Sportlik keegel. Erika Salumäe lugu.

Kinnimakstud bowlingut olen paar korda proovinud, kuid sportlikku keeglit enne eilset veel mitte.

Haiba pinksitrenni aastalõpuüritusel tuli peolauas jutuks keegel, sest tugev pinksimees (reiting 173.) ja ettevõtja (Uninaks jt.) Guido Piksar on sellel alal kõva tegija. Ta on tulnud 7 korda Eesti meistriks ja osalenud MMidel Eesti meeskonnas paarkümmend aastat.

Eile õhtul vahetasimegi Mustamäe keeglisaalis lauatennise reketid keeglikuulide vastu, peaaegu kõik tegid seda esimest korda. Imestan, et bowling on tuntud ala, keegel vist mitte. Võib-olla ehk seetõttu, et esimene on lihtsalt seltskondlik tore ajaviide, teine aga tõsine sportlik ettevõtmine. Keegel on intensiivsem, ajab isegi kergelt higistama, mistõttu on ka sportlik riietus vajalik. Võistlusmoment on mõlema juures oluline.

Tegime muidugi mitu võistlust, kokku heitsin ca 90 korda. Tulemus oli keskpärane, füüsiliselt polnud raske. Oluline oli õige visketehnika omandamine, mis tuli üsna ruttu. Päris mõjudeta see õhtu siiski ei jäänud, täna muutub vasak tuharalihas järjest valusamaks.

Mõnus, kuue rajaga hubane ruum on sobiv ka ettevõtetele ürituste korraldamiseks. Kui panna ise rada kinni, siis tund maksab 18.- euri. Bowlingust odavam.

Mulle meeldis lugu Erika Salumäest.

Kord ühel EOK tunnustamisüritusel seisid Guido ja Erika Salumäe kõrvuti. Erika küsis Guidolt, et mis alal temal saavutused olid? Jutuks tuli keegel ja Guido kutsus Erika mängima.

Erika läkski, loopis palle 2,5 tundi järjest. Järgmisel päeval lendas Sotši Barcelona olümpiaettevalmistuse laagrisse.

Kahe päeva pärast helistas Salumäe treener Vladimir Leonov Guidole ja küsis, et mida sa tüdrukuga tegid. "Ta magab juba kaks päeva voodis, lihased valusad ja trenni teha ei saa. Mul suur trekk kinni pandud ja raha makstud."

Taliharja Vanakuri pehmo Rannarootsis. Janaga.

Kui lähed Taliharjal Pehmo 55 km rajale, siis ei oska seda väga tõsiselt võtta. Isegi olukorras, kus pole 3,5 aastat midagi nii pikka ja rasket teinud ja peale tervisejama 3 aastat tagasi südant nii kõvasti koormanud. Kuid üldine enesetunne oli enne üritust hea, pulss lumelükkamisel suurt ei tõusnud. 

Alguses olin eespool, kus tuli ka jäljest jälge hüpata. Kuid kui lasin paarkümmend kaaslast mööda, oli paksus märjas lumes juba lai ja tugev vagu sees. Pikas jooksjate rivis, kus valdavalt olid noored naisterahvad, kõndimist endale eriti lubada ei saanud. Ega ei raatsinud ka. 55 km on ju sellel üritusel sprint, mis varsti otsa saab.

Polnud ise ammu Veskijärve ja Tänavjärve avara vaadetega mahapõlenud metsaalal käinud. Kena kant matkamiseks. 

Kui rajameister Silver ütles, et Pehmo rajal jalad märjaks ei saa, siis nii see päris ei olnud. Üsna varsti peale 101 km Kesklaagrit tuli soine vesine ala, mis jätkus ka edasi metsas. Jalad sai läbimärjaks kohe mitu korda. Kuid see polnud probleem, sest kohe varsti hakkasid varbad jälle higistama.

Sellel 5. kilomeetril hakkas juba mingi seltskond kujunema, kellega  sai hiljem rohkem või vähem rajal koos liikuda. Kõigepealt Jana Kink, tugev veteranorienteeruja, kellega läbisime raja edaspidi koos. Siis Toomas Tiivel, samuti orienteeruja, kes tegi teadlikult ka algusosas kõnnipause. Seetõttu jäi maha, kuid kusagil 21. kilomeetril möödus meist Janaga nagu postist. Finišis oli ca 20 min varem. 

