Sunday, February 2, 2020

Mööda karjäärikorruseid

See, et karjääriredel on olemas, me teame. Samuti karjääritrepp. Kuid kui liigume trepist üles, siis kuhu jõuame? Loomulikult järgmisele korrusele, mida karjääri tegemise mõiste all ei tunta.

Minu karjäär on läinud kokkuvõttes ülespoole, alustades 0 korruselt ja jõudes tänaseks 7. korruseni.

Esimese sissekande tööraamatusse sain Kamtšatkalt 1981. aastal, kui olin seal 3 kuud välipraktikal. Elasime enamus ajast telgis, kas siis välibaasi karkassiga telgis või hobustega laagrit pidevalt ühest paigast teise edasi liigutades. Maapind oli ka öösiti külje all, töö käis 0 korrusel.

Esimene tööraamat.

Peale ülikooli lõpetamist suunati mind tööle Geoloogia Valitsuse Tallinna Töökonda Kadaka teel, kus tööruum asus 1. korrusel. Jagasin seda esialgu koos 3 venelasega ja aruandeid kirjutasin samuti vene keeles. Selles toas olin ca 4-5 aastat.

Vahepeal kolisin tööga Keila Geoloogiaekspeditsiooni majja Piiri tn-l ja olin privaatses toas 2. korrusel. Siis tulid esimesed mõistlikud arvutid (XT ja AT286), öösiti mängisin Rammokaga Prince´i ja suurema kambaga Golfi. Maja asemel on nüüd Grossi pood. Olin seal paar aastat.

Karjääriredel viis aga aina kõrgemale, 3. korrusele. Kolisin Tallinnasse Pikale tn-le, kus asus ka Geoloogia Valitsuse /Keskuse juhtkond. Maja asukoht osutus liialt luksuslikuks ühele geoloogiaasutusele ja Eesti Vabariigi ajal puksiti meid minema. Olin seal ehk kaks aastat.

Vahepeal ehitati esimesse töökohta Kadaka teel teine hoone juurde ja sain seal privaatse toa 2. korrusel, minu viimase töökoha selles asutuses ehk Eesti Geoloogia Keskuses. See oli põnev aeg, täis geoinfot ja kartograafiat, mis kestis ca 2-3 aastat.

Siis tuli suur muutus, sest edasine perspektiiv hägustus ja uus huvitav väljakutse andis võimaluse alustada eraettevõtlusega. Viimane kestis kokku 14 aastat, sama pikalt, kui olin olnud Geoloogia Valitsuses/Keskuses tööl.

Karjääritrepil ei langenud, sest tööruum jäi endiselt 2. korrusele, tõsi küll, üsna kitsukesse ja pisikese aknaga ruumi Keila Linnavalitsuses. Seal olin ca 1,5 aastat.

Arengukava projekt sai valmis ja nüüd tegin karjääris tugeva hüppe üles, 4. korrusele, sest töötasin ca 5 aastat kodus.

Ühel hetkel kolisin koostööpartneri E-Konsult-i juurde 5. korrusele, kus jätkasime igasugu planeerimisega seotud tegevusi.
Siis tegi MASU oma töö ja ei läinud palju aega, kui tagasilükatud pakkumiste asemel hakkasid tööd/maksed lõputult venima ning uusi töid peaaegu ei tulnudki. Olin selles majas päris kaua, ca 6 aastat.

Nüüd langesin karjääris allapoole 4. korrusele ja sain tagasi palgatööliseks, seekord Maa-ametis. Arvasin, et olen seal järgmised 14 aastat, kuid läks teisiti, vaid 2 aastat.

Ootamatult pakuti kohta 6. korrusel ja sellisest karjääritõusust ei saanud ära öelda. Sedapuhku Eesti Energias.

Läks ehk paar aastat, kui olime sunnitud kolima uude majja. See sobis mu karjääriplaaniga, sest töökoht asus nüüd 7. korrusel, otse akna kõrval. Nüüdseks olen Eesti Energias kokku töötanud 6,5 aastat.

Kuhu edasi?

