Nõva rogain, 10 aastat hiljem

Laupäeval on tulemas järjekordne TAOK rogain, seekord Nõval. Alates 2002.aastast, kui osalesin esimest korda nendel, nö mitteametlikel Eesti meistrivõistlustel, pole ühtegi korda vahele jätnud. Kuid nüüd saab see traditsioon rikutud, tervis pole kõige parem ja rahuliku meeldiva metsaskäigu asemel eelistasin siiski võitluslikku lauatenniseturniiri Tallinnas, kus Eesti reitingu 300 esimest ei tohi osaleda. Mul on praegu reiting 419.

Nõval tegime 2005.aastal Marjega oma esimese 24h rogaini. OK Orion korraldas Euroopa meistrivõistlused, rogaini maaletooja Andres Käär oli rajameister. Võitsid tookord Jaanus Reha ja Margus Klementsov, viimane pani peale finišit pildi taskusse. Midagi kirjutasin "Orienteerujas".

Ise tahtsin minna rogainile pehmete kingadega, sest sobivaid jalanõusid polnud. Õnneks siiski nii ei teinud, seitse tundi jooksin o- ja ülejäänud aja uute jooksutossudega. Viimased said kõvasti kannatada, kuid jalad jäid enam-vähem terveks. Öösel sadas kõvasti vihma, Marje külmetas kõvasti ja ravis hobusesalviga valutavat puusa. KP46-ga tegime öösel megavea, kuid 3.koha saime ikkagi. Tulemuse mõttes oli tegemist ebaõnnestunud võistlusega, kuid hammas sai verele ja nii oleme 10 aastat rogaine teinud. Eks näis, kaua veel.

Selle aasta võitjate ennustamine pole raske. Meestest pole konkurente Aadli-Abram'il, ehkki soomlased Mäkelä-Skinnari on ka tugevad. Segavõistkondadest võidavad Hirv-Mirme ja naistest Sulg-Gutman.

Armo Hiie tegi väikese ennustuse kaardi ja punktikohtade osas, aluseks võttis 2005.aasta kaardi, mille peale oli Kivistik õrnalt kandnud tookordsed punktikohad. Võitja saab seekord 135 punkti ja läbib 62-63 llkm.

Suunto nädalavahetus

Esialgu ei plaaninud Suunto Games´ile minna, sest joosta ei jõudnud ja kõndida ei tahtnud, kuid uus põnev maastik ja rahvusvaheline mõõde tõmbasid ligi. Võib-olla toimus võistlus Suunto Games´i nime all ka viimast korda.

Viimase jooksu ajal nädal tagasi oli ilm palav ja see sörk-jalutuskäik oli vaid üks suur vaev. Ootasin jahedat ilma, sest siis oli lootust ka kiiremaks liikumiseks. Midagi pole teha, see lihtsalt on borrelioosi eripära.

1.päev

Maastik oli üllatavalt hea läbitavusega ja rajad oodatult huvitavad. Õnneks suutsin suuremaid vigu vältida, ehkki halvasti tajutavad sihid ja kohatine ujuv reljeef tekitasid ebakindlust. Suurima ajakao sain etapil 5-6. Punktis 5/42 küsis üks Soome vanamees abi ja näitasin kaardilt, kus ta asub. Kuid sellest ei piisanud, ta tahtis,et näitaksin asukohta tema kaardil. Läks päris palju aega, et leida õige koht tema kaardilt. Näitasin punkti asukoha ja jooksin ära. Mõne hetke pärast lõi pähe, et näitasin talle vale punkti. Tulin tagasi ja pärast väikest otsimist kaardil sain ta korralikult paika. Vana oli rahul ja tänas.

Edasi oli vaja hoida vaid õiget suunda ja kaugust KP6 poole, kuid mõtted läksid tagasi äsja juhtunu juurde, tundsin, et keskendumine oli oluliselt häiritud. Ja nii jooksin 10m kauguselt punktist mööda alla soo peale ja olin segaduses. Lõpuks küsisin ?? käest, et kas see on see piklik soo ja sain vastuseks, et on küll ja punkt on kohe selja taga.

