EMV lühirada ja põhiklassi teade Kärgula metsas

Jälle üks väga hea võistlus ja seda nii kaardi-raja kui kogu korralduse poolest. Kirsiks tordil oli muidugi superilm.

Toimetasin sellel nädalal kodukontoris maal, ühtlasi käisin teisipäeva õhtul Lajavangu (Erastvere) kaardil Kopra päevakul ja neljapäeval 2,5-tunnisel lauatennise kvaliteettreeningul Moostes. 

Eesti MV lühirada ja põhiklassi teade toimus Kärgula metsas, mis jäi vaid 15 km kaugusele meie maakodust. Jooksmisega olen läinud julgemaks, sest kõrge pulss ei tekita komplikatsioone. Lühirajal oli isegi lootust M60 klassis medalile, kui vaid o-tehniliselt oleks õnnestunud.

Kahjuks ei õnnestunud, nagu ka väga paljud orienteerujad, sh tipud. Kohe esimesel etapil vaatasin  peale teed lageda põhjapiiri valesti, sest ka heleroheline tundus lagedana ja kindlast asukohast kallutasin end liiga paremale. +2,5 minutit.

Etapp 4-5 läks täiesti lappama, sest arvasin end tee peal olevat rohkem lõuna pool. Täpselt sama vea tegi Andres Talver, kes pääses natuke väiksema veaga. Mulle +4 minutit. Lisaks 9-ga veel 1 minut ja  suuremaid vigu kokku 7,5 min. Uhh.

Tulemused

Õhtul väike saun ja grill.

Teade

Kuna Maido ei jooksnud, siis võtsin meie veteranide võistkonnas koha keskmisele ehk kõige lühemale vahetusele. Liikumiskiirus oli alguses täitsa ok ja orienteerumine ka sujus, kuid peale 4. KPd hakkas natuke juhtuma. Kõigepealt tobe teevalik etapil 4-5, kus kaotasin silmist ka Harju OK II võistkonna Kardo, eilse hõbedapoisi M16 klassis. KP8-s sain kätte mitmed kaasvõistlejad, sh Tarmo Klaari, kuid täiusliku tünga sain augupunktiga KP9. Tarmo kadus peale 8-ndat kiiresti eest ära ja lõpus oli tema edu lausa 9 minutit. 

Rumala teevaliku tegin peale vaatepunkti (KP10) etapil 10-11, kus ei tundnud kõlviku piiri ära ja pöörasin liiga vara metsa. Vasakpoolse teevaliku tegid päris paljud naised ja ka mõned mehed. Paremalt läks siht punktipiirkonda, kuid seda varianti ei näinud. Nii malet ei mängita.

Meie esindusvõistkond (Ats Sõnajalg, Kristjan Täll ja Uku-Laur Tali) tulid suurepärasele 4. kohale. Siinkohal kiidaks Kristjani südikat jooksu, teised olid teada tugevad. Järjekordne õnnetus Ilvesel, kus Kennyl jäi üks KP SI-Airi mittetoimimise tõttu märkimata.

Tulemused

Kas tagasitulek? Orienteerumissprindi Eesti MV Laagris

Täna tuli peale Eesti MV o-sprindi teatevõistlust juurde Ahto Karu (M65, JOKA) ja ütles, et kas oled nüüd tagasi. Soe tunne tekkis, aitäh, sest paistab, et suudan jälle konkurentsis olla. Mitte küll kõige teravamas tipus, sest Mart Külvikule vastu ei saa, kuid joosta on siiski kerge ja mugavustsoonis olles mitte kõige aeglasem ka. Esimene märk sellest tuli viimasel TONi päevakul Pedasel, kus hoidsin ühtlast mõõdukat tempot ja viga ei teinud. 

Aga miks ka mitte, sest nüüd läheb südamesse kahe kütusetoru asemel kolm, ehkki üks on metallsõrestikuga remonditud. Igahommikune aspiriin teeb vere vedelaks, mida on lihtsam ringi ajada. Ja mis oluline, intensiivsed ja pikad pinksitrennid ning sagedased võistlused on hoidnud piisavalt hästi aeroobset taset ning jalalihaseid toonuses. Tunnen, et iga jooksuga läheb seis paremaks, mis on ühelt poolt küll hea, kuid teisalt ohtlik - liiga hasarti ei tohi minna. 

Sprint tasasel maal sobis hästi ja mis peaasi, toimus lähedal - Laagris. Karantiinis pidin olema 2 tundi ja ehkki ilm oli natuke jahe, aitasid selle vastu soojad riided. Natuke tegi muret, et olin unustanud luubi maha, sest kitsaid aiaauke ja läbipääse on kaardilt raske välja lugeda. Lootsin, et Laagri sprint tuleb pigem lihtne ja sellist probleemi ei teki. Kuid eksisin.

Etapil 1-2 nägin nii vasakpoolset kui parempoolset varianti, kuid silmasin ka läbipääsu otse ees.  Paaril korral kontrollisin pingsalt läbipääsu olemasolu, kuid kergel sörgil nägin aias siiski ava. Heiti Hallikma, kes võitis M50 klassi, nägi sama, kuid võttis 3 sek kõndimisaega, et tuvastada vastupidist ja ei läinud veale. Aias läbipääsu polnud ja mul tuli üle minuti viga. Minut hiljem startinud Urmas Lips sai mööda ja suure osa maast liikusime üsna lähestikku, tema peamiselt selja taga. Selle veaga oli selge, et head tulemust enam ei saa. 

Etapp 17-18 oli rajameister Hendri Parrolil samuti hästi välja mõeldud. Ei vaadanud korralikult takistusi vasakpoolsel variandil, millele aitas kaasa ka Kenny ja Atsi möödakihutamine ning neile inertsiga järgnemine. Tagasimineku varianti küll nägin, kuid see tundus enne vasakpoolse teevaliku kunsttakistuse nägemist liiga pikk. Samas käis selline viga kenasti mängu juurde. Viga etapil 1-2 kukutas medalikonkurentsist.

