Wednesday, September 15, 2021

Rogaini supernädalavahetus Otepääl. Euroopa meistrivõistlused.

Rogaini parim osa on finiš. Kuid mitte ainult selleks ei lähe rogainima, eelkõige on see ikka suur seiklus, mis algab raja planeerimisega. Keha peab olema kannatamiseks valmis, kuid üllatusi tekib alati. Kui ei teki, on seegi üllatus. Seega on rogainis põnevust nii väljas- kui seespool maist keha. Vaim on aga omaette teema nagu ultratel ikka. Mida aastad edasi, seda väiksemaks jääb ambitsioon. Tõsi, auhinnalisele kohale on siiski tore tulla ja selleks ka valmistud, kuid murdumine rasketel hetkedel on juba  lihtne tulema. See on nagu mäetipu vallutamisega, kus kodus mõeldud kangelasteod hääbuvad väga rasketes ja keerukates oludes ülilihtsalt. Kes pole seda tundnud, ei mõista.

Osalemine kodustel tiitlivõistlustel ehk Seiklushundi poolt korraldatud Euroopa meistrivõistlustel rogainis Otepääl oli kergelt mõttes juba aasta alguses, ehkki tulenevalt eelmisel aastal läbielatust oli teostus suure küsimärgi all. Veel aasta tagasi olin üsna kindel, et minu nö ultrad on selles elus joostud. 24h rogain on ränk katsumus ja selleks peab tervis korras olema.

Planeerimata ettevalmistus algas koroonarogainidega (tänud siinkohal Reigo Lehtla tiimile), ajapikku lisandusid ka teised pikemad trennivõimalused. Talihari Vanakuri Pehmo rada lisas üle 50 km-se kogemuse, keha, sh neerud hakkasid tasapisi pikemate otstega harjuma. Üritasin käia võimalikult palju orienteerumisüritustel ja seda suuresti Lõuna-Eestis, kus pesitsesin suvel nii puhkuse ajal kui kodukontoris.

Partnerit EMiks hakkasin vist otsima suve alguses, kui oli tunne, et tervis lubab 24-tunnist katsumust läbi teha. Ehkki olin Mati Preitofiga teinud enamus treeningrogaine ja rogainipartnerina on ta suurepärane kaaslane ning ka füüsiliselt oli heas seisus, tundsin, et tugevas MSV klassi konkurentsis vajan medali võitmiseks siiski füüsiliselt võimekamat kaaslast. Poodiumikohata ei tundu 24h rogain nii ahvatlev. Seetõttu otsisin esialgu kaaslast naispartnerite hulgast, kus XSV medali võitmiseks oleks pidanud ise vähem pingutama. Suhtlesin mitme naisterahvaga, kuid erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Suve algul tegin diili ühe tuntud meesorienteerujaga, kuid osalemist ära ei registreerinud. Kahjuks või õnneks ei paranenud ta oma vigastusest ja võetud risk väga tugeva orienteeruja, kuid kogenematu rogainija näol jäi võtmata. 

Seega polnud mul augusti alguses veel partnerit ja olin kerge südamega valmis ka rogainist loobuma. Enam kedagi otsima ei hakanud ja arvasin, et kui saatus tahab, küll ta mulle kellegi ette viskab. 

Ja siis helistas Jaak Väärsi - 2008. aasta rogaini maailmameister, paljude rogainitiitlite omanik, pidev mägilaagrites treenija, kes on võimeline jooksma maratoni 3 tunniga. Jaak oli oma jalavigastusest paranenud ja valmis ka mind kummi otsas vedama. Esimest korda elus oli mul võimalik rogainida partneriga, kes on minust tugevam. 

Peale omavahelist kokkulepet jäi treenimiseks aega veel 1 kuu. Ja siis see juhtus. Nimelt astusin 4. augustil Kopra päevakul terava kuuseoksa jalga. Vasaku talla keskele, sügavalt ja valusalt. Käisin Võru EMOs, kaks päeva liikusin karkudega, kaks nädalat lonkasin kõvasti, kolmanda nädala lõpus tegin esimesed arglikud jooksusammud. Vahepealne treening sisaldas pikki (üle 60 km) rattaotsi Võrumaa künklikel teedel. Nädal enne rogaini EMi sain Saaremaa sprintide rajameistrina korralikult ringi sahmida, osavõtt EMV öisest orienteerumisest lisas mahtu. Magada ka eriti ei saanud, sest peale öist jooksu ei tulnud und. Kell 1:44 öösel tuli telefoni teade, et üks mees on metsas, lapsed nutavad autos. Kiirelt riided selga ja finiši juurde. Olin valmis tundidepikkuseks otsinguks Saaremaa porsside vahel. Õnneks tuli peagi viimasest ajavõtupunktist märge ja varsti oli ka võistleja kohal. See kõik oli kokku hea treening 24h rogainiks.

Planeerimine

Oli põnev. Üsna kohe sai selgeks, et keskusesse pole mõtet tulla. Kallid punktid olid kaardi servaaladel ja suur välispidine ring vältimatu. Sõltumata stardist väljumise suunast jäi eeldatavalt kõige keerukam Kääriku-Harimäe (Sangaste) mets meile ööseks. Kaardi kaguosa jätsime lõpuossa, sest seal oli rohkem võimalusi plaani korrigeerida. Paljud edukad tiimid planeerisid nii, et Sangaste mets jäi valgesse aega.

