Ebasportlikud päevad põnevaid spordiüritusi pakkuval nädalavahetusel. XX geoloogia sügiskool Taevaskojas

Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.

Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud XX geoloogia sügiskool teemal "Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.

Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks  ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi. 

Meie 3. kursuse järgne Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti  vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul naised, hobused ja karud.

Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta  Eesti edukaimaks alpinistiks ja Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest Ott Tinn, kes käis K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.

Kuid tema ema Oive Tinn, nääpsuke tunnustatud teadlane-paleontoloog Tartu Ülikoolist, on sügiskooli sagedane külastaja, omal ajal kindlasti ka aktiivne selle ürituse korraldaja. Nimelt käisime Oivega varahommikul Taevaskoja seina vaatamas ja pikast trepist ülesminekul tundsin, kui hädine vanamees ma ikkagi olen. Minust 6 aastat noorem Oive hüples sellest trepist üles, lausa mitut astet korraga võttes ja üleval ei hingeldanud üldse. Minul, vanal sportlasel, võttis normaalse hingamise tagasisaamine veel 5 minutit peale tõusu. Pildil on Oive paremal.

Sügis maal oli ka ilus. Lisan vaid paar pilti.

Ja veel. Kadestan neid, kes Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt. Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati, Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.  

Magaziin Mängud Kärgulas

Autosõitu maakodust Magaziin Mängude võistluskeskusesse oli 13 min, starti joosta vaid 100 m. Seega sobis kenasti.

Võistlejate arv M60 klassis oli muljetavaldav - 25 ja peaaegu kõik tegijad kohal. Lisaks külalised Lätist ja Soomest.

1. päev - väledate jalgade voor

Rada oli lihtne. Rajameister lootis küll eksitada teevalikutega, kuid liikumine teedel oli suure tõenäosusega kõige kiirem. Vältisin viga nagu Eesti tavarajal, kus kaotasin otsejooksuga 2 minutit.  

Pilt: Nikolai Järveoja

Väike segadus oli K-punktiga, kuid minu teevalikuga see pööre sobis. Mõni mees pani pöördest otse ja K-punkti ei läbinud. Neid oli päris palju.

Tähistus starti 1 oli mõnes kohas arusaamatu ja võistlejad tegid lisaotsa (meil oli start 2). Tundus, et proteste ei esitatud, sest žürii otsust vaja ei läinud. Olin žüriis ja sellega läks hästi.

Vigu ei teinud, ainukeseks takistuseks oli tahtmine ja jooksuvõime raskematel maastikuosadel. Metsa läbitavus oli üldjuhul hea. No ei taha kuidagi pingutada ebameeldivasse tsooni ja seetõttu kestsin ühtlaselt ka lõpuni. Etapivõitu ei saanud, kuid tuli 4. koht. 

Homme tuleb huvitav päev.

NB! Kella unustasin maha ja träkk on joonistatud käsitsi.

Tulemused
SI-ajad

2. päev - Lühirada: pekkis mis pekkis

Jooksuvorm tundus olema päris hea. Lühirada, võis vajutada.

Esimese punkti lugesin künkaks ja suundusin ka sinna. Lugesin samme, läks justkui pikaks. Künka peal punkti polnud, tegin tiiru. Terve küngas oli ekslevaid penskareid täis. Nagu mina. Lõpuks punkt oli, kuid vale number. Siis vaatasin hoolikalt kaarti - hoopis lohk.

Eeldasin vale punkti asukohta kaardil ja suundusin alla võsa poole. Kohtusin 2 min hiljem startinud Mart Külvikuga, kes oli samuti paremale kaldunud (nagu paljud). Eeldus oli õige, punkt oli lamedas lohus. No üsna lamedas. Viga 2,5 minutit.

Edasi kulgesin koos Mardiga, kuid erinevaid teid pidi. Etapi 3-4 läksime hoopis erinevalt, kuid punktipiirkonnas olime koos. Punkti võttes nägin eemal Marti, kes üritas end seistes paika saada. Nägi mind ja siis punkti.

Edasi juhtus ikka arusaamatu lugu. Jooksin üle teest, mida ei näinud. Teisele teele jõudes võtsin suuna põhja poole, et fikseerida raiesmiku nurk. Seda ei tulnudki. "No on ikka kaart", käis läbi pea. Tagasi ja parandusega metsa. Punkt käes, kuid vale number - 67. Tuli noormees (Jung?), kes pidi jõudma 65-sse nagu mina, kuid oli samuti totaalselt vales kohas (!??). Läksin veel idasse punkti otsima kui nägin suurt teed. Nüüd oli asi selge.

