise vahendeid. Selleks kandsid tehnikud Katrin Kaljuläte ja Ilmi Põder alade piirjooned läbipaistvale kalkale, ala keskele kirjutasid vastavad settetüübi koodi. Kalkad skaneerisime ja digitaliseerisime Rootsis. Esialgu käisin seal ise, pärast võtsin kaasa nii Unne Tombergi kui Mare Aibasti. Jätkasime 1:50 000 kaardilehtedega, mida oli kokku palju ja kogutud infohulk korralik. Korra kutsusin Rootsi kogemusi omandama EGK puurkaevude andmebaasi haldaja Valeri Savva.

Rootsi rahastust sai kasutada mitmete konverentside ja näituste külastamiseks, näit käisin GISi üritusel Börlänges, Faluni lähedal, koos Kristiani ja Unnega  suurel kartograafiakonverentsil Stockholmis. Kõige muu kõrval meenub tore õhtupoolik ühe kõrge skääri nõlval koos regiolaste Kiira Mõisja ja Jaak Laineste ning väikese veiniga. 

Kristianiga käisime Helsingis Paikkatiedomarkkinatel, kus möödus üks lõbus õhtu EO-MAPi GISi inimeste, orienteerujate Heiti Hallikma ja Külli Kaljusega (hiljem Pirksaar). Koosviibimisel pakuti  ohtralt tasuta veini…

Ühe geoloogiavälise tööna koostasime esimese Keila linna seinakaardi, tehes selleks natuke ka välitööd. Polnud ju saada mingit kaardiinfot teedest-tänavatest, majadest ja majanumbritest. Plottisime ja kiletasime päris mitmeid kaarte, mis rippusid kaua linnavalitsuse seintel. Tegijad said väikese lisapingutuse eest ka natuke palgalisa. Kaarte aitas siis kiletada ja raamida Heikki Bauert.

Vahepeal ostsime projekti rahade eest kolm AT386 arvutit ja 3 MapInfo litsentsi. 

Head suhted olid Soome Geoloogiateenistusega (GTK), nii infoosakonna kui GISi inimestega (Olli Rantala). Hannu Idmaniga üritasime saada Eesti Keskkonnaministeeriumist rohelist tuld rahataotluseks, et koostada omavalitsustele geoloogiliste teemakaartide komplekte, kuid sellele oli vastu KKMi välisprojektide juht Allan Gromov. Kasutades ära ülikooli tutvust läksin temast mööda otse ministri juurde, kelleks oli tookord Vootele Hansen. Vootele oli küll nõus, kuid Gromov pani siiski käe ette. Tegime Harku valla kohta A0 mõõtkavas värvilise ja läikiva kaardikomplekti valmis, kuid taolist toodet polnud omavalitsused ei siis ega vist ka praegu valmis tellima ega ostma.

Ei mäletagi, kas oli see enne või pärast Gromovi juhtumit, kui tegime Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala Saaremaa Keskuse jaoks Saaremaa geoloogiliste teemakaartide komplekti. Projekti nimi oli Saaremaa geoloogiliste GIS andmebaaside koostamine (1996), kus tellijad olid Mart Hermann (juht), Urmas Visse ja Tõnu Mauring. Ühel KKMi seminaril näitasin neid Saaremaa kaarte, mille peale tõusis püsti kantsler Rein Ratas ja ütles, et igasugu juttu olen palju kuulnud, kuid nüüd nägin lõpuks ka präänikut. Tõsi see on, et üks kaart räägib enam kui 100 sõna.

Meie GISi masinavärk läks korralikult tööle, tooteid tuli välja nagu Vändrast saelaudu. Võtsin tööle Helve Luht’i, kes, samuti geoloogi tööst ilmajäänuna, digitaliseeris esialgu lepingulise töötajana Jõgeva maakonnaplaneeringu (Urmas Visse) jaoks topograafilistelt kaartidelt reljeefijooni. Töö oli väga mahukas, kuid Helve oli üllatavalt nutikas ja efektiivne. Ei mäletagi kas ta digitaliseeris jooni kuvarilt või digitaallaualt. Käisin üksi Minskis neid ca A2 suuruses laudu ostmas, enam-vähem toimisid ja olid Lääne laudadest odavamad.

