Tallinna MV lühirajal Audes eelmänguga Veteperes

Soojenduseks Vetepere TONi neljapäevak.

Läksin rajale esimeste hulgas, mis tähendas lõuani kasvavate nõgeste ja sõnajalgade läbimist ning nii mõnegi lageda ületamisel kõndimist. Rohi oli nii kõrge, et joosta peaaegu ei saanudki. Kui kasvõi üks inimene oli enne nõgeseid läbinud, oli palju mõnusam. Poolteist ööpäeva kihelesid ebameeldivalt nii käed kui jalad, nägu miskipärast mitte, ehkki ühel kuuest korrast kukkusin näoga otse nõgestesse.

Kuid maastik oli äge ja rada samuti. Korraldajatel polnud lihtne parkimisega hakkama saada, kuid autod olid suured ja rohi pehme. Sissejuhatus Tallinna lahtistele oli tehtud. Lubasin endale, et kui stardin seal nimekirja alguses, siis panen jalga topeltpüksid.

Tallinna MV lühirada

OK TON oli teinud Audesse uue kaardi, autoriteks Tiit Tatter ja Rein Unt. Tundus olema täitsa põnev lapike Keila lähedal. Stardinimekirjas (M65+M60) olin viimane, see oli positiivne.

Etterutates peab ütlema, et kõrget rohtu ja nõgeseid polnud, raiesmikel ei sattunud ka lohadele. See-eest oli omajagu parme ja kirjusid kärbseid, ka jooksu ajal.

Esimesse punkti läksin otse, tahtsin kaardistatud maastikust aru saada. Kaotust 1 minut, raiesmik oli väga aeglane. Samas hea, et suurt viga ei teinud, sest häid orientiire punkti läheduses polnud.

Lühirajale mittetüüpiline etapp oli 11-12, kus teevalikud puudusid. Raiesmikul eriti joosta ei saanud,  mis sobis vanainimese jaoks. Eelnevalt luidetel jooksmine võttis ikka korralikult läbi. Ilm oli päris soe. Sellel etapil kaotasin samuti ca 50 sekundit, ei sattunud loha peale.

Tulemus oli täitsa ok - esimene klubikaaslase Taivo Tali ees. Suuremaid vigu tehti 4. KP-ga.

Homme ERC 2026 Tšehhis. Kuidas meie omadel ka läheb?

Rogaini Euroopa meistrivõistlused Orlické Záhořís, Tšehhis tulevad homme-ülehomme väga karmides oludes: päike, 31-32 kraadi sooja ja tõusud. Lõputud tõusumeetrid.

Panen siin kohad paika, ei tea, kas neil ongi mõtet enam rajale minna. 24h rogain on rõve, ei taha selle peale isegi mõelda. Aga natuke põnev ka...

Niisiis:

MEHED

MO ehk meeste põhiklass. Kirjas 30 meeskonda, veteranid muidugi lisaks. Meie Timmo Tammemäe - Sander Linnus (La Sportiva) on piisavalt näljased kulla osas. Timmo sai oma kuumalaksu kätte Brasiilia seiklusspordivõistlusel, kus võitsid, Sander on vist sellise aklimatita. Eks näis, kas kohaneb kuumuse ja Timmo tempoga. Nemad võidavad, olgu lätlased jt nii kõvad kui tahes.

MV. Minu eelistus läheb Sander Mirme - Ain Fjodorovile (Õnnevalem). Madis Osjamets-Kristjan Karabelnik pole tehniliselt nii tugevad ja koostöös veel rohelised. Sama ka Reigo Lehtla - Leivo Sepaga. Madisele - Kristjanile pakun siiski medalit, tšehhid võtavad ka ühe. Kokku on MV klassis 27 võistkonda.

MSV. Eesti tiimist on seal vaid Alexander Khalyapin - Gert Saamann (Klemmide sõbrad), tugevad poisid, kuid kardan, et maastik on neile liialt tehniline. Pakun võitu Hispaania paarile Jon Galarraga Zamora - Roberto Pascual Orcajo (Gens Vasconum).

MUV. No see on minu jaoks põnev penskarite klass, kus osalejaid vaid 8 tiimi, neist 3 Eestist. Kaks kõva frukti (kanged ja põikpäised) ehk Tiit Tali ja Maido Kaljur jagasid end kahe tiimi vahel - Tiit läheb Jaak Rohtsalu, Maido Mati Preitofiga. Matile on kuumus ja mäed vastunäidustatud, kuid Tiidul ja Jaagul on suur võimalus võita. Kahjuks on aga lätlased Varis Peisenieks - Juris Švirksts ka kohal ja napsavad esikoha.

