Eksklusiivne Jää-öö-o

Mõtlesin, et milline sõna võiks seda erakordset ettevõtmist kõige paremini iseloomustada ja pähe lõi termin eksklusiivne. EKSS selgituses on vastetena toodud valitud, ainukordne, ainulaadne ja erandlik. Täpselt kõik need omadussõnad sobivad Silveri ja Co ehk ACE Adventure tiimi  poolt korraldatavale öisele jääorienteerumisele, mis on lühendatult Jää-öö-o.

Mitu aastat on vahele jäänud ja pole ka ime, sest sobivaid tingimusi, milleks on piisavalt tugev ja  lumevaba jää, alati pole. Eile just mõtlesin, et kuhu küll uisutama minna, sest külm öö kasvatas veelgi jää paksust, mida erinevatel seisuveekogudel hinnati päev varem 3-6 cm-ks. Kolmapäevaks oli seega turvalist jääd juba lihtne leida. Samas lubas kolmapäeva hilisõhtuks ja ööks suurt lumetuisku, mis tähendas, et ajaken uisusoorituseks oli ülikitsas.

Ja siis tuli suurepärane teade - kolmapäeva õhtul kell 20 toimub Lehtse kandis Jää-öö-o vol. 5!!! Vähem kui päev oli aega otsustamiseks, ometi registreeris end veebis 74 (!) osalejat. Kõik vanad staažikad tegijad olid  kohal (Pekk, Aibast, Malsroos, hokimees Albert jpt), samas ei puudunud ka noored orienteerumistipud nagu selle aasta Eesti parim mees- ja noororienteeruja  Jürgen Joonas ning Ossi Priks.

Olen aru saanud, et Kurgla vanad turbatiigid (Jää-öö-o vol. 2) käivad minuga elu lõpuni kaasas ja jääaugus ujumise teema tuleb ikka jutuks. Seekord kahjuks ühtegi vaba veega ala ette ei jäänud, ei soojendusel ega ka võistlemise ajal. Isegi jalad jäid kuivaks.

Stardist pandi muidugi kohe hooga minema ja kummaline küll, õiges suunas. Mul võttis ikka natuke aega, et aru saada, kus on start ja kus esimene punkt. See aga ei tähendanud, et kohe vajutama poleks hakanud.

Tasakesi tuli ka pilt ette ja tempokalt, kuid siiski mugavustsoonis liikudes jõudsin etapile 34-35, mis oli üks lõputu uiskudel kõndimine-sörkimine. Ei tahtnud neid ära võtta, sest jalgapanek on üsna tülikas. Samas ei tulnud selle peale, et jalga oleks võinud uisud panna enne jääle minekut pehmel samblapinnasel. 

Ehkki pimedas ja vägevate lampide pimestavas valguses ei saanud aru, kes on kes, konkureerisin alguses Jürgen Joonasega, pärast Jüri Joonasega. Mingil hetkel kargas selja taha Arthur Raichmann ja spurtis järsult ette. Koos tegime seal vea, võtsime enne KP52 53-e.  

Vaatasin varakult ette, et kui kusagil tuleb panna, siis on see etapp 53-54. Ja nii ka juhtus, Arthur jäi selja taha, paarist mehest sain veel mööda. Õnnestus finišis lähikonkurente edestada, millest oli muidugi hea meel. Jama oli aga see, et Si-pulk ei fikseerinud finišijaama (?). Ei teinud seda ka hilisemal läbikäimisel, ehkki tuluke vilkus mõlemal korral.

Rajameister võib kaardile panna igasugu infot - emotikone, P-tähe, mis tähendas punast vilkurit vms, kuid neid ei näinud. Nägin vaid KP numbreid ja neid ühendavaid lillasid jooni. No ortofotot loomulikult ka. Orienteerumisel olid abiks konkurendid ja nende lambid ning muidugi uisujäljed õhukesel lumekihil. Kõva mees, kes esimesed ja õiged jäljed tegi.

Tulemused  (Etapiajad)

Kokkuvõtlik lühiklipp (SIIN)
Video "Jäämurdja!" (korraldajatelt)

Pildid on Silver Eensaarelt 

Jää-öö-o vol.1 (Maardu põhjakarjäär, olin haige) Siin VIDEO
Jää-öö-o vol.2 (Kurgla turbatiigid)
Jää-öö-o vol.3 (Raku järv)
Jää-öö-o vol.4 (Vaskjala ja Pirita jõgi)

Originaalkaart

Mäng, mäng, mäng. Kernu Terasmees 2024

Mängida mulle meeldib, juba varasest lapsepõlvest saati. Igavad on inimesed, kes mängida ei oska, ei taha või ei pea seda asjalikule inimesele väärikaks. 

Tegelikult saab igasse eluvaldkonda mänguelemendi sisse panna, olgu see rutiinne töö konveieri taga (Chaplini "Moodsad ajad"), teadustöö, kunst, eraelu vm, hobidest rääkimata. "Ütle, mis on su hobi ja ma ütlen, kes sa oled" - kui tahaks asju tugevalt lihtsustada. Aga kui saad veel teada, mille peale inimene naerab, siis läheb asi tunduvalt konkreetsemaks. Mängukirg ja huumorimeel on kaks olulist isikuomadust, et pealesunnitud või vabatahtlikult võetud raskustega paremini hakkama saada. Viimaste hulka kuuluvad näiteks ülikurnavad pikad seiklusspordiüritused ja rogainid, kus huumorimeel pole väheoluline. Kui suudad ka enda üle naerda, muutud vähem kurjaks enda ja teiste üle. Sest kurjaks tahaks saada ja saamegi aeg-ajalt ikka.    

Et hästi mängida ja mängu rohkem nautida on vaja harjutada. Palju harjutada. Hea, kui rutiinse igapäevase treenimise juures on mänguelement pidevalt sees, siis lihtsalt kestab kauem. Malet, kabet ja näiteks lauatennist nimetame mänguks, kuid orienteerumine on ka samasugune mäng, kus, tõsi küll, treeningud sisaldavad mh ka pikki rutiinseid jooksuotsi. Kuid kombinatsioonide õppimine ja harjutamine males on samasugune rutiinne töö. Nauding tuleb vahetus võistluses konkurentide või vastasega, kui tehtud "must" töö vilju kannab. 

Tegelikult tahtsin kirjutada ühest põnevast võistlussarjast, mida laiemalt ei teata, kuid toimub juba vähemalt 10 aastat. See on Kernu Terasmees (ja Terasnaine), mida veab Kernu piirkonna spordijuht/treener, Kernu ja Nissi koolide kehalise kasvatuse õpetaja Kaljo Põldaru (76) (pilt SIIT). Tema käe alt on välja tulnud nii tuntud sportlasi kui ka innustunud asjaarmastajaid. Kaljo töö tulemuseks oli, et omal ajal räägiti Harjumaal Haiba sovhoosist kui spordi sovhoosist kerge põllumajanduse kallakuga. Tema innustusel ja eestvedamisel ehitati Kernusse korralik jalgpallistaadion ja tenniseväljak. Seal on ka discgolfi rada. Haiba Rahvamaja sobib paljudeks, sh sportlikeks tegevusteks. Jaanuaris kirjutasin lauamängude turniirist, mida korraldas samuti Kaljo.

Ma sain temaga tuttavaks vähem kui aasta tagasi, kui läksin Haibasse lauatennist mängima. Eelnevalt kuulasin maad Ivo Milleri kaudu, nüüd olen selle toreda seltskonna kindel liige. Kolmapäeva õhtud on reeglina planeeritud Haibasse pinksitrenni jaoks, kus ei puudu ka saun. Kaljo on seltskonna hing, nähtav ja nähtamatu, kuid kõigi jaoks alati olemasolev. Mängib väga hästi lauatennist, tema võitmine on igale mehele auasi. 25 aastat tagasi toimusid Haibas pidevalt lauatennise turniirid, kuhu ma millegipärast ei jõudnudki, vaatamata sellele, et mängisime tookord palju ja Keilast käis Haiba turniiridel mitmeid geolooge. Kaljol on veel alles tolleaegsed turniiritabelid, nagu näiteks see 1989. aasta tabel (NB! 28. okt), kuhu märkisin geoloogid eraldi peale.

Kernu Terasmees koosneb 22 alast, millest kergejõustik eraldi 5 alast. Esimene võistlus  (vibulaskmine) toimub 10. novembril ja viimane (jalgpallielemendid) 18. mail. Tasusin ka osalemistasu ära, mis oli 20.- eurot kogu sarja peale (!!??) .

Allpool on siis loetelu kõikidest aladest, millest enamusega olen kas vähemal või suuremal määral elus tegelenud (vt näiteks Treenerid). Samas on igal juhul vaja paar nädalat enne võistlust treenida vastavat spordiala veel eraldi. Seega ootan üritusi ja järgnevat spordiaastat suure huviga. 

Vibulaskmine - Ei saa osaleda (olen tagasiteel Berliinist)

Sõudeergomeeter - pigem nõrgapoolne. Treenime

Sulgpall - peaks hakkama saama. Vaja ühte trenni

Noolevise - saan hakkama, käsi on tundlik

Lauatennis - väga ok (näit SIIN)

Korvpallielemendid - sobib, eriti vabavisked (Keila MV)

Male - sobib, kuid tahab veebis mängimist. NB! f7 (Male)

Suusatamine - sobib, sõidetud on kõvasti (viimane suusasõit)

Kabe - sobib kuid tahab teooria meeldetuletamist

Kardisõit - sobib, saaks vaid natuke enne harjutada (Kardimees)

Laskmine - väga ok (Laskurmees)

Koroona - sobib (lapsena palju mängitud)

Ujumine - sobib (omajagu käidud ka trennides) (Pentathlon)

Discgolf - kehv harrastaja, kuid mitte lootusetu

Petank - kui tunnetuse kätte saab, pole hullu

Jüriööjooks - pikema maa jooks sobib (teistega võrreldes)

Orienteerumine - muidugi sobib (Etsi blogi on viiteid täis)

Jalgrattakross - sobib kenasti (natuke on ikka treenitud ja võisteldud)

Tennis - pole eriti mänginud, kuidagi saan palli üle, sh servi

Sangpommirebimine - ilmselt loobun

Kergejõustik (100, kaugus, kuul, ketas, oda) - kehv igal alal

Jalgpallielemendid - sobib, triblamises olin lapsepõlves tugev ja lüüa oskan ka (Jalgpallipäev)


2023 Kernu Terasmees ja Terasnaine olid Mattis Alliksoo ja Mirje Viimsalu (sauespordikeskus.ee)

Seega: mäng, mäng, mäng ehk sport, sport, sport (nagu naine seda tõlgendas)

Seiklushundi 3h rogain Käärikul

See rogain sai minu jaoks võimalikuks vaid "tänu" sõjale Gaza sektoris. Lihtsalt üks välislähetus lükkus edasi ja pühapäev jäi vabaks. 

Kääriku on karmilt meeles 2 aastat tagasi toimunud Euroopa MV rogainis, kui öösel pidime Harimäelt mitu korda ühele punktile lähenema. Seega oli oodata põnevat orienteerumist, samuti korralikku võssi ja vesist sood. Ja ei tulnud pettuda, eriti kaardi põhjapoolses osas.

Sama koht Aldis Toome fotol. Millised värvid on loomulikumad ja kumb pilt on ilusam? :)

Probleemiks oli sobiva kaaslase leidmine. Jooksuvorm oli mul üks suur küsimärk, sest kust sa seda ikka tead, kui proovinud pole. Seega häälestusin rahulikumale kulgemisele, ehkki sisimas kahtlesin, kas ikka suudan seda.
Foto: Aldis Toome

Rogainipartneri leidsin pinksilaua tagant, sest olin nädala sees Võrumaal kodukontoris ning ei jätnud kasutamata võimalust mängida õhtuti nii Väimelas kui Moostes. Annika Aust on olnud väga innukas treenija ja aastaga saanud juba tugevaks mängijaks. Lisaks on ta veel jalgpallur ja FC Lootos president. Ja mitte ainult. Tõukerattasport on veel üks tõsine hobi, näiteks läbis Haanja 100 võistluse 8 tunniga. 

Võistlesime MN45 vanuseklassis. Jah, võistlesime, seda algusest lõpuni. Võistkonna number oli 66, mida kuuldes üllatus Annika päris tõsiselt. Nimelt on 6 nö tema number, sest kannab jalgpallisärki nr. 6, praegu oli käimas tema 6. hooaeg, kus mh võitsid meistritiili. Tal on mängitud 60 mängu ja löönud värava ka 66. minutil.

Rajaplaan sai üsna kiirelt valmis. Eelistasime kaardi põhjaosa, kus plaanisime esialgu välja jätta KP61. Siiski võtsime ka selle punkti, ehkki vaid mõni üksik korraldaja gepsuga võistkond läbis punkte 61 ja 54. Võimalik, et läksime rajaplaneerimisega natuke alt, kuid orienteerumise mõttes oli seal huvitav - tehniline  maastik ja rahvast vähe. 

Eeldatavalt olid etapid 33-46 ja 57-36 aeglased ja nii ka tuli. Tihe pajunoorendik koos vaarikatega polnud kõige meeldivam paik. Kuid uhkusega võin öelda, et ma ei teinud sellel rogainil mitte ühtegi orienteerumisviga. Sörkisime igal võimalikul juhul ja finišisse jõudsime 40 sek enne aega. 

Tundus, et tuleb päris hea tulemus. Tuli ka, MN45 III koht (üld 29.), kuid kripeldama jäi, kas ikkagi lõunapoolne ring  polnud oluliselt efektiivsem. Planeerisin 18 km, läbisime 17,2 km.

Tulemused

GPS träkid

Paar Aldis Toome fotot ka
Täisgalerii

VIDEOKLIPP

Kiire lõppmäng Rõõsal. Vaude Bike Xdream.

Pesumasinad said täna kõvasti tööd. Korralik vihm, porised pinnaseteed, porilaudadeta maastikurattad Bike Xdreami (BXD) 4h rattarogainil Paunkülas. Ka presidendiproua Kersti oli seal, kuid vaevalt teda keegi finišis enam ära tundis (foto: Aldis Toome).

See on mõnus üritus ja laupäev sobis kenasti kalendrisse. Pühapäevast pühapäevani pidin olema Jordaanias, kuid olukord seal piirkonnas on ärev ja sõit lükkus edasi. Nüüd jäi vabadele päevadele lausa 2 pühapäevast rogaini, millest Seiklushundi Kääriku 3h rogain 22. oktoobril tundub ehk isegi teostatav. Eks näis.

Jooksu- ja rattatrenni pole eriti teinud, kogu tähelepanu on läinud lauatennisele. Sellel nädalal mängisin 4 päeval, kahel neist oli väiksem võistlus. Tase läheb paremaks ja kaotusi tuleb järjest enam. Siiski, teisipäeval tegin 45 km ratast ja olin päris väsinud. Peale seda mängisin intensiivselt 1,5 tundi pinksi ja väsimus haihtus täielikult. Pilt: Tarvo Jõeste

BXD-le läksin koos klubikaaslaste Mati Preitofi ja Taivo Taliga (võistkond Spordilinn). Planeerimise käigus oli üsna selge, et kaardi lõuna- ja kagupoolne osa tuleb tühjaks võtta, kuid jätsime selle lõppu. See oli suur viga. Samas pakkus rada palju erinevaid valikuid, mida illustreerivad võistkondade gepsud 40 min peale starti.

Teine viga oli see, et läksime võtma kahte punkti (46 ja 44)  Rõõsa maastikule. Etapp 43-46-44 võttis aega 34 minutit ja oli selge, et sinna see võistlus läks.

Esialgu läksime etapil 43-46 otse üle põllu, kus kasvasid imelikud taimed. Sai  siiski minna nii, et neid oluliselt ei tallanud. Seejärel läbisime jupikese ürgmetsa ja tegime mõned orienteerumisvead, mistõttu tiirutasime ümber järvede.

Peale KP44 läks Taivo rattal kett pooleks ja sellega oli tema sõit tehtud. Edasi võtsime Matiga veel 39 ja 37, kuid kuna need punktid enam arvesse ei läinud ja märgade riiete all oli kehas külm sees, siis otsustasime finišisse sõita. Tuli hea 3-tunnine rattatrenn.

Pilt: Tarvo Jõeste

Kuna finišisse jõudsime tunnikese varem (sh Taivo), sai ilma järjekorrata ratast pesta, supiportsu kätte ning natuke ka rajameister Urmo Liblikuga lobiseda. Küllalt paljud maaomanikud keelasid oma väikestel teedel sõitmise, Keskkonnaameti looduskaitsjad panid hulgaliselt piirangualasid peale ja keelasid neid läbivatel teedel ratastega sõitmise. Mis sest, et mõnda teed kasutasid aktiivselt metsaveo autod, kohalike sõitudest rääkimata... 

Eks näis, mis Xdreami üritustega järgmisel aastal üldse saab, hetkel on kõik veel lahtine.

Tulemused

GPS-träkid

Ühe hooaja lõpp, teise algus. Tavarada Põlulas

Orienteerumishooaeg, mis on mul sellel aastal olnud suhteliselt tagasihoidlik, hakkab varsti ühele poole saama. Tänane Eesti MV tavarada oli aga krooniks kõigele, eriti, kui see leidis aset Põlula metsas - Euroopa MV tavaraja põneval maastikuosal. 

Kuna põhitähelepanu on viimasel ajal läinud pinksile, sest sellel alal on veel piisavalt arenguruumi, pole viimasel paaril nädalal jooksma jõudnudki. Küll aga sai pinksi mängitud T, K ja N, vähemalt 2h korraga, mistõttu on jooksuvorm täitsa ok. Lauatennise hooaeg on algamas ja järgmine võistlus, Rahvapinksi 150+ turniir, toimub juba järgmisel laupäeval.

Ah jah, vahepeal tegin ühe o-ürituse ka - Keila paljulapseliste perede lastele, keda oli kokku 18. 

Erinevalt 2 nädalat tagasi toimunud Võru Tsihiotsmisõmängust, kus ühtegi seent ei näinud ja megavigu tegin sirgetel teejooksudel, oli olukord täna hoopis teine. Põlula mets Lääne-Virumaal oli puravikke paksult täis, kuid kokku lugeda neid ei jõudnud. Aju üritas aktiivselt kaarti ja maastikku koos hoida, sest rada oli oodatult tehniline. Meie M60 klassile anti tavalise ühe etapi asemel lausa 3, ehkki suuri teevalikuülesandeid seal polnud. Tuli minna enamasti otse, looduslikke piire/objekte käsipuudena kasutades. Läbitavus polnud kerge, kuid joosta sai. 

Kahjuks ei saa hetkel GPSi träkki kellast kätte ja joonistasin ise raja kaardile. Paar kohta, kus asi läks lappama, vajavad hiljem korrigeerimist. Hetkel pole saadaval etapiaegu, ehk ka seetõttu, et KP3 (57) jaam oli kadunud. Olin seal koos Merike Vanjukiga, kelle järel sai järgmise punkti suunas pool maad natuke aktiivsemalt joosta. Soost väljudes tundus asi kontrolli all olema, kuid ikkagi kaldusin vasakule. Jõe suuna järgi sain end küll paika, kuid viga tuli suur.

Võtmeetapp oli 5-6, mida plaanisin joosta piki sooääri. See oli vale otsus, sest sood vaheldusid küngastega ja asi läks kontrolli alt välja. Hakkasin punkti otsima liiga vara ja tegin ka ühe tagasihaagi. Õnneks liikus seal Laevuke ja tema järel sain jälle kaardile. Uhh!

Etapp 6-7 läks perfektselt, ehkki võsastunud raiesmikel joosta ei saanud. Tiit Tali, kes sai 5-6 etapi keskel kokku Mati Preitofiga, hakkas etapil 6-7 viimase eest ära jooksma ja tegi lihtsa punktiga ca 3 min viga. Kuid sellest siiski piisas võiduks, Mati tuli kolmandaks. Hea jooksu tegi minust 3 min hiljem startinud Urmas Sulaoja, kellega me rajal ei kohtunud. Ise tulin neljandaks, mis oli täitsa ok, ehkki väikestviisi kripeldust tekitav. 

Rakvere OK korraldas eestikad ebatavalises kohas - keset metsa, kuid kõik vajalik oli kenasti olemas ja kompaktselt paigas. 

Põhiklassi meetest võitis Timo Sild, kellelt sain korralikku ergutust teeületuse ajal etapil 2-3, naistest võitis samuti ettearvatult Evely Kaasiku.

Tulemused 

Tema Majesteet kuningas Kristian I

Mitte iga päev ei tule kutset kuninga kroonimisele ja seda veel kuningalt endalt! Seetõttu jäid laupäeval kõik muud põnevad tegevused ära ja siht oli vaid üks - Torgu.

Torgu Kuningriik kuulutati kohalike elanike huvide kaitsmiseks välja 18. augustil 1992. Põhjuseks oli äsja vastu võetud haldusreformi seadus, mille kohaselt endine Torgu vald ei kuulunud enam de jure Eesti Vabariigi haldusterritooriumi koosseisu. Sõltumatud Kuningriiklased tulid vist sellele ideele ja sama aasta septembris valiti nende nimekirjast 8 inimest (7,12%) Riigikogu liikmeteks. Isikumandaadi saanud Kirill Teiter krooniti 2 kuud hiljem Torgu kuningaks valitsejanimega Kirill I. Tema mõnusa huumoriga pikitud liiklusuudistest on meelde jäänud selline õnnetus, kus mootorrattur jäi vaatama tee servas kõndivat kahte kena neidu ja sõitis kraavi. Kirilli soovitus oli, et edaspidi peaksid neiud kõndima samal ajal erinevas maantee servas.

Tema Majesteet Torgu kuningas Kristian I, Kirilli vanem poeg, ei saanud krooni sünnijärgselt, vaid ta valiti referendumi tulemusel 9 kandidaadi hulgast. Tundes Kristianit pea 30 aastat, võin käsi südamel kinnitada, et tegemist on ühe väga toreda inimesega, kus omadussõna "tore" alla annab mahutada terve rea meeldivaid sõnu nagu mõnus, asjalik, hea huumorimeelega, tark, tšill, kõigi meeste poolt hinnatud ja naiste poolt armastatud, distsiplineeritud, inspiratiivne. Ta oli lahe alluv ja palju aastaid hiljem mõnus-mõistlik ülemus. Oleme selliselt need rollid omavahel elus läbi mänginud.

Aastal 2011 kirjutasin temast blogisse ühe lühiloo, mis kõnetab alati. Lisaks töistele asjadele oleme koos bridži ja korvpalli mänginud, ESTGISi esimeses juhatuses olnud ja koos isegi diskot teinud (SIIN).

Kuninga kroonimisel oli nii karvaseid kui sulelisi, nagu peabki (foto: Andrus Lei)

Foto: Andrus Lei

Ka kuninganna sobis oma rolli suurepäraselt, nägi välja väärikas, võimukas ja samaaegselt soe. 

Järelpidu läks kahe kitarri saatel üle laulupeoks, mis kestis minu jaoks kella 4-ni. Kuningas oli küll kuningas, kuid ikkagi inimene.

Siiani olen Torgus vähe käinud - kunagi tegin Enteci, Palginõmme ja Co-ga Saaremaa rannaalade planeeringut, paar korda olen osalenud ka Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Väike jalutuskäik Sõrve poolsaare tippu oli nüüd lausa kohustuslik.

Järgmine päev

Pühapäeval plaanisime koos Kuldevi ja Irenega teha väikese ringkäigu Saaremaal, kuhu mahtus Leedri küla ja Kiipsaare tuletorn.

Täpselt kaks aastat tagasi olin Leedri külas Eesti MV sprinditeate rajameister. Kõik detailid, emotsioonid ja suurürituse pinge olid ehedalt meeles. Otseülekande video leiab SIIT, blogipostitus on SIIN. Tüütasin teisi päris korralikult oma orienteerumisjutuga, ehk annavad andeks. Vastutasuks nägid nad fantastilist sumbküla, mida kahjuks teavad vähesed.

Degusteerisime igasugu kadakasiirupeid, üks põnevama maitsega kui teine. Loomulikult läks ka ostuks.

Jalutuskäik Kiipsaare tuletorni juurde ja tagasi võttis kokku 3 tundi. Läksime esialgu põhja poolt ja tagasi tulime lõunast piki kitsast maasäärt. Kokku 13 km, käisime ka ujumas.

Minnes oli ühes kohas palju puravikke-tatikaid, mida me, kogenud seenelised, ei osanud täpselt määrata.

Leidsin puuokstesse kinni jäänud õhupalli, kuid olin päästmisel hooletu ja nii see minema lendas.

Kiipsaare tuletorni juures käisin esimest korda elus.

Oli ilus-mõnus maastik ja ilm, kaaslased muidugi ka.

Kui seal tipus juba käia, siis peab minema lõpuni, ka läbi vee.

Tagasiteel läks tänu seiklushimule, ettearvamatule maasäärele, natuke kiireks, ja pidime ka sörkima. Õnneks polnud vette vaja minna.