Ränk rajavalikute tavarada Oores. Eesti MV

Aheru järve taga paiknevast Oore kaardist olin varem korra läbi jooksnud ja seda 2008. aastal toimunud rogaini MMi ajal. Pikem lugu on SIIN.
(Foto: Andy Karjus)

Tänane Team Aaraini poolt korraldatud EMV keskus paiknes WP7 juures ja tavaraja KP5 oli ligilähedaselt seal, kus rogaini KP90.

See oli minu, Mati Preitofi ja Marje Viirmanni kõige edukam rogain, sest tulime veteranide maailmameistriteks. Läbisime siis raskel maastikul 24h jooksul 123 km ja 339 võistkonna hulgas olime 15. kohal. Vaid üks punkt jäi puudu absoluutklassi medalist. Kahjuks juhtus seda hiljem veel mitu korda. Ikka see neljas, ehkki oma vanuseklassis olime edukad.

Karula rogaini kogu kaart meie läbitud rajaga.

Tavarada

Olen lõpuks jooksma saanud ja natuke vormi parandanud. Tavarada oli selle aasta ainuke eestikate võistlus, kus sain osaleda. 

Kõik paremad olid kohal, välja arvatud Mart Külvik. See lisas medalilootust. Kokku 19 meest.

Etteruttavalt olgu öeldud, et maastik oli ränk - suurte tõusude, mahalangenud puude ja risuga. Reljeefijooned olid 5 m intervalliga. Kohe alguses nägin rajal Gea't, kes ütles, et talle kahest punktist piisab. Natuke hiljem jalutas vastu Ingrid, kilekott näpu otsas, kus sees kukeseened. Kurtis liiga suurte tõusude üle ja otsustas hoida jõudu järgmise päeva teateks. Kui lõpuosas möödusin raiesmikul ukerdavast Mati Poomist (M80), siis küsimusele, et kuidas rada meeldib, vastas Mati nii: "Kõik sellel rajal veedetud minutid pühendan rajameistrile". Aeg oli tal ligi 2 tundi, raja pikkus 3,4 km.

Võistlus

Algus läks kehvasti. Esimesel etapil K-punktist ei lugenud hästi reljeefijooni välja ja otsustasin minna üle kõrge künka. Tundus vale otsusena, mistõttu oli liikumine ebalev ja aeglane. Tiit Tali läks samuti nii ja võitis mind 22 sekundiga. Ringiga orust läinud Mati ja Kaljo Julge olid siiski Tiidust aeglasemad.

Jama juhtus teise punktiga. Etapi läbisin suurepäraselt eliidi heas lohas ja jõudsin kenasi soovitud oru idapoolsele kaldale. Punkt pidi olema all oru nurgas. Ehkki seal oli hea nähtavus ja seda ka pikalt üles, siiski punkti ei näinud. Kas tõesti olin lõunapoolsesse lohku sattunud?

Edasi-tagasi jooks korraliku tõusuga võttis ca 2,5 minutit. Punkt oli ikkagi selle oru nurgas, kuid vähemalt 5 m kõrgemal ja rohelises. Kes lähenes punktile vasakult, viga ei teinud. 

Etapp 2-3 läks kehvasti. Ringijooks teele oli üsna risune ja aeglane, kuid suurem ajakaotus tuli teevalikuga KP3 juures. Otsustasin abi saada väikestest metsaveoteedest, mis viisid rohelise viirutusega padrikust läbi ja seejärel liikuda punkti juba põhja poolt. Kuid jäin seal tuulemurdu kinni ja kaotasin sellel etapil Matile 2,5 minutit (!). Kaardil on sinine joon Mati teekond.

Liiga vara võtsin kõrgust etapil 3-4, parimad eliidimehed jooksid kõik pikemalt tee peal, nagu Mati.

Etapil 4-5 oli korralik tuulemurd. Kukkusin kõrgelt, kuid veel õnnelikult. Paar sinikat sain.

Ja siis ühtäkki oli 6 minutit hiljem startinud Mati mul järel. Ohhoo, ta teeb nüüd küll kõva võistlust, käis läbi pea.

Mati sai minu kinnipüüdmisest veel kõvasti indu juurde ja vajutas järgnevad etapid ikka korraliku tempoga.  (Foto: Reigo Teervalt, SIIT)

KP8 juures oli natuke keerulisem teevaliku ülesanne. Kõige viimase võimalusena nägin vasakpoolset otsemat varianti. Mati ütles, et peab vist minema paremale teele, kuid minult tuli konkreetne vastus: "Vasakult, Mati, vasakult!". Sest ta oli tegemas elu jooksu.

