Teistmoodi TAOK rogain Kuusalus

Kuna sportlikud ambitsioonid puudusid, siis tuli intrigeeriv mõte kutsuda TAOK rogaini lühendatud versiooni jalutuskäigule selle aasta Eesti orienteerumispäevakute J.K Rowling ehk Diana Allik. Nagu kommentaarides mainiti, on kahju lasta raisku talenti, kes oma masohhistlikud nõrkused valab värvikalt ja humoorikalt FB sissekanneteks. Mitte vähem naljakad pole ka vastused kommentaarides.

Niisiis, kui inimesel on olemas selline huumorimeel ning võime enese üle nalja visata, siis on lootust, et  teda on teoreetiliselt võimalik metsas 4 tundi välja kannatada.  Tegin ettepaneku koosjooksuks, kuid lisasin ka lause "I shall say this only once". Mulle lihtsalt ei meeldi korvi saada ja järgmist korda seega ei tule.

Üllatuseks oli Diana nõus.

Kui alustada ebaõnnestumistest, mis pealtvaatajatele kõige rohkem korda lähevad, siis tuleb alustada sellest, et olin:

1. valinud linnulennuliseks koefitsiendiks 1,25, mis Kuusalu jaoks oli ilmselgelt liiga vähe. Jätsime rajal 2 punkti ära (51, 46) ja ühe kahese  (25) võtsime juurde.

2. teinud  mõõtenööri peale valesti pooletunniste vahede kriipsud.

3. jätnud punkti võtmata, kui tegin esimeses KP-s (21) Diana esimesest rogainipunktist pilti. Tuntud nägusid-tunnistajaid oli seal teisigi.

4. teinud kohe teise punktiga viga, sest enne rada (tegelikult kiviaeda) tuli võsas vastu kaardilt puuduv poolkadunud autojälg.

5. teinud ka kolmanda punktiga viga, sest ei fikseerinud ära esimese kraavi ületust.

Edasi sujus kõik kenasti. Eeldatavalt rõve ja keeruline KP60 osutus mõnusaks jalutuskäiguks rabas.

Kõige põnevam oli etapp 44-45, kus pidi ka laiemat kraavi ületama.

Raja lõpuosas saime nö klassikalist ilusat Kuusalut, kus koefitsient 1,25 oleks hästi sobinud. 

Väga ägedalt liikusid kolm õde N70/N75 vanuseklassist - Ehrenpreis, Arold ja Leis. Napilt võitsime neid. 

Kokkuvõttes saime üldarvestuses 3. koha. Noh, kui oleks esimeses punktis ka komposteerinud, siis isegi 2. Planeerisin 20 km, kuid läbisime 23,4 km.

Diana sisu on tugev, kuid kuidagi hellik üksikute oksakeste osas, mis natuke külge kraabivad. Samas ei lubanud sportlik vaim tal niisama lonkida vaid ikka võimetele vastavalt maksimaalne tulemus teha. Seegi sobiv rogainija omadus. 

Tulemused

8h rogaini GPS träkid

Fotod (Kaido Parv)

Suur kaart

Peale rogaini käisin esimest korda elus A Le Coq Arenal, Eesti-Luksemburgi mängu vaatamas. Ei pidanud kahetsema, 1:0, šõu oli  kohapeal ka päris äge.

Diana muljed (SIIT)

Ma käisin rogainil. Esimest korda. Taas olgu ajaloolise tõe huvides ära öeldud, et mitte omaalgatuslikult. Eduard nimelt otsustas netiagitaatorite mõjul härjal sarvist haarata ja tõestada, et Keilast on ka hullemaid kohti. Nii ta mulle ühel septembri nädalavahetusel kõige haavatavamal momendil sisse sõitis ja tõelise tipptaktikuna veel ettevalmistatult. Kas ohvri teadustatud või teadvustamata profileerimise tulemusena kasutati ründrelvana Briti huumoriklassikat. „I shall say this only once“ tõi kohe silme ette Gorden Kaye René Artois ja kuidas sa siis sellisele näole ei ütled. Jah, ma tean, et lause kuulub Kristen Cooki mängitud Michelle Duboisile, aga kogu austuse juures, Eduard siiski ei oleks väga ilus naine.