Teistest väiksematest vigadest võiks kirjutada terve romaani.

Üllatusena juhtisin kuni ärasõiduni M55 klassi, kuid lõpuks oli Kaljo Julge siiski parema aja saanud. Kuid see polnudki oluline (va, et võitja 1.päeva auhinda ei saanud), teisel päeval peab samuti hakkama saama.  Kuigi ma ühtegi etapivõitu ei saanud, oli jooksukiirus üsna talutav. Eriti hea oli mäest alla joosta.

Tulemused

Õhtul käisin Tartu kinos "Ekraan" vaatamas "Everesti". Vägevalt filmitud ja hästi tehtud 3D film, kuid lugu oli jälle seesama - 1996.aasta tragöödia, millest Jon Krakauer oli juba raamatu kirjutanud, filmgi tehtud. Samuti käsitlevad seda juhtumit mitu dokumentaalfilmi. Seetõttu oli filmi natuke igav vaadata, sest kõik oli hästi ette teada. Huvitav oli ehk see, et erinevalt Krakaueri raamatust "Hõredasse õhku", oli filmis üheks kangelaseks venelane Anatoli Bukrejev. Kui Bukrejev palus Krakauerit tulla tormis ja pimedas appi teisi otsima, põhjendas viimane oma keeldumist lumepimedusega. Loomulikult väitis Krakauer peale filmi vaatamist, et sellist dialoogi polnud toimunud ja kogu tõde tragöödiast on kirjas tema raamatus.
Igal juhul tasub vaatamist.

2.päev

Ilm oli suurepärane ja parajalt jahe. Alustasin kenasti ja läbisin enesekindlalt pikki suunaetappe. Viiendas KP-s olin tõusnud liidriks. Kuid etapil 5-6 hakkasin kartma, et ei tunne looduses ära edela-kirdesuunalist sihti ja kaldusin järjest enam paremale. Vastutulnud sihil oli asukohast ülevaade kadunud, miskipärast oli tunne, et olengi juba pikalt üle läinud. Ja varsti tuligi vajalik tee-äärne soo, mis osutus siiski valeks. Rein Rooni tegi sama vea.

KP7-s suutsin jälle kolmandaks tõusta, sest Andres Talver tegi suure vea. Kuid edasi läks kõik allamäge, kõigepealt viga keerulise 8.punktiga, kus KP65 tipukese järgi suutsin end kuidagi paika saada ja järgmisse punkti jõuda. Etapp 8-9 oli hästi kontrolli all, kuid lõpus tuli ootamatu kõrvalekalle. Etapp 9-10 tundus lihtne, sain justkui õigesse teede risti, kuid olin hoopis väga palju paremale kaldunud!???
Midagi head sellest jooksust tulla ei saanud.

Tulemused (2 päeva summa)

Katkenud lend Mõndaveres. EMV pikk rada

Enne jooksu:
Kuna nädalataguse Xdreami lõpp tuli kuidagi kergelt ja hea oli olla ka järgmisel päeval, siis arvasin, et vorm peaks olema täitsa ok ja EMV pikal rajal läheb andmiseks, põhiliselt Maido Kaljuri ja Andres Talveri vastu.
Tegin veel kindlaid plaane minna nädala pärast Seiklushundi Elva 3h rogainile ja 3.oktoobril tirida kõvasti TAOK 8h rogainil.
Soojendusjooksul oli enesetunne aga kuidagi ebamäärane, ilm tundus pimestavalt valge ja keha tuim. Jooksuvorm pidi selguma rajal.

Peale jooksu:
Tundus, et hooajaga on nüüd finito. Väga raske oli olla, enesetunne nagu peale 24h rogaini. Nägemine oli oluliselt halvenenud, kas siis silmajooksnud higist või millestki muust. Puusavalu vajas valuvaigistit, mida kaasas polnud. Kuid seda polekski võtnud, sest füüsiline seisund oli alla igasugust arvestust.  Enne lõpuliblikaid tulin rajalt ära, lihtsalt ei suutnud enam. Hull lugu, pole vist varem juhtunud, et oleksin kurnatuse tõttu orienteerumisvõistluse katkestanud.