Ja siis juhtus kummaline lugu. Mati oli end täiesti tühjaks, lausa auti jooksnud ja jäi kohe kalendriga maha. Nagu varasemalt temaga, oli jälle põhjust muretsemiseks - kas juhtus midagi.

Siiski jätkasin tasasel lõpuosal tempokalt ja selle lühikese maa peal võtsin Matilt tagasi 5 minutit ja 10 sekundit. KP9-s oli Mati veel liider Tiit Tali ees 1,5 minutiga. 

Lõpus oli Mati pronksil, mina 4. Võitis Tiit, Kaljo oli hõbedal. Vahed olid üllatavalt väikesed. Kõigil oli raske ja teevalikutes tehti erinevaid vigu. Kahju sellest KP2-st, tulemus võinuks olla natuke teine.

Pildil Tiidu ja Marjega peale jooksu (Reigo foto).

Tulemused

Äge võistlus oli, sh tänane teade, kus jooksin koos Mati ja Taivo Taliga nooremate meeste (M55-60) klassis. 

Tänud Aarain Team-ile, kes teeb toredaid asju. 

Teate tulemused

45 aastat tagasi

Kes oleks võinud siis arvata, et 10 aastat hiljem on Eesti vaba!

Oli 21. august 1981, geoloogide välibaas Kamtšatka keskahelikul, kaugel-kaugel igasugusest asustusest. Olime oodanud äralennuks helikopterit 10 päeva, sama palju läks veel aega. Ülemused ei tahtnud meid Mati Stroomiga kuidagi ära lasta, kuid matkaplaanid ootasid ees.

***

Välipäevik:

Mati jõudis minust hommikul ca pool tundi varem (!) sööma. Tuli välja, et läheme hobuseid ajama, uude laagrisse ja tagasi. Sinna sõitsime 3 ja pool tundi.  Maad oli 14 km.

3 km enne laagrit hakkasid Serjoža ja Valera jõge pesema, unustasime nendega hüvastigi jätta. Pärast seda tuli mul korra Gagaralt maha kukkuda. Nimelt jäi jalg okste taha kinni ja pärast põõsast oli kohe sügav auk, millest hobune üritas hooga üle hüpata. Tükk aega punnitasin end sadulasse, kuid kui tundsin, et sadul hakkab kõhu alla vajuma, lasksin end maha kukutada. Pärast seda andis tükk aega Gagarat püüda. Enne juba ajasime teda paar korda taga, ilmselt ei meeldinud hobusele, kui keegi tema haava peal istub.

Tagasi tulime Matiga kahekesi. Ajasime seitset hobust, kahel neist istusime ise. Kojutulekuga ei tekkinud mingeid probleeme, ükski hobune ei tahtnud kordagi teelt kõrvale joosta. Meie tulime kõige taga, ees läksid Serjoža, Arkadi ja Alp. Lõpuks jäi Alp viiendaks, juhtohje hoidis enda käes Molnija. Igal võimalikul juhul traavisime, lõpus panime paar kilomeetrit ka galopis. Üldse tegi see hirmus kihutamine nalja, sest ees "kitsekarjas" käis pidev võitlus paremate kohtade eest.

Laagrisse jõudes olid ratsahobused päris väsinud. Millegipärast mängis Migratsija surnut. Ehmatasin kohe ära. Mati oli sellise naljaga juba harjunud.

Siis tegime natuke puid (Saša saagis), sõime, magasime riietega 12-ni. Käisin all köögis ja läksin uuesti magama.

***

Nii kauge ja nii võõras on see maa praegu, ikka selle jõhkra sõja tõttu. Aga meil on oma riik ja seda peame hoidma.

Koprakarikas nõrgemas konkurentsis

Meie M65 klassi tugevamad orienteerujad (Külvik, Tali, Kaljur, Julge) valisid sel nädalavahetusel jooksmiseks teisi kohti - kes Lätis, kes Jõulumäel.

Lühirada

Panin 38. Koprakarika esimest päeva analüüsima ChatGPT ja seda võrreldes M60 parematega ning meie klassis Mati Preitofiga.
Vigu justkui ei teinud, kuid teevalikutega läks paaril korral vähe viltu (etapid 4-5 ja 6-7). Olin ettevaatlik  kohati soo ja rohelise värvi osas. 

