Monday, October 7, 2019

XX TAOK rogain Vetlas

TAOK rogain on meie rogainide isa. Või ema, kellele mis meeldib. Ta oli esimene selletaoline Eestis, Andres Kääri poolt maaletoodud võistlusformaat ja juba algusest põnev ning rahvarohke. Sportlikus mõttes kõige prestiižikam kohalik rogain, mis oma pika traditsiooni ja hea korralduse tõttu on pea alati leidnud auväärse koha minu võistluskalendris.

Esimesed kaks rogaini, mis toimusid Mägede külas ja Voosel, läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles Paunküla rogainiks 2002. aastal moodustasime Mati Preitofiga võistkonna. Esimest ja viimast korda rogainide ajaloos sadas hommikul maha ligi 10 cm-ne lumekiht. See tegi nalja, ehkki alguses oli päris külm. Mälestused sellest rogainist on eredalt meeles nagu ka kõikidest teistest. Iga kord, kui sõidan autoga Ardust mööda, meenub koht, kus Matiga maja tagant maanteed ületasime, siis kohe ka viga tegime ja kus 2 lõpukilomeetrit piki maantee serva jooksime ja kannatasime. Tasuks kohe absoluutarvestuses 4. koht, vaid 1 punkt puudu kolmandast (SIIN). Sama koha saime ka järgmisel Kolgaküla rogainil, võrdsete punktide juures kaotasime pronksi. HH40 võidud muidugi tulid ja neid kogunes ka hiljem omajagu.

Foto: Natalia Vinogradova-Gemperle, 2013
Marje Viirmanniga alustasin "koostööd" 2005. aastal Nõva 24h EMi rogainil. Kolmekesi saime rajale alles 10 aastat tagasi, so Oandu rogainil, mis läks meil täiesti aia taha. Sealtpeale olen jooksnud põhiliselt koos Marjega ning 2016 ja 2017. aastal edukalt ka koos Maido Kaljuriga. Kõik KEKRSK (Harju OK) klubikaaslased.

Vetla rogain 2019. Nüüd siis teist aastat järjest olin rajal jälle koos Marje ja Matiga.

Võistluseelne töönädal oli pingeline ja seisund haigeks jäämise piiril. Kurk reageeris valusalt igale ärritusele, ööl vastu laupäeva läks aga väga valusaks. Hommikul olid kahetised tunded - justkui tahaks väga minna, kuid kas tasub tervisega riskida. Perearst oleks kategooriliselt keelanud, kuid teadsin, et tugev füüsiline stress aitab organismil end kokku võtta ja haigusest jagu saada. Lootsin sellele. Keha ei olnud pingutuse jaoks nõrk.

Ilm oli karm, segu Paunküla lumest ja Sõõru külmast vihmast. Temperatuur 0 kraadi ümber. Lühidalt, parim ilm 8-tunniseks kurguraviks.

Nööri valmistas seekord ette Marje, 54 km planeeritud läbimist koefitsiendiga 1,3 (41 km linnulennult). Üsna alguses saime aru, et Kakerdaja raba ekskursioon jääb seekord ära, punktid olid liiga pikkade vahemaade järel ja lühendasid liiga palju mõõdunööri.

Minu ettepanekul võtsime ära ka mõned 3-punktised teravnurgad ja tegime raske otsuse minna läbi kraavitatud raba, mis hiljem osutus vesiseks-lumiseks heinamaaks. Marje oli küll kõvasti vastu, kuid see oli ainuke võimalus ülejäänud plaan edukalt kokku siduda. Tegime oma rajast ilusa kujundi, mille Tarvo Jõeste ära illustreeris.

Olen väga tänulik peakorraldaja Lauri Leppikule, kes on meile alati GPS-träkkeri kandmiseks andnud. See kohustab ja isegi motiveerib. Lihtsam on teha võistlusjärgset ülevaadet. Nagu ikka, kandsin GPSi mina. Reeglina jooksen ees, Mati kõige taga. Põhimureks oli, et kas Mati jaksab peale 5. tundi veel joosta. Õnneks oli ilm külm ja etteruttavalt võib öelda, et jaksas, isegi väga hästi, ehkki vahepeal oli ka raskemaid hetki. Vedamiskumm jäigi seekord kasutamata.