Konkurendid

Konkurendid olid tugevad. Kõigepealt eelmise aasta Läti EMi ülekaalukad MSV võitjad Antti Roose- Toomas Laur. Nad alustasidki bravuurikalt ja eemaldusid raja alguses meist üsna kiiresti. Antti on kogenud orienteeruja, kuid olles temaga koos läbi teinud rogaini EMi Itaalias, võis neilt oodata ka eksimusi. Kiire alustamine polnud samuti nende trump. 

Siis kogenud ja tehniliselt tugevad Tiit Tali – Maido Kaljur. Tiit tuli koos Anttiga hõbedale Hispaania MMil 2019, Maidoga said eelmise aasta Läti EMil medali (tulemusi ei leidnud). Kuid kui stardis ütles Maido, et nad plaanivad keskusest läbitulekut, sai üks konkurent kergelt maha kriipsutatud.

Aleksander Pritsik (Sass) – Jaak Rohtsalu olid samuti ühed tugevamad konkurendid. Sass tuli koos Jaak Väärsiga 2008 Karula MM rogainil MV klassis maailmameistriks (absoluutarvestuses olid 10. kohal). Hiljem on ta samuti mitmeid tiitlivõistluse medaleid noppinud. Jaak Rohtsalu on ultrajooksja kalduvustega orienteeruja, samuti sihikindel ja vastupidav konkurent, rogaini tiitlivõistlustelt nii mõnegi medali võitnud. 

Mustad hobused olid soomlased. Kuid kui Harju OK klubikaaslase Kari Lehto Soome klubi TuMe ehk Turun Metsänkävijät mehed kohal olid, siis neid alahinnata ei tohtinud. Ja nad tulidki 3. kohale.

Teised, nagu näiteks Urmas Tammemäe – Ülo Viru (pildil paremal ees), olid juba tsipa nõrgemad. Urmase lapsed Timmo ja Piibe võitsid mõlemad põhiklasside kullad, üks meeste, teine naistiimide seas. 


Võistlus

Alustasime rahulikult tõusuga Linnamäele. Kohe algusest dikteerisin tempot, st kõikidel tõusudel kõndisime, pikematel jooksuetappidel tegime sisse kõnnipause. Jaak oleks ehk tahtnud rohkem joosta, kuid üsna pea jõudsime võsasesse metsa, kus seda eriti teha ei saanud. Pidev võitlus kõikvõimalike okste ning mahalangenud puudega oligi selle rogaini üks põhitegevusi. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et sel korral olime Jaaguga füüsiliselt üsna võrdsed. Kestsime mõlemad kenasti lõpuni ja kui oleks vajadus tekkinud, võinuksime lõpus seasörgi asemel ka joosta. Õnneks polnud seda vaja.

Üsna alguses mõõtsin ajaliselt läbimise kiiruse tüüpilisel Otepää maastikul, mis koosnes nii küngastest kui raskema läbitavusega metsast. 1,5 cm (380 m) läbimiseks kulus 5 minutit. See pikkusmõõt sai aluseks edaspidisele orienteerumisele, kus üritasin igal võimalikul juhul kasutada lihtsa kella sees olevat stopperit. 

Algus läks kenasti ja tundus, et nii jääbki. Kuid esimene pauk tuli peagi – KP91. Miskipärast hakkasime liiga vara nõlvalt punkti otsima, kallutasime end suunast kõrvale ja kui paranduse tegime, olime juba paralleelsituatsioonis valel nõlval. Punkti ei olnud. Selleks, et mitte liiga kaua teadmata kohas punkti otsida, võtsime suuna KP76-le. Olin kindel, et väga vales kohas me olla ei saanud. Reeglina tegelesin orienteerumisega mina, Jaak sellesse tegevusse palju ei sekkunud. Ta luges kaarti ja teede peal korrigeeris mõnikord, kuid metsas pidin hakkama saama üksi.

Viga tuli selle punktiga ca 20 min ja see mõjus kainestavalt. Oleksime pidanud kohe võtma punkte järjekorras 95-76-91. Selle vea tõttu jätsime välja KP36 ja võitsime natuke aega tagasi pikalt mööda teid ja lagedaid joostes. Olime plaanist ees 1 tund, mis kasvas mingil hetkel 1,5 tunnile. Plaan sisaldas 110 km läbimist, kus koefitsiendiks olin arvestanud 1,3. Lõpptulemusena tuli koos kõikide vigadega koefitsiendiks 1,47. Siiski oli tehtud plaan kenasti teostatav.

Rogaini mõistes väike ring tekkis enne KP101. Ootasin seljandikku ja see tuligi. Suunaga punkti, mida aga polnud. Selgus, et enne pikka seljandikku oli veel üks seljandikulaadne pinnavorm. Sain veast suhteliselt kiiresti aru.

Ka edaspidi kulges kõik kenasti. Lambid panime pähe juba kell 19:55. Kell 20:51, tund aega planeeritust varem, jõudsime joogipunkti, kus oli plaanis teha soe toit Tactical FoodPack’ist. Kasutasin kahte soojenduselementi ja asi toimis kenasti. Kohtusime Marje Viirmanni ja Airi Alnekiga (alumisel pildil), nad olid just edukalt saabunud keeruliselt Kääriku - Harimäe ehk Sangaste metsast, olid rõõmsad ja energilised. Alles siis, kui majast väljus Volli Tasa abikaasaga, mõistsin, et joogipunkt asus Lutsu talus

Paus koos toidu soojendamise ja söömisega võttis aega 17 minutit. Ise sõin 4 teelusikat seda toitu,  Jaagule jagus rohkem, oma portsu said pakist ka Marje ja Airi. See oli meeldiv suutäis enne öist metsaminekut. Toitumisega oli üldse sel korral kõik hästi, veel 14. tunnil maitses soolalõhe võileib. Kuid seda koos imejoogi Coca-Colaga, mida võtsin kaasa kolm 200 g-st purki. Coca läheb sisse ka siis, kui enam midagi muud ei suudaks süüa-juua. 