Järgmisteks nädalateks võtsin ma taktikaga nagu gastroskoopiat oodates – parem mitte mõelda, sest muidu jääb minemata, aga ära teha tuleb niikuinii. Pealegi kinnitas Eduard expressis verbis, et võtame kergelt, tulemus ei ole oluline, ei mingit võistlust ja Kuusalu loodus on vastikult ilus. Kuna aga saatan peitub detailides, siis murelikuks tegid lisaks „vastikult ilusale“ ka soovitus võtta kaasa jooki, geeli ja batoone. Ma tavaliselt pikkadele päevamatkadele võtan kaasa vett ja ühe praemuna kahe saia vahel, mille siis poolel teel moepärast ära söön. Seega 4-tunnine kerge matk ja geelid tekitasid mõningase ebakõla. Sportliku vormi nimel loobusin igaks juhuks ka veinist.

Neljapäeva õhtul tulid esimesed märgid, et möödavaatamisest ja tervislikest eluviisidest ei ole olnud kasu. Hakkas arenema peavalu. Peavaluspetsina oli kohe selge, et see ei ole migreen, vaid ma hakkan haigeks jääma. Kuna poeg on poolteist nädalat olnud tõbine, siis loogiline asjade käik – emad jäävad ikka kõige viimasena haigeks. Reede hommikul ärgates oli enesetunne löss. Ilmselt ka välimus, sest jõusaali jõudes vaatas treener otsa ja küsis: „Mis sul viga on? Nagu normaalne inimene. Täiesti rahulik nagu tüüpiline eestlane.“ Pärast esimest harjutust oli selge, et tavapärase „paneme juurde“ asemel tuli kava selleks korraks hooldekodu patsiendile kohaseks muuta. Jõudlus nullilähedane. Õhtul sai hullema ära hoidmiseks sisse keevitatud paracetamol+ibumetin. Laupäeva hommikul oli tunne nagu väljasitutud õunamoosil (tsiteerides klassikuid). Kõik kohad valutasid, sh hambad. Viimased küll eelmisel päeval ortodondi külastusest. Lisaks otsustas seedesüsteem, et teeks olukorra veel seikluslikumaks. Sellest ajendatult pakkisin lisaks veepudelile ja kuuele kommile kotti ka käepärasteks tükkideks ette valmistatud peldikupaberi, mõeldes küll endamisi, kuidas võõra meesterahvaga metsas olles see protseduur mõlemat poolt šokeerimata välja peaks nägema. Eelnevast tulenevalt tuli ka tavapärast kohvikogust olulisel määral vähendada, mis omakorda tõi kaasa madalast vererõhust tingitud ebameeldivad ärajäämanähud. Süüa ka midagi eriti ei tihanud ja tõttöelda tahtis iiveldusest välja visata. Kehatemperatuuri mõõtma ei hakanud, vaid lähtusin tavapärasest, et kui midagi on vaja ära teha, siis näidik tekitab vaid enesehaletsust. Paracetamol+ ibumetin sisse ja minek.

Eduard igatahes oli hakkamist täis. Minu autosse ümber kolides tassis lisaks joogikottidele kaenlas ka täismõõdus noolemängulauda. Ilma noolteta. Lisaks värviliste plastpeadega knopkasid ja triibutatud nööri. Päris tore algus tundus, nagu läheks lasteaia loodusringi. Takkajärgi öelduna, et nende vidinatega seotud osa oligi päeva kõige toredam – paned aga musti knopkasid 5- ja 6-väärilistesse, punaseid 4-väärilistesse, rohelisi 3-väärilistesse ja kollaseid 2-väärilistesse punktidesse. Kusagil päevakodus saanuksin ma oma osavuse eest lausa kiita. Siis hakkas Eduard oma nööri ümber knopkade vedama. Väga lühikese nööri oli kodust kaasa võtnud. Oleks teadnud, et tal kodus nii vähe nööri on, oleksin vanematest Veelikese pesukööki jäänud hernenööridest midagi kaasa võtnud. Ilusad mustad punktid jäid kõik nöörist kaugele. Üldse otsustas ta millegipärast ainult 1/3 kaardist nööri vedada. Mina oma tarkuses oleksin muidugi kohe punkti nr 63 suunas kütma hakanud, aga hea oli, et nöör oli lühike. Hiljem kodus arvutades selgus, et linnulennult oli see enam kui 11 kilomeetri kaugusel. Tasub ikkagi 6. klassi geograafias kaardi mõõtkava õppida. Ma ilmselt oleksin siiani sinna punkti teel.