Soomlane Tero Hihnala liikus vanainimeselikult raske sammuga, umbes nagu mina, kuid püsis kenas tempos. Kuni ühel hetkel väsis ja jäi kõvasti maha.

Kirdetuul oli sellel kõnnumaa etapil vastu. Ootasin pöördekohta, et tuul hakkaks puhuma tagant. Rannaribal oli tuule tagant tõukav efekt kohati päris äge, kuid peale Ivo Säraku tugipunkti pööras tuul rohkem põhja. Kui esimesel Taliharjal oli Ivo teinud 70. km-l väikese  üllatuslõkke ja pakkus natuke sooja vett, siis nüüd oli seal suur laager sooja(!) telgiga. Üllatuslõke Lelle-Aegviidu külmal rajal oli tookord ülivajalik.

Enne seda punkti oli mul 12 kilomeetrit üsna raske olemine. Sörkisin ja kõndisin aeglaselt, minu taga liikuv Jana oleks parema meelega  kiiremini läinud. Kuid püsis siiski oma GPS-kellaga lähedal. Mul oli navigeerimiseks kasutada vaid 1: 50 000 kaart, millega polnud Nõva metsas võimalik orienteeruda. Kasu poleks olnud ka täpsemast kaardist, sest maa oli paksu lume all ja väiksemad rajad nähtamatud.

Olin võtnud kaasa liiga vähe toitu, arvestades, et küll paaris kohas seda antakse. Tõsi, 101 km Kesklaagris sain topsi mustikajooki, Säraku "restoranis" sooja vorsti ja puljongit. Sealt haarasin kaasa ka mõned kommid, sest oma 1,5 pähklibatooni ja 2 SISi geeli olin juba ära söönud. Näljatunne oli päris kõva, kuid hoidsin oma lõhevõileiba 40. km jaoks. Kuna seal seda enam ei tahtnud, sõin võileiva ära kodus enne magamaminekut. Õnneks andis Jana kuivatatud õunu ja kerge kofeiiniga (?) kummikommi.

Tugilaagri 32. km-l vahetasin ära alussärgi, peale panin korejope. Natuke soe sai, kuid ees ootas tormituulega mererand. 

Laagrist startides oli suur seltskond juba lahkunud. Üllatuseks oli Jana siiski veel kohal. Ta otsis ilmselgelt mõnd kiiremat kaaslast ja leidis sobiva veduri Jüri Jahnsoni näol. Nii Jüri jooksu- kui kõnnisamm olid minu jaoks liiga kiired, kuid kõnnipauside ajal sain neile jälle järele. Ja nii päris palju kordi.

Aja möödudes läks mul enesetunne järjest paremaks, keha sai aru, et pole vaja vastu puigelda ja tuleb teha seda, mida aju käseb, st tuimalt edasi liikuda. Jüri tempo muutus sobivaks. Tundus, et tal oli kohati raske, kuid hoidis siiski kena ühtlast kiirust.

Teekond Põõsaspea neeme tippu Laibakuuri oli üliäge. Mererannas puhus kõva lumetuisune tuul paremalt küljelt ja seejärel ka otse näkku. Kõrval kohises mustjas tormine meri, mida pimedas ei näinud. Lume sees pidi vaatama vaid rada, sest kõrvale astumine tähendas liigset energiakulu.

Laibakuur oli ehitatud justkui spetsiaalselt Taliharja jaoks. Väike hoone nelja tuulekindla seina ja katusega, keset seda tormist möllu, mis väljaspool toimus. Loomulikult ei asunud medaljonid kuuris, vaid natuke maad edasi neeme tipus. Osalejatele ei halastanud seekord ei Vanakuri ilma näol ega loomulikult ka Silver.