Järeldus:
Peab uuesti borrelioositesti tegema, sest seisund pole normaalne. Pikkadest pingutustest tuleb sellel aastal ilmselt loobuda, sh ka Keila BikeXdreamist.

Rajal:

Kuni 11.KP-ni läks täitsa kenasti, ehkki olin siis Maido Kaljurist juba 8 min taga. Samas olin 11.KP-ga vea tegemisel koos hilisema pronksimehe Kaljo Julge ja Jaak Rohtsaluga. Viga tuli väga suur, millele järgnes lihtsam jooks võistluskeskusesse. Ometi suutsin ka seal ühe pika edasi-tagasi lisajooksu tekitada. KP13-sse praktiliselt kõndisin. Mõtlesin katkestamisele, sest jooksuvõime oli nullilähedane. Ometi võtsin sisse ühe geeli ja jõin kõvasti vett peale, misjärel jalutasin mööda teed KP14 poole. Raske oli isegi kõndida ja kuna enesetunne paremaks ei läinud, pöörasin tagasi koduteele. Lühike tee tundus pikana.
(kaardil ka Maido Kaljuri ja Mati Preitofi GPS-jäljed)

Vaatasin lõputõusul kaasvõistlejaid. Kellel rada pooleli jäi, see kõndis rahulikult. Muidu oli karm ja füüsiliselt nõudlik maastik. Jaanus Reha tehtud rajad olid põnevad ja ei soodustanud koosjooksmist. EMV-vääriline võistlus ja ei ühtegi protesti. Vedas, sest olin žüriis.

Kanuuetapita Paldiski Xdream

Selle aasta Xdreami viimane etapp toimus mugavalt lähedal, Keila sadamalinnas Paldiskis. Pakri poolsaarel olen palju käinud, vähemalt 5 korda orienteerunud, rogaininud ja korra ka iksdriimitanud.

Xdream-i Klooga etapp, mis toimus 27.aprillil 2008, oli emotsioonide poolest värvikas. Olin tõsiselt põdenud mandlite tonsilliiti ja parajasti lõpetamas antibiootikumide kuuri, kui läksime Maku ja Tähnasega rajale. Kõige tähtsam oli tookord minu jaoks külmetamisest hoidumine. Mis aga juhtus, oli see, et kohe alguses läksime Makuga Klooga järvel paadiga ümber ja ulpisime aprillikuises vees ca 15 minutit. Ainult see, et kaks kanuud tulid meile korraga appi, päästis veel pikemast külmetamisest.

Klooga etapi lõpp oli samuti huvitav. Kuidagi kogemata sattusime astangu alumise serva kaudu Paldiski sadama territooriumile. Ja kuna sealt teistmoodi välja ei pääsenud, siis ronisime Medisofti järel üle kõrge aia. Natuke imelik küll oli, kuid kuna kõik läksid ees, siis järgnesin. Tulemuseks sadamavalvuri telefonikõne korraldajatele ja DSQ. Xdreami foorumis läks teema üsna palavaks.

Seetõttu ootasin huviga, et millega veel suudab rajameister Tanel Taal Paldiskis üllatada. Etterutates olgu öeldud, et eelkõige Madise mudavannidega. Kanuuetappi Vasalemma jõele ei näinud samuti ette, ehkki lisaks merele seal palju teisi võimalusi polnud. Natuke liiga palju sai seekord ratast sõita ja mahajäetud hoonetest bingopunkte otsida. Aja planeerimisega läks rajameistril ka seekord natuke viltu, ratast oleks võinud tunnikese jagu vähem olla ja kanuuetapile lubada kõiki.

Võistlusest.

Stardiülesanne ei õnnestunud meil kõige paremini. Hajutuses andsime näiliselt kergema valiku Karmole (C), Indrek võttis A- ja mina B-variandi. Esimese punkti leidmiseks bastioni küngastel oli vaja korralikku persetunnet (PT-d) või siis kaasvõistlejate hoolikat jälgimist. Kuna jätsin kaardi rattale, siis kasutasin viimast abivahendit. Lähenemisel maanteelt KP3 poole tegin omast arust kavala teevaliku, üksinda, kuna teised pöörasid juba varem ära. Tulemuseks oli 400m ratta vedamist soises metsas...