Üldse oli üks imelik rogain. Varbad külmetasid hullumoodi lumelörtsisel heinamaal joostes, tavaliselt jooksmise ajal nad ei külmeta. Panin esimest korda TAOKile selga suusapluusi, ehkki kartsin, et hakkab liiga palav. Hoopis vastupidi, pidin ka kileka külma tõttu paari tunni pärast selga ajama. Riided olid vihmast ja puudelt langenud märjast lumest niisked, ilm mõne üksiku plusskraadi juures, sealjuures päikese all. Näpud külmetasid märgades rattakinnastes kõvasti. Samas mõjus see külm meile hästi. Mati tundis end erksana, minul ei tekkinud krampe. Jõin kogu 8h rogaini ajal vaid 300g spordijooki, kuid käisin 6 korda põit kergendamas. Marje, kes muidu on üsna külmakartlik, oli end kenasti riietega varustanud ja ei külmetanud märkimisväärselt.

TAOKi rogain on üks õige rogain ka seetõttu, et siin ei ole jalgrattaid. Viimased teevad punktikohad lihtsaks ja igavaks. TAOKi rogainis peab aga orienteeruma ja võib-olla sellepärast meil siin ka hästi läheb. Lisaks saab enne starti pikalt rada planeerida, välistades juhuslikkuse. Sellega tahan öelda, et rajameistrid - karkudega Lauri Leppik ja Raivo Pellja tegid huvitava raja. Ehkki 23 tundus olema täiesti mõttetu punkt - ühelt poolt jõega piiratud, teiselt poolt jälle liiga kaugel teistest punktidest, leidus ikka neid, kes sinna läksid.

Raja läbimisest ka natuke.

Läksime kõigepealt lõunasse, kus kõige rohkem kaotasime läbitavuse tõttu aega etapil 44-59. Ka sügavate ja laiade veekraavide ületamine 42 ja 27 vahel võttis aega, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Enne 59 otsisime paremat läbipääsu, kaotasime kontrolli täpse asukoha üle, kuid saime siiski ilusti õigesse kohta.

Etapil 35-40 hakkas tee peal rahet sadama. Marje pani goreka selga ja vajutas tuimalt kõige ees. Lülitasin ka automaatkäigu sisse, kuniks märkasin, et paremale poole jäi tiik. Oi kurask, olime jõe koolmekohast mööda pannud. Edasi suundusime punkti 48, Marje jälle kõige ees, mina taga lõikamisvariante kaalumas, sest olime pool tundi plaanist maas.

Ühel hetkel olime kusagil. Vasakult tulema pidanud rada ei näinud keegi, mina isegi ei vaadanud sinnapoole. Pöörasime itta ja kõrge nõlva lähedal oli õnneks loha. Punkti piirkonnas oli palju segaduses võistkondi, kes kõik otsisid KPd valest kohast. Mati oli otsusekindel, suundus võsa vahele lõunasse ja üllatuseks ei lõppenudki seal kõrgendik. Kõrgeima künka otsast punkti leidsimegi. Hea sooritus keerulises olukorras.

KP51 oli kahtlane, kuid saime sellele üsna kenasti peale. Ma ei saa aga tagantjärgi aru, miks me peale punktivõttu tagasi kõrge oosi otsa ronisime, et siis jälle alla ronida. Lääne poolt läks rada ja sinna oli vaja kohe minna.

Kaardi põhjapoolses osas hakkas soe! Tõsi, lõpuni jäid veel mõned tunnid. Märkimisväärseid vigu, millega lugejaskonda rõõmustada, me seekord ei teinud. Kuid et väga igav ei hakkaks, siis ometigi tekkis ärev moment lõpus KP55-ga. Etapil 58-55 mõõtsin KP22 võtmise võimalust ja liikusin jälle kõige taga, tegelemata orienteerumisega. Vaatasin, et KP22 juures peaks meil olema 26 min aega, et võtta veel ka KP20. Tundus, et see on kenasti tehtav.

Keerasime ühel hetkel metsa, hüppasime üle kraavi, Khalyapini võistkond meie ees. Uskusin, et kõik on kontrolli all. Marje vedas, Mati tema järel. Ühel hetkel tuli kõva loha ette ja hakkasime nagu verekoerad piki seda jälge ajama. Ja sattusime tagasi kraavi peale. Asukoht teadmata. Esialgu läksime valele poole, kuid sealt tuli üks võistkond vastu, kes polnud punkti kätte saanud. Pöörasime 180 kraadi tagasi, leidsime kraavide risti ja edasi läks asi lihtsalt. Loha oli juba ees.