Tagasijooksul nägin Tiit Tali, kes startis minust 4 min varem!???. Hõikasin midagi, olin üllatunud, et teda peale kahte megaviga kohtasin. Viga selle punktiga 6 (!) minutit.

Vaatasin kella, geps (start) oli sisse lülitamata. Edasi vigu ei teinud, kuid käsitsi kaardile kantud ringijooksud võivad olla väikeste ebatäpsustega.

Kõige imelikum oli see, et vigu tehti omajagu. Polnud justkui midagi keerulist. Andres Talver võttis stardist M65 kaardi, orienteerus natuke, siis sai veast aru ja jooksis starti tagasi. Ning sai minust parema aja. Väga kindla orienteeruja Tiidu megavead 4. ja 5. punktiga jäävad ulme valdkonda. Ka Mati Preitof ei saanud hakkama (samuti vead 4. ja 5. punktiga).

Lühirajalt 11. koht ja üldkokkuvõttes 7. Pekkis mis pekkis.

Tulemused

Seoses Magaziin Mängudega (varasemalt Suunto Games'iga), mis on EOLi egiidi all olev võistlus ja populaarne nii soomlaste kui lätlaste seas, tahaks natuke ka kriitikat teha.

Väiksemaid vigu nagu juba varasemalt mainitud, oli,  samuti see, et erinevate radade aluskaardid polnud ühesugused. Väga palju kurdeti tavaraja lihtsust, mis teede ja radade lahenduse kaudu vältis ebameeldivat võsa, kuid seda teejooksu oli ikka liiga palju. Pakutud maastik ei võimaldanudki ehk teha häid radu, mis oleksid olnud huvitavad kaugelt kohaletulnuile. Kohalikest rääkimata. Hea, et sügisel välditakse halva läbitavusega ebameeldivaid maastikke, kuid Kärgula jäi seekord lahjaks. Tõsi, pikkadel radadel oli teine ülesehitus ja ilmselt olid ka paremad rajad, kuid soomlastest külalised olid siiski valdavalt veteranklasside jooksjad.

Aga muidu oli tore. Mulle see tavaraja jooksuvõistlus meeldis, sain võrrelda oma jooksuvõimet teistega. Polnud üldse paha ja lühirajal oleksin olnud juba päris hea mees. Kui poleks ja kui oleks... jne.

Lõpuks ometi üks õnnestunud turniir

Lauatennisest kirjutan harva, sest blogi lugejaskond on rohkem "metsa poole" kaldu. Samas olen ise ajaliselt rohkem pinksi mänginud kui jooksnud või ratast sõitnud. 

Laupäeval oli Eesti MV pikk rada Soontagas, kus oleksin tahtnud osaleda. Kuna sellel nädalal olin linnas ja laupäeval toimus ka Rahvapinksi II etapp Kristiine spordihallis, siis orienteerumine jäi ära. Küll aga plaanin osaleda järgmisel nädalavahetusel Magazine Games'il Kärgula metsas, mis asub meie maakodu lähedal. Teisipäeviti annan Taltechis loenguid, seega on kogu logistika maa ja linna vahel praegu hakitud selle kohustuse tõttu.

Pinksis olen muutunud stabiilsemaks ja trennis suudan korralikult vastu hakata ka oluliselt parema reitinguga mängijatele. Küll aga pole seda arengut suutnud tulemuseks teha. Trenni teevad kõik ja sageli otsustab mängu tulemuse vaid mõni detail. Peale Rahvapinksi I etappi kaotasin 2 reitingupunkti ja langesin 351. kohale.

Seekord läks paremini.

150+ turniiri avaringis sain vastaseks Sergei Mihailovi (312.), ühe vanema mehe, kellega polnud varem kohtunud. Vaheldumisi võitsime paraja ülekaaluga sette, kuid otsustavas viiendas setis jõudsime seisuni 9:9, kus sain 2 punkti ja võidu. Läks hästi.

Teise ringi vastaseks tuli turniiri 5. paigutusega Oliver Ollmann (182.), kellega polnud väga ammu kohtunud. Õnnestus võita 3:1 ja jõuda tugevasse gruppi. Minu paigutus oli 58 osaleja seas 37.

Kolmandas ringis mängisin 15-aastase Kirill Zubkoviga (218.) (pildil vasakul). Arvasin, et kohtusime esimest korda, kuid tema mäletas hästi kunagist kaotust mulle Keila turniiril. Matš oli huvitav, kuid vastane oli siiski kindlam ja võitis 3:1. Päris palju palle lendas mul võrgutripsuga üle, ehk natuke liigagi. Kirill oli täna väga heas hoos ja võitis selle turniiri, esimest korda elus!

Kukkusin miinusringi ja sain vastaseks Richard Anmanni (289.). Vaatasin tema eelnevat mängu Reino Ristissaarega (208.), kus ta ei jätnud tugevale vastasele mingeid võimalusi. Ühe seti võitis isegi 11:0. Tundus minu jaoks lootusetu vastane ehkki nõrgem reiting paljastas tema taset ka teise nurga alt. Mulle temaga mäng sobis, suutsin taktikaliselt õigeid valikuid teha ja vähe eksida ning võitsin 3:1.

Sven Juus (247.) ei teinud justkui midagi erilist, kuid stabiilse mänguga võitis kindlalt 3:0. 

Järgmine vastane oli noor LTK Kalev trennipoiss Enrico Kozintsev (241.). Esimene mulje oli jälle selline, et tema vastu küll ei saa. Kuid mängu arenedes ja oma tugevaid külgi ära kasutades sain siiski võidu 3:1. Ta läks mingil hetkel endast natuke välja ja tegi paar rumalust. Noored murduvad kergemini, kuid ka kosuvad kiiresti.

Viimane mäng 13.-14. kohale oli Reino Rassiga (242.). Mäng oli üsna võrdne, kuid eksisin siiski rohkem ja kaotasin 1:3. 

Seega olid kõik vastased oluliselt parema reitinguga ja saavutatud 4 võiduga parandasin oma tabeliseisu märgatavalt. Kuid ka lauatennise pall on ümmargune, mistõttu ei pruugi järgmine turniir nii hästi õnnestuda.

Eestikate tavarada ja veteranide teade

Kahjuks ei saanud osaleda nädal tagasi huvitaval maastikul toimunud Eesti MV öisel tavarajal, sest jäin peale Valgamaa öiseid haigeks. Valus kurk, seejärel palavik (37,8) ja üsna halb olemine. Kuid õnneks ei kestnud haiguse aktiivne faas kaua ja ei võtnud ka jõudu ära. Seetõttu sain juba teisipäeval teha esimese tiiru Mustla-Nõmme tehnilisel maastikul, mis osutus kasulikuks kogemuseks. Tallinna neljapäevakul ei saanud sprindikaardi mõõtkavasse hästi sisse, kuid see jooks polnudki tehnilises mõttes oluline. Küll aga ergastas jooksuvormi. Kolmapäeval tuli veel juurde 2,5h pinksitrenni Haibas.

Seega võis OK Westi poolt Küti metsas Viljandimaal korraldatud tavarajale minna küll. Maastik tundus äge, kohal olid kõik tegijad, seda nii põhiklassis kui veteranide seas. Meie M60 vanuseklassis oli 24 võistlejat, kusjuures esmakordselt tuli selles klassis rajale Sixten Sild (pildil keskel). Kuna tal reiting puudus, siis startis kehvalt positsioonilt esimesena. Tema vana trennikaaslane ja konkurent Tiit Tali startis aga viimasena üle tunni hiljem. Intriig oli olemas. Veteranide MMil Soomes oli Sixten liikunud päris hästi (Tiidu info).

Tavarada

Klubikaaslase Uku-Laur Tali poolt tehtud kaart ja rajad tõotasid kvaliteetset ja põnevat orienteerumist. Ja nii ka oli. Lõpptulemuses said oluliseks orienteerumise kõik elemendid - suunajooks, sh kehva läbitavusega maastikul, (ujuva) reljeefi lugemine, teevalikud, kus pidi leidma parema läbitavusega kohad, ja muidugi füüsiline võimekus ning agressiivsus ebamugavatel etappidel. Liigne kaardilugemine ja ebakindlus võtsid tublisti hoogu maha ja sekundid kadusid märkamatult.

Kuna rada oli huvitav, siis lisasin kaardile ka etappidel võidetud või kaotatud sekundid-minutid (võrreldes parima etapiajaga). 

Alustasin hästi ja olin parim esimesel ning kolmandal etapil. Neljandas KPs olin teine 15 sek kaotusega Tiidule. Kuid etapp 4-5 andis korraliku lõuahaagi, mis jäi küll ainukeseks selliseks täna. Rohkem suuri orienteerumisvigu ei teinud, samas rajavalikutega läksin alt küll. Etapil 4-5 keerasin liiga vara alla soo peale ja sattusin soopunktist valele poole madalat küngast. Kõik oli justkui kontrolli all ja polnud ka. Sest punkti ju polnud. Lõpuks ronisin tihnikust läbi. Viga 5 minutit.

Etappidel 5-6 ja 6-7 jäin palju rägasse ja soomätaste taha kinni, ei leidnud head liikumisteed. Kohati oli ka ebakindlus asukoha osas, mis aeglustas jooksu veelgi.

Etapil 10-11 liikusin küll üsna otse, kuid ca 2 min kiirem oleks olnud minna mööda põhjapoolset sihti. Pagan küll, ma ei näinud seda varianti üldse.    

Kui joostavus läks paremaks, siis sain päris häid etapiaegu, kuid need ei parandanud enam kohta. Võitis Tiit Tali, teine oli Mart Külvik ja kolmas Sixten Sild. Need kolm meest olid viimati koos pjedestaalil vist ca 40 aastat tagasi. 

Oma jooksuga jäin siiski rahule. Füüsiliselt polnud raske, hoidsin end vist piisavalt tagasi. Homme on  veteranide teade, kus konkurents on ka M55-60 klassis korralik.

Tulemused
Vaheajad

M55-60 teade  

Läksime rajale koosseisus mina, Mati Preitof ja Maido Kaljur. Rajad olid lühikesed, eriti keskmisel vahetusel.

Sain esimese punkti hajutuses üsna kehva variandi ja tegin seal paar minutit viga. Juba halb, kuid tuli edasi võidelda. Kõik läks kenasti kuni keskusest läbijooksuni, misjärel juhtus etapil 8-9 midagi arusaamatut. Mingil hetkel läks olukord täiesti kontrolli alt välja, komistasin ridamisi valede punktide otsa. Polnud ju raske suunda pikliku soo nurgani hoida ja sealt edasi punkti poole minna. 

Ühel hetkel otsustasin tee peale joosta, et end paika panna. Teed aga ei tulnud ega tulnud (???). Seisatasin ja sain aru, et tahtsin hoopis 180 kraadi teisele poole joosta. Möödus Helen Jürjo ja võttis selle 9. KP (36) 15 m kauguselt ära. Ups.

Kui nüüd tagantjärele GPS-träkki vaadata, siis juhtus vist selline lugu, et võtsin mingil hetkel kaardi 90 kraadi valesti ette... Megaviga.

Samas hoolimata tehtud kahest suurest veast oli selja taga veel terve rida võistkondi, kellest vastujooksul kohtasin Toomas Masti ja Tõnu Ilvest. Olin tõsiselt üllatunud, et vahetusest väljusin viiendana.

Mati tegi II vahetuses hea töö ja tuli välja teisena ning Maido (pildil) vormistas meile III vahetuses esikoha.

Seega saime vahetult enne järgmisel aastal M65 klassi suundumist medali kuni 9 aastat nooremate meeste seas. Polnud paha. Kuid sellel maastikul paugutati ikka kõvasti. 

Uku-Laur oli kahe päeva peale maastikule viinud üle 120 KP, ainuüksi teatevõistluse kõikide punktide kaart nägi välja selline. Nagu Jukolal.

Põnev heitlus tekkis 2.-3. koha pärast, kus Allar Padari Hiiumaa OK-st edestas Priit Överust Mercury-st vaid ühe sekundiga (Andres Talveri foto).

Tulemused

Öös on asju. Valgamaa öised

Tavaliselt treeningutest ei kirjuta, kuid Valgamaa MV öistest, mis olid laupäevase Eesti MV öiste eelmänguks, tuleb paar rida küll. Eelkõige seepärast, et kusagil pärapõrgus, kohas, kus Telialt tuleb teade moblasse: "Tere tulemas Lätti", tehakse päevakut ja ka öist orienteerumist. Vinge värk AARAINilt, sest rohkearvulist osalemist sellises kohas loota pole.

Regasin end küll varem ära, kuid üksi sinna vist sõitma poleks hakanud. Õnneks tuli Mart Külvik veel kaugemalt, lausa Obinitsa kandist, ja võttis mind möödaminnes maakodust peale. Seltsis segasem.

Seltsis oli segasem ka öises metsas. Start oli justkui muinasjutuline oaas pimeda kruusakarjääri servas, kuid metsas olid ainsateks valgusallikateks võimsad pealambid. Ometigi ei saanud eriti aru, kas olid lagedal või poollagedal või valges või rohelises metsas. Kaardil oli valget metsa palju, tegelikkuses...

Teel esimesse punkti käisin muldvalli otsas, et vaadata, kas üle tumekollase lageda saab lõigata. Isu lõikamiseks kadus kohe. Esimene KP oli trikikas, kuid mul vedas, sain pihta ja kokku nii Tõnu Ilvese (+2 min) kui Antti Roosega (+4 min). Teise punkti sai Antti paremini kätte ja kolmanda eel kadus mul arusaamine asukohast. Õnneks oli Tõnu paigas ja punkt tuli kenasti. 

Neljandasse lõikasin erinevalt teistest üle lageda raiesmiku, kuid Antti ja Tõnuga saime punktis ikkagi kokku. Olin selles KPs liider, sest Mart oli teinud kolmandaga 3 min viga.

Ja siis tuli see saatuslik KP5. Läksime kõik kolmekesi liiga vara sisse, sest poollage sai otsa. Antti liikus liiga paremale, kuid me Tõnuga kammisime oletatavat punktipiirkonda üsna kaua (viga 13-14 min!). Vahepeal tuli ka punkt, mille Tõnu ära võttis ja järgmisse liikuma hakkas, kuid punktinumbri kontrollimisel selgus, et tegemist oli hoopis päevaku punktiga. Lõpuks läksime tagasi sihile ja panime seal ennast paika.

Etapil 5-6 otsesihti ei näinud ja sattusime tee peale. Enne seda tuli vastu Maido Kaljur (!??). Minu ja Tõnuga ühinenud Jüri Vanaveski teadis täpselt, kus KP6 oli, sest käis valges päevakul. Ja selle teadmisega me mööda põrutasimegi. Päevakul oli punkt siiski kaugemal, aukude juures.

Üsna kurnava ja kohati võsase sooetapi 6-7 keskel kuulsime äkki ühe võistleja hüüatust: "Hei oodake,  mul on lamp kustunud". Tegemist oli Andrus Rämmanniga, kes järgnes meile punktidesse 7, 8 ja 9 ning oli nendes 3. kohal. Edasi Jüri teda järgi ei oodanud ja Andrus kadus pimedusse.

Olin rahul pikkadel sooetappidel 4-5 ja 6-7 tehtud PT suunamuutustega ja sealt edasi ka kõikide teiste etappidega. Hakkas juba mingi öine tunnetus tekkima.

Äge seiklus.

Tulemused
Vaheajad

Tühjad pihud. Ratta-o EMV ja Rahvapinks

Laupäeval oli Mooste kandis rattaorienteerumise Eesti MV lühirada ja õhtul Mammastes-Põlvas sprint. Pühapäeva hommikul toimus aga Kristiine spordihallis Rahvapinksi 150+ I etapp, mistõttu jäi sõitmata ratta-o tavarada.

Mitme hobi teenimine on tore, kuid võistluskalendris kipuvad need alad sageli kattuma. Seega tuleb teha valusaid valikuid. 

Selle nädalavahetuse jagasin siiski kahe ala vahel ära, kuid järgmisel saab tähtsamaks EMV öises orienteerumises (pinksi Eesti veteranide KV asemel). Füüsiline vorm on tõusuteel, vigastusi pole, seetõttu on metsaalad jälle rohkem fookuses. Ehkki olulisem treening möödub pinksilaua taga.

Ratta-o lühirada - sekundite mäng ja viimase punkti fiasko

Siia tulin eelmise aasta tiitlit kaitsma, kuid nüüd oli konkurents medalitele märksa suurem, sest kohal olid ka Tõnu Tänav ja Martti Parve. Konkurentsi pakkusid veel tugevad lätlased, M60 klassis oli kokku 18 (!) võistlejat.

Rada oli lihtne ja tuli vaid usinalt pedaalidele vajutada. See mulle sobis, sest pole rattaorienteerumist  sellel aastal teinud ja kasutada oli poisi hea ratas. Polnud õrna aimugi, mis tasemel konkurendid sõidavad, seetõttu ei tohtinud rajal unelema jääda.

Etapil 1-2 valisin täisnurkse variandi mööda paremaid teid. Polnud paha, ehkki lõuna poolt minek oli vist mõned sekundid kiirem. 

Etapi 2-3 lahendasin natuke valesti - jooksin üles mäe peale ja siis sõitsin piki liivast sihti alla. Oleks võinud ka otse minna või alt orust sihi peale liikuda. Ometi oli mul 3. etapiaeg (!??).

Ka 4-5 oli vist põhja poolt parem kui lõunast. Läks hästi. (Foto: Edith Madalik).

Kuni 8. KP-ni ajasin taga 2 minutit varem startinud Urmas Tammemäed. Sain ta selles punktis kätte ja järgneval tõusul jätsin selja taha. Olin selles KP-s liider (!), kuid vaid 2 sek ees Martti Parvest ja 3 sek Raul Oleskist. Etapi 8-9 sõitsin omast arust normaalselt, kuid millegipärast sain alles 10. etapiaja, kaotades 51 sek Didzis Čakursile, kes tõusis 15 sekundiga liidriks. Üle poole minuti kaotasin ka selle distantsi põhikonkurentidele (Tänav,  Olesk ja Parve). Kas tõesti oli asi klippides, mida ma ei kasuta, sest etapil oli üks liivane jupp ja järsem tõus, sh ka KP 9 juurde, kus kõndisin üles.

Eelviimase ehk KP10 juures oli seis intrigeeriv - medalikonkurentidest olid Parve 11 sek ja Tänav ning Olesk 9 sek ees. Lätlane Čakurs oli aga neist kõigist 40 sek ees.  

Ja siis toimus. Sõitsin etapil 10-11 vajalikust kohast mööda, teede ristis panin end paika teisele ristile, lõpuks jooksin rattaga läbi võsa finiši juurde ja sealt KP11-sse. Viga kokku pea 2 minutit ja kõik oli mudas. Ei lohutanud ka see, et suveräänne liider Čakurs tegi vist sama ja kukkus lõpuks viiendaks. 

Tulemused
Vaheajad

Sprint

Eelmisel aastal mängisin hõbeda (ja ka medali) viimase punktiga väga-väga rumalalt maha. Kui läheb vajutamiseks, siis hägustub totaalselt kaardilugemine ja ruulivad kinnisideed.

Selles sprindis läks kõik kenasti 3. KP-ni, kus olin liider - 5 sek Tänava ja 13 sek Parve ees.

Etapil 3-4 vaatasin, et hoovist saab läbi. Aga ei saanud. Tiirutasin natuke ringi, kuid läbipääsu polnud. Ma polnud selle veaga ainuke. Küll aga leidis Tõnu Tänav kusagilt lahtise värava ja tegi parima etapiaja, lausa 15 sek järgmisest kiiremini.

Mott ja keskendumine olid suuresti läinud, sest taoline viga on sprindis katastroof. 

Asi läks lõpus lausa nii jamaks, kaotasin kontakti kaardiga. Sõitsin etapil 6-7 vajalikust pöördest mööda (kuidas???) ja seejärel ei saanud enam aru, kus asun. Kuid sellel polnud ka enam tähtsust, ehkki seekordne sprint tuli väga vigaderohke.

Tulemused
Vaheajad

Rahvapinksi 150+ I etapp

Ei läinud ka seal hästi, sest kaotasin tasavägistes mängudes 2 esimest matši ja kukkusin tabeli alumisse ossa, st 33. kohast allapoole. Seal küll võitsin 3 mängu järjest (huvitavad needki), kuid viimase kohamängu sain tappa ja kokkuvõttes kaotasin ka reitingupunkte. Järgmisest etapist ei saa vist osa võtta, sest samal ajal on EMV pikk rada. Eks näis.

Tulemused

Spordilaager Valtus

Lapsepõlves olen päris palju erinevates spordilaagrites käinud, kuid nüüd, noore pensionärina, tuli selline võimalus jälle ära proovida. Millal siis veel sportlikult areneda kui mitte praegu :)

Orienteerumises on lagi saavutatud, igasugu füüsilist võimekust vajaval alal on võimalik allakäiku vaid veidi pidurdada. Kuid see ei tähenda, et need tegevused jätkuvalt rõõmu ei pakuks. 

Küll aga on praegu soov edasi minna lauatennises. Vana karu õpib uusi tantse väga visalt, kuid väike progress on siiski olemas. Siiani olen olnud iseõppija, nö õppinud mängides ja teiste mängu vaadates. Mitte kunagi pole ühegi treeneri ühtegi nõuannet kuulnud, erinevalt lapsepõlvest, kus sai paljude spordialade treenerite käe all tehnikat ja muid nippe harjutatud (blogipostitus Treenerid). Oskused, mida omandasin lapsepõlves, on jäänud alles siiani. 

Lauatennist olen toksinud juba päris noorelt, kuid põhilise mängukogemuse sain Eesti Geoloogia Valitsuses / Keskuses töötades. Seejärel tekkis ca 30 aastane paus, kuniks võtsin jälle reketi kätte Keilas, ca 8 aastat tagasi. Kord nädalas mängimine oli piisav vaheldus sportlikus tegevuses, vanad oskused tulid kiiresti tagasi ja toimus isegi väike areng. Võistlustest ei teadnud midagi, samuti ka reitingust. Siis tekkis jälle 3-4-aastane paus.

Peale 2 aastat tagasi saadud infarkti on lauatennisest saanud ehk isegi olulisem spordiala kui orienteerumine. Vähemalt kulub pinksi peale palju rohkem aega ja ka võistlustel olen sagedamini käinud. Arengut näitab Eesti reitingutabel, kus olen hetkel 336. kohal. Tulevase hooaja eesmärgiks on jõuda reitingus alla 300. Lisaks neile reitingunumbritele on lauatennis ka muidu lahe mäng ja seltskond selle juures samuti vahva. Naudin Haiba trenni, samuti Võrumaal Väimela ja Mooste mänguvõimalusi.

Erik Lindmäe käe all harjutava LTK Pingpong liikmete ja sõprade treeninglaager toimus eelmisel nädalal Valtus. Olen osalenud LTK Pingpong poolt korraldavatel Rahvapinksi seeriavõistluse etappidel ja sellega seoses paljude mängijatega tuttav. Endine töökaaslane Tarmo, kes käib Eriku trennis, edastas võimaluse osaleda selles, juba viiendat aastat toimuvas 5-päevalises treeninglaagris.

Seekord oli põhitreeneriks lätlane Viktor Tolkachev, kes on treeninud sportlasi erinevates välisriikides ja juhendanud enne koroonat ka Venemaa tippmängijaid. Ta on ise olnud Läti koondislane selle riigi lauatennise tippajal. 

Treeningutest pole mõtet eriti kirjutada, sest erinevaid harjutusi nii jalgadele, liikumisele, löögitehnikale, ajule, psüühikale jne oli päris palju. Valtu Spordimajas sai korralikult 3 korda päevas süüa, kuid lõpuks kaotasin kaalust ikkagi ca 1,5 kg. 

Paaril korral käisin ujumas basseinis, mis oli 25-aasta taguse basseiniga (1999) võrreldes hoopis teine tase.

Viimasel päeval toimus lisaks lühikesele 1,5-tunnisele treeningule 2 turniiri. Individuaalturniiril mängisin  5 mängu ja jäin 29 osaleja seas 18-ks. Tase oli väga erinev - Eesti tippudest tublide harrastajateni. Kõik oskasid korralikult lauatennist mängida, vastasel juhul poleks saanud ka treeniguid läbi viia. Seejärel toimus mälumäng 30 küsimusega, kus meie võistkonnal läks kehvasti. 

Kirsiks tordil oli aga öine paaristurniir, kus loosiga tõmbasin partneriks tugeva noormängija Erik Nüüdi (43. reitingus), kelle vanaisa Väinoga (143.) oleme mõlemad sünniaastaga 1960 ja Haiba trennis palju mänginud. 

Turniir, kus osales 12 paari ja kõik mängisid kõigiga läbi, algas kell 22 õhtul. Adrenaliinitase veres oli pidevalt väga kõrgel, mistõttu polnud mängimise kellaaeg üldse oluline. Mängud olid pingelised (2 võiduni), kuid meil õnnestus koostöö päris hästi ja saime vaid 2 kaotust. Ka Madis Moosi (Eesti reitingus 4.) tiim sai 2 kaotust, kuid omavahelises mängus jäime neile alla ja saime seega 2. koha.

Lisan tabeli, kus mängijate taga on nende reitingud, naistel N ehk koht naiste reitingus. Paarismäng tugevate sportlasega oli põnev mitmest aspektist - üritasid teha võimalikult vähe vigu, samas kõiki löögivõimalusi ära kasutada. Sest tugev vastane lööb lihtsad pallid kergelt punktiks. 

Põhiturniirile järgnes II turniir, kus osales 8 võistkonda (samad paarid). Seal võitsime Erikuga kõik mängud. Treener Erik Lindmäe (16.) tiim sai ühe kaotuse ja selle meie käest. Mäng õnnestus meil  nende vastu väga hästi, mistõttu vastasel võiduvõimalust ei tekkinudki.

Korraldati veel ka kolmas paaristurniir, kus osales 6 võistkonda. Sellest loobusin, sest mänguhasardist maharahunemiseks oli vaja enne magamajäämist parasjagu aega. Kell oli ka juba 3 öösel. 

Grupipilt

Siin veel mõni PILT.

Osula XT rogain ehk mitu korda sina ujusid? Muud ka

 Ootasin seda Osula 4h XT rogaini, sest maastikud on seal ümbruses huvitavad ja kaardi- ning rajameistriks oli Lauri Sild. Oli loota, et seekord on rogain huvitav just jooksjatele, sest vaevalt et Lauri väga palju rattameestele mõtleb. 

Ja nii oligi. Tore ka see, et Väimela/Mooste pinksitrenni kaaslane Annika Aust oli nõus kaasa lööma ja ilm oli samuti üle pika aja normaalne - vaid 20 kraadi sooja.

Lootust oli, et normaalse soorituse puhul oleks HD40 klassi poodium reaalne. Minu jooksuvorm oli juba enam-vähem, Annika põhialadeks aga jalgpall ja tõukeratas. Lühidalt - pidime hakkama saama.

Tegime punktitiheda, kuid rahuliku raja, pikki jooksuetappe kallite punktide juurde ei planeerinud. Tagantjärele peab tunnistama, et edukad  olid need, kes siiski läksid võtma punkte 53, 91 ja/või 71. Meie plaani see ei mahtunud. Kokku tuli 25,1 km, peale mida oli väga mõnus olemine.  

Planeeringus oli oluline vältida Võhandu jõe ületamist, mis oli veerohke ja kiirevooluline. Meil tuli korra ujuma minna, parimatel paar korda. Peale ujumist hakkas vihma sadama. "Pagan, nii võib ju märjaks saada", oli esimene mõte peale jõeületust.

Punktid olid tehniliselt huvitavates kohtades ja nii mõnelgi korral tuli väike viga sisse (82, 50, 43). 82 juures nägin kaardil vaid ühte seljandikku-nina, tegelikkuses sattusin esialgu siiski lõunapoolsele ninale.

Toftan tegi  KP32 juures tööd ka laupäeval, kolinat oli kõvasti.

Kõige suurem jama tekkis hoopis silla ülesleidmisega peale KP21. Läksime motokrossi rajalt liiga vara sisse (seal oli loha) ja läbisime hiljem räiget võsa, mida küll kellelegi soovitada ei tahaks. Sinna läks oma 10 min kindlasti.

Ostsin maastikujooksu jaoks uued tossud ja need läksid ka kohe testimisele. Reklaami ei tee, kuid head olid küll.

Nagu juba mainisin, nautisin seda päeva täiega. Seda nii orienteerumise, ilma, kui rogainikaaslase osas. Annika oli väga tubli.

Tulemused

Misso rogain

Seekord 24h Euroopa meistrivõistlustele ei lähe, ehk veel natuke vara ja vastavat ettevalmistust pole ka teinud. Väga tahtsin minna 6h TAOK rogainile, sest Misso on meile väga lähedane koht. 

Mari vanavanemad elasid seal ja ka meie pere (põhiliselt Mari lastega) on seal kunagi ammu mitmeid suvesid veetnud. 

Hino järve ümbrus ja sealsed metsad on paljude mälestustega seotud, Mari alustas oma metsavenna uuringuid ka just Misso metsavendadest.  

Pinksi treeninglaager

Rogainile ei lähe seetõttu, et järgmisel nädalal on 5 päeva kestev lauatennise laager. Ootan seda põnevusega, sest kunagi varem pole ma ühegi treeneri all oskusi lihvinud. Seekordne laager, mida veavad Erik Lindmäe ja Co, tõotab tulla üsna kurnav. Eks näis, kuidas kaks 2,5-tunnist trenni päevas ajule mõjuvad.

Viimasel ehk Misso rogainipäeval on trenn + kaks võistlust. Viimane on paaridele ja algab alles kell 22. Päris huvitav.