ChatGPT:

Lõpptulemus

1. Taivo Tali – 26:57
2. Tõnu Ilves – 27:19 (+0:22)
3. Antti Roose – 27:24 (+0:27)
   
4. Eduard Pukkonen – 28:13 (+1:16) M65
5. Mati Preitof – 30:21 (+3:24) M65

Eduard Pukkoneni jooks:

• Parimad etapid olid 3. etapp (jagatud kiireim aeg 2:10) ja 6. etapp (kiireim aeg 2:26).
• Väga hea oli ka 9. etapp: ainult 2 sekundit Anttile.
• Suurim kaotus tekkis 7. etapil: 1:41.
• Märgatav kaotus tuli ka 5. etapil (+0:58) ja 4. etapil (+0:38).
• Võrreldes võitja Taivoga võitis Eduard 6. etapil 32 sekundit, kuid kaotas 7. etapil 1:41. Just 7. etapp määras suuresti nende lõpptulemuse vahe.

Tulemused

Tavarada

Läksin esimesena rajale. Kõige hullem lõik oli K-punktist suurele teele, ca 40 m. Kraavid, nõgesed üle pea jne. Mõned hiljem startinud jooksid tagasi starti ja sealt ringiga tee peale. Õige mõte, aga uskumatu lahendus. Nagu ka see, et 8-ndasse punkti oli kõige mõistlikum jälle läbi stardi joosta.

Ainsa vea (2,5 min) tegin 4. KP-ga, kui jooksin suunaga lähedalt mööda. Edasi olin suunajooksudel eriti hoolikas. 

Eriti huvitav etapp oli 11-12, kus Tõnu Ilves jooksis M60 klassis kaardist välja ringi ja tegi otseminejatele kalendriga ära. Mulle ligi 5 minutiga!
Vaheajad

Mati lugu 

Ja eriti huvitavaks läks etapp 11-12 Mati Preitofi jaoks, kes jooksis kuni 11. KP-ni väga hästi. Veel 8. KP-s juhtis minu ees 47 sekundiga, kuid siis hakkas pikal etapil kaart lagunema. Nagu mõni teinegi kogenud orienteeruja, võttis ta stardis kaardi kilekotist välja, et paremini seda lugeda. Ehkki stardis paistis päike ja oli palav, siis öö otsa oli sadanud vihma ja metsa väga märg. Kaart oli aga trükitud tavalisele paberile.

Etapil 11-12 jäi talle peale mudakraavi kukkumist Aalupi järve lõunaosas kätte üsna väike tükike kaarti, kus peal viimased finiši lähedal asuvad punktid 12, 13 ja 14. Puudus aga vahepealne osa, mistõttu pidi KP12-sse minema PT ehk persetunde abil. 

Seekord vedas PT natuke alt, sest ta jõudis läbida edasi-tagasi joostes pikki kilomeetreid, vahepeal küll abi küsides, kuid ikka ära eksides. 

Olin keskuses päris mures, kui Mati polnud peale mind poole tunni jooksul finišisse ilmunud. Ta ei saanud ju ometi nii suurt viga teha.

Lõpuks siiski tuli.Kui Tõnu Ilves oli läbinud etapi 11-12 9:20-ga, siis Matil kulus selleks 60:01!

Tulemused

Tugevate konkurentide puudumisel võitsin M65 klassi ja seda 20-minutilise eduga järgmise ees. Auhinnaks lillepott, meepurk ja vorstipulgad.

Rada oli huvitav ja üsna inimlik kesksuvise lopsaka rohelise maastiku kohta. Korraldus samuti tore.

Koondtulemused

PS. Panen siia kommentaarides väljatoodud Priit Truusalu seikluse  samal rajal. Ta jooksis 7. KP-st vastassuunas ja üritas mingil hetkel ringiga läbi soode 8. KP-sse jõuda. Läbimatu lage tuli vastu...

Rattaorienteerumise eestikad Värskas

Alles see oli, kui aastal 2018 toimusid rattaorienteerumise Eesti meistrivõistlused Värskas. Esimese päeva kahel alal võistlesin, sprindis sain vist ka medali. Samal ajal olid geoloogide suvepäevad Kirikumäel, mistõttu jäi tookord blogipostitus tegemata ja arhiiv selle võistluse osas tühjaks. 

Kahjuks toimus seekord samal nädalavahetusel seiklusspordi võistlus Expedition Estonia ja nii mõnedki potentsiaalsed osalejad eelistasid pigem ööpäevast superüritust. 

Pildil on KP 57E Soosaare rabas (droonifoto peakorraldajalt Silver Eensaarelt).