Tervitused siinkohal kõigile kolleegidele, kellega oleme ühes või teises ruumis koos istunud ja tööd teinud!


Viimase 1,5 kuu jooksul pole jooksmas käinud ja olen osalenud vaid ühel siseorienteerumise võistlusel Kultuurikatlas. Tegemist oli rohkem mõttespordi valdkonda jääva alaga, kus 2,3 km läbimiseks kulus 72 (!) minutit. Näidisena toon raja esimese poole kaardi. Alustasime 0 korruselt ja seal ka lõpetasime. 

Tuesday, December 31, 2019

Aastalõpust ja natuke ka aastast

Alustaks aastalõpust.

Ligi 10 päeva tagasi jooksin Rocca al Mares Vana-aasta maratoni. Ikka selleks, et Taliharja jaoks pikem maa läbida ja ennast testida. Üksi ei viitsi 25-30 km joosta, teistega koos on alati lihtsam.

Kuid ei olnud sel päeval lihtne. Hommikul oli kõva (töö)väsimus ja ilmselt juba ka väike haigusevimm küljes. Oleks tahtnud voodisse tagasi mina, viskasingi pikali, kuid ikkagi ajasin end üles ja läksin starti. Keha teinekord petab.

Jällegi, nagu aasta tagasi, jooksin koos vendade Hendriksonidega, kes võtsid asja samuti rahulikult. 5.15 min/km tundus väga ok, aeglasemalt ei osanudki liikuda. Kaks 8,4 km ringi läks enam-vähem, kuid siis hakkasin tundma kerget raskust. Kõht valutas kogu aeg kergelt, kuid peale poolmaratoni, st 3. ringi keskpaika, läks asi päris jamaks. Sealtpeale kõndisin üsna palju ja kummaline küll, kogu energia kadus ära ja kõik kohad hakkasid krampi kiskuma. Enne 3. ringi lõppu istusin veel sinises plastikputkas, kiiret polnud, sest jooks oli selleks korraks läbi. Olin täiesti kutu ja seda juba peale 26. km! Mõned sümptomid viitasid arstliku kontrolli vajadusele ja tõsisemale ravile. Kuid nagu hea sõber Aks ütles, et siis on veel kõik hästi, kui parandada on võimalik. Aeg sõita, aeg remontida (nagu autoga, pildil).

Rocca al Mare kooli saunalaval oli päris palju rajalt äratulnuid. Janar Juhkov läks jooksma võidu peale, kuid esimene ring teatemaratonil võttis liiga palju jõudu, mis sundis peale 3. ringi katkestama. Tema oli ka ainuke, kes oma jooksu pärast põdes. Raio Piiroja tuusas 3 ringi ajaga 4 min/km, kuid kui kukkumine tuli, siis ootamatult ja  järsku. Temale jäi siis 4 ringi 5-st. Tauno Riibak  piirdus isikliku joogikotiga samuti 4 ringiga ja mõni 4 ringi mees oli seal veel. Kõik peale ühe arvasid, et see oli hea treening. Nii minagi, kõhuvalu leebus tasapisi saunalaval ja kehasse tuli lõpuks ka soe sisse.

Õhtul olime pere keskel (Lee teeb pilti).

Jõulude ajal olin küll maal, kuid poolenisti siiski Türgis. Töö tahtis tegemist ja puhkamiseks pole sellel aastal väga palju võimalusi olnud. Füüsilist tööd teha ei suutnud, haigus oli sees ja keha väga nõrk. Ühel päeval õnnestus Keilas/Tallinnas siiski arsti juures käia ja analüüse teha. Eks näis.

Siis tuli lauahoki MM, ca 35 aastat hiljem. Sellest mängust kirjutasin umbes aasta tagasi. Klassivend Peeter Veske ajas korraliku tasemega seltskonna kokku. Ehkki ma ei mängi omast arust üldse kehvasti, jäin seekord 4.-ks. Kuid äge oli. Peeter ja poeg Alari said koduseinte toetusel kaksikvõidu. Mängud olid tasavägised.

Kahe vooru vahel musitseeriti-improviseeriti.


Aasta on olnud Türgi keskne, sport on teisejärguline. Jooksen ikka, kuid kerget tunnet pole olnud.

Sportlikus mõttes oli aasta tore. Tervist oli, see peamine. Tööde vahepeal sai käia nii veteranide orienteerumise MMil Riias kui rogaini MMil Hispaanias. Mõlema kohta on olemas sissekanne blogis. Riias tegin täitsa rahuldavaid omal tasemel jookse, rogaini MMilt jäi medal saamata. Suur viga hommikul, motivatsioonilangus jne. Kuid ka natuke nõrk võitlusvaim, mis lõpuni ei kestnud.

Järgmisel aastal olen jälle kirjas veteranide orienteerumise MMil, Košices, Slovakkias. Eks näis, kas õnnestub minna. Muud suuremad sportlikud plaanid hetkel puuduvad. Eestikaid teen nii nagu töökalender võimaldab.

Sunday, December 8, 2019

Kaardiinimene

Pilt SIIT
Mõtlesin sellele postitusele juba siis, kui ilmus Eesti Rahvusatlas, sest tunnen end kaardiinimesena ja atlase tellimine oli enesestmõistetav asi.

Eile pidasid paljud kaardiinimesed - Tartu Ülikooli geograafid -oma eriala õpetamise alguse 100ndat aastapäeva. Mina küll geoloogina nende hulka otseselt ei kuulu, kuid oma maastiku- ja kaardihuvist ning paljude geograafidest tuttavate, sh õpingukaaslaste tõttu on hingesugulus selle valdkonnaga tugev.

Seda blogi alustasin kunagi 10 aastat tagasi ka seepärast, et siia sai panna erinevaid kaarte (eelkõige orienteerumiskaarte) ja fotosid. Olen alati üritanud looduses toimunud seiklusi visualiseerida kaardil nii lihtsalt ja lugu jutustavalt kui vähegi oskusi ja aega on olnud, kulutades selleks sageli palju enam aega kui teksti kribamisele. GIS-andmete ja kaarditarkvarade kasutamise oskus on võimaldanud seda teha ja muuhulgas toonud ka leiva lauale.

Lapsepõlves mäletan, et võisin kaarte pikalt vaadata, ilma, et sealt üldse infot oleksin tahtnud välja lugeda. See oli nagu omamoodi meditatsioon. Muidugi nägin maailmajagusid ja ookeane, maismaaobjektide kontuurjooni, kuid mingit erilist kaardihuvi ei mäleta. See tuli hiljem, siis, kui hakkasin maastikul ja matkadel käima ning asukohad ruumis said oluliseks. Füüsilis-geograafilised kaardid on alati olnud lemmikud, nii sisu kui värvide poolest. Pruun, roheline ja sinine on looduse värvid ja sobivad kaardil hästi kokku. Palju aastaid oli kodus seinal hästi suur kiletatud NLiidu füüsilis-geograafiline kaart, millele poes pealesattumine oli väike ime.

Ehk annab ka see harjalise pintsliga joonistatud pilt 2. klassi joonistusvihikust mõningaid vihjeid matkahuvist, egas muidu poleks me Agu ja Jüriga kunagi 2. klassi kooliekskursioonilt jalga lasknud (lugu on SIIN). Mets, mägi ja veekogu peavad igal seiklusel olema.

Orienteerumiskaardiga kokkupuude oli esmakordselt vist 1972. aastal, kui Arvo Kivikas tuli meile, st Tartu V Keskkooli, orienteerumist õpetama. Esimene trenn oli Vapramäel ja ehkki pidime kõik koos kaardiga punktist punkti liikuma, tegin seda üksinda, ühendades punktid otsemat teed pidi. Vea tegemist ei mäleta. Seega tundub, et siis oli kaardist arusaamine ja orienteerumisoskus kohati parem kui praegu, ligi 50 aastat hiljem. Samal aastal hakkasin Tartu neljapäevakutel käima ja tundsin end kaardiga metsas üsna koduselt.

Orienteeruja, rogainija või seiklussportlase jaoks on kaart esmatähtis. Maastiku ja kaardi kokkuviimise mäng on põnev, kilomeetrid mööduvad märkamatult, veatu sooritus toob rahulolu. Vead lisavad põnevust, ka nendega peab hakkama saama.

Geoloogi jaoks olid kaardid samuti igapäevaseks töövahendiks ja töö tulemuseks. Topokaarte saime kasutada, ehkki selleks pidi NLiidu ajal olema eriluba. Käsitsi joonistasid kaarte peamiselt tehnikud, minu geokeemilisi kaarte tegi Erki Vaino ehk "kunstisell".

Tõeline kaartide tegemine algas aga arvutite ajastul.

See võis olla aastal 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses oli vaja trükkida Eesti geoloogilise aluspõhja kaart mõõtkavas 1:400 000. Sõitsime siis koos Kalle Suuroja ja kellegagi veel Tartusse, et Regio Kastani tänava pisikeses kontoris kokku leppida selle kaardi digitaliseerimise, disaini ja väljatrüki tingimused. Isa ja poeg Jagomäed olid sõbralikud ja konstruktiivsed, ahjusoe tuba õdus.

Kojusõidul hakkas aga peas kerima, et miks me ei võiks ise digitaalseid kaarte teha. Tootsime tohutul hulgal erinevaid kaardiandmeid ja paberkaarte, digimaailma oskusteta andnuksime aga kõikide digiandmete õigused teistele.

Pöörasin Rootsi Geoloogiteenistusega tehtava BITSi andmebaaside koostööprojekti digitaalkartograafiaks ja GISiks. Ostsime kalli Integraphi tarkvara Mapping Office, kolm 386 arvutit ning alustasime kaardiandmete digitaliseerimist. Digisime ise 1:200 000 topokaardi kihid, mis said aluseks kõikidele hilisematele seinakaartidele. Siis polnud topokaardi andmekihte veel saada, Regio oli need enda jaoks koostanud. Hiljem ostsime veel mitu MapInfo tarkvara, mida kasutati siis Maa-ametis, nagu ka MicroStationi programme. Kiira Mõisja tegi meile koolituse Mapping Office'ist (MicroStation, MGE jm), Reet Killar Maa-ametist kiirendas Mapinfo oskuste omandamist. Aasta oli 1993.

Siis hakkas neid geoloogilisi (teema)kaarte tulema kui laudu saekaatrist. Keerukamaid ja mahukamaid kaardiandmeid (näit kvaternaarisetete alade kihte) tootsime veel ka Rootsis nende võimsate vahenditega. Koos Kristian Teiteri ja Unne Tombergiga tegime Keila linna esimese seinakaardi. Kaart tuli küll ebatraditsiooniliselt rohelist värvi, kuid oma värvilahenduses päris mahe.

Aastast 1997 tegin järgnevad 14 aastat lõputul hulgal igasuguseid planeeringu- ja teemakaarte ning GIS-analüüse, seda põhiliselt koostöös E-Konsulti ja Andres Levaldiga. Planeeringuline mõtlemine oli väga kaardikeskne, nende mõtete kujundamine kaardil võttis alati palju aega. Lihtne oli aru saada, kui kaart oli inetu või miski ei sobinud, küll aga oli keeruline leida mitmekümnele kihile lahendus, kus kogu info oleks olnud hästi loetav ja samas ka esteetiline. Siin on igaühel kusagil sein ees, tõeliselt head kartograafid eristuvad selgelt. Mina nende hulka ei kuulu, ehkki tegin ka päris mitmesuguseid turismikaarte.

Näiteks Endla looduskaitseala kaart (oli suurelt Endla LKA keskuses)

Ida-Virumaa turismikaart (turismivoldikus)


Peale 2 aastat Maa-ameti geoinformaatika osakonnas töötamist, kus loomulikult oli kogu tegevus seotud ruumiinfo, kaartide ja geoportaaliga, sattusin praegusesse töökohta EE-s.

See asutus oli aga täielikult Exceli usku, kus kohanemine võttis omajagu aega. Ehkki ruumiandmete töötlus polnud võõras tegevus, geoloogias ei saagi nii olla, on kaartidel ja joonistel siiski vahe sees. Kuid pole hullu, oleme kohanenud ja ruumiinfo töötlus ning tulemuste esitamine kaartidel, maavarauuringute planeerimine ning seisukohtade tõestamine kaartide abil on toiminud ja toimub nii siin- kui sealpool piiri.

Tulles tagasi Eesti Rahvusatlase juurde, siis kujutan ette, kui raske võis olla sinna kaartide valimine. Esialgu kontseptsiooni leidmine, siis lõputul hulgal huvitavate kaartide väljajätmine, kõhklused viimase hetkeni jne. Kui ise hakkasin siia sissekandesse kaarte juurde panema, siis ei leidnud üles päris mitmeid olulisi ja ilusaid töid. Loomulikult jäid tuhanded välja, kuid sellega pole probleemi, internetist leiab veel nii mõndagi.


Sunday, November 10, 2019

TON NATO Taga Metsas

Üle pika aja sain jälle kaardiga metsa. Õigemini, paljude kaartidega.

Mait Tõnisson tegi oma TONi tiimiga omaaegse KOKU Jooksuga sarnase võidujooksu, kus ühisstardiga suunarajal tuli võistkondadel läbida erinevaid etappe erinevate kaartidega. KOKUl olid need küll vanad kaardid, kuid siin väga erineva mõõtkava, vanuse ja sisuga topokaardid.

Juba enne võistlust plaanisin panna blogipostituse pealkirjaks "Riika vs Marje, kahe kange õe...jne". Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, põneva võistluse lõpetas minu ja Riika saamatu mäluorienteerumise etapp, kus raskusi tekitas põhjasuuna paikakeeramine ajus, mistõttu tuli käia mälukaarti vaatamas lausa 3 korda (etapid 36-37-38). Ometi läksime esimesel väljaminekul viga tegema koos Mati ja Marjega. Nemad said joonele kiiresti, meil tuli viga kokku üle 20 min.

Samas ei läinud ka edaspidi kõik hästi, mistõttu möödusime Anu Malts'a tiimist kolm korda. Asi tegi juba nalja ja seda ka nii mõnelegi kaardivahetuse punktis olnud TONi abilisele.

Et kus siis veel nalja sai?

Etapp 40-41 oli nö valgel kaardil. Soos tuli hoida kindlat suunda ja nii punktini jõuda. Ühel hetkel, natuke liiga vara, hakkas paistma kõrge vallseljandik. Kas tõesti kaldusime nii palju paremale? Kiire korrektuur soo poole, kus mingit kõrgemat kohta (kõrgemaid puid) näha polnud. Kuniks taipasin, et valge kaardi all on veel üks kõrge nõlv. Nüüd oli suund ja asukoht kadunud ning päris keeruline oli punkti 41 üles leida. Lõpuks saime tee järgi end paika, kuid 9 minutit viga oli tehtud.
Samas kerge polnud teistelgi, Matile ja Marjele kaotasime vaid 1:20.

Viimane suurem viga, millega lugejaid, eriti Tarvo Jõeste't, rõõmustada, oli vana topokaardi järgi orienteerumine etapil 41-42. Kuna kaardi mõõtkava oli 1:25 000, siis hakkasime punkti ootama liiga vara. Lõpuks saime kitsa oosi alguses end paika ja seda koos võistkonnaga Anu Malts - Anneli Aas. Rohkem me neid ei näinud, õnneks. Viga tuli siin jälle 8-9 minutit, mis viis meid üldjärjestuses ikka päris lõpuossa.

Mingil hetkel said erinevad kaardid ära kasutatud, järele jäi vaid LIDARi reljeefijoonte kaart. Mis veel? Kuna tegemist oli sõjaväelastele augustikuus läbiviidud ürituse koopiaga (puudus vaid ujumine), siis pidi mingi masohhistlik etapp olema. Ja see tuligi - ligi 1,2 km ortofotot ja seda peamiselt soos.

Esimene mõte oli suunduda lõunasse musta joone ehk tee juurde, kuid joon meenutas pigem kraavi ja loobusime. Põhja pool paistsid olema kõrgemad kuivemad künkad, kuid ka sinna oli pikk maa. Soos oli aga esialgu hea liikuda ja nii me suuna järgi otse läksimegi.  Möödusime Viljar Vainola tiimist ja ka seiklusspordi  konkurendist Maret Hallikma'st. Soo viimane kolmandik oli aga väga risune ja märg, jalad hakkasid külmetama.

Tuli ületada ka üks lai kraav, kus mina riskisin libedal kasepuul, Riika aga sammus selja taga kraavist üle piki kindlat jalgealust - kopra tammi.

Võistluse teises pooles möödusime küll paljudest kaasvõistlejatest, Marje ja Matiga jäi aga vahe pool tundi.

Lisan siia mõned kaardid rajalt, puudu 1: 2500 kaart (punktid 52-56) ja mäluorienteerumine.

Kokkuvõtteks väga lahe üritus hea ilmaga. Kindlasti annaks korraldajatel ressurssi kokku hoida nii, et kohe alguses anda võistlejatele kätte kõik kaardid. Vaid mäluorienteerumise juures oleks pidanud olema inimene (et sohki ei tehtaks).
Mait ja Co, tehke seda ka järgmisel aastal.

Tulemused
SI-ajad

Rajameistri koondKAART





Sunday, November 3, 2019

Madis 30

Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.

Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).

Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.

Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).

Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.

Foto: Peeter Ploom
Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.

Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.

Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.

Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.

Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.

Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.

Palju õnne!


Monday, October 7, 2019

XX TAOK rogain Vetlas

TAOK rogain on meie rogainide isa. Või ema, kellele mis meeldib. Ta oli esimene selletaoline Eestis, Andres Kääri poolt maaletoodud võistlusformaat ja juba algusest põnev ning rahvarohke. Sportlikus mõttes kõige prestiižikam kohalik rogain, mis oma pika traditsiooni ja hea korralduse tõttu on pea alati leidnud auväärse koha minu võistluskalendris.

Esimesed kaks rogaini, mis toimusid Mägede külas ja Voosel, läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles Paunküla rogainiks 2002. aastal moodustasime Mati Preitofiga võistkonna. Esimest ja viimast korda rogainide ajaloos sadas hommikul maha ligi 10 cm-ne lumekiht. See tegi nalja, ehkki alguses oli päris külm. Mälestused sellest rogainist on eredalt meeles nagu ka kõikidest teistest. Iga kord, kui sõidan autoga Ardust mööda, meenub koht, kus Matiga maja tagant maanteed ületasime, siis kohe ka viga tegime ja kus 2 lõpukilomeetrit piki maantee serva jooksime ja kannatasime. Tasuks kohe absoluutarvestuses 4. koht, vaid 1 punkt puudu kolmandast (SIIN). Sama koha saime ka järgmisel Kolgaküla rogainil, võrdsete punktide juures kaotasime pronksi. HH40 võidud muidugi tulid ja neid kogunes ka hiljem omajagu.

Foto: Natalia Vinogradova-Gemperle, 2013
Marje Viirmanniga alustasin "koostööd" 2005. aastal Nõva 24h EMi rogainil. Kolmekesi saime rajale alles 10 aastat tagasi, so Oandu rogainil, mis läks meil täiesti aia taha. Sealtpeale olen jooksnud põhiliselt koos Marjega ning 2016 ja 2017. aastal edukalt ka koos Maido Kaljuriga. Kõik KEKRSK (Harju OK) klubikaaslased.

Vetla rogain 2019. Nüüd siis teist aastat järjest olin rajal jälle koos Marje ja Matiga.

Võistluseelne töönädal oli pingeline ja seisund haigeks jäämise piiril. Kurk reageeris valusalt igale ärritusele, ööl vastu laupäeva läks aga väga valusaks. Hommikul olid kahetised tunded - justkui tahaks väga minna, kuid kas tasub tervisega riskida. Perearst oleks kategooriliselt keelanud, kuid teadsin, et tugev füüsiline stress aitab organismil end kokku võtta ja haigusest jagu saada. Lootsin sellele. Keha ei olnud pingutuse jaoks nõrk.