Peale pausi olin jälle raskustes kaardisse sisseelamisega ja tegime teeradadel mitu lihtsat viga. Lõpuks sain paika ühel puusillal, mis läks üle kahte sood ühendavast kraavist. 

Kell 23 õhtul jooksime nõlvaalusel rajal ja kui see lõppes, siis niidetud heinamaal. Jäätunud valge rohi krõbises mõnusalt jalgade all. Kuna loha polnud, siis arvasin, et see asub soo serval. Väike pööre ja juba olimegi soos, siis liiga kaugel soos, kust tagasi polnud enam mõtet tulla. Ületasime takistusi, soost väljumisel oli võsa eriti tihe. Jällegi tuli väga tobe ajakaotus, mis punase joonena paistab kaardilt ilus, tegelikkuses aga kaugeltki mitte.

Ja siis tuli teine suurem viga. Harimäele viis lõputu tõusuga tee ja kui maamärgini jõudsime, tundus edasine lihtne - 1 cm suunaga ja KP85 on käes. Aga ei olnud ega tulnud seda punkti. Kammisime piirkonda siit ja sealt, ei midagi. Ainsaks lahenduseks oli jälle tagasi tee peale tulek, mis osutus lõputuks astumiseks üle küngaste ja läbi orgude, igasugu oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes. Pimedas, muidugi. Uuesti ründasime punkti põhja poolt, piki nõlva. Seekord oli kõik kontrolli all ja punkt tuli kenasti vastu. Viga 30 min.

Ja siis tuli kuninglik etapp 85-100. Mõtlesin, et kui selle ära teeme, siis võiks šampuse avada või kirikusse küünlad panna. Kummalisel kombel olime planeeringust välja jätnud KP81. Tekkiv teravnurk keerulisel maastikuosal ei tundunud planeerimisel ratsionaalne. Kuid KP81 järel oleks saanud kasutada teeradu KP100 võtmiseks.

Niisiis, väljudes KP85-st panin stopperi käima ja jälgisin pingsalt suunda. Pimedas oli raske lugeda ümbritsevat reljeefi, pealegi oli seda 5x rohkem kui 5 m-se kõrgusjoonega kaardil. Ootasin suurt ja sügavat lohku, mida aga ei tulnud. 2 cm aeg hakkas täis saama, kuid punkti polnud. Sügavat lohku ei tajunud samuti, nähtavust suurt polnud. Olime raskes seisus. Väikese tiirutamisega nägin pisikest sood. Ka kaardil oli sooke. Võtsin suuna selle soo nurgast ja lihtsalt läksin kuni enam mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin üles, kuid kõrgemaid nõlvu ei tuvastanud. Järelikult me polnud lohus. Pilk läks kaardile, kust polnud mingit abi saada. Olukord oli halb, väga halb. 

Siis suunasin valgusvihu enese ette ja KP100 oli 15 m kaugusel! 

Peaaegu oleksime vea teinud KP94 juures, kus üsna olematu kerge lohaga rada kadus ära ja suund kiskus valeks. PT (persetunne) oli see, mis paranduse tegi ja meid tagasi mineraalmaa pätsikestele tõi. 

KP96-s olime ajaplaanist maas ja tekkis vajadus teha korrektuur. Tegin ettepaneku pimedas korraks pikali visata, et lasta ka südamel natuke puhata ja asja arutada. Kallid kaguosa punktid tuli välja jätta, sest piirkond tundus samuti üsna karm ning läbitavus raske. Suurema vea korral oleksime jäänud tõsiselt ajahätta. Ka raiesmike vahel asuv KP79 hirmutas. Rajameister Taavi Tatsi ütles 20h teleülekandes, et tugevad tunnevad end võsas veelgi tugevamini. Nii oli, kuid nüüd olin võsast nii läbi pekstud ja kurnatud, et tundsin end nõrgana. 

Pikutades hakkas vappekülm, kaart värises käes, kuid head plaani ikka polnud. Siis tegin ettepaneku minna 96-86-88 – mööda kalleid punkte ja võtta lisaks võistluskeskusest idasse-kirdesse jäävad punktid 98, 51, 102 ja 47. Lootes, et seal on parem läbitavus.

Tasapisi hakkas valgenema. KP86-le lähenesime mööda raskesti tajutavaid radu, mis olid siiski olemas. Kiidan kaardimeistrit Markus Puuseppa väga hea kaardi eest. Jõudsime vare juurde ja kõik näis olevat kontrolli all. Ometi olin õigest suunast natuke kõrvale kaldunud. Lõunapoolse soo nurgast jäi punkt leidmata ja seega asukoht tuvastamata. Tagantjärele on kõik arusaadav, kuid hetkeolukorras ei osanud  mõelda muud kui suunaga tee peale minna, et siis sealt uuesti ja kindlamast kohast punktile läheneda. Nüüd juhtus jälle, et olin kaardi keeranud 90 kraadi valesti ette, juba kolmandat korda sellel rogainil. Juurde tuli veel mõttetu ring ja kokku 20 min viga.