Tulemused

Sprinditeade

Võtsin kaasa luubi, mida seekord vaja ei läinud. Kapist leidsin üles 1,5 aastat tagasi ostetud HOKA kiirjooksu tossud, mida vahepeal vaja ei läinud. Joosta oli nendega mõnus. Pinget polnud, sest jooksin Harju OK MN55-60 II võistkonnas.

Oli tore, lihtsam kui eile. Esimese KP punktinumbri (58) kontrollimisel kaotasin ligi 30 sek, sest käisin kontrollimas ka lähedalasuva teise KP numbrit. Seegi oli vale (59). Jama oli selles, et lugesin legendist vale rida, sest kaart oli ebasobivast kohast kokku murtud.

Kokkuvõttes oli väga vinge üritus, mille krooniks põhiklasside teatevõistluse otseülekanne Postimehe portaalis. Põnevust oli lõpuni ja draamat lisas kahe eliitvõistkonna (Ilves I ja PEKO I) mahavõtmine. Ennustasin ühena vähestest JOKA I võitu ja nii ka läks. 

Tulemused

Järgmisel nädalavahetusel on Eesti MV lühirada Kärgulas, maakodu lähedal.

Ebatavaline saun

Aastal 1995 olin Ungaris, Matrahazas, ühel keskkonnageoloogia teemalisel 5-päevasel kursusel. Muuhulgas tegime ekskursiooni lähedalasuvate vaatamisväärsuste juurde, sh Egeri kindlusse. Õhtu eel, kui juba kergelt hämardus, sammusime ühel laugel mäenõlval asuva valge maja juurde. Maja asus kaugel eemal asustusest, elamiseks üsna mõttetus kohas. Samas nägi välja uus ja ilus. 

Giid oli kuidagi napisõnaline ja juhatas meid tühja majja. Mainis vaid, et see on kohalik saun. Kui saun, siis saun, mõtlesin, aga miks just siin, mäe peal, eemal kõigest muust. 

Ühes ruumis oli saunalava, kuid astmed ei läinud mitte üles vaid hoopis alla. Kerist polnud. Riided seljas, paluti meil kätega mitte vehkida ega hüpata ja astuda tasakesi alla auku.

Seisime seal mõne aja, kui kohtasin eaka prillidega Saksa professori pilku. Mõistsin teda kohe, sest ka minul hakkasid munad higistama. Seejärel jalad ja kergelt kogu keha. Polnud mingit infrapuna ega muud kiirgust, vaid tavaline toatemperatuur. 

Mis põhjustas higistamist?  Võtmesõnad: geoloogia, spordifüsioloogia

Selgitus (lisatud hiljem)

Tegemist on kohaga, kus maa seest emaneerub süsihappegaasi (CO2), ilmselt mõne lõhe kaudu. Geoloogia jaoks pole siin midagi erilist, sest CO2 võib maapinnale jõuda nii gaasina kui ka hüdrotermides (kuumaveeallikates). Seda protsessi on ammusest ajast ära kasutatud ravikuurortides nagu näiteks Karlovy Varys.

Eelpool nimetatud "saunas" oli augus täpselt nii palju (värvitut ja lõhnata) CO2, et peanupud välja jääksid. Seetõttu pidi sinna auku minema vaikselt, et õhust raskem gaas (molekulmassid vastavalt 29 ja 44) üle ääre maha ei loksuks. Samas kaotab inimene teadvuse, kui viibib pikemalt CO2-rikkas õhus. Nii on juhtunud näit maa-alustes koobastes.

Kui seista selles süsihappegaasi-rikkas õhus, imbub CO2 läbi naha veresoontesse (kapillaaridesse). Organism saab aru, et nüüd tehakse füüsilist trenni, sest CO2 hulk veres on suurenenud. Veresooned laienevad, vererõhk tõuseb ja organism valmistub "füüsilise" koormuse talumiseks. Samal ajal läheb tööle jahutusmehhanism, mis avaldub higistamise näol.

Seega petetakse CO2 sauna või vanniga inimorganism ära ja ilma füüsilist tööd tegemata saab treeninguefekti osaliselt kätte. See ravimeetod on kasulik just vanemaealistele inimestele, kes näiteks orienteerumas käia ei saa.

Matrahaza koolitusel tutvusin Jurgis Valiunasega, Leedu (keskkonna)geoloogi ja innuka orienteerujaga.

Minu Keila

Värskelt sai Keila linna 85. aastapäevaks valmis ilus pildiraamat "Minu Keila". Kokku 120 lehekülge meeleolukaid pilte, millest tegi valiku ja kujundas raamatu Rein Seppius. Enamuse piltide autoriks on Valdur Vacht, kes utsitas mõningaid inimesi (14) kirjutama raamatusse oma lühiloo "Minu Keila". Huvitaval kombel tegi ta ettepaneku ka mulle ja nagu ühele koolipoisile kohane, täitsin ülesande viimasel minutil. 1000 tähemärgi asemel kirjutasin kogemata 1000 sõna, mille kärpimisega sai toimetaja kenasti hakkama.

Kolmapäeva õhtul oli Keila orienteerumisneljapäevaku tõttu kiire aeg, kuid 1,5h viibisin sellest siiski meelsasti raamatu pidulikul esitlusel Keila Kultuurimajas. Muusikud mängisid pilli, suurel ekraanil jooksid pildid, vahepaladena tehti lühikesi teatraalseid etteasteid ja kõige selle vahel loeti ette raamatu autorite lühitekste.  (Foto: Kalle Kask)

Kes oli kohal, pidi ise lugema. Rääkisin siiski vabas vormis nagu mõnigi teine teksti autor seda tegi. Sidusin end Keilaga aastal 1983, seega on olnud aega nii mõndagi näha, teha ja kogeda. 
(Foto: Kalle Kask)

Mulle meeldis väga noore Kriselda Kiseli tekst ja selle esitus koosviibimisel.