Siis läks asi tõsiseks. Esmalt soovitas Eduard mul tungivalt riidest lahti võtta. Õigemini andis ta märku, et see, mille ma selga olin pannud, on liiga paks. Vanemat ja kogenenumat tuleb kuulata ja ajasin siis selga mingi õhukese jooksusärgi, kõige vanema, mille olin kodust leidnud. Jõle külm oli! Nagu ikka reaalselt külm. Ümberringi olid inimestel joped seljas ja mütsid peas. Eduardilt sain joogikoti selga. Minu kuute kommi vaatas ta pilguga, millest võis välja lugeda, et ta hakkas aru saama, mis jama ta endale kaela on tõmmanud. Kaasa ei aidanud ka minu valged sokid, mis ma protesti märgiks hommikul jalga olin tõmmanud. Nii me nagu Oh ja Ah järgmistele tundidele vastu läksime. Olin eelmistel päevadel spetsiaalselt üle rõhutanud, et mingit tugevat algust, keskpaika ega lõppu a la Marje ei tule. Eduard omakorda kinnitas, et seenele me ei lähe. Seega vahepealne kompromiss näis mõlemale sobivat. Mina olin viimaste jooksude pinnalt arvestanud, et 10 – 11 kilomeetrit peaks ka joostes olema väga mõnus olla, sealt edasi ebamugav, aga talutav. Tegelikkus lajatas juba esimesse punkti suundudes. Selline tunne nagu mitte kunagi elus poleks sörkinud ka mitte. Täiest pehme, hingamine kinni, pulss üleval. Ennast ehmatas ka ära, et mis kurat see siis on. Jäi lootus, et ehk distantsi peale keha siiski n-ö ärkab ja läheb normaalseks. Etteruttavalt võin öelda, et see lootus oli asjatu. Teekond esimesse punkti oli juba rõve raiesmik. Teist punkti otsides (loe: Eduard otsis, mina olin vagun) vastasin Eduardi küsimusele, et kuidas on, südamest, et Keilaks kisub kätte ära. Peas keris, et kui 2 punkti väärilised on juba nii rõvedad, siis kas 6-punktilisse tuleb ennast läbi puu närida. Edasi läks maastiku mõttes siiski õnneks kordades paremaks. Punkt nr 60, mille läbimises Eduard nööri vedades korduvalt kahtles, osutus üle ootuste normaalseks. Sealt edasi oli inimlik kuni 44. punktini. Seejärel küsis Eduard, et kas teeme nii, et on huvitav või nii, et ei ole. Oma vastuse järelmõtlematusest tulenevalt üritasin ma järgmised 20 minutit mõistatada, kus kurat on see valge mets kaardil, pekstes samal ajal käte ja jalgadega risti-rästi kasvanud võsa eemale. Ja siis tuli kraav. Kraav, mis ikka kraav on. Tolleks hetkeks oli mul sellest võsast juba nii siiber, et ma saatsin mõttes Eduardi kopratammiga seenele ja ütlesin, et läheme läbi. Eduard muidugi läks esimesena, sest ta on siiski juba küllalt kaua siin ilmas elanud. Kui selgus, et põhjamuda Eduardi kannab, läksin ka mina, lootuses kiiresti teisele poole saada. „Jää nüüd sinna seisma! Mul on vaja pilt teha!“ kostus kompanjonilt korraldus. Ma esiti mõtlesin, et ma kuulen valesti. Seisab 45-aastane sügisel keset mudast kraavi, et 66-aastane saaks pilti teha. Kuradi influencerid rsk. Edasine läks maastiku mõttes mõnusaks, aga olemise mõttes tulid järjest märgid, et puhtalt jonni pealt tuleb edasi minna. Kuna ma olen aga nagu meie küülik Nuustik, kes lähtub põhimõttest, et take it till death do us part, ja pealegi ei ole mul kombeks vinguda või teisi alt vedada, siis surusin hambad risti. Eduard, kes algusest peale oli pidanud oma liikumiskiirust minu järgi kohandama, hammustas kogemuse pinnalt läbi, et siit läheb ainult halvemaks, ja surus mulle sisse tüki „Kirju koera“ batooni. See jäi mõnusalt breketite ümber kinni ja andis tükiks ajaks tegevust, nii punktini 42. Kuna hambad olid kinni kleepunud, ei olnud ka hingeldamist Kuusalu keskuseni kuulda. Punktis 32 sai Eduardile selgeks, et tal on kaks halba valikut – kas vedada mind seljas finišisse või ohverdada üks enda geel. Selle viimase sõin ma küll ära suure vastupunnimisega, sest ma ei ole siiani suutnud ühtegi geeli ega batooni isegi maratoni joostes ja pikkadel matkadel süüa. Rõvedad on noh. Eduardi pakutu aga õnneks ei olnud nii oksele ajavalt imal, et suutsin selle sisse suruda. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et see ilmselt päästis päeva ja võimaldas viimased punktid ära võtta. Punktist 22 teel finišisse sai siiski seedesüsteemi, aga eelkõige selle väikese pumba, mis meid siit elust läbi veab, märkide järgi selgeks, et kui elu peale tulemus ei ole, siis ei ole mõtet elu peale suruda ka. Finišisse me jõudsime. Seal selgus, et esimesed kaks punkti raiesmikul läksid ajaloolise kõrgehetke, s.o Diana esimese roagainipunti jäädvustamise nahka. Kokkuvõttes jäi alles 46 punkti ja minu esimene ning eelduslikult ka viimane poodiumikoht.

Auto poole löntsides mõtlesin, et elu on täis tähtsaid valikuid ja mis kurat mind sundis täna sellist valikut tegema. Noh tegelikult ma mõtlesin ka, et ma ei taha enam Eduardi kunagi näha. Olen täiesti veendunud, et 20 meetrit tagapool kõndinud Eduard mõtles samasuunaliselt. Inimese mälu on aga valikuline. 15 minutit hiljem kuuma duši all seistes tundus elu jälle täiesti elatav. Igatahes tunne oli oluliselt värskem kui spordihoone duširuumi prügikasti lennutatud kunagistel valgetel sokkidel. Kuna tegemist olid pojale väikseks jäänud Nike sokkidega, siis ei olnud rahaline kahju ei tea mis suur, sest nagu kõik teismeliste (jalka)poiste vanemad teavad, on need sokid valged vaid kuni esimese jalgapanekuni. Soe supp sisse tangitud, oma auväärne pjedestaalikoht vastu võetud, võis koju tagasi sõita. Eduard tundus jälle täiesti tore inimene, Stockholmi sündroom vist.

Järgmised tunnid veetsin voodis elu üle järele mõeldes. Ühel hetkel tekkis selline soolavajadus, et mina, kes ma pea kunagi krõpsu ei söö, ajasin endale kartulikrõpse dipikastmega sisse. Voodis. Öösel tekkis räme köha. Pühapäevased kliendipäevad suutsin ära teha, aga pärast seda võttis haigus ikka täitsa maha. Selle valguses võin öelda, et andsin laupäeval tõesti enda selle hetke parima. Rohkemat tervist kahjustamata ei saanuks endalt nõuda.

Eks ma seal rajal mõned korrad mõtlesin, et kuradi kurat, 30 ja 40 aastat minust vanemad jooksevad nagu noored kitsed. Siis aga tegin endaga rahu, sest igaühel, sõltumata käidud tee pikkusest, on omad käänakud ja kuristikud ja meil ei ole iseendalgi kahte ühesugust päeva, rääkimata võrdlusest teistega.

Igatahes mina tänan Eduardi kutsumast, kannatamast ja mind läbi vedamast. Kõigile minu blogifännidele kaasa elamast. Korraldajatele ladusa korralduse, aga eelkõige sooja duši, maitsva supi ja auhinnapakist leitud tee eest. Kommid sõi poeg ära.

Ränk rajavalikute tavarada Oores. Eesti MV

Aheru järve taga paiknevast Oore kaardist olin varem korra läbi jooksnud ja seda 2008. aastal toimunud rogaini MMi ajal. Pikem lugu on SIIN.
(Foto: Andy Karjus)

Tänane Team Aaraini poolt korraldatud EMV keskus paiknes WP7 juures ja tavaraja KP5 oli ligilähedaselt seal, kus rogaini KP90.

See oli minu, Mati Preitofi ja Marje Viirmanni kõige edukam rogain, sest tulime veteranide maailmameistriteks. Läbisime siis raskel maastikul 24h jooksul 123 km ja 339 võistkonna hulgas olime 15. kohal. Vaid üks punkt jäi puudu absoluutklassi medalist. Kahjuks juhtus seda hiljem veel mitu korda. Ikka see neljas, ehkki oma vanuseklassis olime edukad.

Karula rogaini kogu kaart meie läbitud rajaga.

Tavarada

Olen lõpuks jooksma saanud ja natuke vormi parandanud. Tavarada oli selle aasta ainuke eestikate võistlus, kus sain osaleda. 