Istusin seal kuuris vanal pehmel diivanil ja valasin sisse ühe korraldajate poolt pakutud Battery. Mõnus  tunne oli. Kaaslased kiirustasid minema ja sellega sai vaid nõustuda. Jüri tegi jälle tempot kuni ühel hetkel jäi selja taha ja siis juba pikalt maha. Jätkasin koos Janaga, kelle tempo oli jälle natuke kiire. Raskem olek tekkis 5 km enne lõppu ja viimasel km-l lõi reide kerge krambi. Siis pidin pikemalt kõndima, et kramp tagasi annaks. Jana oli nii tore, et ootas mind järgi ehkki ta oleks võinud tempokalt  edasi finišini joosta. Lõpus sain ka ise sörkida.

Ja siis tuli kõige mõnusam hetk - finiš. Kui Jano Järv aitas bussis mu 5 aastat vanad Icebugi lumekaitsed MacGyveriga kinni teipida, siis Kait Vahter nägi keskuses kõvasti vaeva, et need jälle lahti saada. Ise ma poleks tosse jalast ära saanud.

Siis mõnus saun, söök ja vestlus. Esiotsa mehed-naised igal alal olid ikka ülivinged tegijad. Ainuüksi müts maha igaühe eest, kes 101 km raja läbi tegi. See on karm katsumus. 

Korraldajate kiitmine pole küll enam originaalne, kuid seekord õnnestus see üritus isegi "tänu" ilmale suurepäraselt. Kõik toimis ehkki minu saabumise ajal polnud võistluskeskuses ehk Roosta kämpingus veel elektrit. 

Aitäh ka autojuhtidele - hommikul Rasmus Reimannile ja õhtul Rain Vellerindile.

Diplom

GPS träkid:
101 km
PEHMO 55 km 

Silveri VIDEO Laibakuurist
Lühikestest klippidest koosnev lahe VIDEO (101 km rattaga) 

Artikkel Pärnu Postimehes: 101 kilomeetrit ränkrasket Taliharja Vanakurja ehk kuidas pärnulanna taas võidu noppis ja maratonimees "peksa sai" (PDF)

Tulemused (veel vist esialgsed)

PILDID (Aldis Toome, sealt on mõned pildid võetud ka siia)

Kõikide radade kaart

Kõikide Taliharja Vanakuri kogutud teosed (SIIN).

Fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed

Jagasin seda ettekannet Facebook'is, panen siia blogisse ehk arhiivi samuti.

Miljardiliste tuludega seotud jutud tekitasid kohe alguses parajat hämmingut, seetõttu otsustasin ka sõna võtta nii Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi poolt korraldatud mäeinseneride täiendõppe koolitusel kui ka instituudi seminaril.

Otselink YouTube'i on SIIN. Ettekanne, mis toimus 18. detsembril 2024 teemal "Eesti fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed", kestis 1h, küsimustele vastamine lisas  0,5h.

Facebookis on ka mõned kommentaarid. Toon ära Kalev Kallemetsa kommentaari, kes vedas fosforiidi projekti VKGs 2011. aastal.

Ta on olnud Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor ja praegu veab Fermi Energias tuumajaama projekti.

Kahe tugitooli lugu. Ants Aunver

Saatus on meid suveelamise otsimisel täiesti juhuslikult põrgatanud kolm korda Vaabinasse, Antsla lähedale. Nüüd oleme sinna paika jäänud, sest juba 7,5 aastat naudime päris oma kohta.

Teisel korral sattusime Vaabinasse 1999. aastal, kui leidsime koolivaheajaks koha Endla A.  kunagises kodus Lõõdla järve lähedal, aastaid mahajäetud talus, kus küttekehad olid juba ammu lagunenud. Majas sai olla ja suitsusauna võtsime kasutusele. Aastad läksid ja nö ajutisest kohast sai see talu meile suvekoduks lausa 19(!) aastaks. 

Kord leidis abikaasa Mari kapist surnud hiirt ära võttes karbi vanade fotodega ja küsis Endla käest, kes need inimesed piltidel on. Selgus, et üks oli Ants Aunver (perekonnapildil ees keskel), Endlale sugulane, suure talu pidaja, Linnamäe kandi metsavend, üks rongiröövis osalenu. Sel suvel Karilatsis etendunud "Rongirüüv" oli küll vahvalt tehtud vaatemäng, kuid tegelaskujude ja reaalse olustiku osas parajalt kiivas. 