NAISED

WO ehk naiste põhiklass. Meie Mariann Sulg-Kersti Jääger (Podruhé) on väga tugevad, kuid ukrainlannad Olena Babych - Nadiia Starikova (Unbreakable) samast klassist. Kardan, et ukrainlannad ei murdu, samas loodan meie naiste heale orienteerumisoskusele. Eelmise aasta MMi 4. koht tahab väärilist kompensatsiooni. Samas ei saa alahinnata ka XV tiime. Koos selle klassiga on kokku 30 võistkonda.

WV. Laidy Proosväli - Pille Vinne on väga tugevad, kuid jäävad orienteerumise osas hätta. Tšehhid on siin tugevad, kuid kuld läheb ka Soome: Helena Polaskova-Menard - Ulla Silventoinen (Helulla). Hõbedal Jana Kundratová - Irena Zlatníková (Krok za krokem). Merike Mets ja Evelyn Himma jäävad vist medalist ilma. 

SEGA

XO ehk segavõistkondade põhiklass. No siin tuleb verine vendade vaheline võistlus, kus nii Silver kui Rain võistlevad ka noorte segaveteranide klassis (XV): Silver Eensaar koos Helen Eensaare vs Rain Eensaar koos Reeda Tuula-Fjodoroviga. Võidavad Silver ja Helen, Rain ja Reeda jäävad hõbedale. Äkki teevad imet Lauri Lahtmäe-Hedi Laigar, kuid tugevaid Eesti tiime on veel. Mõnel jääb puudu hobujõududest, mõnel orienteerumisoskusest. XO+XV klassis on kokku 60! võistkonda.

XV. Vt XO

XSV. Võidavad maailmameistrid Imbi Soome - Valters Kaminskis (Surprise). Medali saavad ka Veikko Tamlak - Veiko Mataloja - Jana Kink.

XUV. Eestlasi pole, sh meid Marjega. Kokku 10 tiimi.

Keibu muda ehk Eesti MV lühirada

Laupäevase lühiraja märksõnaks sai kindlasti muda. Kui esimesed jooksjad finišise saabusid, nägi päris meeleolukaid pilte. Üks rinnuni mudane veteran ütles, et oli mudas nii sügavalt ja lootusetult sees, et tahtis "Appi!" hüüda. Samas oli appikarje piisavalt piinlik, et seda mitte teha. Mulle meenus kohe "Pikasilla mudaloos" Heiti appihüüe, millele keegi ei reageerinud. Pikasillaga võrreldes oli Keibu väikese oja muda mikroskoopiline, samas piisavalt emotsioone pakkuv.

Lühiraja maastikuks oli valitud kõige reljeefivaesem piirkond. Natuke suuremad ja põnevamad luited kaardi kirdeosas oli rajameister Peeter Pihl jätnud järgmise päeva põhiklassi teatevõistluseks. Kahju, sest osalesin vaid laupäeval.

Rada polnud keeruline - hoia vaid suunda ja vajuta. Suunaga sai seekord enam-vähem hakkama, kuid nagu lõpuprotokollist selgus, kiirusega mitte nii väga. Kaotust võitjale Tiit Talile tuli lausa 3 minutit, st ligi minut kilomeetrile! 

Kuhu siis tunnid kadusid, ehkki finišis oli tunne täitsa ok?

Kõigepealt ebakindel jooks etapil 2-3, kui oli isegi mõte sihi peale minna. Ojast sain üle mahalangenud puu kaudu, kuid ilmselgelt alahindasin väikest soist ojalooget (sooti) natuke hiljem. Väike hüpe ja jalg oli poole reieni mudas. Seal tuli ehk 10-15 sek kaotust, kuid näiteks Mati (kaardil punane joon) võimles mudas ligi minuti. 

Kusagil 50 sek läks kaduma KP5-ga, no ei saanud kohe pihta.

Rumal teevalik etapil 6-7, kaotust ca 10-15 sek.

Etapil 10-11 ei julgenud otse üle soo minna, lisakaarega kaotasin Tiidule (sinine joon) ca 25 sek.

Üks pilt ka mudasest orienteerujast (võtsin Pia Avaste FB-st, pildistas Marge Sargma).