Kagunurga ärajätmisega kaotasime hulga punkte, võitsime aga samal ajal aega. Viimast oli nüüd üsna palju ja piisas ka eriti karmi läbitavusega 102 ja 47 punktipiirkondade jaoks. Väike rõngas KP102 ja KP47 vahel polnud viga vaid parema läbipääsu otsimine. Väljumine KP47st tee peale oli samuti üliaeglane. Kuid aega meil oli, sest välistasin Väiksele Munamäele (KP103) ronimise. Jaak oleks tahtnud sinna minna.

Finišisse jõudsime 3-minutilise varuga. Minuti kaotasime KP48-le lähenemisel, minut läks staadionile sissepääsu leidmiseks. Nimelt oli telklaagri ümber tõmmatud piirdelint, mida esialgu pidasime keelualaks. 

Nagu alguses öeldud, saabus lõpuks ka rogaini meeldivaim hetk ehk finiš. Vaatamata mõnedele suurematele vigadele olime enda arust teinud päris hea soorituse. Oli selge, et vigadeta ei pääsenud sellest ülimalt tehnilisest rogainist mitte keegi. 

Esimene, kellega konkurentidest kohtusin, oli Jaak Rohtsalu. Kõhedusega küsisin nende punktisummat ja kui Jaak ütles, et 307, tundsin kerget pingelangust. Teadsin, et minu number teeb talle kergelt haiget. See oli 308. Mingil hetkel teatati, et saime MSV klassis esimese (!) koha. Esimene küsimus oli, et mis juhtus Roose-Lauriga. Alles hiljem selgus, et nad said küll 6 punkti rohkem, kuid kaardi lääneservas eksisid ära, läbisid keskelt suure keeluala (pildil) ning said DSQ. Nende ebaõnn oli meie õnn. 

Seekord meil siis vedas. Jaak oli väga hea ja kogenud tiimikaaslane, kelle füüsilise seisundi pärast polnud vaja muret tunda. Tõsi, orienteerumisel oli temast abi vähevõitu, kuid ta ei seganud ka. Saime külmas kenasti hakkama ehkki Jaagul oli riideid napilt (miskit pudenes tal ka pisikesest seljakotist välja). Toiduga oli samuti kõik hästi. Eriti tänulik olen tossudele, milleks valisin HOKA Speedgoat 4. Jooksin nagu patjadel, sh asfaldil, tossud olid kindlalt jalas, ei loksunud ka karmil maastikul. Vesi tuli tossust kenasti välja. Mitte ühtegi villi ega muud jalaprobleemi ei tekkinud. Igaks juhuks panin enne võistlust jalataldadele risti laia spordiplaastri ja kandadele geeliplaastrid.

Läbisime 104,5 km, üldkokkuvõttes saavutasime 33. koha. MSV klassis I koha.


Suurepärased pildid on Aldis Toomelt ja Reigo Teervaltilt. Aldis on super spordifotograaf Eestis, Reigo aga sellel rogainil teinud minu arust kõva arenguhüppe. Põnevad kaadrid, veebis hästi esitatud pildid. Tundub, et Reigo on saanud natuke õpetust Aldiselt.

Pildid (Aldis Toome)
Pildid (Reigo Teervalt)

Teisi lugusid:

Sunday, September 12, 2021

Edu on detailides - Eesti MV tavarajal ja veteranide teates Kuutsemäel

Juba kolmas järjestikune nädalavahetus täis tõelist orienteerumiselamust. Räägiti, et Saaremaa kolmik-EMV oli tore, ise sain seal joosta vaid põnevat öist rada. Eelmise nädalavahetuse 24h rogaini Euroopa MV Otepääl oli väga vinge, nii kaardi, raja, kui kogu korralduse osas (sellest veel kirjutan). Eile ja täna toimusid aga Kuutsemäel Eesti MV tavarajal ja noorte/veteranide teates. Jällegi suurepärane töö kaardi- ja rajameistritelt (vastavalt Kalle Remm ja Mait Tõnisson), samuti korraldajatelt. 

Olles nädal tagasi pingsalt 24h orienteerunud Otepää-Kääriku võsastel maastikel, ei saanud peale seda ebaõnnestuda Kuutsemäel, st sarnasel maastikul. Keskendumine ja hoolikas kaardilugemine, sujuv raja läbimine oli edu aluseks. Kõik see oli olemas, vaid jooksuvõime oli suur küsimärk. Enesetunne oli küll hea, kuid see võis jooksukiiruse osas olla petlik. Kõik pidi saama selgeks võistlusel. (Foto: Teele Eensaar)

Tavarada. Arvasin, et kui teen tehnilisel maastikul veatu, st ilma suuremate vigadeta jooksu, siis on medal kindel. Kuid, tutkit brat, jäin neljandaks, järgmised juba üle 10 min taga. Olin natuke üllatunud. Nädalatagused rogainijad Tiit Tali ja Maido Kaljur olid heas jooksuhoos, kolmanda koha saanud kiire jalaga Andres Talver suutis samuti suuremaid vigu vältida. 

Kuhu siis medal kadus?

Kõigepealt ilusasti sooritatud etapil 2-3 kadus 1,5 minutit. Ilmselt takerdusin võsasse, parimad pidid pääsema valutumalt.

Etapil 5-6 pöörasin enne punkti natuke vara ära, kuid kohe korrigeerisin suunda ja punkt oli käes. Kuid kaotust tuli 1 minut!?? 