Täpselt samuti käitusid lisaks meile (Spordilinn) ka lätlaste Easy ning esiotsa võistkonnad Õnnevalem ja Pikad. Ka teised tugevad võistkonnad olid trikke teinud.

Foto: Ivo Kraus
Kuid selle punkti "Epic Fail" peaauhinna saab seekord Eesti Maastiku Maraton koosseisus Silver Eensaar - Tauno Riibak. Nimelt nad ei leidnudki lõpuks punkti üles, lisaks jäid selle tõttu finišisse 3 min hiljaks ja kaotasid üldarvestuses esikoha (või 2. koha, lisatud hiljem), kukkudes viiendaks!

Kui jõudsime KP22, oli meil aega 26 min. Sobis, sest paar minutit olin oma arvestuses ka varusse jätnud. Finišisse jõudsimegi 2 min varem.

Läbisime ca 50km ja saime mitmeid auhinnalisi kohti:





Õhtul oli väike palavik 37,4°C, kuid kurk oli enam-vähem ja pühapäeva lõunaks oli enesetunne juba väga ok. Meele tegi veelgi paremaks Tänaku Wales'i ralli võit ning õhtul Kirdi MMi hõbemedal odaviskes.

Mida tahaks TAOKi kiituseks veel öelda, on auhinnad, mis on seal asjalikud ja ka maitsvad. Pildil oleva vorsti olen juba ära söönud, pool juustu samuti. Kiidan tegijaid.

Kahju oli vaid, et ei võtnud seekord fotoaparaati kaasa. Oli tõeliselt ilusaid ja põnevaid jõeületusi, päikese käes sätendavaid veepritsmeid ja auravaid kaaslasi, lund-rahet-vihma jpm.

Tulemused
GPS träkid

Sunday, September 29, 2019

Rosma sillad

Laupäevaks pakuti igasuguseid üritusi, millest oleksin tahtnud osa võtta - EE pinksiturniir Rakveres, Bike Xdream Harju-Ristis, Künnapi alpinistide kokkutulek Piiritsoonis. Eelistasin siiski peale pikemat välislähetust sõita maale Lõuna-Eestisse ja kuna tuli o-listi teade Põlva lahtiste MV registreerimisaja pikendamisest, siis sobis see jooks ka minu plaanidega.

Esialgu regasin end M21 rajale seetõttu, et enne nädala pärast toimuvat TAOKi rogaini võimalikult pikk ots teha. Siiski polnud rajapikkuste vahe M45 ja M35-ga suur ja põnevuse huvides startisin M45-s, konkurendiks ka omaklassimees Antti Roose.

Enne starti oli jalg Türgi mäejooksudest väga hea, samas polnud ammu kiiremaid liigutusi teinud ja ka orienteerumas käinud. Rosma kaart oli kohalikele vendadele tuttav plats, kus üheks oluliseks orienteerumisobjektiks oli jõgi, õigemini sillad üle jõe.

Nii ka eile. Väike pidurdus esimese punktiga ja kõhklusehetk 2. punkti juures võttis küll sekundeid, kuid esimene natuke suurem viga tuli esimese silla asukohaga. Nimelt jooksin 2. punktist vale suunaga alla ja sattusin liiga paremale ühe punkti juurde, kus Teele näitas asukohta. Ligi 50 sek viga.

Edasi oli kõik OK. Etapil 5-6 läksin ringijooksule ja vist kaotasin natuke ajaliselt. Üllatus oli aga, kui 2 min hiljem startinud Raul Kangur sai mind juba selles punktis kätte. Tema tuli 5-6 otse läbi finiši.

Edasi vajutasime kahekesi, mina ikka punktides natuke ees. Etapil 12-13 jooksime KP13 lähedale, kus minu kaardilugemine käis hoopis etapil 15-14. Olin päris segaduses, sest pidime olema üleval platool, kuid väga kõrge nõlv asus hoopis paremal. Kas tõesti olin nii pikalt mäest alla jooksnud?

Egas midagi, mäest üles ja KP14 oligi varsti käes. Nüüd hakkasin mõtlema, et küll see rajameister Raido Mitt on teinud kummalise edasi-tagasi etapi 11/15 ja 14 vahel, kuni sain aru, et olin KP13 vahele jätnud. Oi pekki, teine tõus sellel nõlval kulges juba üsna vaevaliselt. 5 min viga.

Uus jõeületus oli etapil 15-16. Jooksin alla jõelammile, seal kenad autojäljed ja paar tüdrukut - küll see sild ka olema peab. No ei olnud. Kaugel eemal nägin kopratammi ja läksime kõik sealt, läbi nõgeste ja kõrge heina. Aega võttis, aga üle sai. Kaotust ligi 2 min.

Pikal etapil 17-18 sain kummalisel kombel parima aja, järgmisest 25 sek kiirema!? Ju siis ikkagi mingi jooksuvorm oli, ehkki jalad tundusid kopsudest seekord üle olema. Antti Roose liikus kiiremini, kuid tegi ka paar viga, sh sillaga.

Tulemused
SI-ajad

Mehed (näit Kaupo Järve, Mart Külvik jt) juba suusatavad, rolleritel. Võtsin ka suusad välja, kuid alla neid vist niipea ei pane.

Sunday, September 22, 2019

Far Far Away

Eile õhtul sattus Youtube´i lugusid näppides ette see keskkooliaegne hitt Slade´ilt. Ökul laenas plaati, mille oli ka kelleltki laenanud, vana raadio grammofoni peal panin loo nii üürgama, et sõber Aksil hakkas kõrvadel valus. Oli aasta 1976.



See on ikka vägev värk küll, et saame nüüd näha vanade lugude videosid, siis nägi ansambleid vaid plaadi ümbrisel või mõnel üksikul fotol.

Eestis oli rogainide nädalavahetus - nii Kohtla-Nõmmel kui Paganamaal. Põlevkivipiirkond on mulle tuttav nii varasematest seiklustest/rogainidest kui tööga seotud tegemistest, Paganamaa aga üsna tundmatu kant. Muidugi olen seal tornis käinud, ööbinud koolimajas 9. klassi klassiekskursiooni ajal, kuid ümbruskaudne mets ja reljeef on veel avastamata. Ehk kunagi tulevikus.

Enda nädalavahetus on olnud töine, sest pole mõtet siia kaugele Türki puhkama tulla. Põlevkivimaardla uuring tahab juhendamist-juhtimist, praegu on minu vahetus. Teisi eestlasi pole, inglise keele oskajaid oli baasis nädalavahetusel 1+1. Lisan siia, et türklased ostavad meilt teenust ja mitte odavalt.

Ilm on praegu mõnus, jooksmiseks väga sobiv. Tõusumeetreid tuleb omajagu ja keha hakkab sellega harjuma. Täna õhtul tegin väikese jooksu-matka ühe kõrgema mäe tippu. Mõnus vaheldus väikese adrenaliinilisandiga. Ei tea ju ette, kuidas üles saab ja alla ka vaja tulla. Ülesse on mägedes alati lihtsam minna, sest piki harja minekul on vaid üks teevalik. Allatulles on asi alati keerulisem, sest valikuid tekib mitu (mäeharjad hargnevad) ja nähtavus kehvem. Õnneks oli mägi lihtne.

Paar pilti tipust endale salvestamiseks.









Elamistingimused on välibaasis luksuslikud, rahvas sõbralik. Türklased väldivad omavaheliste pingete tekkimist, üritavad elust rõõmu tunda. Mis muidugi ei tähenda, et tööpingeid pole või tööd lihtsalt võetakse. Kaugel sellest.

Toit on nende jaoks väga olulisel kohal. Süüakse aeglaselt ja mõnuga. Liha peab olema, samuti värske salat ja sai.

Hommikusöök on lihtsam, kuid sealt ei puudu kunagi muna, juust, mesi/moos, oliivid.

Lõunaks on tavaliselt jahu-, läätse või jogurtisupp, mingi piimatoode, kartuli-, baklažaani- ja lihatükkidega pajatoit vm ning alati on selle juures veel riis, kas siis purustatuna või täisteralisena.

Õhtu on lõunale sarnane, alati on magustoiduks mesimagus arbuus või melon. Kordan veel, et supp ei puudu kunagi.


Monday, September 2, 2019

Eestikatest ja muust

Alustaks lõpust ehk nädalavahetuse Eesti MV tavarajast ning veteranide teatest.

Tavarada

Orienteerumisvigadeta jooks tuli, kuid võtmeetapiks sai 3-4, mis oli sama ka eliidi rajal. Rajameister Kuno Rooba poolt planeeritud väga huvitav teevalikuülesanne. Etapil 2-3 jooksis tee peal vastu Savinov ja andis sellega vihje, et ringijooks on üks valikutest. Mulle oleks see variant hästi sobinud, sest endise maanteejooksjana suudan tee peal ühtlast head kiirust hoida.