Kõik paremad olid kohal, välja arvatud Mart Külvik. See lisas medalilootust. Kokku 19 meest.

Etteruttavalt olgu öeldud, et maastik oli ränk - suurte tõusude, mahalangenud puude ja risuga. Reljeefijooned olid 5 m intervalliga. Kohe alguses nägin rajal Gea't, kes ütles, et talle kahest punktist piisab. Natuke hiljem jalutas vastu Ingrid, kilekott näpu otsas, kus sees kukeseened. Kurtis liiga suurte tõusude üle ja otsustas hoida jõudu järgmise päeva teateks. Kui lõpuosas möödusin raiesmikul ukerdavast Mati Poomist (M80), siis küsimusele, et kuidas rada meeldib, vastas Mati nii: "Kõik sellel rajal veedetud minutid pühendan rajameistrile". Aeg oli tal ligi 2 tundi, raja pikkus 3,4 km.

Võistlus

Algus läks kehvasti. Esimesel etapil K-punktist ei lugenud hästi reljeefijooni välja ja otsustasin minna üle kõrge künka. Tundus vale otsusena, mistõttu oli liikumine ebalev ja aeglane. Tiit Tali läks samuti nii ja võitis mind 22 sekundiga. Ringiga orust läinud Mati ja Kaljo Julge olid siiski Tiidust aeglasemad.

Jama juhtus teise punktiga. Etapi läbisin suurepäraselt eliidi heas lohas ja jõudsin kenasi soovitud oru idapoolsele kaldale. Punkt pidi olema all oru nurgas. Ehkki seal oli hea nähtavus ja seda ka pikalt üles, siiski punkti ei näinud. Kas tõesti olin lõunapoolsesse lohku sattunud?

Edasi-tagasi jooks korraliku tõusuga võttis ca 2,5 minutit. Punkt oli ikkagi selle oru nurgas, kuid vähemalt 5 m kõrgemal ja rohelises. Kes lähenes punktile vasakult, viga ei teinud. 

Etapp 2-3 läks kehvasti. Ringijooks teele oli üsna risune ja aeglane, kuid suurem ajakaotus tuli teevalikuga KP3 juures. Otsustasin abi saada väikestest metsaveoteedest, mis viisid rohelise viirutusega padrikust läbi ja seejärel liikuda punkti juba põhja poolt. Kuid jäin seal tuulemurdu kinni ja kaotasin sellel etapil Matile 2,5 minutit (!). Kaardil on sinine joon Mati teekond.

Liiga vara võtsin kõrgust etapil 3-4, parimad eliidimehed jooksid kõik pikemalt tee peal, nagu Mati.

Etapil 4-5 oli korralik tuulemurd. Kukkusin kõrgelt, kuid veel õnnelikult. Paar sinikat sain.

Ja siis ühtäkki oli 6 minutit hiljem startinud Mati mul järel. Ohhoo, ta teeb nüüd küll kõva võistlust, käis läbi pea.

Mati sai minu kinnipüüdmisest veel kõvasti indu juurde ja vajutas järgnevad etapid ikka korraliku tempoga.  (Foto: Reigo Teervalt, SIIT)

KP8 juures oli natuke keerulisem teevaliku ülesanne. Kõige viimase võimalusena nägin vasakpoolset otsemat varianti. Mati ütles, et peab vist minema paremale teele, kuid minult tuli konkreetne vastus: "Vasakult, Mati, vasakult!". Sest ta oli tegemas elu jooksu.

Ja siis juhtus kummaline lugu. Mati oli end täiesti tühjaks, lausa auti jooksnud ja jäi kohe kalendriga maha. Nagu varasemalt temaga, oli jälle põhjust muretsemiseks - kas juhtus midagi.

Siiski jätkasin tasasel lõpuosal tempokalt ja selle lühikese maa peal võtsin Matilt tagasi 5 minutit ja 10 sekundit. KP9-s oli Mati veel liider Tiit Tali ees 1,5 minutiga. 

Lõpus oli Mati pronksil, mina 4. Võitis Tiit, Kaljo oli hõbedal. Vahed olid üllatavalt väikesed. Kõigil oli raske ja teevalikutes tehti erinevaid vigu. Kahju sellest KP2-st, tulemus võinuks olla natuke teine.

Pildil Tiidu ja Marjega peale jooksu (Reigo foto).