Etapil 8-9 kiskusid küngaste nõlvad punasest joonest eemale ja tuli väike kaar. Lagedal oli aga ilma lohadeta kõrge hein. Kõik oli kontrolli all, kuid kaotust 2(!) min. 

Tulemused

Veteranide teates võistlesime M55-60 klassis. Konkurents polnud tugev, kuid sellel maastikul võis siiski kõike juhtuda. Kui eile oli soe suvine kuiv ilm, siis täna sadas kõvasti, metsas oli üsna pime. Samas oli soe. 

Olin avavahetuses ja tegin hoolikalt kontrollitud jooksu. Esimene hajutus oli mul vist pikem ja jäin teistest tublisti maha. Peagi kohtasin Jaanus Reha, kes oli hädas KP90-ga. Mul seda punkti polnud. Korra vilksatas ees ka Urmas Sulaoja, kes tegi veatu soorituse ja lõpetas avavahetuse minust 1,5 min kiiremini. Ei tea, kui palju mõjutasid seda vahet erinevad hajutuspunktid, kuid veatu soorituse juures tegin mitmeid valesid teevalikuid.

Etapil 5-6 poleks olnud vajadust kõrgust kaotada ja siis jälle tõusu võtta, sai ka ilusti otse minna.

Etapil 6-7 andis otseminek ehk võitu, kuid oli veaohtlikum. 

Otsus minna etapil 8-9 üle mäe, st valgest metsast, oli viga. Altpoolt ümber mäe minnes poleks olnud vaja tõusta ja laskuda ning läbitavus oli soo servas ka normaalne. Minu punkt oli sälkoru allosas. 

Teises vahetuses tegi Mati Preitof oma töö kenasti ära ja kolmandas vahetuses sai väga kõva aja Taivo Tali. Finišis oli meie edu järgneva võistkonna ees üle 13 minuti.

Tulemused


Wednesday, September 1, 2021

EMV sprinditeade Leedri külas. Rajameistri mõtted

Leedri küla on kahtlemata üks väga eriilmeline paik Eestimaal, kus on säilinud Lääne-Saaremaa sumbküla tüüpi asustus kõrgete kiviaedade ja tänakute võrguga. Sain selle info võistluse LIVE VIDEO-st, kus külaelu eestvedaja Jaanika Tiitson annab hea ülevaate küla olemusest ja inimestest (vt intervjuu lõpuosa, alates 1:40:55-st). 

Sissekande lõppu panen Jaanika südamliku kirjelduse orienteerumisvõistluse jõudmisest Leedri külla ja omatehtud orienteerumisteemalise lapiteki loosimisest ühele võistlustest osalejale. Selle sai Kaarel Kallas JOKAst. Rajameistrina käisin mitmeid kordi kõikides taluõuedes ja vestlesin paljude toredate ning lahkete, peamiselt vanemate inimestega, kes lubasid oma koduõues orienteerumise suurvõistlust korraldada. Kogu keskkond oli harjumatult sõbralik ja vastutulelik. Suur osa selles oli muidugi Jaanikal ja ka Uku-Lauril, kes kaardistamise käigus nendega juba suhelnud oli.

Uku-Laur Tali oli teinud võistlusradade planeerimiseks väga hea orienteerumiskaardi. Segateade koosnes neljast vahetusest, kus jooksu järjekord oli naine-mees-mees-naine. Ma ei jaganud hajutusi naiste ja meeste vahel, rajad planeerisin põhiklassile teadlikult lubatud ajavahemiku ülemisse serva, st 15 min juurde. Vastasel juhul pidanuks naistel välja jätma kaugema sumbküla osa, millest oleks kahju olnud. Mehed pidid ära käima kaardi loodeservas asuva tuuliku juures, sest esialgu oli mõte filmida seal efektseid droonikaadreid küla reklaamimiseks. Kahjuks polnud nii kaugele võimalik drooni saata.

Reeglina oli igal rajal kolm hajutust, lühematel radadel ka kaks. Ma ei viinud hajutuspunkte üksteisest  kaugele seetõttu, et võistluse kulg oleks pealtvaatajale paremini jälgitav ja arusaadavam. Eeldasin, et erinevad jooksukiirused ja teevalikud löövad Leedri labürindis võistkonnad kenasti laiali, kui mitte ühes vahetuses, siis mitmes kindlasti. Koosjooksmisel tekivad omad vead, mida võistluse käigus ka nägime. Taganjärgi võib öelda, et sportlikku pinget oli selles teates kõvasti ja tänu Tomi-Andre tiimi ägedale teleproduktsioonile ning heale kommentaatoritööle nautisin ise "saadet" täiega, ka järelvaatamisel. 

Sprindivõistluse üheks ebaõnnestumise põhjuseks on KP-tähise eemaldamine vahetult enne võistlust või võistluse ajal mõne kõrvalise isiku poolt. Seetõttu oli vaja punkte valvata, mida ka Kuressaares  hoolikalt tegime. Leedri külas sellist ohtu eriti polnud, kuid suuremaks väljakutseks oli kõikide väravate ja aiaaukude läbipääsu tagamine selliselt nagu võistluskaardile trükitud olid.  

Siin on kaardinäide läbipääsudest, millest vaid osa on joonisel nummerdatud. Tundlike alade markeerimiseks ja väravate kinni-lahti hoidmiseks kasutasin rohkelt piirdelinti. Kahjuks jäi lint panemata kohta, kus rikuti reeglit ja kus tuli tühistada OK Ilves I võistkonna tulemus liidrina jooksnud Eveli Saue vea tõttu viimases vahetuses. 