Ilm oli karm, segu Paunküla lumest ja Sõõru külmast vihmast. Temperatuur 0 kraadi ümber. Lühidalt, parim ilm 8-tunniseks kurguraviks.

Nööri valmistas seekord ette Marje, 54 km planeeritud läbimist koefitsiendiga 1,3 (41 km linnulennult). Üsna alguses saime aru, et Kakerdaja raba ekskursioon jääb seekord ära, punktid olid liiga pikkade vahemaade järel ja lühendasid liiga palju mõõdunööri.

Minu ettepanekul võtsime ära ka mõned 3-punktised teravnurgad ja tegime raske otsuse minna läbi kraavitatud raba, mis hiljem osutus vesiseks-lumiseks heinamaaks. Marje oli küll kõvasti vastu, kuid see oli ainuke võimalus ülejäänud plaan edukalt kokku siduda. Tegime oma rajast ilusa kujundi, mille Tarvo Jõeste ära illustreeris.

Olen väga tänulik peakorraldaja Lauri Leppikule, kes on meile alati GPS-träkkeri kandmiseks andnud. See kohustab ja isegi motiveerib. Lihtsam on teha võistlusjärgset ülevaadet. Nagu ikka, kandsin GPSi mina. Reeglina jooksen ees, Mati kõige taga. Põhimureks oli, et kas Mati jaksab peale 5. tundi veel joosta. Õnneks oli ilm külm ja etteruttavalt võib öelda, et jaksas, isegi väga hästi, ehkki vahepeal oli ka raskemaid hetki. Vedamiskumm jäigi seekord kasutamata.

Üldse oli üks imelik rogain. Varbad külmetasid hullumoodi lumelörtsisel heinamaal joostes, tavaliselt jooksmise ajal nad ei külmeta. Panin esimest korda TAOKile selga suusapluusi, ehkki kartsin, et hakkab liiga palav. Hoopis vastupidi, pidin ka kileka külma tõttu paari tunni pärast selga ajama. Riided olid vihmast ja puudelt langenud märjast lumest niisked, ilm mõne üksiku plusskraadi juures, sealjuures päikese all. Näpud külmetasid märgades rattakinnastes kõvasti. Samas mõjus see külm meile hästi. Mati tundis end erksana, minul ei tekkinud krampe. Jõin kogu 8h rogaini ajal vaid 300g spordijooki, kuid käisin 6 korda põit kergendamas. Marje, kes muidu on üsna külmakartlik, oli end kenasti riietega varustanud ja ei külmetanud märkimisväärselt.

TAOKi rogain on üks õige rogain ka seetõttu, et siin ei ole jalgrattaid. Viimased teevad punktikohad lihtsaks ja igavaks. TAOKi rogainis peab aga orienteeruma ja võib-olla sellepärast meil siin ka hästi läheb. Lisaks saab enne starti pikalt rada planeerida, välistades juhuslikkuse. Sellega tahan öelda, et rajameistrid - karkudega Lauri Leppik ja Raivo Pellja tegid huvitava raja. Ehkki 23 tundus olema täiesti mõttetu punkt - ühelt poolt jõega piiratud, teiselt poolt jälle liiga kaugel teistest punktidest, leidus ikka neid, kes sinna läksid.

Raja läbimisest ka natuke.

Läksime kõigepealt lõunasse, kus kõige rohkem kaotasime läbitavuse tõttu aega etapil 44-59. Ka sügavate ja laiade veekraavide ületamine 42 ja 27 vahel võttis aega, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Enne 59 otsisime paremat läbipääsu, kaotasime kontrolli täpse asukoha üle, kuid saime siiski ilusti õigesse kohta.