Tulemused

Äge võistlus oli, sh tänane teade, kus jooksin koos Mati ja Taivo Taliga nooremate meeste (M55-60) klassis. 

Tänud Aarain Team-ile, kes teeb toredaid asju. 

Teate tulemused

45 aastat tagasi

Kes oleks võinud siis arvata, et 10 aastat hiljem on Eesti vaba!

Oli 21. august 1981, geoloogide välibaas Kamtšatka keskahelikul, kaugel-kaugel igasugusest asustusest. Olime oodanud äralennuks helikopterit 10 päeva, sama palju läks veel aega. Ülemused ei tahtnud meid Mati Stroomiga kuidagi ära lasta, kuid matkaplaanid ootasid ees.

***

Välipäevik:

Mati jõudis minust hommikul ca pool tundi varem (!) sööma. Tuli välja, et läheme hobuseid ajama, uude laagrisse ja tagasi. Sinna sõitsime 3 ja pool tundi.  Maad oli 14 km.

3 km enne laagrit hakkasid Serjoža ja Valera jõge pesema, unustasime nendega hüvastigi jätta. Pärast seda tuli mul korra Gagaralt maha kukkuda. Nimelt jäi jalg okste taha kinni ja pärast põõsast oli kohe sügav auk, millest hobune üritas hooga üle hüpata. Tükk aega punnitasin end sadulasse, kuid kui tundsin, et sadul hakkab kõhu alla vajuma, lasksin end maha kukutada. Pärast seda andis tükk aega Gagarat püüda. Enne juba ajasime teda paar korda taga, ilmselt ei meeldinud hobusele, kui keegi tema haava peal istub.

Tagasi tulime Matiga kahekesi. Ajasime seitset hobust, kahel neist istusime ise. Kojutulekuga ei tekkinud mingeid probleeme, ükski hobune ei tahtnud kordagi teelt kõrvale joosta. Meie tulime kõige taga, ees läksid Serjoža, Arkadi ja Alp. Lõpuks jäi Alp viiendaks, juhtohje hoidis enda käes Molnija. Igal võimalikul juhul traavisime, lõpus panime paar kilomeetrit ka galopis. Üldse tegi see hirmus kihutamine nalja, sest ees "kitsekarjas" käis pidev võitlus paremate kohtade eest.

Laagrisse jõudes olid ratsahobused päris väsinud. Millegipärast mängis Migratsija surnut. Ehmatasin kohe ära. Mati oli sellise naljaga juba harjunud.

Siis tegime natuke puid (Saša saagis), sõime, magasime riietega 12-ni. Käisin all köögis ja läksin uuesti magama.

***

Nii kauge ja nii võõras on see maa praegu, ikka selle jõhkra sõja tõttu. Aga meil on oma riik ja seda peame hoidma.

Koprakarikas nõrgemas konkurentsis

Meie M65 klassi tugevamad orienteerujad (Külvik, Tali, Kaljur, Julge) valisid sel nädalavahetusel jooksmiseks teisi kohti - kes Lätis, kes Jõulumäel.

Lühirada

Panin 38. Koprakarika esimest päeva analüüsima ChatGPT ja seda võrreldes M60 parematega ning meie klassis Mati Preitofiga.
Vigu justkui ei teinud, kuid teevalikutega läks paaril korral vähe viltu (etapid 4-5 ja 6-7). Olin ettevaatlik  kohati soo ja rohelise värvi osas. 

ChatGPT:

Lõpptulemus

1. Taivo Tali – 26:57
2. Tõnu Ilves – 27:19 (+0:22)
3. Antti Roose – 27:24 (+0:27)
   
4. Eduard Pukkonen – 28:13 (+1:16) M65
5. Mati Preitof – 30:21 (+3:24) M65

Eduard Pukkoneni jooks:

• Parimad etapid olid 3. etapp (jagatud kiireim aeg 2:10) ja 6. etapp (kiireim aeg 2:26).
• Väga hea oli ka 9. etapp: ainult 2 sekundit Anttile.
• Suurim kaotus tekkis 7. etapil: 1:41.
• Märgatav kaotus tuli ka 5. etapil (+0:58) ja 4. etapil (+0:38).
• Võrreldes võitja Taivoga võitis Eduard 6. etapil 32 sekundit, kuid kaotas 7. etapil 1:41. Just 7. etapp määras suuresti nende lõpptulemuse vahe.