Kohtunikke paigutasin rajale 9-10, peamiselt kohtadesse, kust võis eeldada piirete-kiviaedade ületamist ja sellega reeglite rikkumist. Lilla paksu joone ületamist ei osanud aga ette näha. Tundub, et mitte kõik tingmärgid pole orienteerujatel selged või ei suudeta võistlustuhinas kaardil selgelt näidatud keelualade ületamist vältida. Kui kunagi hiljem veel selles külas mõnda orienteerumisüritust korraldatakse, siis võtmeteemaks on seal läbipääsud. Päevakul on lihtne, kuid tiitlivõistlusel võib ühe avatud värava suletud olek tühistada kogu võistluse.

Nüüd natuke ka raja parameetritest ja teevalikutest.

Radade optimaalsed pikkused olid suuremad kui Kuressaares - meestel 3710 m (Kuressaares oli 3550 m) ja naistel 3310 m (3160 m). Ütleks, et naised said siin paremini hakkama kui linnas, kus tehnilisust oli justkui vähem, kuid suur kiirus avaldas ajutööle oma mõju.


Raja alguses lasin jooksjatel kiiruse üles võtta ja aiaauke lugeda. Üllataval kombel kaotati tagasijooksuga sekundeid nii KP34 kui KP37 juures. Erinevate hajutuste vahe oli ca 30 m, mis hiljem tagasi joosti.

Kõige põnevam etapp oli 61-78, kus tehti palju erinevaid teevalikuid ja mulle suureks üllatuseks rünnati üsna sageli punktist lilla etapijoone kaudu rohelisesegust metsa, mille teises otsas oli risti ees pikk ületamatu kiviaed. Siin oli näha metsaorienteerumise mõtlemist. Kui etapp oleks olnud vastupidi, siis selliseid minekuid poleks kindlasti tehtud. Hea, et olin hommikul teeäärsest võsast kõrvaldanud  suure hulga vana okastraati.

Kõige lühem ja tõenäoliselt ka kiireim teevalik läks vasakult läbi kahe aia. Seda varianti kasutas esiotsa tiimidest vaid Evely Kaasiku naiste viimases vahetuses. Parempoolne variant oli küll selge ja lihtsalt teostatav, kuid üle 40 m pikem. Kohe otse minnes oli teekonna pikkus lühima variandiga sama (260 m), kuid "metsasem" ja aeglasem.

Küllalt sageli polnud oluline, millist teevalikut kasutada, ülesande lihtsustamine, kiire otsustamine ning enesekindlam jooks andsid efekti ka natuke pikematel variantidel.  

Minu jaoks oli enne võistlust huvitav, kuidas lahendatakse etappi 42-35, kus vasakpoolne variant oli nö labasem, kuid 20 m pikem. Ja kas võistlejad lähevad kõigepealt etapisuunast oluliselt kõrvale või mitte. Selgus, et läksid ja kuidas veel. Aegu pole analüüsinud, kuid võib arvata, et kiire tegutsemisega olid mõlemad teevalikud enam-vähem võrdsed, samas pealtvaatajatele intriigi pakkuvad ja seega põnevad. 

Kenny Kivikas
e (Ilves I) ja Sergei Rjabõškini (Peko) tihedas duellis kasutasid konkurendid parempoolset teevalikut, kuid Sergeil jooksis pilt taskusse peale õuealale sisenemist, kus tegi lausa minutilise(!) vea ning lasi mööda Jaagup Truusalu Võru I-st. 

Peale vaatepunkti oli üks olulise mõjuta hajutus, välistades lõpuringil BINGOt, kuid siiski sundis võistlejaid hoolikalt kaarti lugema. Kõik järgnevad etapid kuni finišini pakkusid erinevaid teevalikuid, kus neid ka kasutati. Siingi tuli otsusetegemisel kiire olla ja planeeritud teevalik sujuvalt ellu viia.

Mis mulle sageli üllatust pakub, on Timo ja Lauri Silla sarnased teevalikud ja lähedased lõpuajad. Näiteks mõlemad jooksid sprinditeates II vahetust, kusjuures üksteisest üsna kaugel. Olulisi teevalikuetappe (61-48 ja 42-35) lahendasid nad sarnaselt, vahetuse ajad tulid vastavalt 15:03 (Lauri) ja 15:04 (Timo). Kenny aeg oli 14:37.

Tulemused

GPS träkid

Fotod (Allan Mehik) (tore galerii, siin kasutasin tema lapiteki pilti)

Võistluse koduleht


Jaanika FB sissekanne enne üritust



Tuesday, August 31, 2021

EMV sprint Kuressaares. Rajameistri mõtted

Olümpiaadivõitjaid on igasuguseid. Meie keskkooli klassis oli neid mitu, kelle IQ üle 150 (nii hindas üks neist geeniustest). Kuid see, kuidas taolised anded elus hakkama või ühiskonnale kasulikuks saavad, on omaette teema. 

Uku-Laur Tali, samuti nö olümpiaadivõitja, kes oli Saaremaa o-festivali peakorraldaja (nii võiks seda 4-päevast orienteerumist kokkuvõtvalt nimetada) sai minu arust hakkama millegi erakordsega. Kes vähegi on võistlusi ette valmistanud, kaarte joonistanud, radu teinud, rajakaarte vormistanud, võistluskeskusi ehitanud ja kogu seda tegevust korraldanud ning koordineerinud, mõistab ehk paremini järgneva loetelu mastaapsust. 