Raamat on tõesti südamlik ja tore, tekst nii eesti kui inglise keeles.

Olen ka ise 25 aastat tagasi koostanud ühe brošüüri Keilast, vist isegi esimese selletaolise. Ka seal oli tekst nii eesti kui inglise keeles.

Brošüürist sai lühiülevaate Keila ajaloost, elanikest, ettevõtlusest, kultuurist jm. Näiteks sai teada, et aastal 1998 elas linnas 82% eestlasi, 13% venelasi, 2% ukrainlasi jt. 

Nii mõnigi objekt, ettevõte või kultuuriüritus on tänaseks kadunud - Harju KEKi peahoone, Papa Carlo restoran või iga-aastane rokk-kontsert SOS Lasteküla toetuseks. Keilas pole ka Hoiupanga, Maapanga ja Tallinna panga nüüdisaegseid filiaale. Neid panku polegi enam olemas.

Veel oli Tervisekeskuse asemel pooleliolev ja juba osaliselt lagunenud KEKi spordihoone, väga suur Tervisekeskuse investeering aga lähiaja plaanides.

Täna toimusid aga Tervisekeskuses Keila lahtised meistrivõistlused lauatennises, kus osales 42 mängijat, enamus heal tasemel. Olin 28. asetusega ja õnnestus saavutada 20. koht. Viimases nö kohamängus jäin tasavägise matši järel alla Mati Kruselile 1:3, kes oleks olnud parim 60+ klassis, kui poleks saanud Keila absoluutarvestuse 3. kohta. 

Foto: Valdur Vacht

Võistluse järel riputati medalid kaela mulle Mati Türk'ile ja Aland Suba'le. Tegelikult ikkagi Mati võitis.

Tulemused

Töö- ja treeninglaager Võrumaal

Võtsin nädala puhkust, et teha maal natuke tööd. Ei, mitte näppudega mullas, vaid üsna mürgist õlivahatamist. OSMO õlivaha on üks väärt kraam, seda on läinud nii põrandatele, seintele kui lagedele. Maksab ka kenasti.

Paraja väsimuse foonil õnnestus teha ka mitmeid kvaliteettreeninguid. Kõigepealt pinks Väimelas tugevate Võrumaa mängijatega (T ja N), kuid samuti äge Võrumaa kolmapäevak Sõmerpalu metsas, mis jäi Osula ja Varese vahelisse metsatukka. Kuhugi sinna on ühe pealtnägija jutu järgi julgeolek matnud metsavennad, kuid millise tee äärde täpselt, pole kindel. 

Arnold Unt on mees, kes neid leiab ja üles kaevab, selle koha leidmiseks on usutavat infot siiski vähe. Äkki oli lausa võistluskeskuse juures?

Pildil räägib ta Saika punkri meeste võimaliku matmiskoha asukohast Vastseliina lähedal.

Maal on ka muidu ilus.

Ahjaa, edasistest spordiplaanidest ka:

Laupäeval 22.04 on Keila Terviskeskuses lauatennise seeriavõistlus. Õhtul Vestluspäevaku raames kaasaelamine Jüriöö teatejooksule Narvas. Lisaks Horvaatia WRC ralli.

30.04 on Keila lahtised MV-sed lauatennises Tervisekeskuses. Oodata on palju osalejaid, sest Tervisekeskuses on mängimiseks head tingimused.
06.05 on Laagris Eesti MV sprindiorienteerumises

13.05 Eesti MV lühirada Kärgulas (maakodu lähedal)

Murtood ja Nedsaja. Peko Kevad

Reedel toimus Tartus üle pika vaheaja jälle geoloogide Aprillikonverents, seekord Eesti Geoloogiaseltsi egiidi all. Esimene  Aprillikonverents toimus vist kusagil 1991. aastal, kui Eesti Geoloogiakeskuses korraldasime Hiiumaa (pisi)konverentsi, sest just äsja oli lõpule jõudnud Hiiumaa geoloogilise kaardistamise töö (projekti nimetust siis vist veel ei kasutatud). Eks neid ettekannetega aprilliüritusi viidi Geoloogiakeskuses (Geoloogia Valitsuses?) läbi ka varem, kuid Aprillikonverentsina toimus see siiski esimest korda Keilas ja Hiiumaa teemal.

Alati oli selle ürituse eestvedajaks (25+ korda) Kalle Suuroja, kes oli ka nüüd kohal (ülemisel pildil). Lisan siia ühe foto esimeselt konverentsilt, kus oli kasutusel moodne kileprojektor. 

Seekordset uhket konverentsi vedasid seltsi president Erik Puura ja muidugi Kairi Põldsaar, kelle aktiivsus ja töövõime on hämmastav.

Huvitavaid teemasid oli palju, kuid siin tooks ära paar aastat tagasi Soomes-Rootsis avastatud uued pinnavormid - murtood, millest rääkis hüdrograaf Vladimir Karpin (teesid). 

Tõsi, Eesti maismaal neid avastatud pole, kuid Liivi lahe põhjas leidub  hulgaliselt. Tegemist on liustiku liikumissuunas välja venitatud kolmnurkadega, kus laugem ots on suunatud jää liikumisele vastu. Kunagi kirjutasin lühiartikli pinnavormidest, mille peal orienteerujad jooksevad, nüüd oleks põnev leida neid murtoosid o-kaartidelt Soomes ja Rootsis. 