Selleks ajaks oli Mari teinud uurimuse Misso metsavendade kohta, koostamisel oli koduleht Rõuge kandi metsavendadest (metsavennad.ee). Mõlemas paigas on suvesid veedetud. Nüüd avanes Aunveri kaudu uus piirkond. Uurimistoimikute kaudu avardusid saatuselood Ants Aunverist, Johannes ja Robert Heeskast, Artur Tellingust, Valter Jeegerist jt. Info ülespanek on viimistluse tõttu võtnud aega. Loodetavasti saab see veel enne kevadet metsavennad.ee lehele üles.

Nüüd tugitoolidest.

Väga tore perenaine Endla, kes ise elab Võrus, ütles, et kuuris (pildil) on vanad, kunagi Aunverile kuulunud toolid. Need toodi siia ajutiselt hoiule kusagil 1944-1945 punaste võimumeeste eest, (n täitevkomitee esimees August Tiitus), kes haarangute käigus omastasid inimeste vara. Ants Aunver läks ise metsa 1944. aasta sügisel. 

 

Aunverite kunagine maja, omas ajas lausa häärber, asub meie elamisest mitte kaugel. Käisime seda vaatamas 31.dets 2017. Otsisime ka maa-aluse punkri asukohta Puumiskaldal. Ants Aunver elas seal mitu aastat 1950-1951. Kodumaja 500 m kaugusel seisis tühi, sest kogu perekond oli kas vangistatud või küüditatud.

Mari tiris kuuri kola seest tugitoolid välja. Oma kehva seisukorra tõttu olid need minu silmis sobivad vaid prügimäele viimiseks. Ometi said nad hea peresõbra Annes Hermanni kaudu Tartu Kunstikoolis uue välimuse.

Toolid restaureeris oma kursusetöö raames Anneli Saarepuu, Annes oli juhendaja.

Nüüd on need tugitoolid meil Tartus.

Kõrvalolev pilt on tehtud Saksa ajal Ants Aunveri kodus (ta on pildil paremal). Vasakpoolses tugitoolis istub tema naine Aliide Samarüütel, tigudiivanil Aunveri õe kasutütar, hilisem arstiteadlane Luule Puussaar. Nii Aliide kui Luule, samuti Aunveri kaks õde vangistati, ema ja kolmas õde küüditati 1949 märtsis. Enne Siberisse saatmist pidi ema aastaid taluma tema koju asunud uusmaasaajaid, kes õelutsesid ja kaebasid ema peale julgeolekuorganitele, mille tõttu peksti ja mõnitati vana naist ülekuulamisel. 

Ants Aunver lõpetas 1959. aasta jaanuaris oma elu enesetapuga Patarei vanglas. Kuid, nagu öeldud, on nii tema kui teiste Linnamäe-Urvaste-Sangaste piirkonna metsavendade elust ja rängast saatusest valmimas pikem ülevaade.

2024 - auhinnatud Vietnam, ilus suvi ja Taltech. Kas tuleb sportlik 2025?

Veel enne, kui ootamatu struktuurimuudatuse kaudu jagati meie Eesti Energia arendustiim eraldi üksusteks, otsustasin minna kursusevend Tõnu Martin'i ehk Tõnniga Vietnamisse Mekongi deltasse rattamatkale. Siis selgus, et peab tegema otsuse, kas minna edasi Enefit Powerisse või lasta end koondada. Otsustasin viimase kasuks.

Matkalt tagasi koju jõudes olin seega vaba mees, kes võttis end esmakordselt arvele Töötukassas. Huvitav kogemus seegi ja mis oluline, märkimisväärse lisarahaga. Plaanisin suvel puhata ja sügisel jälle tööle minna. Hea, et nii läks, sest puhkus oli vajalik ja kena suvi maal andis selleks suurepärase võimaluse. 

Ometi ei saanud suve täielikult nautida, sest enam kui kuu enne septembrit hakkasin kokku panema  loengukava Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi magistrantidele. Vahepeal juba loobusin, sest sisseminek geostatistika teemasse tundus liialt keeruline, et see endale kuu ajaga selgeks teha. Olle (GI direktor) ja Rutt Hints veensid mind ümber. 