  • Neljapäevak Muhus - Uku-Laur oli peakorraldaja ja rajameister
  • Reedene treeningpäevak Kuressaare linnuse ümber - Uku-Laur oli peakorraldaja ja rajameister. Start oli avatud 20.00-ni. 
  • Laupäeval Eesti MV sprint Kuressaares - Uku-Laur oli peakorraldaja sellel ja ka järgnevatel EMV võistlustel. 
  • Laupäeva õhtul/öösel Eesti MV öine rada Pidulas - peale Kuressaare võistluskeskuse kokkupanemist tegi öötundidel puhkuseks kommentaatoritööd.
  • Pühapäeval Eesti MV sprinditeade Leedri külas. Tegeles jälle kõigega.
Lisaks oli ta kõikide ülaltoodud maastike suurepäraste kaartide autor, millega kaasnes ka suures mahus kooskõlastuste tegemine. Nimetaks siin veel reklaammaterjali valmistamist, teleproduktsiooni tegemise mõtte algatamist ja kaasamõtlemist ning koordineerimist jpt tegevusi. Tema peas töötab võimas ja kiire protsessor, mida toetab suur püsimälu maht. Kuid lisaks intellektuaalselt väga ärksa ja ülisuure töövõimega inimesele on tegemist suurepärase suhtleja ja stressiolukordade lahendajaga. Peale kõige hoiab ta end sellises füüsilises vormis, et ka Eesti MV-l põhiklassis suudaks tehnilistel radadel medalile joosta. 

Pildil tänab ta kõiki korraldajaid ja abilisi. Supertegijaid oli seal palju - Tiina-Maria, Sass, Tomi-Andre jpt, sh Saaremaa orienteerumisklubi liikmed. EMV koduleht on SIIN.

Kommentaatoritööd tegi iga päev EOLi president Sixten Sild (lisaks koostas pressiteateid), Kuressaares toetas teda Arthur Raichmann.

Kuid nüüd sprindivõistlusest Kuressaares.

Esmatutvus kaardiga ei tekitanud radade planeerimise osas erilist optimismi, sest enamus õuealasid olid kinnised, läbipääse vähe ning tänavavõrk suhteliselt lihtne. Oli kohe selge, et rajaplaneerimise ülesanne pole kerge. Põhirõhu panin teevalikute tegemisele, mille teostamiseks pidi loomulikult ka täpselt orienteeruma. Kuid suurtel kiirustel ja hapnikuvõlas joostes võivad ka lihtsad lahendused osutuda keerulisteks. Seda laua taga ette ennustada pole võimalik, tõde selgub alati võistlusel. Planeerisin rajad 12 min piirimaile, et ka MN20 juuniorid saaksid välja normaalse ajaga. Optimaalseim rajapikkus meestel oli 3550 m ja naistel 3160 m. Kartsin natuke, et tipud jooksevad alla 12 min.

Etapp 34-38 (N21 etapp 3-4)

Pargis jooksutamine oli vajalik selleks, et viia naisvõistlejad sellise nurga alla, et neil tekiks tahtmine valida vasakpoolne variant, mille pikkus oli lausa 57 m parempoolsest enam ja esimeseks sooviks väljuda pargialalt lähimast väravast. Reeglina on soov joosta alguses otse ja päras pöörata. Kui vaadata etappi tagurpidi, siis tuleks teevalik sageli teistmoodi.

Tundub, et lõks õnnestus. Enamus naisi läkski vasakult, kusjuures mitmed, nende hulgas hilisem medalist Evely Kaasiku, käisid sisehoovis lisahaaki tegemas. Võitja Margret Zimmermann valis sellel etapil lühima tee.

Meestel
oli esimene teevaliku etapp 33-45. Idee oli sarnane - suunata jooksjad punktist väljumisel justkui otseteele, mis aga osutus vasakpoolsest variandist 46 m pikemaks.

Siin olid mehed nutikamad ja enamus neist lõksu ei läinud. Tõsi, mitte kõik ei pööranud kohe tagasi ja ei suundunud diagonaalis vasakpoolsesse väravasse.

Edasi olid meeste ja naiste etapid sarnased. Selle tingis mh ka teleproduktsioon, kus tuli kaamerate juurest ja ühistest ajavõtupunktidest läbi joosta. 

Etapp 38-45

Lõunapoolne variant oli lühim, kuid vaid 12 m keskmisest. Viimast oli lihtsam otsustada ja lahendada. Ajalised erinevused olid siin väikesed. 

Naised vasakpoolsel pildil.

Etapp 45-46

Läbi kohviku oli etapp 30 m lühem, kuid sealt ei läinud keegi. Samas tuli kohvikuõues teha palju pöördeid ja ka laudpõrand oli libe. Sellel etapil toimus mitu kinnijooksu tupikusse (sh kaamera ees jooksid kinni Timo Sild ja Ats Sõnajalg). 

Etapp 46-47

Läbi kohviku oli 12 m lühem. Sealt läks vist ainult Kristo Heinmann, kuid oli teistest 3 sek aeglasem. 


Naised külastasid kohvikut natuke rohkem.