Konverentsi õhtune pidu toimus Toomemäel Ajaloomuuseumi valges saalis. Muusikat tegi Nedsaja Küla Bänd, tantsuks mõnus kooslus. Tegin ka ühe tantsu, kuid võhma polnud ja selja keskosa tegi kerget valu. Lauatennis on karm mäng, eriti seljale. Pinksi treeningutega kogutud-kaotatud võhma läksin järgmisel päeval kontrollima Peko Kevadele, mis toimus Voropi külas, Venemaa piiri lähedal.

Waze juhatas mind Tartust Voropi poole sõites läbi igasuguste väikeste kruusa- ja asfaltteede, läbi ilusa männimetsalise Setomaa. Ja üllatuseks ka läbi Nedsaja.

Peko Kevad

Voropi kant on vahva reljeefiga, võistluskeskus suure Seitsme mäe juures, mis on nime saanud Eesti Vabariigi algusaja 7. jalaväerügemendist. Vallavanem ja Peko Kevade korraldaja Raul Kudre tahab sinna otsa torni ehitada.

See oli esimene start üle pika aja ja minu jaoks huvitav mitmes mõttes - kuidas on jooksukiirus võrreldes konkurentidega ja kas orienteerumisoskus on veel alles. Pulsivööd seekord peale ei pannud, sest kella aku oli tühi. Seega pulsimaksimumi piirajat ei kasutanud, kui raskeks läks, võtsin hoogu maha. Alguses oli päris hea minek, sain isegi ühe etapivõidu (1-2), kuid peale esimest kolmandikku tundsin, et lihased hakkavad ära vajuma. Tehniliselt oli lihtne, vaid etapil 12-13 ei saanud reljeefist ja soisest alast aru ja tegin enne punkti lühikese tagasijooksu. Ja üllatus-üllatus - aeg polnudki kõige kehvem, ette jäid vaid tuntud tirijad, kellest Mart Külvik muidugi eriline rakett. Seega polnud pinksitrennid ka orienteerumise jaoks mõttetud - jõudis joosta küll. 

Tulemused

Fosforiidist

Täna oli geoloogide päev. Oli, sest see püha seostub Venemaaga (NLiiduga), riigiga, mis on täna jälk. Geoloogidel on olnud paremaid ja halvemaid päevi, seda nii Venemaal kui Eestis. Suuremahulised uuringud on kõikjal läbi, töid ja töötajaid on vähemaks jäänud kümneid kordi. Kas see peaks aga tähendama, et maavarasid pole enam nii palju vaja? Muidugi ei, kõike on vaja veelgi enam, sest inimesi on rohkem, elatustase kõrgem ja seetõttu ka tarbimist rohkem. 

Eestis lõppesid suured geoloogilised uuringud fosforiidiga 1989, kuid nüüd on saanud geoloogia jälle uue hingamise - seoses fosforiidiga. Tõsi, ka paar puurauku kristalsesse aluskorda Jõhvi ja Uljaste piirkonnas on andnud lisainformatsiooni metallide potentsiaalist meie aluskorras, kuid suuremad puurimised on läbi viidud fosforiidi ja graptoliitargilliidi ehk diktüoneemakilda uurimiseks. Aastakümneid kestnud tühimik maagi(maavara) otsingutel ja sellest põhjustatud lünk teadmiste ja järelkasvu osas on parandamisel.  

Uue hingamise eelduseks oli väide, et Eesti maapõues peitub tohutu rikkus, mida me ei ole soovinud kasutusele võtta. Mõne geoloogi väitel on seal maapõues lausa sadade miljardite eurode väärtuses fosforit ja haruldasi muldmetalle, mis teeks eestlased rikkaks. Tehakse ettepanekuid, kuidas seda rikkust kõige õigem jagada on, et meeletud kasumid välismaa rööv(!)kaevandaja või erafirma kukrusse ei läheks, et riik  ja rahvas sellest ikka õiglase tasu saaks. Kuni selleni välja, et riik ise peaks kaevandama, maavara väärindama jne jne. 

Kommenteerin siinkohal mõningaid väiteid, mida leiab ajakirjandusest, Facebookist või lihtsalt uhhuu-arvamustest. Aluseks võtan hiljutise Ivar Krustoki artikli Delfis. Tegemist on reformierakonna noorpoliitiku, mitte spetsialistiga. Tähendab, et räägib seda, mida talle räägitakse. Ikka mõtled ka sellele, et miks kirjutatakse, kelle palvel või lausa avaldatakse kellegi (näit partei) artikkel enda nime all. Väike seos tekkis ka MKMi ministri Riina Sikkuti piduriga uuele põlevkivikaevanduse rajamisele, mida võiks tõlgendada ka umbes nii, et asendame peagi põlevkivi fosforiidiga, mistõttu tööhõive ei kannata ja tulud maavaralt ei jää saamata. Ning oleme kaasaegsed, st kliimateadlikud. 

Kommentaare mõnedele väidetele:

1. Ida-Virumaa majandusest moodustab olulise osa fossiilkütuste tootmine ja kasutamine – sektor, mis on keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks vajalike muudatuste ees kõige kaitsetum.

Põhimõtteliselt õige, sest põlevkiviga seotud arendusprojektidele on raske raha saada, olgu see siis kas CO2 kinnipüüdmise tehnoloogia arendamiseks või põlevkivikaevandusse pumphüdrojaama rajamiseks. Mõlemad on otseselt seotud kliima parandamisega, kuid kuna seos on põlevkiviga, siis rahauksed on rasked avanema. 

2. Peaksime põlevkivienergeetikast loobuma ja arendama siin maailmale kriitilise tähtsusega toorme tööstust.

Ok, loobume, kuid kuidas ja millal? Meil on palju põlevkiviõli tootmise jaamu (Enefit 280, Petroter'id), mis on alles oma eluea esimeses pooles ja mille toodang läheb hästi kaubaks, sest fossiilkütuse vajadus maailmas pole vähenenud. Oleme oma põlevkiviõliga tilk selles ookeanis, toites siiski ära palju perekondi ja teenides korralikke miljoneid riigile. Rikume kaevandamise ja tööstusega loodust - ütlevad rohelised, kuid mille kaevandamisega seda ei tehta. Eesti fosforiidi kaevandamine oleks näiteks palju suurema keskkonnamõjuga. Mis puudutab kriitilise tähtsusega tooret, siis selle all on mõeldud nii fosforiiti kui haruldasi muldmetalle (HMM). Jah, vajadus ressursside järgi on Euroopas suur, sest paljude maavarade osas ollakse geopoliitiliselt kehvas seisus. Mis aga ei tähenda, et Euroopa Liidu abil või survel saaks siin avada uusi kaevandusi. 

3. Maailma fosforiidivarud ei ole suured ja meil on Euroopa suuremad fosforiidivarud.

Maailmas pole (peatset) puudust fosfaatkivimitest. Varusid on üle 300 mrd tonni, kuid seda leiab vajadusel juurde ookeanide šelfialadelt jm. Euroopas on märkimisväärne varu Soomes, kus seda ka kaevandatakse. Eestit üldjuhul maailma fosforiiditabelitest ei leia (näit SIIN), sest meil pole varusid (reserves), mida saaks kaevandada. See, mis on maa all ja mille väljavõtmine pole majanduslikult põhjendatud ning sotsiaalselt ja keskkonnakaitseliselt lubatud, on vaid potentsiaalne kivim. Võime ju öelda, et meil on fosforiiti kokku miljardeid tonne, kuid kaevandada saaksime seda vaid üksikutes kohtades. Kui  üldse saame. Võrdluseks võib siia tuua Eesti diktüoneemakildas olevad metallid, kus näiteks vanaadiumi koguväärtus ulatub üle 1,5 triljoni euro. Tegelikult on seal 0 eurot. 

4. Eestis on võimalik kaevandada tehnoloogiliselt väga olulisi metalle (tsink, vanaadium, molübdeen, HMM jt), millel on tähtis roll energia salvestamise ja muundamise seadmetes ning kiibitööstuses.

Märkimisväärset plii, tsingi jt polümetallide maagistumist, mis ka maagina oluline oleks, pole Eestis veel leitud. Rauda meil justkui aluskorras on, kuid see on põhiliselt sulfiidses olekus (püriidi ja pürrotiinina), millest rauda toota pole mõistlik. Samuti on raud sügaval. Molübdeen, vanaadium ja uraan on diktüoneemakildas rikastunud metallid. Vanaadium on neist kõige väärtuslikum, sest seda on kõige rohkem ja hind ka kõrgem. Rohetehnoloogia jutt aitab reklaamile kaasa, kuid eelkõige on oluline rahaline kasu, mida kaevandamise ja väärindamisega saada võib. Kahjuks on vanaadiumit väga raske kilda seest kätte saada ja selleks kulub palju hapet ja seegi ei aita (erinevalt Mo ja U-st). Jäägid on veel omaette teema. Ekslik on sageli kuuldud arvamus, et graptoliitargilliidis on palju haruldasi muldmetalle (HMM) - need on ikka vaid fosforiidis ja  sealgi mitte palju. Uurida tasub, kuid kasutuselevõtt on kahtlane. Peamine väärtus on fosforis, õigemini difosforpentoksiidis (P2O5). Fosforit on eelkõige vaja põllumajanduses, kus see on asendamatu. Kõiksugu elamisjääkidest vajaliku fosfori saamine on ebapiisav. Näiteks Tallinna linna biopuhasti kogu jääkmuda (haljastusmuld) läheb põllule, kuid seda jagub vaid mõnele maaomanikule.

5. Mis kõige tähtsam – me ei tohi maavarasid lihtsalt välja vedada, vaid peame rajama ettevõtteid, mis suudaksid neid maavarasid rikastada, ja meelitama siia töötleva tööstuse ettevõtteid, mis neid siinsamas kasutavad.

Õige, kuid igasuguse järeltöötlusega tekib ka palju jäätmeid. Kõigepealt tekib fosforiidi rikastamisel flotoliiv (70-80% kaevandatavast liivakivist). Fosforhappe tootmisel tekib väävelhappe meetodil tohutus koguses (fosfo)kipsi või  soolhappe meetodil CaCl2 ja kipsi. Näiteks 1 tonni fosforhappe valmistamisel väävelhappe protsessis tekib 4-5 tonni fosfokipsi. See on aga kõige odavam meetod. Kuid see polegi ehk nii suur probleem kui arvatakse. Näiteks Belgiasse on üle 40 aasta fosfaattooret Marokost sisse veetud, et seda siis väärindada. Kuni 80% kipsist on suudetud ehitusmaterjalina ära kasutada. 

Väiteid a la "me peame rajama ettevõtteid" jne, on...  Küll need ettevõtted tulevad, kui selleks sobivad  tingimused on. 

...

6. Eesti fosforiit on kvaliteedilt väga hea.

Jah, on hea, kui silmas pidada kahjulike mikroelementide nagu Cd ja U väikest sisaldust. HCl meetodil on võimalik neid elemente fosforhappe tootmise protsessis eemaldada. Saab ka teisiti eemaldada, kuid see lihtsalt maksab. Eesti fosforiidi probleem on selles, et toorme kasuliku ainese ehk P2O5 sisaldus ei saa olla väga kõrge - 28-29% ehk kuni 30%. Fosfaattoorme standard maailmas on 31%, seega jääksime kvaliteedis natuke allapoole piiri. Kuid see pole suur probleem, hind on vaid odavam. Kui aga väärindame tooret ise edasi, siis tekib jääke rohkem. Näiteks Soome Siilinjärvi fosforiidi P2O5 sisaldus on keskmiselt alla 4% (Toolses 10%, Kabalas 16%), kuid rikastada saab seda magmakivimit kuni 36,5%-ni. Eesti biogeense fosforiidi puhtas karbis on P2O5 sisaldus 35%, kuid sellise puhtuseni pole ei mõistlik ega ka võimalik oobulusliivakivi (fosforiiti) rikastada.

7. Rail Baltic rajatakse selleks, et fosforiiti jm maavarasid välja vedada

See on üks jaburamaid väiteid uhhuu-inimestelt. Esiteks, fosforiiditooret või produkte oleks kõige kasulikum transportida meritsi (näit Sillamäe või Kunda sadama kaudu), nagu seda tehakse igal pool mujal maailmas. Teiseks ei saa neid kahte teemat kuidagi ühendada, sest fosforiidi kasutuselevõtt on ikka väga ebaselge ja kauge perspektiiv, raudtee aga konkreetne asi. Keit Pentuse keskkonnaministriks oleku ajal keelati isegi fosforiidi uurimine, seega ei saa ka siit järeldada valitsuse salatsemist seoses Rail Balticu rajamise vajadusega.

Kokkuvõtteks ütleks, et fosforiidi kasutuselevõtu põhilised tehnilised väljakutsed on seotud kaevandamisega, sest Toolse maardlas on tööstuse jaoks vajaliku koguse (100 milj t) saamiseks vaja kaevandada väga suurt ala (vähemalt 16 km2) ja seda tõenäoliselt karjääriviisiliselt. Kabala piirkonnas, kus fosforiidikiht lasub sügavamal (üle 70 m) ja kus paksus suurem (kuni 10 m) ja kivim pudedam, on allmaakaevandamine väga keeruline ja kallis. Eriti arvestades asjaolu, et keskkonnamõjud peavad olema võimalikult väikesed. Kõigest eelnevast, samuti põhjaveest jm on Eesti Geoloogiateenistus  teinud ülevaatliku aruande (SIIN). Paari kuu pärast lõppevad ka Eesti Teadusagentuuri (ETAG) RESTA uuringuprojektid fosforiidi ja graptoliitargilliidi leviku ja koostise, samuti metallide eraldamise tehnoloogiate osas. ETAGi ekspertkomisjoni liikmena ootan tulemusi huviga. Sai ju ka omal ajal (kuni 1987) argilliidi ja fosforiidiga tegeldud (viimane aruanne). 
Pilt seminarilt Sõmerus, 30. aprillil.

TTcup

Lähed väikesele turniirile, millest on otseülekanne internetti, kohal 2 kohtunikku, osalustasu ei ole ja iga mängu eest teenid raha. Võit 8, kaotus 2 euri.  Harrastajale arusaamatu.

Käisin TT Cupil. See on turniir enam-vähem nelja võrdse osaleja vahel, kes pannakse kokku korraldaja poolt. Võimalik mängida pea iga päev, kui selleks soovi avaldad ja vabu kohti on. Kokku on 3 turniirimängu ja lisaks 3.-4. või 1.-2. koha mäng.

Neid turniire mängitakse üle maailma, ühtse standardi järgi. Kõik mängijad ja mängud on andmebaasis ja kodulehel nähtavad, sh on järelvaadatavad Youtube'is. Vinge süsteem, aga ei saanud esialgu aru, kust tuleb selle jaoks raha?

Esimene kohtumine jaapanlasega (Y. Kobayashi) läks aia taha - 0:3. Saal oli harjumatu ja olemine kandiline.

Teise kohtumise prantslasega (V. Oberle) kaotasin ülinapilt 2:3, viimane sett 10:12. 

Vanema eestlasega (M. Ojamaa) õnnestus esimene mäng võita 3:2 ja 3.-4. koha mäng 3:0. Panen lingi ühest pallivahetusest (SIIN). Karm mäng see lauatennis.

Muide, 1930. aastal keelati Nõukogude Liidus lauatennis 30 aastaks. Miks?

Teenisin 20 euri, millest parkimistrahviks läks 15. Üritasin kontrolli üle kavaldada ja panin Mustakivi keskuse juures hommikul vara parkimiskella natuke hilisemaks (tasuta parkimine oli 2h, siis pidi kellaaega uuendama). Kontrollil oli selline avang aga teada ja tegi mulle kähku mati ära (kui maletermineid kasutada).

Alternatiiv, mis on praegu saanud põhitegevuseks

Mõistan, et blogi lugejaskond ja FB sõbrad ootavad ehk enam orienteerumise ja seiklusspordiga seotud postitusi ja seetõttu on mingi pinksijutt neile täiesti suva. Ise loeksin huviga muljeid Taliharja Vanakuri supeürituselt, kahjuks on neid kokkuvõtteid vähe ja ühtegi korralikku blogipostitust polegi kohanud (ups, unustasin, Helen Jürjolt oli väga vahva postitus). Isegi Jõeste on vait. Loodan vähemalt Roman Fosti peale, tema lubas kirjutada. (NB! Nüüd olemas!)

Täna oli Haibas vinge üritus - Bahhi lauamängude mälestusvõistlus, aladeks male, kabe, koroona ja lauatennis. Kohal oli 26 meest ja 10 naist, paljud neist osalesid Kernu Terasmehe sarjas, mille arvestuses olid ka need alad. Eelmise aasta 20 ala võitjaks tuli Ivo Miller, tuntud ka rogainijana. Täna oli võistlustules orienteerujatest-seiklejatest veel Mattis Alliksoo, Kaimo Käärmann, Arvo Soosalu ja Anneli Aas. Puudus aktiivne osaleja Artur Raichmann. Kusagil kevadel toimub Terasmehe sarjas orienteerumine.

Sattusin üritusele seetõttu, et käin kolmapäeviti Haibas pinksi mängimas. Tase on seal ühtlaselt kõva, pinge kõrge igas setis. Kõik see aitab kõvasti kaasa tehnilisele, eriti aga psühholoogilis-taktikalisele arengule. Kui kunagi mainisin FSs, et sain Rahvapinksi 400+ reitingu kategoorias 3. koha, siis kuu aega hiljem juba võitsin selle võistluse. Sellel nädalal on olnud 5 intensiivset, üle 2 tunni kestvat  pinksipäeva, sh Keila seeriavõistlus ja Kohila lahtised MVsed. Tänane multivõistlus veel lisaks. Kõrvaloleval pildil on paremal Ivo. Pole vahet, kas oled suur või väike, noor või vana, kukk või kana - kõik sõltub vaid tehnilisest tasemest. 

Näiteks Kohila turniiri finaalis mängis Eesti meeste reitingu 12. reket naiste reitingu 11. reketiga. Raske 3:2 võidu sai mees. Pilt Kohila suurepärasest saalist soojenduse ajal. 

Olen lapsepõlves üsna palju kõiki neid lauamänge mänginud. Tõsi, viimasest koroonast on vist möödas 45 aastat, kabest ehk veelgi rohkem. Kabet ja malet olen viimastel nädalatel interneti teel natuke harjutanud, koroona oli aga endiselt hästi lihasmälus. Mõned vastased olid aga tugevad igal alal. Näiteks Mark Joa, kes on pinksis esisajas, tegi mulle ajanappusel mõlemas kabepartiis suurepärase kombinatsiooni ja sai mulle turvalisest seisust kindlad võidud. Ise poleks seda suutnud. Kabes oli mõtlemiseks aega vaid 3 minutit.

Males olen tugevam, ehkki kabes võitsin viimase vooru esimeses partiis ühte korralikku mängijat - Enn Viitkarit. Males sain tema vastu võidu ja tugeva rünnakuseisu teises partiis. Siis käisin lihtlabaselt lipu odale ette. Võitlesin kõikide viguritega edasi ja lõpuks õnnestus vankritega tema kuningale igavest tuld anda. Võib-olla oli kusagil peidus ka mativõimalus, kuid kuna aega oli kogu partiiks vaid 5 min, siis käis lõpus asi välgukiirusel. See oli ägedalt võidetud pool punkti, millest tehtud foto leidsin Mattis Alliksoo FBst. 

Kokku oli 6 vooru ja igas voorus tuli vastasega läbi mängida igal alal 2 partiid. Seega oli ühe vastase käest võimalik kokku saada 8 punkti (8:0). Punktid liideti ja järgmised vastased tulid nö šveitsi süsteemis.

Tulemused. Mitu punkti läks väga rumalalt ära, aga oli ka ilusaid võite, sh paar võitluslikku setti pinksis.

Ah jaa. Kohale saabus Näärilaksu Elutöö auhind. See oli muidugi paras üllatus, kuid ei saa märkimata jätta, et väga meeldiv. See auhind oli Silveri ja Co poolt antud ehk blogilugude ja kõikide Taliharja Vanakuri ning Expedition Estonia kaartide eest. Siinkohal tooksin eriliselt välja Helen Jürjo, kes on kõik need kaardid lõplikult kujundanud. Kohati on see olnud päris hull töö, aga seda teavad vaid asjaosalised :)

2022 - Ukraina aasta. Näärilaksu gaala.

2022. aasta põhitähelepanu oli uudistel, kommentaaridel, intervjuudel ja seda kõike seoses Ukrainaga. Kõik muu oli vähemtähtis. Nii palju vene keelt pole ammu kuulnud, sest kõik need Feiginid ja Arestovitšid, Nakid, Gordonid, Švetsid, Latõninad, Piotkovskid, Nevzorovid jne jne, olid igapäevane tavaline kuulamine. Lisaks muidugi Eesti kanalid ja militaar.net.

Soov oli lugeda ja näha eelkõige positiivseid uudiseid, st kuidas Ukraina armee edu saavutab ja venelasi tapab. Uskumatu ja karm, et sissetungijate laibad võisid niimoodi rahuldust ja rõõmu pakkuda. Aastal 2013 olid Rossija 1 uusaastapeol konferansjeedeks Galkin ja Zelenski, teiste hulgas naeris ja plaksutas etteastet ka Solovjov. Seal osalenud lauljad on nüüd kahes verises vastasleeris, paljud kindlasti ka vaikselt neutraalsed, mis aga toetab agressiooni. Sõda on must-valge, ükskõiksetel või humaansetel rahusoovijatel oma kohta pole. Julm maailm.

Sõda käib ja suurt muutust pöördesse pole veel näha. Seega on uue aasta kõige suurem soov teadagi mis. Äkki kuuleme sellest juba homme, äkki peame ootama veel aasta. Midagi ei tea. Kui vaid USA 45 miljardiline toetus vastu võetaks ja Euroopa Liidu riigid ära ei väsiks. Et me ise ära ei väsiks. 

Imetlen neid kõiki, kes Ukrainat kõikvõimalikul moel aitavad, iseenda väikesed rahalised panused on nende kõrval ülitühised. Johanna-Maria Lehtme - uhh, milline naine!