Kuid ma polnudki kokkusaamispunktis (KP3) viimane. Indrek oli oma variandil tublisti viga teinud ja tuli veelgi hiljem.

Siiski oli see ajakaotus Xdreami jaoks tühine. Järgnev tuulikute mäng tekitas parasjagu segadust kõigile, eriti KP9-s asuv tuuliku laba. Vana ja ebatäpse kaardi järgi eeldasime, et KP9-s asuv tuulik on kaugemal, kuid vastutulevad tiimid ja Neeme Looritsa enesekindel liikumine vastupidises suunas sügavasse võssa tõmbas ka meid magnetina kaasa. Ja läkski õnneks.

Esimene punktide otsimine hoonetest oli KP12-14. Kuna palju tugevaid tiime oli seal koos, siis kambaga leiti kiiresti kaks lähedalasuvat punkti. Tegelikult oli see rajameistri poolt kaval mõte, panna kaks punkti teineteisest 5m kaugusele. Kolmanda järele ei tulnud samuti kaugele minna, see oli kõige lähemal asuvas majas. Sellega saime teistel tiimidel natuke eest ära.

Minu jaoks oli huvitav punkt 15B, mis asus tuletornist kirdes. Kammisin mitme konkurendiga kogu hoone läbi, ei midagi. Olin juba minemas seda punkti otsima väljaspool maja, kui hoonest väljunud võistleja kehakeel näitas, et ta on ikkagi sealt punkti kätte saanud. Nii see oligi, tuli vaid väikesest katuseaknast välja ronida, mööda järsunõlvalist plekist katust harjale ronida ja sealt mingi torni tagant punkt võtta. Nii lihtne see oligi.

Tublisti minuteid kaotasime KP17-ga, kuid seal oli edasi-tagasi punktikammijaid päris palju. Punkt ise asus aga puu otsas, kohe selles kohas, kuhu kõigepealt läksime. Kahjuks ei taibanud puu otsa vaadata (legendist loeti "puu võras" asemel välja "puu võsas"). Kuna kokku said nii A- kui B-raja võistkonnad, tekkis puu juurde ka paras järjekord.

Hästi oli välja mõeldud kaheringiline reljeefikaardiga orienteerumine (18/29). Suures osas ületamatu kaljuastang tegi teevalikute tegemise põnevaks ja orienteerumise üsna tehniliseks. Meil õnnestus see etapp hästi (enne ring X, seejärel Y).

Edasi tuli lõputult ratast, põhiosas metsasihtidel ja -rajakestel. Rattavalikus tegime mitu viga. Indrek oli 4 punkti (5-st) võtmise plaani valmis teinud ja läks vedama. Kahjuks sai valel ajal suure oksa tagumisse rattasse ja sel ajal, kui ta seda välja kiskus, panime meie Karmoga suurele pundile järele, möödudes niiviisi vajalikust pöördekohast. Indrek nägi seda, kuid oli liiga kaugel. Punkti 63 võtsime ringiga.

Rattasõidul keskendusin ise rohkem ühtlasele pingevabale kerimisele, sest oli oht, et rattasõidu osas treenimata lihas võib krampe tekitada. Ja mingil hetkel hakkaski kiskuma. Vea tegime ka etapil 46-47, kus rada kiskus väikesel lagedal valesse suunda. Minu rõõmuks tegi sama vea ka vastusõitnud Raichmanni kamp.

Hea leid oli mudaetapp 50/57. Indrek läks torni KP90 asukohta vaatama, kuid ei saanud ülesandest õigesti aru, mistõttu pidime rajal sellesse oletatavasse punkti suunduma sisetunde ja loha järgi. Läks õnneks. Roostikus, mudas ja kuni reieni mudases vees kõndimine oli täitsa ok, kuid jooksusamme ei saanud teha - kohe kiskus krampi.

Võtsin sisse juba kolmanda vedela magneesiumi ja valuvaigisti, lootes, et küll asi paraneb.