16 nädalat loenguid, 6 EAP-d, paras väljakutse esimesel aastal. Loengumaterjalid valmistasin ette inglise keeles, kuid kuna kõik tudengid rääkisid eesti keelt, siis nii toimusid ka loengud. Oli pingeline, kuid huvitav ja arendav periood, nüüd on vaja jaanuaris veel vastu võtta eksam.  

Novembris tuli üllatus - Eesti Matkaliit valis aasta matkaks meie Mekongi rattamatka. Tegin matkajate kokkutulekul ettekande, slaide näeb SIIT. Aasta mägironijaks sai Fred Viidul, omainimene nii orienteerumises kui seiklusspordis.

Joosta esimesel poolaastal ei saanud, sest venitasin pidevalt sääre lihaserebestust lahti. Kui aimasin vigastuse olemust ja lihase rahule jätsin, paranesin tasapisi. Selle jama tõttu läks aia taha Kernu Terasmehe lõpp, ei saanud joosta, tennist mängida ega orienteeruda. Uuel hooajal nüüd uuesti.

Palju mängisin lauatennist, kuid eesmärki - jõuda Eesti edetabelis alla 300 vist ei täitnud. Jaanuari alguses tuleb uus reiting, ilmselt olen kusagil piiri peal.
(Selgus siiski, et olin aasta lõpus 290.)

Aasta 2025

Tervis paistab olema korras, Libahundi 6h rogain Harkus andis lootust pikemate distantside läbimiseks. Seetõttu on tuleva aasta plaanides juuli alguses toimuv rogaini MM Hispaanias ning aprillis kahenädalane XT kevadlaager samuti Hispaanias. Alustuseks tahaks 11. jaanuaril läbida Taliharja Vanakuri Pehmo ehk 55 km raja. 101 km on praegu palju.

Kindlasti tuleb ka intensiivne lauatennise aasta, loodetavasti on kuni septembrini nüüd sportlikeks tegevusteks rohkem aega.

9 tundi pingeseisundit ehk kiiksuga lauamängude neljavõistlus

See oli äge asi, mida Haiba Koroonaklubi täna korraldas. Lauatennis, koroona, kabes äraandmine ja noolevise - mees mehe vastu, duellid igaühega.

Mulle sellised võistlused meeldivad, sest mitmekülgsus on tugevaks küljeks. Lauatennist olen kõvasti treeninud, koroonat viimane kord aasta tagasi. Nooleviset harjutasin aeg-ajalt suvel (mõeldes Kernu Terasmehele)  ja ka nüüd enne turniiri. Kabe äraandmist mängisin viimati 50 aastat tagasi, kui Tartu majavalitsuste spordimetoodikud korraldasid  parvlaev Koidulaga laevareisi Piirisaarde ja tagasi. Sõber Kallega (Kalle Kaljurand) tegime kokku kusagil 160-170 partiid, kerge ülekaaluga talle.

Lauatennises mängiti 2 korda seitsme punktini, kus kõik saadud punktid läksid arvesse (maks 14 p). Vastasele ei tohtinud neid anda, iga punkt oli tähtis. Jaan Valtin oli parim (pildil vasakul), sain temalt ühe punkti maksimumist ära võtta (võit ühes setis 7:6). Arvatavasti sain teise tulemuse, kaotasin kokku 7 punkti.

Koroonas oli palju tugevaid mängijaid. Nii mõneski mängus jäin 0-le. Eksida ei tohtinud, kohe lõpetati ära. Kokkuvõttes läks siiski hästi, suutsin lauatennise edu hoida.

Kabes oli mõtlemisaega 3 min, äraandmise jaoks piisavalt. Paar kehva mängu oli, kuid üldiselt võis rahule jääda. Pinget jagus ka siin.

Noolevise oli vaatamata harjutamisele üllatavalt ebastabiilne. Alguses sain 25-27 punkti kolmest noolest, kuid vahepeal läks korralikult lappama. Alla 20 punkti vist siiski ei tulnud. Sinna läks palju punkte kaduma, tõenäoliselt oligi see ala kõige suurema kaaluga. Võitja Meelis Tätte tegi kõiki alasid hästi, ta on kõva käsi ka Eesti tasandil. Lauatennises ajas palli kõrgelt tagasi, ometi kaotasin talle ühe seti. 

Jaan suutis ühe noole teise sisse visata ja pääses niimoodi õnnetust nullist.