Isiklikku

Isiklikus elus toimus oluline, kahjuks ebameeldiv sündmus märtsi alguses, kui mootori kütusevoolik umbe läks. Operatsioon läks edukalt ja nüüd, aasta lõpus, võiks jooksmisele juba suuremat tähelepanu pöörata. Aga enam hästi ei saa, sest uus hobi - lauatennis, on võimust võtnud. Esmakordselt üritan aktiivselt ja teadlikult oma taset tõsta, mängides nädalas kuni 4 korda ja seda ka kõvema tasemega meestega. Huviga vaatan TTCupi mänge, kus tasemed esisaja meestest 400+ meesteni välja. Näitena kahe Keila poisi omavaheline mäng, kes mõlemad praegu Eestis esimese ca 50 seas. Kunagi alustasid Keila trennist, kus sai nendega ka tasavägiseid lahinguid peetud (VIDEO Dimaga 6 aastat tagasi). Sellel TTCupil tahaks mõni päev osaleda, saaks hiljem videot analüüsida.

Midagi asjalikku sai ka ära tehtud. Maal valmis maikuus teine korrus.

Kuur/garaaž sai +30 kraadiga lammutatud ja vundamendipostid paika pandud. Lammutamisega tegelesin ise, profid tegid ülejäänud tööd. 

Näärilaks 2022 gaala

Juba 10. aastat toimus Näärilaks, mis on aasta vahvamaid seiklusi ACE Adventure tiimi korraldusel ja Silver Eensaare eestvedamisel. Kui esimesel aastal osales väga vinge raja läbimisel 3 (!) võistkonda, siis sellel aastal 60 ja näiteks 2017. aastal Kadriorus/Tallinnas 75 võistkonda. Olen esimesed 6 aastat osalenud ja sellest ka blogis kirjutanud. Oma panust Näärilaksu eduloosse pole teadvustanud, sest kirjutan ikka, kui midagi põnevat tehakse ja ise osalen. Kui korraldajad suudavad teha nii vingeid üritusi ja keegi kirjalikku märki maha ei jäta, siis see tundub ebaõiglane. Seetõttu olengi nii enda jaoks kui ka muidu üritusi memuaaridena arhiveerinud. Kohusetundest või vastu tahtmist pole kunagi midagi kirjutanud. Aga et see gaala lõppeb sellise üllatusega... no sellest edaspidi.

Kahjuks ei saanud ise juba 5. aastat järjest Näärilaksul osaleda, sest peale maakodu soetamist Võrumaal oleme jõulude ja aastavahetuse aja seal veetnud. Nii ka seekord. Asja tegi natuke keeruliseks asjaolu, et pidulikul võistlusjärgsel gaalal, kus mehed mustades ülikondades ja naised pidulikes kleitides, toimus väike seminar 3 ettekandega. Avaettekande tegin mina ja hirm oli, et kehvapoolne internetiühendus veab maakodus alt. Päris jamaks vist ei läinud, ehkki ma pole gaala salvestust veel näinud. Loodetavasti ilmub peagi.

Sissejuhatuse pidulikule üritusele tegi Indrek Reitsak, kes avastas seiklusspordi/orienteerumise 5 aastat tagasi ja oli seekordse ürituse majaperemees (Enima Trade OÜ). Tema hingestatud ja emotsionaalne, mitte kõige lühem sissejuhatus, läks hinge. Pagana vahva oli.

Konferansjee Tarvo Jõeste (Tarvo patrab...) juhatas kõlavate tiitlitega sisse minu ettekande. Siin tundsin end esimest korda piinlikult. Aga mis seal ikka, lugu oli vaja ära rääkida. Keskendusin Näärilaksu rajameistri fenomenile, et "mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob". Uskumatud rajad, üliägedad ülesanded, millega kõik hakkama ei saa. Kaasa arvatud mina. Tavaliselt on aasta lõpus sellise ürituse korraldamiseks aega paar nädalat, kuid imede-ime, et juba 10 aastat on see ära tehtud. Silver ise ka vist ei usu. 

Nagu mainisin, osales esimesel Näärilaksul 3 tiimi: Aibast-Malsroos, Raichmann-Maade ja Preitof-Pukkonen. Kõik 11 Näärilaksu on kaasa teinud Erik Aibast ja sellega on ta tõeline Näärilaksu legend. Nagu viimasest Tiit Pekk'i ettekandest välja tuli, kus näidati GPS träkke ja huvitavamaid kohti kõikidest Näärilaksudest, pole Erik ka suu peale kukkunud. Huumorisoon ja kiire reageerimine on tal omal kohal.

Väga tore ettekanne oli Tiina Kangilaskil ehk Zazibeal, ühel teenekamal blogipidajal, kes on rahulike kulgejate esindaja ja vürtsitab oma kirjutisi harivate kultuurilooliste ja bibliograafiliste lisanditega. 

Veel anti 3 auhinda: 

Aasta üllataja:  Lauri Malsroos ja Peeter Pihl 

Aasta Lumehelbeke: Karin Koppel ja Erle Meresmaa

Elutöö preemia: Eduard Pukkonen

Sellest viimasest tiitlist olin tõsiselt üllatunud ja tundsin end natuke piinlikult sellise liigse tähelepanu tõttu nii uhkel gaalal paljude väärikate seiklejate ees. Muidugi olin ja olen rõõmus, sest ju on siis blogi sissekanded asja ette läinud ja ehk on oma osa selleski, et algsest 3 võistkonnast on mõnel korral 75  kokku saanud. Ei tea. Olin tegelikult liigutatud ja ehkki mu sõnavõtt võis tunduda natuke kummaline, oli see täis lugupidamist ja tänulikkust korraldajate ja eelkõige Silveri ees. Väike kiiks on Näärilaksul lubatud, tegelikult isegi kohustuslik.

Tulemused: Näärilaks 2022 GPSträkid, mis olid ametliku lõpuprotokolli koostamise aluseks.

Ametlikud Gaala link koos autasustamiste ja ettekannetega: https://www.youtube.com/watch?v=yFNzOT9w_Kw

Kena aastalõppu kõigile ja toredat ning turvalist uut aastat!