Enesetunne läks kohe paremaks kanuuetapi alguses, kui öeldi, et etapp on suletud. Olime jäänud 8 minutit hiljaks, ehkki liikusime kenasti ja olime pidevalt kohtadel 15-20?? Sandbergi naiste tiim, kellega olime sageli koos, said kanuuetapile viimastena.

See oli vist esimest korda, kui olin kõikide läbitud Xdream'ide jooksul jäänud nö joone alla, jäänud nende nõrgukeste tiimide hulka, kelle distantsi lühendatakse mõne etapi ärajätmisega. Mis sest, et selja taga oli veel ca 2/3 kõigist võistkondadest.

Aga nagu juba mainisin, olin kanuuetapi ärajätmisega väga rahul, sest võita polnud meil selle etapiga suurt midagi, küll aga kaotada. Pealegi oli kanuuetapi alguses keha kerges krambiohus, mis taandus küll õige varsti ja tekkis ebatavaliselt hea ja kerge tunne nagu poleksin võistlust seljataga olnud. Imelik muutus, mida olen varem mitmeid kordi kogenud.

KP64 vett täis mahutisse saatsime muidugi kõige noorema - Karmo. Tundus, et ta läks õigesse auku (6) - nii palju pidi olema erinevaid kuulutuste lehti ühel infostendil rattaetapi KP47 ja 48 vahel. Jätsime meelde igasugust infot kleebitud lehtedelt, kuid lehti endid kokku ei lugenud. Nagu ilmselt paljud :)

Lõpus saime jälle kokku Duncaniga, kellega olime koos  veel teise tunni lõpus. Ainuke vahe oli selles, et nemad olid nüüd ca tunnise kanuuetapi läbinud, meie mitte.

Enne finišit tuli leida kolmest mahajäetud majast kolm punkti ja seejärel veel ühest kaks punkti. Selles viimases olid siis juba kõik staarid koos, sh meie (nali). Ühe punkti leidsid kõik 3.korruselt üles, kuid teist polnud. Otsustasime siiski veelkord 2.korruse üle vaadata, kus Indrek avas ühe toetava lauaga suletud ukse. Selle tagant avanes Papa Carlo peidetud maailm suurte tubade ja rohkete urgastega. Leidsimegi punkti ja õige pea järgnesid meile staarid Eensaared, Ilmar Udam, Heiti Hallikma jt, kõiki ei jõuagi üles lugeda.

Ja siis läks lahti. Väljusime majast esimestena, finišisse oli 150m maad. Spurtisin ja kui nägin hagijaid seljataga, lisasin veel kiirust. Ühtegi ässa ei tohtinud mööda lasta ja see vist ka õnnestus. Keegi filmis seda võiduajamist pealt, olin ilmselgelt vale inimene vales kohas, sest tiimid kohtadel 2 ja edasi jagasid omavahel medaleid.  Eks näis, kas mind lõigatakse filmiklipist välja või retušeeritakse nooremaks ja saledamaks, et põnevaid kaadreid ei rikuks. Igal juhul ei saa see neil kerge olema.

Kokku läbisime 75km ajaga 6:45.49 ja saime 16.koha, parima sellel aastal.

Tulemused
Fotod: Meelis Toom

PS. Tegelikult juhtus Paldiskis üht-teist veel. Nimelt ei reageerinud auto peale võistlust puldile. Sellest polnud hullu, kuna ukse sai ka võtmega lahti ja signalisatsioon ei hakanudki kisama. Ärasõidul selgus aga, et kogu elektroonika oli sassi läinud. Auto käima ei läinud, selle asemel hüplesid ja vilkusid kõik seierid ja märgid, mida aga armatuurlaualt leida võis. Välistuled põlesid, kuid salongi tuled mitte. Samuti ei töötanud raadio. Kutsusin kohale autoabi, toreda jutuka mehe, kes elektrimehena hindas olukorda esialgu lihtsaks, üsna pea sai aru, et mitte midagi ei saa aru. Ja nii veetigi mu auto Tallinnasse teenindusse. Ise hüppasin möödaminnes Keilas maha.

Kuid Paldiskis polnud üldse igav autoabi oodata. It's my life.

Paldiski etapi kokkuvõttev ametlik videoklipp: