Friday, April 15, 2022

Rahulik Linnarogain ratastel

Ei teagi, mitu päeva sai Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim peale Lesothot kodus olla, kuid  juba reedel olid korraldamas järjekordset Tallinna Linnarogaini

Olen sellest kuu aja tagusest jamast üsna kenasti taastunud, võtnud korralikult tablette ja palju jalutanud, eelistades selleks mereäärseid piirkondi. Polegi elus varem nii palju kõndinud, liikumine on ikka olnud kas autoga või joostes. Testimiseks tegin paar päeva tagasi rahuliku 20 km rattaotsa. Kõik toimis kenasti ja peale natuke intensiivsemat kulgemist lõi keha mõnusalt nurru. Jooksnud/sörkinud veel pole, kuid ega see aeg ka enam kaugel pole.

Rogainil jalutada on kõige parem rattaga, siis näeb rohkem ja orienteerumine on ka põnevam. Poeg Madis oli nõus kaasa tulema ja hoidis vanamehel pilku peal, et kusagil kiirustamiseks ei läheks. Kui tundis, et tempo natuke tõusis, jäi meelega pikalt maha. Suutsin enamus ajast rahulikult liikuda, kuid ikka tekkisid mõned hetked, kus pulss kindlalt üle 130 läks. Nendest kohtades öeldi: "Rahulikult, rahulikult".  

Planeerisime raja nii, et poriseks ei saaks ja Mustamäe nõlvast üle ühe korra üles ei roniks. Tekkis justkui kaks ringi - sisemine ja välimine, lõpuosas pidime juba tehtud ringi lõikama. Tavaliselt on selline planeering ebaõnnestumine, kuid rattaga on teedel liikumine kiire ja sealt suurt ajakadu ei tulnud.

Seega jäi kohe välja Harku karjäär, ka Harku metsas ei õnnestunud seekord käia. Kuid põnevaid kohti oli palju, ka linn on vahepeal muutunud, palju uusi maju juurde ehitatud.

Mõningaid vigu tuli ka. Hüppetorni juures ei saanud aru, kuidas sinna õuealale sisse saab ja vahepeal tundus mulle, et punkt (KP46) polegi torni juures. Kuid ilus vaade oli sealt alla linnale.

Astangu pommiladudega on alati jama olnud, kuid seekord saime õigele hoonele kohe pihta. Rattaarvestuse võitja Indrek Reitsaku duo kammis seal valesid hooneid ja kaotas kõvasti aega, kuid varsti tuhises meist hooga mööda. "Aigu om!" - oli meie deviis.

KP48 juures oli kaart muutunud ja panime natuke mööda. Otsisime  võsast punkti koos jooksu võitjate Martin Vilismäe-Mehis Muruga.

Kuna aega oli KP68 juures palju üle, otsustasime võtta ka mitte-ratta punkte 57 ja 40. Nende punktide peale läks ratast üle puude tassides ja läbi võsa lükates 21 minutit. Seega olime liigse aja kenasti ära kasutanud. Vajalikke radu metsas ei kohanud.

Enesetunne oli peale finišeerumist väga hea - rada oli olnud põnev, rajavaliku tegemine samuti, Eensaarte traditsioonilised sardellikesed maitsvad, Vytautase vesi paraja soolasusega.

Tulemused

GPS träkid (meil oli ka geps!)

See polnud esimene kord, kui Madis mind niimoodi kontrollis. Viimati toimus see 17 aastat tagasi, kui 15 aastane poiss tuletas isale korduvalt meelde, et ta Elbruse idatipust laskumisel, paksus lumes ja järsus kuluaaris, oma jalgu korralikult asetaks. Sest kassid oleksid võinud bahillidesse takerduda, põhjustades kukkumise.

Olin siis üsna väsinud, sest tõusime 3800 m pealt 5600 m-ni ja laskusime tuldud teed tagasi. Oli väga kõva tuul ja korralik arktiline tõus. Nelja tipuskäinu hulgas oli kahe Pukkoneni kõrval ka üks Vilismäe. Jürka, nimelt.


Pildil: meie laskume tipust, Ülo Suursaar ja Jürka on veel tõusul.

Allajõudmisest ja tugeva tuule jutust on väike videoklipp, mille filmis Mart Kainel.

Kaukasus 2005 koduleht




Sunday, April 10, 2022

Kšemõš, 2B

Joonas Hellerma 
saateid "Plekktrumm" olen alati vaadanud suure huviga. Nüüd viskas Facebook ette, et esmaspäeval ehk homme tuleb saade psühholoogiateadlase Aaro Toomelaga. Kohe meenus ammune mägimatk ja eriti just üks kuru, kus Aaroga käisime. See oli 35 aastat tagasi, 1987. Hiljem pole vist omavahel kohtunud.

Oli Matša mägimatka lõpuosa. Olime teinud päris palju kurusid, mille hulgas ka Dovgulevitš (4850 m, 3A) (lugu SIIN). Väsimust oli kogunenud juba omajagu, kuid kojuminekuks oli vaja ületada veel üks kuru - Kšemõš / Перевал Кшемыш (4300 m, 2B). Ei midagi keerulist, kuid omajagu ohtlik ikka.


Enne tõusu tegime korraliku söömise ja väikese magamispeatuse suurel kivil. Tõusu alustasime kell 15.

Matkapäevikust võib lugeda, et tõus sellele kurule võttis aega 4 tundi, suhtelist kõrgust oli ca 600 m ja nõlva kalle 45°. Nõlva keskel oli üks järsk, 15 m kõrgune kaljusein. 


Nõlval leidsin ühe lõhetsooni, mille kaudu oli lihtsam seinast üles minna. Astangu peal kinnitasin julgestusköie jaoks rauast kaljunaela. 



Järgmine oli Aaro, kes ei järgnenud millegipärast minu tõusuteele vaid hakkas  seina otse ronima. Ning jäi sinna raske seljakotiga toppama, ei saanud enam ei üles ega alla. Päris kehv olukord oli, sest keegi talle appi minna ei saanud, minul jäi vaid köiest tugevamini kinni hoida. Tõsi, ühe foto siiski tegin.

Nagu sageli ikka, on uppuja päästmine tema enda asi. Aarol õnnestus lõpuks natuke laskuda ja eestuldud rajale minna. Tema põlved olid juba enne tõusu kehvas seisus, lisapingutus ei tulnud kasuks. Liikumist ei kergendanud ka sünnipäev!


Kuna sellel aastal oli lumeseis mägedes väga hea, saime ülemise järsu lõigu tulla otse jäljes, Väints (Väino Vaino) kinnitas selleks paar köietäit julgestuseks.  


Kell 19 olime kõik kurul ja jäime sinna ööbima. Ilm oli sompus ja udune. Järgmisel päeval oli plaanis tõusta Skalistoje tippu (5621 m). 

Hommikul ärkasin teistest varem, vaatasin ilma, hindasin grupiliikmete väsimusastet, eesootava tõusu keerukust ja vähest taustainfot ning otsustasin grupijuhina tipuvallutuse katse ära jätta. Õnneks olid kaaslased sellega nõus. Kuru all tegime Skalistoje taustal grupipildi. Vasakult: Aaro Toomela, Eduard Pukkonen, Mari Maameele, Ilme Hunt, Väino Vaino ja Ivar Jüssi

Alternatiiviks jäi Igla tipp (4770 m), tõusuga Ailanõši kurult (4375 m, 2B*). Õnneks keeras ilma ära, olime telkides 1,5 päeva ja lahkusime orust alla koduteele. 




Kšemõši kuru ületasin elus teist korda, sest aasta varem (1986) tulime Väintsiga teiselt poolt ja laskusime kaljuseinast köiega alla. Diagonaalis oli tulla üsna ebamugav, kott oli raske ja julgestus toimis haarava sõlmega. Kuid kõik said hakkama. Pildil laskub Tiit Maran, kes on samuti "Plekktrummi" saates käinud (SIIN).

Lisan siia 1986. aasta Matša matka grupipildi, mis tehtud ühel lihtsamal kurul. Taamal paistab seesama Kšemõši kuru.
Vasakult: Pille Oolup, mina, Sirje Siska, Jaak Palumets (grupijuht), Väino Vaino ja Jaan Ainelo. Pildistas Tiit Maran.


Sunday, March 27, 2022

Geoloogina Pakerordi sihtkaitsevööndis

Märtsikuu ilusate ilmadega käisin paar korda Pakri panga all, poolsaare loodeküljes. Eelmises postituses olid peategelasteks jääpurikad, kuid nüüd annaks väikese ülevaate geoloogi silmade läbi. Kirjutan seda, mida märkasin ja tean, põhjalikke teadmisi leiab igaüks internetist.

Esimest korda uurisin infotahvlit, mis oli asetatud pangast alla viiva trepi kohale. Ja ebameeldiva üllatusena avastasin, et suurel osal pangaalusest kaldaribast, Pakerordi sihtkaitsevöönis, on liikumiskeeld 1. maist 31. augustini. Polnud sellist piirangut varem kohanud ja olin seal varasemalt käinud aastaajast sõltumata. Tõsi, üsna harva, nagu enamus inimesi, kes sinna üldse satuvad. Seetõttu uurisin natuke keeluala tausta, mida käsitlen postituse lõpus.

Uhke trepp on ehitatud väikese neemekese kohale. Meri on selles kohas madalam, mistõttu leiab siit hulgaliselt moreenist välja pestud ja liustikujää ning lainetuse poolt kenasti lihvitud  tard- ja moondekivimeid. Tardkivimist on tüüpiline pruunikas-punakat värvi graniit, mis oma värvi on saanud põhiliselt K-päevakivi ehk ortoklassi mineraalist. 

Kui aga näete, et kivim on vöödiline, siis see viitab moondekivimile - siin peamiselt gneissidele või migmatiitidele. Viimastele siis, kui näete rohkem musta värvusega kivimeid. Moondekivimid on ümbersulanud tardkivimid. 

Kui merevee tase on madal, siis paljandub trepi all tumehallikat värvi sile "metallplaat", mis koosneb püriidistunud liivakivist. Raud selle mineraali sees teeb kivimi raskeks. Kui teil õnnestub plaadist tükk lahti lüüa, siis näete kollakat läikivat mineraali - püriiti, mida kutsutakse ka kassikullaks. See kiht lasub geoloogilises läbilõikes graptoliitargilliidi ja oobulusliivakivi piiril ja on kuni 5cm paks.


Ühe väikese groti lage hoiab selline püriidikiht üleval.


Mummud liivakivi plaatides pole aga mitte püriitse vaid kaltsiitse ehk karbonaatse koostisega.  

Kohe trepi lähedal paljandub astangus graptoliitargillit ehk varasema nimega diktüoneemakilt. Eriti uhke on paljand siis, kui meretase on kõrge ja lained peksavad vastu kivi.  

Madala veetaseme juures on näha, kuidas lained on argilliidikihist välja murdnud siledate servadega kivimiplokke. Justkui kivimurrus. Tegemist on lõhepindadega, piki mida plokid "lahti lõigatakse". Sellised lõhesüsteemid on kogu settekivimite kompleksis ja lõhede valdav suund on kas loode- ja kirdesuunaline või põhja- ja idasuunaline. Seda võib nimetada planetaarseks lõhelisuseks, mis on tekkinud maa pöörlemise tagajärjel setete litifitseerumise ehk kivistumise käigus.


Lubjakivi nukid pangaastangul jälgivad samasuunalisi lõhepindu.

Pole vist paremat kohta Eestis, kus oleks nii selgelt näha, kuidas settekivimite kihid on kaldu lõuna suunas, ligikaudu 4 m 1 km kohta. Seega, liikudes poolsaare tipu suunas, tõuseb argilliidikiht, mis trepi juures on veepiiril, järjest kõrgemale, ulatudes tipus 6-7 m kõrgusele veepinnast. 

Enne veel, kui selle kõige võimsama paljandini jõuda, hakkab  põhja suunas liikudes tasapisi kasvama oobulusliivakivi ehk nö fosforiidi kihind ja selle alla ilmub juba vanem, alamkambriumi vanusega  liivakivi kiht. Viimast pole ehk lihtne eristada lasuvast nooremast liivakivi kihist, kuid kui leiate nö basaalkongromeraadi kihi nende kahe kompleksi vahel, siis see ongi piiriks. Pildil on näide erinevaid veeriseid sisaldavast tsementeerunud kivimitükist - basaalkonglomeraadist.

Graptoliitargilliidist mainiks lühidalt seda, et see orgaanilist ainet sisaldav kivim sisaldab kõrgenenud kontsentratsioonis mitmeid keemilisi elemente - vanaadiumi (V), uraani (U), molübdeeni (Mo), reeniumi (Re). Polümetallide (Pb, Zn) sisaldus on vaid kohati kõrgem. Kõige huvipakkuvam element on V, mille sisaldus on jämedalt 1 kg 1 tonni kivimi kohta (1000 g/t). Kui kogu see V, mis esineb Hiiumaalt Narvani levivas graptoliitargilliidis, rahasse panna, saaksime pea 2 triljonit eurot. Kuid enne on vaja kivim maa alt ja pealt kaevandada ning V argilliidi seest kätte saada. V probleem on selles, et ta ei taha kivimist kuidagi välja tulla, erinevalt uraanist ja molübdeenist. Selle teemaga praegu tegeldakse, lahendused pole kindlasti odavad.

Kui väidetakse, et fosforiidiga on võimalik teenida sadu miljardeid eurosid, nii P2O5 kui haruldaste muldmetallide müügist, siis ka see pole tõsine jutt. Keegi pole riiklikul tasandil kokku löönud kaevandamis- ja rikastamiskulusid, järeltöötlusega seotud maksumust. Keskkonnamõjud sinna juurde.  Mis aga ei tähenda, et fosforiidiga miljoneid teenida ei saa. Paldiski kandis on oobulusliivakivi kiht madala fosfori (P2O5) sisaldusega (alla 3-5%), mistõttu seda fosforiidiks nimetada ei saa ja seega ka majanduslikku huvi ei oma.

Graptoliitargilliidi peal lasub roheline glaukoniitliivakivi, mis alla valgudes värvib ära kogu kildakihi. Rohelist värvi saaks sellest liivakivist nii palju, et võiks ära värvida kogu Euroopa. Siiski pakub suuremat huvi kõrgem kaaliumi sisaldus (K2O kuni 8%) ja seda just kaaliumi allikana K-väetiste jaoks. Ka see  protsess on keeruline,  energiamahukas ja esialgu olulise perspektiivita. 


Vahvad on igasugused augukesed ja uurded, mida on kivikesed teinud lainetuse mõjul siledatesse liivakivi pindadesse.


Erinevalt abrasiooni- ehk kulutusrannast, mis on valdav rannatüüp panga all, on vahepeal lõik kliburannast, kus väikesed lubjakiviveerised on lainetuse mõjul kaldale kuhjatud. Merepõhi on seal liivane. Mida seal kindlasti pingsalt otsima ei pea, on lutsukivid.



Lainetuse mõjule on vastupidavamad lubjakivid, mis lasuvad glaukoniitliivakivi peal. Kuid kui pind altpoolt ära uhutakse, ei jää neilgi muud üle, kui aeg-ajalt alla kukkuda. Nendest tükkidest võib leida fossiile, kuid viimaste jaoks pole Pakri pangaalune piirkond kõige õnnestunum koht. 

Samas peab arvestama, et paaris kohas on lubjakivinukid üsna ohtlikult pea kohal ja neid kohti oleks soovitav kiiremini läbida. Ükskord kukuvad nad alla igal juhul. 


Lisan eelneva jutu juurde infostendil toodud geoloogilise läbilõike. Kihtide ajaline kuuluvus ja järjestus on seal kenasti esitatud.


Pakerordi sihtkaitsevöönd ja liikumiskeeld

Nagu postituse alguses mainisin, üllatas selline keeld päris korralikult. Nagu hilisemal uurimisel selgus, on põhjuseks kõrgel kaljuseintel pesitsevad krüüslid. 

Tore muidugi, et Eestis haruldased linnud on Pakri pangal enesele turvalise elupaiga leidnud. Kõige suuremaks ohuks on neile muidugi allakukkuvad paepangad, milles inimeste süüd et vaevalt on. Kahtlen väga, et need üksikud inimesed, kes soodsa mereveetaseme juures poolsaare tipu lähedal panga alla jõuavad, häirivad mingilgi määral 20-25 m kõrgemal pesitsevaid krüüsleid. Kindlasti pole ka vastupidist tõestatud. 

See on lihtsalt üks liikumiskeeld, mis ühtegi osapoolt ei häiri ja mille täitmist keegi ei kontrolli ka. Näiteks peaks suvekuudel olema keelatud ülevalt panga servalt pilti teha, sest ka see ala jääb liikumiskeelu sisse. Liikumiskeeluga ala infostendil ulatub veelgi rohkem lõunasse kui see kehtivas kaitse-eeskirjas on. Ehk on vahepeal midagi muudetud.

Natuke naljakas on lugeda veel paari punkti kaitse-eeskirjast:

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud § 11 punktis 3 sätestatud ajal Pakerordi sihtkaitsevööndis.

Kus need seened ja metsad seal sihtkaitsevööndis on?

§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

(1) Pakerordi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on krüüsli (Cepphus grylle) elupaiga kaitse ning lubjakivipaljandite, esmaste rannavallide ja loopealsete kaitse.

Lubjakivide, rannavallide ja loopealsete kaitse...!??
Suur osa selle sihtkaitsevööndi loopealsest osast on ära kaevandatud. Lubjakivid kukuvad ise alla. Rannavallid on ka ühed kahtlased moodustised. Pigem on need kõrgemad vallid paekalda serval sinna  tekkinud lubjakivi katva katendi (rannavalli kruusa?) eemaldamisel. 

Kogu oma lugupidamises looduskaitsjate ja antud juhul ka Lauri Kleini vastu, leian, et mitte kõik keelud ja piirangud pole alati eesmärgipärased. Pakerordi sihtkaitsevööndi liikumiskeeluala ei häiri eriti kedagi ja kui mõni sinna valel ajal satubki, ei juhtu ka midagi. 

Küll aga võiks Päästeteenistus hinnata/seirata kaljunukkide ohtlikkust ja vajadusel mõne seal lõhata. 


Sunday, March 20, 2022

Pakri pangaalune

Need imelised päikeselised kevadilmad, mis tõsi küll, algavad ametlikult täna kell 17:33. Mis võib veel ägedam olla, kui jalutada sellel ajal Pakri poolsaare läänepoolse pangaastangu all, kuulata kerget lainete loksumist ja võtta näole päikest. Põnev paik nii maastikuliselt kui ka geoloogiliselt. Viimast siin selgitama ei hakka, väikese ekskursioonijuhi peaks tegema mõnes teises postituses (foto on tehtud 17. märtsil).

Ei mäleta, millal esimest korda seal panga all käisin. Aastal 1984 toimus Eestis 27. Ülemaailmne Geoloogia Kongress, kus tehti ekskursioon ka Pakri panga alla, alamordoviitsiumi Pakerordi lademe stratotüübi ehk tüüpläbilõike juurde. Selleks ehitati sinna kõrge puidust trepp, mille eluiga ei kestnud kaua. Siis ma seal ei käinud, küll aga ühinesin igasugu professoritega Suhkrumäe paljandis.

Paldiskisse polnud võimalik minna, sest sõjaväelinn ja kogu poolsaar oli tavainimesele suletud. Ka palju aastaid hiljem, siis, kui Eesti juba iseseisev oli, käis nö metsikus looduses üldse vähe inimesi. Pangast allasaamise koht jäi üle 2 km poolsaare põhjatipust lõuna poole. 

Hästi ei mäleta, millest see mõte alguse sai, kuid 1996. aastal otsustasime kahe perega minna läänepoolse panga alla jääpurikaid vaatama. Alustasime jalgsimatka Paldiskist, sest meil polnud õrna aimu, kus need purikad olla võivad ja kas hiljem klindist üldse alla saab. Meie Madis oli siis 6 aastat vana, Tiidu ja Marina poeg Sander natuke noorem, Lee ja Kaur vaid 1-2 aastat vanemad.

Ilm oli üsna põhjamaine - jäine, karge ja pilvine. Imestan praegu, et lastel polnud kõndimisel mingit nurinat. Pildistasin kohe alguses oma filmi-seebikaga madalaid vertikaalseid jää- ja lumetriipe, aimamata, mis meid põhja pool ees ootab. Aga ees ootas midagi enneolematut.


Kirsiks tordil oli suur grott põhjatipu all, mille ava oli kaetud mitmekihilise jääkardinaga.   


Kahjuks pole grotti enam ammu, see oli üks esimesi klindilõike, mis  hiljem alla varises. Mõni ohtlik kaljunukk ripub ka praegu, olge ettevaatlikud nendes kohtades.


Tagasiteel leidsime pangaastangult ülesmineku koha. Mehed käisid linnas autodel järel ja lastel jäi pikem jalgsimatk tagasi Paldiskisse tegemata.

Sellest aastast saidki Pakri purikad üheks põhiliseks vaatamisobjektiks. Käisime veel nii Tiidu ja Marinaga kui Kuldevi perega, piltidelt leian ka Hanno pere liikmeid. Mitte igal aastal ei olnud purikaid, meri oli kord rohkem, kord vähem lahti. Igal korral oli midagi teistmoodi, uutmoodi põnevat. 

Pilte on muidugi selle 25+ aasta jooksul kogunenud väga palju. Proovisin teha mingi valiku, kuid panen siia ikkagi tavapärasest rohkem. Et näidata, kui muutlik võib loodus(maastik) olla, ehkki käid kordi samas kohas.


Siin paar pilti mõni aasta hiljem (enne 2000)




2002. aastal tegime Pakri poolsaarel sõprade peredega esimese Fotojahi ürituse. 


Tegin siis pildi Madisest klindi all, mis läks isegi mingisse Harjumaa maastike raamatusse. 


Mõned päevad tagasi tehtud foto on aga samasugune. 


Siis oli põhjatipus väike astang, mille peal puidust tool. Vaatega merele ja loojuvale õhtupäikesele, muidugi.


Oleme käinud nautimas ka tormiseid päevi, kuid põnevust on alati olnud ka väiksema lainetusega.

2003 oli väga hea purika-aasta. Siin mõned pildid kahest külaskäigust.










Ka 2004 leidsime üht-teist.



Aastal 2005 kohtasime juba suuremat seltskonda, fotostatiivide ja korralike kaameratega.


Järgnevatel aastatel ehitati laskumiseks puidust trepp. Enne seda kasutasime laskumiseks statsionaarset, kuid väga niru köit, millega mägedesse ei läheks, kuid pangast sai alla kenasti. Köie all voolas teinekord ojake, seegi lisas põnevust (sellest oli videoklipp, mida üles ei leidnud).


Siin on näide selles poolpalkidest ehitatud trepist. Aasta oli 2011.





Paar pilti ka aastast 2012.

Käisin lastega panga all 2015. aasta jõululaupäeval. Veetase oli kõvasti tõusnud, oli lausa nii kõrge, et pesi kenasti ära graptoliitargilliidi paljandi. Praegu sellist ilusat vaatepilti pole.



Täna läheb pangalt alla kena metallsõrestikuga trepp. Koer on küll läbipaistva põranda tõttu ettevaatlik, kuid ei tõrgu.

Küsite ehk, et miks seal need purikad tekivad? Aga seetõttu, et lubjakivikihtide vahelt ja alt, glaukoniitliivakivi kohalt, voolab põhjavesi välja. Ja kui on soodsad temperatuurid - mitte liiga külm, samas ka külma ja sula vaheldumine, siis võib näha imelisi jäämoodustisi. 


Kui sinna lähete, siis vaadake ka jalgade ette, ehk leiate mõne põneva fossiili. Kuid nagu alguses mainisin, geoloogiaga siin kedagi tüütama ei hakka. Pildil on nautiloid, ilusa sifooni ja lülidega. 


Faunast ei tea palju. Kuid luikesid näeb seal alati.