Siis tuli aasta 1997. 

Otsustasin edaspidi tegeleda eraettevõtlusega ja lahkusin Eesti Geoloogiakeskusest. 

1997 aasta lõpus lahkus EGK-st Kristian Teiter, kes läks Maa-ametisse ja ehitas koos Sulev Õitspuuga üles Maa-ameti geoportaali ning juhtis seal pikki aastaid geoinfosüsteemi arendamist. Unne viimistles lõpuni nii aluspõhja kui ka kvaternaarisetete 1: 400 000 kaardid ja läks peagi samuti Maa-ametisse tegelema kitsenduste ja piirangutega. Minu nime nendel kaartidel pole.

Maris liikus tagasi Tartusse, jätkas karjääri teadlasena ülikoolis kvaternaari teemal. Ka Helve lahkus natuke hiljem ja töötas MicroStationi jt tarkvaradega kuni elu lõpuni IPT Projektijuhtimise OÜs Peeter Talviste juures. 

…

Tagantjärele tundub, et see viljakas ja põnev periood kestis kaua, kuid üllatus-üllatus – vaid 3-4 aastat. Hindamatu abi oli siis koostööprojektist Rootsi Geoloogiateenistusega BITSi rahastuse toel. Suured tänud Harald Ressarile jt SGU töötajatele. Ning ilma infoosakonna toredate ja tublide kolleegideta poleks samuti midagi sündinud.

Esinemas Ungari Geoloogiateenistuse saalis seminaril "GIS for Environment", 1996.

Kaardinäitus samal seminaril. EGK kaardid on vasakpoolsel stendil.

Soome kolleegid GTK saatsid foto Eesti iseseisvuse puhul (1991). Vasakult teine geokeemik Timo Tarvainen.

Üllatusega reede

Reedene päev algas juba neljapäeval, kui varahommikul tegin Toila SPA-s 1,5-tunnise ettekande. Mis keeles, seda ei ütle.

Kuna pidin reedel olema Tartus, siis Toila-Tartu tee peale jäi Tartu neljapäevakute üritus Kaiu mõnusal maastikul. Võtsin natuke pikema raja (7 km), lootusega, et parem säär peab selles pehme samblaga reljeefses metsas vastu. Pidaski (!) ja see annab lootust, et varsti saab jooksmisega nö rea peale. Huvitaval kombel läks paar suunaetappi jälle paremale. Hiljem kuulsin midagi põhjasuuna joontest, aga ei tea ka. Etapp 15-16 oli ideaalne sirge suuna järgi ja täiesti valesti!?? Koos Mart Külvikuga panime sarnaselt valesti etapil 10-11. Aga seal läks ka vajutamiseks.

Hiljem lisatud: Kontrollisin põhjasuuna jooni kodus ja selgus, et need on geograafilised (mitte magnetilised)! Seega 10 kraadi kaldumine oli ok.

Reedel toimus Aprillikonverents 2026, mille korraldajaks on nüüd Eesti Geoloogia Selts, lühendatult EGEOS. Esimene Aprillikonverents toimus aastal 1991, kui valmis Hiiumaa süvakaardistamise aruanne ja tegime enne geoloogide päeva viinavõtmist Keila Geoloogia majas (pildil) nö Hiiumaa konverentsi. Tookord olid konverentsid väikesed ja peod suured, vahepeal vastupidi. Kuid seekord oli suur nii konverents Oecologicumi auditooriumis kui pidu Lodjakojas.

Olid vahvad ettekanded ja esinejad, geoarheoloogiast rääkisid Aivar Kriiska ja Alar Rosentau, kes näitasid ka uuringut Luuga piirkonnast, alalt, mida kajastasin hiljuti põgusalt blogis.

Peale konverentsi toimus EGEOSe üldkoosolek, kus valiti uus volikogu ja president. Erik Puura, kes oli olnud 4-aastat seltsi president, andis teatepulga üle Lauri Joosule. 

Ja siis tuli suurüllatus - kuulutati välja järjekordne seltsi auliige. Sellesse ääretult soliidsesse ja teenekasse nimistusse valiti nüüd Eduard Pukkonen!!!?? Mida pekki, ei ole võimalik - olid esimesed mõtted. See auväärne tunnustus võttis esialgu tummaks ja ajas seejärel tõsiselt naerma. Ei noh, pulli peab ikka saama :)  (Foto: Helle Pohl-Raidla)

Muidugi olen tänulik! Loodetavasti anti see auaadress mõttega, et minusugune noor perspektiivikas geoloog annab veel oma suure panuse Eesti geoloogiasse. Aga mitte mõttega, et kaua see vanamees siin maamunal ikka veel vastu peab.

Õhtune tee piki Emajõe alleed vana ujula piirkonda annab mulle alati korraliku nostalgialaksu. Käisin ju poisikesena sageli seal ujumas, 4 aastat vanema onupoja Sašaga. Ükskord pidin peaaegu ära uppuma. (Foto internetist)

Esimeses klassis läksin Emajõe sauna ujulasse ujumistrenni (pildil teisel pool jõge punakas hoone), hiljem käisin seal paar aastat ujumas viievõistluse trennis.

Pildil olevalt purdelt olen kunagi süstaga jõe peale läinud, kuid sain kiirelt aru, et see spordiala mulle ei sobi. 

Lodjakojas tegid punkmuusikat kaks punti - kooliõpilastest koosnev soojendusbänd Kuumkapp ja geoloogidele hästi tuttav Eterniit. Viimase koosseis oli vähe muutunud.  Trummide taga oli üllatuslikult tavaelus vaikne ja rahulik Johannes Vind. Muidu flegmaatiline Peeter Paaver, juba staažikas eterniitlane, rokkis laval oma punase kuue ja päikeseprillidega ikka täiega. Rääkimata Mart Gaškovist ja teistest. Kõik geoloogid.

Noored tegid Black Sabbathi "Paranoidi" ja see ka tekitas nostalgilisi tundeid. Tartu üritusel osalesid mh pooled Küprose praksi tudengid (kokku 6). Tore seegi.

Laupäeval oli vaja natuke puhata ja füüsilist tööd teha (põhiliselt puude saagimine). Pensionärile mõjus hästi saun.

Mõned pildid tulevad ehk veel.

Suunamudija Karjalaskel. Hintsiko / Katõsillamõts

Mudisin kompassi järgi suunda küll siia, küll sinna, aga midagi ilusat sellest Karjalaske 1. päeval välja ei tulnud. Suunamuutused olid arusaamatud, peamiselt paremale, ja kui poleks kaardi järgi liikumisteed korrigeerinud, oleksin veel praegugi metsas. 

Aga parem säär pidas läbi kerge valu vastu ja see oli positiivne. Veel teisipäeval ei suutnud Jüriöö rajal jooksusamme teha, sest valu oli tugev. Nüüd jalale väike puhkus.Võib-olla mõjuvad o-tossud säärele paremini kui kõrge tallaga HOKAd, ei tea. Igasugune tee peal jooks on igal juhul välistatud.

Ja sellest kõigest mõned ülekilod ka veel.

Eestikate sprindini on jäänud kuu...

Tulemused

Ingerimaa Ust-Luga

Ust-Luga sadama naftaterminal põleb ja hästi põleb. 

100 aastat tagasi oli seal vaikne kena Ingerimaa, kus sündis mu isa Matti (1931). tema õde Matilda (1926) ja vend Valentin (1929). 

Käisin minagi sealkandis, 4-5 aasta vanuselt. Vennad ja õde otsustasid peredega külastada kodukanti, Ropša küla, mis asus enne II Maailmasõda Eesti piiri lähedal, kuid Venemaa poolel. Mindi kahe autoga - Matilda pere Zaparožetsi maanteemuhuga (ZAZ 965, 2 täiskasvanut ja 3 poissi), meie ja Valentini pere Moskvitš 402-ga, mis oli renditud "prokaadist" (peal 4 täiskasvanut ja 2 poissi). Pikka sõitu ei mäleta, ebamugavust kitsas autos samuti, kuid 5 mälupilti on sellest reisist alles.

Kõigepealt hetk Tartu Riia tänava lasteaiast, kus mulle tuldi järele autoga (!!!) ja kodust läbi minemata sõitsime otse Ingerimaale. Aasta oli 1965.

Teine mälupilt on Luga jõe silla pealt, kui nõukogude piirivalve kontrollis dokumente. Kontrolliti päris mitmes kohas.

Kolmas mõnesekundiline kaader tuleb ette pimedalt maanteelt, kus oleks peaaegu juhtunud autoavarii. 

Neljas on Ropša külast. Me läksime sisse ühte kivimajja, kus oli pood ja inimesed seisid järjekorras. Ja isa sõnad, et see on meie isakodu, siin me sündisime.

Lapsed ei jõudnud seal väga kaua elada, sest ema suri siis, kui nad olid veel väikesed ja puusepast isa Andrei (Antti?) vangistati ning lasti 1938. aastal maha kui Soome spionaaž-diversantliku grupi liige. Nii tapeti väga palju ingerisoomlasi (nimekirjas: расстрелян - lasti maha).

Kolm last jäid orvuks, mõned lähisugulased soovitasid nad anda lastekodusse. Kuid isa õde Katri, kes elas kõrgendiku peal asuvast Ropša külast mere poole (kaardil punased täpid), ei saanud neid nõnda saatuse hooleks jätta, ehkki laeva kaptenist abikaasa oli merel uppunud, tervis kehv ja sissetulek pea olematu. Selleks, et ta saaks lapsed enda juurde võtta, pidi Katri muutma oma perekonnanime jälle Pukkoneniks.  

Natuke maksti talle kahe venelannast õpetaja majutamise eest, sest päeva pealt muudeti soomekeelsed koolid venekeelseteks. Natuke sai raha kooli koristamisest, lisa teeniti veel ka marjade korjamisega, mida tegid kõik lapsed.

Kuid see oli alles raske aja algus. Tuli sõda, sakslaste taganedes viidi ingerlased Paldiski kaudu Soome, sealt peale sõda tagasi Venemaale Kalinini jt oblastitesse. Koju ei lubatud minna. Kuidagi jõuti lõpuks Eestisse ja seda vahepealsete tagasisaatmistega veel mitmel korral.

Kuid see on juba teine ja pikem lugu.

Ah jah, viies mälupilt oli sellelt kõrgelt rannavallilt-luitelt, kui vaatasin alla mere poole. Sealt oli näha Soome majade päikese käes helkivaid katuseid (!??). 

ESLi ja EOK spordiveteranide austamisõhtu

Täna autasustati Eesti Seeniorispordi ja Spordiveteranide Liidu (ESL) ning EOK poolt 2025. aasta parimaid seeniorsportlasi, tiitlivõistluste medaliomanikke.

Aastal 2022 olin minemas samale vastuvõtule (EMi kuld rogainis), kuid otsustasin teha veel enne ühe lühikese jooksuotsa. Jooks lõppes üsna kiiresti, sest sain infarkti. Läks 3 aastat südame ja vormi taastamiseks, et jälle medalikonkurentsis olla, seda nii eestikatel orienteerumises kui 24h rogainis.

Seekord enne üritust jooksma ei läinud, otsustasin minna Kultuurikatlasse Keilast rongiga, sest mine tea, äkki pakutakse ka veini. Jaamas selgus, et kõik rongid hilinesid, sest kõvasti oli maha sadanud jäävihma, mis nii mõnegi lülituse rikki ajas. Jooksin kiiresti koju auto järele. 

Auto oli üleni jää all, mis ei tahtnud kuidagi klaaside pealt maha tulla. Kraapisin esiklaasi kitsa vaateakna nagu soomustransportööris (BTR-is) ja sõitsin Tallinna. Jõudsin õigel ajal kohale.

Saalis oli palju rahvast, maastikuvibu laskjatest tõstjate ja korvpalluriteni. Ning loomulikult ka orienteerujad-rogainijad. Viimaseid oli kohal vähevõitu, ehk vaid kolmandik kõigist kutsutuist. Tõsi see on, et "Kõige kaunimad võidud on need, mis me saavutame iseenese üle" (Nicolas Chamfort), kuid kui spordiorganisatsioonid soovivad neid ületamisi ära märkida, võiks ju ikka kohale tulla, tänada neid selle eest. 

Meid oli kokku 8, lisaks pildil olevale laudkonnale ka rogaini absoluutklassi maailmameistrid Silver ja Helen.

Marjega tulime Hispaanias pronksile, hõbeda rikkusid ära suured vead, kullale polnud meie säästliku planeeringuga võimalik tulla. Lätlased olid väga kõvad. 24h rogain on ränk ettevõtmine, järjest raskem on otsustada, kas seda veelkord teha. Samas on seiklust ja mängu seal kõvasti, emotsioonid ei jää ainult kõrvade vahele vaid jõuavad ka blogisse. Ehk on mõnele inspiratsiooniks, nagu Raido Mitt täna mainis seeniorsportlaste võistlemisi ja saavutusi silmas pidades.

Üks ESLi moto meeldib mulle veel:

"Me ei lõpeta mängimist sellepärast, et me jääme vanemaks; me jääme vanaks sellepärast, et me lõpetame mängimise."

– George Bernard Shaw

Järgnevad pildid on SIIT:

Reiting 1200. USATT

Kolmapäeva õhtul toimus Austini Lauatennise Klubis liigavõistlus ehk klubi treeningturniir. Lasin ka end kohale sõidutada, et mõista, millise reitinguga mis tasemel mängitakse. Oli kirjas, et mängima oodatakse 1200+ reitinguga mängijaid.

Kui küsiti, milline on minu reiting (pakuti 800), vastasin, et ehk võiks ikka 1200 olla. Nii pandi mind 3. tugevusgruppi, kus reitingud 1100-1600.  

Peale ühte soojendusmängu tõmmu noorega, kes oli nõrgem, sain treenimiseks Rootsi päritolu noormehe. Täitsa põnev oli, ehkki tema stiil ei sobinud hästi ja kaotasin kõik setid. Küsisin reitingut ja kuulsin numbrit 750!??

Mida pekki, kuhu gruppi ma olin nüüd end reganud. Ka eemalt vaadates olid kõik väga kõvad mängumehed. 

Sellise alaväärsustundega läksin esimesele matšile 5 aastat vanema hiinlannaga. Ta oli minu servidega tõsiselt hädas ja kaotas lõpuks 0:3. Küsisin reitingut, see oli 1180.

Ohhoo, vähemalt ühe võidus sain, kusjuures alagrupis oli veel 8 mängijat ja teoreetiliselt oleks pidanud kõigiga läbi mängima. 

Teine vastane oli reitinguga 1400. Esimese seti võitsin 11:5, jällegi tuli punkte servidega. Edaspidi vastane kohanes ja sai lõpuks võidu 3:1 (pildil). Tulemused pandi kirja mingisse äppi.

Võitsin veel ühte vanemat meest (1100) ja kaotasin kahele tugevale mängijale (1400, 1600). Mängisin 5 mängu, kõik matšid olid põnevad. 

Pärast selgus, et selle Rootsi poisi reiting oli mitte 750, vaid 1750 ja ta mängis tugevamas ehk 4. grupis.   

Kui võrrelda USA reitinguid Eesti ränkingu ehk edetabeliseisuga, võiks tuua umbes sellise seose:

1200 - 300.
1400 - 200.
1600 - 150.

Pehmokese 9 tundi ja 55,7 km lumes ehk Ugandi Taliharja Vanakuri

Mõned mõtted Taliharja Vanakuri Pehmo rajalt:

- pole tähtis ei aeg ega koht, saaks vaid võimalikult valutult lõppu

- hea, et päike ei paista, muidu võib veel lumepimedaks jääda
- huvitav, kas selles lumepudis läheb tagumiste jaoks rada paremaks

- oh kui hea on jälle kõval pinnasel olla. Kasvõi korraks

- lauatennis on ikka palju mõistuspärasem tegevus

- looduskaitset devalveerivad kõige rohkem mõttetud keelud (antud juhul väike konnakotka püsielupaigast ümberminek)

- hundid pidid praegu koeri murdma. Kuidas on üksiku inimesega öises metsas

- 101 km on täna ikka ränkraske (enda lohutuseks)

- ikka samad näod - kord ees, siis taga, jälle ees jne

- milleks on siin küll kaarti vaja, kui kell ütleb, kuhu minna

- kaart võib olla isegi vajalik, kui kell enam midagi ei ütle

...

Ilm oli Taliharjale sobiv - külma 9-10 kraadi, tuul ca 6 m/s, lumesadu. Tallinn-Tartu maantee oli kogu ulatuses väga libe, tuul puhus küljelt. Küprose käsipallikoondis sõitis kraavi, pühapäeva õhtul toimuma pidanud  valikmäng jäeti ära. Taliharja suusamehed rõõmustasid, rattamehed kratsisid kukalt. 

Minu jaoks on 101 km kauge minevik, täiesti lootusetu ja tervisele ohtlik ettevõtmine, mida enam kunagi ei tee. Eelmisel aastal alahindasin PEHMO rada, kus kannatasin omajagu. Seekord olin paremini valmistunud, võtsin kaasa ka rohkelt süüa, kuid oma toidust läks sisse vaid 2 geeli, natuke kuivatatud puuvilju ja mõned Ibuka tabletid. Joogisüsteem külmus üsna varakult ära, hoolimata sellest, et huulikuotsa hoidsin põues. Pärast kodus jõin.

Nii nagu alguses riides olin, ka lõpetasin. Ehkki mõtted liikusid vahepeal kotis asuva sulejope peale, soojendasin end vaid aktiivse liikumisega. 

Võrreldes esimese Taliharjaga oli teenindus rajal väga äge. Kohe alguses anti Kesklaagris pool topsi tulist mustikajooki, kusagil poole maa peal Kastolatsi kiriku tugipunktis ajasin kerge iiveldustundega sisse mõned sardellitükid. Kuid soe tee ja paar kommi andsid korraliku energiapuraka. Sellise puraka, et tegin kohe peale seda ca 1 km edasi-tagasi lisajooksu. Sinna läks kusagil 10 min. Foto: Aldis Toome.

Sain jälle kokku Toomas Tiiveliga, kellega meil tempod sobisid, kuid enne kirikut jäi ta siiski tublisti maha. Uudishimulike, kuid aravõitu hobuste juures proovisin teha pilti nii ja naa, et saada korraga pildile nii jooksjad kui hobused. Ei õnnestunud. 

Pildile jäid Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan, kellega kohtusime rajal korduvalt. Ühel hetkel tundus, et nad jäävad lootusetult maha, kuid siis tabas mind pimedas, keset lagedat põldu, kõva reielihase kramp. Seisin seal kannatades oma 5 minutit, Toomas Tiivel kadus eest pimedusse ja noormehed möödusid. 

Kuid peale Ibukat läks tunne väga heaks ja krambi suhtes turvaliseks ning peale Jahionni medaljoni, kus nemad jäid riietuma, kadusin eest.

Möödusin lumesupis väga aeglaselt kõndivast ultrajooksjast Rain Vellerindist ja tundus, et võin veel Toomase ka kätte saada. Ees aga tulesid ei paistnud, tagapool samuti.

Tee peale jõudes hoidsin jooksmisega end tagasi, et uuesti mitte krampe saada. Tagant lähenes lamp - ohhoo, Helmi Marie Langsepp, kes koos Kristjan-Erikuga peale kiiret algust maha jäid. Alpinist Kristjan-Erik Suurväli pidi kahjuks terviseprobleemiga Kastolatsi kiriku juures katkestama. Helmil aga oli samm väga kerge ja, mine tea, ehk oli põhirajalt pehmole ümberregistreerimine talle väike viga. 

Kuid vähe sellest, tagantpoolt lähenes tee peal veel üks lamp, Rain Vellerindi oma. Rain pani tempokalt mööda (??!). Kuni Laibakuurini jooksin palju koos ka Margot Roodiga, kellega koos liikusime  tema esimesel Taliharjal Viitnas. Peale Laibakuuri, ca 10 km enne lõppu, möödusid tempokalt eelmise aasta kaaslane Jana Kink ja Neeme Loorits. Kastolatsis olin neist veel tublisti ees. 

Laibakuuri kuum tee oli super!

Vitipalu kaare tegin koos Juhan Liivamägi ja Katrin Paiga ning liikusin nendega koos peaaegu lõpuni, kus nad siis viimasel 600 meetril tempo üles võtsid ja eest ära jooksid (tahtsid vist 9 tunni sisse jõuda). Ehkki vahepeal tundus, et Katrin on väga väsinud ja jääb maha.

Ah jah, Vitipalu kaare järel oli väike lõke, kus Säraku järgijad pakkusid Vana Tallinna't ja vett. Lisaenergiat ja juua oli vaja.

Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan leidsid äkki kuuenda käigu, möödusid ja kadusid.

Rain Vellerind oli 1,5 km enne lõppu juba-juba käeulatuses, kuid siis tõstis tempot ja kadus eest.

Lõpp oli rahulik ja meeldiv, ultral on finiš alati kõige parem hetk. Erinevalt 101 km lõpetamisest Pehmol katarsist paariks järgnevaks päevaks ei saa. Kuigi olin rajal vältinud pingutamist, väsis keha ometi nõnda, et esimesel ööl polnud magamine üldse meeldiv. Järgmisel päeval aga oli enesetunne kerge ja hea, ehkki lihased natuke kanged. Mõtlen järgmisel aastal enne Taliharja ikka tõsiselt, kas veel Pehmot teha. Sest see pole üldse lihtne ettevõtmine. 

Tulemused

GPS träkid (mina 336)

Panen lisaks paar suuremat väljavõtet rajakaardist.

Taliharja sugemetega Näärilaks ehk Jolki palki vol.7

Minu viimane Näärilaks toimus 8 aastat tagasi. Peale seda oleme jõulude ja uue aasta vahel viibinud maal, Näärilaks aga toimus alati detsembri lõpupäevadel. Sellel aastal oli olukord teine, sest Näärilaks viidi läbi 2. jaanuaril, kusjuures keskus asus kodust 150 m kaugusel Keila Kooli juures. 

Pagana raske on edasi anda üritust, võistlust, millest ka ise kohati mitte midagi aru ei saa. Samuti seda pimedat lumist metsa ja tuuliseid lagendikke, kus vanade ja trikitatud kaartide järgi tuleb läbida  ebamääraseid kontrollpunkte. Kes veel ei tea, milline nägi välja esimene Näärilaks aastal 2012, võib seda lugeda SIIT. See oli tõeline multispordi üritus, kus ajalimiiti polnud. Osales 3(!) võistkonda.

Seekord oli rajal 100 võistkonda. Start anti kell 17:45 Keila lauluväljakult. Kaarti sai enne natuke vaadata ja raja läbimise strateegia paika panna, kuid detailideni ei jõudnud. Lootsime seda teha Klooga rongi peal. Kahjuks jõudis rong kohale liiga kiiresti.

Olin ühes võistkonnas Mairolt Kakkoga, kogenud orienteeruja ja rogainijaga. Mairolt on nutikas tegelane ja kuna tema füüsiline vorm oli minu omast väheke parem, siis jätsin trikiülesannete lahenduste mõtlemise pigem talle. 

Esimese tünga saime kohe Keilas, sest ei näinud kaardil suure punase noolega näidatud esimese KP asukohta - Keskväljaku kuuse küljes. Saime sellest liiga hilja perroonil aru, enam polnud aega punkti võtta, ehkki see oli nii lähedal. Karm.

Kogu läbitud rada on toodud sellel üldkaardil. Need, kes kodus GPS-träkke jälgisid, ei saanud vist mitte midagi aru. 

Et rajameistri Silver Eensaare tööd ja mõtteid natuke paremini välja tuua, analüüsiks kaarte eraldi.

Esimene, natuke keerulisem orienteerumine oli Klooga garnisoni ladude vahel. Mõõtkava polnud antud nagu ka kõigil teistel kaartidel. Suurt trikitamist vajaliku 5 KP-ga polnud tehtud, mis oli isegi üllatav. Pööratud vana ortofoto oli lisatud vist ainult mõttetöö segamiseks. 

Siin juhtus teine tüng - peale Klooga mõisa punkti 20 tahtsime minna KP16-sse, kuid võtsime ära hoopis KP24 ja edasi läksime sealt otsima KP24. Asi kiskus metsaseks, ehkki pidi olema lage. Saime veast liiga hilja aru ja tagasi muidugi minema ei hakanud. Seega juba -2 punkti.

Kirsiks tordil oli seekord 1979. aasta Niitvälja orienteerumiskaart. Et kella 21:45-ks tagasi Keilasse jõuda, polnud kaugemad raba- jm punktid meile jõukohased. Läksime võimalikult otse.