Ometi lahendasin etapi otseminekuga, lihtsalt uskusin, et äkki ei ole läbitavus nii halb. Esimesel 200 meetril sain otseminekul aru, et olen lahingut kaotamas ja surusin tugevalt. Ilm oli palav, rohi kõrge, mätas pehme ning künkad väsitavad. Üsna kiiresti sai kumm tühjaks ja taastumiseks eriti võimalusi polnud. Alles peale etappi 6-7 taastusin suuremast väsimusest. Kaotasin etapiga 3-4 paar minutit, palju jõudu ja võimaluse pronksile heidelda. Rohkemaks polnud sellel päeval suuteline, Maido Kaljur ja Antti Roose olid lihtsalt tugevamad. Maido läks otse, kuid hoidis läände, Antti tuli teed mööda ringiga, mõlemal aeg 19:03. Minul 21:43.

Meeste eliit tegi igasuguseid teevalikuid, Sander Vaher sai seal paremalt poolt otsejooksuga parimana aja 13:32 (vt ülemist kaarti).

Tulemused

Veteranide teade

Olime Mati ja Maidoga favoriidid ning ainult suur ebaõnnestumine võis meid võidust ilma jätta. Alustasin ilusti, meil oli Antti Roosega teistest pikem hajutus ja suundusime varem tee pealt metsa. Mina tabasin kinnikasvanud sihi ära, Antti mitte ja läks suurele veale. Vaatepunktis, kui joostud oli 2/3 rajast, olin esimene, napilt Jaanus Reha ees. Siis aga tuli koos Jaanusega esimene viga. Ülejärgmises jooksin punktist koos Kaupo Järvega paari meetri jagu mööda ja kuna tagasikeerav teerada puudus ning lage ei läinud minu meelest kaardiga hästi kokku, siis otsustasin joostud teed edasi minna. Segaduses orienteerujaid oli seal mitmeid, Reha oli läinud, Pritsik saabumas. Ka järgmise punktiga tuli viga, kaldusin liiga vasakule (mul enda kaarti pole, jooned on Maido viimase etapi kaardil).

Ülekuumenenud peaga vaatasin kaarti ja ei saanud aru, miks punkt enne lõppu on ilma numbrita. Number oli hoopis 2 cm allpool teise rõnga juures. Otsustasin, et seda punkti pole vaja võtta, seal ju niidetud rada ning jooksin lõpus punkti kõrvalt mööda seda märkimata. Olin lõpuosa suurte vigadega hea jooksu ära rikkunud, kuid kaaslastel oli piisavalt võimalusi kõik heastada. Mati tegigi hea jooksu, Maido surus täiega ja lõpetas teisest võistkonnast 9 min varem.

Tulemus oli aga DSQ, sest mina jätsin viimase punkti võtmata...

Tulemused

EMV sprint Kuremaal

Olin tulnud Türgist välitöölt ja korralikult väsinud. Tegin seal küll igal hommikul 8 km mäejooksu (210 m tõusu), korra ka ühel õhtul 14 km ja 430 m tõusu, kuid heaks sprindisoorituseks vajasin hoopis rohkem puhanud seisundit. Uku-Laur Tali poolt tehtud kaart ja rada olid väga huvitavad ning ajasid mul juhtme ka täiesti lihtsates kohtades kinni. Ma polnud valmis sellisteks ülesanneteks ei vaimselt ega füüsiliselt. Pean end sprindis üsna tugevaks, nüüd siis kindel koht tabeli lõpus.

Tulemused

PILDID (Aldis Toome)

Sprinditeade Palamusel


Öise võistluse jätsin vahele - magasin, vaatasin Tänakut, magasin ja magasin veel. Hommikul tundsin end juba üsna hästi ning valmis võidu nimel head jooksu tegema. Olime favoriidid, kõigil tuli teha oma sooritus.

Tegin kõva jooksu ehkki lõpus tuli koolimaja ees ja taga kokku minuti jagu (!) viga. Andsin teate Marjele siiski esimesena, kes seda edu veelgi suurendas. Ühe ilusa Eesti MV medali olin seega kätte saanud.

Tulemused

PILDID Aldis Toome´lt (ma tahaksin kõiki neid pilte siia blogisse panna!!!)


Järgmisel nädalavahetusel ei plaani EMV pikale rajale minna, sest tahaks olla maal. Liiga tihedalt on neid võistlusi praegu, Türgis viibimine vähendab võimalust maal olla veelgi.
(Pildid: Lee ja Madis)

Ah, et mis ma Türgis teen? Ehk teine kord.

Friday, August 9, 2019

Mägimatkaja MM rogain Hispaanias

Ligi 2 nädalat on möödas rogaini maailmameistrivõistlustest La Molinas Püreneede mäestikus. Nagu korraldajad mainisid oli see kõige mägisem MM rogainide ajaloos.

Läksime Tõnu Ilvesega medalit saama, kuid jäime MSV ehk meeste superveteranide klassis viiendaks (25 võistkonna hulgas). Tegime oma arust hea plaani, korjasime kaardi põhjaosast kalleid punkte, öösel liikusime kindlamatel radadel ja tänavatel Prantsusmaal, hommikuks oli seis nii füüsiliselt kui ka punktiskoorina hea. Kodulehel sai jälgida võistkondade liikumist GPS-träkkidena ja näha järjestust kogutud punktisummade järgi (punte ei näidatud). Hommikuks jõudsime II kohale Tiit Tali - Antti Roose järele. Öösel muutusime natuke passiivseks, sest tekkis arusaam, et meil oli läinud piisavalt hästi. Petlik ja ohtlik arusaam, mis vähendas motivatsiooni. Sellel MMil ei antud midagi niisama.

Kuid kõigest järjekorras.

Reisisime viiekesi - Tõnu Ilves, Mati Preitof ja naisvõistkond Marje Viirmann - Airi Alnek. Teel juhtus nii mõndagi. Kõigepealt kaotas Marje Riia lennujaamas oma ID-kaardi. Passi tal kaasas polnud. Kuidagi õnnestus Barcelonasse lennata. Ühes väikelinnas, kus üritasime edutult söögikohta leida, sõitis ühel kitsal tänaval minust hooga mööda furgoonauto. Väga lähedalt sõitis, kuid hindasin 30 cm vahemaad turvaliseks. 10 m peale mind lendas furgoonil tagauks lahti ja põrutas täiega vastu kõnniteel asuvat raudposti. Uhh, vedas.

Võistluseelse päeva hommikul oli Marje väga viletsas seisus. Nägi välja nagu rogaini 12-l tunnil - kahvatu ja nõrk. Looderdasime natuke pikemalt oma korteris La Fusadas, lootes, et ta natukenegi kosub. Õnneks läks päeva peale enesetunne paremaks. Airi oli rahu ise, vähemalt väliselt.

Võistlushommikul tundis Mati end kehvasti. Tõenäoliselt mõtles-närveeris natuke üle.

Ehkki sporditegemine pole viimasel ajal olnud minu prioriteetide hulgas, olin selleks MMiks valmistunud üsna hästi. Tõnu oli teinud omajagu maratonijookse ja seda jätkuvalt heade aegadega (sh alla 3:20). Tema füüsilise seisundi pärast ei pidanud muretsema. Lubatud jahedam (külm) ilm sobis ka, sest palavus põhjustab minul krampe. Mõlemad kasutasime ühte kerget matkakeppi, millest oli väga palju abi.

Planeerimisel kulusid ära kõik 2,5 tundi. Esialgu ühendasime punkte kaardi lõunaosas ehk kõrgetel lagedatel küngastel. Kuid nöörist tuli puudu ja hea lahenduse leidsime hoopis põhjaosa punktide läbimisega. Olime rajaplaneeringuga rahul ja läksime enesekindlalt starti.

Planeerisime suures telgis laua taga. Kaks tundi järjest tuli äikesevihma kõva müristamisega. Vihma sadas ka stardi ajal ning lisaks veel mitu tundi otsa. Vahepeal oli ka ilusat ilma ning näitas isegi päikest. Õhtul kella 7-ks oli vihmasadu läbi. Need kes alustasid kaardi lõunaosast külmetasid kõvasti. Seal kõrgel tuli ka korralikku rahet. Meil külm polnud, ehkki riietamisega pidi hoolikas olema.

Kuigi rajal arvasime, et meie hea võistlus lõppes hommikul KP82 mitteleidmisega (kaotasime 50 min), siis väikese analüüsi järel selgus, et suure prohmaka tegime juba stardis ja korralikke vigu kogunes liigagi palju.

Nimelt plaanisime minna 24-53-79, kuid hoidusime esialgu tõusust ning kaldusime suunaga totaalselt ära. Ei saanud tükk aega asfaldil aru, kus asume, kuni lõpuks pani Tõnu meid paika (roosa joon, nr. 263). Muutsime plaani ja läksime KP33e. Kohe varsti saime kokku klubikaaslase Kari Lehto võistkonnaga (kaardil roheline joon, nr 72). Soomlased liikusid hästi, kuid suurteks konkurentideks neid ei pidanud. Kari kõige pikem rogain oli selle võistluseni 2-tunnine. Ma ei tea, mis neil juhtus, kuid 13. tunnil sõidutati neid keskusesse.

KP33

Niisiis olime "väikese" veaga kaotanud kohe stardis 6 punkti, lisaks oleksime võinud peale 79 võtta ka 53, liikudes piki horisontaali. Järgmise hommiku punktide raskusastet arvestades läks kaduma 11 lihtsat punkti.

KP73 oli meil plaanist väljas, kuid kuna paljud võistkonnad liikusid sinna, osutus see väga heaks valikuks. Me polnud selleks ajaks veel hästi aru saanud mägedes planeerimist - oluline polnud mitte pikkus vaid kõrgushorisontaal. Rogaini kaardil olid kõrgushooned 10 m ja paksud horisontaalid 50 m järel.

Edasi õnnestus kõik kenasti, traverseerisime pikalt nõlva alates KP45-st kuni 90-ni. See traavers oli minu kinnisidee. Enne KP65 kasutasime Tõnu tungival soovil ka teed.

KP50 ja 55 vahel kohtasime Lahtmäe-Väärsit.

Taimestik oli erinev, kuid reeglina normaalselt läbitav.
Omajagu aega läks KP56-ga. Asfalttee pealt pidi minema üles väike oja, kuid seda ei leidnud (ehkki läksime ka tagasi). Järgmine koht tõusuks avanes peale järsakut aga liiga hilja ja tegime paraja lisakaare. Ehkki saime lageda järgi end üleval kenasti paika, ei saanud aru, kus punkt asub. Mina ragistasin võsas kaljude all ja Tõnu otsis punkti ülevalt. Üks võistkond loobus otsimast ja läks minema. Lõpuks Tõnu leidis punkti ühe kaljuse kaeviku seest.

Peale KP56 läksime joogipunkti, kus sai leiget puljongit ja kohvi. Meeldiv üllatus. Eemal olid tumedad äikesepilved, mille serva saime ka natuke hiljem tunda. KP96 oli trikikas, seal oli palju kaljusid, kuid punkt oli pandud eemale mingi pisikese kivinuki juurde. Otsimisega läks jälle aega, kuid hindasime seda normaalseks kaoks.

Kuna olime plaanist maha jäänud, siis lõikasin välja odavamad punktid 49 ja 30. Samas tegime etapil 96-68 viga ja olime üsna KP30 lähedal. Suurelt kaardil seda varianti enam ei näinud ja kaotasime 3 lihtsat punkti.

KP77 juures kohtasime 8ndal tunnil Tali-Rooset. Antti ütles, et vahepeal oli tal juba päris rogaini tunne sees. Ise tundsin end väga hästi, sest rahulikud tõusud sobisid kenasti. Kordagi hingeldama ei hakanud, allamäge oli ka hea joosta.

Edasi tegin ettepaneku ära jätta suur ring 29-63-107. See oli õige otsus, liikusime piki mõnusat rada mööda kalleid punkte 87-83.

Enne 108 läks pimedaks ja panime linnatänaval lambid pähe.

WP1 tegime pikema pausi, ligi pool tundi!. Jõin ära 200g Coca't ja üritasin TacticFoodi soojaks ajada. Eriti ei õnnestunud, kuid aega läks kõvasti. Tõnu pakkus soolakurki.

Enne KP97 pakkusid lapsed kell 23:30 aasal kohvi ja pitsat. Kuna just olime söönud, siis pitsat enam ei tahtnud. Kohv pani südame puperdama ja kofeiiniga kummikommid jäid seekord söömata.

Kuna ei näinud pimedas läbipääsu KP97 juurde, siis kaldusime kõvasti kõrvale. Kontrollisin maja järgi asukohta ja lolli järjekindlusega ronisin mäe otsa, lootes punkti leida. Tõnu kahtles kõvasti, jäi seisma, kuid kuna alternatiivi polnud, siis vedasin end siiski üles ja KP97 oli olemas!

Ka KP60-ga tuli rumal viga. Kõik oli millimeetrini kontrolli all, kuid alahindasin 10 m laskumist ja hakkasime lihtsat punkti otsima 5m kõrgemalt võsast. Vähemalt 10 min läks kaduma.

Öine teekond viis meid läbi Prantsusmaa linnade, kus noortekambad pidasid tänaval pidu. Tempo oli langenud, ehkki kurnavat väsimust polnud. Võtsime kõike rahulikult, lootes, et tehtud hea töö tasub end igal juhul ära.

Kõige jubedam minek oli lühike lõik KP28-st oja juurde. Totaalne võss laskumisel, saime läbimärjaks, tegin mitu kukerpalli.

Raja peal saime kokku kahe hispaanlannaga?, kellega jõudsime koos punkti 109. Tegelikult läksime sellest punktist 2 m kauguselt mööda ja otsisime lameda orvandi asemel punkti sügavamalt orust. Naised olid eriti järjekindlad ja sinna nad jäidki. Saime punkti, mis oli põõsa taha peidetud, kätte tänu vanameistritele Kivikas-Tasa-Nurm. KP109-s olime jooksva punktiarvestuse järgi teised.

Kustutasime lambid, läks valgeks. Kell oli 6 hommikul

Kohe järgmise punktiga (KP59) tegime jälle viga. Lugesin kaardilt, et oleme kaugemale jõudnud ja läksin liiga vara punkti lõikama. Tiigi juures saime paika. Punkti ei leidnud ka kohe õigelt kõrguselt. Kokku päris suur viga.

Ilm läks soojemaks, energia hakkas kaduma, sest süüa enam ei tahtnud, mistõttu tempo oli loid.
Ja lõpuks see punkt, mis kustutas motivatsiooni - KP82. Tõnu eelistas minna natuke ringi, kuid tagasipööre jäi lühikeseks ja 110 m tõusu järel ei sattunud õige kalju alla. Tuiasime seal lähedal üsna pikalt ja me polnud ainukesed. Altpoolt tuli väga enesekindla ronimisega üks vanapaar ja haakisime neile sappa (pildil vanadaam kimbatuses). Tulemuseks tuiamine 70-90 m kõrgemal (roosa joon, nr. 263). Samal ajal tulid alt otse punkti Tali-Roose (roheline joon, nr. 111). Kahjuks me ei kohtunud, olime erinevatel levelitel.

Läksime KP71-e läbi 62 traversseerides hiljem ümber sügava oru. Tali-Roose läksid aga KP82-st otse 71-e ja palju edu ei saanud. Seega jäi neil võtmata väärtuslikud 6 punkti.

KP82 punktipiirkond lähemalt.
Enne KP71 kaotasime omajagu aega lageda nurgast punkti otsimisega. See polnudki veel õige nurk ja seal said tünga paljud tiimid.

Kohtasime Kangur-Ivanovi.

Lõpp läks parajaks kaoseks. Ilm oli palav ja motivatsiooni langusest olek uimaseks. Tahtsime võtta ära kõik keskuse ümber olevad punktid, kuid Tõnu ei tahtnud minna otse 38-25, mina ei tahtnud jälle edasi-tagasi ringi teha. Lõpuks läksime KP48 poole, kuid teerada ei leidnud. Lõpuks leidsime, et me ei jõuagi sinna enam minna.  Koju. Veel kaotatud 7 punkti.

Ja nii kogunes kaotusi ning, üllatus-üllatus, päris korralikult. Kui oleksime leidnud KP82 ja ülejäänud punktid keskuse lähedalt ära võtnud, aega oli selleks piisavalt, oleksime kokku saanud 260 punkti ja jäänud ühe vähempunktiga neljandaks.

Väga hea tulemuse tegid Marje ja Airi, kes tulid superveteranidest maailmameistriteks ja veteranidest pronksile ning seda hea tulemusega. Tali-Roose saavutasid II koha.

Tulemused
GPS-träkid
Fotod
VIDEO

Lisan siia ka foto IRFi koosolekust. Uus president, Lauri taandus juhatusest. Võtsime seal mõningate võimalike uuenduste osas sõna, kuid erilist toetust ei leidnud. Maailm on konservatiivne, kuid ega ka Euroopa pole eriti valmis uuendusteks (näit rogaini lühikese formaadi tiitlivõistluseks).