Tulemused

Tavarada

Läksin esimesena rajale. Kõige hullem lõik oli K-punktist suurele teele, ca 40 m. Kraavid, nõgesed üle pea jne. Mõned hiljem startinud jooksid tagasi starti ja sealt ringiga tee peale. Õige mõte, aga uskumatu lahendus. Nagu ka see, et 8-ndasse punkti oli kõige mõistlikum jälle läbi stardi joosta.

Ainsa vea (2,5 min) tegin 4. KP-ga, kui jooksin suunaga lähedalt mööda. Edasi olin suunajooksudel eriti hoolikas. 

Eriti huvitav etapp oli 11-12, kus Tõnu Ilves jooksis M60 klassis kaardist välja ringi ja tegi otseminejatele kalendriga ära. Mulle ligi 5 minutiga!
Vaheajad

Mati lugu 

Ja eriti huvitavaks läks etapp 11-12 Mati Preitofi jaoks, kes jooksis kuni 11. KP-ni väga hästi. Veel 8. KP-s juhtis minu ees 47 sekundiga, kuid siis hakkas pikal etapil kaart lagunema. Nagu mõni teinegi kogenud orienteeruja, võttis ta stardis kaardi kilekotist välja, et paremini seda lugeda. Ehkki stardis paistis päike ja oli palav, siis öö otsa oli sadanud vihma ja metsa väga märg. Kaart oli aga trükitud tavalisele paberile.

Etapil 11-12 jäi talle peale mudakraavi kukkumist Aalupi järve lõunaosas kätte üsna väike tükike kaarti, kus peal viimased finiši lähedal asuvad punktid 12, 13 ja 14. Puudus aga vahepealne osa, mistõttu pidi KP12-sse minema PT ehk persetunde abil. 

Seekord vedas PT natuke alt, sest ta jõudis läbida edasi-tagasi joostes pikki kilomeetreid, vahepeal küll abi küsides, kuid ikka ära eksides. 

Olin keskuses päris mures, kui Mati polnud peale mind poole tunni jooksul finišisse ilmunud. Ta ei saanud ju ometi nii suurt viga teha.

Lõpuks siiski tuli.Kui Tõnu Ilves oli läbinud etapi 11-12 9:20-ga, siis Matil kulus selleks 60:01!

Tulemused

Tugevate konkurentide puudumisel võitsin M65 klassi ja seda 20-minutilise eduga järgmise ees. Auhinnaks lillepott, meepurk ja vorstipulgad.

Rada oli huvitav ja üsna inimlik kesksuvise lopsaka rohelise maastiku kohta. Korraldus samuti tore.

Koondtulemused

PS. Panen siia kommentaarides väljatoodud Priit Truusalu seikluse  samal rajal. Ta jooksis 7. KP-st vastassuunas ja üritas mingil hetkel ringiga läbi soode 8. KP-sse jõuda. Läbimatu lage tuli vastu...

Rattaorienteerumise eestikad Värskas

Alles see oli, kui aastal 2018 toimusid rattaorienteerumise Eesti meistrivõistlused Värskas. Esimese päeva kahel alal võistlesin, sprindis sain vist ka medali. Samal ajal olid geoloogide suvepäevad Kirikumäel, mistõttu jäi tookord blogipostitus tegemata ja arhiiv selle võistluse osas tühjaks. 

Kahjuks toimus seekord samal nädalavahetusel seiklusspordi võistlus Expedition Estonia ja nii mõnedki potentsiaalsed osalejad eelistasid pigem ööpäevast superüritust. 

Pildil on KP 57E Soosaare rabas (droonifoto peakorraldajalt Silver Eensaarelt).

Expedition on mega ettevalmistuse ja korraldusega võistlus, kus ainuüksi raja väljamõtlemine, planeerimine ja läbikäimine on ebanormaalse mahuga. Osalejad on kõik masohhistlike eripäradega ja neile võib ette anda kõikvõimalikke õudusi nii soos kui vees, nii päeval kui öösel. 

Ratta-o rajameister Indrek Mahla oleks ilmselt Expeditionil osalenud, kui poleks vaja olnud teha eestikatele kolme rattaetappi ja loomulikult ka kaarte nende alla. Väga suur ja vastutusrikas ülesanne, millega ta sai väga hästi hakkama. Eriti hea oli tavarada, kuid sellest kõigest järgemööda.

Ise ma pole sellel aastal veel rattaorienteerumist teinud, mistõttu käisin päev enne Võrumaa päevaku kaardiga Antslas soojendust tegemas. Oli päris keeruline,  suuremate suunamuutuste järel kadus sageli kontakt kaardiga. 