Õnnestus seekord pinget taluda ja teha korralikud lõpuduellid. Tasuks II koht.

Tulemused, II koht 

Kaotus võitja Tättele -43 p.

Lauatennis, II koht

Kaotus võitjale 6 p., võit Tätte üle +21 p.

Koroona, 6. koht

Kaotus võitjale 30 p., Tättele -28 p.

Kabe, III koht

Kaotus võitjale (Tätte) -11 p.

Noolevise, 7. koht

Kaotus võitjale (Tätte) -32 p.

Järeldus: Nooleviset on vaja veel harjutada!

Vinge Libahundi 6h ja 100KP rogain Harkus. SI-pettumus.

100 KP rogain - väga lahe menüü, mis tekitas isu. Ka Harku mets sobis ürituseks väga hästi, oli lähedal ja piisavalt põnev. Huvitavaks tegi rogaini tingimus, et kahestesse punktidesse võis minna üksi. See lisas planeerimisülesandele keerukust, mida ka ilma lisatingimusteta piisas. Suurema osa planeerimisest tegime Mati ja Marjega rajal olles, kuid põhilised liikumissuunad pidime alguses läbi mõtlema. 

Kaardi põhjaosa punktide võtmisel vahetasime jooksvalt taktikat, riskisime minna üle soise ala etapil 43-61 ja võtsime erinevalt esialgsest plaanist kaardi kirdenurga kohe puhtaks. Tagantjärele oli hea otsus. 

Natuke adrenaliini lisasid laiad vesised turbakraavid 145-146-150 punktide vahel, kus pisikesi mättaid kasutades sai ujumiseta hakkama. Vesi oli päris külm.

Alguses tegin ise suuremaid 2-punkti ringe, siis tuusas Mati. Minu lõigud on kaardil kollased, Matil helesinised. Liikusime kenas tempos ja jooksime lõpuni. Krampe ennetava ibuka järel läks  mul olemine väga heaks ja viimaseid punkte vangla ümber sai läbitud isegi 5 min/km.

Füüsiliselt oli enesetunne ok, ehkki nii pikki jookse pole ammu teinud. Lõpetamisel oli kergus jalgades ja olemine üsna värske.

Mulle lisaülesanded tavaliselt ei meeldi, teevad rogaini bingoks. Kuid seekord polnud ülesanded ajamahukad ja keerulised. 

Varjualuse (85) lae alla ronimine polnud siiski lihtne ülesanne, kuid lahe ja pisut adrenaliini tekitav küll. Seda punkti pidid võtma kõik liimed.

Raja keskel jätsime mõned kahesed varuks (125, 124, 225), sest polnud ülevaadet, kas jõuame kõiki punkte võtta. Ehkki kaart oli 1:10 000 ja A3, mis 6-tunnise rogaini jaoks tundus kohe alguses liiga väike.

Lõunaosast ülesse tulles tegime ühe päris hea hargnemise. Mina võtsin peale KP63 122 ja 24, Mati 125, 124 ja 225 ning Marje läks läbi 123 kokkusaamispunkti 230.

Võtsime kõik punktid ära 20 min enne aega, lisaülesannetest saime pea maksimumi. Vaid hoota kaugushüppes sain 1 punkti vähem. Seega oleks pidanud saama 295 punkti 296-st. Olime finišis hea soorituse puhul väga rahul. Kuid siis selgus, et meil oli vaid 276 punkti. Kuhugi oli kadunud 19 punkti???

Tuli välja, et mitmes punktis oli märge puudu küll minul, teinekord Matil ja ka Marjel (46, 138, 153, 72). Ometi mäletame väga hästi neid punkte (näit 46, 72 jt), kus kindlasti komposteerisime. 46 juures tuli vastassuunast teine tiim ja komposteerisin kellegagi koos. Alati kontrollin pulga vilkumist ja heli. Kuid märget polnud. Ja me polnud sel korral ainukesed, kes niimoodi märget ei saanud.

Hea tuju oli läinud, milles libahuntlased muidugi süüdi polnud. Aga mis seal ikka, medali ja auhinna saime, suurepärase päeva lisaks - patt oleks pikalt kurta. 

Läbisin 35,6 km.

Tulemused