Etapil 47-43 kogus keskmise teevalikuga võrreldes 30 lisameetrit juurde Annika Rihma, kes läks paremalt. Kaugem vasakpoolne variant oli  aga parempoolsest veel 13 m pikem. Sealt läks Mari Linnus


Siin pikkused

Meestest läksid paremalt Kenny Kivikas ja Jaagup Truusalu. Oluline oli ka väljumine KP57-st - kas vasakult kohviku poolt või paremalt hoovist. Otsejooksul oli üks aeglasem koht, kus pidi puuokste alt kummardades läbi minema. Pikem parempoolne  teevalik polnud siiski aeglasem, parimad läbisid selle etapi sisuliselt sama ning Annika naistest esimese ajaga. Olulist rolli mängis siin ka jooksuvõime. Kõik nimetatud orienteerujad olid rajal ühed kiiremad.


Etapp 43-40

Lühim variant oli lõunast ja maja tagant läbi. Parempoolne teevalik oli sellest ligi 40 m pikem.  Naised läksid kõik lõunast. Meestest kogus paremalt lisameetreid jälle Jaagup Truusalu ning ka Lauri Malsroos.


Etapp 41-49 ehk pikk võtmeetapp

Kõige lühem variant oli joosta läbi õueala ja lahendada etapp vasakpoolse ringiga (488 m). Hea variant oli joosta ka otse läbi haljasala (509 m). Lõuna poolt minnes oli distants 100 meetrit pikem.

Naistest nägi lühima teevaliku ära Evely Kaasiku ja sai parima aja, mis tõi ta tagasi medalikonkurentsi. Annika kogus sellel etapil tehtud lõunaringi veaga väga palju lisameetreid ja kaotas Evelyle 1:24 (!). Margret ja Teele Tšoba lahendasid ka selle etapi hästi (nö keskelt) ning olid siin kahekesi liidrid.

Meestest oli rohkem neid, kes leidsid üles põhjapoolse variandi - Sergei, Ats, Kristo Heinmann. Nii Jaagup kui Timo Sild läksid ka põhjast, kuid kogusid enne seda erinevatel teevalikutel lisameetreid. 

Etapid 49-50 (vaatepunkt)-51

Mõlemal korral oli läbi turuplatsi jooks lühem, peale vaatepunkti (KP50) ligi 50 m. Turg oli inimtühi ja seega sealt läbijooksul takistusi polnud. Jooksjad seda teevaliku tegemisel muidugi ei teadnud.

Mõlemal etapil kasutati rohkelt kõiki variante, liidritest valisid lühemad lahendused Margret ja Evely, vaatepunktist otsejooksuga  pikema tee Annika ja Teele

Mehed läksid etapil 50-51 valdavalt tagasijooksuga vasakult. Lisameetreid kogusid jälle Jaagup ja Timo.



Järgnevate etappide pikkused on kõrvaloleval pildil.


Mehed läbisid seda nii.


Ja etappe 56-57-58 sedamoodi.



Naiste etapi 52-58 teevalikud on enam-vähem võrdsed.  


Ja nad läbisid etappi üsna erinevalt.


Lõpu eel oli üheks oluliseks teevalikuülesandeks etapp 58-61. Eeldasin, et paljud valivad lihtsalt teostatava lõunapoolse variandi ja nii ka tehti. Samas oli põhjapoolsem ring 20 m lühem. 

Naistest tegi jälle hea valiku Evely, ehkki kaotas lõunapoolset varianti läbinud Annikale 4 sek. Margret kaotas samal teevalikul Annikale 13 sek. Seega tulid ajavahed peamiselt jooksukiirusest ja Annika, vaatamata väga suurele lisameetrite hulgale, kaotas vaid tehniliselt hea soorituse teinud Margretile ning sai hõbemedali. Evely Kaasiku parandas algusosas tehtud suure vea järgneva hea jooksuga ning saavutas pronksmedali Teele Tšoba ees, kes tegi rumala vea lihtsal etapil 37-41. Teist ja kolmandat kohta lahutas 1 sek.

Meestest lahendas selle etapi esiotsa meestest kõige paremini Kristo, teistel tuli lisameetreid juurde. Eriti agar oli siin Lauri Sild, kes ampsas põhja poolt veel ühest hoonest ümberjooksu juurde. 

Väga pingelises esikohaheitluses jäi peale suurepärase soorituse teinud Sergei Rjabõškin. Üks favoriitidest Kenny Kivikas kaotas talle etapil 58-61 4 sekundit ja see sai määravaks. Sergei valis siin lõunapoolse pikema variandi.  Kolmandaks tuli juba suurema kaotusega Jaagup Truusalu, kelle jooks oli tehniliselt ideaalsest kaugel, kuid jalg kerge. Lauri Sild sai hea jooksuga 4. koha, ehkki tegi vea etapil 45-46 (nagu Timogi). Musta hobusena startinud üks favoriitidest Timo Sild tegi suuri vigu ja valesid teevalikuid ning sai 5. koha. Kummaline, et vennad Lauri ja Timo tegid sarnaseid vigu. Näiteks lisaks kinnijooksule etapil 45-46 ei näinud kumbki hoovist läbiminekut etapil 55-56.

GPS träkid (MEHED, NAISED)
VIDEO LIVE ülekanne (algab 17:40). Hiljem pannakse ülekanne vist ka YouTube'i)


Mittepõhiklasside radade teevalikust tooks näitena etapi 36-39. Soovisin jooksjaid suunata vasakpoolsele variandile, mis oli 50 m pikem. Tõenäoliselt see ka õnnestus :)


Järg tuleb ka sprinditeatele Leedri külas.

Lisan siia sprinditeate EMV LIVE ülekande (algab 4:08)
Samuti Pidulas toimunud öise EMV võistluse LIVE ülekande (algab 7:10)