Värskas oli lihtsam, infot kaardil vähem ja rajad loogilised. Ütleks, et lühi- ja sprindirajad polnud keerulised, kuid kõik rajad kaardil ei andnud end kohe kätte. Sealt tuli apsakaid ja mitte ainult minul.

Lühirada

Arvasin, et esimese suure vea tegin etapil 3-4 otse üle soise ala minnes. Seal muidugi sõita ei saanud, kuid kaotus võis tulla ehk vaid pool minutit.

Suur jama tekkis peale KP 9, kui 2 minutit hiljem startinud Tõnu Tänav oli mind kätte saanud ja 2 min enne mind startinud Tenno Alamaa sattus samuti punti. Läks tirimiseks, kuid mul oli vaja kaarti keerata, sest pimesi teistele järele kihutada oli ohtlik. Olin selle suure 1: 7500 kaardilehe kuidagi nii halvasti kinnitanud, et pidin pööramiseks seisma jääma. Teised kadusid eest. Ka Tenno oli natuke varem peale kaardi pööramist suure vea teinud ja seetõttu tublisti aega kaotanud.

Kui kaardi ette sain olid teised kadunud ja minul arusaam asukohast hägustunud. Sõitsin edasi, siis tagasi, seejärel pöörasin, siis veel ja lõpptulemuseks oli "missä ollaan?". Lühirajal tähendas see 6 minutiline viga fiaskot, kuid ega ma medalite järele tulnudki. M60 ja M65 klassid olid ühendatud ja konkurents päris tugev. Rattavorm polnud ka suurem asi.

 Pulli ehk DSQ-sid tuli rajal kõvasti. Hulk seltsimehi lahendas etapi 11-12 mööda kruusateed, kuid unustas vahepeal võtta KP 12. Kokkuvõtteks sai Tõnu DSQ, samuti Veiko Pak ja Mart Külvik. Võitis Tenno, kes raja lõpuosa lahendas ilusti.

Tulemused

Hommikuse lühiraja ja õhtuse sprindi vahele jäi 5 tundi vaba aega. Lõunatasin Hirvemäel, sest enne kella (poolt) 4 hotelli ei saanud.  

Sprint

Jällegi üsna lihtne rada, kuid juhtus siingi. KP 4 asukohta vaatasin valesti, põhiliselt staadioni järgi panin paika.

Etapp 6-7 oli anekdoot. Aeg-ajalt juhtus, et ei näinud kaardil olevate radade algust, mistõttu tekkis tunne, et kas neid kohati üldse maastikul on. Mingi rajakese leidsin ja siis alustasin läbimurret otse läbi tiheda noorendiku. Lõppu ei paistnud, asi tegi juba nalja - ikkagi kiire rattasprint. Lõpuks keerasin paremale, sest kaua sa niimoodi rattaga võsa raiud. Üllatuseks sattusin peaaegu punkti.

KP 9-s oli vaja pöörata kaardil teine pool. Tenno jõudis mulle seal järele ja pani kõva hooga eest ära. Üllatusin, et ta ei pööranud teisest ristist paremale vaid kihutas edasi. Kohtasin teda jälle KP 13 juures, ta polnud veel 10-ndasse jõudnud.
Pildil maitsev finišilaud.

Tulemused

Tavarada

Jällegi suurepärane ilm, ehkki natuke palav hommikupoolik. 

Esimesse punkti plaanisin minna ringi, ei usaldanud neid mummulisi jooni. Kuid teisega panin õigest kohast mööda (ei näinud rada) ja tuli ajakadu. Teevalikuid oli etappide vahel mitmeid (2-3, 5-6, 7-8, 9-10, 10-11). Enamasti õnnestusid (võrreldes Marje Venelaisega, kellega olime sageli koos), kuid lõpus siiski ebaõnnestusin ka. 

Etapil 9-10 oleks pidanud kasutama kiiret kruusateed paremalt. Vasakult minnes ei leidnud KP 9 juures lagedal (aiamaal) minevat rada ja kaotasin seal palju aega. Vasakpoolsel variandil oli tee peal mitu suurt vett täis auku, millest pidi ratas käe kõrval mööda minema. 

Rumal lõige oli enne KP 11, kui otsustasin tee pealt jalgsi otse läbi metsa minna. Mets oli korraliku tõusuga ja üsna tihe. Jooksuorienteeruja eripära.

Tulemused

Võistluspildid on SIIT.