Expedition on mega ettevalmistuse ja korraldusega võistlus, kus ainuüksi raja väljamõtlemine, planeerimine ja läbikäimine on ebanormaalse mahuga. Osalejad on kõik masohhistlike eripäradega ja neile võib ette anda kõikvõimalikke õudusi nii soos kui vees, nii päeval kui öösel. 

Ratta-o rajameister Indrek Mahla oleks ilmselt Expeditionil osalenud, kui poleks vaja olnud teha eestikatele kolme rattaetappi ja loomulikult ka kaarte nende alla. Väga suur ja vastutusrikas ülesanne, millega ta sai väga hästi hakkama. Eriti hea oli tavarada, kuid sellest kõigest järgemööda.

Ise ma pole sellel aastal veel rattaorienteerumist teinud, mistõttu käisin päev enne Võrumaa päevaku kaardiga Antslas soojendust tegemas. Oli päris keeruline,  suuremate suunamuutuste järel kadus sageli kontakt kaardiga. 

Värskas oli lihtsam, infot kaardil vähem ja rajad loogilised. Ütleks, et lühi- ja sprindirajad polnud keerulised, kuid kõik rajad kaardil ei andnud end kohe kätte. Sealt tuli apsakaid ja mitte ainult minul.

Lühirada

Arvasin, et esimese suure vea tegin etapil 3-4 otse üle soise ala minnes. Seal muidugi sõita ei saanud, kuid kaotus võis tulla ehk vaid pool minutit.

Suur jama tekkis peale KP 9, kui 2 minutit hiljem startinud Tõnu Tänav oli mind kätte saanud ja 2 min enne mind startinud Tenno Alamaa sattus samuti punti. Läks tirimiseks, kuid mul oli vaja kaarti keerata, sest pimesi teistele järele kihutada oli ohtlik. Olin selle suure 1: 7500 kaardilehe kuidagi nii halvasti kinnitanud, et pidin pööramiseks seisma jääma. Teised kadusid eest. Ka Tenno oli natuke varem peale kaardi pööramist suure vea teinud ja seetõttu tublisti aega kaotanud.

Kui kaardi ette sain olid teised kadunud ja minul arusaam asukohast hägustunud. Sõitsin edasi, siis tagasi, seejärel pöörasin, siis veel ja lõpptulemuseks oli "missä ollaan?". Lühirajal tähendas see 6 minutiline viga fiaskot, kuid ega ma medalite järele tulnudki. M60 ja M65 klassid olid ühendatud ja konkurents päris tugev. Rattavorm polnud ka suurem asi.

 Pulli ehk DSQ-sid tuli rajal kõvasti. Hulk seltsimehi lahendas etapi 11-12 mööda kruusateed, kuid unustas vahepeal võtta KP 12. Kokkuvõtteks sai Tõnu DSQ, samuti Veiko Pak ja Mart Külvik. Võitis Tenno, kes raja lõpuosa lahendas ilusti.

Tulemused

Hommikuse lühiraja ja õhtuse sprindi vahele jäi 5 tundi vaba aega. Lõunatasin Hirvemäel, sest enne kella (poolt) 4 hotelli ei saanud.  

Sprint

Jällegi üsna lihtne rada, kuid juhtus siingi. KP 4 asukohta vaatasin valesti, põhiliselt staadioni järgi panin paika.

Etapp 6-7 oli anekdoot. Aeg-ajalt juhtus, et ei näinud kaardil olevate radade algust, mistõttu tekkis tunne, et kas neid kohati üldse maastikul on. Mingi rajakese leidsin ja siis alustasin läbimurret otse läbi tiheda noorendiku. Lõppu ei paistnud, asi tegi juba nalja - ikkagi kiire rattasprint. Lõpuks keerasin paremale, sest kaua sa niimoodi rattaga võsa raiud. Üllatuseks sattusin peaaegu punkti.

KP 9-s oli vaja pöörata kaardil teine pool. Tenno jõudis mulle seal järele ja pani kõva hooga eest ära. Üllatusin, et ta ei pööranud teisest ristist paremale vaid kihutas edasi. Kohtasin teda jälle KP 13 juures, ta polnud veel 10-ndasse jõudnud.
Pildil maitsev finišilaud.

Tulemused

Tavarada

Jällegi suurepärane ilm, ehkki natuke palav hommikupoolik. 

Esimesse punkti plaanisin minna ringi, ei usaldanud neid mummulisi jooni. Kuid teisega panin õigest kohast mööda (ei näinud rada) ja tuli ajakadu. Teevalikuid oli etappide vahel mitmeid (2-3, 5-6, 7-8, 9-10, 10-11). Enamasti õnnestusid (võrreldes Marje Venelaisega, kellega olime sageli koos), kuid lõpus siiski ebaõnnestusin ka. 