KP12st läksime esialgu mööda, sest pimedas polnud õrna aimugi asukohast. Kõik teised lähedal asuvad võistlejad olid samas seisus. Võtsin välja mobiili TOPO rakenduse ja Eesti Põhikaardiga. KP 12 asus tiigi kõrval ja kuna Põhikaardil oli läheduses tiigike olemas, siis suundusime sinna. Kõik teised meie järel. Olin ilmselt esimene, kes selle KP kätte sai, ühtegi jälge ees polnud.

Edasi oli plaanis minna 12-17-18-19. Otse üle soo ei tahtnud minna, ka mets tundus ebameeldiv võss. Tegime natuke liiga suure kaare, mistõttu KP17sse ei jõudnudki. Aga uhke tunne oli, liikudes esimesena, selja taga pikk rivi lampe. Tegin nö Ivan Sussaninit.

Oma asukohast saime aru alles tee peal, Pekk-Aibast vähe eespool. Ka KP18 tundus liiga kauge tagasiminek, aega polnud raisata. Siit veel 2 võtmata punkti. 

Kõrval on 46 aastat vana o-kaart ja MapAnt'i kaart.

Enne veel kui jõudsime Lehola alevikku, tuli ületada sügav kraav. Pikk hüpe hoidis ära "ujumise", kuid põlveni vette sai küll sulpsatud. Mairolt näitas hüppe ette, Raivo Erik ja Kairi Tuulmägi, kellega olime sageli koos, meile siiski ei järgnenud. Ei teagi, kust kohast nemad üle said. Tossude paelad olid jääs, sain need lahti alles kodus sooja duši all. Pildil on KP21.

Ilm oli ootamatult külm, kaugelt alla -2 kraadi nagu ilmaennustus prognoosis. Mairoltil külmus vesi joogitorus ära. Oli kagutuul, seega kogu aega vastu. Külmetasin natuke, kuid kilekat ei viitsinud selga panna. Eriti külm hakkas joogipunktis, kuid ajasin seal näost sisse 4-5 komeedi kommi ja võtsin 2 topsi kärakat. Energiapuudus oli suur, ei piisanud ka natuke aega tagasi ära söödud 1,5 batoonist. 

Peatreenerist jõuluvana näitas mingeid loomapilte ja küsis, kas nägite. Me polnud midagi näinud, ei kaardil ega looduses. Kompostrijälge legendikaardile seetõttu vist ka ei tehtud.

Edasi olime parasjagu segaduses objektide leidmisega Lehola alevikust. Olid mingid pildid ja ka kaart objektide asukohtadega, kuid pagana külm oli ja ei tahtnud ka telefoni välja võtta. Viimane ei toiminud külmas kõige paremini. Jooksime siia-sinna, mitmed punktid jäid võtmata. 

Korra tuli mõte, et sõidaks rongiga Keilasse ja võtaks metsapunktid ära, kuid rongi väljumiseni Kulna jaamast oli liiga vähe aega järele jäänud. 

Hakkasime jooksma Keilasse mööda kergliiklusteed, mida olen rattaga kümneid kordi sõitnud. See oli nüri ja kurnav surumine, nö tahtejõu etapp, mis meenutas Taliharja Vanakuri üritust. Kuid saime tee pealt veel 4 punkti kätte ja natuke jäi aega ülegi Keila metsas KPde võtmiseks. Kolm punkti jäi seal küll võtmata, kuid see-eest jõudsime finišisse üsna täpselt.

Läbisime joostes 24,5 km. Olin korralikult külmunud ja kurnatud, keha särises ja tõmbles kogu öö. Kell 6 hommikul oli veel paras pohmakas. Nägin unes, et etapid olid justkui kabelauale paigutatud ja kõik läksid untsu. 

Pole ka ime, sest täna käisin Haibas lauamängude nelikturniiril, kus tuli mängida kabet (3 min), malet (5 min), koroonat ja lauatennist. Tase oli kõva, 6 tundi korralikku pinget, eriti välkmales ja -kabes. 

Tulemused on Sportrecis.

Enamus fotosid on Silverilt jt korraldajatelt.