Etapil 35-40 hakkas tee peal rahet sadama. Marje pani goreka selga ja vajutas tuimalt kõige ees. Lülitasin ka automaatkäigu sisse, kuniks märkasin, et paremale poole jäi tiik. Oi kurask, olime jõe koolmekohast mööda pannud. Edasi suundusime punkti 48, Marje jälle kõige ees, mina taga lõikamisvariante kaalumas, sest olime pool tundi plaanist maas.

Ühel hetkel olime kusagil. Vasakult tulema pidanud rada ei näinud keegi, mina isegi ei vaadanud sinnapoole. Pöörasime itta ja kõrge nõlva lähedal oli õnneks loha. Punkti piirkonnas oli palju segaduses võistkondi, kes kõik otsisid KPd valest kohast. Mati oli otsusekindel, suundus võsa vahele lõunasse ja üllatuseks ei lõppenudki seal kõrgendik. Kõrgeima künka otsast punkti leidsimegi. Hea sooritus keerulises olukorras.

KP51 oli kahtlane, kuid saime sellele üsna kenasti peale. Ma ei saa aga tagantjärgi aru, miks me peale punktivõttu tagasi kõrge oosi otsa ronisime, et siis jälle alla ronida. Lääne poolt läks rada ja sinna oli vaja kohe minna.

Kaardi põhjapoolses osas hakkas soe! Tõsi, lõpuni jäid veel mõned tunnid. Märkimisväärseid vigu, millega lugejaskonda rõõmustada, me seekord ei teinud. Kuid et väga igav ei hakkaks, siis ometigi tekkis ärev moment lõpus KP55-ga. Etapil 58-55 mõõtsin KP22 võtmise võimalust ja liikusin jälle kõige taga, tegelemata orienteerumisega. Vaatasin, et KP22 juures peaks meil olema 26 min aega, et võtta veel ka KP20. Tundus, et see on kenasti tehtav.

Keerasime ühel hetkel metsa, hüppasime üle kraavi, Khalyapini võistkond meie ees. Uskusin, et kõik on kontrolli all. Marje vedas, Mati tema järel. Ühel hetkel tuli kõva loha ette ja hakkasime nagu verekoerad piki seda jälge ajama. Ja sattusime tagasi kraavi peale. Asukoht teadmata. Esialgu läksime valele poole, kuid sealt tuli üks võistkond vastu, kes polnud punkti kätte saanud. Pöörasime 180 kraadi tagasi, leidsime kraavide risti ja edasi läks asi lihtsalt. Loha oli juba ees.

Täpselt samuti käitusid lisaks meile (Spordilinn) ka lätlaste Easy ning esiotsa võistkonnad Õnnevalem ja Pikad. Ka teised tugevad võistkonnad olid trikke teinud.

Foto: Ivo Kraus
Kuid selle punkti "Epic Fail" peaauhinna saab seekord Eesti Maastiku Maraton koosseisus Silver Eensaar - Tauno Riibak. Nimelt nad ei leidnudki lõpuks punkti üles, lisaks jäid selle tõttu finišisse 3 min hiljaks ja kaotasid üldarvestuses esikoha (või 2. koha, lisatud hiljem), kukkudes viiendaks!

Kui jõudsime KP22, oli meil aega 26 min. Sobis, sest paar minutit olin oma arvestuses ka varusse jätnud. Finišisse jõudsimegi 2 min varem.

Läbisime ca 50km ja saime mitmeid auhinnalisi kohti:





Õhtul oli väike palavik 37,4°C, kuid kurk oli enam-vähem ja pühapäeva lõunaks oli enesetunne juba väga ok. Meele tegi veelgi paremaks Tänaku Wales'i ralli võit ning õhtul Kirdi MMi hõbemedal odaviskes.

Mida tahaks TAOKi kiituseks veel öelda, on auhinnad, mis on seal asjalikud ja ka maitsvad. Pildil oleva vorsti olen juba ära söönud, pool juustu samuti. Kiidan tegijaid.

Kahju oli vaid, et ei võtnud seekord fotoaparaati kaasa. Oli tõeliselt ilusaid ja põnevaid jõeületusi, päikese käes sätendavaid veepritsmeid ja auravaid kaaslasi, lund-rahet-vihma jpm.

Tulemused
GPS träkid