Tulemused

Paar pilti korraldajatelt veel.

Marje on hädas orienteerumisega? Ei, ta võttis lihtsalt vale kaardi.

Nõnda olin ka mina mudas

Ilus puhas nägu

Paari klõpsuga tee kaart ja lae kõik vajalikud kaardiandmed selle ala kohta alla. Est-Omap

Kunagine kolleeg Maa-ametist Ants Vain, PhD, kaitses nüüd hoopis bakalaureusetööd, mille sisuks oli väikese rakenduse Est-Omap koostamine, abimeheks orienteerujale. Töö juhendaja oli Andres Käver.

Kõik on väga lihtne:

- vali sobiv ala (mitte üle 50 km2, soovitavalt kuni 10 km2)

- vali, kas vajad ka madallennu laserandmeid (LIDAR) + ortofotosid

- pane oma tööle nimi

- käivita programm

- lae andmed alla 

Töötlemine läheb kiiresti, kuid allalaadimine võtab natuke aega, kui ala on väga suur.

Tulemuseks on palju kaarte, sh lihtne o-kaart, kus peal ka olulised topokihid ETAKist. Kaardiandmeid töötleb Karttapullautin tarkvara (Jarkko Ryyppö). Kaardid on geotif-id, st geokoordineeritud ja neid saab otse alla võtta OCADi jm.

Ja mis kõige toredam,  kõik seda ala katvad kõige värskemad LIDARi (.laz) ja ETAKi (.gpkg/geopackage) andmed ning ortofotod on samuti olemas. Ei pea neid ühekaupa taga ajama Maa-ameti geoportaalist.

Ärge nüüd serverit umbe ajage. NB! Varsti võib tarkvara link vahetuda.

Põlva MV tavarada Hüüdres. Üks mees tuusas täiega

See üks mees oli Sixten Sild, kes võitis ülekaalukalt M60+M65 klassi. Eile oli ta veel tavaline pensionieelik, kuid täna juba Mart Külviku füüsisega äss. Tõsi, tema jooksutrajektoori vaadates poleks aluskaarti vaja olnudki, punktist punkti liikus sirgjooneliselt.

Meie Tiit Taliga soperdasime ka. Tema natuke, mina väga palju. Chati käest enam küsima ei hakka, see oli Copy->Paste eilsest. Veelgi hullem, lausa kaks viga, kokku ca 8 min.

Alguses oli Tiit natuke kiirem, lõpus mina. Kõige huvitavam oli pikk etapp 4-5. Mina otsustasin kasutada teid lõuna poolt, Tiit põhja poolt. Sixten ja Kaljo Julge läksid keskelt piki sihti.

Etapp 4-5:

Koht	Jooksja	Aeg
1	Sixten Sild	12:09
2	Eduard Pukkonen	13:34
3	Kaljo Julge	13:50
4	Maret Vaher	14:15
5	Taivo Tali	14:14
6	Anti Roose	14:18
7	Tiit Tali	14:23

Tulemused

Olen nädalavahetusega väga rahul. Jalg on ok ja tänane enesetunne samuti. Nii võib järgmisel laupäeval toimuvale Eesti MV lühirajale minna küll. Kõik selle aasta vead on vist ära tehtud.

Esikolmik (pilt korraldajate lehelt)

Põlva MV esimene päev. Mida arvas sellest ChatGPT

Ise tegin väikese kaardianalüüsi ja võrdlesin end Tiit Tali jooksuga. Ma polnud jooksnud vahepeal ca 40 päeva ja sellest 2 nädalat vaevlesin veel pideva palaviku ning suure köhaga. Polnud õrna aimugi, kas parem säär peab lõpuni vastu ja milline on jooksukiirus võrreldes Tiiduga.

Selgus, et olukord polnudki väga hull, ehkki kohati oli päris raske. Kuid mis kõige olulisem - jalg pidas kenasti vastu!

Selgus, et teede/radade kasutamine oli selles maastikus päris kasulik (etapp 1-2 minule ja etapp 6-7 Tiidule). 

Vaheajad

Kuid las nüüd räägib ChatGPT,  kellel lasin analüüsida tänase lühiraja tulemusi M60 ja M65 klassis kokku.

ChatGPT koostas graafiku, kuhu lisasin tema lühikommentaari. 

***

ChatGPT:

 M60 ja M65 koondvaates joonistub sellest protokollist välja mitu huvitavat mustrit.

1. Taivo Tali jooks oli kõige stabiilsem ja kontrollitum.
Taivo võitis M60 klassi ajaga 31:45 ning oli kogu koondseltskonnas praktiliselt algusest lõpuni temposetter. Tema graafik on väga ühtlase kaldega – suuri ajakadusid ega eksimisi ei paista. Selline kõver viitab pigem väga heale kaardilugemisele kui lihtsalt jooksukiirusele.

2. Tiit Tali oleks olnud M60 klassis samuti esikoha konkurentsis.
M65 võitja Tiit Tali finišeeris 32:41-ga, vaid umbes minuti aeglasemalt kui Taivo. Graafikul püsib ta kogu raja vältel esimese grupi lähedal. See näitab, et M65 esinumber jooksis tasemel, mis oleks olnud konkurentsivõimeline ka nooremas veteraniklassis.

3. Eduard Pukkoneni võistlus koosnes kahest täiesti erinevast osast.
Esimestesse kontrollidesse jõudis Eduard kõigist kiiremini:

• KP1: 3:26 (parim)
• KP2: 4:59 (parim)
• KP3: 8:24 (parim)

Seejärel tuli väga suur ajakadu lõigul 3.47 → 4.49, kus kumulatiivne aeg hüppas 8:24 pealt 15:53 peale. Etapiaeg oli seal 7:29, mis oli selgelt aeglasem kui esimestel konkurentidel. Graafikul on see kõige silmatorkavam murdepunkt. Pärast seda stabiliseerus tempo jälle üsna hästi ning raja teises pooles suuri kokkuvarisemisi ei olnud.

4. Raja keskosa otsustas enamiku kohtadest.
Graafikute põhjal tekkisid suurimad vahed kontrollide:

• 3.47 → 4.49
• 5.46 → 7.76
• 8.55 → 10.42

vahel. Seal hakkavad jooned üksteisest selgelt eemalduma. See viitab, et just neil lõikudel olid keerulisemad teevalikud või täpsemat kaardilugemist nõudvad punktid.

5. M60 ülemine ots oli väga tihe.
Taivo Tali, Tõnu Ilves ja Sixten Sild püsisid suure osa rajast üsna lähestikku. Kuigi lõpus oli vahe juba mõni minut, ei ole nende graafikutel näha ühte katastroofilist viga. Pigem kogunes vahe väikeste kaotuste summana.

6. Pear Post ja Tauno Kure näitavad klassikalist „aeglane kogunemine“ mustrit.
Nende kõverad ei sisalda ühte väga suurt eksimist, vaid vahe suureneb peaaegu igas punktivahes natuke. See viitab pigem jooksukiiruse või pidevalt väikeste navigeerimisvigade mõjule, mitte ühele suurele rajaveale.

7. Andrus Rämmannil oli tõenäoliselt üks väga suur viga raja esimeses pooles.
Tema kõver eemaldub teistest järsult juba varakult ning pärast seda liigub enam-vähem paralleelselt ülejäänutega. Tavaliselt tähendab see ühte suurt eksimist, mille järel ülejäänud rada kulgeb suhteliselt normaalselt.

Kui vaadata ainult koondgraafikut, siis kõige huvitavam lugu on tegelikult Eduard Pukkoneni jooks: raja alguse kiireim mees kogu M60+M65 seltskonnas, kuid üks suur eksimus muutis võistluse dünaamikat täielikult.

Ootused ja tegelikkus Keila päevakurajal

Poleks hakanud Keila päevakust blogipostitust tegema, kui Heiki Savitsch poleks näidanud üht väga naljakat Facebooki postitust. Seda N35 raja läbimist peab lugema. Ilmselgelt ei vastanud ootus tegelikkusele, kogemus raja raskusastmele.

N35, M55, M60 ehk rada 5 oli tõsine, sest ma ei hakanud ju klubikaaslasele Mati Preitof'ile mingit siidkinnastega jooksu pakkuma. Samas oli peaga toimetades võimalik üsna valutult see ja ka kõik ülejäänud rajad läbida. Kuid pea on reeglina jalgadest aeglasem ja "huvitavaid" etappe tuli sel päevakul kokku omajagu. 

Kommenteerin rada Ingrid Piht'i läbitud raja järgi. Ingrid sai ühe suurema veaga ajaks 1:00:51, Diana Allikul oli 2:47:16. Olla ligi 3 tundi rajal ja võtta kõik punktid ära - see on imetlusväärne! Meeste parimana tuli Tarvo Avaste välja ajaga 50:32, Tiit Pekk ajaga 53:30. Tenno Alamaa kiitis peale jooksu, et lõpuks ometi sai ta Tallinna neljapäevakul tõsisemalt orienteeruda. Tulemused.

Esimesed 2 punkti olid kergelt risuses metsas, kus etapil 1-2 oli seda võimalik teejooksuga natuke lühendada. Ingridi rada on kaardil roheline joon, võimalikud variandid panin peale läbipaistva roosa joonega.

Etapp 2-3 oli üks ebamugavamaid teevalikuid peale Tammiku teele jõudmist. Otseminek oli kohati üsna rõve, eriti lõpuosas, Ingrid leidis aga okastraataiaga parallellselt kulgeva raja ja tuli väikese ringiga punktipiirkonda üsna valutult. Punkti polnud lihtne võtta, sest vahetult enne suurt kivi, mis paiknes kiviaia otsas, ründas orienteerujat tihedam võsa. Sellest punktist 100+ meetrit ida pool oli lageda nurgas inimlikum punkt, mis meelitas pigem ümberjooksule. Kahjuks said paljud kivipunktiga rajal jooksjad seal DSQ, sest ida poolt tulles ei kontrollitud punkti numbrit.

Etapil 3-4 oli mitu teevalikut: 

- piki sood, mis nädal tagasi oli veel kuiv

- tagasi piki visiiri ja rajakest, kust tuli Ingrid

- piki lagedat suure ringiga teele (kui visiiri ei leia)

- otse läbi rohelise

Kartsin, et seda viimast varianti kasutatakse samuti, mistõttu eemaldasin sealt enne jooksu mitu rida roostes okastraataeda. Loodetavasti võsa sisse rohkem ei jäänud, kuid mine tea. Minu eelistuseks oli  jooks piki lagedat sood, kuid otse tuldi samuti.

Huvitavam etapp oli 6-7, kus mitmeid teevalikuid. Ingrid ja ka Toomas Tiivel leidsid otsevariandi, kus sai täiega piki lagedaid joosta. Enamus läksid põhja poolt ringi, paljud lõikasid rohelisse. Ei kurtnud väga kehva läbitavuse üle. Samas oli ka lõunapoolsel ümberjooksul tee peal palju jälgi.

Etapi 7-8 oli Ingrid läbinud jälle suurepäraselt. Peale lagedat oli natuke tihedam mets, kuid seda polnud pikalt.

Õudusunenägu rajameistri jaoks oli etapi 8-9 lõikamine läbi räige rohelise soo. Pisike ring valges metsas ja lagedal oli ju tšill, aga seda ei tahetud miskipärast teha. Ehk ka seepärast, et trükikaardil ei tulnud roheline värv nii hästi esile kui sellel arvutikaardil. Ka teised kaasvõistlejad tõmbasid rahvamasse sinna sohu. 

Kaardi edelanurk oli meeldiv orienteerumismaastik, aga räigemat võsa leiti sealgi. 

Edasi oli suures osas vaid teejooks paari lühikese suunalõikega, pidi vaid hoolikalt kaarti lugema (foto: Valdur Vacht). Ingrid tegi mingi huvitava seikluse etapil 13-14, kuid selliseid anomaaliaid tuli ka teistel ette (nimesid nimetamata).

Eesti orienteerumine 100

Kuu aja pärast on sünnipäev, Eesti orienteerumine saab 100 aastat vanaks. 

19. juunil 1926 toimus Pirita Kloostrimetsas esimese üleriigilise Kaitseliidu päeva spordivõistluste raames orienteerumisjooks, mille võitis Tartu Ülikooli majandusüliõpilane, tol ajal tuntud kergejõustiklane Julius Tiisfeldt (ajakirjast Orienteeruja, 3.juuli 1998).

Seda sündmust korratakse reedel, 22. mail Pirita Kloostrimetsas, mil toimub retrohõnguline Juubeliüritus samas kohas, stardiga 16-19. Terve selle nädala orienteerumisüritused on juubelihõngulised, sealhulgas TONi neljapäevak Keilas. 

Koostamisel on mh raamat „Eesti orienteerumine 100“, mida ootan huviga, sest orienteerujate tegemisi olen jälginud poisikesest saati. Ise alustasin orienteerumisega aastal 1972 (või 1973), kus õnnestus võita esimene start  Tartu neljapäevakul Vana-Kuustes. Meie Tartu 5. Keskkooli tuli praktikale noor Arvo Kivikas ja tegi lastele mõned orienteerumistrennid. Kohe hakkas see ala meeldima ja meeldib siiani. 

Trennis pole ma kunagi käinud, väisasin päevakuid peamiselt omapäi. Alles aastal 2003 ühinesin Harju KEKi spordiklubiga, kus oli ees palju tuttavaid inimesi, sh geolooge. Sama aasta aprillis osalesin esmakordselt Jüriööjooksul Kuressaares, kus, nagu hiljem selgus, oli kaart pööratud vastupidises suunas. Ka mina ekslesin nendel üleujutatud võsavahelistel lagedatel omajagu.

Sellest aastast alates hakkasin käima orienteerumisvõistlustel ja tutvusin järjest enam selle omamoodi, kuid väga laheda seltskonnaga Eestis. Asi läks ka sinnamaale, et aastatel 2011-2017 olin Eesti Orienteerumisliidu (EOL) juhatuse liige. Selle aja sisse jäi nii veteranide MMi (2016) kui ka päris MMi korraldamine Eestis (2017, pilt teatevõistluselt). Minu panus oli seal tühine.

Nüüd, ca 54 aastat peale orienteerumisega tutvumist, jäin mõtlema,  kas ja millega olen ise kaasa aidanud selle spordiala arendamisele või tutvustamisele. Neid tegevusi pole palju, sest suurema võistluse peakorraldajana pole kunagi endale vastutust võtnud. Küll aga olen paaril olulisel võistlusel olnud rajameister - Jüriööjooksul Keilas 2011 ja  Eesti MV sprindialadel Kuressaares ning Leedri külas 2021 (kaart).

Mida ma ise sugugi väheoluliseks ei pea, on seesama Etsi blogi, mis on vastu pidanud aastast 2009 ja mille põhiliseks sihtgrupiks on orienteeruja.

Üks suurem panus EOLi tegemistesse oli ajakirja "Orienteeruja" kõikide numbrite skaneerimine ja kättesaadavaks tegemine. Ajakirja leiab ka Rahvusraamatukogu DIGAR andmebaasist, kus tekst on otsingutundlik.  

Ja veel meenus üks väike asi - Medalijaht, mis kestab juba 15. hooaega. 

Ja ongi kõik. Neljapäeval siis kõik Keilasse, kus leiab nii mõnegi seiklusliku punkti, kuid ka ilusat ja hästijoostavat metsa. 

Loodetavasti ei põrka keegi põdraga kokku. 
Lugu ise siin:
https://jupiter.err.ee/1610010759/terevisioon
Alates 0:33:54

Jüriööjooks Paliveres - kuninglikud tingimused korraldajale ja paras katsumus jooksjaile

Jüriööjooks on orienteerujate jaoks suurüritus, seda mitte nii osalejate arvu, kui just formaadi, traditsiooni ja prestiiži tõttu. Traditsioon on olnud elus 65 aastat, formaati on üritatud muuta harrastajate jm klasside juurdetoomisega, prestiižiga on lood nagu on - siia-sinna. 

Kuid võit ja Kalevipoja kuju on ahvatlev ikka.

Seekord korraldas Jüriööd Paliveres Harju orienteerumisklubi eesotsas Tiina-Maria Taliga (pildil vasakul). Kui Talid midagi teevad (mõtlen siin näiteks Tiina-Maria venda Uku-Lauri jt), siis alati väga põhjalikult. Nii ka seekord, kus peakorraldaja pidi tegelema miljoni detailiga ja palju ülesandeid jagama. Harju OK klubi on üsna suur, mistõttu leidus abilisi nii klubilaste seast kui hulgaliselt ka Paliverest, Lääne-Nigula vallast. 

Palivere Turismi- ja Tervisespordikeskus on üliäge kompleks spordirajatistest, hoonetest ja masinapargist, mille arengulugu on saanud alguse enam kui 50 aastat tagasi Mati Kallemetsa eestvedamisel. Ei ole need asjad lihtsalt tulnud, sh toetus omavalitsuselt, projektirahad või load Keskkonnaametist, kuid see, mis tänaseks tehtud, on imetlusväärne. 

Jüriööjooksu korraldamine Paliveres oli Matile justkui suur kingitus ühele osale tema elutööst, mis langes juhtumisi kokku 79. sünnipäevaga. Huvitav fakt on seegi, et täpselt 50 aastat tagasi võitis ta Kambjas Jüriööjooksu avavahetuse! 

Mati joonistas esimese Palivere o-kaardi (ca 1970) ja oli ka kõrvaloleva o-võistluse rajameister (1973, Tiina Talisoo kogust). 

Minu ülesanne polnud seekord raske, ehkki natuke vastutusrikas ka - nimelt olin määratud radade inspektoriks. Ülesanne seisnes rajameistri poolt koostatud kaardi ja radade ülevaatuses, hindamises, võimalike vigade leidmises. Suureks abiks oli mulle klubikaaslane Uku-Laur, kogenud kaardi- ja rajameister ning tugev orienteeruja.

Kaardi- ja rajameistriks oli Paliveres Mait Tõnisson (pildil paremal), väga suurte kogemustega, igapäevaselt kaardistamise ning orienteerumisradade planeerimisega tegelev ettevõtja, EOLi liikumisharrastuse toimkonna juht. Seekord oli ta Jüriööjooksu ajal kusagi väga kaugel, mistõttu jäi punktide metsa viimine ja kõik sellega seonduv minu ülesandeks. 

Kaasasin selleks noored orienteerujad Kardo ja Kurmet Kutti. Kuna äratasime hiljem SI-jaamu, siis said poisid korraliku mahvi. Päeva lõpuks jooksid veel kaameratega tugevamatel võistlejatel järel.

Rajaluurel 3 nädalat tagasi olin raskustes o-kaardi lugemisega kruusakarjääris, kuid selliste vanade karjääride kaardistamine ongi paras pähkel. Kaardi võib küll teha, kuid proovi sellest jooksu ajal aru saada, eriti, kui silmanägemine on kehv ja orienteerud pimedas. 

Samuti tekitasid mõned ebamäärased punktikohad küsimusi. Bingoks tõotas tulla "hoone" soode keskel (KP43). 

Sinna oli Mait planeerinud hajutuse KP42-ga, kuid arvasin, et hajutus 43-ga tuleb liiga ebavõrdne. Mait võttiski KP42 radadelt maha, kuid tähise me metsa ikkagi viisime, KP oli kõikide punktidega kaardil. Huvitav oleks kuulda vigu teinud jooksjailt, mida nad KP42s mõtlesid. 

Kui kommentaatorid Uku-Laur ja Andres Saetalu enne võistlust raja läbi jooksid, ei näinud nad erilisi probleeme ei karjääri ega ka selle KP43-ga (etapp 9-10). No-noh, mõtlesin ja välja ütlesin.

Lisan mõned pildid võistluspaigast. Vasakul on arvuti taga Heiki Savitsch, kes oli meie IT tugi. Kahjuks katkesid serveri piirangu tõttu online tulemused, kuid otseülekanne Youtube'is ning GPS träkid Sportrecis olid kõrvalvaatajale küllaltki informatiivsed (vahetus 1 ja 2, vahetus 3).

Stardi-finiši koridor ja kaardivahetuse ala.

Pressikeskus. Videoülekande tegi Einar Raudkepp

Mait eriti palju minu kommentaare arvesse ei võtnud, peale selle KP43. Samas soovitasin suurendada naiste ja meeste raja pikkuste vahet, 1 km-lt 1,5-le. See oli viga, sest naiste punktid ei läinud aeglasemale maastikuosale (kaardil rohelise joone sisse) ja sellele sooetapile, kus mehed tegid suuri vigu. Seetõttu jooksid naised meestest kiiremini, ehkki uue süsteemi järgi oleksid pidanud läbima raja umbes sama ajaga. 

Ülekannet sai jälgida suurelt,  Sander Blehneri poolt toodud ekraanilt, mh ka telgist, mida soojendasid korralikult 2 gaasipõletit.

Korraldajad ise said olla keskuse hoones sees, soojas ja kus pakuti ohtralt süüa, sh Mati sünnipäevatorte. Vägesid juhatas Mati abikaasa. Kuid päev oli korraldajatele ka pikk, ca 20 tundi koos sõitudega. 

Tulemused

Rohkem minu PILTE

Aktuaalse kaamera KLIPP

FOTOGALERII Reigo Teervalt'ilt