Etapil 9-10 oleks pidanud kasutama kiiret kruusateed paremalt. Vasakult minnes ei leidnud KP 9 juures lagedal (aiamaal) minevat rada ja kaotasin seal palju aega. Vasakpoolsel variandil oli tee peal mitu suurt vett täis auku, millest pidi ratas käe kõrval mööda minema. 

Rumal lõige oli enne KP 11, kui otsustasin tee pealt jalgsi otse läbi metsa minna. Mets oli korraliku tõusuga ja üsna tihe. Jooksuorienteeruja eripära.

Tulemused

Võistluspildid on SIIT.

XT 4h Suverogain Meenikunnos

Esialgu tahtsin XT Suverogainile minna rattaga, sest jooksnud pikemalt pole ja 4 tundi tundus väga pikk aeg. Kuid Meenikunno on ikkagi põnev jalgsiorienteerumise piirkond ja seda pakkumist ei saanud kasutamata jätta.

Ja nagu ikka, ühinesin Marje ja Matiga võistkonnas Lendorav. Ilm oli palav ja niiske, Mati jaoks jälle mitte kõige sobivam. Ise olin juba unustanud, et palavusega tekivad mul krambid, sõltumata, milline füüsiline vorm on. Nüüd polnud aga jalavigastuse tõttu ühtegi pikemat orienteerumist alla teinud, jooksmisest rääkimata. Ohtlik värk.

Etteruttavalt olgu öeldud, et tegime täpselt ära planeeritud marsruudi. Vigu ei teinud ja finišis üllatusin, kuidas VV55HD jpt tugevad konkurendid vähem punkte kokku said. No mida, ma olin peale 2 tundi liikumist korralikus säästurežiimis, lohisesin kaaslastele aeglaselt järele ja üritasin igasugusest pingutusest kaugel eemal olla. Sest krambioht oli üleval. Isegi 2 ibukat ei toiminud nii nagu tavaliselt, kui väsimus ja krambioht kaob, mõistus läheb selgemaks. Natuke leebemaks läks, kuid ohtlikud reietõmblused ja säutsud säärtes ei lakanud lõpuni. 

Alustasime Meenikunno raba laudraja suunas, sest seal ei pidanud kellelegi rada ette ajama. Konkurendid Ilvesed läksid kohe etapile 22-84 ja sinna neil hea tulemus jäi. 

Kuid nooremate konkurentidega  - Jana Kink-Veikko Tamlak, Riika Ploompuu-Mairolt Kakko, perek Jäädmaa (pildil), olime koos.Viimaseid rajal rohkem ei näinud, kuid teistega oli võrdlus olemas.

Hullud sportlased Merle Lilleoru ja Laidy Proosväli alustasid samuti sama plaaniga. Merle oli hommikul kell 5 ujunud Metsatriatloni käigus Ähijärvel 3,8km (siiski 1,9 km), Laidy (pildil vasakul) pidi peale rogaini minema sinna maratoni jooksma (jooksis siiski alates 18. km-st). Nojah.

Mets oli alguses ilus, hiljem suures osas samuti. Sobilik päevakulistele, kes Keilasse enam orienteeruma ei tule. Üks tuntud mees ütles seda peale TONi raja lõpetamist. Kuid Keila päevak hoiab praegu selle aasta TONi rekordit - 500 osalejat!

Ka Meenikunno raba oma järvekestega oli ilus, 

laudrada tegi ületamise lihtsaks.

Huvitav etapp oli 93-75, kui enne kuusepuu punkti laskusime ühte orgu tohutu tuulemurru piirkonda. Õnneks jätkus mõistust sealt kohe välja tulla ja vasakult ringiga valutult üle 40m kõrge männi ja seejärel kuuse juurde jõuda. 

Kuulus kuusk oli päris ära kuivanud.

Läbisime 23,6 km ja kogusime 145 punkti, selja taha jäid äsja Euroopa MV rogaini hõbedad Kink-Tamlak. Mis veel äramärkimist väärib - hullud sportlased Lilleoru-Proosväli kaotasid võrdsete punktide juures 2 minutiga. Peavad veel harjutama.

Kuid meist paremad olid Tõnu ja Marika Jäädmaa, kes kogusid 1 punkti rohkem. Meil polnud küll mitte kusagilt seda punkti juurde võtta, seega jäime sooritusega väga rahule. Ja 48 võistkonna hulgas olime ainsa penskarivõistkonnana 11.-ndad (!).

Tulemused